Kuidas nüüd muusika, räägime heliloojast Hans Werner Hendsest, kes tähistab sel aastal 70 viiendat sünnipäeva. Tema kohta on öeldud, et pärast viiekümneaastast helilooja teed on Ants Värnarhence endiselt üks suur saladus. Arvatakse, et sense suudab oma loomingus rohkem kui ükski teine elav helilooja väljendada 20. sajandi muusika nii erinevaid poosi kui ka komplekssust. Ja ka oma elus ühendab ta 20. sajandi erinevaid polaarsusi. Nii on ta ja elanud läbi kohutavaid aegu Saksamaal Hitleri valitsusrežiimi all kuid on olnud ka tema elus õnnelik aego ja ta on elanud ka eksiilis Itaalias kuhu ta suundus vabatahtlikult. Muusikamaailmas alustas Hans Werner Hence neoklassitsistlik teoste loomisega kuid juba neljakümnendatel aastatel pool taipas ta tarstatis viibides et ka särjealismile on 20. sajandi muusikas oluline roll. Kuid Hans Werner Hendsele omaselt ja temale omase vabadusega ei hakanud ta mitte koolkonda järgima, vaid sulanda sürrealistlikke elemente oma neoklassitsistliku stiili. Uus vini koolkonnast näiteks on ta helistanud kolmest suurest heliloojast kõige rohkem Albambergi ja tema lüürilisi oopereid. 1961. aastal lõpetas Hans Werner Hence ooperi peagrega leegi FR Junge Liibendan ja see valmis koostöös Libratistide oodeni Chester Kalmanniga. Katkendi Hans Verner Hans ooperis telleegi Junge Liibenda esitasid Iidefišertiis kau laiend Tubin ja Berliini ooperiteatri orkester ning dirigeeris Hans Werner. Hendsem entse loomingus saavad kokku nii 20. sajandi ooperitraditsioonid Al Bambergi mõjutuste näol kui ka on teda inspireerinud 19. sajandi Itaalia päritolu heliloojad nagu Berliini tonitset. Ning samuti on teda mõjutanud olulisel määral ka 18. sajandi muusika. Ja nimelt on Ta kuulanud päris palju Wolfgang Amadeus Mozarti oopereid ning õppinud neist. 1956. aastal, mil Hans Werner Hence suundus elama Naapolisse kirjutas ta Dietrich Fischer diis Kaule viis Naapoli laulu. Nendest esimese laulu tekst kõlab järgnevalt. Ma tean, et kord saabub surm ja napsab kogu ilu. Sina kaunitar, sa mõtle, kellele jätad selle kõik. Jäta sellele, kes sind enim armastab, et ta mulle Ma armastan sind. Ei, ma viin selle enne mulda, kui jätan sulle. Naapoli laulu esitas Dietrich Fischer, Tiiskov koos Berliini filharmoonia solistidega. Dirigeeris Richard Kraus. Naapoli laulud on loodud seitsmeteistkümnenda sajandi anonüümse autori poolt kirjutatud, armastas lüürikale. Ja muusikalises mõttes kajastub selles laulutsüklis Hans-Werner Hence isiklik nägemus Itaaliast Napolist. Nimelt hindab ta sealse looduse varje ja valgusemänge. Ning samuti hindas ta ka Naapoli kohaliku itaalia keele kõnepruuki ning tüüpilisi tänavalaule, mida ta on tsiteerinud näiteks tsükli kolmandas laulus mille sisu on järgmine. Armastasin tüdrukud 13 kuud, kuid ei saanud 13 kordagi suudelda. Emonaalise tüdruk kutsus, kuid mind visati majast välja. Laulutsüklis käsitletakse allegooriliselt armastuse ja surmavahelisi assotsiatsioone. Iseloomustada võib seda laulutsükliga jämedakoelise pasteraalsusega elegantsusega, samuti looduslähedusega irooniaga ning on teda võrreldud vanade itaalia guašidega just siin esile tulevate vahendite värvide poolest. Samuti meenub selle laulutsükleid kuulates Gustav Mahleri looming. Laulutsükkel on küllalt vabalt komponeeritud ja samas väga lüürilise Itaaljalikus stiilis milles on kirjutatud ka näiteks Hooper, Hamburgi prints hingepark pahmanni libreto-le. Kiitrifišertiis kauning Berliini filharmoonia solistid Richard gaasi dirigeerimisel esitasid viienda laulu Arberabitcherillade Jentaie tsüklist viis Naapoli laulu. Austria kirjaniku Ingeborg Bachmann ning ka on hantslerne Hence teinud mitmel korral koostööd. Sealhulgas on Ingeborg Bachmann ka ooperi Junge Lord libetist. Intervjuudes, mille hantslernhence andis vahetult enne ooperite junga nord esietendust 1965. aastal Berliinis sõnas ta, et tegemist on esimese lõpuni arendatud opera Bufaga. Kuigi koomilisi stseene tuli ette varasemateski parites näiteks ooperis Könik Hirsch on teises vaatuses olemas kloonidest stseen ning ooperit pul. Wartzolitioodi ei saa otsast lõpuni võtta väga tõsiselt. Kuid siis ooperis junga lord on komöödia ja huumoriplaan tõusnud esikohale. Vahepealsete aastate jooksul oli Hence partituur arenenud läbipaistvuse ja ökonoomse suunas. Nii võib iseloomustada ooperite junga. Lord ja selle ooperi aluseks on Austria kirjaniku kauaaegse koostööpartneri Ingeborg pahmani ettepanekul teos teraphial Smenš Stuttgardi päritolu kirjaniku viisem hovi sulest, kes suri 1827. aastal 25 aastasena. Trafals Meš on osa vise Hauphi teosastershaikson, Aleksandria. Siinse ei suutnud sugugi kohe alguses nõustada ja taibata, et 19. sajandil elanud kirjaniku William Hoffi teos ahvinimene on ideaalne materjal tema opera puhva jaoks kuna ta oli ise mõjutatud ja inspireeritud 19. sajandi itaalia ooperiheliloojatest Berliinis, therosiinist. Selles ooperis on olemas lüüriline plaan analoogiliselt teistele Enso ooperitele näiteks nagu eleegia junga Liivendan. Ja siin selles ooperis leiab lüüriline plaan väljendust, armastus duetides samas õpist Ta kiirete virtuaalsete ansamblite kirjutamist Brassiinilt. Tugevasti mõjutas ka Wolfgang Amadeus Mozarti looming tema ooperit Figaro pulm, nii teevad kõik ja see rivist väljaajamine, mida ta juhtuses nägema vahetult enne ooperi kirjutamist. Tol korral dirigeerisid ooperit Karl Böömia. Hence hindas selle ooperi juures Mozarti orkestreerinud Stiili ökonoomsust ning sel hetkel loobus entsee kavatsetud ekstravagantsustesse oma partituuris jättes välja nii bassklarneti kui ka moodsad löökpillid ning piiras ennast klassikalise orkestri koosseisuga. Ooperi ter Junge nord süžee on lühidalt järgmine saksa väikelinna. Saabub söör Edgar inglise päritolu aadlik kes satub päris kiiresti linnakese kodanike põlu alla. Kuid söör Edgari juures leiavad peavarju tsirkusekodanikud, kes on tulnud linna nii ahv, kes seal tsirkuses tantsib, kui tantsiv tüdruk kui ka tsirkuse direktor Söör Edgar õpetaja Pafi välja ja nimetab afi sugulaseks inglaseks Lorparaaks, kes on ära õppinud saksa keele. Kogu linnaelanikud on Lortarrast sisse võetud ja temasse armub ka üks ooperi peategelane viise. Ja olles ooperi lõpus pallil, selgub, kellega on tegemist. Järgnevalt kõlab Hans Werner Hence teos essee sigadest. Mees. Endise teose essee sigadest kaudu avaneb tema looming hoopis teine pool. Kirjutatud on see teos kõnehäälele ja kammerorkestrile ning selle teose teksti autoriks on käston Salvatoor. Teose vokk Itaalia orkestripartii on ühtemoodi ekstravagantseid ja Sürealistlikud. Ja orkestratsiooni pantomiim jätab kohati isegi nii-öelda lapsiku mulje. Ja siia orkestrisse on kaasatud ka mõningad popmuusikale iseloomud Likud pillid, nagu näiteks kitarri ja löökpillid. See teos on kirjutatud spetsiaalselt Lõuna-Aafrika päritolu lauljale Richardile, kes on tegelenud hääleulatuse laiendamisega ning spetsiaalsete vokaaltehnikate arendamisega ning tema hääleulatus on kaheksa oktaavi sele. Teose üleskirjutamisel pidi leiutama päris põnevaid ja uusi rotatsiooniviise. Ja selle teose esitasid meile Roy haart. Koos Filiptšuk sei brassansambliga inglise kammerorkestriga ja dirigeeris helilooja. Kui emigreerus Itaaliasse, ühines ta sealsete vasakpoolsete poliitikutega. Samas ongi sense tuntud selle poolest, et ta väga tundlikult elab mitte ainult läbi muutusi kunstimaailmas kui ka reaalmaailmas. Ja tema elus on olnud oht. Ta muutub lausa heliloojaks. Kes on nii-öelda poliitilise taustaga. Nii et kunstiline pool muutub vähetähtsaks. Kuid oma elu lõpul on entse taibanud, et kunstnikuna suudab ta reaalset maailma muuta selle kaudu et arendab enda isiklikke kunstilisi võimeid ning seeläbi tagasihoidlikul moel. Loodetavasti parandab ka maailma kuid näitajaid TEMA teostest, milles kajastuvad poliitilised ideed küll mitte teksti kujul, vaid läbi muusika. Üheks selliseks näiteks on sümfoonia number kuus, mis valmis 1969. aastal. Samal ajal viibis Hence Kuubas ja mõtisada sealsetest poliitilistest sündmustest. Kuuendast sümfooniast on kasutatud nii Kuuba traditsioonilisi pille. Kui on siia sisse kirjutatud Vabaduse laul ja see sümfoonia, siis ideelises plaanis vastandub väike kodanikule maailmale. Viis, mil moel Hence ma sõnalisi ideesid väljendab muusika kaudu ilma reaalseid sõnu kasutamata, on järgmine. Et see meelest võimaldab muusikaliste helikõrguste tämbrite semantika tõlkida sõnu muusikakeelde. Üheks selliseks näiteks on ka Entson reekviem mille esiettekanne toimus 1993. aastal Kölnis ansambli Morderni ja Ingo Metchmacheri dirigeerimisel. Tegemist on teosega, mis kujutab endast üheksat vaimuliku kontserdi klaverile trompeti kammerorkestrile. Ja see reekviem, mis on pühendatud Hence sõbrale Maicel Vainerile kantakse ette ka praegu Londonis aset leidva alla enesele pühendatud festivalil. Insele pühendatud festivali kantakse ette ka tema viiendat sümfooniat. Viiendas sümfooniast on kujutatud rooma linna, samuti ilma sõnu kasutamata orkestratsiooni abil. Eilse sümfoonia kohta võib üldiselt öelda seda, et nad on kõik väga klassikaliselt kirjutatud klassikalistes vormides. Jahence teab vanu reegleid väga oluliseks ja soovitab noortel heliloojatel need endale selgeks teha. Järgnevat kuulaksimegi katkendit. Ense viiendast sümfooniast milles on mõjutusi kaastraminskilt, partakilt ja uus vini koolkonnalt. Berliini Filharmoonikute Hans Verner Sense dirigeerimisel esitasid entse sümfooniast number viis esimese osa. Vaatamata 75-le eluaastale jätkub helilooja Hans Werner Hence ikka veel tegutsemist nii isiklikus kunstilises sfääris kui ka avalikus elus. 1999. aastal valmis tema 10. sümfoonia mida kavatsetakse mitte kanda 2002. aastal Saimul Ratli dirigeerimisel. Ning näiteks alates 1996.-st aastast on entse inglise rahvusooperi kaasaegse ooperis stuudio president. Samuti mõjutab Hendsega Eesti muusikaelu küll kaudselt, kuid siiski näiteks on eesti helilooja Erkki-Sven Tüür nimetanud entse ooperiloomingut oma inspiratsiooniallikaks. Tänase saate tegid toimetaja Mirje Mändla ning operaator Katrin mõõdik.