Tere, armas Eesti rahvas. On esmaspäev, üheksas aprill ja algamas järjekordne ajaloo tund Tartu liinil, härra Hillar Palamets, tere hommikust. Tere hommikust. Käes on vaikne nädal, mis papp teatavasti ülestõusmispühadega. Ja ma arvan, et Ayala tonni temaatikas aitab nüüd Saaridest ja nendeta, mis sest poliitikast ja sõdadest räägime õige lihtinimese elust. Ja meie tänane ajaloo tund kannab pealkirja Meie igapäevast leiba. Leib laiemas tähenduses. Nädalat kolm tagasi märtsi keskel peeti Tallinnas rahvusvahelise aja lõpus Õpetajate ühenduse Euroc Lia. Tuletan meelde, kliia või Kleia oli kreeka mütoloogias ajalookirju tamise muusa. Vaat selle euro kliia aastakonverents. 37-st riigist oli kokku tulnud 107 osavõtjat ja teemaks oli valitud igapäevaelu käsitlemine ajalooõpetuses. Sakslastel on termin all tahaks, kes žeste, igapäevaeluiga päev ajalugu. Toonitati, et tavaliselt pannakse ju pearõhk poliitilisele ajaloole. See aga, kuidas inimesed päevast päeva elasid minevikus kuidas käitusid, mida ütlesid, on jäetud õige tahaplaanile. Ja nüüd Tallinnas pakuti külalistele informatsiooni igapäevaelust Eestis 20. aastasajal. Räägiti sellest, kuidas eestlaste elulaad hakkas muutuma oma järjest Lääne-Euroopal ikumaks. Kuidas talupoeglik elulaad andis ruumi Lindlikule. Kuidas hakata realiseerima üleskutset, jäägem eestlasteks, aga saagem euroo plasteks ja tõdeti, et igapäevaelu lihtsate inimeste elu on ju samuti ajalugu ja tihtipeale huvitavam ajalugu kui pidev sõdade ja revolutsioonide rägastik. Ses selline ajalugu on ikkagi eelkõige riigiasutuste parteide ajalugu. Inimeste eluga tegeletakse vähem. Vaat sellest tulebki täna juttu. Mul on õige arvukalt allikaid, aga põhiline on nüüd juba manalateele läinud Aliis Moora, professor Harri moola etnograafilist abikaasa monograafia, mis kannab pealkirja Eesti talurahva vanem doi. Selle esimene köide ilmus 20 aastat tagasi ja kandis alapealkirja tähtsamad toiduviljad, teraroad ja rüüpped. Vaat kui ilus nimi. Rööbe. Teine köide, autori üheksakümnendad sünnipäevaks 10 aastat tagasi, joogid, leib ja leiva kõrvale paned kaks köidet kokku 666 lehekülge. Nii täiesti põhjalik monograafia. Alise Moora kirjutas nii. Leib oli ka Eesti talurahva põhitoidus, kõik muu oli leivakõrvane. Leivas. Kui koguda Toidu sümbolisse, tuli suhtuda suure austudega. Võib öelda, et leivaga käidi lausa pühalikult ümber, sest leiba saadi suure vaeva ja rasket tööga. Pealegi polnud sageli leivapalukest saamine sugugi kindel. Toidu ele Norrisemine toidu kallal Norrisemine võis, selle arvustamine oli vanasti taluperes kehtinud tavade juures täiesti mõeldamatu sest agalane leib oli oma leib ja selle söömist peeti võõrast, olgugi, et puhtast viljast tehtud leivast isegi paremaks. Alisemora jätkab, vanasõna ütles. Ja leib on peremees ja peremees peab ikka laua peal olema. Kui leivale veel mõnikord võid peale pandi, oli juurde võtta hapupiima või kalja ja silku ei olnud küsimustki. Toiduna pusest silk sirutab ja kali kasvatab drestis vanasõna. Putru peeti juba sedavõrd tugevaks toiduks, et selle juurde leiba ei võetud. Ütlemine oli nii, kes pudru juurde leiba sööb, see lõpetab võlavanglas. Eestlase toidulaud oli pikk ja peenike, mitte aga lühike ja lai nagu mõnel teisel rahval. Toitu jagada tee nii, et pidi jätkuma lõikusest lõikuseni läbi kogu pika talve. Tõnisepäeval see oli seitsmeteistkümnes jaanuar pidi olema aasta leib pooleks ja aasta põhk pooleks. Leiva kõrval oli veel tähtis suutäis soolast. See olevat ette maotäiest mägedest, kui polnud muud kõrvale võtta kasteti, leivatükk, soolvett või vajutati vastuv soola. Soola peeti kaitsevahendiks kõige halva vastu ja arstirohuks mitme häda puhul. Tähtsaim igapäevane soolane leivakõrvane eestlase toidulaual oli soolatud räim ehk silk. Hiiumaal öeldi koguni, et silk sünnib muidugi Süüa kala pole kõrvale tarviski ja jõhvis tõdet. Teed silk on talupojapõline söömaaeg ja töömehetoit. Soolaheeringas oli juba pidulaua toit harva võtta selgule vahelduseks. Heeringas oli rasvasem suupärasem kui silk, aga ka tublisti kallim. Hea kalasaagi puhul vahetati silku teraviljaga vahekorras kaks osa silku üks osa terri oli silku vähe, siis sai poolteist osa silku osa teri õige kesise loomuse puhul. Üks-ühele. Puhast rukkileiba hakkas eesti talurahvas sööma alles 19. sajandi teisel poolel, muidu lisati leivale ikaga. Näid aganaleib, oli argipäevane toit pühadeks ja pulmadeks tehti puhast rukkileiba. Kui aga neid enam ei lisatud testi taludes igapäeva leib sõelumata jahust, see tähendab koos purustatud keedega ja talumehed pidasid sellist leiba isegi paremaks kui sõelutud lahust. Küpsetatud Kitzberg kirjutab oma venna Jaani ülestähenduste järgi aastatest pärast talurahva priiks laskmist järgmist. Kui rukid olid rabatud ja õled kupu köidetud, tõmmati pikad kõrred suure rehaga peale ja terade hulgast välja. Siis võeti selle jaoks tehtud puust labidad Nendega tambiti pead terrade sees puruks. Siis pandi sari parte külge, lasketerad ja purud sarjas läbi ja rappanced olid valmise, võidi koik tibanna. Veskil pidi mees veskikivi juures seisma ja rappanced kõik alla juhtima. Selles testis siis igapäevane aganaleib. Pilkesõnu elab veel praegugi, rahvasuus perenaine olevat hoiatanud tüdrukuid laadsekesed, vaadake tulega ette. Levake laudi peal läheb äkki põlema. Peole Ivana hakkas levima kuuma veega, sega tud ja kolm päeva varem põnenud rukki püülist. Magushapu peenleib. See oli peamine pulma ja matuste leib. Ka hakati tegema magushaput, leiba, mida valmistati harilikust leivajahust. Lääne-Euroopas balleivad nagu etnograafia kõneleb, olid suured ja ümmargused. Mida ida poole, seda ovaalsemaks ehk pikergusemateks nad muud tõstsid. Kui Eestis hakati ehitama uusi elumaju ja väiksemaid leivaahjus, siis muutusid ka eestlaste leivad väiksemateks pikergusteks. Vanasse suurde reheahju oli mahtunud korraga kuus, 10 ja isegi rohkem leiba. Jäiga leib kaalus kuus kuni 12 naela. No kuus naela, see on poolteist kilo. Aga 12 naelal viis Kela kuju ette viie kilone leib. 19. sajandi lõpuks olid leivad aga poole väiksemad. Ometi palju suuremad meie tänapäevasest leivast võetuna. Vot nii palju alise murra leivast. Kiirus hõimulapsed taas tulla ees. Lühike. Reas õlelil. Täis lillealist. Mis sa sealt vaatad või näed tulema keegi kord? Praegu on suures maa memm ja suusaMe. Raadi. Lase Elol leida. Laulis Tõnis Mägi ajaloo tundi, jätke Pilar parlamendis, palun. Liha oli teadagi leivakõrvane. Ja liha oli napilt. Talus tapeti õige rasv ehk rasvaseks loomad. Siga. Plika pidi kaaluma 10, puuda 12 puuda 160 kuni 200 kila sügisel ja enamik lihas soolati sisse jätkuks pikaks ajaks. Järgmise seatapuni jõukamatest taludes tapeti veel enne jõule just jõulutoitude tarvis. Perenaised ütlesid, et ega sealiha ise ei ole doi. Sealiha on toidutegemiseks. Seepärast jagati jao pärast mõnel pool tor, kas iga sööja oma märgiga puuorgi lihatüki sisse, mis olid koos ühes suures savikausis. Oma käega anti Osii. Lapsed nimetasid sealiha ussiks Ta jõulude ja veel sõnnikuveotalgute ajas. Vastasel korral hakkas külarahvas rääkima, et vaat kui ihnuspere ei raatsi töö tegijatele isegi lihapalukest anda. Teinekord tuli talgute puhul lammas või vasikas tappa. On teada, et 19. sajandil peeti eesti taludes päris palju sigu ja neid hoiti enne nuumale panek kutt oma kolm aastat neligi lahtiselt sea koplit võttes. Või olid nad laste karjatada Cesal ja koristatud viljapõldudel seakarjaseamet Ta oli siis karjase astmikus vast kõige madalam. Aga vabalt liikuma pääsenud sead kippusid kõike üles tuhnima. Et nad keelatud kohta ei pääseks, pandi mõned pool puidust rangid seale kaela et ta ei pääseks aiaaugust läbi. Belbeeti taludes palju lambaid, mitte niivõrd liha kui villa pärast eriti arvu kartulilambaid Saare- ja Hiiumaal. Seal jäeti üle talve 20 kuni 30 lammast ja need lambad, keda üle talve ei peetud, tapeti mihklipäeval või mihklipäevaks 29.-ks septembriks. Siis oli lammaste kaal kõige suurem ja lambalihaga kõige väärtuslikum maitsvam. Nii et ütlus on igal oinal, tuleb oma mihklipäev. Samal ajal tapeti ka vanu veiseid ja künnihärgi Est, kelle liha aga oli väga vintske, andis keeta ja küpsetada, enne kui suupäraseks saadi. Loomaliha pandi suppi, siis sellega keedeti kapsaid. Aga kui härgade asemel tuli künniloomadeks hobused ikka rohkem, vähenes ka loomaliha roll. Talurahvatoidus. Uuem komme on pühadeks või pulmadeks tapetud loomas teha ja liha ja liha. Meie keeles sült. Vasikakeelse vasikalihast tehtud sülti kutsuti tuti võituudin vist vene keele mõjul. Süldis oli konte, siis oli tegemist jahe lihaga ehk jäme süldiga. Ülejäänud lihavaruna öeldud soolati. Ja alles soolatud liha hakati siis järjekindlalt anumast võtma. Maias sööme. Tai oli lahja liha, pekk, vägev liha. Madala kvaliteetsest loomarasvast keedeti seepi, määriti puutelgedega, vankreid, saapaid ja hobuseriistu toiduks seda ei kasuta, tatud vaesemad pered aga pidid pruukima kas siis soolatud loomi rasvasuppide ja kastmete valmistamiseks. Alise Morra kirjutab, et Lõuna-Eestis olid eraldi rasvatünn ja liha Tõnn. Eriti kõrges hinnas oli seapekk. Selle väikesest tükist olevat piisanud toidule Rammusamat maitset anda. Kodaveres kogunes, et keiser sööb jõululaupäeva õhtul met rasva, lambarasvast kastet aga peamiselt küünlaid. Kõige üldisem oli soolase sealihaga supi keetmine. Supi sisse pandi suur tükk ja pajale hoolega kaas peale, et liharamm väljei keeks. Harvem kui liha küpsetati kerisega ahjus. Eesti vabariigi aegu muutus rasvas sigade kasvatamine. Peekon sõidad, eks need läksid hästi ekspordiks, jaga oma turgudel, oli nõutav kaup ja ikka rohkem tarti sinke suitsetama. Ja teinekord ka keset suve tapeti siga, et värsket oleks võtta. Sest kui taheti talus, oleks korralik tööjõud pidi aasta läbi olema lihalauas kaupa tehes juba nõutu. Sulane nõudis, et vähemalt kahel päeval nädalas olgu lihatoit laual ja lihatükk olgu ikka tüki moodi poole naelale 200 grammi, nii et suuremale perele kulus liha õige palju. Nii palju lihast. Rida algavad meil juba juunis, siis kui põrsast saab lauta või kuulikesi paras, kui käes on september. Jabee võtab suhu novembrikuu, kuid lapsed laulvad. Seega on ärasöömiseks tega on pata löömiseks seda vaha rumal loom teda ei, arvab inimeseloom. Reedeks on kintsud ja keha sedavõrd jäätmed, et saab juba teha sülti ja vorsti ja käki ja pekki läheb soole ja muist läheb lehti, kuid lapsee laulvad. Seega on ärasöömiseks on papa löömiseks seda rumal loom. Sega arvab inimese luu. Rehilaual ründavad lihasöökidest lõbusad onud ja isa lõualott lõt veab, pinguli on inimene ise see, keda ta sööks, kuid lapsel Nii ka on ärasöömiseks ega kombata löömiseks. Äge, eks on ka rumal, see too ei arva. Inimeseloom on ärasöömiseks andmata löömiseks. Ega eks ole rumal, see loom. On inimene ise, see, keda ta sööb. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun tuleb juttu putrudest. Mäletate ütlemist, kes pudru juurde leiba sööb, see lõpeb, tähendab võlavanglas. Nädalas oli eesti talurahval ikka kaks pudrupäeva. Keskne päev ja laupäev. Ja sammud T2 lihasupipäev. Perekondlike sündmuste tähistamisel oli peamine toit tangupuder. Tanguputru söödi jõuluõhtutel ja teistelt päevadel, seda eelkõige Lõuna-Eestis. Tangupudruga käidi vast sündmust, vastsündinut, samas kahetsen. Ja seda söödi ka matusemajas enne surnu surnuaiale ärasaatmist ja seepärast öeldi. Inimese elu on kahepudru vahel või pudruga tuleb pudruga läheb. 19. sajandi lõpul ilmus puder mida nimetati läti põde mulgipuder Põhja-Eestis poolvillane puder. Hea küsimus, mis puder oli, milles tehtud? See oli tangu-kartulipuder. Lätis tulnud ja mulkide vahendusel põhja poole levinud. Lõuna-Eestis keedeti veel kapsatango put. Esmaspäev. Teisipäev ja reede olid Pi päevad, hernesupp, oasupp või läätseleem. Reede oli Lõuna-Eestis herne ja oatoitude traditsiooniline päev, aga pühapäeviti keedeti perele üks tugev kapsasupp lihaga. Sea või lambaliha. Suurenes talurahva enda liikuvus. Ja see tõi kaasa ka uued toidud. Peipsivenelased, kes käisid eesti taludes kivimüüridega lautu ehitamas tõid kaasa kombes süüa sageli kala samaga suurele maale tööle tulnud saarlased Kraavi kaelähed. Talurahval saadi peamine toit põllult teravili ja 19. sajandi teisel poolel ka kartul. Metsarohketel aladel lisati veel seeni ja marju. Tööpäevad olid tol ajal taludes õige pikad. Paljudel taludel tuli tasuda ostuvõlga või kõrget raharent. Suvel söödi neli korda päevas pärast rukkilõikust üks söögikordi jäi ära kolm korda ja pärast tuli võt, mis ning talvel tuli läbi ajada põhiliselt kahe söögikorraga. Mõnel pool lisandusid veel kerged söögikorrad, lõunaoode ja õhtuoode. Seda raskemate tööde, nakkussõnnikuvedu ja viljalõikusaega tulid masinad, tööaeg lühenes, niiet kadusid need vahepealsed söögiajad. Aga nii suvel kui talvel jäi ikka kolm söögikorda. Söödi keskhommikul, söödi lõunat ja söödi õhtul. Vaheldus tõi Est kartus, tehti kartuliputru kartulisupp p k kartuli piimasuppi õhtusöögist, ülejäänud kartulipuder segati järgmisel hommikul piimaga ja niimoodi saadi püüdel. Tähendab ei vedel ega paks kartulikört. Harjumaal kutsuti seda juudisupiks. 20. sajandi esimesel poolel nihkus päeva peamine toidukorrad eesti talus lõunale. Hakkate ikka rohkem koma odava soolasilgu asemele heeringat. Põhja-Eestis oli tuli osa talurahva igapäevases toidus tunduvalt suurem kui lõunas. See oli ka vastavuses kartuli külvipinnaga Võrumaal ja Mulgimaal. Heade muldade kaladel domineeris ikka teravili ja selle kõrval linakasvatus. Kapsaste hapendamine, nagu meie seda tunneme, kirjutab Aliis. Moora oli Eesti külas kaunis uus nähe. Vanasti lõigati suur kapsapea neljaks või kaheks pooleks. Neid kupatati kergelt ja siis laoti aiad aidata pile või maa peale vaiade vahele. Seal nad pikkamööda hapnesid ja talvel külmusid ära looduslik külmkapp. Ja siis raiuti nende küljest vajalik kodukogus ja pandi, et siis hakati peamiselt mandril tegema raikapsaid, mille vahele pandi Aue kapsaid hautama tatud poolikuid kapsapäid mis olnud toorelt süüeski hästi maitsvad. Nii palju siis toidukordadest ja kapsast ning kartulist sinna juurde. Tähendab, see on eesti rahvalaul, heeringas, see oli ennemuistsel ajal, kui heeringas veloliival, see oli ennemuiste la kui ringa elu liiva siis kaljas kahe mastiga läks teele õllekastiga siis kael ja ka mastiga läks küll kastiga seal Päevase Lazee Ringa askeldus raadio kaudu tervitada taas seal laevas Laseeringa Kehra teoga, udu tervitas see heeringa soli maiasmokk, tal maitses. Kaasak Kuu rokk. Ringa smok, Talvaid, ka saak, Kuu rokk, tabude liit, Täsu liis taas kõik kõll kurku kuulis taas tabude liit suu liis taas küll kurkum kuulistas. Siis lepp tul hirmsast, Vii has taas saaga la oled loll, hakkas siis metoon hirmsast, vii aasta saaga la oled lollakas vette õlle, kõik sa ära jõid veel arr Ves saa au, Kuuloyd, et kõik sa ära jõid eelarves sa Kuuloyd peasel b Sa nüüd v rest raamile, ma, kel raha otsa, nüüd me rest raami ma nüüd poole Me resee ringa. Ma armastan Ameerikat. Nüüd pooleme res heeringat, ma armasta, me rikkad. Selle kõige uuema rahvalaulu tõi meieni Contra ajaloo tundi, jätkab Hillar Palamets, palun. Taluperes oli liikmeid, kes kuulusid küll perre, aga toidul oli perest eemal. Need olid teomehed ja koolilapsed just 19. aastasajal. Neile tuli nädalaks ajaks või vähemalt kolmeks päevaks leivakott kaasa anda. 19. sajandil ja 20. alguses olevat Karksi mõisas teomehele kaasa pandud nädalaks üks päts leiba piklik puust karp tulipudruga otsas, siis Naraažike liha väiksem karp räimetega. Harva kui lisa tee veel väike karbike või joogiks lähker kahe toobi piimaga. Nii et küllaltki ja üksluine toit raske kehalise töö tegijale. Aga on teada, et 19. sajandi teisel poolel oli sulase või Teo mehe tavaline päevakogus. Kolm naela leiba päevas tähendab 400 grammi aganaleiba iga toidukorra juurde. Niiet nädalas leiva osa loeti pool puuda. Üks Leisikas tähendab kaheksa kilogrammi ja Kodaveres olevate arva jutud, et töömees sööb ühel söömaajal 50 suutäit puhast leiba. Vaat kui huvitav mõõtenorm suutäisi lugeda 50 suutäit on lõunasöök. Kevatkinni algusest kuni välitööde lõpuni, oli siis neli sööma, korda ja hallistes olla öeldud. Kui ader kokku, siis neli korda doi. Leivasuurused olid ka erinevad, oli päts ja leib. Päts oli suurem kui kakk, aga väiksem kui leib ja omad nimetused, mida Liise Moora ilusti ära toob koos joonistega sinna juurde. Leiva küljest lõigatud osad olid kannikas viil käär, kikk leivaratas, aga kihelkonniti. Need nimetused olid küllaltki erinevad. Oli selline komme, et kui laenasid naabritele leiba või andsid tuli väike kasu kannikas ära lõigata ja koju jätta et leivaõnn tarest ei lahkuks. Lõigatud leiba ei tohtinud jätta, lõigata poolega ukse suunas. Leib läheb majast minema ja leiba ei tohtinud lauale seliti panna. Tütar pidi siis ülekäte minema. Vot ei tea, kas tänapäeval seda ei teata. Minu vanemad Järvamaalt päritud kahte viimast asja ära pane leiba lõigatud otsaga ukse poole ära pane, seliti, õpetasid külmul kooli lapsemoonakotid, et oli selline kolm korda nädalas kolm korda päevas, pidid nad sööma üht ja sama ja peamiselt külma toitu. Hea, kui said koolmeistri pliidilt teevett juurde kuuma teevett. Kui neid toidukotte tuli hoida koolimaja sahvris, aga seal külmus talvel leiba kivikõvaks ja kaasa antud piim. Kui seda oligi anud, jääb ära. Siis tegid lapsed niimoodi, et võitsid piimalähkrid voodis teki all et hommikul saaks piima ikkagi kätte. Koolmeister muidugi sellist korralagedust ei lubanud ja siis oli pahandus lahti. Päeva kohta arvestati koolilapsele nael leiba, 400 grammi nädala peale, pool naela soolassil nael keedetud liha ja veerand naela ehk 100 grammi võid. Ja veel lähker hapupiimaga, seda soojal ajal. Sedasi Talulapsed Saunikovi vabadikul, lapse leivakott oli teadagi veelgi kesis. Käidi kaleeris, leer kestis kolm nädalat ja talu andis leerilastele kolmenädalase moonakoti kaasa. Heaperemees pani teinekord leiva kõrvale kassetid, pikut saiast küll ei ole teateid. Mõnikord toodi veel moona järele. Et leerilaps, kõht tühi, ei ole. Nii palju siis teomeeste ja koolilaste toidukordadest. Poolva Keezneva märg kuival käib ringiga. Pulma hüübakesest ankrumaa ei ole enam klaasikest kibedat kõhupauna libedalt. Jarmo Virookiat laua peal vitada torti leida, seal oi, Laanelannal. No. Ma ei tea, proovime kesvamärg, kui valgega käib ringiga. Hõlbakesest andku jumal ei ole enam ja pillimees võimaati kaablis lõõtsa pikaks, venitab laanial oioi. Jah, tantsu järgi kihelus on igavest toidis, tüdrukud. Lundi piilar palamets, palun. Pulmi peeti ikka mitu päeva, aga vaesema rahva pulm kestis kaks rikkamale, rahval kolm, isegi neli päeva on teada, aga nädalapikkusi pulmi pulmalisi kutsuti palju ja nende tarvis kulus õige rohkesti söögipoolist. Nii on teada 19. sajandi teisel poolel olnud rikka talu pulmalaual suured lihapütid. Põhja-Eestis oli kombeks pulma viia seapäid, nii et pulmalaual kõrgusid seapea, poolikute virnad ja sööjatel rida laua taga polnud selle varjust välja paistnudki. Kombeks oli ka see Põlvalised Tõid ise osa toitu kaasa, nõndanimetatud saaja kottides. Neis olid siis terved leivad-sepikud, saiad, võid, seapea, poolikud seajalad, lambakäppade kintsud Lõuna-Eestis veel toodi kohupiima ja sõira päid. 20. sajandi algul võtsid jõukamad sugulased kaasa veel pool või terve vasika, kere, seakintsu ja ankrutega õlut. Ülo Tedre on kirjutanud mõnusa raamatu Eesti pulmad. Ja ütleb, et söögilauas ja noorpaari vastuvõtu tavades oli sümboolne tähendusleival kogu pulmaaja pidi söögilaual seisma, päts leiba ja pudel viina. Keegi Neid ei pruukinud, ei puuduta, tunud muidugi viina joodi, aga see sümboolne pudel pidi seisma. Vot selline leib ja viin pidid kindlustama noorpaarile külluse ja aitama teda edaspidi leivapuudust. Lääne-Eestis oli komme, et pruudile pannakse kodunt lahkumisel leib kirstu kaasa. Mitte surnukirstu, vaid noh, toiduhoidmise ütleks tänapäeval kohvrisse. See leib jagati hiljem pulmalistele, aga nõutav Tõi vastu mõrsjale kingitusi, noh, kas kindaid, vis säärepaelu või mütsi kesi. Esimesel pulma söjasöömaajal istuti lauda, nii et pruut ja peigmeest olid kõrvuti laua keskel. Peiu kõrval istus isamees oma naisega ja pruudi kõrval kaasanaine ja pruut tüdrukud. Teised pulmalised istusid, kuhu keegi sai. Aga püütud distuda pruudi lähedale, naiste arvates pidise tooma. Head lambaõnne. Lääne-Eestis oli komme, et noorpaar sõi ühes nõust ja koguni kinnastatud käsi. Mõnel pool arvata. Pulmas ei sobi ise endale toitu ette tõsta. Naaber pidi seda tegema naabritüdruk poisile, poiss tüdrukule ja igaüks pidi ilma mingi nurinat kõik selle ära sööma, mida paarimees oli taldrikule pannud. See pidi tagama noorpaarile lepp, pliku elu abielurahvana. Ja mõnel pool oli komme taldrikute alla raha. Kingitus kokkadele. Ja seda raha tuli jätta iga söögi ja puhul praegu laialt levinud komme teha viin või söök magusaks noorpaari suuandmise läbi. Ja selleks tuli hõigata kibe või mõru oli 19. sajandil veel tundma. Ta tuli 20. sajandil ja etnograafid ütlevad tegemist olla õige hilise vene laululaenuga. Sellest. Nüüd on ka veel mõned söögikombed olid tavanditoidu suuremate tööde lõpetamisel või aasta pühadel. Need pidid tagama tugeva kõhutäie. Need mihklipäeval söödi tingimata lambaliha mardipäeval, mardi, mauh või mardivorsti. Mõnel pool veel seapead tapeti kana kui Haani. Mardihani oli laialt tuntud ja neid ostsid meelsasti ka linlased. Sel juhul jääd oma perele hane supi tarvis rupskid. Tõnisepäeval söödi tingimata seapead. Looma katkude puhul, muide, palvetatakse praegu katoliiklike maades pühan tooniasse poole. Püha Tõnise poole. Püha Tõnis oli seakarjaste kaitsepühak ja tagas hea sea, on nii, et vastlapäeva toiduks olid seajalad ja sealuudest tehti murre. Nüüd mõned andmed on meil veel selle kohta. Külaliste kostitamine, komme oli, tuli anda ikka värsket ja puhast rukkileiba peale panna. Ehkki võid ja mett. Üks Vändra mees olla 19. sajandi lõpul kõrtsis, näidanud oma valikut kede osas sellega, et võttis paksu leivakääru, määris sellele sõrme paksuselt peale, võid siis veel või peale ja kõige peale suure tüki roosat pekki. Eks paneb praegugi suu vett jooksma, kui sellisest maiuspalast kuuled. Ootamatu külalise saabumise puhul tuli pakkuda järgmis toitu. Prae pannil heledat pekki ja löö kolm kuni kuus muna peale. See oli üldtuntud kerge eine, milleks pea igal perenaisel oli võimalus. Vot nii palju Eesti talurahva vanemast toidust toidu kõrvale joodi. Oli mitmesuguseid rüüppeid, mis võiksid ka aru meeste peast panid naised panuta, tantsime. Sellest tuleb juttu juba ülestõusmist pühade teisel pühal, see tähendab järgmisel esmaspäeval aitäh kuulmiseni homseni. Korraks läksid ka, ütlesid, et muidu miinust leidnud. Ilmat leidub teisigi, kes armastavad mind ühte mütsi taga nutma ja siis ma praegu