Tänane saade sarjast nüüd muusika kannab pealkirja maailm läbi hüperprisma ja selles me kõneleme prantsuse helilooja Edgar vareesi loomingust ning elus ja teiega stuudios Mirjam Tally. Prantslane Edgar vara ees on mees, kes oma muusikas vaatab maailma justkui läbi hüperprisma. Kaota avaneb talle kuidagi kokku surutud ja moonutatud pilt sellest, mis jääb teisele poole prismat. Vulkaanipurske näivad värvi. Helendused on selle siin otse maailma moondunud peegelduseks milles varees ei taha näha reaalsust või edasi anda reaalset maailmatunnetust. Selle asemel vaatab tema hoopis kaugele tulevikku. Pilt, mis talle läbi hüperprisma avaneb, ongi otsade tuleviku. Sellisesse tulevikku, milliseks me kunagi saame. Tulevikku. Milles me iseloomustab teatud mõtlemise ja käitumise stiil mis on võib-olla isegi veider. Tulevikku, milles pajatatakse ulmeromaanides siia, kus ajareis kaugete valgusaastate taha pole enam mingi küsimus. Võib olla ka tulevikku, kus me oma mõtete väljendamiseks ei vaja enam sõnu, vaid meie Nad kandvad teiste inimesteni samamoodi nagu näiteks valguskiired tungivad läbi hüperprisma. Selliste valguskiirte abil annab ka vara ees meile oma muusikast teada sellest. Mida tema mõtles ning tema valguskiired tungivad läbi hyper prisma otse tulevikku. Paljude 20. sajandi teise poole heliloojate jaoks oli Edgar varees kui mitte just alguspunkt, siis vähemalt vabastaja. Tema kõla skulptuurid on inspireerinud paljusid muusikuid tõesti niinimetatud klassikalistest avangard heliloojatest kuni popmuusikani välja. Nimetagem siinkohal näiteks Frank Zappa nime. Selle huvi alguspunktiks võib pidada teose Ghana salvestamist, mille eestvedajaks oli dirigent Richard Churchilli 1992. aastal. Se dirigent vaimustus väga vareisi muusikast ning esitas ja salvestas tema muusikat väga mitmete koosseisudega. Jaga professor Joan Chung, kes on mareisi väga mitmetes teostes niinimetatud toimetajatööd teinud oli Mareesi kauaaegne ja lähedane sõber alates juba 1940.-test aastad, sest kuni vareesi surmani välja. Ning praegu töötab professor vend Chung edasi samas kabinetis, kus kunagi varees töötas ja kus varees komponeeris oma teoseid. Ning selle professori valduses on ka mitmed vareesi teoste käsikirjad ja järelikult on ta ka suur asjatundja Mareesi muusika alal. Võiksime küsida, et kes oli Edgar varees igal juhul oleideks mõistatuslik inimene, kelle peas mõlkusid üsnagi võimatut ja tulevikulised ideed. Muusika, mis peaks pulseerima nagu elu vajaka väljendusele, uusi tähendusi, me vähemalt nende uute tähenduste interpreteerimist. Ma unistan muusikainstrumentidest, mis on kuulekad mu mõtteile ja mille abil ma saan luua täiesti uue maailma, mis on tulvil ootamatuid kõlasid kasvatades neid vastavalt oma nii-öelda sisemise rütmi vajadusele. Nii kirjutas prantsuse helilooja Edgar varees ise palju aastaid tagasi. Kes teda tundsid, väitsid, et oli mees, kes oli tulvil päikest. Ja pole olnud täpsemaid sõna, mida oleks vare siseöelnud, kui ta pidanuks põhjendama oma armastust või eelistust vaskpillide suhtes. Ta oli üllameelne mees, kes oli soe, suuremeelne ja viisakas. Nii rääkisid tema sõbrad. Mees, tulvil piiritut, energiat. Oli hingelt noor, elavaloomuline ja vitaalne. Tal oli ka hea huumorimeel. Ta lootis kindlalt vaid omaenda saatusele ja võitles oma ja inimese vastu. Ei pidanud lugu samuti oma aja konventsioonidest ja traditsioonidest. Ning see võitlus algas pihta juba lapsena, kui ta vastu oma isa tahtmist hakkas õppima muusikat. Nimelt tahtis tema isa, tema poeg valmistuks hoopiski insenerikarjääriks kuid juba üheteistaastaselt komponeeris varees oma esimese nii-öelda lapsepõlve ooperi Sults Verni raamatu ainetel. Ja hiljem, kui ta oli rohkem teada saanud sambes jõest kujutad seda endale ette kõiki selle jõe vastuvoolusid, triivivad praht Tiia selles Põltseerivat elu ning ta arvas, et seda nii-öelda jõe elu võiks interpreteerida ka helide maailmas. Vares on sündinud 1883. aastal. Oma varase lapsepõlve veetis ta peamiselt Pariisis ning kuna tal oli ka emapoolseid sugulasi Burgundias siis oli ka see piirkond, millega ta vaid tihedad seosed tema lapsepõlves. Ja kuna tema elu kulges hoopis teises suunas, sellest, mida isa talle soovis ning temast lootis võitlust aga edasi muusikas. Nimelt siis võitles ta sellise traditsioonilise ja konservatiivse muusikalise mõtlemise vasta. Ning ta katkestas üsna kiirelt ka oma õpingutes kantooriumis ja Pariisi konservatooriumis. Viimases oli tema juhendajaks või too. Ja ühest küljest võib seda lahkuda kummist ka mõista, sest skoolagantooriumis õppis ta tundma keskaja renessansi ja varasemaid barokimeistrite teoseid. Kuid see oli selline valdkond muusikas, mis teda kuigi sügavalt köitnud. Ja läks mööda palju-palju aastaid, kuni talle lõpuks sattus pihku võimalus, millest ta oli juba ammuilma unistanud. Nimelt kirjutada elektro suviselt organiseeritud heli-. Ja vares oli ka lähedane sõber depressiga, kes teda mõnevõrra lohutas ja ütles, et sul on õigus kirjutada seda, mida sa tahad ning teha seda just sellisel moel, nagu sulle rohkem meeldib. Peaasi, et see muusika, mis sünnib, on just sinu enda muusika. Ning Berliinis viibides hakkas Morees kuuluma ka bosooni ringi, kelle seltskond mõjus hirmutavalt varese enda revolutsiooniliste ideedele ning aitas neil stabiliseeruda. Loomulikult liikus ta tihti ringi Berliini ja Pariisi vahet, kus ta kohtus ning avaldas mõju sellistele heliloojatele nagu Arrallaan ja TPS-i kellele ta tutvustas Schönbergi Aatonaalsed teoseid. Nimelt oli ta kuulnud 1912. aastal Schönbergi Pierre voolu nääri ettekannet Berliinis. Marees pöördus 1913. aastal Pariisi tagasi, jättis kõik oma käsikirjad Berliini, kuid seda ta tegigi paraku valesti, et ta sinna Pariisi pöördus, kuna tema käsikirjad hävisid tulekahjus, mis tabas tema kodu. Ning taas Pariisis äratas tema huvi Bertraan ja tolle elektrooniline instrument nimega dünaamofon. 1915. aasta jõulude paiku saabus Marees Ameerikasse. Oma tähendas tema jaoks juba lapsepõlvest peale ja avastusi ja seiklusi jaga tundmatu. New Yorgis viibides said aru, et kui ta suvatses käia kaasas tolle aja nii-öelda muusikalise maitsega siis saaks temast hoobilt maestro. Kuid see, mida ta ise otsis, oli veidikene teistlaadi eesmärk. Ta otsis uut muusikalist maailma. Selle asemel, et jätkata mugavam vanade harjumuste moneeris otsustas ta võidelda uue muusika eest. Aastal 1921 asutab ta rahvusvahelise heliloojate gildi ning talle selle ühingu president kuus aastat. Selle aasta Aja jooksul korraldas ta mitmete heliloojate teoste ettekandeid Ameerikas. Näiteks kalasid partaki Bergiga sellak, Howelli hoone, keri mjaa, Šembergee Šivanovski, Weberni ja teiste heliloojate teosed. Ameerikas külastas varees siiski korduvalt ka Euroopat. 1900 kahekümnendatel aastatel näiteks ja aastal 1009 ja 28 peatas ta Pariisis pikemalt, kus ta oli osaline mitmetes draamaprojektides. 1933. aastal lahkus ta Pariisist, ta kirjutas kirja ühele telefonifirmale ja kogenhaimis sihtasutusele samuti ning see oli tema katse tekitada nimetatud asutustes huvi elektrooniliste instrumentide uurimiskeskuse loomise idee vastu. Ning loomulikult tabas teda ebaõnn. Sellest ebaõnnestumisest üle saamine võttis tal mitmeid aastaid aega. Loomulikult kajastus pettumus ka tema loomingus, kus mitmetele teleei panete paberile ühtegi teost. 1937. aastal hakastasantafeeerr suuna kunstide koolis õpetama kompositsiooni ja organisatsiooni. Ning aasta hiljem asus ta elama Los Angelesse, kus ta taas edutult üritas filmi produtsentidega tekitada huvi selle vastu, millised võimalusi sisaldab organiseeritud kõla ja selle võimalik rakendamine kinokunsti teenistusse. Aga edasi läksid asjad veidikene paremini, sest aastal 1953 sai varees häälte anonüümselt abistajalt kingistuseks Ämpexi lintmaki ja see võimaldas tal hakata teostama tema ideid, millest ta oli unistanud umbes 40 aastat. Ning ta alustaski saundide kollektsioneerimist, mida ta hiljem kasutas teoses Desert ja selle teose lindiepisoodides. Ning helilooja Scheffer kutsus ta Pariisi MDF stuudiosse seda teost hiljem lõpetama. Ja Edgar val reisi viimased eluaastad tõitele. Võtke kaasa ka tunnustust ja kuulsust sest 1900 kuuekümnendatel aastatel hakkasid tema teosed taas trükis ilmuma. Tema teoseid salvestati kanti tihemini ette ning tema viimased eluaastad olid ka loominguliselt rikkalikud. Marees suri aastal 1965. Edasi räägiksime lähemalt klareesi loomingulistest vaadetest. Reisi peetakse harilikult elektroonilise muusika eelkäijaks ja kahtlemata olid oma ajatehnikate ja kontseptsioonide avardaja norees. Internatsionalist ning rakendas oma selliseid ideid ka praktikas. Aastal 1919 kirjutas ta ajalehes New York Times. Ma teen ettepaneku, et kunstis loodaks rahvasteliit. See ei vaja kokkulepet. See eksisteeriks üksnes maailma inimeste vaimsetes hoiakutes. Sest ainult vaba kunstivahetuse abil saan siis muusika, kirjanduse ja maalikunsti. Nimelt nende abil saaks üks inimene teisele mõistetavaks. Kunstis samamoodi nagu ka poliitikas oleme ületanud vastuolu isoleeritud traditsiooniga. Ja see tulemus saab olema hea kontakt, matkimine, võistlusmoment. See kõik kannustab meid suurematele saavutustele. Selliste mõtete kommentaariks võiks võib-olla öelda, et maailmal läks umbes 30 aastat, et vareesi mõtetele järele jõuda. Oma muusikalistest mõtetelt oli varees ka individualist. Ta seadis endale elu kreedaksete, jääb elu lõpuni truuks oma rahvusvahelise heliloojate gildile ja see oli ka üks selle gildi manifestidesse. Veel olid tema eksjuhtmõtetest see, et Kilk taunib kõiki ism lõpuga kunstivoole koolkondade eksisteerimist ja märkab ainult individuaalsust. Aga muusikas tundis varees suurt huvi löökpillide vastu. Tänu tutvusele marineti arussaloaga viidatakse vareesile tavaliselt kui fotoristile. Kuid tema ideed sellest, kuidas kasutada sound ja mürasid muusikas vastanduvad nimetatud fotoristide ideedele. Ta ütles ükskord. Turistid usuvad helide taas tekitamisse kirjanduslikult. Kuid mina usun heli metamorfoosi muusikas. Varesoli sõber ka dada istidega. Kuid tema vastus sellisele tiitlile kõlab, nagu oleksite dada istet. Ma pole huvitatud ringi tormamisest vaid sellest, et leida uusi tähendusi. Varees nimetas ka neoklassitsismi tänapäeva muusika üheks kahetsusväärseks trendiks. Kuid 12 helisüsteemi kommenteeris ta järgmiste sõnadega. See on oluline umbes samal kombel, nagu, kui Bism on oluline kujutava kunstiajaloos. Kuid meil ei maksaks unustada, et ei sönbergi ega Cupismi eesmärk ei ole kuidagi seada kunstile piire või asendada ühte akadeemilist mudelit teisega. See oli katkenud vareesi teosest elektrooniline poeem kuid varajasi teoseid niinimetatud tavalistele pilli kooslustele lähtuvad samuti tänapäeva elektroonilise kõlamaailmavõimalustest ning seda enne, kui elektroonika kasutamine üldse moodi läks. Irooniliselt võib öelda, et kriitika oli see, mis tõi vareesi muusika tagasi publiku ette. Kui 1949. aastal kõlas tema teos hüperprisma. Tänapäeval on vareesi nimele lisatud mitmeid tiitleid, nagu pioneer või uuendaja. Nendele, kes tema eluajal tema eksperiment Te maha laitsid, olid tal vastuseks sellised sõnad. Loomulikult nagu paljudel heliloojatel, kellele muusikas midagi uut. Tõtt-öelda armastan minagi eksperimenteerida. Kuid see teos, mis lõpuks valmib ja mida esitatakse, pole enam eksperiment. See on lõpptulemus. Sest minu eksperimendid rändavad kõik prügikasti. Reisiloomingut on säilinud väga vähe ja palju on tehtud selle heaks, et tema väikesearvulist loomingut jäädvustada. Selline, nagu ta on ainult 15 lõpetanutud teost. Ning tema tähtsusega võrreldes on ta loomingu hulk siiski ebaproportsionaalselt väike. Ja paljud tema varased teosed on üldse kaduma läinud. Paljud põlesid ka tema kodu tabanud tulekahjus. Ja kui algas esimene maailmasõda, oli vares saanud praktiliselt valmis oma esimese ooperi pealkirjaga Oidipus ja sfinks. See valmis koostöös Hugo fon Hoffmann staaliga. Ja selleks ajaks oli ta kirjutanud ka juba umbes kaheksa orkestriteost ning kõik see paraku hävis tulekahjus. Aga Marees ütleb, et alates teosest Ameriks hakkasin ma kirjutama oma enda muusikat ning ma soovin oma hilisemates teostes kas elada või hoopiski surra. Vajadus niinimetatud uute väljendusvahendite järele oli mitte ainult vareesi erahuvi vaid ka juba ajastu märk. Orees eksperimenteeris oma muusikas ka sireenide ja viledega ning ta kasutas neid mitmetes teostes nagu muusikainstrumente. Tema ette kujutas muusikateosest on kui ruumilisest kunstiliigist. Ja loomulikult kohtus Kawarees mitmete veidrate muusikainstrumentide loojatega ja ta tõi neid veidraid, Pille sisse ka oma teostesse. Samuti üritas vara ees mõnda aega töötada Hollywoodi helistuudiotes, kuid kahjuks leidsid need katsetused siiski üpris kurva lõpu, kuna Voreesi huvid põrkusid mõistmatusele. Jaga finantssellistele raskustele. 1930.-te aastate keskel söandas parees siiski teha mitmeid eksperimente ning pillimeister Leon Peremini ehitas spetsiaalselt tema jaoks kaks omanimelist pilli mida varees kasutas teoses Ekvatoriaal. Teos on valminud aastatel 1932 kuni 34. Aastal 36 pidas varees rea loenguid, kus ta üsna täpselt ja detailselt kirjeldas seda, milline saab tema kujutlustes olema see muusika, mida ta mõne aja pärast hakkab paberile panema. Ja ta väitis, et uued muusikainstrumendid lubavad mul kirjutada sellist muusikat, nagu ma täpselt oma fantaasias ette kujutan. Ja kui puhkes teine maailmasõda, siis vares, lootes, et selle niinimetatud tagajärg kunstis avaldab sellise spirituaalse ja esteetilise on sina, mida tema meelest see aeg nii hädasti vajas. Ja tema enda muusikas leidis selline renessansi aset teoses hüperprisma, mille esiettekanne toimus aastal 1949. Ja tagasi naases ta siis laiema publiku etega oma plaadistuste kaudu. Ta käis aastal 1948 Columbia ülikoolis ja samuti võttis kahel korral Tarmstati suvekursustest. Ja loomulikult järgides oma manifesti, ei rajanud varees oma koolkonda ja samuti ei sallinud ta kõiksugu ism lõpuga suundumuse kunstimaastikul. Nagu juba eespool mainitud. Vareesil on iseloomulik selline urbanism veerenud vaatepilt elule. Ja loomulikult on sellest ühiseid jooni itaalia fotoristidega. Nende töödega oli tal võimalus tutvuda Pariisis juba enne esimest maailmasõda. Kuid fo turistid said siiski reisikriitika osaliseks, kuna tema meelest kasutasid nad liiga suurel hulgal masina helisid ja masinarütme. Kuid temale Endale lähedasem mõtlemine, kus puht elektroonilised helid sulanduvad akustiliste pillikaaslaste värvidega Ja nüüd peataks pikemalt mõningatel vareesi teostan teos Ameriks, mille originaalversioon on loodud aastatel 1918 kuni 21. See pealkiri Ameriks ehk Ameerika tõlkes siis tähendas lapsepõlvest peale Mareesi jaoks maad, mis on tulvil selliseid avastusi ja seiklusi ning kõike tundmatut. Ja kui ta saabus Ameerikasse 1915. aasta detsembris, siis see oligi esimene teos, mille ta seejärel kirjutas. Tema jaoks sümboliseeris see pealkiri uusi maailmu maakeral, ruumis ja kujutlustes mitte aga niivõrd selle sõna geograafilises tähenduses. Ja nagu ta hiljem ütles, võinuks ta teha sedasama hästi panna, pealkirjaks Himaalaja. Jaa, tuletades meelde vareesi enda ütlust, et Ta väitis, et alates sellest teosest hakkas ta kirjutama nii-öelda omaenda muusikat. See teos on loodud peamiselt vahemikus siis 1918 kuni 21. Ettekanne toimus aastal 1926. Esiettekandele järgnesid mitmed teose reaktsioonid ja vares muutis organisatsiooni. Originaalversioon sisaldab aga hilisema redaktsiooni ka võrreldes ka mõneti teistsugust muusikalist materjali. Kuid põhierinevuseks on siiski organisatsiooni muudatused. Siia teosesse on koondatud oma aja suurim löökpillikoosseis, lisaks veel 27 puupilli ja 29 vaskpilli. Selline armukas kooslus annab tulemuseks vulkaanipurske, näivad kõlavärvid ja kõlab fenomeni, mida vares oli õppinud kasutatud ja millega ta oli eksperimenteerinud juba 1910.-st aastast peale ning mida ta hiljem kirjeldas selliste sõnadega nagu kõlatrajektoorid või kõlamasside interpretatsioon. Ta rakendas oma selles teoses ka kõlakuju suunaning kiiruse pidevat muutumist. Ja kui asja vaadata veidikene emotsionaalsemat, siis on tulemuseks fantaasiamaailma ja nostalgiast kalduv. Kõlapilt ja mälestustes ongi suur roll vareesi muusikas ning tema teostes leidub alati vihjeid tema enda isiklikule minevikule mida siis väljendatakse kas üksiku heli või fraasi kaudu. Vaadates tagasi vareesi elule ja loomingule, näib, et varees oli oma loomingus ajast ees ning vähemalt tema enda looming ei kanna endas tema enda manifesti, et looja looming peaks olema tema aia märg. Moreesi looming on pigem märk tulevikust, mis alles ees seisab. Nüüd räägiks natukene lähemalt teosest elektrooniline poeem, mis on kirjutatud 1957 kuni 58. See on siis lindikompositsioon ja esiettekandel mängite seda läbi rohkem kui 400 valjuhääldi. Esiettekanne toimus Philipsi paviljonis, mille arhitektiks oli korpus, see ja see kõik toimus aastal 1958 Brüsseli maailmanäitusel. Morris töötas vahepeal Haynthoffeanis Philipsi laboratooriumides ja katsetus seal, et tekitada helisid, mida senini polnud keegi veel tekitanud. Masina mürasid Kelly klaverit, löökpille ja ka puhtalt selliseid elektroonilisi hääli, mida looduses ei eksisteeri. Ning nende helide efekt, mida siin teoses elektrooniline poeem esiettekandel kuulda võis oli kindlasti tohutu, sest 360 kraadi ulatuses kõlasid muutkui aeglaselt tõusvad ja laskuvad täiesti tundmatud elektroonilised helid, mida maailmas polnud varem kuuldud. Teos pealegi mark Ghana tähendab lahtiseletatult saladusi, teadmisi, mis on peidetud. Ja seda selle sõna nii kirjanduses kui ka müstika teaduste tähenduses. Ja pealkiri ise viitab 16. sajandi alkeemikutele ja füüsikule paratselsusele. Teos on valminud aastal 1961 ja san Mareesi viimane teos, mille tellis temalt, kus Savitski, muusika, ühing kellele see teos on pühendatud. Teose tekst on pärit aneeenninny teosest, mere pilastuse maja millest varees noppinud katkendeid ja lisanud neile veel foneetilisi sellaapilisi kaunistusi. Teose polkaal partii on väga ebatraditsiooniline ning sellel on teoses kanda ka selline oluline juhtroll. Kuid siinkohal oleks vaja teha veel üks oluline tähelepanek, valitseb üsna suur lahknevus Moreesi nii-öelda vokaalstiili ja instrumentaalstiili vahel. Vokaalteostes võime leida viiteid renessansiajastudraama ja ministeeriumi kunstile. Sest Marees armastas renessansiajastu muusikat õigemini tolle aja maailmavaadet, nimelt inimese lapselikku vaimustust unistuste maailmast ja kõigest fantastilisest ja tundmatust. Seal oli teoson Granson noa kirjutatud aastal 1906 ja see on ainuke vareesi varase perioodi teos, mis täna sellele, et santrükis avaldatud, on ka säilinud meieni. See lauluke klaveri saatel on loodud ver lääni tekstile ning laulu loomise ajal õppis varees veel meteoori kompositsiooniklassis Pariisi konservatooriumis. Reisiks kuulsamaid ja tuntumaid teoseid pealkirjaga Hyper prisma on kirjutatud 1922 kuni 23. Selle teose organisatsioon sisaldab niinimetatud tüüpilist vareesi koosseis ja see on siis üheksa puhkpillineed on siis flööt, klarnet, kolm metsasarve, kaks trompetit ja kaks trombooni. Ning nendele on lisatud veel seitse löökpillimängijad, kes mängivad kindla eri kõrguseta instrument, et sealhulgas ka sireene löökpillikirjaviis on üsna kompleksne ja sisaldab rütmiliselt iseseisvaid lõike. Ja puhkpillide ja lõõtspillide kombinatsioon on eri lõikudes varieerub selle teose katkendit. Me kuulsime päris alguses. Kui nüüd peataks veel pikemalt teosel ekvatoriaal loodud aastatel 1932 kuni 34. Ning siin teoses on vareesile ebatüüpiliselt klaveril nimelt suur osatähtsus ja teose partid, tulen sisse kirjutatud K2 Martinaal ainete instrumenti. Ning seda on tehtud tõenäoliselt Olivier siiani muusikast inspireerituna, kes samuti seda pilliama muusikas vääris. Mitmetes teostes kasutas. Ja alguses kavatses varees kasutada hoopiski kahte theremini, mille Léon tere mind selle pilli leiutas, spetsiaalselt tema jaoks pidi ehitama, kuid asi läks veidikene teisiti. Sellises väike katkend teosest Ekvatoriaal kuid need peatume pikemalt veel teosel ionisatsioon loodud aastatel 1929 ja 31. See teos on peaaegu täielikult orkestreerinud kindla helikõrgused löökpillidele ning see teos on ka üks ilmekamaid. Tõestasin vareesi suurepärasele rütmikäsitlusele, millele on iseloomulik pidev muutumine ja varieerumine. Teoses on siis 13 löökpillimängijat ning instrumendid, mida nad mängivad, on partituuris orkestreerida vastavalt kõlalisele kokkusobivusele. Ja see teos on justkui eksperiment tekstuuriga. See teos on kindlasti üks esimesi selliste hulgas, kus kindla helikõrgusega pillide kasutamine laiendab ka muusikastruktuuri väärtusi. Eriliselt oluline on ka märkida, et kõlaline uuenemine leiab aset just akustiliste pillide mitte aga elektroonika abil. Ja võib-olla oleks elektrooniliste vahenditega uudsete külade leidmine olnud lihtsam kui sama asja akustilistele instrumentidele otsida. Kuid varees läks veidikenegi keerulisemate olid ja see teos on tulvil loomingulisi algeid, mis ergastavad ka kuulaja kujutlusvõimet. Teost sisaldaks ka ühtaegu viiteid metamorfoosi ning ministeeriumile ja draamale mis on üldse varajasi muusikale üks iseloomulikke jooni. Sellises teos ionisatsioon 13 löökpillimängijale ja nüüd räägime teosest dissöör loodud aastatel 1950 kuni 54 ning valitseb üsnagi rabav kontrast teose Ameriks uue maailma ja siinsete sest kõik kõrbemaastike vahel. Ja sellega pidas varees silmas mitte ainult maa ja meremahajäetud tühjust vaid ka mahajäetust, mis võib meid haarata mägedes lumes väljaspool ruumi või ka justkui hüljatud linnatänavatel. Ja hüljatud tunne võib meid haarata ka meie sisemaailma tühjuses, kus inimene on ihuüksi keset maailmaministeeriumit. Teos on kirjutatud 20. instrumendi Lea kaherealisele makilindile. Elektrolindi materjal sekkub teosesse justkui interluudiumitena ning sellele on salvestatud lõõtspilli ja vabriku helisid mida on siis hiljem elektrooniliselt töödeldud. Viimane teos, milles me tänases saates räägime, on Dance töötšis loodud aastal 1949 ja see teos on kirjutatud tellimustööna niinimetatud tüüpilisele Broadway koosseisule. Selle teose redigeeri Merje ning vareesi hea sõber Cheven Chung ütleb, et Orees polnud loomulikult mingi Broadway helilooja ja tõenäoliselt poleks ka see teos iialgi saanud üheks numbriks muusikalis. Mees lihtsalt pole selline poelettidelt hästi leitav. Tarbekaup ja temast aru saada peab omama mingisuguseid eelteadmisi mõistega. Selge see, et Broadway nõudmised on selles osas natukene teistmoodi. Seal oli siis väike portree prantsuse helilooja Edgar vareesi muusikast ja loomingust. Loodame, et temasuguseid avangardmõtlejaid leidub ka tänapäeva muusikas, kes andavad läbi hüperprisma. Ta pilk meie maailma tulevikule. Stuudios olid teiega Katrin mõõdik ja Mirjam Tally.