Lipper otsib väravaid kirjandusilmas. Kohe saate osa ootamatust loomingust. Tervist mina olen Urmas Vadi üks eriskummaline müüt Daniil haarams suure jalutuskepi ja piibuga koerakutsikas taskus liikus 20. sajandi alguse Piiteris ja kirjutas kummalisi lugusid. Äsja ilmunud raamatus ootamatu jooming on ports tema lugusid kui pandud Harmsi veidrustest ja tegemistest, räägib tõlkija Ilona Martson. Vaheraga Uberi jõulastest ja Venemaa rikkalikust kirjandus taigast Loomingu raamatukogu sarjas ilmus 96. aastal Farmsi maa õnn Rein Saluri tõlkes, millest on tekste võetud ka sellesse raamatusse ootamatuid jooming. Vormsi tekste esitab Eesti Draamateatri näitleja Maria Klenskaja. Helesinine vihik number 10 elas kord punapäine inime kellel polnud silmi ega kõrvu. Tal ei olnud ka juukseid. Nii et punapäiseks hüüti teda tinglikult. Rääkida ta ei saanud, kuna tal polnud suud, nina polnud tal ka. Tal ei olnud isegi käsi ega jalgu. Ja kõhtu tal polnud ja selga tal polnud ja selgroogu tal polnud ja sisikonda tal polnud. Mitte midagi polnud. Nii et on ebaselge, kellest jutt. Parem ongi, kui me temast rohkem ei räägi. Seitsmes jaanuar 1937. Litter. Ilona Martson sinu kirjutatud järelsõnast tuleb välja, et Hans oli väga karismaatiline ja mitmekülgne tegelane, isegi veidrik. No kõigepealt ma ütlen kohe, et see, et harm soli veider see ole mingi legend, tema lesk, tema teine naine, Marino, maalits keel ja kirjandusteadlased 96. aastal Venetsueelast üles leidsid väidab seda täpselt samuti, ta ütles, jah, Tanja oli veider. Ma arvan, et ei olekski võimalik olnud veel rohkem veider olla, kui oli harvas. Aga inimesed, kes teda tundsid, armastasin teda just sellisena, nagu ta oli. Kujutlegem ette, eks ole, 30.-te Leningrad. Nõukogude aeg, stalinliku repressioonid koguvad hoogu, inimesed on juba hirmul, esimesed arestid on toimunud, armsam ka ise olnud asumise käidžinime, ühtlustamine, kõik üritavad nad välja, et niimoodi nagu teised. Ja, ja siis korraga ilmub selline hästi teatraalne tegelane inimene, kes nagu ei sobi mitte mingisuguse asjaga kokku Peterburis. Et see võis nagu lihtsalt inimestes tekitada sellist tõmba ja, ja ka seda, et teda nagu ei mõistetud. On ju teada, et Farmsi näiteks ju kui algas suur isamaasõda peeti mitmeid kordi kinni, kuna arvati, et on inglise spioon. Veider välja ta riietusest ja üldse välimusest on säilinud palju kirjeldusi. Mees eelistas ilmselt rätsepaülikondi kandis lühikesi pükse, mille otsad olid topitud sukkade sisse, eks ole, keetrisid, siis olid ta kollase kiviga sõrmus selline mokaga pilotka peas ja suur kikilips või selline suur kollane või erivärviline lips, eks ole. Sageli olid tal taskus ka mingi koer, mis kui kujutada ette, eks ole, Nevskit, inimesi, kes jalutavad, möödas ja äkki kuuldub autosignaali. Ja siis tuleb campu Heeemmlasi, eks ole. Üks nendest siis on kirjeldatud on Angusega harrastega sarnas mees, tema sõber Aleksandr vedenski. Siis veel terve hulk tema kamraade, eks ole. Noh, see oli, see oli ootamatu, eks ole, seal oli nagu selline veider ja kummaline vaatepilt. Optiline pettus. Simons, pannud prillid ette, vaatab mändi, Jäneb männi otsas, istub Talumees ja näitab talle rusikat. Simeonsi mäes võtnud prillid ära, vaatab mängija, näeb, et seal istu kedagi. Siin me andsime juba nupp prillideta, vaatab mändi ja näeb jälle, et selle otsas istub talumees ja näitab talle rusikat. Siin on võtnud prillid ära, näeb, aga männi otsas ei istu kedagi. Simons ei suvatse sellesse nähtusesse uskuda ja peab seda optiliseks pettuseks. Kas ei võinud olla sellised suursugused esinemised, tema kummaline naljakas välimus? Kas see võinud olla ka mingisugune poos? Harmsi naise mälestuste juurde tagasi tulles, kuna ilmselt oli tegu inimesega, kes teda nagu üks inimestest, kes teda väga hästi tundis. Tema ütles niimoodi, et jah, see oli poos vaid no ta kandis nagu maski, aga see mask oli talle niivõrd loomuomane, et ta oli nagu sellesse rolli sisse elanud, et see mask enam no ütleme ei tulnud ära teda ütleme seda reaalset inimeste saabki sellest rollist eristada selles mõttes Harns, nagu mängis seda rolli nagu kogu elu. Ilmselt see saigi talle saatuslikuks. Sest et see ühiskond, mis nagu just nimelt nõudis sellist kuuletumist teatud slõugan itele ja suurele juhile, see nagu ei sallinud sellist mängulisust. Ja on teada mitmeid. No näiteks Harmsil oli komme seista täiesti alasti porgandpaljana aknad. Muidugi Läksid naabrid Kaagetteiste kaebama, et selline mees, eks ole, noormees seisab paljon aknad, eks ju. Või mõni räägib, et seal inimene, kes võis keset ööd ärgata ja naise üles ärata, ütles, et hakkame toite püüdma. Hakkame püüdma, rotte panime riidesse. Otidasin kagu noh, kuigi selles majas olnud aastaid rotte olnud, eks ju. Et see oli muidugi noh, näitleja käitumine, eks ole, või selline kloun, aadlik lähenemine, aga ilmselt oli inimesi ja neid oli päris palju, kes just vajasid Harssi. Ta oli alati seltskonna hing, kui ta kuhugi sattus, ta Tartu seltskonnategelane. Tal oli väga palju naisi, mis muidugi isiklikus elus tekitas tohutuid skandaale. Lapsed armastasid teda meeletult, see on legend, et kuidas lapsed armastasid Harmsi ja kuidas Hans vihkas lapsi ja ta vihkas ja tema jaoks lapsed, praht, kelle käes lapsed ja see ei ole ainult maalitsi jutt. Ma olen lugenud näiteks ühe Harmsi väga hea sõbranna ja kunagise kallima venestunud prantslanna Lissa pari mälestusi, kus ta ka räägib sellest, kuidas aps vihkas laps. Kuigi tema saatuseks oli lastekirjanik. Mind hüütakse katud Siilaseks. Ma võiksin sellest ükskõik kellel kõrvad peast kiskuda, aga esialgu. Ei anna mulle rahu, Jean-Jacques Russo kuulsus. Kuidas küll tema kõike teadis, kuidas lapsi mähkida ja kuidas nentisid mehele panna? Mina tahaksin samuti kõike teada. Ja ma muidugi teangi juba, ainult et pole oma teadmistes kindel. Laste kohta teame täpselt, et neid Pole vaja mähkida, vaid hävitada. Selleks rajaksin ma linna keskele augu ja viskaksin lapsed sinna. Et August kõdunemis lehka tuleks, võiks nad kord nädalas kustutamata lubjaga üle valada. Sellesse auku lükkaksin ma kõik saksa lambakoerad. Need sellest, kuidas neitsid mehele panna. See on minu arust veelgi lihtsam. Seaksin sisse ühiskondliku saali, kuhu ütleme kord kuus, koguneks kogu noorus kõik, alates seitsmeteistkümnest kuni 35 aastani peaksid ennast alasti võtma Jäppicki saali jalutama. Kui keegi kellelegi meeldib, eraldub see paar nurga taha ja uurib seal teineteist juba detailsemalt. Unustasin öelda, et kõigil peab kaelas rippuma kaardike nime ja aadressiga. Hiljem võib sellele, kes kõige enam meeldis, kirja saada ja sõlmida tihedamaid sidemeid. Kui aga mõni vana, et või vanamoor ennast asjasse segab, siis soovitan nad kirvega maha lüüa ja visata sinna auku, kuhu lapsedki. Kirjutaksin minus peituvatest teadmistest veelgi kuid kahjuks pean minema poodi mahorka järele. Tänavale minnes võtan ma alati endaga kaasa tugeva jändriku. Kepi. Ma võtan selle kaasa. Et kolkida ette satu, võid lapsi. Arvatavasti sellepärast mind caput siinlaseks ühitaksegi. Oodake ainult lurjused. Ma kisun teil kõrvad peast. 12. oktoober 1938. Vapo Vaher on kusagil ei tea, kus Venemaa tumedates avarustes ja kostab läbi undavate telefonitraatide, räägib rühmitusest over you, kuhu Arms kuulus. Mis tegelased need kobervjuulase tulid? Tähendab perioodid kõigepealt, et see huvitav nimi, mis on ju lühend tähendab sisuliselt reaalse kunsti ühendust ehk abidenieni realinovis Kuustva ainult see uus ja lõpus on nüüd täiesti laest võetud. Ja sageli on kriitikud öelnud, et šõu ongi pandud sinna niisugusest vallatusest lõpu Oberi uue, ent samas on sellel ka täiesti niisugused printsiibilised küljed. Ühelt poolt see uue seal lõpus tähendas niisugust vihjet grupi ühele põhijoonele absurtismile u pandi lihtsalt absurdse märgina, aga teiselt on ka see uuseum nagu sihilik vastukaal, ütleme tollal hirmsalt üle pruugitud termini lõpule ism, tol ajal oli meeletul Disme ja et siis keegi ei saaks ütelda näiteks Oberism siis pandi uus lõpusest, niimodi läksid Kaism juba väga keerukaks, lõpu kannab väga ka see Zaits tuli kokku 26. aastal, alul kuulusid sinna noored poeedid, harm, vedenskija, sabolotski, kõik väga tuntud nimed. Hiljem lisandus sinna pahtereff minu teada ja dramaturg Razumovskija Lotiimiroff vist oli seal ja lee Win java kiinovoli seal ligidal, nii et hiljem see risk paisus väga lähedal seisis grupile Nikolai Oleenikov, äärmiselt huvitav figuur, keda nüüd Venemaal taas avaldatakse. Aga kes kunagi päriselt gruppi kuulunud. Huvitav on, et neile ligidale jäid ka kunstnikud oma leiutisi ofilonov. Malevid kujundas kõik nende teatrietendus, et ja olid kogu selle absurdimänguga väga seotud. 28. aastal. Need paar aastat hiljem andsid nad välja oma kuulsa Oberi manifesti. Vot seal on need enam-vähem siis ka aduda, mida nemad taotlesid. Kõigepealt taotleti, nõuti eluõigust igasugusele kunstile nõukogude maal teisalt astuti konkreetselt välja liigse mõistuslikkuse vastu liigse loogilisuse vastu. Nii sisus kui vormis nõuti eemaldumist tegelikkusest, astronoomiliselt ajalisest järjestusest, oma teostes ja nõnda edasi. Võite isegi arvata, et need nõudmised olid tollases Nõukogude liidus juba üsna eluohtlikud. Sellepärast et kirjanduslikud poliittrukid nõudsid ikkagi just elu ligidust ja nende postulaadiks oli plehaanoveedee et igas teoses tuleb igale nähtusele leida sotsiaalne ekvivalent, et kõik seotud sotsiaalsusega ja tolleks ajaks oli patrodski teinud kõik omad avaldused kunsti kohta. Jah, ja nõnda edasi, nii et niisugused olid nende püüdlused ja üldiselt arvatakse, et nende põhimõjud Ta ei tohiks eeskujudeks, olid novellimüür, Slernikus. Ma ei tea, kui palju see nimi tänasel eestlasel ütleb, aga vene kirjandusest on võimas nimi. Ja muidugi kogu turism, mis tolleks ajaks oli juba olemas. Need olid nende taotlused. See oli see taust, niisugune vene nõukogude kirjandus, mis hakkas juba tõmbuma umbseks, kus juba eksperimendid ei olnud enam väga soositud ja nemad tulid välja siis niisugust äkiliste nõudmistega, mis muidugi viis kogu asja lõpuks traagikas, nii et 37. aastal algasid need arreteerimised, sabolotski kukkus laagrisse ja pääses siiski eluga, aga olenikov sai vist 42 laagris surma, Hars ka samal aastal, nii nagu arvatakse, täpsed andmed puuduvad. Vedenski juba aasta varem suri laagris. Järelkajana võib öelda veel seda, et nad olid siis suures vaikuses kuni 60.-te alguseni, kui Kornetšukovski hakkas Harmsi kui lastekirjaniku taas rehabiliteerima. Ja siis nõukogude ajal armsliku lastekirjanikuga avaldati. Aga harjumus, kui lastekirjanik oli üsna kaval tegelane, sest lastele ta hakkas kirjutama põhiliselt sellepärast, et ta enam täiskasvanutele kirjutada ei saanud, teda ei avaldatud mitte nälga kõngeda, siis ta hakkas lastele kirjutama, aga tegi seda nii osavalt, et kõik needsamad objektid, Side printsiibid, absurdism ja kogu see värk suutis ta selle ilusasti üle kanda lastekirjandusse, lapsi, absurdi, sega, lapsed armastavad mängida ja, ja neile igasugused absurdsed sõnamängud hirmsasti meeldisid. Ja sellepärast oli harfi lastekirjandus väga populaarne. Ripnikovi kohta ma tahaks niipalju veel vahele öelda, et kuulaja saaks aru mida lemmikovilt siis eeskujuks võeti. Lemmik kohv oli niisugune poeet, keda võib kohati võtta kui primitivist. Tema luuletused on nagu priobjektivistides kunstnike pildid, et samasugune naiivne kompositsioon ja väärad perspektiivid tingliku Triguurid ja, ja muidugi pidev keelemäng. Et infantilism ja primitivist ja alasti sõna need olid asjad, mida siis kui perioodid haarasid Repnikovilt fo turistidelt ja nõnda edasi. Vappu Vaher on üsna selge, et sinul on vene kirjanduses mingi täieliku oma soe ja sõbralik suhe. Sa kaldud sinnapoole, et miks see on või oskad sa kuidagi lahti seletada seda, mis sind seal võlub? Vene kirjandus on sedavõrd seletamatu, too nii nagu see Haansi müüt. Nii nagu kõik need müüdid vene kirjandus kuskilt otsast hundiks. Suur meeletu müüt, üks niisugune Sungel või õigemini siis kui venelastest rääkiv, ütleme, taiga niukene mis on peaaegu lootusetu, et teda päriselt läbida ka, kuhu sattudes. Sa oled pidevate seiklustes, kus on olemas nii palju tumedat jõudu, nii palju kohutavat seletamatut talenti, kus on kümneid tuhandeid isiksusi. Ma olen ka niiskus perifeerseks vene kirjanduses rännelnud ja sealt võid leida ootamatuid nimesid, kes tavavenelase jaoks ei ole üldse oluline, aga kes põnev kirjanduslik natuur. Ühesõnaga suur vene karu, kes meil kõrval elab, tema kirjandus on sedavõrd võimas, et mul on kahju, et, et eestlane pole seda päriselt tabanud ja mina kirjandushuvilisena ei näe mingit põhjust rännata kuskile üle ookeani, hakata uurima näiteks Ameerika kirjanduse tumedaid alamaid, sellepärast et see, see teine on siinsamas kõrval sedavõrd hoomatav, haaratav Venemaal ilmub praegu nii palju uurimusi, nii palju leksikoni, nii palju taustu, filme, ma mõtlen dokumentaale telesaateid mis kõik käsitlevad vene kirjandust mis on üks pidev lõppematu seiklus ja seikleja. Olen mina lapsest pääle olnud. Kui poodides müüakse Garad töögin tulitikakeeri poole ja ei leidnud teda kodunt. Ikkagi oli samal ajal poes ning ostis sealt suhkrut, liha ja kurke. Karatöögin togis tiga keevi ust ja oli juba valmis kirjakist kirjutama, kui äkki näeb. Ikkagi tuleb käe otsas Vakstust kott. Krateegin silmastiga, keetja hüüdis talle. Ma ootan teid siin juba tervet Tõnni vale nihukest, ikkagi. Sellest, kui ma kodust välja läksin, on möödas vaid 25 minutit. Seda ma ei tea, armascarateegin ainult et mina. Ta on juba tund aega, ärge valetage, ütlesite ikkagi, teil võiks piinlik olla, armuline härra vastaskarateegin, suvatsegi siiski mad väljendeid valida, mina arvan, et alustest ikka keeb, kuid kurat, katkestas teda. Teie arvate, ütles ta, aga siin katkestas karateeginudki, kakeeri, ütles, oled ikka kihvt kutt küll. Need sõnad ajasid karateeginil hinge nii täis, et ta krahmas, endal sõrmedega ninast jätistas vastutikageevit. Seepeale tõmbastikaki Effkotist kõige suurema kurgi ja virutas sellega karateegiele vastu kolu. Karateegin haaras kätega peast, kukkus siruli. Milliseid tohutuid kurke praegu poodides müüakse? 19. august 1936. Vormsi eluajal ilmusid peamiselt tema lastejutud ja luuletused. Mis moel need tekstid, mis siin raamatus on, säilisid? Ilona Martson. Maalitsion nagu tagantjärele imestanud, et neid tekst on niivõrd palju, mis on säilinud, et ta ei oleks uskunud, nii palju neid säilis, sest et tema ära minnes jäid nad ikkagi blokaadiaegsesse. Peterburi ja valitsusel õnnestus nagu evakueeruda viimase autoga mööda Neeva jääd. Aga selle artsi nagu teksti säilimise me võlgneme tänu ühele tema sõbrale Jacob truskinile, kes siis nii niimoodi hoolikaid alles hoidis ja ootas, et tuleb möll Daniil tagasi. Sest et see, et kusagil Peeter-Pauli kindluses neljandal veebruaril marinnale teatati, et see mees on surnud ei pruukinud tähendada midagi, et võis juhtuda täiesti ka ime. Ja alles mingi 25 aastat pärast seda, kui armastus oli surnud, siis nagu Jakob trovskini otsustas, et nüüd on aeg, nagu see asi üle anda ja kuuekümnendatel algab siis nagu Venemaa sars uurimas peavad ennast. Kui mõelda veel sellest, et oli selline veidrik esineja tüüp rahastada kohutavalt, armastas siis võib-olla õliga sellele rahvale mõelda, sellele ajale tagasi mingisugune 30.-te aastate Venemaa selline sunnitud, kõik vaatavad, niimoodi peab olema. Niimoodi keegi võib kaevata, et võib-olla see oli ka selline olemise viis, et keegi teeb midagi midagi naljakat ja kuidagi vabastab neid inimesi. Esiteks ei või ka öelda niimoodi, et rahastada kohutavalt, armastas et inimest on ju igasuguseid, huumoritaju on väga erinev. Ma olen täiesti veendunud, et absurdihuumor ei lähe igale inimesele peale. Ja sageli oli ka niimoodi, eks ole, et näiteks mõisteti teda valesti lihtsalt näiteks üks lugu, kuidas 20.-te lõpus, kus siis sarmsi loodud ja suurestika juhitud kunsti ja kirjanike rühmitus operioodigi oma etteasteid. Et pärast seda ilmus nõukogude ajakirjandusest näiteks selliseid tsitaate, nende ärapöördumine elust, nende mõtetu poeesia, nende arusaamatus on pleerimine seontrotest proletariaadi diktatuuri vastu, sellepärast nende luule kontrrevolutsiooniline ja see on meile, võõraste inimeste klassivaenlase poeesia. Artikkel nagu jälgib sellist tollase Nõukogude kriitika parimaid traditsioone ja ütleme. Ma arvan, et see ei ole päris nii, et nüüd tegu on ainult sellise ideoloogia väljendusega või ma arvan, et paljud inimesed ikka mõtlesid niimoodi, kuna tegu oli lihtsalt niivõrd erilise tüübiga, eks ole. Et see operiootide luule nagu ei kirjutanud mingisse konteksti. Ma olen isegi lugenud kuskil Tustat juhul kui Harms oleks tegutsenud Tsaari-Venemaal ütleme, et oleks kestnud edasi siis nii-öelda see ajutise valitsuse võim ja see situatsioon, et kes teab, kas siiski oleks teda nagu tunnistatud see luule ja hiljem ka kaasaegse oluline niivõrd veider, et see ei olnud päris ainult seal Nõukogude mentaliteedis mängisin. Kui rääkida nendest lugudest või nende ülesehitusest veel siis nad algavad kuskil imelikus kohas ja lõppevad hoopis imelikud ja vahepeal on isegi selline tunne, et Hansson iseendast nagu väsinud või tähendab, et ta ei taha nagu iseennast enam korrata ja viib selle lõppu isegi enda jaoks võib-olla hoopis mujale või lõpetab kusagil tonksti ära. Ja samas on nad need lood ju kohutavalt lihtsad, aga mingisugune noh, täiesti geniaalset ka. Selle lõpuga on niimoodi, et ma ise olen nagu tõlkijana tundnud, et need lõpud kipuvad korduma. Sageli juhtub näiteks nii, et lugu lõpeb sellega, et kirjanik tindipoti ära kaotanud ja ei saa jätkata või näiteks jutustus vana ait lõpeb kohas, kus kirjanik ütleb, et siinkohal katkestab ajutiselt oma käsikirja, mis on minu arvates niigi juba pikaleveninud. Et noh, täpselt seesama, et ta lõpeb täiesti Hap ära, eks ole. No siin võib valetada kaht, ühelt poolt see tõesti Autranimat tahtnud lõpetada, teine on see, et ta on mõelnud, aga võib-olla ma kunagi tõesti jätkan seda, eks ole, et seal asi jääks nagu õhku rippuma. Seitsmekümnendatel aastatel hakkasid Venemaal levima Daniil armsi anekdoodid ehk siis pseudoHarms. Ja need lood on tegelikult Harmsile üsna sarnased. Ja seda kindlasti, et see Harmsi tehnika on nagu kihvtilt ära tabanud ja, ja on just loodud see nii-öelda operiootide. Üks nende manifest oligi see, et me loome nagu uue reaalsusega, kus kehtivad kunstireegleid. Et just siin on ka nagu loovad uus reaalsus, saab tegutsevad anekdootide tegelased Tolstoi, Puškin, Dostojevski, koogul, aga samas ei ole tegemist mitte nende kirjandustundidest tuntud vene klassikutega, vaid on lihtsalt mingid sellised kujud, kellel on küll see klassiku taak kaelas. Me kõik teame seda, aga samas meil on täiesti absurdsed isikuomadused, Tolstoi armastab väga lapsi. Aga lapsed kardavad Dostoid ja nemad armastavad puskinid. Sest Puškin on väga lõbus. Puškin Jagoogol armastavaid riideid vahetada, eks ole. Dostojevski räägitakse alati millegipärast, kas selles kontekstis, et olgu taevas talle armuline ja ühesõnaga seal mingi tehnika, mis on äärmiselt üle võetud, lihtsalt edasi arendatud. Aga samas on ka tunda, et see ei ole haarams, seal on mingisugune piir ikkagi jookseb, kui tõlgid, siis saad ajutiselt. Töölist Soodo Michaels, Dostojevski taevas olgu talle armuline, tänavalt kinni, kõutsi. Tal oli elusat kassi vaja romaani jaoks. Vaene loom, kiunus vingus kähises ja pööritas silmi, lõpuks jaga, teeskles surnut. Dostojevski laskis kassi lahti, aga see teeskleja hammustas vaest kirjaniku jalast ja oligi läinud. Nii jäigi Fjodor Mihhailovski Chilt, taevas olgu talle armuline. Kirjutamata temad, parim romaan, vaesed loomad. Kassidest. Tuule grupi, mida siis juhtis Oleksandr Clubanov ja siis sa oled siin järelsõna kirjutanud, et see tuhanov unistas luule mõtte asendamisest helilise mõttetusega. Ma õpilane homs läks aga veelgi kaugemale. Ta ei otsinud mitte helilist, vaid sisulist tähenduslikku mõttetust. Mida see tähendab? Eks see on selline sürri luule üks vorme, eks ole, mis tegelikult ju seal Dufanovi ringi ju sellega tegeles, ütleme, eksperimenteerimiseks tegeles ju toona päris mitmeid luulerühmitusi, eks ole. Majakovski Fud turistid näiteks, eks siis Harmsi suur eeskuju oli Velimiks kleebika, keda Eestis eriti ei teata. Et see oligi jah, ja see oli luulet, mis koosnebki tekstist, mis ongi mõtet sihuke Aadi ood vahel ja noh, see on, ütleme selline, see oli mingi etapp nende Farx ja tema sõprade elus, mis ütleme sellesse raamatusse tegelikult eriti jõua. Et miks ma sellest üldse kirjutasin, oli see nagu. Nagu ütles mulle minu hea sõber Karl Martin Sinijärv, helistasid sademed Tolotiseerinud selle mehe ju ära, et mina mõtlen, et seal tegelikult selline täiesti ootamatu mees, sina kirjutad, et oligi selline noor ja boheemlane ja suri meie vanuselt ja kirjutas midagi, et ma nagu jah, üritasin jah rääkida, et tegu ei olnudki sellise müüdiga, eks ole, tegu oli elusa inimesega, kes lihtsalt oligi selline. Ja kella sünnitas 20.-te kolmekümnendat aastat, et eriti taasta kosmopoliit. Peterburi Ma nimetan just nimelt Peterburi, mitte Leningrad, mis tuli hiljem. Sest kui vaatame seda, et seda ühiskonda, mis seal ümber oli, siis see oli tegelikult ju väga teistmoodi kui see, mis me ütleme, sellest nõukogude aegsest Leningradist teame. See oli esiteks väga rahvusvaheline seltskond, Harbsi esimene Need abikaasa oli sakslanna, tema teine abikaasa oli mustlase ja Serbia segu. Tähendab, venest on asi ikka natuke kaugemal. Arm siserääkis puhtalt saksa keeles, ta oli õppinud teeters suures ja noh, muidugi revolutsiooni ajal muudeti see gümnaasiumi reformiti, aga tema jaoks ütleme nii, saksa otsapidi ka inglise, ütleme siin maailma kirjandus oli täiesti omane lihtne kirjandus, eks ole, see oli see, mis oli tema ümber. See aeg Peterburis seal üldse nagu esiteks hästi palju kirjandusrühmitusi vaenlaselt alguses film, millest farmis oli väga sisse võetud, isegi õppis natuke aega mingitelt filmikursustel kasime Irma leevitšerifarmsi lähedane sõber ja isegi on teada, et Hans kirjutas lahkumisluuletuse modeinitsile. Mis minu meelest on sellise vene moodsa luule üks väga ilus näide, kolmeköiteline moodsa luule selline vabavärsis ja väga kena samuti, noh jällegi lesi väitel oli Harnska üks moneeridž surnukirstu kavandi autorid. Ta oli väga mitmekülgne inimene, ta oli absoluutne kuulmine, ta komponeeris teoseid ise, eks ole. Nii et selles mõttes ta nagu oli hästi selline noh, universaalne ja, ja ma arvan, et see on mitte sellepärast ühelt poolt Jakset olid nagu mitmekümne alla, aga see oli ikka see, et keskkond nagu soodustas erinevaid meid suundi. See harv sisend minu meelest oli oma aja selline ERE sünnitus šveitsi kirjandusuurija Hars. Šampoon saab ka, kelle raamatut ma seal eessõna jaoks ka lugesin, pani sellele teosele pealkirjaks ta nii Harksikanies uskavad karda ehk siis Tani iharms ja vene avangardi lõpp. Selles käsitluses siis Harns ongi nagu sellistest vene avangardi meestest nagu viimane suurkuju ere anne, eks ole, et see, mis tuli pärast oli juba midagi muud. See raamat on ise üsna selline taskuväljaande formaadis, kas see oli ka sinu või, või siis kirjastuse eesmärk, et mina olen seda sama raamatut lugenud näiteks bussis ja see töötab väga hästi, et sellised mõnusad lühikesed lood, saad peatuse vahe edasi sõita, aga see mõnus tunne nagu tuleb kohe kätte jällegi. Et kas see taskuformaat oli kuidagi kohe alguses? Eesmärgiks? Ma arvan, jah, oli küll, sest et ei tahtnud teha, kui oleks suuremaks läinud, oleks õhemaks läinud, tahtsime siukse mõnusa teha. Ja ja noh, ütleme Venemaal neid taskuformaadis kogumikke. Ma olen ka neid näinud, paar tükki on ka sellised, eks ole, et just mõnus nagu võtad ja vaatad jälle, ja siis et jah, selles mõttes ma usun paha on nagu esmatutvuseks parim, et kui tahad sügavamini tundma õppides muidugi jääb väheks, et siis peab juba vaatama otsima allikaid ja juurde lihtsalt mingeid asju. Sina, kui selle asjad, tõlkija, kas Hans teada selle, kui sa oled need asjad ära tõlkinud või tõlkisid? No tal on ikka mingisugune täiesti oma loogika ja kuidas ta näeb mingeid asju, sinu nägemist, ka moodsad. Ei tea jah vaeva, sa vaatad mõnda asja, mõtles jam küll Harmslik situatsioon. Et seda on küll olnud jah, kuna peaks midagi meenutama, siis oleks see väga raske. A mulle meenub minu hea kolleeg, Tallinna toimetusest Maria Ulfsak. Kunagi kirjutas artikli sellest, kuidas ta käis linnateatripiletijärjekorras ärkas varahommikul üles, võttis kaasa 1000 rubla, vabast kooni väed juba Harmsi keel, eks ole, rublad hakkavad mängu tulema, tuhatkond taskusse läks liha, teatri järjekord seisma ja seal järjekorras olid just tekkinud situatsioon, et on tegelenud mingist, mõtlesin pisikesest jutust, et umbes mingi või lapsevankriga sõjal ja inimesed seisid seal niimoodi kannatlikult ja ootasid ja no kuidagi Undude oli niimoodi. Nüüd ta ütles just, et just nagu oleks mingi sars juttu satud. Noh, battle situatsioonitunnetus on nagu see, mida sa võib-olla vaatad, et palju vanaeitesid koos, siis dub meelusse. Välja pudenevad vanaeided. Üks vanaeit küünitas ennast ülemäärasest uudishimust aknast välja, kukkus alla ja purunes. Aknast küünitas ennast välja, teine näide hakkas alla kukkuma, kunud vahtima, kuid pudenes liigsest uudishimust samuti aknast välja kukkus ja purunes. Siis kukkus aknast välja kolmas Vanaid siis neljas, siis viies. Kui kuues Vanaid välju pudenes, tüdinesin ma nende vahtimisest. Läksin Malcevi turule. Räägitakse, et seal olla ühele pimedale kingitud heegeldatud sall. 1937. Litter otsib väravaid kirjandusilmas. Te kuulsite saadet Daniil Harmsist, rääkisid Ilona Martson ja Popov Vaher jutte kogumikust ootamata. Jooming esitas Eesti Draamateatri näitleja Maria Klenskaja litrileid väravasse kesktormaja Külli tüli ja vasakkaitsja Urmas Vadi. Järgmise korrani. Olge terved.