Tere, mina olen Olavi Pihlamägi ja eetris kurioossed lood Eurovisiooni lauluvõistluse 55 aasta pikkusest ajaloost. Loomulikult on selle aja jooksul juhtunud sellel Euroopa glamuursemal lauluvõistlusel nii üht kui teist head ja väga head, naljakat ja mõnikord ka nukrat. Nukker on muidugi see, kui arvatav võit ühe punktiga käest libiseb. Nii juhtus see 1968. aastal, mil superstaar Clif Richard oli Londoni Albert hoolis ülivõimas favoriit. Kuid Saksamaa andis oma kuus punkti Hispaaniale ning vähetuntud hispaanlanna massell võitis lauluga La La Clifi õnnesoovide ees. Keda sa õnnitud või õnnitamata jätad. Muide, Grifooli hääletusprotseduuri ajal nii närvis, et istus sel ajal hoopis tualettruumis. Ka 20 aastat hiljem said britid ühe punktiga kaela silindioonid, kes edestas Scott Fitzgeraldi. 1969. aasta oli aga eurovisioonil hoopis eriline. Uus hääletussüsteem ei andnud võrdsete punktide korral võimalust võitjat nimetada ja nii jagasid võitu neli võrdselt punkte saanud riiki Hispaania, Hollandi, Inglismaa ja Prantsusmaa. Kas teil ei teki küsimust, kes neljast siis auhinna sai mida oli ainult üks? Paraku ei oskagi sellele vastata, kuid õnneks jagus lilli kõigile. Kuid kõige suurem õudus ootas alles ees, sest kordamisele läksid kõik neli võidulaulu. Selline segadus pani Skandinaavia riike, Rootsit, Norrat ja Soomet ning Portugali protesteerima kehtivate reeglite vastu ning järgmisel aastal need riigid üritust KaPoikoteerisid. Üldse oli 1907. aasta lauluvõistlus 12 osavõtva riigiga tugev tagasilöök kuid ühtlasi avas see aasta eurovisioonil kuldse tee senini kõige enam võidurõõmu nautinud Iirimaale seitse võitu läbi ajaloo. Seda pole suudetud seni veel ületada ja ilmselt niipea seda ka ei juhtu, sest võiduvõimalusi kahaneb ka osavõtjate maade arvu tõttu. Tänavu näiteks 43 aga tagasi aastasse 1970, mil Amsterdamis olid panused tehtud Inglismaad esindavale meri Hopkinile, kes oli populaarsust võitnud kui pool makaatni poolt avastatud laulupiiga. Meri jäi üllatuslikult teiseks, noor hispaanlane huulel kleepjas koguni neljandaks. Muide, huulio ajas esines oma laulusõnad sassi, mis närvipinget arvestades pole eurovisioonil üldse mitte haruldane. Võitis hoopis Belfastis sündinud 18 aastane taana, kelle õige nimi oli rosmariin Braun. Ta esines muide istudes ja sugugi mitte selleks, et ta jalad ei kandnud või käes oleks olnud kitarr. Lihtsalt tähistuse laulis. Kuulame kohe võidulaulu Olgans of Everything. Kuid Dana tahtsin ma meie kurioossete lugude galeriisse paigutada mitte ainult tema võidu pärast vaid seetõttu, et 1997. aastal kandideeri stana Iirimaa presidendiks. Sai kolmanda tulemuse ning hiljem võitis valimistel Euroopa Parlamenti sõltumatu kandidaadina koha nagu meie Indrek Tarand, kes praegu on ta tagasi muusika juures kuid keegi ei oska lubada, kas tal ei teki jälle mõtet Iirimaa presidendiks kandideerida. Muide, täna on rock summeril esinenud koos poistekooriga, mille ridades laulis toona Koit Toome. Aga nüüd täna aastal 1970, mida tõi oma kodumaale esimese Eurovisiooni. Toriinide sage küsimus kõlab nii. Millise sarnase nimega artistid on võitnud Eurovisiooni? Õige vastus on iirlannadana 1970. aastal ja Dana International 1998. Kui võtta kokku kõik karvased ja sulelised, kes Eurovisiooni lavalt läbi on käinud, siis kõige sulelisem on kahtlemata Dana International kes kuulsa prantsuse moelooja Jean Paul Gaultier sulekleidis oli tõepoolest vapustav. Hoopis vapustavam oli aga see, et esineja puhul ei osatud nagu päris täpselt paika panna, mis sugu ta on sündinud poisina teinud läbi soovahetusoperatsiooni. Nimi joron muutus passis šanoniks ning paljude eestlaste teadmisse jõudis mõiste transseksuaalmis tänaseks päevaks Eestimaalgi mitmeid inimesi. Sooliselt iseloomustab. Dana Internationali puhul kirjeldas ajakirjandus seda värvikat artisti kui olendit, kel on Amanda liiri käedja Bacara nägu. Aga Dana International pole kuhugi kadunud. Praegu oma 30 üheksandat eluaastat kõpsiv Dana International leidis tänavu jõudu taas kord Eurovisiooni tee jalge alla võtta. Iisraeli esindajate lauluga Ding Dong. Mis nime poolest meenutab Hollandi ansambli Tiitsin võidulugu ding ding-dong aastast 1975. Aga nime plagiaadiga pole veel Eurovisioonil ühtki lugu diskvalifitseeritud. Kuna personali 1998. aasta võidulaul liiva peaks meil hästi meeles olema. Kuulame parem tänavust võistluslaulu ja püüame ära arvata, kuidas kuulsal trantseksuaalil maikuises Düsseldorfis minna võib. Eurovisiooni lauluvõistlust peetakse KG-liikumise festivaliks, mis suudab kogu Euroopast seksuaalvähemusi kokku meelitada. Tänase tõepoolest on nii Eurovisiooni areenide ümbruses on alati palju neid, kes ei ole tulnud vaid muusikat nautima, vaid ka uusi kontakte otsima. On teada, et diskomuusika sai alguse Pariisi ja New Yorgi Key klubidest. Ja Eurovisiooni ei võida enam kunagi laul, mis seksuaalvähemustele peale lähe. Samas pole avalikult oma homoeelistust propageerivad artistid ka väga edukad olnud. Tõde peab olema kusagil vahepeal. Ma arvan, et paljud tallinlased meenutavad tänuga Eurovisiooni koju toomist 2002. aastal mil meie vanalinna tänavatel nägi ikka täiusliku paraadi moodidest ja inimtüüpidest. Kas tuleb meelde stjuardessi kostüümides kolm graatsiat, kes nime all Sestre õed oma lauluga sammul jubesem 13.-ks tulid? Õekeste mingitud välimuse taga peitsid end kolm noort meest, kes olid juba oma kodukandis drag queen-showdega silma paistnud. Ja pärast Tallinna Eurovisiooni sõdas neile juba esinemiskutseid kogu Euroopast. Kuigi nad siin ei võitnud, võitsid natsism. Tegelikult püüdsid eri riikide eelvoorude kaudu Tre kui nüüd juba mitmeid aastaid eurovisioonile pääseda. Üks edukamaid katseid oli Rootsi duo After draak, kes Melodifestivaleni jäi 2004. aastal kolmandaks. Vaadanud telleri kaudu nende show'd, urin pisut õnnetu, et nii läks. Sest oma nutika lavastusega ja hea lauluga oleks nad päris kindlalt ka suurel eurovisioonil silma jäänud. Nüüd see laul aga kõrvale pilti raadio lisada Veliza Dolce Vita Olifeliini suur filmi nimi ja siin sobib laulu omaks ka. Kuin kui kabareevorm, kus mehed esinevad naiste riietuses, on ikka ööklubide pärusmaa. Aga miks mitte ka suurel laval proovida selle poolest ajalukku 2007. aasta eurovisioon Helsingis, mil laval oli lausa kaks rääkuini ja võitis hoopis lesbi-line neiu Serbiast. Eurovisiooni ajal toimus ka Helsingis seminar kui Eurovision, kus nenditi muuhulgas, et eurovisioon kui kämp ei eristu enam piisavalt oma homosusega olevat jäänud vaid nostalgia. Samas oli siiski rõõmsad, et see on meie festival. Vaatame nüüd lavale. Rootsi rokkpunt Aak solist pooleldi naisteriietes ja klemm rookilikult meigitud. Poolfinaali pidi jääma kirjevalt riietatud Taani drag queen. Andersen oma lauluga draama queen, mis oli igati efektne, kuid lagunes laval lihtsalt koost. Mehe närvid ei pidanud vastu. See on alati igale esinejale püha tõde, et ka parim laul ei saa punkte. Kui seda tasemel ei esitata. Kui taanid kuinil läks Helsingis asi käest, siis ukraina drag queen, Vercase Tutška oli täistuules tulles lausa teiseks. Berka nimega ainult kaunistab Andreida. Nilko püüdis juba aasta enne Helsingit Venemaad esindama pääseda kuid ei läinud õnneks. Nüüd aga läks. Klounaad ja arusaamine heast muusikast ei käi küll kokku, kuid tantsinglažedumbai sai omamoodi teetähiseks järgi näiteks meie Eesti vaataja järgmisel aastal kreisiraadio Belgradi põruma saatis mis ühel aastal uudne, teisel aastal juba lootusetult närtsinud. Kas teate, et hõbedases viisnurgaga peakattes matsakas Verkaselt jutška südameke on oma ametilt vagunisaatja ja ega see laul poliitiliselt väga korrektne polegi. Peab võt tähelepanelikult. Tõeline triumf saatis Helsingis aga nukrat Moliitva laulu Serbia Harry Potteri süütud Maria šerifovitši esituses. Maria esines avalikult kui lesbi kultuuriputš ehk mehelik naine. On öeldud, et Helsingis tulid kõik häbenemata kapist välja. Eurovisioon on ammu midagi muud kui lauluvõistlus. See on subkultuuride paraad. Kui telerite ees jälgib üritust kogu pere siis saali trügivad need, kes ennast Vikerkaarerahvaks peavad. Eurovisiooni õõnes ja ülevoolav glamuur sobib Key kultuuriga kokku nagu roos kreemitordiga. Tühine sisu ja ülespuhutud pidulik vorm. Rõhutatud kunstnikust ja suured tunded on geikultuuri alati huvitanud. Need tõdemused olen rajanud Barbi Pilvre ühest Ekspressi artiklist. Ja kuulame nüüd 2007. aasta Eurovisiooni võidulaulu, kus ohkeid jagub sülega. Eurovisiooni esimene geilaul oli aga pärit aastast 1961. Mil Jean-Claude Pascal tõi Luksemburgil võidulooga oma soolise armastuse valust. Meie armastajad. 35 aastane laulja ja näitleja Jean-Claude Pascal suutis seekord jätta lava taha nii suitseva sigaretti kui lahutamatu viskiklaasi ning esines tühjade kätega. Olevat olnud kole igav laulja igav esitus. Kuid laulu põhivoorus, mis selle võidule viis, oligi see, et ta ei rääkinud mitte ilmastega aastaaegadest. Jätame nüüd Telecueenid ja seksuaalvähemused kõrvale ning vastake ühele küsimusele, mis samuti saadet tehes tüütult esile kerkis. Liiga palju hoiatakse, kas mitte meie, Getter Jaani pole eurovisioonile saatmiseks liiga noor? Püha taevas tahaks selle peale hüüda. 18 aastased On igati küpsed. Ja eks eelmise aasta võitja sakslanna Leenagi olnud sama vana. Aga kes siis on eurovisioonil üles astunud noorimad ja vanimad artistid? 1986. aastal Eurovisiooni lauluvõistluse võitnud Belgia esindaja Sandra Kim oli ainult 13 aastat ja 200 päeva vana. Enne teda oli võitja nooruse rekord itaallanna siliolatšinketi käes. Tema oli 1964. aastal võitjaks tulles 16 aastane. Kuid eurovisioonil on osalenud mitmed alaealised lapsed. Küprose ansambli Hayland liige oli vaid 11 aastane. Sama vana oli Iisraeli tuua Kilitia Kalit mees pool Nili. Prantsusmaad on esindanud 12 aastane Natali. 12 aastane oli Monaco esindaja Jean-Jacques. Ja eks meie oma Maria liiski lähenes Oslos 1996. aastal esinedes alles oma 16.-le sünnipäevale. Nüüd on vanuse alampiir tõstetud 16-le aastale. Alla selle vanuse võid osaleda juunior Eurovisioonil, mis alates 2003.-st aastast tuure kogub. Sandra Kimi võidulaul armastan elu oli optimistlik, lihtsa ja meeldejääva refrääniga. Seda ilmestas süntesaatori vahemäng. Muide järgmised kolm laulukogusid kokku ainult pooled preili Kimile antud punktidest. Kui belglanna Sandra Kim oli Eurovisiooni võites ainult 13 aastane siis vanim naissolist, kes sel võistlusel üles astus, oli legendaarne sakslane lale Andersen. Aasta oli siis 1961 jalale 56 aastane. Ta jäi küll tagasihoidlikult 13.-le kohale, kuid legendaarseks tegi laule mitte eurovisioon vaid sõjaaegade üks kuulsaim laul Lili Marleen, mille esmaesitaja ta oli. Pärast Anderseni on Eurovisiooni lava vanima naisesineja tiitli endale võtnud Moldaavia ansambli topsi jupp suurt trummi nagu vanaema, kes andis laulu riisi nime vanaema lööb trummi. Seda esitust sai nautida Kiievis 2005. aastal ja siis jäi laul finaalis kuuendaks. Muide, tänavu tuleb stopsi Tupp uuesti võistlema. Ainult pole veel teada, kas vanaemaga või ilma. Nüüd aga trummi löömas vanim Eurovisiooni naisartist, kes oli sel ajal Vanim Eurovisiooni võitnud meesartist on oh üllatust, meie Dave Benton, kes oli võiduhetkel 50 aastat ning kolm ja pool kuud vana. Taani Olseni vendadest, kes võitsid aasta varem oli vanem vend vaid paar kuud ei vist noorem. Dave Benton on veel sellegipoolest uunikum, et ta on esimene ja ainus mustanahaline solist, kes on olnud võitjate rivis. Ta on olnud ainus, kes ei osanud selle riigi keelt, keda ta esindas. Ning 2001. aasta eurovisioon, kus Dave Benton koos Tanel Padari võidutses kogus kõige suurema kohapeal viibinud publikurekordi. 38000 inimest olid kogunenud Kopenhaageni parke. Staadionile paraku pole. Meie teeb kõige vanem mees, kes Eurovisiooni püünele on astunud. Eelmisel aastal Armeeniat esindanud 195 sentimeetri pikkuse endisest missist laulja Eva riivase. Mingi jaoks oli 83 aastane vanahärra. Tema jäi nimetuks, aga ametlikult vanim mees. Eurolaval oli 75 aastane Horvaatia muusikal ladislow ehklazzy kes kandis ekstra oma vanuse rõhutamiseks 2008. aastal kunstnikunimega 75 senti. Nii oligi Horvaatiat esindamas Krallievia ulitse ja 75 senti. Romansi. Alguses on ka vanahärra Laatsi häält eriti selgelt kuulda. Tänaseks on tubli vanapapi mees. Olgu nende Manimatega, kuidas parasjagu on, eks iga nipiga publikut püüdma. Kuid peaasjalikult on eurovisioon siiski noortevõistlus, kus tuult võib tiibadesse tublisti koguda. Meie tänavusele saadikule ketäriaanile ennustatakse edu. Kui ta lava suudab närvist üle olla, siis pole see võimatu. Kuid üks võistluse suurfavoriit tuleb tänavu kindlasti Rootsist, kus 20 aastane Eric Saade on lauluga Popular südameid murdmas. Liibaluanasest isa ja rootslannast ema on Eriku pere. Sportlik mustajuukseline noormees tantsib laval oskab olla võluv, temas on tõmbejõudu ka Fredrik empe. Laululoojana on väga edukas ja tuntud mees, kes tunneb edu klahve. Kuulame selle loo nüüd ära ja siis vaatame, mis või kes võiks laulule saatuslikuks saada. Laulab Eriks saade. No jäi ikka meelde küll see refrään ja pani jala tatsuma. Kes tahab, saab Youtube'ist pilti ka vaadata ning elamus on garanteeritud. See on peensusteni läbi mõeldud lavaline toode, mis peab edu tooma. Kuid, kuid, kuid õnnetuseks on üks laul, mis loodud 1987. aastal Tim Norrell i ja Ola kokanseni poolt laulutoole Lili Antsusi kohmama. Ja siin oleks aeg ohkama hakata, sest sarnasust refräänis on võimatu mitte märgata. Võiks öelda, et kogu see 24 aasta tagune lugu on väga sarnane tänavuse rootslaste Eurovisiooni lauluga. Aga parem kuulata ja siis aru pidada. Plageerimist on terve muusikaajalugu paksult täis ilma selleta nagu ei saa ja võib-olla ei saagi, sest nooti pole ju lõputult. Ega paksuks pahanduseks lähe, enne, kui mõni plagiaat edukaks osutub. Alles siis hakkavad kohtuveskid jahvatama. Mul ei ole õnneks infot, et laul Popular võistlusest eemaldatud oleks sest Melodifestivaleni pika maratoni on see ometi vigastusteta läbinud ja äkki ei tekigi mingit probleemi. Et nagu oleks punane või mittetraditsiooniliselt, anname meie oma tubli koguse boot hääli rootslastele igal juhul. Kas ka meile antakse, selgub juba vähem kui kahe kuu pärast. Mina olevat lisamegi. Kohtun teiega juba kuu aja pärast, et tutvustada uusi kurioosseid lugusid Eurovisioonilt. Aga nüüd on küll viimane aeg minna Rockefelleri tänavale.