See saale. Aastatuhandeid tagasi siis, kui meie kauged esivanemad Eesti alale asusid mühisesid siin põlised Laaned peaaegu kogu eesti maaliga, tihedate okaspuu- ja segametsadega. Metsa tulid siis sootuks teistsuguse ilmega. Pikka aega oli üheks enamlevinud puuliigiks tamm. Viimasele jääajale järgnenud aastatuhandetel pole ka Eestimaa kliima olnud kaugeltki mitte ühetaoline. Suhteliselt soojad ja kuivad perioodid on vaheldunud külmemate ja niiskemat ajajärkudega. Jääst vabanenud maal levisid kõigepealt kask, lepp ja mänd. Mõnevõrra hiljem tulid meie metsadesse ka sarapuu ja jalakas. Tamm ja pärn jõudsid Eesti alale kliima järjekordse soojenemise ajal. Kuusk Eestimaa tänaste metsadeks levinumaid puid kuulub viimaste tulijate hulka. Kui oleks üksnes kuuse enda otsustada, siis vallutaks ta arvatavasti suurema osa Eesti viljakamatest aladest. Niivõrd visa, elujõuline ja vähenõudlik on meie tänaste metsadeks peamisi asukaid. Oma iseloomult sarnaneb kuusk paljuski eestlasele enesele. Võib-olla just sellepärast hingesugulustunded, vanad eestlased kuuse oma kojasambaks. Kunagised pillimeistrid leidsid, et kõige parema kandle saab just kuusest. Eestlased kuuluvad Euroopa vanimate põlisasukate hulka. Vanimad inimasustusest kõnelevad leiud pärinevad kaheksandast aastatuhandest enne Kristust. Meie kauged esivanemad elasid peamiselt veekogude äärsetes metsades. Merele eelistati järvi ja jõgesid. Seal oli turvalisem ja kalastada hõlpsam. Keeleteadlased kinnitavad, et veekogude ja puudega seotud sõnad on väga vanad. Ürgse päritolu. Just mets on olnud see väga keeruline ja salapärane keskkond mis on olnud eestlase hinge ja mõttelaadi peamisi kujund. Metsade keskel olijate hingeelu erineb märgatavalt lagendikel või mägedes paiknevate rahvastelaadist. Lagendiku rannik tekitab inimhinges tunge liikuda kauguste poole. Metsa teeksite vas ümbruses seevastu tugevneb soov püsida paigal. Mets varjab kaugused. Kui meri ja lagendik õpetavat sirgelt sihte seadma siis mets kaotab avarustunde ning sunnib kobamisi ja kõverdi edasi. Mets ei võimalda loomadel suurte karjadena inimestel aga hulgakesi koos elamist. Põliste laante üksindus on kasvatanud meis kannatlikkust ja vastupidavust aga ka endassesulgumist ja kinnisust. Samas õhutas mets olema tähelepanelik vaatleja loodusmärkide nägija aias, seletaja. Pikapeale jõuti tõdemuseni, et ümbritsev maailm ei tarvitse olla vaenulik aga võib osutuda selleks, kui midagi tehakse valesti. Kui näiteks perekonda sündis kurtum lapsis, seletate seda oletusega, et suguvõsas tuli keegi tapnud linnupoegi. Sadade põlvkondade kogemus viis tähelepaneku, nii et kui inimene suhtub loodusesse vaenulikult siis võidakse teda karistada. Kui aga sõbralikult, siis saab ta vastutasuks mingisuguse. Erilist elu elav, erilist hingelaadi omav mets näis olevat ka kurjade jõudude ja heade haldjate asupaik. Kurjadele jõududele vastupanu osutamiseks kujunes välja mitmekülgne tõrjemaagia. Kaskede tuppa toomise kombel oli algselt kurjade jõudude tõrjumisemate. Alles sajandeid hiljem hakati seda tegema pärast jaanipäeval või pulmade ajal ruumide kaunistamiseks. Eesti rahvakalender sisaldab rohkesti mitmesuguseid tähenduslikke päevi. Kevadel maa hingamise päeval ei tohtinud keegi künda. Taoliste keeldudega seate ise oma tegevusele teatud piirid ja tasakaal inimese ning looduse vahel püsis aasta 1000. Oli vanade eestlaste silmis suur ja salapärane hingestatud olemine. Usuti, et nii nagu elab inimene, nõndasamuti, elab ka kogu loodus. Iga üksikpuu ja kogu mets tervikuna näis olevat neile ainuomase hingelaadiga. Puuga juhtus üldjoontes sama, mis inimesega. Kasvamise ja õitsemise perioodid vaheldusid lehtede kolletumise puu haigestumisega murdumisega. Lõppude lõpuks igal juhul sellest maailmast lahkumisega surmaga. Metsast mõeldes metsas olles ei pidanud kartma üksnes kurjade jõudude sepitsusi, vaid tuli olla meelepärane ka. Metsaandjatele. Need olid Kaitsevaimud, kes metsas kasvavate puude ja taimede ja seal elavate lindude ja loomade tegevuse üle valvasid ja nende eest hoolt kandsid Neid kutsuti ka metsaisaks metsaemaks metsavanaks ja isegi metsa kuningaks. Üldiselt heatahtlikud metshaldjad olid valmis ka hirmutama ja karistama, kui nende endi või nende valduste suhtes lubamatult käituti. Usuti, et metshaldjas abistab metsa eksinud leida teerada aitab otsida kaduma läinud karja. Metshaldjat peeti peaaegu kõikvõimsaks kuid tema abile võis loota vaid inimene, kes oli oma tegudega selle ära teeninud. Mitmesugusel viisil kurje jõude tõrjudes ja metsa haldjatega head läbisaamist taotledes ei kujunenudki, põlistas laantes elavast eestlasest vallutajat või kangelasrahvast. Võib-olla just sellepärast kohtadki meie rahvausundis vägivalda ja elusolendi hävitamist suhteliselt harva. Näib, et mitte võimutunge juhtinud meie esivanemaid. Pigem tegutseti loomingu tungis tiivustatuna. Nende elujõud oli suunatud millegi loomiseks ja rajamiseks millegi omade kätega teoks tegemiseks. Oma heaolu parandamine kellegi teise arvel ei kujunenud metsade keskel elavate muistsete eestlaste põhiolemuseks. Eestimaad katnud võimsad põlismetsad ja karm kliima sundisid peale teistsuguse võitluse. See oli sajandeid kestnud võitlus kändude ja kividega talve ja näljaga. Muinaseestlaste tahtel hakkas mets põldudele ruumi tegema ligikaudu 3000 aastat tagasi. Esimeste põldudel valiti välja lagendikud ja hõreda metsaga loopealsed. Mõne aasta möödudes langes aga taolistel põldudel saagikus niivõrd, et loopealsete õhukesed mullad, tulijate sööt Algas võitlus viljakamatel muldadel, kasvava põlismetsaga. Esmakordselt osutusid puude Mets takistuseks inimese elutegevusele. Põllumaa laiendamiseks oli vaid üks võimalus sundida tulega mets taganema. Metsast põllutegemine on ränkraske töö. Kõige vaevanõudvam oli esmakordne Ale tegemine. Enne metsa süütamist oli vaja suurematel puudel mehe kõrguselt koore eemaldada. Elanud kolmeks aastaks kuivama, jätta. Ale tule suurus ja võimsus põlevates puudest igasse ilmakaarde levib kuumuse taevalaotust harjutav suits võisid muistsete eestlaste kujutlused luua midagi erilist. Arvatakse, et sõna põrgu on kujunenud verbist põrgama mis algselt tähendas metsades Ale tuletegemist. Mõnevõrra teisiti toimiti kord juba aletatud maaga. Suve hakul raiuti 15-ks 20-ks aastaks jäätud maale kasvanud võsa noorendik. Puud langetati nii, et põletamisel saaks neid ilma suurema vaevata liigutada. Alema keskele jäeti kasvama mõned suuremad seemnepuud, et noorendik võimalikult kiiresti peale kasvaks. Järgmisel kevadel aprillis-mais seisugune ladestik süüdata. Kolme-nelja aasta jooksul andis Alepõld üheksa kuni 12 seemet. Hilisemad külvid ei tasunud enam ära. Niimoodi rajati uut põldu väetate juba varem kasutatud maad lõuna-ja, Ida-Eestis ka veel kolm, neli sajandit. Tagasialepõllunduse esimese 2000 aastaga vähenes Eesti ala metsasus tunduvalt. Metsade häving, mis ühe olulise põhjusena nimetatakse just Alepõletamist. Ilmselt peetakse silmas ka seda, et pahatihti sõid Aletegemisest alguse ulatuslikud metsatulekahjud. Kirves toodi Eesti aladele ligikaudu 2000 aastat tagasi. Algas puude maha raiumine väga suurtel aladel, mis andis otsustava tõuke põlispõldude ülesharimisele. 13.-ks sajandiks olid põlispõllud haaranud enda alla juba suure osa endistest metsadest. Metsamaade põllustamine kujundas järk-järgult ümber eestlast paiknemise ja muutis maaharimise peamiseks tegevusalaks. Esimesed kirjalikud andmed teraviljakasvatuse laiendamisest ja põlismetsade kadumisest pärinevad 14.-st 15.-st sajandist. Seitsmeteistkümnendal sajandil suurendati põllumaad parimate metsamaade arvel. 1645. aastal ilmunud raamatus soovitatakse uute põldude tegemiseks kasutada tada tammele sobivaid maid millele pidid järgnema künklikud maad, kaskedega. Meieni säilinud andmed näitavad, et 18. sajandi lõpuks oli Liivimaa metsade pindala vähenenud umbes poole võrra. Seitsmeteistkümnenda sajandi teisel poolel kurdeti isegi puidupuuduse üle. Eestimaa kõige viljakamatel muldadel kasvasid kunagi võimsad tammemetsad. Tänases metsapildis kohtame neid aga harva. Veel vaid mõnede jõgede põhjast võime leida kunagiste puuhiiglaste kivistunud tüvesid. Tamm ehk Talumehe raud jäi aga püsima sootuks teistsugusel viisil. 19. sajandi algul. Perekonnanimede panekul kuulusid puude nimetused eesotsas tammega kõige populaarsemate hulka, mida eestlased endale valisid. Kaks kuni 3000 aastat kulus selleks, et Eesti alale asunud metsarahvast sain maarahvas, kes tegeles peamiselt põlluharimise ja koduloomade kasvatamisega. Meie ajaarvamise teise aastatuhande algul koosnes eestlase tegutsemisest Soome juba kahest osast metsast. Põllud ja kirvega tahutud palkidest hooned olid muutnud elu paikseks. Kogutud saagid võimaldasid luua tagavarasid. Tulevik paistis mõnevõrra turvalisem. Kuid oma talud paigutasid meie esivanemad ikka metsade lähedusse. Lagedamatel kohtadel istutati taluhoonete ümbrusse kindlasti hulgaliselt mitmesuguseid metsa puid. Sammhaaval metsast kaugenedes kujunes Eestis välja hajaasustus, kus taluhooned asusid üksteisest eemal oma põldude ja metsade keskel. Muutus ka inimese suhe metsaga. Metsa ei olnud enam nii lähedane kui eelnenud aastatuhandeid. Koduseid põlde ja niitusid ümbritsev mõneti isegi vaenulikuna asus mets nüüd igapäevase elu äärel. Algselt kasutatagi sõnumit millegi ääre või serva tähenduses. Sajandite möödudes põlispõlludki lavardusid. Kuid ometi ei suutnud eestlaste südamest ja mõtetest metsa välja tõrjuda. Kõikide nende argiste toimetuste keskel jälgida rahvas kõikvõimalikke looduse märke pani hoolikalt tähele, mis millalgi toimus. Kuu oli kui looduslikku kellaosuti, mille liikumist vanad eestlased tähelepanelikult jälgisid. Vanarahvas teadis täpselt, mida tuleb teha noores või vanas kuus. Missuguste toimingute jaoks on kõige sobivam kuu loomise või tema kahanemise aeg. Elukogemus oli näiteks õpetanud, et kaduval kuul tuleb istutada okaspuid kasvaval kuul, lehtpuid. Nõnda nagu kuu liikumisel, nii hoiti silm peal ka metsas toimuval. Metsaminek tähendas nüüd tuntud ja turvalisest kodusest miljööst lahkumist millegi võõra ja vägeva võimkonda astumist. Metsast oli olla ettevaatlik ja lugupidav oli vaja kinni pidada kindlatest tavadest, kindlustada nõnda metsa heatahtlik suhtumine. Sel viisil loodud vaimne side võimaldas lakkamatuid muutusi läbi elava looduse terast jälgimist nähtu põhjal isegi tulevaste sündmuste ennustamist. Metsapuudelt püüti välja lugeda märke, mis võiksid anda vihjeid õige külviaja määramiseks ja inimese elusaatuse äraarvamiseks. Märgati või millegipärast oletati, et üksikutel puudel või saludel on iseäralikke omadusi koguni üleloomulikke võimeid. Eestlased ei püstitanud endale pühakodasid vaid käisid ohverdama see abi palumas looduselt. Eestlaste püha kodadeks olid väikesed puutumatut, metsasalud siiad või üksikud seisvad vanad hiiepuud. Sõna hiis tähendas algselt matuse kohta millest pikapeale kujunes välja muistsete usuliste talituste ja ohvrite toomise paik. Läbi aegade on Eestimaal kogunenud teateid ligemale 500 hiie olemasolust. Enamasti asu siis kõrgendikul kasvavas puudesalus. Sageli valiti pühaks paigaks tammik, kus olevat seisnud ka muistsete eestlaste jumalate kujud. Hiies püüti käia neljapäeval vanarahva silmis pühal päeval. Usuti, et pühaks peetud hiiepuud kivid ja allikad on suureks jõukeskuseks mis kaitsevad ja toovad õnne ning aitavad inimest tema hädades. Hiies ei käidud ainult ohverdama palumas. Siin peeti ka nõu ja mõisteti kohut. Hiies ei tohtinud oksi murda, puid raiuda, pühadepuudelt marju korjata ega mingil muul kombel hiiele kahju teha. See võis tuua kaasa õnnetuse. Pühadeks puude ja hiide hävitamine algas ristiusu levikuga eesti aladel. Ristiusu toojad püstitasid muinaseestlaste pühapaikades oma kirikuid, tabeleid. Sajandeid kestnud ristiusu pealetung ei suutnud siiski meie rahva hingest täielikult välja juurida hiitega seotud kombeid ja uskumusi. Rahvapärimustes säilinud mälestused vanadest hiiekohtadest tõendavad, et siis on osa meie rahvast. On osa meie kultuurist, on osa meist endist. Matusekohtadena kasutati heisi paiguti veel kuni seitsmeteistkümnenda 18. sajandini. Kuid ka tänased Eestimaa surnuaiad on enamasti rajatud metsatukka või puudesalusse hoides nõnda alal aastatuhandetega hiiepuude all kujunenud traditsioone ja uskumust, et surnute hinged lähevad puude sisse. Kummaline küll kuid meie usk puude abistavasse jõusse püsib tänaseni. Lõuna-Eestis võib näha metsatukki, kus puuduvad Esson lõigatud tuhandeid ristimärke. See tähendab, et teel surnuaiale on matuserong siin peatunud. Tüvesse on lõigatud ristimärk. Iga risti on saatnud soov kaitsta surnu hinge et see ei satuks kurjade jõudude kätte. Täna kiusatakse veelat, hiites on peidus meie rahva elujõu allikad. Nüüdki võib põlistele hiiepuudel leida lindikesi, mille keegi on sidunud usus, et just puu aitab et just tema aitab oma väega. Täna näeme inimesi hiide minemas siiski harva sest Eestimaast üle käinud ajalootormidele on vastu pidanud vaid üksikud. Pühad paigad on siiski ka praeguste inimeste mõtted rändavad aina sagedamini muistsete eestlaste loodususuradadel. Miks on Virumaal ja mujal Eestimaal alustatud hiite taastamisega ja seal vanade traditsioonide taasalustamisega? Võib-olla sellepärast, et olen elavast loodusest ohtlikult kaugele nihkunud. Või ehk sellepärast, et me ei oska üksikud puud ja tervet metsa enam näha elavana hinge oma vana. Muistsed eestlased teadsid, et igal pool on oma hing. Omapärasel viisil väljendab seda mõiste tõib millest hiljem kujunes arvatavasti sõna tõotus. Algselt tähendas kõrtest okstest, nahkadest, vöödestoitest, viljapeadest ja üldse kõikvõimalikest jõudu või väge sisaldavatest esemetest tehtud sidet. Inimene köitis selle ümber puu või kuhugi mujale anniks mõnele teisele olendile, kellega ta sõlmis nõndaviisi nähtava lepingu lihtsal põhimõttel. Annan sulle, et annaksid vastutasu mulle. Niisugune oli muistsete eestlaste ürgne usundiline toiming tõotus, ohvri side, inimese nähtav leping teiste jõududega. Meie esivanemate usundi võib-olla kõige veetlevaks jooneks kujunes just suur ja sügav loodusetunnetus. Kõigesse suhtuti kui omaväärsesse. Vanarahvas ei tõstatanud loodusest kõrgemale. Ta ei pidanud ennast looduse kuningaks, kes nõuab kõigilt vastuvaidlematult alistumist. Meie kauged esivanemad austasid vastastikuse sallivuse põhimõtet. Nagu mina sulle, sina mulle. Rikub reostab ja hävitab inimene teda ümbritsevat loodust. Siis võib tema samaga vastata. Mets võib eksitada, pesi võib uputada. Maa aia loomad teevad haigestuda. Metsa või veekogusse, kus meie kauge esivanem liikus ei suhtuda kui vaenlasesse või salakavalasse vastasesse. Pigem on see 11 mõistvate kaaslaste Tõivuga kinnitatud liitlaste vaheline suhe. Meil pole kuigi lihtne mõista muistse eestlase hingeelu, keda oli kujundanud sajandit kestnud võitlus olemasolu eest. Näib olevat tõsi, et niinimetatud kiviaega pole Eestis kunagi olnud. Läbi aastatuhandete on meid saatnud puuaeg ja metsakultuur. Paljude sajandite vältel kujunes eestlastel välja loodusetunnetus, milles peitub üle aegade kestev sõnum. Kõik siin maailmas elab võrdset elu. Jan osa ühtsest tervikust. Ehk peaksime tõepoolest kuulama, mida muistsetel eestlastel meile elamise ja olemise kohta öelda. Võib-olla tuleme üksteisele lähemale talvises vaikuses ja üksinduses. Nõnda nagu suhted põlismetsaga ja metsalt kätte võidetud maaga vormis eestlast veel üks võimase kõikjale ulatuv jõud. See jõud avaldub karmi ja nõudliku õpetajana mõnikord lausa vapustava iluloojana. Seesugused looduse tahtel tekkinud värvid ja vormid võivad tungida inimhinge kõige suurematesse sügavustesse. Viies mõtted argistelt radadelt kusagile kaugemale ja kõrgemale. Sadade ja tuhandete talvede vaikus kujundas muistsest eestlasest ka endasse süvenenud mõtleja ja oma loomistungi arendaja. Võib-olla just see unikaalne kombinatsioon, põhjamaa metsade vägevus ja siinsete talvede karmi käega jagatud koolitus andiski meile suure osa kõigest sellest, mis on olnud vajalik omanäolise kultuuri loomiseks. Just talvine mets võib-olla nagu looduse tempel mis kutsub sinna sattunud inimhinge tungima pealispinnalt sügavamale vaatama, oma koduõuest kaugemale haarama oma unistustes ja kujutlustes kas või taeva tähtegi. Arvatavasti just talvel lumme mattunud vaikuses otsis muinaseestlane sidet kõiksusega. Ja leidis selle kuu ja tähistaevametsade ja põldude jõgede ja järvede rüpes. Meie esivanemate sõnadest ja tegudest võib välja lugeda et nende osaks on olnud teadmine. Pool on puuhing, inimesel on inimese hing, linnul on linnuhing ja kusagil mingisugusel meile veel arusaamatul viisil. Kõik need erinevad hinged põimuvad, on omavahel seotud, on üksteisest sõltuvad, moodustavad lahutamatu terviku. Seepärast vanad eestlased, põhjamaa metsade lapsed, ütlesidki. Nii nagu mina metsale. Nii mets, minule.