Algavas teatri jutusaates on Priit Rute stuudiokülaliseks Tallinna linnateatri lavastaja Jaanus Rohumaa. Alustaksin sellistest mõistest nagu metamorfoos muutus. Mis on sinu meelest muutunud teatris ja, ja Eesti kunstielus sellest ajast peale, kui sa hakkasid teatriga tegelema võrreldes tänase päevaga? Teatripilt on muutunud võib-olla monocroomsemaks, mis sa pead silmas mingit mingis mõttes nagu riskijulgust ja erinevate erinevate värvide ja toonide ja teatrinägemuste nagu vähesust, ta on suhteliselt, ütleme ühetooniline hetkel ette, et mis, mida nagu oodata, ühiskondliku formatsiooni, muutuma ja siis nagu toob selle kaasavõimaluste hulk suureneb, aga aga selle tulemusel hoopis on tegelikult nagu riskijulgus vähenenud ja pilt on mingis mõttes nagu pigem ühtlustunud. Et ma ma ei arvaks, et mingi metamorfoos on teatriga toimunud metamorfoos oleks toimunud siis, kui kui oleks toimunud ka mõni teatrisüsteemi suhtes mõni reform, mida on üritatud Lätis teha ja, ja ka Leedus kus see vabariigiteatrite süsteem likvideeriti ja siis nagu jäeti inimesed lageda taeva alla põhimõtteliselt ja hakata nagu otsast peale seda ehitama ja ma ei oska muidugi nüüd öelda, kuidas seal see asi on. Aga jah, et pilt ei ole halb, aga ta aga no ütleme, on selgelt nagu need marginaal või ja selliseid äärealadel toimuvat teatrit ei ole kuigi palju ja ka tsentris või tuumikus. Nende tegijate arv ei ole ka eriti suur, kes on millegi loominguliselt huvitavam silma paistnud? Aga mis selle tingib, kui sa oskad öelda paari sõnaga noored ei otsi? Kus need noored siin siin on küsimus alalhoiu instinkti, et see on ju väga väike sootsium ja põhienergia kulub enesesäilitamisele, eks. Ja seega mis siin nagu noortiline, väga mässata, kui, kui nagu ühiskond ise nagu vaagub sellise olemise-mitteolemise piiri peal, kui kõik nii-öelda sotsiaalselt parameetreid pean silmas alates iibest, lõpetades enesetappude arvu ja kõikide muude näitajate, aga noh, tähistavad seda, et selline rõõmuenergia on ühiskonnas nagu välja voolanud, nagu nad on omavahel seotud, seganud langeb ära küsimus, ettevõtjad, nad, miks me avangardkunstiavangardmuusikat, avangard, teatrit? Noh, mida iganes, avangard, kirjandust, eks avangard, luuletajate loomulikult tav mingites sellistes vähestes ilmutustasic ennast nagu aeg-ajalt esitada ka seda väga marginaalne, seda on väga vähe ja ta ei leia kõlapinda. Kui sa küsid, miks see nii on. Ma arvan, ühelt poolt on ta ühiskonna suurusega piiritletud ja teiselt poolt ka meie kultuuritraditsiooniga, mis on alalhoidlik ja pigem introvertne ekstra jätnud. Aga sina kui Eesti juhtiva teatrilavastajaid et mil moel sa ise saad või tahad seda protsessi mõjutada, kuidas sa näed seda teatri arengut edasi, sina oled tõesti Tallinna linnateatrilavastajad tuntud-tunnustatud, edukas ja ja mingil määral, et sa selle protsessi juhtpuldi juures ja saad. Seda teatripilti teatri arengut ju suurel määral mõjutada. Ma arvan, ma teen seda, mis ma oskan noh, suhteliselt täpselt sellist teatrit nagu mulle meeldib ja Ta ongi selline just nagu nagu minule oluline minu kontakt näitlejate publikuga ja ma valin sellise dramaturgia, sest mul on sellepärast, et ma leian, et see on antud hetkel vajalik. Ja ma arvan, mõne ajal, võib-olla mõne muu aja pärast võin ma teha mingit muud teatrit, mingit teistsugust teatrit või hoopis mingit muud asja, mis olema teater. Ja. Ma arvan, et siin on küsimus ei ole selles, et nüüd et no midagi, nad tingimata muuta tingimata midagi uut vaja teha, vaid see on nagu isiksuste küsimus, eelkõige, et meie seis on just täpselt selline, nagu ta on ja meie teatronist täpselt, millised on need inimesed, kes teatrit teevad. Ja kui sa küsid, kas ma tahan ennast muuta, kas ma endaga rahul ei ole, siis siis on kindlasti aspekte, kus endaga rahul ei ole, aga ma ei tea, kuhu ma liigun, ma ei tea, mis, mis juhtub, millised mõjutused mulle osaks langevad. Kas ma olen lavastaja jaoks ikkagi suhteliselt veel vastuvõtlikkus eas ja arvan, et et see teater, mida ma teinud olen, on olnud minule tähtis ja, ja vaatajatele ma ei oska sellest ennast väljas väljaspoole seda suhet asetada. Et ma tõuseksin nagu iseenda kohale vaatakse nagu iseennast kogu selle moosekandiks. Tekstis kas räägiksid siis just nimelt sellest tööst, mis sa praegu teed sellest tekstist. Ütlesid, et see on nagu iga lavastajana valib neid tekste, neid materjale, mida ta tunneb, et antud hetkel antud ajas on see vajalik. Taktides paari sõnaga rääkida, mis materjal see on, mis tekst ja miks ta just praegu on vajalik sulle. Mind on huvitanud teatrisse uus dramaturgia ja no ma olen ise kirjutanud kaasautoritega, näidendeid ja samuti mind huvitavad uued tekstid, mis on kirjutatud just äsja, et ma olen seal väljakutsetele, need on alati huvitav teha klassik, ka nime ei ole veel jõudnud ja ma ei tea, kuna ma jõuan, hetkel on käsil üks siis iiri päritolu briti autori tekst, Inišmanni igeriksem siis automaalsemandona. Ja selle tegevus toimub ühel Iiri väikesaarel, kuhu saabub Hollywoodi võttetrupp ja kes hakkavad tegema sellest elusa saare peal siis dokfilmi. Ja see on tõenäoliselt kõige suurem sündmus kogu selle saare ajaloos olnud elabki 250 inimest, elektrit seal pole ja, ja, ja see elujärg ei ole ka just suurem asi. Ja kõik noored tahavad muidugi mind Hollywoodi filmist otsitakse ka neid nii-öelda näitlejaid. Tahetakse võtta selle saarerahva seast, kes Nordav kandideerivad sinna. Ja siis on üks sant poiss, kellest mitte keegi ei hooli ka ja kellessurkigi midagi pea ja siis imekombel see stress valib selle sandipoisi hoopis sinna film ja sealt edasi nad asjad argnevadki. Üks selline lause, mis seda näidendit läbibum on selline, mida mitmed tegelased lausunud, ei ole see Iirimaani halb koht midagi, kui juba jänkid tahavad siia tulla, filmi tegema või seal filmivõtetel kasutavad seda haitopist seal keegi siis pärast ütleb, et nad ei ole Iirimaani alkoholi, Vaidiva tahavad siia tulla ja hambaarstid ja ja Prantsusmaa ja kõik need muud tegelased, et see tuleb nagu tuttav ette. Noh, see on asja üks külg, et eelkõige muidugi huvitab selle loo psühholoogiline plaan ja, ja, ja see, mis nad tegelased seal teevad ja tahavad, aga seal on ka üsna oluline sotsiaalne mõõde sees ja ma olen üritanud enda lugudes ka jälgida seda, et tal oleks öelda just nüüd ja praegu nendele inimestele Aga mis on see sotsiaalne mõõde, mis on just nüüd ja praegu, et seesama Iirimaa lugu nagu meie Eesti Eesti looga kattuks sellega, mis meil toimub. No eelkõige on põhiprobleem selles, et suuta väärtustada, kohal olevat et suuta väärtustada sedasama hetke, sedasama nüüd seda, mis on jah, meil on millegipärast, et elatakse mingisuguses imaginaarne, sest tulevikus, et nagu teen tööd, mis mulle üldiselt ei meeldi, aga selle nimel, et saada raha, et siis lõpuks siis selle raha eest omandada need hüved, siis mis mulle võib-olla siis teoreetiliselt võivad pakkuda mõningaid rõõme ja semisemaks praegu ära tegemist seal nagu suunatud kuhugi tulevikku ja, ja ja seda, mis nüüd hetkel on, inimesed ei suuda seda väärtustada. Ma pean silmas ka kõige elementaarsemaid asju, mis on nautida ainult tööd, mis, mis võib-olla ei ole hetkel. Kunagisi tegi kohalik, selline trendi, lehekene, mingisuguse küsitluse nendest ametitest, mis on nagu kõva sõnana nagu noh, trendi inimeste arvates ja seal vist oli vist nimetatud 10 eriala, esimesed kaks vist tulid reklaamitegevus, teine oli mingisugune investeerimisega tegelemine siis oli arvutitega tegelemine ja siis viimasel kahel kohal siis olid eelviimane oli tere ja ja pole see mingi lohutus, sest viimasel kohal perspektiivi suhtes, millega üldse Eestis maksab tegeleda, oli siis nagu kino või filmikunst. Kui ühiskond tõmbab nagu ise kriipsu peale enamustele tegevusaladele, kui, kui ei leita seda poeesiat selles, et ehitusmees enda seina ilusti laob ja ja, ja tal on sellepärast dress, et tal on punase täitmisega samaväärset ja ta on elus totaalselt ebaõnnestunud või mõni kirjanik, kes ei ole hetkel mingil top kolme või midagi sellist. Pean seda silmas, et selline rõõmutundmisvõime on kadunud ja selle hindamine, et et siin meie ühiskonnas on haruldane võimalus, tähendab, kuna tegemist on lihtsalt lihtsalt väikse ühiskonnaga, tähendab, et see mikro ja makrotasandil on nad ikkagi ühesugused. Et põhimõtteliselt on kõikvõimalikke siin tunda ja teha, selleks ei pea minema Hollywoodi seal läbi lööma. Õnne leida on ka siin võimalik ja elada oma elu, nii et sul endale elu meeldib. Jaga sind ümbritsevatele inimestele. Me rääkisime sellest muutusest metamorfoos ist, kas sulle ei tundu, et inimesed on kuidagi sisemiselt vaesemaks jäänud neile neil või, või pigem sellist tunnet? Nad on vaesed, neil ei jätku elu hüvesid. Jah? Tahvlil, sul on vist õigus, sest mul on täpselt selline mulje. Oli mõnda aega Venemaal ja tulla siia Eestisse tagasi, kus inimesed olevat palju rikkamalt, palju paremini, majanduslikult palju edukamalt järjel, aga nende sisetunne on kohutavalt vaene. Nad tunnevad ennast vaesena, kõigil on nagu tunned, üks miljon jääb õnnest puudu veel. Ma ei ütleks, päriselt, see niisugune maniana on või et või et tahad, lihtsalt istume ja oleme, naudime elu, eks ju, et ma ei räägi sellest tegelemisest, mis puudus on vaid vaid just eelkõige sellest, et nautida seda inimlikku kontakti. Et, et rõõmustada teise inimese üle, kes su kõrval on samal ajal sündinud ja rõõmustada selle üle, et sa elad ja sa saad tegutseda. Siiski Vabaduse määr on siin suhteliselt suur, ei ole mingeid piiranguid, eriti pealsel, et sa ei võiks seda või teist või kolmandat asja psühholoogias kinni. Ma olen seda ka nagu korduvalt öelnud. Et siiamaani ikkagi nagu eestlaste probleem number üks, et küsimus on eneseusus ja ja usus ka. Laiemas mõttes et ka religioonis, sest et ütleme see, millest sa saad kindel olla siin ilmas seda nagu väga vähe. Ja see teeb inimese nagu ebakindlaks ja kui sa nagu laodenda laudad sellisele kahtlusele vundamendile, mille nimi on arvamus ja ütleme materiaalse edukuse noh, siis ütleme mõõdupuu ja see on väga lihtsalt kokku variseb ja seemne, see muutub väga kiiresti. Ühelt poolt oli kindlasti sotsialistlik ühiskond palju materiaalsem kui, kui nüüd, sest seda, kus ikkagi üks mingis mõttes ühiskonda valitsesid laohoidjad ja uksehoidjad ja ja kelnerid ja vorstipoe juhataja, siis anna andeks, et ma ei leia, et siin hetkel oleks nagu asi, hullem kuidagi. Et näed, siin on nagu kõikjale materialistlik, kui Venemaal on õudselt nagu hingelised ja vaimsed, need inimesed. Ei, et noh, see lihtsalt ei ole muud väljapääsu võimalust. Ma arvan, et põhiasi on ikkagi selles, et ei suudeta rõõmu tunda üksteisest, ei toetata 19, see on nagu veider. Et kas asi mitte niimoodi, et selle asemel, et rõõmu tunda selle üle, mis on kurvastatakse sellele, mida ei ole väga täpselt formuleeritud Selline, et see on pigem see tegevus, mis nagu rohkem köidab inimesi ja sa rääkisid sellest muutuvast kindlast et mis on sinu jaoks isiklikult sinu elus kindel, mille peale siis näitab oma oma vundamendi, oma maja. Sest tänapäevases muutuvas maailmas inimeste see suur segadus, see peata olek ongi ilmselt tingitud ka sellest tohutust kiirest muutusest, mis siin ühiskonnas praegu toimumas on toimunud ja toimub veelgi, aga mis on sinu jaoks kindel, mis selles muutuvas maailmas sind hoiab? No üks asi on kindel, et, et kunagi tuleb surm, eks. See on nagu kõik see, mis on nagu enam kui kindel. Samamoodi on kindel see, et sa oled sündinud. Nüüd siis mis jäänud vahesse, selle vahest sajab, siis on, on nagu erinevatel eluperioodidel mõnikord ka illusoorselt on seal nagu võimalus enda enda elu suhtes rohkem kaasa rääkida, mõnedel perioodidel vähenemisel rinnalapsi seal selgelt Solejat erilist otsustamisõigust, vaid sind lihtsalt seatakse mõningate valikutega ja kas imed rinda või ei, ime ja sellega on sinu saatus otsustatud. Aga, aga hiljem jah, on küll mingid hetked, kus sul on võimalik valida ja siis see, mille põhjas on need valikud, teed. Seda võibki nimetada siis selleks sinu baasiks või sinu siis tuumaks, et ma olen proovinud teha nii, et ma ei tee üldiselt seda, mille vastu intuitsioon hakkab. Sellega ma üldiselt ka nagu ei tegele. Ja jaoks on äärmiselt oluline see nähtamatu maailm, et ma pean silmas raamatuid ja teatrit ja kõike seda, mida nii-öelda pole olemas, mis aga seda elu nagu nagu tegelikult minu meelest üldse üles ehitab nagu et oluline on silmale nähtamatu ülesandeks oleks jah, kasvõi niimoodi, et tähendab, et ta on, ta eksisteerib ideena või ta eksisteerib nagu mõttekujul ja ta ta liigub nagu meenidena, ehk siis nagu noh, inimeselt inimesele raamat, mis on kirjutatud inimese poolt, mis, kes on mitusada aastat tagasi surnud et mingi kestvuse asi on mulle oluline ja millest ma tajun, et Ma sündisin enne nende sündi ja ma elan ka pärast enda enda surm. See ei tähenda seda, et ma pean kuhugi salvestama ja jäädvustama, vaid et sa saad vaimus liikuda nii minevikku kui tulevikku. Ja seda, et, et see reaalsus siin ei ole üks ja ainus Kõige muljet tava tavatöö minu jaoks mis sa oled teinud, mis ma olen näinud, on ainus ja igavene elu. Ja sealt ma arvan, et kui see üldine jutt sinna kokkuvõtte sellisesse ühte lausesse ainus ja igavene elu Oskad sa öelda, kust see Pealkiri sulle pähe tuli, kuna see töö on puhtalt sinu kirjutatud, esimene pealkiri ka sinu välja mõeldud, siis miks sa nimetasid selle, selle lavastuse, selle näidendi niimoodi? Kuna see tegevus toimub seal teatrimajas ja algselt oli näidendi plaan see, et seal on nagu kolm vaatust ja ja näidata seda, kuidas samad arheotüübits, keda mängiksid ka samad inimesed, samad näitlejad, siis liiguvad läbi kolme erineva ajastu ja mis nendega siis nendes aastates juhtub nii-öelda, et iseloomuomadused ja arhetüüp jääb samaks kogu aeg, aga täna mõjub erinevates sotsiaalsetes kontekstides nagu täiesti erinevalt tale. Noh, ajakirjanik esitab mingit muud hoopis teisi väljakutseid. Ja sellepärast seal nagu väike müstika moment oli juures, et noh, et halo, Freikaranatsioon või või, või mingisugune ümbersündide ahel või ja mida ei saa, naerata, sest midagi jääb alati tegemata. Aga see tüki kirjutamine oli suhteliselt hõlbus, mul oli tegelikult üks kaasautor ikkagi ka, kes, kes just esimese osa suhtes aitas dialoogi kirjutada, kohati tema oli Mari Tuuling. Ei, Pealkiri ma mäletan, see oli vist tekst oli peaaegu valmis ja siis ma tulid vist musketärid, etendused, kus mul oli õnn, mängida Aramist. Ja siis vahepeal oli vaja vist näitama, kui agentuuri lõpuks saata, et sara kinnitatakse, hakatakse seda tegema. Ja siis ma kirjutasin kiiresti mingi 25 versiooni ja neid pealkirjasid ja siis nagu sedeleid sedelite peale igalühel üks sõna ja siis lihtsalt mängisin nendega nagu lotot laua peal. Ja lõpuks andis nagu selle selle peale pidama. Aga ma pean tunnistama, et ma ise tükk aega pidasin seda enda üheks tugevamaks tööks ja ja olin hämmingus selle tüki teise osa üsna valulise vastuvõtusuhtes nähti siis öeldi, et see on väga provokatiivne ja, ja ka ka julm või solvav või noh, et mingisuguste püsipõhiväärtuste kallale läheb ja aga noh, see oli rumal jutt, nagu selgus pool aastat hiljem. Siis oli see unustatud, aga see on paljude asjadega nii olnud. Ma pean silmas ka teiste lavastajate töid. Et aga lõpuks, kui nad repertuaaris juba viiendat aastat linnateatris ja publik kuhugi nagu ei vähene ja ise peamegi seda teksti väga kalliks olema juba tegelikult paljudel festivalidel ja igasugu preemiaid ja muid vidinaid, aga aga oluline on hoopis see, et ma sain tõestust sellele enda loomemeetodile, mida ma üle kõige hindan ja mille, mida ma pean nagu ise ka kõige viljakamaks, see tähendab, et et ma alustab proove mitte valmis tekstiga, vaid ma alustan neid plaaniga ja kirjutan siis teksti proovide käigus, siis näitlejate improvisatsiooni abiga ja nende kaasabil. Ja, ja see tulemus osutus väga heaks ja on seda mitmetel juhtudel ennast ka õigustanud nii-öelda. Et mulle meeldib avatud ja rõõmus ja loominguline teatri miljöörollid ei ole nii üheselt jaotatud. Mis tööd sa ise kõige paremaks või kõige tähtsamaks jäneseks peades mis sulle kõige rohkem korda läinud elus? Kui sa küsid niimoodi, et kus ma nagu sain selle, mis ma tahtsin, või see selle kui ma, kus ma jään ise sellega rahule. Rahuldus, ütleme, lõpp lõpptulemus, kõige raamatus on keeruline asi, sest mõnikord on lood, milles sa oled nagu kõvasti noh, kui keegi on halvasti öelnud näiteks või see selleks, aga just see enesetunne, et ma olen teinud, sa lõpetasid töö ära ja sulanud, hingan rahus tunne, et mõned teevad õiget asja hästi ja nii peab. Ütleme niimoodi, et pea praegu oli see niimoodi, Arkadi, aga siis ma arvan sellise tükiga, mida vist eriti keegi Nad ei ole, see on selle, ma tegin Ugalas sealsete tudengitega. Seda teater mängis paar aastat seal Viljandi Ugalas soli spoon, river kus küll ka seatud ülesanne vist nagu sai täidetud. Siis ma mõtlen, et Rocco ja tema vennad oli selline lugu, mis, mille puhul ma nüüd tagantjärgi küll. Võib-olla teeks mõned asjad teisiti. Aga mis ka oli korda läinud, ainsal igavesel jäi üks vaatust tegemata lihtsalt, sellepärast ma ei saa teda lugeda täiesti täiuslikuks. Täiuslikku asja ma polegi teinud, ma olen alles 31 aastane, kui ma elaksin sinu poolt juba mainitud Venemaal, siis mul oleks õnn nüüd esimest korda võib-olla alles iseseisvalt režiipulti asuda. Eesti paradoks ongi selles, et seal on nagu see võimalus, et see 20.-ks eluaastaks olete teinud enda esimesed kaks debüütlavastust juba 30.-ks eluaastaks, te olete end siis 21 lavastust. Et aga kui sa nüüd küsid veel, siis sealt ka see viimane lugu, mis need valmis sai, see Sildam on ka, arvan? Üsnagi see, aga tahtsin, sest taas jälle oli, oli, oli selline prooviterror, mis mulle väga istused. Ma töötasin nagu autoriga algusest peale kuni kuni lõpuni koos ja me saime vastastikku seda protsessi mõjutada, nii et ma selle tulemusega olen rahul. Aga milles Jaan Tätte tükk räägib, sest see on küllalt värske tükk veel ja ma usun, et enamus potentsiaalsest teatripublikust pole seda veel jõudnud jõudnud näha. Ta nägi täiesti selgelt ja puhtalt sellest, et kui sul on midagi, on tähtis ja sa midagi pead oluliseks armastad kedagi, siis jumal hoia, ütle talle seda. Ja tee seda, mida sa tegema pead, mida sa tunned, mis on hetkel möödapääsmatu ja ilma ilma milleta elu edasi ei saaks enam minna. Et ta sellest räägibki põhiliselt, ja sellest, kuidas kaamenda armastuse maha mängime. Vahetame ta peenraost odavate asjade, isegi mitte peenraha. Aga ta ei ole ma niivõrd moralitee, vaid ta on ka kahtlemata ta on ka mingis mõttes müstiline näidend ja, ja seal on ka väga tugevalt väga tugevaid religioosseid allusioone. Ja üsna tähendusrikas. Aga see müstika ja kohati võiks öelda ka sümbolismi seal töödes läbib, et milline on sinu suhe igapäevaelus või üldse elus sellise teispoolsusega sa väljendad seda laval kuuegistada teist mõõdet, mis meid mõjutab. Aga kuidas sa tunned seda nagu igapäevaelus oma pere keskel maa sõprade keskel? Ta ilmutab ennast mingites mingites ettearvamatute hetkedes, aga sa ei saa seda. Nad on väga raske nagu esile kutsuda, mul ei ole neid tehnikaid, meditatsioonitehnikaid või mida iganes, eks, et noh ta, ta ilmutab ennast tavaliselt läbi detailide läbi hetkede ja läbi valgustaja ja läbi seosta, kui mingid asjad saavad omavahel kokku, mis teoreetiliselt kokku saama ei peaks ja mis omandavad seal oleks kuidagi enam, siis neil on see tähendus. See tähendabki midagi. Oskad sa midagi? Konkreetselt, tuleb muidugi meelde, see on niivõrd intiimne teema, May, raske rääkida enda müstilistest religioossetest kogemustest, sest seal tõesti midagi väga isiklikku, et, et ma ei, ma ei taha kedagi hirmutada. Suhe jumalasse näiteks ühe minu suhe jumalasse. Suhe jumalasse. Ma suhtun jumalasse sellisena, nagu ma olen, ma olen temaga täpselt samasuguses suhtes nagu tema minuga suhe ei ole kunagi ühepoolne, eks ma püüan teda mõista ja, ja ma loodan, et ta jätka mind mõista. Mismoodi see jumal ja looming siin üheks seostuvad? Et mil määral looming jumalast või, või jumal loomingust või vaata, kuidas, kuidas need on seotud. Igalühel on selles suhtes selline omaettekujutus, aga, aga kui midagi sünnib, midagi uut tekib midagi siia maailma. Sain inspiratsioonihetk, see on kõige kõige lihtsam, ma usun, et seda on väga paljud inimesed tundnud, see ongi see, kus sind tabab selgus, eks ju, või kus, kus läheb uus tee lahti sinu jaoks. Et jälle on põhjuseks, miks hommikul üles ärgata. Sest olgem ausad, et on ka neid hommikuid, kus nagu Ma ei näe mingit põhjust, miks üldse silmad lahti tegutsema hakata, aga, aga, aga see ongi see inspiratsioonihetke jälil. Tulebki nagu liikuda ja käia ja ja seda otsida ja ka siin aitab sind jälle sinu intuitsioon, eks ju, et ei hakka mõistus. Et, et sa, sa satuksid situatsioonidesse olukordadesse, et sa, et sa toitu nendest komponentidest, mis lõpuks siis selle tulemuse niimoodi annaksid, et sa valmistad ennast pidevalt ette inspiratsiooniks, et sa, sa võitled selle eest, et sa töötad selle nimel, et sa oled seda valmis ootama, kas ei tohi olla passiivne? Aga on olemas ka mingi süsteem, kuidas seda inspiratsiooni nendest tekitada. Kui sellele läheneda töö, metoodika, distsipliin ikkagi, mis saab olla see, kui sa nüüd teatritööd, sest üldjuhul on seal trupis sa vastutad 20 või mõnikord ka 120 inimese ees. Et sa ei saa jätta nagu seda tulemust inspiratsiooni kaela puhtalt, eks sa loodad, et seal tekib ja kui ei teki, siis ei tule lavastust välja, et seal on erinevad erinevad hõiked, aga loomeseisundite tekitamine ja on, on proovis võimalik ja, ja on võimalik selle, selle mingisuguse suure hetke tõenäosuse suurendamine. See on, see on võimuses, aga sa ei saa seda tehniliselt esile kutsuda, aga aga muidu sa tabab sind ikka. Kas see on inspiratsioon, kui, kui noor lavastaja mõtleb selle välja, et ma teen punamütsikest näiteks Estonia teatris ja ütleb, et last Punamütsikest mängib 75 aastane mees hoopis, et ma ei oska öelda, kas on inspiratsiooni, et see on? Võib-olla ka on sellele inimesele tangid, teda valgustati niimoodi, aga sinu jaoks, mis asendis inspiratsioon? See on harmoonias kuulmise küsimas. Ma tajun korraga on, kõlad on koos ja et järelikult need need ained või need nähtused komponendid sobivad omavahel ja sellest tekib uus kvaliteet. Et aga sa tajud ise tõelise maailma ja teatrit rohkem kuidas, kuidas sulle endale tundub rohkem visuaalselt või auditiivsed auditiivselt ikka, aga kõrva, kõrva läbi? Siiamaani küll ma olen püüdnud parandada seda enda enda visuaalse nägemise poolt, ma tajun valgusi üsna hästi ja mul on väga hea ruumi mäluvad. Mis praktiliselt kõigi kortereid ja maju detailidena, kus ma käinud olen ja samuti ei ole mul probleeme võõrastes linnades orienteerumisega sama lugu ka metsas. Naljakas küll, aga mul on probleeme sellega, et ma võin inimeste und aastaid ja ma ei suuda ikka öelda, milline ta silmade värv on või milline kampsun tal teisipäeval seljas oli, et et siin on probleeme ka jahma. Ma kuulen üsna palju või noh, selles pigem ma kuulen pilte teha, aga ma ütlen, et töötan selle kallal. Lavastuste visuaalset poolt tugevdada. Tahtsin järgmiseks küsida inimeste kohta, milliseid inimesi sa hindad enda ümbermeelseid, inimesi, inimlikke omadusi, sa austad? Inimestega, ma mõtlen loomulikult näitlejaid ja kusta. Üldiselt kohusetundlike inimestega on väga meeldiv tööd teha, need, kes, nagu kes sõna peavad ja kes on nagu ka ühelt poolt läbinähtavat, teiselt poolt tugevasti keerulised, et. Ja kelle, kelle motiivid ei ole, ütleme banaalselt käitumise motiivid ei ole nagu ainult. Mingisuguseid lähimaid väikeseid. Eesmärke silmas pidavad kuidas seda öelda, see on kellaga sihuke üldine asi, sest teatris on väga keeruline töötada, sest tihtipeale sa ei saa valida trupi täpselt nii, nagu sa tahad ja sa pead töötama, aga mõnikord inimestega, kelle võib-olla isiksuslikud omadused ei ole võib-olla just need, mis, mida sina nagu hinnad, aga, aga samas võib ta nagu professionaalselt rolliga hakkama saada. Oled sa nagu keerukas, aga kui sa küsid nagu eraelu kohta, siis mulle meeldivad lahked ja sõbralikud inimesed. Rõõmsameelsed, et noh, nii mitte niivõrd, isegi seda õiget mulle nagu eriti pealetükkivad inimesed, sellised väga-väga-väga, lärmakad. Üheteist Agrist näitlejates, mis omadusi see hind, mis on need, kes on selleks hea näitleja, kellega sa meelsasti teed? No ma lähen, toon ühe näite lihtsalt lihtsalt ühe näidetest, et mu töö on väga hästi klappinud. Üllar Saaremäe aega ja ma ei arva, et Müller ka oleme nüüd nii hirmus sarmastada kõikides punktides väga, väga ühtemoodi, aga aga mulle meeldib tema töösse suhtumine, nii et ta on absoluutselt pühendunud sellele tegevusele, mis ta teeb ja sama võib öelda näiteks ka Indrek Sammul ja väga paljude teiste kohta. Üldiselt see trupp, kus ma olen nüüd nii-öelda lapsest peale need töötanud alates siis lõpetamisest alates, siis linna teata. Ma pean tunnistama, et suurem osa trupist on selline, kellega olen valmis enam-vähem igal ajal töötama. On muidugi erinevaid aegu ka olnud ja. Ka mingeid teisi perioode, kus tunne niimoodi ei ole, aga eks ma olen ise ka valitsust hirmudest jagu saanud, et tihtipeale on see, et sa ise nagu inkrimineerida ühele teisele inimesele omadusi, mida talle võib-olla ei olegi. Ja muidugi, mida ma ei talu, on, on vägivald või nii füüsiline kui vaimne vägivald, et kui kui keegi kasutab jõupositsiooni selleks lihtsalt nautida võimuve Nende jõudu kasutades siis teise inimese kas siis noorust vä kogenematust või mõnda muud sellist hetke määrajat ära. Tahtsin ka küsida sinu ja sinu suhteliselt klassikaga. Sa rääkisid, et, Kogusime looming näitab, üldiselt reeglina ikkagi kasutad kaasaegset dramaturgiat. Kui ta midagi midagi näppu ei satu, siis kirjutad ise. Me oleme lihtsalt kokku ka, ütleme, Tõime kompileerida. Neid asju aga laskesse suvilasse korrektsed sead paljudest hirmudest üle saanud, aga kas seal kas mingi hirm või lihtsalt au kar? Või ei hirm ega aukartus lihtsalt minu jaoks on see igav jama. Ja ma ei ole lihtsalt selleni jõudnud, ma loen üsna palju ja ka väga vana kirjandust ja pigem eelistan lugeda siis noh, ütleme mingeid vanu epaseid või mingisuguseid päris vanu käsikirju ja vanu romaane, aga mulle ei paku huvi. Ehk siis noh, nagu suuremates kultuurides kombeks, et oo, et vot kui huvitav teha klasti, lõhutud faasist mingisugune 135. versioon, et pöörata tegevus kuidagi teistpidi või tõlgendada klassikat kuidagi huvitavalt, et noh, ma ei saa sinna midagi teha, kui ta ei ärata minust seda kirge. Üldjuhul on mõned näidendid, mis mulle väga meeldivad, sest sealhulgas Shakespeari omad ja ja, ja ka mõned klassikalised, ütleme idatekstid ja kindlasti üht-teist veel, aga ma ei näe põhjust teha materjali. Kui, kui minule tekki, resonantsi selle materjaliga selle pane vana näidendiga, siis, siis ma ei usu ka, et ma suudan selle seda kirge tekitada näitlejatesse publikusse ega need vasu, see on puhtalt nagu temperamendi ja ka lihtsalt selline inimtüübi küsimus. Et aga need igavikulised väärtused, mis mis üldiselt kõikide seades tekstides, nii klassikas kui kaasaegsetes No aga ma tahan rääkida inimestega selle ajastu keeles, selles mõttes mulle meeldib ka rääkida nendega tänapäevasemaks keeles selles maailmas, mida ma rohkem tunnen. Ma ei arva kuidagi, et ma midagi kaotanud olen, sellega minu jaoks on ümbritsev elu sedavõrd huvitav ja ja minu jaoks on siin hetkel neid piisavalt palju seoseid ja ja ma pigem mõtlen selle peale, mis saab tulevikus või mis saab edasi, et ma ei näe siin ka nagu probleemi hetkel ikka mõnedega kontakt, olen saanud asi nii hull ka ei ole. Aga kuidas sa kogud endale seda materjali, mida sa realiseerid laval? Ma kirjutan lihtsalt huvitav just, et mismoodi see elu jälginud nagu sa ütled, et ümbritsev eluni. Muidugi ta nagu selles mõttes ka nagu tihtipeale ajas ajas liikuvat samamoodi kui ruumis liikuvad, et ma mõtlen üsna filmilikult ikkagi mul seal nagu teatri teatri kujutlus on, on küll arenenud, aga ma siiski ma mõtlen nagu sellistes nagu filmipiltides filmi kategooriates. Et ma pigem mõnda suurt plaan ja näen mingeid visioone, Belgia ma olen jah, mingist ütleme materjali või pealkirja või nimetust või nähtust hetkel tellisin et ja siis kirjutan lihtsalt mõtte üles. Ja tihtipeale nad on kas hoopis romaan või Harjumaa või, või, või mis iganes. Et küllaltki teksti, mille vahel valime võrdlemisi palju, et ma teen üsna palju tööd sellega, et tavaliselt on niimoodi 20-st ideest tegelikult üks ikkagi läheb käiku. Aga need ümbritsevad inimesed, keda sa näed nendega suhtlemisest suhetest kuivõrd sa sealt materjalikogud või impulss Ma arvan, see on mõningaid, kui see töötab, siis ta töötab intuitiivselt, eks ju, et ja ka noh, kuna ma pean niikuinii analüüsima kogu aeg seda, mida ma teen proovis ja enamus aega ma teen proovi. Et siis ma selleks nagu eraldi aega ei kuluta ja see tabab sind iseenesest. Paratamatult kaasnevad kõik need asjad, sest see elu, mis sa nagu elada iga päev, see on lahutamatu sellest, mis sa teed nagu lavale teatris, et see niikuinii tuleb sinna kaasa ja ma ei võtaks nagu eraldi analüüs, analüüs, toimubki tegutsemine on ka analüüs. Sa käitud ja, ja mis sa seda enam analüüsid ongi tehtud tegu ja ja sa võid püüda jälile, et miks sa seda tegid, aga see ei ole ka üldiselt eriti keeruline. Analüüs ongi, see käib nagu jooksu pealt. Inimesed, kes sind tänaval kohtuvad, sa ei ole nende jaoks nendega võrdne, tavaline inimene, sa oled. Sa oled ikkagi tuntud-teatud nägu ja nad jalakas ja nad juba hakkavad midagi midagi sinu jaoks esitama, sest tavaline nime. Ei, aga see on noh, et kui nad vähegi tervet mõistust on nagu sulle jumala andnud, siis siis nüüd ei tohiks mingisugune probleem olla, sest et mõtleme korraks selle mastaabi peale ka, et Eesti Eesti suurune koht selleks ei ole kuigi palju vaja. Et et see, mida sa nimetad siis. Et just just nimelt, et sinna aga vähem vaja ja samas. Ja kõik sind juba tunnevad. Piisab, piisab M-klubist juba kogu eesti rahvas teab sind, kui sa seal oled juba. Härrased, ekraanidel selleks kaetud sinna klubisse pääseda, selleks on mingi saba, midagi kõigepealt nagu ikkagi noh, teha ja osata, eks ju. Et selle taga nagu see nagu näitlejad. Ma ei, ma ei saa nagu mingi omaette asi, täiesti lavastajad üldiselt ei ole kuskil maania hullumoodi kuulsal või, või et et see nende tööd segaks dist mas, tavaliselt tal on siiski nagu noh, inimesed, kes jäävad kardina taha. Meie ühiskonnas ei ole see probleem, et nonii, nagu võib rääkida või Venemaal või, või ühendriikides. Kui tõesti mõni filmitäht või mingi väga suur tuntud poliitik ilmub tänaval, et siis tal nagu elu tahaks kohe põrgu, et ei aga ma olengi selline, milline enam-vähem välja paistan põhiliselt ja seda aega ei ole siiski kuigi palju kus tuleb viibida nii-öelda avalikkuses, sest ma ei ole kuigi suur väljas käija ja ma ausalt öeldes ei naudi seda eriti. Sest põhiolemuselt olen ma ikkagi selline, nagu ma olin lapsena, ma arvan ja ja, ja ma ei näe küll endast polevat mingeid nihkeid. Üks on see, et me oleme õppinud nagu kaitsma ennast mõningate asjade eest. Ja olen vabanenud, vot väga paljudest illusioonidest. Jaga jälle mõned uued juurde hankinud seda nii-öelda kuulsuste tuntust on ka väga erinevat, ausalt öeldes on selliseid meie sihukest ühe päeva staare on, on väga palju aga no ja ka neid, kes seda tööd teevad süstemaatiliselt, rahulikult, päevast päeva, kes mitte kunagi ei leia avalikkuse tähelepanu, aga kes sellegipoolest peaksid pälvima kaaskodanike tunnustuse ja tänu et et lihtsalt näitlejate ja teatriinimeste puhul on see aspekt juures, et nad esindavad mingis mõttes meie nagu kollektiivset alateadvust, kollektiivset soov, et nad teevad seda, mida me ei julge ja teevad seda, mida me tahame, et me ise võib-olla julgeks teha või ei teeks, et jaa teater on võtnud enda kanda ka mingis mõttes paratamatus mingis mõttes ka ikkagi Eestis kirikufunktsiooni, et vähemalt mina ei häbene keelduda tunnistamast, et ma olen teinud täie täie täie teadmisega selliseid lugusid, mis peaksid inimestele, pakub tegelikult ka mõnda muud tugeval peale meelelahutuse. Pean silmas. Kasvõi sedasama lihtsat sõnumit, et sa oled väärt, et elada, et sa ükskõik kui sügavale ka sa oled enda meelest laskunud, et see, et elu on ikkagi pühajase, sa. Sa oled väärt, et elada ja sinu võimalused tegelikult ei ole veel kuhugi kadunud, et mingid väga lihtsad asjad, millest millest ma arvan, teater on rääkinud ja tänu millele ka võib-olla on inimesed siiamaani siiski käivad teatris hoolivad, sest et ma ei näe endiselt ühiskonnas seda. Noh, ma ei näe nii tugevat jõudu, kellega sõdida siin praegu või teha tükk kellelegi millegi mängi kättemaksuks, kui saak tuleb, siis ma teen seda hetkel. Lihtsalt publik, kellele ma teatrit teen, on. Me oleme nendega samas sotsiaalses kihis. Nad on üldjuhul samuti noh, ütleme haritlased, nende rahaline sissetulek on samuti suhteliselt kasin. Nad söömised, memm, sõidame sama trammiga ja, ja vastane samast poest sama toitu. Ainukene asi on see, et minu kohustuseks on lugeda rohkem lugusid ja, ja. Püüda seda elu selle kaudu elamisväärsemaks teha, et näidata mingeid elamise võimalusi, mõningaid perspektiive, millel võib olla igapäeva sellises rusinased tegemises, lihtsalt ei märka neid. Aga ma siiski arvan, et sa pisut natuke dramatiseerinud seda, seda olukorda, sest et tõepoolest see diferentsiaal siin kuigi suur. Mis mõttes ma pean silmas? Noh, ütleme, kui sa räägid inimestest, keda keda mingil põhjusel tuntakse ja need, kes siis need siis need, kes neid tunnevad. See võib täna olla nii, homme naa. Samas kes su kõrval Ühesõnaga, et leiad, et see ei mõjuta sind eriti või tähendab siin vähemalt yhe Ma ei oska seda ise öelda, see ei häiri mind ja ta on mõnikord ebamugav. Aga ma arvan, see ei ole kindlasti mitte kõige tähtsam probleem, et põhi põhiprobleemid ja põhitõkked on ikka inimeses. Sees unistustest ja eesmärkidest. Aga millised on sinu võistlused just, mis on seotud nii enda isikliku eluga, oma loominguga, oma loomingulise tegevusega? Mõtlen seda, et kellena, kellele sa näed ennast tulevikus kuskil väga monomehena. Ma ei tea, auväärses eas ma tõesti ei tea, ausalt öeldes ei tahagi teada, ma ei taha teada enda surma, vähemalt mul on erinevatel aastatel pakutud erinevad teatrite peanäitejuhtimist vist mingi kokku, sest arvuliselt mingi 10 korra ja samuti erinevate organisatsioonide juhtimisel selliseid kummalisi ameteid. Ja ma olen loobunud Nendest selle teadmisega, et ma huvitav teha teatrietendusi ja mind huvitab teha võib-olla mingeid mingis muus meedias, samuti etendusi ja mulle meeldivad muinasjuttude lood, nende jutustamine. Kuule, meeldiv töö näitlejatega ja ja mulle meeldib uute maailmade loomine, mitte olemasolevat. Struktuuride korrastamine see aga näiteks oma teatri loomine Ja siis ma vastasin sellele küsimusele juba, see pole praegu ja see, see, mis teater, mis ma teen, ongi minu teater, tähendab mul on ideaalsed loomingulised tingimused olnud varasest noorusest peale ja ja ma ei näe põhjust, miks ma peaksin mingisugust suurt betoonist monstrumit 45 näitlejale juhtima hakkama. Kui mul ei ole mingit nagu kuidas öelda, kirge või kujutlus selles mõttes, et las seda teeb. See, kes, kes seda praegu tahab ja seda oskab. Oma teater tuleb siis luua, kui sul ei ole piisavaid loomingulisi tingimusi, siis on ju loomulik. Mis jälgis endast, tahaksid jätta maailma, mis see tähendab ette kujutada, mismoodi sinust kirjutatakse sõja 100 aasta pärast. P-sse mingi absoluutselt ei huvita, 100 aasta pärast kirjutatakse, kõige tähtsam on minu jaoks see kontakt, mis tekib praegu nüüd hetkel, kui ma teen teatrietenduse või kui ma olen laval või kui ma kohtun sinuga või et tähtsam nüüd praegu on tähtis need igavikulised probleemid, millest ja kuidas, kuidas ta peaks 100 aastat hiljem kajastamise, ei kujuta seda ette. Ei, aga igaüks on selle jaoks, et see aitab meid siin elada. See teadmine ongi selleks, et see, see vääristab seda, mis siin praegu nüüd toimub. Olgem realistid tulevikku luuaksegi praegu absoluutselt igal hetkel, tähendab, et loomulikult on, on, on võimalik mingis mõttes tulevikku programmeerida, aga, aga, aga me ei saa programmeerida inimest, see tähendab, et inimene on, jääb, on arvamatuks olendiks. Ja see. Me võime arvata, et me juhime ennast ekse täielikult, aga see ei ole kindlasti nii juhile mingit osa endast, seega tulevikku pole hetkel olemas. Tulevik luuakse igal järgmisel hetkel ja tulevikus juba olevik edendamine. Et me oleme nagu ajas liikuvad tegelased ja seega on üsna viljatu kuigi põnev mõttemäng tõesti mõelda, mis on 100 aasta pärast. No see on siuke tšehhi oblik teema, mida väga Tšehhov armastab, kuidas ta kuskil üks läbivaid teemasid, kuidas inimesed istuvad ja mõtlevad aga mis on 100 aasta pärast, nemad mõtlevad, et aasta pärast on parem. Loodavad. Aga need, kes aasta pärast elavad, loodavad jalad 100 aasta pärast on paremat, see aga vaata nüüd ongi küsimus, et see teadmine aitab neil elada nüüd selles sedasama hetke nüüd jälle üle. Et olla nüüd selles samas olevikus. Tead, meil kunagi on parem, kui kunagi oli parem nende rahvad mingis kaudses kaugus kuldajas ikka praegu vene aeg oli tore aeg, näiteks inimesed olid sõbralikud ja tööinimene seal ikkagi rahastikas korralikult süüa ja inimväärselt elada. Keeles sama paradoks, millest me jutuajamist alustasime, just et, et selle asemel, et rõõmustada selle üle, mis on kurvastataks sellele, mis ei ole, et kunagi saab elu olema elamisväärne või kunagi oli, aga mitte praegu. Aga teatris ongi reegel ainult see, mis juhtub juhtlikkenüüde praegu, et see on, see ongi nagu see sa teatrimaagia, et see küll teater on küll absoluutselt olevikus kunst, et ta toimubki nüüd sinu silmadel, näitleja mängib aga samal ajal teetarännakuid või retki erinevates kajastustes. Aga kuidas sa saad aru sellest mõttest, mida tihti kordades. Teater peab olema oma ajast ees kunstnike võltsima ajastule mees, naerali väidetakse, et kas või viis minutit. No ta peab mingi visioon olema ju noh. Tundlikkuse küsimus põhiliselt tundlikkuse küsimus on sensorid, mis näitavad maavärisemist mitu-mitu päeva ette ja on, on siis lõpuks sensorid, mis saavad aru lõpuks, kui seesama maja hakkab värisema, suur pilvelõhkujaid, sensor olla ta lõpuks siis taipavad, et nüüd siis vist maa väriseb, eks ju, kui pilve lõhkeväriseb. Kunstniku natuurid on tundlikumad ja nad lihtsalt tajuvad mõningaid protsesse. Me näeme, et need on tegelikult juba käima läinud, tegelikult on see juba nii-öelda käivitunud ja läheb täie hooga, kuigi suurem jagu ühiskonnast ei pane seda võib-olla tähele. Võib-olla see ongi see, mis, mis ajast ees olemine. Lõppenud saate külaline oli lavastaja Jaanus Rohumaa, kellele esitas küsimusi Priit rutas. Intervjuu salvestati 2000. aasta lõpus.