Kuulsime saate alguses Heino Elleri muusikat Alexandra Josepe naite eesmaa esituses. Teie olete leedulanna. 16. veebruaril oli Leedu vabariigi aastapäev. Öelge, kas tänane päev on teie jaoks samuti pidupäev? On küll kõigepealt ma väga tahaks teid, Kersti ja, ja kõigi kuulajaid õnnitleda selle iseseisvuspäeva puhul ja soovida palju-palju õnne ja optimismi. Teie olete Eestis nüüd elanud juba peaaegu veerand sajandit. Öelge, mis või kes on aidanud teil kohaneda eluga Eestis eesti kultuurieluga kurssi, viia keelt, omandada? Eks mina ise ja noh, mingil määral ümbrus sellepärast, et loomulik, kui inimene tuleb elama, teine rahvuse sekka. Tol ajal ei olnud riik. Aga see oli täitsa loomulik, et ma pidin kohe omandama keelt, kuigi see ei olnud väga kerge see ümberkolimine ja, ja alustama kõig täiesti nullist, vaatamata sellele, et mul oli väga palju sõpru, et ka Eestis, aga no keskkond kus elad seal see, kus sa pead kõiki vastu võtma ja lootma, et sind ka veetakse vastu. Et teie tulite Eestisse seoses sellega, et te abiellusite Enn Eesmaaga te olite ju just Pariisis käinud stažeerimas ja, ja Leedus hinnatud pianist ja sinna konservatooriumi õppejõud. Ja siiski olete näide noh, ütleme sellest naisest kes seab armastuse kõigest kõrgemale, oma karjäärist, sõpradest, perekonnast. Et vaatamata kõigele tulite siiski Eestisse. See oli otsus selline, mida ma nüüd võib-olla tagantjärgi natukene kriitilisem vaatan, sellepärast et no tol ajal see liikumine näiteks puhtalt isegi materiaalselt see liikumine näiteks Tallinnast Vilniusse ei olnud seotud mu sure laevaga rongid käisid väga, väga hästi ja odavad piletid ja nii edasi. Ühesõnaga et need kontaktid olid palju lihtsamad ja need säilitada oli palju lihtsam. Nüüd Leedu on välismaa. Ja siis ma mäletan, et kui ma otsustasin seda sammu siiski teha siis loomulikult mul oli kõik tehtud juba Leedu, sellepärast et ma alustasin paga vara ja loomulikult kõigi juured ja kõik, mida ma olen saanud, ma olen saanud oma kodumaal ja maid jäingi siiamaani leedulanna. Kuigi mul ei olnud mitte kunagi võõras see tunne, et ma võiks tundma iga teise rahvakultuuri ja selle tõttu ma pesel Moskva sõdurid, ma elasin ja ma väga tahtsin. Võib-olla tõukeks oli alati professionaalsuse kvaliteedi parandamine. Mina väga tahtsin saada heaks professionaaliks, sellepärast et need eeldused olid kuskilt antud, ma ei tea. Juba Ma täiesti lapsepõlvest, kui, kui mina alustasin nelja aastasena õppima muusikat, teadsin, et mulle meeldis väga, mulle väga meeldis esineda. Mulle väga meeldis muusika ja ma olen õnnelik, et vaatamata raskele elule see oli siiski kõige õnnelikum tegevus, millega ma olen üldse tegelenud. Te alustasite nii varakult, ütleme, klaverimänguga ja ka esinemistega ja ma olen Kundete, olite lausa imelaps. Kas kuueaastaselt juba shop Daini kontserti mängis? No see muide vale on šopääni kontserdimaik ei mänginud. Oma intervjuus ütles lihtsalt, mingi viga oli, et su kontserti küll ma ei mänginud, aga ma olen väga hästi ettevalmistatud kooli. Ja ma mängisin viiulit, juba mängisin klaverit, aga Mozarti, väiksed Tursonaadi ja kui laos Beethovenit sa oled, nii et mina küll mängisin ja kui ma astusin kooli kujastusena juuni kul, ma sain kuus aastat ja siis septembrikuus ma läksin kooli. Siis. Ma mängisin terve tund klaveri, palun. Ta veel küsis komisjoni käes, aga võib-olla parem oleks, et noh, selle väga hea kuulmise juures temast saaks viiuldaja. Aga kooli direktor ütles, seda ma mäletan väga hästi kooli direktorit. Oh, on valmis, pianist ei ole vaja. Teie vanemad olid muusikad, ei, ei olnud, on kõiksuguvõsas mul väga andekad inimesed, kui oleks ellu lubanud Nendel tegeleda sellega ja minu emast võib-olla oleks saanud ka laulja või tal oli väga ilus hääl tol ajal muidugi lauset põhiliselt kirikus ja me isaga laulis kirikus ja, ja teised emapoolsed vennad siis minu onud mängisid. Ja muusikaarmastust võib-olla ma võlgnen kõikidele, kes mind õpetas. Ma olen nendele kõigile väga-väga tänulik. Te olete saanud pianistina väga korraliku hariduse, Moskva konservatoorium, aspirantuuri Staseerinud Pariisis. Kes on need isiksused? Veel, kes on teid muusikuna enim mõjutanud? Nagu ma mainisin, mul oli tõesti väga head ja andunud õpetajat, kõigepealt minu onu, kes ise ei olnud peenist, aga ta armastas muusikat ja see väga tähtis lapsele. Siis mul oli suurepärane. Ta õppis ka Moskvas Jaagursaki juures siis pärast ta suunas mind ja Kawasaki juurde ka klassi, kes oli ka suurepärane pianist. Ta tõesti õpetas väga palju selliseid asju, mida on vaja just lapsele ja no ühesõnaga, et tõesti suur isiksus. Ja siis ma läksingi Moskvas ja sellepärast, et et mul oli ammu-ammu unistus, et Ma pean õppima Moskvas sellepärast et no võib-olla tol ajal oli see propaganda, aga õige propaganda kõige parem kool ja kõige andekamad inimesed satuvad sinna. Ja tõesti selleks oma oli väega tugev. Ja siis sinna ma ka sain. Ma õppisin veel kaks aastat linnas toimus sellesama pädevalgas Lemberg juures, aga siis pärast otsustasime, et mina pean minema Moskvasse ja siis teises kursuses vastasingi sisse ja Kawasaki juurde 14 inimest ühele kohale kandideeris ja võeti kaks. Ma olin üliõnnelik, et olen saanud sisse, see oli minu unistuse täitmine. Teine asi. Et selles suuraja pianisti juures õppida ja ümbrus, see professionaalsed tase. Pärast, kui ma astusin aspirantuuri. Leningradi konservatooriumist ja siis lõpetasin kontserdiga Moskva konservatooriumi saalis ja, ja siis läksin tööle need omale. Kuidas sai võimalikuks, et Pariisi saite minna ennast täiendama? Praegu on niisugune olukord, et need võivad noored minna, kohut tahavad, tol ajal see oli aasta 76 ja mina veel taotlesin paar aastat varem minna ei olnud võimalik. Asi on selles, et lehed üldse hakkas natuke varem teistes vabariikides saatma oma silmapaistvaid interpreet või, või üldse no noori välismaale. Aga see polnud nii lihtne kui praegu. Ma ei uskunud üldse, ninast saan. Mitte selle tõttu, et mul ei ole võimalusi, ma olen juba valmis kontsertpianist. Aga selle tõttu, et, et oli raudne rei ees. Mina olen saanud väga korraliku, nagu te ütlesite, haridus Moskva sanatooriumis. Ja, ja see valmistamine nii nagu vene keeles pidin kirjutama Apasnabania Miksma. Välismaale õppima. Olen pidanud väga palju tead murdma, et põhjendada seda, miks ma ma kirjutasin suure nunniskusena põhjendus, kiri. Ja, ja loomulikult eitas ka Leedu haridusministeerium, sest mina läksin juba sinna õppima, on selle mõttega, millist kasu ma toon nõukogude liidule. Ja selle tõttu see põhjendus kiri, mis koosnes ühest-kahest-kolmest lehest, seal oli väga-väga põhjalikult kõik kirjutatud ja oli vaja välja mõelda teemadel. Ja kas veel Moskva kõik instantsid, alustades haridusministeeriumis siis pärast ka Tepana ooke olis selline instants. Kas nad aktsepteerivad seda. Ja üldse. Mida te saite Pariisist ja kas te tõite nukkude liidule kasu? Et ma tahtsin vabaneda, vabaneda hirmsasti, tahtsin sisuliselt vabaneda. Sest teine ümbrus, teine elu ja tõesti ma seda sain ja ma esimesest käepärast seda tundsin, kui ma sõitsin lõbur seest läbi Pariisi. Nähtavasti mul oli vaja seda vabadust tunned, ja muidugi, mida ma veel tahtsin, ma tahtsin saada mingit impulssi, mingit inspiratsiooni, oma loomingule. Seda kindlustunnet, et võib esineda teistmoodi, kui on olemas üks, üks mingisugune arusaamine, üks stamp, üks skeem. Aga, aga mis see tähendab, mis impulsid võivad olla, et interpreet saaks olla isiksus, et mina mängin niimoodi sellepärast et olen Minnavat selline. No ilmselt Pariisist saite selle vabaduse ja kindlustunde, sest Pariisis on välja antud plaat teie, mis jääni salvestusega. Ja ma olen väga uhke selle üle, sellepärast et isegi kui ma mängisin näiteks kontserdil seal oli mul kavas rabeli Valls Noble sandi mandaat. Ja minu juurde tuli nii mõnigi prantslane õnnitlema ja oli öeldud, sellised kallid sõnad, et te mängite prantsuse muusikat nagu prantslane. Nähtavasti midagi oli sellist, mida nemad tundsid. Muusikakeel on rahvusvaheline keel, aga mis keeles te Pariisis suhtlesid? Literatuur kõik raamatud on ainult vene keeles, muusikast kost massaa seda lugeda. Ja siis ma tegin köiega välja, pingutasin ja õmblesin väga hästi seda keelt peaaegu ilma, aktsent. Ja kui tahtsite Pariisi minna? Siis prantsuse ja ma õppisin prantsuse keelt, aga mul ei olnud nii palju aega seda seda täiendada, sellepärast et mul oli väga palju kontserte ja lihtsalt vähe aega oli. Pariisist kohtusite legendaarse pianisti Artur Rubin Steniga ja mida see teile tähendas? Ja ma ei oodanudki, et selles toas, kuhu ma astun, oli isa, maestro Artur olemas, vestlesime paljudest asjadest ja no põhimõtteliselt muusikast muidugi. Mida ta ütles teie mängu kohta? Ta kiitis väga, kiitis ta kõigepealt küüsis, palju massaan raha. Kui ma ütlesin, et menu Talifikatsioon 13 rubla 50 kopikat, siis ta ütles. Ah jah. Venemaal hästi õpetatakse, aga väga makstakse. Kõige kallim ja kõige hinnalisem arvustus minu jaoks ja see mulle andis muidugi väga palju enesekindlust, mida ma võib-olla tahtsingi saada Pariisist, aga ma ei lootnud, et mul on niisugused kohtumised nagu Ardu, Rubio, Stenniga ja ja oleviemmesseaniga jäi valluriooga ja Klodelfääriga. Ühesõnaga, et lihtsalt väga vedas, et elus oli need isiksused palju, kellest ma võtsin eeskuju. Sest nad väga tahtsin seda. Milline repertuaar on teile hingelähedasem? Ma armun igas teoses oma mängin, mulle lihtsalt see väga meeldib, aga valiku olete teinud valikut. Õige, mida te eelistate? Auguses millegipärast ma helistasin väga tõsiseid, väga võib-olla raskeid teoseid, tõsise ideega ja sügavusega teoseid ja mitte eriti populaarseid, võib-olla ja välde seal millegipärast listi, sest tol ajal oli selline arvamused jalist kuidagi, ta on väline ja, ja ta ei ole väga sügav. Kuid praegu ma armastan listi. Keda te eesti heliloojast kõige rohkem armastate? Kui tulin siia, siis ma arvasin, et ma kõigepealt Pean eesti muusikaga, et siin oli mul kaks väga head tuttavad Eugen Kapp ja Lideoster kellest mul siiamaani jäi väga hea mälestus, ma väga taustasin ja Eledes siin. Ma tundsin Nende tugi ja nad olid tõesti vanemad sõbrad. Ja siis loomulikult tahtsin klassikaga tutvuda, siis Elerit ja, ja Mart Saar ja ma väga hindan seda eesti muusikat, sellepärast et ta on väga kõrgel tasemel ja hästi komponeeritud ja, ja huvitav, ta väga siiras ja väga, väga omapärane, see asi on kohe tunded, et selle rahvamuusika on selline. Käesoleval aastal salvestas Alexandre Joseph, et eesmaa Heino Elleri esimese klaverisonaadi, mis valmis heliloojal Peterburi konservatooriumi lõputööna. Helilooja ise on tunnistanud, et see on nagu terve suur sümfoonia liiga palju rottidega. Igatahes Eesti pianistid on seda teost liiga raskeks pidanud ning seni pole veel kordagi avalikul kontserdil see teos kõlanud Alexandre jõsate näit ees Mawalmistus salvestuseks temale omase põhjalikkusega, õppides sonaadi pähe, enne kui kuulame sonaadist finaali, tahan ette lugeda lõigu autoriteetsema eesti pianisti Bruno Luki kontserdi arvustusest aastast 1987. Igaks esinemiseks, olgu see sooloõhtu või sümfooniakontsert, on Alexandra Josep penalti eesmaa alati hästi ette valmistatud ja vastutab täie tõsiduse ning puhta südametunnistusega oma tegude eest. Ja tulemused on siis ka eriti rõõmustavad, sest ta on kunstnik, kellel on, mida edasi anda ja öelda, kes mängib alati eeskujuliku teksti truuduse ja viimistleda tutttäpsusega, kellel on hea maitse ja paras mõõdutunne, kelles emotsionaalsus ja mõistus elavad ilusas kooskõlas ja perfektses tasakaalus. Sealjuures on tal alati oma suhtumine esitatavasse ja ta kodus kõigis stiilides ja koolkondades, olgu see kaugema mineviku möödunud sajandi või tänapäeva muusika. Tal on oma nägu, oma kreedo, dema kontsentratsioon laval on eeskujulik enesevalitsemine ja maksma panemine optimaalsed. Alexandra Josep penalti iisma mängus võlub mind veel eriti et ta kunagi ei püüa hiilata oma suurepäraselt arendatud tehnikaga. Kõigi väljendusvahendite valitsemise ja kasutamise rakendab ta muusikaliste mõtete eredakse veenvaks edastamiseks teoste plastiliseks kujundamiseks. Pirtuvuslikud võimed ja kogemused seisavad ideede ja sisuliste ülesannete teenistuses, mitte kunagi odavate pianistlik efektide tagaajamises. Ühesõnaga küps ja igati professionaalne interpreet. Nõnda on kirjutanud Bruno lukk. Aga Leedu heliloojast, keda te meelsamini mängite? Mis mul on kõige lähedasem, ma ei oskagi öelda, sellepärast et iga teost ma tegin südamega ja, ja, ja hingega. Idea pangartistlikum muidugi on asoldes vallaka, oskas. Millised aastad olid teil kontsertpianistina kõige aktiivsemad ja Kusta esinesite? Mul terve elu olnud kõige aktiivsem, no võib-olla kui ma ootasin last, siis ma lihtsalt kartsin, et ei tohi niimoodi pingutada palju ja aga mul oli terve elu väga aktiivne. Ja kontserdid vaid kogu nõukogude liidus jaga euro. Pass neuroopas, oh see oli unistus, ei saanud käia, ei saanud kuskile käia. Vaatamata sellele, et kui saime natukene vabam hingata, siis siiski ma sain esineda ja ka Hollandis. Ja ka Soomes ja Saksamaal, Rootsis. Ühesõnaga natuke ma sain sõita, aga noh loomulikult kui oleks teised võimalused, aga kahjuks seda polnud. Te olete ka mitmel konkursil osalenud Minskis ja saite esimese preemia Cherry joonise nimelisel konkursil. Olete te väga hea lavale värviga, kas konkursil esinemine pakub teile rohkem põnevust või või sellist närvesöövat pinget? Ma pean ütlema, et konkurss erine soolokontserdist üldse mena arveldas. Närvipinget pakub kõik absoluutselt, iga esineja on ikka väga pingeline. On kirjutanud üks kreeka filosoof Pictedes. Ta ütles niimoodi et vaadake, kui te mängite omaette laudaga või kitarriga või siis Olik tänautide, seda protsessi. Sellest hetkest, kui keegi teid kuuleb, vähemalt üks inimene, te hakkate juba hirmsasti terveerima, miks. Aga selle eest, et te tahate meeldida? Ja see tead õlemise. Kas on ta tugev, see on omaette küsimus. Aga et mitte ennast kaotada. See on professionaalsuse tase, siiski maalija kellel ei ole need närvid treenitud seisangi minna lavale ja ei olegi vaja proovida. Tähtsam oli laisa nimeline konkurss mis toimus aastal 1900 38. aastal ja kus ma sain esimest preemiat. Ja siis ma tahan öelda veel seda, et kui ma valmistasin sellele konkursile, siis ma tutvusin tselluloosimuusikaga mis minu jaoks oli peaaegu tundmatu kahjuks. Sest peale seda ta peaaegu oli põranda all. See me geenius. Ilmunud siin hiljuti mine tüürit. Ja tegelikult no mis, nad on minu tööd ja nad on prelüüd, et kõik, aga, aga tegelikult nad on väga rasked kõik teosed. Ja mul oli ka väga hea meel, et, et viga, Sulonide, kes oli väga tuntud folklorist Leedumaal ja väga tuntud professor muusikaakadeemias, temal oli väga lähedane minu esinemine tšelonist. Kaks aastat tagasi käisite te Vilniuses salvestamas muusikat, mis läks plaadile sarjas Leedu suured artistid ja ja seal te mängite klassikalist repertuaari. Ja vaat selle üle ma olen tõesti imestunud, sellepärast et terve elu ei olnud võimalik, suunamine oli selline, et plaadistada või lindistada, raadiost oli nõutud Nõukogude muusika, aga mitte klassikaline. Siis võtt oli selline arvamus, et kohalikud nii-öelda provintsi artistid Aga ka Leedumaal näiteks keegi ei tahtnud, et me lindistasime, no kas latikas suverdid või, või, või, või Beethovenit. Ja siis oligi see võimalus järsku, vaat mul oli selline kava klassikalisest muusikast Kosnenud ja mulle pakutigi teha plaat sellel ajal. Ja nüüd mul on kaskeldi muusika ka lindistatud. Sama kava Beethoveni Schuberti Esopeni loomingust mängis Alexandra Joseptenati Eesmaaga Tallinnas klaverifestivalil 98 ning mitmed professionaalid hindasid tema esinemist festivali parimaks kontserdiks. Kõlabsopäänipolaneez. Te õpetate juba aastaid Eesti muusikaakadeemias. Kas te naudite õpetamisprotsessi? Ja ma pean ütlema seda. Just selle tõttu et mul ei olnud andekaid inimesi, ma sain väga täpselt formuleerida väga täpselt teada positsioonidest absoluutselt tervikuna protsessist, kuidas seletada? Põles kindel ja saavutada teatud professionaalset taset. See on väga mitmekülgne protsess ja väga mõnikord isegi pimerikas tegevus. Ta on andnud mulle ka väga palju. Ma olen väga kogenud nüüd. Teie olete kursis nii Eesti kui Leedu oludega. Tundub, et iseseisvumise saabumisel läks interpreetide olukord pisut raskemaks. Kontsertpianist vajab ju vormisolekuks palju esinemisi. Et, et need võimalused ahenesid. Aga kuidas, kui praegu võrrelda neid Leedu ja Eesti olusid, kas need olud on sarnased muusikuile? Ma võin öelda seda, et Leedus oli alati võrreldes Eestiga palju aktiivsem muusikaelu. Kõigepealt leiad, on suurem edulased, võib-olla pöörasid rohkem tähelepanu omakultuuri arendamisele, arvestades riigi poolt. Doga interpreedid olid alati väga aktiivsed, kust siis ma võiks saada sellist aktiivsuse pisikust, kui mitte seal? Meie vanad õpetajad, nad ka kõik väge püüdsid ja, ja väga-väga tahtsid esineda ja tegid kõik, et seda teha sellepärast, et ainult laval. Oled seal midagi väärt või ei? Ja näidaks võrreldes, vaat kui ma tulin siia elama. Oli tunda, et siin on, nimetatakse seda uino kuningriigiks. Et kõik on väga rahulik, oma interpreedid nagu eriti ei esine. Kui esinevad, siis harva hellulase liidus ka neid kontserte, näiteks loomingulisi õhtuid ka harva. Ja no võrreldes Leeduga täiesti, see oli minu jaoks liiga passiivne elu. Ja selle tõttu ma kogu aeg muudkui sõitsin leedumale ja teed siin sõnugaardestataks, andsite soolakontserte teinud koostööd ka näiteks Charlie joonise kvartetiga, oh ma olen mänginud vääga palju ansambli sellepärast, et see on ka võimalus ennast panna proovile ja väga tore on mängida koos, see on niisugune ansamblit on selline elamus. Selles koostegevuses. Et tõesti, see annab naudingut. Kui palju on teil olnud võimalus mängida orkestriga? Palju see on tõesti palju ja kohe lapsepõlvest sellepärast, et juba neljandas klassis ma mängisin põlist Võr Joonasega, Haydni kontsert, D-duur ja saatjaks mul oli Vilniuse Filharmoonikute. Kas need orkestreid ongi olnud enamasti leedorkestrid? Enamasti ja aga ma olen mänginud ja ka teiste orkestrite ka, näiteks Irkutski filharmoonia orkester, väga tugev orkester. Me mängisime kontserti, oli väga tore, mitu korda ma olen mänginud ERSO-ga ja Läti Filharmoonikute Aga ja võlaRuusorkestriga põhiliselt jah, ma olen mänginud leedorkestriga sellepärast et seal oli ka kutsutud välismaa dirigent, et siis mitu korda ma olen ka mänginud välismaa dirigentidega, ühesõnaga, et et ma pean ütlema, et ega minul ei ole midagi kurta ja ma ei tahagi seda sellepärast et oleneb kõik inimesest. Kuivõrd aktiivne ise on keegi, tuleb. Igal pool ja isegi kui sa saad negatiivse vastuse, ei ole vaja solvuda. Peab väga palju ise tegutsema. Nii et te olete saanud ennast pianistina teostada. Võin öelda, nendes oludes, mis oli. Vaatamata sellele, et alate oma sünnimaast elanud nii palju aastaid eemal andis Leedu president Valdas Adamkus teile, kaks aastat tagasi, Leedu vabariigi aastapäeval Leedu kõrgeim autasu, suurvürst Gediminase ordeni. Juba sellest järeldub, et teie kontaktid sünnimaaga on säilinud, et olete seal endiselt hinnatud ja armastatud. Kui tihti te käite leedus mängimas ja, ja millised on teie kontaktid leedu muusikutega ja publikuga kontakti? Katkestanud ja mina olen selle üle väga õnnelik. Ma siiski püüdsin väga palju teha. Ja ma ei oodanud ausalt öelda, et minu tegevus ja nii kõrgel tasemel, kuigi vedajal mina sain ju ka Leedumaal teenelise kunstniku aunimetust, aga just see orden minu jaoks on väga-väga hinnaline. No te olete, et maailmas tutvustanud nii Leedu kui eesti muusikat Ühte kui teist teha. Ja kõigepealt olla õnnelik. Et ma elasin väga ilusas maailmas muusikamaailmas ja elan siiamaani kus mul on väga hea olla. Ma väga armastan seda tegevust. Tänase saate külaline oli Alexandra Josep penalti eesmaa küsija osas oli Kersti Inno. Saate salvestas Helle Paas. Saates kõlas Heino Elleri Mess jääni Schuberti soprani joril joonise muusika, mis jääb ka saadet lõpetama.