Lähed on pühendatud akadeemik Hans Kruusile ühele meie kõige silmapaistvama le ajaloolasele, kes oli ühtlasi aga ka poliitik. Ta oli ühiskonnategelane, üks tüüpilisi juunikommuniste varese valitsuse peaministri asetäitja kõigi sellest tulenevalt, et probleemide ja raskuste ja muredega. Aga siiski me peame ütlema tema tegevusajaloolasena just nimelt talupoegade ajaloo uurimisega on väljaspool kahtlust selle tähtsus selle kustumatu Tartus. Aga nagu ikka alustama ja lapsepõlvest räägime sellest, kuidas kasvas üles Ants Kruus ja kõigepealt üks helilint, kus ta räägib oma varasest lapsepõlvest. Kuidas ta sai tuttavaks hobuste ja oma õues elanud koeraga. Nii sisanskruus. Sõprustamiseks mulle palju abi andis kutsav Jüri, kes min panniga ažuuri hobuse selga ja raskes mull õues hoovis kaks ringi teha, mis mulle väga mõnus oli esimese ringi juures. Sealsamas õues sain tuttavaks ühe minu suures sõbraga, seal oli üks bernhardiinil koer. Barry oli tema nimi, kes on mu südames praegugi. Pari oli üks maailmatori koer. Pari sõprustas üldse lastega, aga mõned lapsed olid natukene hoolimatult tema vastu, käperdas teda, mina kaklesin tema juures oma vahekord hoida silitamisega. Ja Darryl oli kaunis suur kuut ja nii suur kuut, et ma paaril korral läksin tema kuuti, jäin seal magama, ma ei tea, ükskord oli ema ja isa hädas, nende poeg oli kadunud, kodustada ei olnud ja siis isa tuli ikka õigele mõttele, et külapoissparvi uudis on. Ja sealt leiti mind siis esmakordselt ja pärast lubati mul kah palee juures soojas käia ja see oli maailma ja õhk. Sellest ajast peale on mulle õltsi jäänud nõrkus, nii hobuste kui koerte vastu. Tulevase akadeemiku elus oli see eripära, et kui tavaliselt tulite Eesti talupoegade lapsed linna, kas siis tööle või õppima siis nende perekond läks maale selleks, et poeg saaks vabaks sakste orjusest, nagu isa uskus. Isa esindas seda seda laadi, et laps kasvab üles kodus. Maal on ta kõige vabam tantsijal sõltumatu ta sõltumatum kui ka inimesed, kes töötavad riigiametites, kes on koolmeistrid või muidu kirja tööl. Niisiis helilint aastast 1972, kus Hans Kruus räägib nende perekonna siirdumisest maale. Minu vanemad otsustasid asuda samal ajal Maale isa ja ema mõlemad olid nii-ütelda ka suured kopika korjajad. Nende tulud olid alati väga väikesed, kuid nad moodustusid mitmesugustest väiketööde eest saadud tasudest. Isa töötas, laua pikkus oli majahoidja, ema pesi sakslasele pesu, nagu öeldakse ja käis koristamas ja nii nad korjasid siis hulga aastate jooksul niisuguse väikese küllaldase summa selleks, et osta nende koduvallas härjanurmes joone külas. Selle valla kõige väiksema talu mille nimi oli tolliisa, tahtis selle talu osta selleks, et sakste orjusest, nagu ta ise ütles, linnas vabaks saada ja olla siis oma Haabel oma ettemees. Nii osteti sissi tolli taluma. Olin siis üheksaaastane ja see esimene sõit toimus ühel ööl kui isa oli oma kraamikoormaga valmis saanud ja siin tekkiski meil sõidul Saadjärve On seotud kalevipoja muistendiga nimelt kiviga, mida Kalevipoeg olevat visanud pikku üle järve ja mis ongi Saadjärve kaldapoolses osas. Ja isa. Ta teadis selle kohta ütelda, et Kalev olnud suur eesti rahva vanem ja valitsejad. Siit tekkis mul küsimus, kes on praegu eesti rahvavanem ja valitseja? Isa vastus oli. Eesti rahval polegi praegu oma vanemaid, aga valitseja on vene käised. Et keiser on meie kõikide kõrgem ülemvalitseja. Keisri piltki rippus kooli klassitoa seinal see mees seal pildil noorevõitu, kuid täishabemega ja ohvitseri mundris näis olevat kõigiti kõige harilikum inimene. Aga ta oli siiski nii tähtis mees, teda meenutati igas hommikupalves. Niisiis keisri kange mees, kuid nüüd Ta kerkis mu silme ette tema kõrval kalevipoja hiiglase kuju, kes viskas kauge maa tagant suuri kivi. Müragaid vajutas maapinnale, suuri magamisaseme läks jala läbi suurte järvede. Kas keise suudab kõiki sääraseid vägitegusid teha? Äige eestlasel pole selleks jaksu. Keiser pole vägimees, taldaris harilikud fondid mundri all, aga näe, tal on voli, tal on võim. Oma isast räägib Hans Kruus kahes teises intervjuus aastast 1971. Kui emast on jäänud tal mulje kui niisugusest pehmest malbest inimesest, kes teda eriti mõjutanud ei ole, siis isa, vastupidi, on talle väga olulisi asju õpetanud, selgitanud, jaga teatud olulisi põhimõtteid tema meelde jätnud. Siit jätkab juba Hans Kruus. Tagasisaamise ja sakslast, vabanemisvahendit kui omad Õpetussõnu meelde jäänud säki mul meelde tuleb, see on. Et mida olled lubanud, seda ka täida. 1964. aastal ilmus anskruusilt mälestusteraamat pealkirjaga stanud lõppes, teine algas, kus muuhulgas on ka kirjeldus tema koolitee algusest. Ta ütleb, et koolielu ise arenes üsna hallilt sündmustevaeselt ja igavalt ja ta ütleb, et selle põhjuseks oli ilmselt ka asjaolu, et esimesed kaks klassi olid ühes ruumis. Seal tuli õppida ja elada nii, et 50 last ühes klassiruumis õpetaja jõudnud nendega isegi korralikult tuttavaks saada. Nii on ta ise öelnud. Aga siis ta ütleb, et varsti hakkas ta märkama, et osa õpilasi torkab silma, teiste hulgas teised mitte. Ja need, kes silma torkasid, nendel oli tavaliselt kas siis hea õppeedukus või teine asi, nad oskasid teha koerustükke. Ja tulevane akadeemik oletab, et ta tundis mõlemat vastu teatud kadedust. Tali küll Luzini ja püüdlik õppija, kuid kõige tublimate hulka ta ei pääsenud. Koerus tükkideks polnud tallaga eeldusi ja kalduvusi. Siit võib juba teha teatud järeldusi tulevase ajaloolase iseloomu ja niisuguste isikuomaduste suhtes. Teisest küljest visadus ja töökus oli see, mis sellest mehest tulevase akadeemiku ja akadeemia presidendi tegi. 30.-te aastate lõpus eemaldati Hans Kruus kui vasakpoolsete vaadete poolest tuntud õppejõud õppetöös Tartu Ülikoolis. Ja on päris loomulik, et kui varese valitsus Te moodustama, siis pöörati pilgud ka Hans Kruusi poole. Kuidas ta valitsusse sattus, sellest räägib ta juba kahise. Esimese kuupäeval saingi ma Tallinnas kutse varresse käest Tartusse, et ma võtaks asenduse temaga ja nii otsima ühenduse temaga meriväljalt. Ma võin ütelda seda, et ma tervitan kõike seda, mis tänasel päeval on juhtunud. Aga et kas mina võtan osa valitsusest, et see tuleb mul nii äkki, et ma ei. Et ma ei oska vastata, palun, oodatav, no ja, ja kui ma nüüd Tallinnasse tulin Siis esimene ots, vares korteris, kella 11 kõht oli. Pean enda suhtes kõige tähtsamaks Ta vaenlast tingimust ei olnud ka kuigi kuigi suuremad asjad sellele, et ma pääsesin Ülikooli õppejõuks sain ajaloo laseks. See oli minule kõige niisugune otsustavam. Et isa oli natuke nagunii häiritud sellest, et poiss anud või Eksamil saksi nimeline poiss, kuskil Tallinna poolt pärit tema tegi kolmeteistkümnendat korda seda kutsuseksugusi tohutu visadusega poiss kukkus aga seegi läbi. Mis tema saatus oli, seda ma ei tea, aga seekord kukkus läbi. Teil on ka väga palju tiitleid. Te olete teaduste, doktor, te olete professor, te olete akadeemik. Kas nendest on mõni lähedasem? Nüüd vahetame teemat. Hans Kruus kuulus aastakümneid Eesti humanitaareliidi hulka ja tal oli kokkupuuteid muuhulgas ka kirjanikega. Me valisime välja paar katkendit, kus ta räägib kohtumiste eest Eesti tuntud kirjanikega. Kõigepealt räägib ta Friedebert Tuglas Est. Põllumees teatavasti on kirjutanud terve rea reisiraamatuid ja arzaiseeritud Tõnis ka oma küllaltki huvitava Norra reisi kroonika, aga tema ei ole kirjutanud ühte Kroonikat ühest reisijast, mida me 1936. aastal ette võtsime, kahekesi Saaremaale. On ikka on tal kirjutamata ja kui on seda mõnikord meenutanud, siis on ta ütelnud, et jõuad sa kõike kirjutada. See oli üks siiski üks väga lõpmata huvitav reis, kus me saime teha kõik Saaremaamagistraali Sõrve säärest, Kuressaare põhjapoolsete läände ning idapoolsete osade läbi ja kus me võisime vääga palju huvitavat tähele panna. Ja meie saatjaks. Osalt oli tolleaegne Saaremaa maavalitsuse esimees Mihkel Neps ise küürakas karkudega, kuid Saaremaa tore tund ja kui tema ei tundnud mitte üksi inimesi, vaid ta tundis ka Saaremaa hobuseid. Ja kui nad Kõljala põllutöökoolis olime, siis tuli töömees niidumasinaga õue ja seal oli kaks hobust ees. Ja ta teadis, et selle väiksema hobuse nimi oli Juku ja näitas oma kepiga Juku tagumisele osale ja ütles, et vaatajal Mihkel, see Juku ei olegi läinud isaspärisema nägu säältpoolt küljest. See andis mulle põhjust veel tänavast. Aprillikuus, kui ma Soomes käisin ja mul oli võimalus meie nõukogude saatkonnas kokku puutuda Soome president lenniga pärast Tuglase juubelit, kus tema Telegram ette loeti ja mis leidis publiku poolt sooja vastuvõtu küsida et meie maavanem omal ajal Saaremaal tundis mitte üksnes Saaremaa inimesi nime- ja nägupidi vaid ka hobuseid, nii et kas tema kah on jõudnud nii kaugele ta kõiki soomlasi tunneb nägupidi siis ta ütles, et natukene liiga palju on. Teatavasti on neli ja pool miljoni, aga evolseid hobuseid vahest ehk küll sellepärast et neid on väga vähe. Meil Soomes. Kuuldud helilint pärineb aastast 1966 ja sinna on talletatud mälestusi veel eesti kirjanikest Eduard Vilde. Juba lahkunute eest võiksime nimetada kõigepealt Eduard Vilde isiklik tutvus Eduard Vildega toimus mul 1900 seitsmeteistkümnendal aastal pärast seda, kui ta tagasi tuli võeti vastu ka esimeses eesti polgus Juhkentali taseme mõttes ja minul tuli siis päris polgukomandöri kohuseid täita selles mõttes, et meie improviseeritud kohal olevat sõjamehed neid oli umbes paari 1000 ümber. Rivistasime. Eduard Vildele, kes oma saatjaskonnaga oli kohale saabunud. Siitpeale on mul isiklikku kokkupuuteid olnud Eduard Vildega üsna mitmesuguseid. Palju palgelisest paljude küsimuste vastu huvi tundmast isikust vanematest kirjanikutest võiksime nimetada veel Anton Hansen. Kui ta tagasi tulnud kaugasusest külastas Tartut ja kirjutas August Kitzbergi 60. sünnipäeva puhul väikese följetoni taolise vest, mis ilmus ka vabasõnas selle vestiga, juhtus veel siia äpardus. Et tema arvas, et. Ümber teha Tammsaarega ei saanud seda asja enam kooskõlastada. Tammsaare oli hiljemini sellega kõigiti nõus. Kui 1965. aastal möödus 75 aastat Vares-Barbaruse sünnist siis tegid Hans Kruus ja Nigol Andresen tähtpäeva Te. Mõlemad olid olnud ja selle esimese valitsuse liikmed. Üks oli aga aastate möödudes omandanud järjest rohkem trotsi ja protestivaimu nende olude suhtes, milles elada, tuli akadeemik Hans Kruus, aga tas välise leplikkuse ja nüüd me kuulemegi, kuidas Hans Kruus meenutab oma kokkupuuteid Johannes Vares-Barbaruse ka aastast 1900 oli see 19. Isiklikult tuttavaks Tarbarusega sain ma 1900 19. aastal kui ta Narvas, kus ta oli sõjaväearstiks, külastas Tallinnat. See toimis nõndanimetatud sibulast sagedate kohtumiste paigas Clintoni kohvikus Narva maantee alguses Barbarus kandis, mäletan siis sõjaväe mundrid. Kohtusin Tarbarusega järgmistel kuudel veel paaril korral Tallinnas. Kord oli tal kaasas väikekasvuline kõhetu naine. Ta oli pärit Narvast, kus Barbarus oli temaga abiellunud. Teda hüüti tutvuskonnas jõudsuks. Ja nüüd me hüppame õige mitu aastakümmet edasi aga ikka seesama juubelitähtpäeva saade ja Hans Kruus räägib Johannes Vares-Barbarus, sest. Et ma nägin, kuidas algas Barbaruse tööpäev oli väga tavaliselt väga hästi planeeritud. Ta tõusis hommiku varrakuti kella kuue paiku. Harva jõudis ta kella seitsmeni magada. Talle välja arvatud esimene kuu. Hiljem oli kombeks. Just luuletusi kirjutada hommikustel varastel tundidel aga esimesel kuul valitsuses ta minu tähelepanekutele seda küll ei teinud. Tema oli kaasa võtnud mitmesuguseid materjale, mida tema siis juba hommiku varakult Tutrus ja mis oli ettevalmistuseks vastavate küsimuste läbi inimesele valitsuse koosolekul. Selles mõttes oli tema niisugune metoodik kindel päevajaotus ja töö alati kasuks avaldas mõju ka valitsuse koosolekut pidamisele ja ühtlasi ka otsustele. Nii nagu 40.-te aastate algus varese valitsuses oli olnud ilmselt Hans Kruusi üks elu kõrgperioode ka vaimses ja psühholoogilises mõttes. Nii oli väga raske talle 50.-te aastate algus. Me teame, see toimus niinimetatud kaheksas pleenum Moskva poolt organiseeritud ja inspireeritud, kus võideldi siis niinimetatud kodanlike natsionalistide vastu ja akadeemik Hans Kruus oli nende Vastaste ja nende natsionalistide esireas. 10 aastat oli ta teeninud uut võimu ja ta on kirjutanud ise selle kohta. Ma ei suutnud kuidagi toibuda mulle osaks saanud solvangust ja sellest löögist, mis talle oli kaela täiesti teenimatult langenud. Ja tema uueks kodukohaks jutumärkides sai muidugi vangla, et aga tegemist oli ka Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia korrespondentliikme ka siis oli ta vangis nimelt telefon Tomas Moskvas tari seal kolm aastat kolm kuud. Ja kui ta siis sellest vanglast vabastati, siis oli see süüdistuskokkuvõte 2100 lehekülge paks. See oli periood, mille eest Ants Kruus tõenäoliselt päris lõplikult ei toibunud. Aga nüüd saate. Me tahaksime lõpetada ühe niisuguse tiivse naudiga. Nimelt oli Ants Kruus ka Eesti kodu-uurimise üks algatajaid, initsiaatoreid ja juhte. Ja nüüd me kuuleme veel lühikest sõnavõttu anskruusilt, kus ta räägib meile kõigile arusaadavaid saadaolevaid asju kus kohast algab kodu, kus kohast algab kodumaa, aga me peame meeles pidama, et see oli räägitud sügaval nõukogude ajal. Kust algab kodumaa? Seda küsimust oma elujärkudes. Me oleme otsustanud igaüks oma viisi kuid alati on üks lähtekoht selle otsuse tegemiseks ja see on oma kodu. Ja see, et meie kodumaa algab kodust, see jäägu meile alati püsivalt meelde. Kodu tundmine on meile kõigile oluline ja tähtis. Iga kodupaiga tundmaõppimine viib edasi meie kogu kodumaaelukäiku ja seepärast elagu. Nii ütles Eesti kodu-uurimise organisaator ja üks juhte Hans Kruus ühel avalikul õhtul, mis toimus Kadriorus ja oligi pühendatud kodukoha uurimisele. Seal järjekordne saade sarjast hääled saate pani kokku Martin viranud.