Mikk Mikiver kui tihti teie tabata ennast nendel hetkedel, kus te meenutate minevikku või kui teil tuleb midagi meelde oma noorusajast või sellest, mis on juhtunud teiega, kas 10 või miks mitte viis aastat tagasi? Loo üsna tihti, mida, mida vanemaks saad, seda rohkem tuleb noorusest meelde. See intensiivne aeg on kuskil seal. 33 34 35, kus inimene esimest korda väga intensiivselt meenutab lapsepõlve just nimelt. Ja aina kaugemad on siis need meenutused ajas kaugemale ulatuvat vähem ikkagi kõike seda, mis on viis aastat tagasi ei olnud, sellepärast et minule praegu tundub viis aastat tagasi olnud, noh nii nagu tänane, eks ole. Mu poeg hakkab kuueseks saama ja, ja siin ta on nii väike, nii nagu ta parajasti on. Jaa, jaa. Noh, see, see on nagu üks, üks üks ajajärk ja mul on ajas hoopis oma suhelnud mu meelest aeg on üldiselt fiktsioon ja ruum on see, milles liigutakse. Aega võib, võib nagu fikseerida, vaid komiteed fikseerinud. Et seda, seda, seda ma teen. Seda teen ja ja sageli sageli ma kahetsen seda, et, et sealt ajast, millele ma mõtlen, ma ei ole õieti ammendanud, siis kui ma seal selles ajas olin. Ja need need allikad, millest võiks ammendada, need on lahkunud eelkõige eelkõige mu isa näiteks, ma ei ole ühegi inimese puhul tundnud seda. Külma tahaks praegu palju Teala külma, küsiks ta käest, kui ta olemas oleks mõnegi teise käest ka üht-teist, aga, aga isa puhul erakordselt intensiivselt. Siis kui ta oli, siis ma olin noore rumal ja võimetan. Rumal, aga mul oli, mul oli nagu omad asjad ja oma elu ja kõik muu palju tähtsam kui see kust, kust me tuleme? Mikiverit, kõike missugune see isa elu, mis enne mind oli, et missugune see oli. Ja ma arvan, et kõige kõige rohkem üldse teab meist sellest ajast mäletab manemade virve, sest et tema sai elada peaaegu 10 aastat niisugust enam-vähem normaalset elu, enne kui, kui algasid igasugused närvilised sündmused peale ja mis jätkusid üsna pikka aega. Ja ma mõtlen, et selles mõttes on ta on ta on ta meist. Kõige kõige rohkem ehk kannabki endas seda, seda perekonna niisugused paremaid paremaid omadusi Bademoydioonida mu meelest absoluutselt vaba igasugusest edevusest. Siis ta ei ole. Tõenäoliselt ta ei ole ta tahtnud kunagi kunagi domineerida. Teised, ehk mingil määral oleme teatud hetkedel vähemalt olnud sunnitud oma elukutse tõttu üritama. Seda ja, ja välja paista ei ole ta tahtnud õieti õieti noh, nagu nagu temast temast võikski võikski rääkida, mu meelest on ta on ta veel see, eks ole, me kõik oleme pärit õpetaja või õpetajat. D, sest olude sunnil ka ka ema oli õpetaja, kui õpetajatest puudus oli, isa oli, oli pikka aega õpetaja ja koolijuhataja siis siis virve. Minu arusaamist mööda mu äratundmist mööda oli, oli meist kõige rohkem valmis selleks, et jätkata seda oma alamina, isa ja ema olid, olid nagu pidanud ja, ja selle kõige aluseks on, on minu meelest virve puhul see, et. Ta ei ole eelkõige mitte hinnanguline inimene, see, kes, kes langetab otsuseid inimeste kohta kiiresti ja, ja ka, ütleme aeglaselt tähendab, pikematundmise järgi, siis paigutab inimese teatud lahtrisse või teatud teatud kategooriasse nii nagu nagu apteegis on rohupudelit, eks ole, sildid pääl ja pühendanud mürki ja ei maksa torkida ja teised ravivad asjad ja nii edasi. Et, et ta on võimeline inimest tajuma niimoodi vastu võtma ja temaga suhtlema. Et teades, et ta songa mürki teab ta, et kas on ka ravivat poolt ja on on valmis seda ravivat poolt, eks tunnustama ja, ja kasutama Johoiduma puutumas tema tema mürgipoolele, nii et selles mõttes ta ka meenutab mulle mulle meie, meie isa, mul on üks vanem õde ainult. Mul on teine on noorem vanemad kes, kes ka oli, oli õpetaja ja, ja mulle tundub nii, et ma ei oleks võinud jätkata. Õpetajanna. Sest temast ma olen kuulnud, need ei ole minu enda kõrvalt niisugused umbmäärased järeldused, arvame seda ka temast, ma olen kuulnud mu muusikakoolis, kus ta oli viimane viimases otsas õpetaja tähendab olema kuulnud niisuguseid sümpaatseid, arvamusi tema kohta ja ehk ehk see oleks oleks olnud õige õige ala ja oleks olnud olnud lastelaste hulgas või nooremate noorte inimeste hulgas vähemalt ja, ja tegelenud nendega, sest tal ei ole omal, ei ole lapsi ja ja võib-olla just siis kõik see, mis naisesse on programmeeritud laste tarvis, oleks, oleks seal avaldunudki väga, väga kenasti. Aga noh, ma ei arva, et, et midagi oleks kui ta, kui ta tegi nii nagu ta, nii nagu ta tegi, mina olen, on niisugune äärmine äärmine individualist. Võib-olla ka, et egoist Ja ja suuresti suuresti, kuigi mind on siin ja seal näha, olnud ja kuulda olnud, rääkimas ja mõnikord ka kirjutanud, aga, aga siiski siiski introvert tähendab niisugune, kes on endasse tõmbunud ja ja mõtleb nii hulle asju, mida ei saagi rääkida ja nii edasi. Et ega, ega meie tähendab minu läbimisaste mu õdede ja vennaga ei ole mitte väga tihe vennaga selle tõttu, et me puutume, teatakse kokku, töötama samas teatris. Jaa. Jaa. Ma arvan, et et siin ei peaks ka olema midagi midagi väga korrast ära. Sest et ma tean väga täpselt, et, et mul on kaks õde ja, ja üks vend. Ja tõenäoliselt siis vastavas situatsioonis ja vastavalt vajadusele maa. Ma käituksin nii, nii nagu vend nende inimeste suhtes ja ma pean ütlema, et teised on küll küll minu puhul käitunud nii nagu nagu head sugulased, nii nagu nagu õed ja ja vend. Aga jah, niisugust suurt vastastikku külas käimas, tähendab jah, mina ei ole, ei ole harrastanud varem oli veel nii, et me saime, saime Loksal suviti kui kõik teatud ajal ja siis ma märkasin ühel ilusal suvel seda, et seda rahvast seal minu jaoks natukene liiga palju. Loksa, kui sa oled niikuinii ülejäänud osa aastast oled inimestega tegev. Ja tõenäoliselt lavastaja tajub seda seda odavamalt kui, kui näitleja. Et miks Tõnu seda nii teravalt ei ole ehk ehk tajunud, et lavastaja iga kord, kui ta proovi alustab iga päev, siis ta kohtub 10 või 15 või 20 näitlejaga või kahe või kolme või neljaga ja ta vaatab nende silma nende näkku. Ja, ja kui ta näeb seal mingisugust muremärki või tujust, äraolekut, ta peab sellega natukene tegelema selle inimesega, nagu proov algab, küsinud, mis lahti on, kas midagi juhtus ja nii edasi ja nii edasi. See ei ole mitte kerge asi seal üsna väsitav. Ja siis, kui kui kogu kogu talv läbi kogu aeg läbi käib, üks kokkuleppimine, tähendab, mis kell see tuleb, mis sa ise lähed kuskile ja nii edasi, nii edasi siis kui suvel on ka erinevaid ilmeid, erinevaid meeleolusid ja ja, ja siis niisuguseid kellaaegu, mis on ilmtingimata vaja kooskõlastada, millal süüa, millal mitte ja kes kuhu läheb ja kes käib poes. Ja siis siin siinses ilmnebki, minu, minu individualism teiega, kuidas tahes ja, ja ma tahan natukene privaatsemalt olla. Ma ei, ei taha kõike siis puhkuse ajal kooskõlastama. Et nima. Nii, ma otsisin endale endale teise teise suvepaiga mitte üldse sellepärast, et ükski neist, kes sinna suvel kogunesid, üle 10, sai siis kokku lapselapsed ja nii edasi. Et noh, et neid sai nagu, nagu palju, mitte ükski individuaalselt oleks mulle olnud vastuvõtmatu. Mitte seda. Missugune oli teie hierarhia oma venna ja õdedega? Koolis oli õudselt raske käia, sellepärast et elasid sealsamas koolimajas ja su isa oli koolijuhataja ja ema oli õpetaja, mis tähendas seda, et noh, kõik see, mis teistel on lubatud, see sul oli kümnekordselt keelatud. Sa ei tohtinud mitte midagi teha, mitte mingisugustki vallatust vähimatki. Ja, ja see, see oli selles mõttes selles mõttes hull aeg aga siis kooli kooliväliselt klaasid ikkagi lasid ikkagi koolimajas. Ja tüdrukud olid sel ajal juba, kui, kui see nii-ütelda subordinatsiooni probleemid võisid tulla, sest nad olid mõlemad linnas õppimas virve, noh, ka juba peaaegu lõpetanud õpetajate instituudi juba tööl ja Maive lõppesid. Nii et ma ei, ma ei mäletagi selliseid asju seda ja, ja ja kõik, suved olin ma suverään. Sest et ma käisin karjas. Ja, ja seal ei olnud mitte kellelegi mitte midagi öelda, karjapoisi hoitakse, austatakse ja toidetakse hästi ja nii edasi ja nii edasi. Ma mäletan ainult seda, et Tõnu tahtis hirmsasti karja kaasa tulla, aga noh, niisugune väike väike päss ja kuigi mendast ilmest pidada, siin ma siis, kui te sündisite sündis kodus Loksal siis siis ma jäin ära lasteaiast. Käisin samas samas koolimaja teises otsas lasteaias ja ja magasin temaga koos ja nuusutasin ta lõhna ja ja olin hirmsasti võlutud, et niisugune niisugune armas tamp seal olemas on. Ja siis ta tahtis karja kaasa tulla, aga tallilsama telliks nii nagu lambad, kes paar tykki lehmadega kaasa andis, lammas on, on igavene noh, lollpea ta talvel kell kaelas olla ta, ta on niisugune, et ta läheb põõsasse ja, ja on pikaajalisel, jäi kordagi ei, ei rapsi sellepärast et lehm isegi siis, kui ta lamab ja mäletseb, lööb kärbseid ära peaga või midagi, aga, aga lambal need ei lähe kuskile, villadisse ei pääse. Nii, nad läksid mul hirmus palju kaduma ja ja lõpuks neid enam enam ei peetudki, vere kaasa ei antud. Ja noh, Tõnu ka niisugune väike. Ja, ja nagu tüliks või kaasas ja siis ma mäletan, ükskord ükskord tuli ta nii kangesti tahtis. Sihuke väike armas valge peaga poiss, ta oli. Ja, ja siis ma tegin niisuguseid trikki, et Kazis PD peal me läksime sealt üle, karjamaa oli teisel pool seal seal kalle borda või paiste mäe juures Kalle Pärnamäe olime jõudnud. Siis. Panin ta vaatama ühes teatud suunas ja läksin ise ja peitsin ennast ära sinna kraavi, siis kanarbiku. Ja, ja olin seal vait ja siis siis ta vaatas ümber ja siis ta ei näinud mind siis. Ja siis, kui ta hakkas peaaegu hääletult hakkas, hakkas nutma ja ja ainult pisarad jooksin. Ja, ja siis oli nii, et, et et ma vist hakkasin ise sama vaikselt nutma, sest mul nii jube kahju temast ja kahju iseendast, et mõni niisugune idioot olid, peitsin Ena ja selle tõttu see hetk venis veel pikemaks, eks ole, ma oleksin võinud kohe välja tulla ja öelda häid sõnu, ma olen siin pera tonni. Aga, ja see on mulle, see on mulle kuidagi meelde sööbinud üks äärmisi esimesi äärmisi rumalusi teise inimese suhtes, sest et rumalusi sai karjase tehtud ikkagi. Noh, reageerida nii äkiliselt, et ma pean vist elus üks või kaks korda niimoodi ähmaselt vastu kõrvu säält käest lüüa ei osanud. Ennastki ajas nagu nutma, mis sa oled teinud siis siis löök ei õnnestunud ka kuidagi, aga, aga see asi anti tavaliselt, kui oli tõsisemas ant isale üle. Ja, ja sageli juhtus niimoodi, et isa oli tööasjade pärast linnas või, või siis oli kuskil veskil kaks päeva ära, ootas seal järjekorras ja ja nii edasi, siis praadisid selle aja, teadsid, et ta tuleb tagasi ja siis siis see asi läheb tema kätte. Ja, ja köige hullem oligi see, et ma teadsin seda, mismoodi seal siis edasi läheb. Ühel hetkel, kui tal on aega, kutsub ta ennast, oma töötuppa sest me kabinetis seda keegi ei nimetanud ei ta ise ega mitte keegi teine, selleni tõesti tema tuba, kus tema kirjutas laud Kitzbergi bareljeef seinal ja diivan ja väike raamaturiiul ja raamatukapp siis suurem osa raamatuid oli mujal ja, ja siis ta siis ta pani sind diivanile enda kõrvale istuma ja. Hakkas seda asja nagu arutama mis oli nii, et hetkel nii nagu taguvad tema kõrvale maa toetasid said aru, kui, kui loll olid olnud. Et kui ta peaks küsima, et miks sa seda tegid ja ja siis nad vahest on niimoodi, et et inimene jääb selle küsimuse juurde ja tahab ikkagi teada saada. Miks sa seda tegid. Et, et siis, siis, siis on võimatu vastata, et sellele ei ole vastates sel lollus. See oli lihtsalt väljas. Aga ta ei, ta esitas kordsele küsimuse ääri-veeri mööda midagi oskasid öelda või improviseerid. Siis ta kuulas selle ära ja siis ta aitas nagu kaasa oma versiooniga. Kui ta midagi ei öelnud, siis ta ei korranud ka seda küsimust, sellepärast ta teadis, suurepäraselt ta mäletas, ta oli ilmselt see inimene, kes mäletas üsna hästi oma lapsepõlve. Kui, kui tihti te kasvatades nüüd oma poega tabate ennast sellelt, et kasutada teda kui tõepoolest oma poega, ta on väike ja laps jäid ja maailma asjadest midagi ja kui tihti te võtate teda kui võrdse inimesena, vaatamata sellele, et. Ma arvan, et ma suudan võtta teda. Inimesena. Indiviidina. Siis siis võrdsena, siis ma ütlen, et ma valetan, aga aga, aga, aga inimesena, indiviidina ja isiksusena mitte, sest et noh, isiksus on, on üldse, talle tuleb niisuguseid parameetreid juurde, mis mis lõppude lõpuks ei pruugi üldse olla olulised ja mis ei ole seotud üldse inimliku ja individuaalse kvaliteediga. Eksid. Individuaalsus on, on palju, palju olulisem, palju määravam. Ma usun, et ma siis suudan seda üsna suurel määral teha, sest et ma ka üsna teadlikult taban ennast sellelt, kui ma eksin selle vastu ja, ja siis siis püüan ennast korrigeerida. Et ma ei muudaks tema arusaamisi teatud asjadest, et ma ei ruttaks ette ja ei õpetaks teda nägema maailma minu oma silmadega ja suhtuma maailmakorraldusse nii, nii nagu mina seda seda mõista ei andnud, tahes-tahtmata on aeg-ajalt niisuguseid situatsioone, kus ikka sunnitud aega vähe kiire on. Siis siis tekib selline situatsioon. Ajab oma joru ja, ja nii edasi, aga, aga ära loetud minutid on selleks, et panna riided jõuna kuskile. No ja siis siis ikkagi kasutab vägivalda. Sellepärast, et et noh, see on naljakas, et temal on õigus ju ka valida. Me ise enam-vähem valime selle, mis me selga paneme, mis meid jalga pane veel, mida me sööme ja nii, et me otsustame ja kellega kohtun, tume ja millal välja läheme ja millal koju tuleme ja mis filmi vaatame ja nii edasi. Me kõik otsustan. Ja tema siis peaks noh, teatud teatud vanemate arvates peaks siis tegema kõik niimoodi, nii nagu meie tahame. Nii nagu talle endale ei oleks üleüldse mingisugust valikuvabadust või nagu tal ei oleks eelistusi või asja. Tal on need kõik olemas. Ja noh, neid ma olen. Me oleme püüdnud mitte mitte ainult mina vaid ka abikaasa, eks, Prinud püüdnud tsiteerida. Kas teie enda elu on kujunenud selle tõttu raskemaks või kergemaks. Te olete just Mikk Mikiver. Ma olen selle ikka üsna ammu selgeks saanud, et seda on võimalik muuta. Ta. On see, kelleks sa sündinud oled. See sa oled ja ja lõppude lõpuks. Kõik, mis, mis sinuga. Sinuga juhtuda võib, mis või kuhu poole sa võid liikuda või, või ennast kas tahad muuta ja suudad muuta, või? See on kõik su enda käes, sest et mitte keegi teine ei saa ja siin sind aidata, kui ma oleks Adolf Hitleri poeg, siis Adolf Hitler oleks mu isa igal juhul. Sest et nii on, nii on, nii on, ma ei saa sellest mööda, ma ei saaks sellest mööda ja, ja ja, ja nii edasi. Me võtsime üks Cortana. Ükskord Merilai Olaviga oleviga, võtsime Randlepa Salme ja tegime nagu Tency, nagu tol ajal nimetati, et üks võttis niimoodi peast ja kaenla alt kinni, teine jalgadest ja siis taguotsaga niimoodi vastu maad neljandas klassis tüdrukule seal drinki tegema. Pumpu lõid siis siis mina seisin, mina seisin. Kaks päeva suurel vahetunnil, kui teise kogu kool jalutas mööda, ma seisin nurgas sellepärast et mu ema tund oli see, mille eest me seda tegime ja andis matemaatikat, tema tuli tundi, tabab meid sellelt, eks ole, ja, ja kuna tema häda tabas, siis tema ei saanud seda teistmoodi sellele reageerida, mind pandi sinna, aga, aga kellega me seda tegime, teda ei pandud sinna suure vahepeal nurka, eks kogu kool käis mööda ja igaüks ütles midagi. Üks kogemus on mul 60 67.-st aastast, kui kui ma käisin esimest korda Kanadas, kui siin olin niisugune eestigrupp, kuhu veel Gustav Ernesaks kuulus Linda Rummo ja nii väike grupp. Ja seal ma kohtasin siis oma külameest Arno Aarma, kes oli ka kaugesõidu kapten ja kellest mul niisugune mälestusest nende juures sai. Või saia, millele võis moosi peale veel panna. Ja. Ja siis nad tulid sinna, kus me nõukogude inimesed siis peatusime. See oli EXPO ajal selle tõttu meelse sõitu saime. Ja see kõik see lähenemine ja kokkusaamine ja edasi kõik järgnev oli niisugune, niisugune selgelt niisugune ettevaatlik, niisugune nuusutamine ja tundmaõppimine. Ja lõpuks me lahkusime, raske valglahkuda sellepärast, et leidsime teineteist. Ja, ja siis ütles sama Aarna. Ma ei oleks iialgi tulnud sinna, kus te elasite ei olnudki. Hotellis oli niisugune nõukogude inimestele, kes seal turistidena maailmanäitusel käisid, võetud niisugune maja nagu pansionaat. Kui sa ei oleks olnud Arnoldi poeg.