Raekoja kell. Väärikalt mõõdetav vana Tallinna Ilupäevi aastaid sajandeid. Aeg lendab, linnu reneb, elu on saanud raketitiivad. Kas mäletamegi enam neid aegu, millal see hääl kostis mitte raadio heliarhiivist, vaid raekoja platsilt. Täna on meil teda vaja. Me võtame voorimehe ja sõidame Tallinna ajalukku. Kas märkate, kui kummalised ja ühtaegu kaunid on siin majal? Kõrged punased kivikatused? Kõik need on oma terava viilu pööranud tänava poole osavalt sepistatud tuulelipud ukse käepidemed, koputid. Tallinn on ju kuulsate seppade linn. Sadamas värvikais purjes laevad. Siitkaudu tuleb Eestimaale sool Eesti vilja vastu. Kitsaid tänavail käsitöölised, uhked daamid, rüütlid. Ainult maa põlisperemeest on siin harva näha. Kus on siis tema eesti talupoeg? Ta on seal, kus hommikust õhtuni vihisev kupja, piits ja laiatavad kirvehoobid, kus kantakse kokkukive ja laotakse tugevamaks müüri ümber linna. Kogu selle kihava võõra elu kaitseks. Müüron, hall, pikk ja kõrge vägevamaid, mida keskajal orjad ladunud. Tallinna kindlusmüür. Kujutlegem, kui palju vaeva on ta nõudnud, kui palju Need, mis ei kuulnud, kui palju erinevaid klippe ja plagusid näinud, kuid ikka püsima jäänud jäänud püsima nagu tema luu ja rahva visadus, töökus ja talent. Jäänud jutustama minevikust, et aidata meil paremini mõista olevikku ja ehitada tulevikku. Ta kõneleb meile arhitektuuri ja ehituse aja logeenis. Meil on vahendajaks kunstiajaloolane Villem raam. Harva leiame vanades keskaegsetes linnades mis tänaseni püsinud, et nende linnamüür oleks nii hästi säilunud, kui see on Tallinnas. Ja ma arvan, et see on peamine põhjus, mis äratab tähelepanu. Teiseks selleks põhjuseks võiks olla ka see, et Tallinna linnamüüri areng On toimunud väga pika aja jooksul. Ja siin kajastuvad kõik need muutused, mis toimusid omal ajal killustus arhitektuuris ühelt poolt ja ka need muutused, mis toimusid üldse sõjapidamisviisides. Me võime näha siin kõige vanemat linnamüürijärku, mida me võiksime dateerida juba 13. sajandi teise poolde ja lõpuks mängida bastion süsteemi, mis kuulub juba seitsmeteistkümnes sajandisse ja veel mõningaid üksikuid killusus, töid, mis toimusid 18. sajandi esimesel poolel mida sisaldas omal ajal ja mida sisaldab praeguse mõiste Tallinna linna kindlustusvöönd. Kuidas on selle maht aegade jooksul vähenenud ja kui palju sellest on säilinud. Praegune linnamüüri üldjoon fikseerus ligikaudu Neljateistkümnenda sajandi esimestel kümnenditel. Teatavasti kutsus Taani valitsus siis Tallinnasse ühe oma tuntuma sõja eriteadlase jäidus, meistrikanne see oli 1000 310. aastal ja kanne siis üldjoontes ehitas välja Tallinna linnamüüri selles suuruses, nagu ta neile praegu näha on. Selle linnamüüri pikkust võiks arvestada praegu ligikaudu kahe ja poole kilomeetrile on see võrreldes teiste tollaste linnadega suur, keskmine või tagasihoidlikkus on võrdlemisi suur, pikkus ületab paljusid suuri Euroopa keskaegseid linnu. Ainult vene linnad ületavad selle ringmüüri pikkuse veel tunduvalt. Näiteks Pihkva linnamüüri pikkust loetakse üheksa kuni 10 kilomeetrini. Aga missuguste Lääne-Euroopa linnadega võiks Tallinna kindlustusvööndit võrrelda? Teadlased on võrrelnud näiteks kõlli ja Nürnbergi linnamüüriga, mis on Saksamaal üks tugevamaid ja huvitavamaid. Kuid Tallinna linnamüür on nende linnamüüridest tunduvalt tugevam mitte ainult oma paksused, vaid ka oma kõrguselt ja tornide rikkused ning võimsused. Kui palju neid tol ajal oli tolleaegset kaitsta? Arvu on raske kindlaks määrata. Me teame, et esialgu ehitati välja peamiselt need kohad, kus linnamüürist läksid läbi maanteed. Need oli üldse kuus Suur-Rannavärava väike rannavärav praegu säilinud suur, eks ole, Paksu Margareta Paksu Margareeta juures siis osaliselt säilinud Viru värav, nüüd juba hävinud, karjavärav, samuti hävinud praeguse Harju tänava otsas Harju värav kaotanud oma tornid ka Nunne värav ja kaks väravat, mis kaua aega olid puidust ühendid alllinna Toompeaga, Pika jala torn ja lühikese jala torni teatavasti oli Toompea oma etterajooniks ning rangelt äraldatud alllinnast. Linnatornidega kõrvuti oli ehitatud väga vähe väiksemaid nõrgemat torne tolleaegse linnamüüril kuid suurem linna tornide ehitusperiood algab alles Neljateistkümnenda sajandi teisel poolel. Ja siis ehitatakse välja juba terve rida praeguseni püsinud tornide alumised osad neist võiks mainida eriti kuldjala torni, kuhu me kavatseme linna, samuti preemiani, torni leeven, CD ja nii edasi viima Me suur ehitusperiood toibus juba Viieteistkümnenda sajandi lõpul kus lisati juurde terve hulk torne ja vanu torne, tugevdati kõrgemaks ehitamise ja pakendamise teel. Ja siin nad seisavadki. Tagaplaanil Uhke Oleviste Eeess roheluse raamis otsekui ajaloo tunnimeeste pikk rivi, hallid kuued, punased kiivrid, Tallinna linnamüüri tornid. See on teile kõigile tuttav vaade balti jaama poolt. Pilt, millega vist iga maapoisi tartlase saarlase võrulase kujutlusse kunagi esmakordselt astus Tallinn meie üleliiduliselt hinnatud muuseum, linn. On vaateid, mis sunnivad hüüatama mis, nagu toidaksid sind ja mitte ainult ilutarbeid. Teadlase silmale on see siin ainulaadne kivine raamat. Ja muide kaugeltki mitte läbi loetud. See nõuab aega, mis kirja pandud kellu ja haamriga. Seda ei saa lugeda kabinetis. Ja praegugi on koos meiega nooruse tänava värava juures kaks nendest kell Tallinna linnamüüri uurimine südameasjaks. Need on teile juba tuttav kunstiajaloolane Villem raam ja teadusliku restaureerimise töökoja arhitekt Reinud soovel. Kuid nad ootavadki juba neid ühe torni uksel. Nii seltsimees raam, jälle traditsiooniline küsimus, kui kaugesse minevikku see ukse kriuks, meid nüüd viis? See uks on muidugi palju uuemast ajast, kui torn ise torni alumine osa ise on märgatavalt vanem ja peaks pärinema 13 sajandi teisest poolest 13-st sajandist. Nii et siin on meil siis võimalik näha kõige vanemaid kive Tallinna linnamüüris. Võib vist nii öelda jah, võib öelda küll ja pange tähele, kui huvitavad on nende kivide vahelised vuugid. Tundub nagu oleksid nii lihtsalt paljad kivid üksteise peale laotud. Vuukide vahe vanadel müüridel on ääretult väikene väikene juba sellepärast, et et materjali oli vähe ning sideaine oli küllaltki nõrk temale suuri lootusi panna saanud, siis seda parem oli, on aga tehtud müür, müür on laotud nii-öelda peaaegu kuivalt, kus siis mört ainult täidab neid neid õhukesi vahekohti ja oma allosas näiteks on mördi asemel kasutatud hoopis liiva ilma lubjata. Minu lugeta, aga Lubimide ju nendele meistritele hästi tuttav olema, kui nad Tallinna tulid. Lubi oli tuttav küll, kuid lubja produtseerimine oli võrdlemisi tagasihoidlik ja lupja peetia päha kalliks ja temaga oldi kokkuhoidlik. On sajunud isegi erimärkused torni ehitajatele, et nad oleksid kokkuhoidlikud lubjaga. Lubja puhul märgitakse siia eraldi, vot see mees sai lupja torni ehitamiseks. Sellest on meie tänapäevastele ehitajatel ka üht-teist meelde jätta. Kuidas ehitusmaterjaliga tuleb ümber käia? See on õige või tõesti, on väga huvitav on see, et alumine vundament on tõesti puhtale leivale ja seisab seitse sajandit juba seisab rahulikult ja ta loots on laotud veel kaks torni, võiks öelda niiviisi. Ülevalpool paistab kas küll, et müüri iseloom pisut muutub juba sel ajal ta muutub ülemiste konsoolide kohal. Sinna ulatas umbes esimene torn, mis tõenäoliselt moodustas siin kõrval oleva nunnakloostri ringmüürist ühe nurgatorni jälle mööda treppi üles, see on hästi kõrge torn. Kõrgemaid tüsedaid torne, taina linnamüüris, kadusite ära pimedasse, need kolm veel natuke temast jämedam. Jah. Peab ütlema, et ega tallinlane nii hästi oma kaunist tornistiku ümber linna ei tunnegi. Kuidas selle torni nimi nüüd õieti oli? Sellel tornil on mitu nime, teda vahepeal hüüti kuutaagiks teda nimetatud Moonalaotorniks kuid praegu oleme võtnud tarvitusele ühe vanadest nimedest ja see on kuldjala torn. Jälle väljas, vaatame endiselt, näeme juba pisut rohkem. Kuidas kuldjala torn sirutab oma koonilist tippu üle katuste ja läbi sajandite. Siit nooruse tänava koolimaja poolt pole vaade linnamüürile muidugi kaugeltki nii maaliline nagu teiselt poolt Stalingradi väljakult kuid praegu teeb võib-olla pisut rohkemgi rõõmu. Siin on müüri äärest midagi ära koristatud, see kõrval terve mitmekorruseline hoone ja selle reisi, nagu näete, osad seina peal näha. Kuid meil on kavas need lähemal ajal täiesti kõrvaldada, samuti kasemüür, mis varjab vanemat linnamüüri. Meil on kavatsus siin näidata kõiki neid linna areng müüa arenguperioode näitlikult jäteblani lahtiselt, ühtlasi paatrias, osa jääb nähtavale. Tahaksime selle täiesti nii-öelda teha ligipääsetavaks asjast huvitatule ja s Usantidele. Siis kavatseme taasta kuldjala ning väikse saunatorni vahelise müüri käigu, nii et rahvas saksal jalutada isegi on mõtted, seda viimane kaitse käi kolmanda linnamüüri kaitsekäik koos kogu oma puitehitustega. Katustega ja sõnastikega ainulaadne vaatamisväärsus kujuneb, sellest võib kujuneda päris huvitavaks. Ülespääsu oleme seni kavatsenud anda Kösti tornis. Nii, nad kõnnivad siis üle praeguse nooruse tänava nooruse tänava müüri läbi väikese väikese saunatorni kuldjala torni ja siis tagasi. Aga see praegune kraav mida mööda läheb nooruse tänav balti jaama poole, see värav pärineb hoopis hilisemast ajast ja on seoses Tallinnaga raudteejaama ehitamisega kus liiklemine linna jaama vahel elustus ja oli vaja avada uut tänavat, praegust noorus, tänavat toredasti on sinna rohelus endale paigale leidnud, paekivide vahele ma ei ütlesime, toredasti viga, üüripea vaenlased, mis lõhuvad oma juurtega müüria ja laostavad vana ehitust. Aga ometi kui hästi nad sobivad nende punaste kübaratega, mida tornid kannavad ja see on tõsine, on, me kavatseme siiski lähemal ajal kõrvaldada ja roheluse jätta ainult alla maa peale, nii et siis roheliselt vaibalt kerkivad ülesse hallid müürid, mis võib-olla on palju nii suurejoonelisem ja ja toredam vaade, liiatigi jääb värvide mäng jääb samaks, värvide mäng jääb samaks. Edasi. Jah, siin on nüüd see, mis vist teie kutsealaga inimestele muret teeb, terve nooremate ehituste Räga varjab linnamüüri. Vanad autogaraažid ja elumajad varjavad täielikult selle osa linnamüüri ehituste käigus on ise kõrvaltaud suur lõik linnamüüri buvad põhja pool kuldjala torni. Alles näete seal et aga, aga paistva väikene sadul tornikene ja selle kõrval nõndanimetatud leeventšile torn, kus praegu on sees alumistel korrustel elu korterid ja ta on ikkagi vanu torne, mis veel tänapäevalgi elanikele nii võimalust pakuvad. Ja need on mitmeid paaristornis, on ateljee ja tavaliselt laoruumid. No tore oleks, kui varsti võiksime öelda, et enamuses asub linnamuuseumi filiaal. Ja et nad on avatud külastamiseks kõigile, kes tunnevad huvi Tallinna pika mineviku vastu praktiliselt võimalik tõepoolest avada täielikult see ring, mis algab Viru värava juurest kulgeb, kuna väravale ja sealt laboratooriumi tänava kaudu noorus tänavale välja. Meeli kõnes olnud kassitornini. Sel puhul muidugi oleks taina linnamüür täiesti nii-öelda praeguses hiilguses nähtav ja pakuks turistidele ja teadlastele erakordset huvi. Küsimust tallinlasele. Kas teate, kus teie linnas on torn, milles on kaks muistset vanglat ja seni teadaolevatel andmetel täiesti ainulaadne katusekonstruktsioon? Aus, olles seal, kelle käes praegu mikrofon ei olnud aimugi. Kuid nii tutvustasid meie saatjat seltsimehed raamiat soobel meile sedasama küll ja küll nähtud tumehalli hoburaua kujulist paekivitorni, mille tagakülg avaneb Vene tänavale nimi Bremeni torn. Ainult veel, kust nimi pärit? Osa tornidest on saanud oma nime nende Tallinna vanade raehärrade järgi. Kes olid torni ehitajad. Selle torni nimi preemen on samuti ühe vana talina raehärra nimi. Samuti on praegu veel säilunud löövend seedetorn, Campherbecki torn, hellemanni torn ja mõned teised veel. Osa torne on saanud juhuslikud koha järele. Näiteks nimetatakse ühte vana torni vene kiriku juures olevaks torniks, teist nimetatakse kloostritaguseks torniks. Trepist üles minnes näete paremat kätt, see on vanalinnamüür. Linna vööri külge ongi rajatud praegune vasakul poolel müür on hiljem juurde ehitatud trepi täiesti eraldada. Tänavast. Kui vana see osa tornist, võib-olla ma mõtlen seda linnamüür ennast siin? Linnamüür tõenäoliselt pärineb umbes Neljateistkümnenda sajandi algusest kuna torn on natukene hiljem pääl ehitatud, tema alumine osa peaks pärinema Neljateistkümnenda sajandi keskpaigust kuna ülemine osa kuubrid järgmis treppi, mida siirdume võiksime dateerida Viieteistkümnenda sajandi viimase veerandi algusesse, mis paiknesid need on kaks treppi, on juba tuldud paremat kätt näetegi suurt, tugevat paekivist raiutud ukseava ukseava lõpus näete, on tugev tamme uks. Raudhingedega ja vanalukuga. Ja selle taga avanebki meile pime vanglaruum. Astume sisse. Vanglasse, olge lahked. Nii müüri paksus üle meetri ja see linnapoolne müüriosa natukene õhem. Aga siis väline osa, vaadake zahtist üles, te näete, et see on pea kolme meetri paksune müüja. Tolle aasta relvadega. Võitmatu torn ja senised näete tüübilist vangla sisemust seina küljes on raudrõngad. Säilunud veel kolm. Õled sahisevad jalgadel, jah? Jah, see on ka veel orduaegsed. Tõstab Mahtra sõjaaegsed, siin vändati filmi Mahtra sõjast, nähtavasti selle all on siin midagi sisse toodud ja selleks on ta ideaalne koht välisseinast kitsast pikka aknapilu tugevate trendidega kindlustatud. See oli ainukene valguse ava, niiet ruumis valitses peaaegu täielik hämarus. Ja kui need uksed juba kord kinni olid, siis vähemalt oma jõuga siit välja ei läinud enam mees kunagi üks vangidest tahtnud sellest uksest läbi murda, üks hetk on välja lõigatud ja pärast on siis tugev. Osa parandab tugev raud põõna pääle pandud talle. Ja uuesti käis asja eest. Ja pealehakkamisega mees küll, kes seits välja tahtis minna. See on huvitav lukusüsteem, lukk ise on ka viiekilone raud põõnatanud ligemale kaks ja pool 300 meetrit paksud. Ega siit pimedast läbi kukkus, ohtu kuskil ei ole, venna, mõnedes keskaegsetes vanglates on laes. Vahel ava, siin ei ole seda, Allad siin laes ei ole avada, laes on üks konks, näete, kuna selle korruse põrandas oli ava, seda võib jälgida alumiselt korruselt, kus on näha veel kinni müüritud avajälg. Nähtavasti vangide alla laskmisest, kuna alumise korruse praegune uks, mis viib torni keskelt tänavale, see on ilmselt hiljem ehitatud. Ja alumine korrus algselt oli muidugi ligipääsmatu, sinna pääses ainult vot selle väikse avause kaudu, millest oli juttu meie, kuidas pääseme alla. Nüüd luck ei ole praegu. Me peame uuesti alla tänavale ja siis tänavalt nõndanimetatud uue ukse kaudu minema alumisele korrusele. Ilma lambita siin suurt midagi näha ei ole. Täiesti pime ruum ja me läheme praegu läbi läbi linnamüüri. Oi, siin kaevamistööd käimas või Jamesi uuriga praegusele tormi fundeerimise küsimusi ja selleks kaevasime põranda põhja pea kolme meetri sügavuse augu. Aga vaata, huvitav on siin veel see, et linnamüüri vundament eenduv päikese astmina ja kui te lähemalt vaatate, siis muugistikus ei ole mitte lubimört vait. Ja see on väga huvitav tehniline üksikasi, mida vanasti väga teravalt peeti silmas. Et mitte maapinna niiskus ei tungiks lubimört nõrgestaks, selleks määriti sein selles osas, mis ulatus maa alla savikorraga nagu isolatsioon. Puhas isolatsioon, mis kaitseb püüri hiljuti kaasnev lahti, muuseas ühe vana kiriku vundamendi seal olid terved kiriku vundament oli peaaegu kolmveerand meetri paksuse savivööga täiesti piiratud ja kaitstud. Võib-olla üks neid saladusi, miks 500 aastased hooned nii hästi püsti seisavad? Kahtlemata tolle aja mehed ehitasid väga, lihtsalt, aga väga läbimõeldud ja kasutasid maksimaalselt neid võimalusi ja neid teadmisi, mis tollal ehitusmeistrid olid. Kui ei oleks säilinud ühes kirikus mingisugust vihjet kasvõi sellesama müüritorni ehitamise ajal, et kas oleks võimalik ka siis nii, ütleme sajandi täpsusega määrata selle torniga oleks võimalik küll isegi täpsemalt kui 100-ni täpsusega, võib-olla isegi poole saani täpsusega või veel vähema vahega. Sellepärast et tornitüübid on sõltuvad üldisest kindlusarhitektuuri arengust ja nende arengu üksikud etapid on jälgitavad väga hästi meie lähemate ja kaugemate naabermaade arhitektuuris kuskohal, laias maailmas, siis Tallinna tornide vendi või Stasaraid. Veel leidub. Kõigepealt linnamüüri enda iseloom oma vanemas järgus peegeldab väga reljeefsed sidet näiteks oyama pealinna Visby vahel. Kavismi linnamüür on ehitatud oma alumises osas läbi jooksvatele Arkaadistikule ja sellel argaadistikule rajati kaitsekäik, kus liikusid sõdurid ka praegu seda torni juures torni kõrval. Needsamad Arkaadid on näha, et see osa Tallinna linnamüürist, mida me praegu näeme, see kõige sügavam osa on kõige Wismilikum ja mida kõrgemale seda tallinikumaks või kuidas sa seda õige linn kasvas, linna ehitustegevus arenes ja oma meistrid hakkasid ikka enam tarvitama oma kogemusi, oma maitset ja oma haridusele vastavat ehituslaadi. Lähme praegune üles torni kõrgematele korrustele, need on ehitatud märgatavalt hiljemalt sel perioodil, kui juba Tallinnas oli välja kujunenud oma ehituskoolkond. Sa iseloomustab nagu siingi võite märgata teatud lihtsus, otstarbekohasus ja teinekord Lääne-Euroopas nii rikkalikult kaunistatud tornid on siin muutunud täiesti lihtsaks. Te võite märgata torni kaitsekorruse all ainult ühte lihtsat karniis vööti ja see on ainukene, mis torni väliselt markeerib. Kuna pea ilu langeb tema tehnilisele puhtusele kivi laole, mist ilusti mängib oma ridade kaupa. Ja lõpuks torni nii puht sõjalise eesmärgiga ehitatud laskeavade Rütt anattale oma tõelise ilu. Ilu, selle ilu, mis nii-öelda väljub otstarbest ja eesmärgist ei ole mitte omaette eraldatud sihti. Küllalt laia mugav trepp nii vana torni kohta ja see on tõesti suhteliselt lai trepp, peaaegu meeter. Vanad trepid on tavaliselt viis kuni 60 sentimeetrit laiad. Nüüd oleme jõudnud kolmandale korrusele nõndanimetatud meeskonna korrusele. Siin näete paremat kätt, avarat kaminat. Ühtlased, väiksed pisikesi seinas, kuhu võis midagi paigutada. Kolm laskeava on praegu täiesti tervetena säilinud. Kitsas trepp meid üles kaitsekorrusele, see trepp oli täiesti lagunenud oma ülemises osas, siin näete, algab juba uus müür peale ja uued trepiastmeid ja no see on nüüd juba sõjajärgseil aastail rajatud osa möödunud aastal käesoleval aastal, peamiselt sellel suve. Vaatame, kuidas tänapäevameistrit rismi meestele järele jõuavad, selle üle otsustama kriitikuna lastele meeldib, siis? Ei, ei ole viga. Jah, regulatsiooni kava on välja töötatud arhitekt Rein soobeli poolt võrdlemisi täpsete uurimuste alusel. Nii need laske, pirude suurus, nende laius, kõrgus ja nii edasi. Laskeavad aga üks ava. Miks see nii laial linnapoolne lai ava esineb pea kõike taine tornide juures ja on arvata, et ta on sellepärast laied, siit sai sisse tõsta kiviheitemasinat ehkata pultide seadeldisi. Me teame uuringute põhjal, et Neljateistkümnenda sajandi keskpaiku oli Tallina linnamüüril 18 kiviheitemasinat ja peale kiviheitemasinat. Ta kasutati siis tavaliselt vibupüsse. Me teame, et eriti hästi oli kaitstud Viru vara, kus oli erandlikult kolm, kata pulti väljas. Siin siin kadapulti algul ei olnud, ta on pärast toodud. Ja nagu teadlase torni ülemine osa ei pärine enam sellest sajandist, vaid hoopis hiljem kus linn oli rikkalikumalt varustatud relvastusega tulirelvadega juba või ikka Velgata pulkadega. Tollal kasutati mõlemit, kõrvuti olid tulirelvad ja teatud piirini elasid aasiga vanad kiviheitemasinate vibupüssid. Ja nüüd ongi see vahe, kus, et kiviheitemasinat kõrvaldatakse ja tulevad tarvitusele tulirelvad. Selle üleminekuga on seoses tornide kaitse korruste ehitamisel terve eriprobleem. Ja nimelt tema katusega katmise küsimus ja põrandakonstruktsioon. Selge on see, et kui meil on kiviheitemasinat torni kaitsekorrusel, siis ei saa ju katust peal olla. Nii et need nägusad punased kübarad, mida Tallinna tornid enamus kannab, on kõik hilisemast ajast pärinevad peamiselt 16 sajandi esimestel kümnenditel. Aga Bremeni torn on paljapäine ja me tahaks tema jätta praegust, sellepärast ka nii palju päiseks, et ta erandlikult on säilitanud selle põranda tüübi, mis on veekindel. Tähendab, oli mõeldud torni kaitsekorrusele, millel ei olnud katust. Siin torkab kohe silmamunakivisillutis. See oli juba mitu aastat tagasi, kui mõnel tornil torkasid silma erilised konstruktiivsed jälje seinte küljes niuksed süvendid, väljaasted karniisid, millele ei osatud esialgu tähendust anda, jah, just tehes uurimistöid. Preemia tornis leiti siin aga sellele küsimusele vastus nimelt ümber torni perimeetri jookseb siin Premier tornis süvend, millesse ulatub sisse Sisvee tihe põrand ja vidinaid põrand. Isenesest koosneb munagivis hiljutisest kes möödunud nädalal rennäravoolu jaoks jäetud ja selle all on veetihe savi. Tore näide on selles, et Tsirka 10 aastat juba on torni ilma katuseta, kuid alumised korrused on täiesti täiesti kuivad. Üsna paks savikiht siin ja savipaksus on ligi 20 sentimeetrit puittrenn olnud. Kui trenni all on omakorda Kivirell siit näha otsast, jah, siit olete välja kaevanud alles hiljuti ja alles äsja tänagi siin see on väga korrektne, võib seda põrandakonstruktsiooni nii ainulaadseks pidada. Tallinnas ei ole varem taolisi leitud ja meil ei ole andmeid nende leidmise või vähemalt kirjeldamise kohta mujal. Seda, et katuseid suuremal osal Tallinna tornidest varem ei ole olnud, seda näitavad veel ka mitmed puud tähelepanekut teistes tornides. Nimelt ulatuvad tihti laskeavade vertikaalvuugid ülesse välja, mille vahele alles hiljem siis võll laotud. No siiski nüüd me oleme hakanud neid punaseid torni katuseid juba nii hoidma, oleme nendega nii harjunud, et kahju oleks, kui neid ei oleks linnapildis ja nad eriti rohelisega annab väga hea kontrasti. Liiga hea värvi Gamma Atke paremalt natukene näete, suurepärane vaade vanale Tallinnale, tema punaste katustega tõuseb panoraam jäävad kõrvuti raekoja torn taga, Kiek in de Kök, Niguliste Püha Vaimu toomkirik, vorm, tornide rivile ja all punaste katuste rägastik ja igal harjal hele vööt. Just nagu istuks seal parv valgeid tuvisid. Ja jälle tahaks öelda, et pojad ja pojapojad on meile tänulikud, kui teeme nii, nagu juba alustatud vabastame linnamüüri samm-sammult kõigest segavast ning muudame ta oma muuseum linna veel kaunimaks, ehteks. Ta väärib tõesti seda sellepärast, et ta on üks väheseid maailmas üldse mis nii hästi on säilunud. Nagu Tallinnas.