Astrofüüsik Enn Kasak neil päevil siin just paar päeva tagasi öösel õigupoolest oli siis täielik kuuvarjutus, tähendas see siis teie jaoks, sõidate istusite kuskil pimedas AK nurgas, põnevil jälgisite, mis seal kuu juures toimuv. Ma olin tegelikult väljas ja vaatasin binokliga, mis toimub. Sest kuigi kuuvarjutus ei olegi nüüd nii väga haruldane. Aga ikkagi on vahva vaadata. Aga ma usun, et see ei ole seotud mitte erialaga niivõrd, et igaüks võib vaadata kuuvarjutust. See, kuivõrd sul millegi poolest oli eriline, ta kestis vist tavalisest natukene kauem või jah, no see sõltub sellest, kas kuu on meile lähemal kaugemal kui tammest natukene kaugemal, siis ta läheb maa varjust kiiremini läbi ja kui nad lähemal, siis lähete kauem sealt läbi. Kuivõrd üldse selliseid teadlasi, kes kosmosega nende probleemidega tegelevad, huvitavad sellised lihtsad asjad nagu kuuvarjutus on. Raske öelda, põhimõtteliselt. Kosmose ja, ja ütleme, astronoomiaga tegelevad teadlased kunagi. Ma olen olnud suured huvilised, aga väga paljudel seda huvi enam pärast ei jätku ju tegelikult töö kallale asutakse, siis on tihti nii, et seal tuleb mõõta mingisuguseid konkreetseid asju, inimesele võib selline huvi kiiresti ära kaduda, et ma tooksin niisuguse näite, et kunagi oli, see oli vist film. Või raamat algas umbes nii peale, et mees tuleb hommikul observatooriumist välja, ütleb täna ei juhtunud midagi põnevat. Ühtegi supernoova ei leitudki. See on täitsa jama selles mõttes, et astrofüüsik, kui ta läheb observatooriumi, siis nad on täpselt teada, ajad on kinni pandud, mis objekt, mis kellaajal täpselt on vaatluse, mismoodi teda vaadatakse, kas mõõdetakse seda teist või kolmandat. Et see niisugune päris tugev tehniline töö ja jahtida mingisuguseid Supernooside komeeti, sellega tegelevad just nimelt amatöörid. Siin hiljaaegu oli ka üks komeet, mul on ta nime unustanud, take või raputage komeet? Ma nägin teda kindlasti ära, jah, aga noh, siin jälle sama põhjus, et mul on äriline huvi selle vastu, muidugi astronoomid tahtsid kõik vaadata, sest et meie eluajal ei olegi ühtegi õiget prisket komeeti olnud. Ja ta tuli ka tõesti nii mõnusalt kohe üle, lagi taevad, igaüks, kes vanker oli võimeline üles leidma, leidis ka komeedi. Andsin üks väike märkus, et selleks tuli muidugi Tallinna linnas või Tartu linnast välja minna. Teda täies ilus raha. See on ka üks momente, et praegused noored tihti ei tunne tähti. Ei tea neist midagi, sest talvel varjab seda linnavalgus ja kusagil jaanipäeval maale sõidetakse siis jaanipäeva paiku ka tähti näest päike on lihtsalt nii kõrgel, et valgustab ikka veel taevast. Kuuse komeetsis kihutas. Tahaks, oleks ta ikka päikese poole kihutab. Tuli meile üle taeva, läheneb päikesele, teeb seal tiiru ära ja läheb siis jälle tagasi, nagu kõik komeedid. Komeedid on sellised huvitavad moodustised, mis tiirlevad väga kaugel orbiidil, nagu miski neid häirib, tasuvad orbiidile, mis läheb päikse lähedalt mööda ja siis päike aurustab neid ja seal tekib siis saba, mida on siis võimalik näha ja kui ta maa juhtub lähedal olema, siis mõnikord on see päris uhke ja võimas, kui suuruse kommentoli. No ta oli, nii et mina maal nüüd päris maal 15 kilomeetrit Võru linnas, seda vaadatuna. Ma mulle tundus küll, saba ulatus peaaegu, et noh, nii veerand taevast. Aga noh, seal on võib-olla väike liialdus igal juhul täiesti suure vankri suurune, vähemalt kaua sa komeetilinud ringi sõuab, siin isal ei lähe kaua nii suure kiirusega, et mõne kuu pärast on ta jälle kadunud, siit meie lähikonnast. Aga nii üleüldiselt jääbki, jääbki sõudma või kaota, reeglina komeedid jäävad nii kaua sõudma kuninakest päris ära aurustuvad või häirib miski nende orbiidi jälle nii, et nad enam päikse lähedale ei tule. Ja kui nad on nii väikesed ja kerged, siis neid nii-öelda kusagil kaugemal niisama märgata, tase on juba omaette kunst, tuletise astronoom, millega astronoomid üldiselt praegu tegelevad, millega teie konkreetselt tegelesid? Noh, võiks öelda niiviisi, et praegusel hetkel ma olen küll elukutseline võrukene juba ütleme, esimesest juulist alates tegelema Võru Instituudi põhielukutse, nüüd aga noh, et ma olen astronoom erialalt ja ma siiski jätkan selleteemalisi loenguid ja ka uurimistöid. Esimene moment nüüd, teiseks, millega tegijad astronoomid, ta sama hästi võiks küsida, umbes millega üldse tegelevad teadlased või millega tegelevad kunstnikud? Sest et tegeleda väga paljude asjadega, väga astronoomias, on olemas ühed astronoomid, kes tegelevad sellega, kaardistavad taevast väga täpselt ja annavad meile õiget aega, neis observatooriumi on olemas, on seniseid, kes uurivad planeete, on isegi suurimad tähti. Aga needki suurivatenkomeedee asteroide väikekehasid, aga sellised uurivad galaktikaid, et mina ise olen konkreetsel inimene, kes on tegelenud rohkem nii-öelda maailma alguse probleemidega ja galaktikate või linnuteede tekkimise ja nende arenguprobleemidega. Kui paljudel neid huvitavatele küsimustele vaataja maateaduste jooksul vastused saanud? Vastuseid saab, kui teha tööd, püstitada ülesanne, mis on lahendatav, siis vastuseid muidugi saab. Ja mul on väga raske nüüd öelda, oleks nagu mingi nõukogude aegne, ma mäletan kuidagi teaduste arengut viie aasta peale ette planeerida ja öelda mitu teaduslikku tulemust, ma saan teiega nali sellel teemal, et viis suurt ja kaks väikest avastust või vastupidi, aasta jooksul. Aga vastused saab jah, no kui antud juhul näiteks ma ütleks nii, et ma olen tegelenud galaktika kaaskrooniga huvitas galaktika ümber olev suur, hästi hõre ja hästi tuli naine siis selle paiknemise kohta. Ta sai teada tänu modelleerimisele, aga see on selline väga vaevarikas töö. Ega siin ei ole nii, et jutt oli, leiad kusagil Supernova ja leiad sa Supernovaga, sest tegelikult midagi sellist sünnikoomik supernoova juures, aga vot teadmine selle kohta, et mismoodi ikkagi galaktika on tekkinud, mis muide areneb krooni areng seda peegeldab. See annab meile teadmisi selle kohta, mismoodi maailm üldse käib. Kuivõrd võimas on inimene selle taevaga tegelemisel, kui võimsaks ta muutub, kui paljudele asjadele üldse lahendust saab leida ja kui, kui oskuslik inimene on, kui andekas inimene on maailmaruumide tegelemisel? Ütleme niiviisi, et kui nad on saanud rohkem kui osati arvata võib-olla sajandeid tagasi, no ma toon ühe ainsa näitaja on kunagi väidetud, et isegi näiteks, et inimene ei ole mitte kunagi võimeline teada saama, millest on tehtud täht. No see ei ole praegu mingi probleem, spektraalanalüüs annab meile selle teadmise. Ühest küljest oleks nagu inimestega võimsad aga teisest küljest kõik need lahendid, need vastused, nad ei anna meile võib-olla mitte midagi selle jaoks, mis inimesel tõeliselt oluline on. Üks huvitav tavalised inimesed, kõige rohkem, kui sa üldse õigesti elada. Mis saab elust, kas pärast surma on elu, mis selleks tehad pärast surma oleks, ütleme ei läheks sinna sammuse halvema vil läks parema poole. Mis üldse on hea, mis on halb, sellised küsimused huvitavad inimesi palju rohkem ja ei saaks öelda, et siin oleks need inimene viimasel ajal väga palju oluliselt edasijõudnud võrreldes vanade aegadega. Niiet paradoksaalne olukord on, ühest küljest me saame järjest rohkem teada selle kohta, mismoodi maailma tehtud on nagu õnnestuks piiluda jumala köögipoolele maailma alguse kohta selle kohta, mismoodi ikkagi meie linnuteed on tekkinud, mismoodi maailm on tekkinud. Kõike seda kogu aeg saaks nagu teada, aga seda, mis inimesel tõeliselt tähtis on sellele kuidagi teadvus abil paistab, et eriti kiiresti lähemale ei liiguta. Kui täpselt teadus on teadus, kuidas maailm tekkinud on. Vot siin on jälle omamoodi oht, et üks asi on öelda, et mis praegu arvatakse, sest teadus teatavasti ei ole tõde iseenesest ja teaduse ülesanne ei olegi otsida tõde, vaid parimat strateegiat. Praegu arvatakse, et kaunis hästi on teada, noh ikka väga lähedale maailma päris alguse kohta masinat kusagilt uue numbri, mis algab null koma ja siis 40 nulli, vot siis tuleb üks sekundit maailma algusest. Vot sellest alates või kaunis hästi kirjeldada, mis maailmas toimus. Kuidas ta täpselt selliseks läks selliseks, et sai võimalikuks üldse tähtede ja planeetide teke ja inimeste tekkimine selle peale, sest maailm ei oleks pruukinud saada selline, kus ainult ja palju suurem tõenäosus on see, et oleks võinud saada selline, kus midagi huvitavat ei oleks. Mingit elementaarosakeste vood põrutaks ühest äärest teise ja mitte midagi sünniks. Paljud arvavad, et see nii ongi, et iga korraliku maailma kohta tuleb lõpmata palju selliseid kõlbmatud maailm. Minu isiklik seisukoht on see, nagu vanajumala ometi nii palju praaki tootnud. Sellised mahlakas midagi juhtuvad, on ikka enamuses teadlasena tunnistada jumala olemasolu. Ja ma ütleks niiviisi, et teadlasena ma ei saa seda tunnistada, ümber lükata. Teadlase seisukohalt on see küsimus lihtsalt väljaspool tema lahendamisvõimaluste piiri Miina kui inimene, kui isik. Võin seda tunnistada või mitte tunnistada. Ja vastates küsimusele teadlasena, ma ei saa seda tunnistada, aga inimesena siin on nii, et meil on üks õnnetus, tavaliselt räägime üldisest kategooriatest, olgu ta siis jumal või või mis iganes, siis on nägimegi stereotüüpset, hoiakut, mida selle all siis keegi üritab mõista. Ütleme siis nii, et kui mõelda jumala all, et on olemas mingisugune organiseeritud jõud, mis toimib meie tahtest sõltumatult meiega tegeleb, siis ma ütleks nii, et ma pean võimalikuks, et selline asi on olemas. Aga mulle endale isiklikult puuduvad sellised elamused, mis oleksid mind viinud selle juurde. Et ma nüüd tunnetaks vahetult, mul oleks mingi vahetu kontakt olnud, mis on ainuvõimalus, sisekaemus või ilmutus on ainukene, mis annab inimese kindla veendumuse jumala olemasolu kohta. Mul sellised kogemused puuduvad. Aga ma olen märganud küll, et kõik ei ole elus enese teha. Aga kui olla päris aus, siis ma ei saa väita, et et ma olen veendunud jumala olemasolus, ma tahaks väga. Ta oleks, aga ma kahjuks ei suuda selles päris veendunud olla. 31 pisikene hetk enne seda, mida teadvus juba oskab kirjeldada see 0,40 null üks sekundit enne seda on teadus täiesti jõuetu. Noh, raske öelda, vot siin on nüüd see seis, et täiesti jõuetu ei tohiks ka öelda. Aga asi kipub minema siin ja hüpoteeside maailma. Ja väga raske on siin nüüd praegu öelda, milline neist hüpoteesidest on parem või milline on halvem. Muuseas, siin kasutan võimalust märkida seda, et tavaliselt, kui nendes koolides õpetatakse füüsikat ja nii edasi, siis tihti räägitakse lastele selliseid materialistlik eufooriast ajendatud legende, ütleme teiste sõnadega, teadus on tõstetud religiooniseisusse, väidetakse nagu teadus seletaks maailma ära ja nii edasi ja nii edasi. Ja üks väide, mis minu ajal vähemalt koolis kõvasti kõlas, oli selline, et teadus on jumala ümber lükanud sellega, et füüsika on tõestanud, et maailma isa eimillestki teha. Sest ei ole ju ometi võimalik eimillestki midagi teha. Kui nüüd vaadata nii, et minna välja, lab väljapoole laborit või väljapoole oma põldu või aiamaad, kus tõepoolest see nii on siis tekib küsimus, et kust võetakse see väide, ta on üldkehtiv? Selgub, et tõepoolest seal väitel on alus on tõestatud teoreem jäävusseadused tulenevad mingist sümmeetriast. Ja antud juhul siis energia jäävuse seadus tuleneb aja sümmeetrilist ehk teiste sõnadega, kõik ajahetked on võrdsed, siis sellises maailmas on energiajää. Kui maailmas on alghetk, siis alghetk ei ole teiste hetkedega võrdne. Teiste sõnadega, ka füüsika ei nõua kelleltki energia jäävust teiste sõnadega füüsika keele jumalal, maailmaeimillestki tegevust, kui ta seda tahtis. Need see nullhetkele lähenemine, see on nagu vana kuulus fenoni Aporia kui Te vast mäletate, kus achilleusi iialgi kilpkonna kätte. Samamoodi lähenemine kilpkonnale, enne seda, kui jõuda kohale, peab läbima teatud maa ja nii edasi segangi kahtafooriat praegu, aga noh, idee on selge. Kardan, et sinna päris nulli välja jõudmine jah, püstitab meile niukseid probleeme, lõpmatuslike probleeme, siin on selline asi lihtsalt mingist hetkest alates on olnud maailm tõesti kaunis lihtsalt kirjeldatav võimalik küljest täpselt näha, mis on toimunud ja selle kohta on meil ridamisi tõendeid siit Meie enda universumis leida mis on toimunud siis teatud piirile lähenedes need tõendid enam ei ole. Kaotavad kehtivuse need reeglid, mis me oleme leidnud siin kodulaborites. Ma toon niisuguse näite, et vaat kui on mingid riided, millega kõlbab minna suvel tänavatele, siis ei tasu nendega minna põhjanabale ammugi ei kuu peal. Nii on ka nende füüsikaseadustega, mis on siin maapealses laborites leitud, et nad veel kuidagi töötavad siin nendesamade supernoovade ja, ja galaktikate juures, aga mida lähemale maailm algusele, sõda raskemaks läheb nüüd rakendada. Kuidas püüdu materiaalsel inimesele selgitada, et jumal lõi maailma või see maailm tekkis mitte millestki? Kuidas seda sõnadega seletada? Et ei olnud mitte midagi ja siis hakati kloppima ja siis sündis maailm ja universum ja kõik. Siin on kõige kurvem, see, siin on jälle hästi palju võimalus. Noh, ma toon mõned näited, kuidas on võimalik, üks võimalus on see, et lihtsalt tekkis põsk tundub naljakas, aga ometi on võimalik, teine võimalus digi digiselle maailma. Ja kui siin on väga huvitavaid momente, tuntakse seda nii-öelda antroxus printsiibi variantide all. Seesama probleem, et miks maailm on selline, et inimene saab siin elada maratoni kui meil enne oli juttu, et see on juhuslik aga on olemas veel kaks võimalust, üks on see, et tõepoolest keegi tegi ja võrdlustame ta siis noh, meie mõttes jumalaga. Teine variant on see, et nii-öelda, et võib-olla me ise tekkimisele inimestel ei ole oma sellise teinud ainult sellisel juhul muidugi meie inimesed ei ole mitte netis, mis arvame ennast olevat vaid et me oleme lihtsalt bioloogilised robotid siin maailmas kellel on nii-öelda ühendus, kelle hing on hoopis midagi muud. Ja avaldame ennast siin, aga ma ei teagi, millega me tegelikult oleme vaimustunud hakkama saama. Ma meelega viskan sellisena väikse idee välja, ma ei taha öelda, et ma sellesse usun. Aga ma lihtsalt viitan, et sellised võimalused on olemas ja need ei ole kuidagi teaduse poolt välistatud ümber lükatud. Ja nüüd küsimus selle kohta, et kuidas seda maailma sai teha, see jääb kahjuks spekulatsioonide valdkonda. No kõige teadusliku lähenemine on umbes midagi sellist eeldada, et tegemist on ikkagi mingi pulseeriv universumiga, mis kord paisub, seal tõmbub jälle punktiks kokku, Jes paisub jälle uuesti. Sellisel juhul mingit sellist singulaarsus valgetki ei olegi, sel juhul ka väide selle kohta teda eimillestki tehti. No ei oma sisu ja ma ei tahtnud väita, tehti eimillestki, ma ütlesin, et see ei ole välistatud. Jah, meile küll tundub nagu loogika põhjal, et, et seda ei saa, Ollat eimillestki tehti maailm, aga siin loogikavõimet. Ma toon niisuguse näite. Et oli kunagi kombeks tõestavad universumi lõpmatust sellise väitega. Kui universum oleks lõpp, mis on siis lõpu taga? Ja Mazda jällegi tunneb ja, ja tõepoolest nagu lõpu taga peaks midagi olema järelikult Võsul lõpul laisa tegemist tüüpilise loogilise eksitusega. Sest tuleb välja, kui küsida teistmoodi, mis asub maakeral põhja pool põhjapoolust. Siis tuleb välja, et, et küsimine mitt kuigi tekib tunne, et midagi peaks veel olema, ometi ei vii meid vastusele lähemale. Ja viga on siin selles, et kui me küsinud, mis on tagapool universumi lõppu siis mõiste taga ruumiline mõiste ja ruum on olemas anud universumis. Me oleme küsides küsinud juba niiviisi, et kui Universumi lõpu taga on ruum, et mis on selles ruumis, siis tagapool esimeste amet, et oi kui tore või rõõmustame, et näed, et me saame ära tõestatud. Vaat siin on samamoodi, et tulevad piirid, kus me ei saa nende igapäevariietega edasi minna. Ja neid tuleb nüüd tunnistada. Ega noh, küsimus on informatsiooni hankimiseks või, või mingi tõesti teadmiste saamisest, teadus on ainult üks viise selle saamiseks. See võimalus veel mitu on võimalik ilmutuse teel seda saada võimalik sisekaemuse teel seda saada. Ja, ja palju muid võimalusi teadus on ikkagi ainult üks kunstiliik kunstiliikide hulgas ja võib-olla tema kõige suurem patt ongi olnud see, et on ületähtsustatud, selle teaduse osa on talle antud sellise tõemonopoli väljund või välimus ja siis on see koht, kus kaudub, igasuguse pseudoteadlased saavad praegu Cramo maitsta. Sellepärast, et teadlased on lubanud või väitnud, et nad seletavad ära kõik asjad. Ja siis mõned asjad, mis avalikult on teada, et seletamata saavad siis moeobjektiks samal ajal, kui kõik on seletamata, vaatame enda ümbermaailm on väga keeruline, müstiline paik. Ja nüüd, kui lisame juurde veel teise küljed tõesti tahetakse saada vastust ikkagi küsimustele inimesele tõeliselt tähtis stab nendele asjadele tõttavadki vastama siis meie sõbra pseudoteadlased, kusjuures see on üks koht, mida peaks täitma usk ja religioon inimesel usku ei ole. Siis ta sedasama mateeria usku üritab edasi kanda ja huvitav on just vaadata, et needsamad igasugused pseudoteadused, nad on tegelikult just väga sellise triviaalse suhtumisega. See, kui ei saa enam rääkida, et maailm koosneb ainult aatomitest tühjusest, võib selle asendada ju mõned tähemärgiga, et kõik asi üles ehitatud mõnede tähemärgile või mõnele numbrile. Seega kannab kaasas seda ikka sedasama igatsust, et oleks võimalikult lihtne ja kerge maailma ära kirjeldada anda inimesele lootused maailmast on võimalik lihtsasti aru saada. Ja siin elab edasi ikka seesama tehnokraatlik eufooria ja see on siis ütleme, igatsus lihtsa ära seletada maailma järel, karta on, et ainult üks teie maailmast aru saada ilmus palju tööd, hirmus palju vaeva näha. Ja kui keegi tuleb ja ütleb, loe läbi mu raamat ja sul on kohe kõik selge, siis ta ilmselt valetab. Kui astrofüüsika ja astronoomia oskab üsna täpselt kirjeldada seda esimest sekundit ja sealt veel ettepoole, aga peenelt ja siis ta peaks oskama. Ja noh, ette ennustada neid viimaseid sekundeid. Ja kui meil oleks nii palju andmeid ei ole selge see, mis hakkab saama maailmast. Sellepärast me ei tea, kui palju on maailmas ainet. Kui palju on siin mateeriat, sellest sõltub, kas maeli jääbki paisuma. Või tõmbub tõesti uuesti kokku, see ei ole praeguseks teada. Me võime ennustada, et mis siis toimub, kui ta, kui ta, kui ta peaks hakkama uuesti kokku tõmbuma. Või siis seda, et mis siis juhtub, kui ta ikkagi jääb paisuma. Aga kas üks või teine seda praegu 100 teadus ei oska küll üheselt vastata. On veel mingeid võimalusi peale paisumise ja kokkutõmme. Aga suurt ei ole, sellepärast et seesamune statsionaarne universum nimetame seda siis nii eesti keeles tähendab seda selleni igavesest ajast igavesti kestev maailm, nagu klassikaline kosmoloogia omal meil õpetas, pole algust, ei lõppu, ei ruumis ja ajas ja nii edasi keskeltläbi olnud ühesugune seal taantseerimine nõela teraviku otsas ühele või teisele poole väike väike häiritus ja ongi tegemist. Universum, kas peab paisuma või kokku tõmbama? Kas tunnen, paneme sellise täiesti paiga seisu, universumi laseme nii-öelda lahti, laseme need kuulikesed lahti, mis siis nii-öelda maailma peaksid modelleerima, seal hakkavad liikuma ja üks tõmbab teist ja kui neil ei ole piisavalt kiirust, siis nad hakkavad kokku tõmbuma, kui neil on seda, siis nad lendavad laiali. Nii et ega rohkem võimalusi siin väga ei ole, muidugi nagu mõtlen, et minnes nii-öelda spekulatsioonide maailma, mis on alati võimalik võpsul muidugi leiutada igasuguseid muid faktoreid väljastpoolt kosmost tulevad kunagi viiendast dimensioonist tulevad jõudusid, kes siis võivad sikutada, venitada ja tõmmata ja kõike muud teha. Aga see noh, ühesõnaga hoopis omaette teema sugulusspekulatsioonide valdkonda. Teadusega ei ole midagi pistmist. Kas astroloogia on teie jaoks täielikult pseudoteadus? Aga kas on mõni mõni teadlane, kes seda ei väida? Tähendab, selleks, et astroloogia saaks olla teadus? Ta peaks vastama neile kriteeriumidele, mis on olemas teadvusele. Ma toon ühe niukse näitena kõige tuntuma Popperi klassifikatsiooni printsiip. Selline tiga teadus näitab kätte, millal ta on ümber lükatud. Aga kas need Newtoni teine seadus, vaata kui me saame ära näidata, et seal kiirendus ei ole võrdeline jõuga pöördvõrdeline massiga, teeme selle kindlaks, siis sellega on tõestatud, et see seadus ei kehti. Aga pseudoteadustes seda ei ole, ükskõik mis ei juhtuks, kõik seletatakse takkajärgi ära. Oh jah, ma unustasin selle veel arvesse võtta, seda saab tõlgendada ka teisipidi ja lõpuks saadakse ikka, see tulemus alatseb ära tõesti sarnane teaduslikule kommunismile. Et kui toimus kaks järjestikust kommunistlikku riigipööret seal Kagu-Aasiasse, et sa oled ikka takkajärgi ära seletada. Nii et tähendab, teaduslikul teoorial ütleks niiviisi, et kui ta oleks teadvus, mis siis oleks vaja, ütleme eeldame, et on olemas mingid tõesti mingid mõjud, vot seal planeet Pluuto seal liigub mingi nurga võrra peaks meid mõjutama kohe füüsikesed, rehkendame selle mõju välja siis kärbes lendab Austraalias ühe ökolfti otsast teise otsas, ta mõjutab meid märksa rohkem kui see planeet Pluuto seal ongi, väikse nurga võrra. Okei, ühesõnaga me ei saa rääkida, et see mõju oleks kuidagi seotud kaugusega hotellis ei taha töötada. No ütleme, et kaugus üldse ei loe, peaks arvesse võtma kõik planeedid, mis universumis olemas on mitte ainult need, mis ma siin vaikselt siis ümber päikese tiirlevad. Oletame, et see kõik ei oma mingit tähtsust, on olemas targemad inimesed, targemad astroloogid, kes kes ei lase ennast nii rumalasti lõksu püüda ja näiteks väga hea teooria, preestabiliseeritud universumi prestabiliseerit harmoonia teooria. Et planeedid taevas on kyll, mis näitab universumi seisunditega, universum käib oma kindla harmoonia järele. Ja lihtsalt seda kella vaadates. Me teame aega. Ilmade keelsed aega määraks. Näide, kuidas öelda sellisel juhul, kui ta oleks teadus, peaks seda statistikat kinnitama. Niipea kui Makem astroloogia talutama statistikal see kohta on tehtud kohutav töö siis tuleb välja, et ei ole statistilist materjali. Teadusega pole siin pistmist, aga ma ei taha väita, astroloogia ei ole olemas ja ta ei võiks töötada. Kõigepealt punkt üks, iga inimese enda sisemises maailmas võib ta töötada nii nagu ma olen ilmselt kõiki juhtunud, iga kord, kui musta kassi näeb, läheb tõesti halvasti, võib-olla tal ongi maailma asja üks külg. Teine statistika ühe inimese peal ei tööta, võib-olla siis mõnel inimesel konkreetselt ta töötab ja asja teine külg on see, et noh, me lisaks sellele, et astroloogia kannab neid neid nii-ütelda teaduslikke elemente, inimesel tekib mulje, et maailm on lihtsasti kirjeldada ja nii edasi elada niinimetatud Marnumi efekti peal. No see on nüüd lugu sellest kunagi Ameerikas üks tsirkus, Marnumi tsirkus, kus siis oli mõeldud nii, et nad igaüks leidis endale midagi ja loomatsirkus on teatud tüüpi tekstid, mida lugedes inimene tunneb, et need tekstid tema kohta sobivad talle hästi. See on seotud selle küsimusega inimene, kes tuleb ühiskonnas toime, sel inimesel peab olema endas teatud arvamused. Tuntud näide on see, et öeldakse, et kuule, sa oled sõnapidaja ja mõtleb mees, olen eile ma küll sõna ei pidanud, aga toome sulise süüdi. Helmed on, ma ka ei pidanud, aga asjaolud õitsesid. Muidugi ma saan õppida. Kui inimene ei mõtleks, kui ta ei oleks need stereotüübid, õiglus ühiskonnas toimivaks vorst, jõulumees. Ja eksperiment on näidanud, et inimene ei ole isenda kohtunik kui talle antakse tegelik iseloomust, mis on psühholoogide poolt just Eestiga näiteks saavutatud. Ta lükkab selle palju kiiremini tagasi kui selle, mida siis Barnama efekt annab tal panna teksti talle annavad sedasama tuntud näidet. Et kui neid tekste hoolega vaatate, siis räägitakse tihti end õigustanud Emmara nuritüli oma murdeealise tütrega ja tõesti ei ole hea ja ja, või siis ütleme selline asi, et. Nagu me teame, et sellist tähtkujus polgu liitsid massimõrvarid oleksid sündinud, neid tähtkujusid ka ei ole, seni on jutamisest astroloogi teadusest, aga seal on veel see külg, et ma ei taha väita seda astroloogia, veidi ajad ennustust. Astroloog on inimene. Inimese võimalusi ei tea, milleks on inimene võimeline, millised on inimese omadused? Las ta on võimeline ennustama, kui isiksus. Sellisel juhul on tähed ja märgid vajalikud ainult selleks, et viia teda vastavasse seisu. Tehase vastav ennustus, kes vaata kohvipaksu ja kes kes paneb kaarte ja kes vehkendab horoskoopi. Aga noh, see on omaette pikk jutt, kui kohutav on tehtud katseid, kui me jätame kõrvale kõik sellised udu väited, teadusega siin küll pistmist ei ole ja targemad astuvad on sellest ka aru saanud. Aga ma ei taha sellega öelda seda, et astroloogia olemas, et ei tööta. Siis on hoopis teine küsimus, teine musti liik, et igal juhul on tegemist pseudoteadusega teaduse sarnase distsipliiniga, kuna ta ei vasta mitmesugustele teaduse vajalik ministeeriumidele. Mis põhjusel teadus ei tegele siis nende inimesi huvitavate probleemidega seisab inimesi inimesest peale surma. Kogemus ei ole nii palju, iga päev keegi sureb, võiks ju võtta ja uurida, et mis siis saab. Ülesanne oli seal ka jõukohane. Teaduse ülesanne on uurida asju, mida on võimalik käes olevate vahenditega lahendada. Selleks, et sellest aru saada, peame natukene minema, tegime väikse ekskursi ajalukku. Hiinas oli vana tsivilisatsioon, aastatuhandeid kirjutati kirjandeid, olekski jäädud kirjutama. Kui poleks eurooplased, tuleb vahele seganud. Ja tulemuseks on seal nüüd, nagu me teame, mis seal on. Aga meil oli üks suur õnn või õnnetus, tont seda teab, kumb ta oli. Teaduse seisukohalt on sõnn, muidu poleks teadust olemas. Et oli kreeklaste babüloonlased, tegid egiptlaste kohtumine omalajal kus vanad vanad pikal kultuuritraditsioonid võeti üleses barbaarse kreeka rahva poolt kes lähenes sellele hoopis oma nurga all mis muutis võimalikuks analüüsi. Ja sealt on alguse saanud selline käsitlus, mis võimaldab maailma kirjeldada. Liikumine on samm-sammult toimunud vahepeal küll vaheajaga, aga ütleme, et uusajal on ta läinud siis edasi ja nii see raashaaval kogutakse teadmisi, mis annavad meile hea strateegia. Me saame ehitada sisepõlemismootor, me saame teha kosmoseraketti, saame teha televiisori ja väga palju muid asju, mille peale inimene ei tule. Neil kilonarhistasin, tudengid, kes mul loengus käivad, on väitnud, et ma neid ei huvitagi. Tsivilisatsioon ja nii edasi, aga küsida, kas sa üldse tead, mida Sonsul andnud, kui keeruline kalender saada, korralik kalender paika? Kui raske määrata täpset aega? Need probleemid, aastatuhandeid hirmsat vaeva nähtud juba see, et sul on kalender ja kell. Kuid ohutus immigratsiooni saavutusse on sellistel asjadel tavaliselt ei pöörata tähelepanu. Lähed metsa natuke aega kella ja kalendri sisse, armas sõber, sa juba kasutad kõiki tsivilisatsiooni saavutusi ja vot nii samm-sammult liikudes ta annab väga häid tulemusi. Aga kuidas läheneda sellistele küsimustele? Filosoovitan siin maadelnud siinsamas seisus nagu hiinlased. Tähendab, et ka filosoofias on küll edasiliikumine, kuid võimalik on väga aeglane edasiliikumine väga-väga-väga aeglane edasi liikunud, siin analüütilises filosoofias toimub kõik, nagu nad ütlevad, et kõige kiirem tee on hästi aeglane edasiliikumine samm, aga väga kaugele ollakse praegu. Kas on neilegi nende küsimustel võimalik leida vastuseid? Praegu ei ole näha veel isegi mitte silmapiiril, kuidas teadusfilosoofia, kus neile vastata? Muidugi, ma ei räägi sellest, et on olemas filosoofilises võtavadki, formuleerivad need probleemid ja alustavad nende analüüsi, aga sisse jääb juba rohkem nii-öelda emotsionaalsest tasandist, konstrueeritakse mõned asjad paika ja siis muidugi loogika abil võib arendada ühte, teist või kolmandat ellusuhtumise teooriat ja seda ka tehakse. Muidugi. Aga kui me räägime sellest, et nad jutt on objektiivsust, mis mees, teaduse mõte on siin üldse ideaalne teadlane on see, kes läheb isikust hoopis väljapoole, panin ka just eriti noh, loodusteadlasest täppisteadlasest, kes asuks nagu jumala positsioonile, kes vaatab eemalt, kes vabastab kogu isikust üldse tulemuse, mida ta uurib, toimib, vaatab, maailma toimib, nagu siin üldse inimesi ei olekski või ütleme nii. Ja niiviisi on õnnestunud ühte, teist, kolmandat, siis tõesti kindlasti ootamatuid asju. Aga see, mis inimest tõesti huvitab, on väga inimesega seotud ja ja praegu võiks öelda. On tõsised raskused. Ja võib-olla need raskused on ka põhimõttelist laadi ja pole välistatud teadusega kunagi uurima. Ning su kommentaari veel teadu suurimaid, lihtsaid asju. Nii saab pulkadeks lahti võtta ja kokku panna. Triviaalne näide, et kui biolooguurib looduste, lööb selle loodused maha, lõikan ribadeks. Prepareerib Ena paneb pakkumisse elektronmikroskoobi alla, siis vaatab ja katsub kokku nuputada, mis moodi see asi töötab. See on muidugi liialdus, aga mana meelega ta niisuguse näite tähendab, legod on küll hästi keerulised. Tähendab, kokku panevad hästi palju pulki on seal, aga ikkagi saab ta pulkadeks lahti võtta. Aga maailm on keeruline, müstiline kõiki henna pulkadeks lahti võtta keerulisi asju teadvuse juuri, mis saab meil näiteks üldse sellest sammusest, kas või deterministlikud maailmast, kus kehtib kõigi jäigi mehaanika kui meil ei ole olemas täielikku algtingimuste süsteemi, kui me ei kujuta ette, kui mitu maailmataset tuleb arvesse võtta üldse selleks, et mingiks elektron liiguks või mis iganes. See jutt ei ole mitte nihilismi jutt, vaid ma tahan öelda seda teed, ka teadlastel ei ole mingit tõemonopoli ja täpselt samamoodi kobama oma pimeduses ja maadlema postuleerita, nende ülesandeid lahendavad ja neist on meile kasu. Loodetavasti kasu. Margeldaga kahju. Aga need üldprobleemid, kas üldse teadus on võimeline selle juurde tulema? No see sõltub nüüd, ma julgeksin välja öelda oma arvamust, mul on isiklik arvamus, aga langeb võib-olla päris täpselt kokku minu kolleegide arvamusega on siis võimalik? Noh, inimkonna ajaloo põhjal ennustada, millal inimesed võiksid jõuda nii kaugele, et nad leiaksid. Vastus sellistele küsimustele vaevalt küll, et inimkonna ajalugu küll ei näita, et oleks küsimuse märkimisväärselt lähemale jõutud. Küll on aga märgata seda vigadest ei õpita ja kõike kiputakse kordama ja vaata, ma olen märganud näiteks insama, kui meil oli juttenesest rammast ühes konkreetses pseudoteadusest, siis siis huvitav näide on see, et. Inimene, et ma tean konkreetselt, kes põlastasid oma vanemaid sellepärast et nad jälgisid neid vanu rahva ebauske. Täielik rumalus on ise märkamatult nüüd uue kaasaegse rahvausundi omaks võtnud ja näoga, et see on hoopis nagu oleks hoopis midagi muud. No umbes nii inimlik 100 aastat tagasi keegi juhtudes pisuhänd, mis ta muud olla saab? Täpselt samasugused asemele on praegu tegelen, kes ütleb, siis on seal nüüd kosmoselaev, mis ta muud olla saab? Et just see moment, et ei tohi unustada, et me ei ole tegelikult. Aga meie ajud ei ole suuremad, me ei ole targemad kui selles mõttes, kui olid meie esivanemad. Tihtipeale on ainult see illusioon, et kusagil on keegi tark, kes teab. Aga inimene ise võib-olla tihti palju lollim, tal ei pruugi pooltki nii palju vaeva näha pooltki nii palju otsustada. Ja seal oli veel ausalt öeldes iga päev välja kuidas teie kuuldud, et oma eksisteerimist peale surma või mis saab siis, kui ta surnud, vaat ma ei oska küsimusele vastata. Loodan, et ehk ma veel lähitulevikus ei pea selle probleemiga tegelema, kuigi öeldakse õige elu on ainult see, kus sul selleks iga hetk valmis. Ma arvan, et siin oleks tarvis mingisugust täiendavat informatsiooni sisekaemuse või, või ilmutuse läbi, et, et saada siin midagi rohkem öelda, sest et kõik need teooriad, mis on olemas mind ei veena neid igasuguste naljameeste või ütleme, ammu unustatud müstikute teooriat. Ma kujutan nii, et ekskirju materjalist, kes on rahulikud, oma elu kirematulist elanud, saab müstilise elamuse kohtumendis kodukäijat. Tavaliselt kas pöörab niisama ära või siis torman mingi müstiku juurde, kes talle otsa kohe pakub heas softis mitmesuguseid raamatuid lugeda, kuidas asi, kõik on ammu ära seletatud. Ja Nad ei tule selle peale, et see on ammu unustatud. Et lahendus on hoopis keerulisema suunas. Et on olemas siin mõningaid väga huvitavaid ja omapäraseid teadusega kooskõlas olevaid noh, teooriaid, mis võivad midagi täiesti pakkuda sisulist, selle asemel, et minna tagasi sendi pilvekeste juurde või selle juurde, et kõigi suureks jääb, seal on paarkümmend grammi kergemaks ja nii edasi. Nii et ma ütleks nii, et mul mingi mingi arvamus, aga see vajaks hoopis omaette teemat natuke pikemalt lahti kirjeldada, seda tähendab kui ma siin praegu lihtsalt vastan, siis ma eeldan, et saade on siiski tehtud kuule teoks. Kuulajate stereotüüp loeb mu vastusest välja hoopis midagi muud, kui mõelda tahaks, kuna olemas sensitiiv, inimene, kel võivad olla lõpmatu võimsuslikud omadused, nagu me teame, või ütleme, paljud juba teab omaette probleeme. Kas teavad ja käskis kütte Otepääle, ütleme nii. Ja kui ta näeb näiteks keegi haige või misiganes. Ma ei tea, mida Dane ta teab, Need annab ka soovitus. Siis tihtipeale on see patsient isegi nõuab teooriat. Aga kus sa ikka tead, aga seleta mulle ära, ma räägin oma heade sõprade sensitiivide nimel praegugi ütlevad siis tihti mitmedki neist õelnud ja midagi ei ole, ma pean talle mingi teooria pakkuma. Aga tegelikult see ei peagi õige olema, see ei ole õige tsink tähtis. Muidugi on see asi, inimene peab ikkagi maailma tervikuna siis on lausa naljakas lugeda mõnda inimest, kes siis ka teda teeb oma keskkooli ja muu nii-öelda taseme koha peal üritab kokku panna mingisugust teooriad, mismoodi tema energiaväljad siis liiguvad ja ma ei räägi sellest, mitte et neid olemas ei ole, küsimus on selles, et mis on olemas, ei ole lihtsalt selge. Aga harjumus, tehnokraatlikku sajandi harjumus on see, et kõike peab olema muidu seletada asja peab olema teooria, siis tekigi, pseudoteooria. Tõime, sensitiivid on täitsa olemas ja on meil on ka need võimed minu meelest nagumann. Kui minule antakse tõesti voli öelda, kas nad on või ei ole, siis, siis ma ütlen, minu meelest on aga igaüks kes nendega tutvuvad. Kas mõni UFO on ka teie teleskoobist läbi jõudnud ja ta mitte? Seda mitte, aga ma ei taha väita, selliseid ufosid olemas ei ole. Kuigi mõtlejad ufo lood on väga igavad, esimesed 500 huvitavad lugeda, aga kui 612. korda loed, kuidas jälle mingeid lehma taga jalga pidi järel veeti ja mingid ingli juuksed alla loobid, siis asi läheb tõesti väga igavaks ja kui veel teada nii psühholoogilisi aluseid, mida siis taevas nähakse lugeda kasvõi jõnky raamatut selle kohta selja, kui eesti keeles ilmus siis on see muidugi omaette probleem, aga sellest ei järeldu seda nähtust ei pruugigi olemas, võib-olla mul ei ole õnnestunud näha. Võib-olla ma näen, võib-olla võib juhtuda ka, et tegemist on tõepoolest kosmoselaeva, kuigi pole välistatud ka tegemist, on pisu hännad. Tantsida teab, ei ole õnnestunud näha. Ei saa väita tundmatuid lendavaid objekte ei oleks taevas olemas. Aeg-ajalt ikka näeks, ainukene asi, mis on need vot need ufo-buum, mida küll tehakse, vot need sündmused, mida üles puhutakse, ma ei hakka täna siin saateaega, selle peale, raiskas, on täitsa omaette teema, kui tihti on tegemist ikkagi olnud hoopis millegi muuga. Et kui rahulikult asjale läheneda, aga noh, siin on just seesama küsimus nagu lugu sellest, kuidas astronaudi kuulaja olevat jälle hirmus palju ufosid, näinud, et küsimus, et mille eest makstakse, kui ikkagi hästi makstakse, siis võib rääkida ufode, teha saateid ja ja võid teha kõigest muust, sest et see on see tavainimese igatsus, tavainimese loogika, mäletad seda põhivõrrandit kohast, järeldub B ja B on meeldiv sisanoiki. Järeldus, kui räägitakse seda juttu, mis mulle meeldib, siis eeldused on õiged. Ja sellest ta maksab. Ja niikaua, kui sellest makstakse niga astronoomiale sõnavõtu kohta 10 astroloogiaalast iga meditsiiniraamatu kohta 10 parameditsiiniraamatut ja nii edasi. Vabandust, paravintsi vale sõna. Siinmail all mõeldakse oma algselt tähendab see meditsiini kõrval olev praegu kasutatakse parameedikute terminal, mõeldakse neid abistavaid kõrval olevaid jõude. Nad lihtsalt ahven, vana ana termineid, parapsühholoogia missugused probleemid huvitavad, kasvaksid astronoomiat, mille üle astronoomid vaidlevad ja erutavad või siin on väga palju huvitavat muidugi kõigepealt ikkagi maailma alguse küsimus. Küsimus selle kohta, milline maailm alguses välja nägi, mismoodi sünteesiti just need elemendid, mis siin praegu vaadata on, mismoodi kujunes välja vot see struktuur, mis on maailmas praegu ka vaadeldav. Kujutage ette, mingisuguseid 100 mega parsekid on täiesti tühje ruum. Universum koos nagu kosmoseenamuses ei ole mitte midagi ei ole mitte üks kohutav raiskamine. Ja edasi muidugi selle kohta, kuidas siis on tekkinud needsamad galaktikat linnuteed, mida me kaevaski vaadata ühte meie oma tähtede arengu probleemid siin on palju, palju huvitavat kuidas planeedid võimalikud praegusel ajal võib-olla ikkagi üks kõige, kõige, kõige huvitavam küsimusi ongi seesama ikkagi, et kuidas maailm alguse sai selline struktuur tekkida nagu praegu vaadeldakse. Ja siis ka see, et kas ta siis ikkagi on kinnine või lahtine dessandiga, kas ta siis tõmbub kokku või tõmba kõige üldisemad probleemid. Aga noh, näiteks tihti küsitakse, et kas planeerida siin mingeid tähe, lendasid möllad tore oleks neist unistada, aga praegu küll ei näe tehnilisi vahendeid. Ja ütleme sellise märkuse, et noh, tihti öeldakse, et universumi kubiseb tsivilisatsioonidest ja on ju normaalne, et kõik need ufo on kosmoselaev. Ma ütleks nii, et jah, et mul küll midagi selle vastu, kuigi noh, on võimalik, nende huvimeelsus on ainult gurmaane huvi näiteks nad söövad meid või mis iganes. Ja ma ei teagi, mis huvi võib olla. Aga ikkagi ma loodan, sisemus, et see kõik nii ei ole ja kõik oleks väga tore. Siis ma toon ühe sellise analoogi võrdluse. Oletame, et igal planeedil, kus vähekenegi saab, tekib elu ja areneb mõistus. Meil praegu küll pole alust arvata, et see mõistus kestab igavesti, areneb igavesti aina võimsamaks ja paremaks. Jälgi selles universumis näha ei ole, mitte midagi sellist ei ole leidnud. Mis peaks olema mõistuslike inimeste poolt ümber kujundatud tegevuse tulemus. Ja muidugi ka paljudest teistest kaalutlustest lähtudes saab väita, et inimtsivilisatsioon on ilmselt siiski piiratud kestusega. Siin on hea võrdlus. Teisel pool teine, teisel pool teed kaks pilvelõhkujat näiteks 190 kaheksakorruselises näiteks 175 korrust. Kummaski pilvelõhkuja-s on sama firma kontor mingil korrusel juhusliku korras, mitte päris alla ütleme esimese 100 peal ei ole. Mis on see mudel praegu, tähendab, see maja kõrgus on planeedi iga ütleme nii, kaua see planeet kestab? Selle kontoris laua peal on kirjaümbrik mille peale on kleebitud mark. Margi paksus on tsivilisatsiooni Luiga võrreldes selle planeedi elu eaga. Ega teises kontoris on ümbrik ja mark ja olete pidanud eesti lähestikku üle tee mõne valgusaasta kaugusele. Küsimus, kui suur on tõenäosus kaks kirja markin täpselt ühel kõrgusel ehk nad eksisteerivad samal ajal. Siis kui nad ongi lähestikku, tekivad lähestikku, kes ütleb, et need ühel ajal olemas? Minul küll seda tunnet ei ole, et kõik kohad kubisevad tsivilisatsioonidest ja me võiks need igalt poolt leida. Vägagi vägagi kardan, et ega tsivilisatsioon on vägagi üksinda eraldi ja peab oma probleemidega tegelema võimalused mull transpordiks, noh ma ütleks nii, et õllesaalis kannu õllega, ta võib selle üle arutleda. Ja, aga noh, on terve rida asju, mis pärast väga raske uskuda, mitte sellepärast, et võiks olla piisavalt tolerantne, vastupidi, võin võib just kuulata teadlasi väiksel üritusel, kus nad võivad igasugu absurdseid ideid rõõmuga välja pakkuda. Aga ajas lendamineki, kui hakati tegema väikest energeetilist analüüs mis tähendaks ajas objektide tõsta tagasi vaibumas tuua sellise võrdluse, et teatavasti iga grammi aine energeetiline tasemel, mis on vajalik selle tekitamiseks on see korduvvalguse, kiiruse ruuduga. Ühesõnaga teha gram mainet, siis tuleb võtta nii-ütelda gramm korrutada valguse kiiruse ruudus. Teate, kui suur see on ja kui veel ruutu võtta nii palju energiat on vaja, et ütleme, energiast teha ainet. Ja vastupidi, nüüd aine meie endi transportimine ajas ähvardav olla vähemalt võrdeline kui ka kõiki oleks muidu lahendada igal ajahetkel, vot sellise keha tekitamisega. Ühesõnaga, kui me ise oleme kõik lugenud Asimovi igaviku lõppu, siis sellest Nova soli energiast otsele, temporaalsuse tunneli loomiseks, mis seal olemas on, ma kindlasti ei piisaks. Et seal on mõned niuksed, kurvad Põhimõte muidugi selle pasa alati vastuvõtjaks öelda, kunagi väideti ju ka inimesed seal lennukite lennukeni õhust raskemini. Lootus jääb, et, et ma eksin. Aga pole praegu mingit alust väita vastupidist, kui palju kogub praegu huvi üldse meie lähemalt planeedid, siin needsamad marsid ja Pluutod ja nad on väga huvitavad asjad muidugi väga palju pakkunud huvi. Ja selle ümber saab ka igasuguseid huvitavaid teooriaid. No ma ei räägi siin ilusast raamatust, et ka kuur. Meie kuul on keegi ja mida võib lugeda ja võib kuidas vaimustusse muidugi sattuda. Üks tudeng isegi digireferaadi mul sellel teemal, nii et see on omaette probleem, mis, mis, mis seal on kajastatud, aga näiteks marski oli ju probleem, et Marss võiks olla planeet, kus on elu küllalt päikese lähedal. Õhk puha olemas, kuigi hõre ja sektoris eraldi program vaikingi programmis saadeti automaatjaamad uurima, elusalt otsima. Kahjuks küll ei õnnestunud sealt midagi leida, kui ütleme nii. Saturni kaaslasel titaanil on hapnik, lämmastik, atmosfäär ja hapniku olemasolu on ütleme atmosfääris võimalik tänu sellele, et siin on elu, seal on tootnud selle hapniku siia. Noh, et võib-olla ka seal siis on mingi elu, seal on temperatuur niigi kõvasti külma. Nii et noh, paarsada just, aga ütleme kõvasti üle 100. Nii et ütleme nii, et jah, nad on huvitavad, huvitavad vaadata, aga siin on üks suur vahe võrreldes tähe teadvustega. Tähel teadus on väga hästi arenenud, sellepärast et tähti taevas miljardeid ainuüksi meie linnuteel 150 miljardit päikest kohapeal on kuus miljardit inimestes Club 25 päikest nina peale ja et neist ei ole puudust meil. Ja me saame vaadata täpselt samasuguseid tähti erinevas arengustaadiumis. Aga päris täpselt kirjeldada, mis seal toimub, planeetidega asja alla ei näe neid kuigi palju. Näeme, et need, mis on lähedal ühenu, need oletatavasti näha tähe liikumise teatud aspektide või osa moodustav seal ümber planeet. Ja see on huvitav vaadata, kuidas on arenenud ja saame teada ka maakoht ühteteist. Aga praegu jah, leitud elu jälgi leitud ei ole muidugi kohutav suur samm edasi, kui õnnestuks leida üksainuski märki elust, mis ei ole maist päritolu ka eluteki teooriat teie kõigi selle kohta, noh saaks, saaks nii mõndagi väga huvitavat. Me räägime inimestest, kes ütlevad, et seal on kõik kontaktid olemas olnud ja millegipärast on kontaktid, on ka alati niiviisi, et et kui me võtame need mehikesed, siis pisikesed pöidla suurused või suured, nelja meetrised ja haisvad enamasti tipul küll olema rohelist värvi, see on ainuke värv, mida inimene ei ole kindlalt kohe veenab, et tegemist on mitte inimesi isegi sinakad inimesteni olemas. Ma räägin neist kontaktidest, ma ei välista, et need on olemas. Ja võib-olla tõesti on nii targad, nagu öeldakse, suudavad ennast ära hoida. Enda noh. See on võimalik ka, samahästi võime eeldada seda, et meil kõigil igaühel on tegelikult seitse jalga, aga, aga me ei tunne üleliia olemasolu ja ei märka ja ainult siis, kui me juhuslikult näiteks purjuspäi kukkumas millegipärast ei kuku pikali või mis iganes, noh niisuguse toreda spekulatsioonid, mida võid teha, millega võib aega viita. Aga nad ei anna meile tulemust sellesamuse teaduslikus mõttes, aga kui nad anna kellelegi hingerahu. Kui sama inimene lähe tänavale kaklema sellepärast vaid tegeleb, siis ma leian juba selle palju pseudoväga palju kasu olnud Tõiv inimesi ja ütleme, kui astroloogi juurde veel korraks tagasi minna juba see tähendab inimese psühhoanalüüsi võimaluse. Ja tavalisi inimesi üldse ei pakutagi. Tal on võimalus teha elementaarse psühholoogilise analist, üldse hakkab midagi mõtlema. Et inimene võib olla teistsugune ja nii edasi siis oma positiivne külg, kuigi on ka väga tugev negatiivne külg. Kuidas teie kirjeldate inimese arengut olete te Darwini selle evolutsiooniteooria tuline pooldaja? Olen jälle peale ühtegi küsimus, et kui me eeldame, et näiteks klorofülli molekul taimes tekkis arengu tõttu. Me teame, et selleks oleks vajalik, et ainsaks noh, energiat, päikesekiirgust, kujutage ette, mis ta alguses organismi kaelas endaga vedanud, mingid monstrumid, mingeid molekuli, mis ei töötanud. Käima läks ainult täpselt just siis, kui ta oli just täpselt selline, nagu ta oli. Sellised momendid näitavad, et ei ole päris hästi asjad kooskõlas. Bioloogidel ühteteist huvitavat rääkida on olemas praegu noh, mitte just ma ei taha öelda, mingisugune teen, aga on olemas inimesed, kes tegeleb probleemiga. Et mutatsioonid võivad siiski olla tingitud sellest, milline on keskkonnavajadused, need võib juhtuda, et lamagi hüpotees selle kohta jänese, kui ta peab kiiresti jooksma, siis ja jalad hakkavad enimaades mutatsioonid jalgade pikenemise kohta on soodsamas olukorras, kui, kui teised siin võib-olla oma tõetera all. Ma kohe vabandan, kõikide bioloogidest on, ma ei ole selle ala asjatundja. Aga see väide pärineb proffide suust, mis on praegu, räägin ja kes ei ole sellega kokku puutunud, tulgu huvi, et selle kohta on huvitavaid materjale, ühte teist kolmandat liikumas. Nii et ütleks nii, et Darwini teooria noh, on tore, aga ta on ka üks niisugune tehnokraatlikku eufooria, sünnitisi, ta on oma oma heuristiline jõud olemas olnud. Kindlasti ei tohi teda üle tähtsustada. Siis põhimõtteliselt nagu ei ole võimalik teaduse poolt täpselt selgitada, kus inimese areng toimub ikkagi teist kumab läbi arusaam, nagu teadus suudaks täpselt selgitada asju. Ma rõhutan veel kord, et peaaegu siis elektrit, midagi väga täpselt, et ta kirjeldab teatud tasemeni. No ma toon näite, vot kaks keha tõmbuvad füüsikast muidugi seal on kõige parem tuua. No väga hea välja rehkendatud, kuidas nad tõmbavad niikaua, kuni lähme seal üksiku aatomi välja, et kuidas nad seal tõmbavad, kõik on väga tore. Aga vot edasi küsimus, miks nad ikkagi tõmbavad selle vasima keeruliseks, on seal nüüd lähimõju või kaugmõju või, või, või mis iganes või ruumi kõverus, sa oled probleemid, kui nii võtta, siis seletada mitte midagi ära, miks siis ikkagi näitab? Ja samal ajal meile piisab teadmisest, et nad tõmbavad selle, põhjendame diagravitatsiooniteooria, me saame teha laevad, mis lendavad ja nii edasi nendes nendes kõik tööd. Aga selles mõttes on asi kaugel, siin on ka sellega, ma ei taha väita, bioloogid ei seleta evolutsioonis midagi ära. Darwini teooria midagi ära seleta, aga saage aru, teadust ei ole looduses olemas, loodusseadused inimeste tehtud. See on ainult viis, üritan loodusest aru saada. Iga seadus noh, teatud määral töötab teatud määral ei tööta iga Darwini seadusega teatud määral ta töötab, teatud määral ei tööta. Aga seal on see asi päris täpselt, käib saaremaid vanajumal, kui ta olemas on. Mida ma loodan, te olete praegu nüüd oma eriala või ametit vahetanud, enam otseselt ei ole astronoomiaga tegelema, ma siiski loodan, et see asi päris nii hull ei ole. Et ma siiski saan jätkata ka põhierialategevust. Kuigi võib-olla praegusel hetkel tõesti ma tegin rohkem just nimelt astronoomia astroloogia ajalooprobleemidega igavese jätkata rehkendusega universumid ühikute ja nende vallas. Aga jah, vahetanud tõesti, et olen praegu siin, nagu ma alguses mainisin, elukutseline võrukene, mul paluti teha kosmoloogia ajaloost ettekanne võru keeles, kaika suveülikoolis, emakeele ema mul ei oskagi kirjakeelt. Ja sellest tuli teha teatud terminid, seal sai palju nalja, sai setega, on ära tehtud ja pärast tuli rahvas kättpidi tänama temas, seal elus esimest korda füüsikast aru. Siis ma märkasin, taipasin, mitte ainult mina, vaid sõpradega arutasime, eestikeelne füüsika tehnoloogia on halb. Tahtsin selle kohta artiklit kirjutada võru keeles, selgused ei ole ka olemas, kirjaviisi sai tegelikult selle hilja viisi küsimustega ja kui siis kogu see asi, et see Kagu-Eesti nagu ta on 200 vaeses maha jäänud seisundis ja kus on omanäoline muuhulgas siis keel, mida ma eriti oluliseks pean. Kui on küsimus siis selle keele arendamises ja kõiges muus selleks et Kagu-Eesti inimesel ka hea oleks olla selline võru ja setu keele nii-öelda omaette läänemeresoomekeelena nii-ütelda kavatseme välja tuua, mis geoloogilised on täiesti lubatud, ainult eneseteadvuse probleem on siinjuures inimesed ise peaksid seda keeleks siis selle käigus tegime siis seda Võru instituuti ja kui instituudi tegemiseks läks siis viimasel hetkel osutused instituudi direktoriks, julgen ikkagi kraadiga mees kandideerida. Kuna valitsus oli siin väga, ütleme pehmelt öeldes näiteks kõige positiivsemal seisukohal siis tuli mul endal kandideerinud elektriks hakata. Ja siis ongi nii, et ma olen seda Võru instituuti selle asemel, et teha põhilised astronoomiat, ainult loenguid saan jätkata ja no muidugi loodan, et uurimistööd astronoomia alal jätkata, seda siiski oma põhieriala. Ja ega ma enam nii vanas eas nüüd ma olen juba 41 aastat vana, ei hakka ümber õppima, filoloogiks. Ei ole mõtet seda enam sellises vanuses teha. Kui ma nüüd selle intervjuu lõpuks laseksin teil maailma tekkimist, ütleme 10 lausega kirjeldada võru keeles, siis kuidas see kõlaks? Kõge pääl toll, marumad, valgusest Kippamba place jooksmist kiirusega Place, Juusmine, sõnats tühima aine lätsi lahku, jaa, tundumi jäämi, nüüd näe vast kolmgi vikerVärmi ütleme vereven, otsan, vaiminetab kussis ilm lake linlaste hirmsa kiirusega vältu mõne aja pärast kunagi lakke lähen. Siis ta küsib. Sirgudi ja teisi siis tähed, planeedid. No see kõlab küll väga hästi, võib-olla tõlgiti sellega eesti keel, no ma pean tunnistama, et selline lülitus mulle muidugi raske. Ja kindlasti nagu ma enne Sand rääkida paar minutit võru keeles, Malex räägid natuke teisiti. Aga noh, lühidalt on siis ikka see, et kõigepealt oli siis suur pauk seejärel valgusest Kiie suurema kiirusega laiali lendamine, siis läks aine energia, läksite lahku. Seejärel siis seda võime siis nii-ütelda praegusele, kuna nihkemal vaadata, kuidas universum siis paisub ja seejärel siis tekkisid galaktikad, tähed, planeedid ja lõpuks inimene.