Näen väikest tüdrukut lummatult seisatamas Estonia kontserdisaali rõduuksel Johann Sebastian Bachi Matteuse passiooni avakoorihelid matmas, keda endasse omal kombel päästmatult kogu eluks. Aga ikka ja jälle küsib ta endalt küll kahekümneselt ja kolmekümneselt küll neljakümneselt ja viiekümneselt rutates kontserdisaalidesse meil ja maailma eripaigus kirikutesse ja saalidesse. Ta küsib endalt ja küsib muusikutelt ja kuulajatelt ja filosoofidelt ja vaimulikelt ja õpetajatelt. Mis see on? See muusika? Kas ainult valu ja lohutus või rõõm ja ekstaas või midagi veel enamat. Väga lähedast ja siiski lõputult hoomamatult. Tänases saates mõtisklevad Teie jaoks lugupeetud klassikaraadio kuulajad kolm inimest, kes on muusikaga igapäevasuhetes. Need on Eesti Muusikaakadeemia prorektor Marje Lohuaru Tallinna toomkirikuõpetaja Jaak Salumäe ning Eesti Apostlik-Õigeusu kiriku metropoliit Stefanus. Et teie olete täna meie saates üks väga tänuväärne rääkija sest te olete ise interpreet? Pianist, ansamblimängija Te, olete õpetaja. Ja väga palju noori inimesi on käinud teie käe alt läbi nagu õpilased nagu noored inimesed, kes on pühendunud ja sidunud oma elu, oma tuleviku kõik, mida temas on parimat muusikaga. Ja samal ajal olete ka meie muusikaakadeemia prorektor. Ja see koht vastutusrikas koht võimaldab näha seda kõike, seda muusikapanoraamid natuke kõrgemalt. Jah, ma võib-olla alguseks tahaks öelda, et muusika ei ole võib-olla ainult nende jaoks, kes on pühendunud sellele muusika eksisteerib kogu maailma jaoks ja kui mõelda ajaloos, siis on, kõige olulisem on ikkagi see, et muusika on alati olnud, tasakaalustab osa, igasugustes arengutes on ta ikka olnud tasakaalustaja rollis ja samuti toimib see minu meelest ka väga suurepäraselt isiksuse tasandil. Et see on seesama tasakaal ükskõik missugustes kategooriates, ta väljenduv, intellektuaalne, emotsionaalne, ratsionaalne ja nii edasi ja nii edasi. See on seesama tasand, mida me kõik kogu maailmas igal tasandil väga vajame ja milleni me kõik püüdleme ja milleni ka võib jõuda. Ja muusikaosa on siin. Ma võib-olla olen natukene ülekohtune, aga ma ütleksin, et on väga-väga oluline. Mis see muusika siis on, sellel on ikka raske leida vastust ja ma arvan ikkagi, et maailmas võib-olla kõige olulisemad asjad ongi need, milleni me nagu ei jõua ja milleni me selget vastust ei tea. See maailm ei ole nii ühene, et iga asjale on üks pluss üks, kaks vastus. Aga ma arvan, see teeb ka selle maailma ja selle elu väga huvitavaks. Muusika, kui me räägime klassikalisest muusikast, siis see on üks elu põhiväärtusi püsive, tõsi see on läbi ajastute läbi sajandite läbi kogu maailma ajaloo. Ja rõõm on tõesti tõdeda seda praegu, et selle arengu tulemusena on küll muusika kättesaadav kõikidele inimestele. Kui võib-olla ajaloos eksisteerisid veel klassivahed, oli pööbli muusika ja oli aristokraatide muusika, siis nüüd praeguseks tõesti seda enam ei ole. Tähendab, inimesel on ikkagi võimalus tegeleda oma hingeharimisega, see on hingeharidus. Ja muusik Ta ta mõjub ju inimesel ikkagi emotsionaalselt. Ta arendab inimest emotsionaalselt. Ja ma ikkagi arvan, et see ei ole sugugi vähese tähendusega haridus igasuguse elukutse esindajal. Ja kui praeguses väga tormiliselt arenevas Eestis puutume kokku väga erinevate ja isiksusega kõrgel ühiskondlikul positsioonil siis tõesti see tahaks väga loota, et see hingehariduse osa nendes inimestes ja nende emotsionaalne areng ikkagi oleks vähemalt tasakaalus selle kõige muuga. See peaks olema meie suund ja siht. Rääkida veel muusikast no selle õppimisest, muusikaharidusest siis tõesti, see on üks elukutse, mida tuleb õppida väga varakult ta vähestest elukutsetest, mida õpitakse, mida tuleb alustada varakult hiljem, on juba läbi, kõik, võiks öelda ta nii tundlik igasuguste realiste näitajate poolest. Ja tõesti veel inimene peab ikkagi, laps saab ikkagi väga palju seda harjutama, puhtse harjutustreeninguprotsess on ikkagi väga oluline. Ja kui teatud eas seda ei tehta piisavalt, siis võib öelda, et jah, on midagi juba pääsmatult kadunud. Ta võib olla enam ei jõua päris sinna tippu sellel erialal. Aga samas ma ei taha muidugi seda absolutiseerida, sellepärast et ma arvan ikka, et kõiki asju õpitakse eluaeg. Nii et ega see muusika selles mõttes ei ole ka nüüd nii-nii eriline käsi õpetatakse tegelikult eluaeg ja ka muusikat õpitakse eluaeg. Muusika pakub õppurile väga palju kui mõelda, et seda õpitakse tõesti lapsest peale ja kindlasti on teatud perioode, kus õpingud ei paku alati nii palju rõõmu ja tahetakse pooleli jätta. Aga kui ta on juba jõudnud teatavale astmele, olen puutunud kokku noorte inimestega, no kuskil muusikakeskkooli lõpuklassides, kes on ikkagi väitnud juba, et enam ei taha nüüd ma lähen, astun ülikooli või kusagile mujale ja mõnigi neist teeb seda, mis on õige. Siiski suurem osa jätkab ikkagi, tähendab see on asi, millest on väga raske loobuda. Ta kuidagi, see on niivõrd juba sinu sees, et tahad tõesti, et sul oleks mingisugune valikuvabadus, otsuse vabadus, aga kuidagiviisi kuskilt varem on juba keegi selle ära teinud, kuskilt on toimunud juba see murrang, et jah, ma jään sinna muusikasse. Teisalt kui vaadata praegu siit muusikaakadeemiat minu poole pealt ja ka meie lihtsalt administratsiooni poole pealt on ikkagi suurem osa inimesi tööd tööl meil, kes on õppinud muusikat. Ja ta tahab ikkagi asi olla selles samas keskkonnas, nende inimeste juures. Järelikult pakub see talle midagi. Ma loodan niimoodi. Need interpreedi seisukohalt, mis on see muusika siis? No muusika puudutab võib-olla inimese sügavamat olemust. Ja kui me valmistame ette noort muusikut nagu interpreedid, kui ta seab endale nii kõrge eesmärgi siis on see igal juhul niisugusel tasemel kokkupuude teise inimese. Ma ütleksin sügavaima olemusega. Sellepärast hea interpreet on see, kes suudab puudutada hingekeeli. Ja mis saab olla veel huvitavamat kui üks inimene. Kui sa suudad jõuda temale väga ligidale, siis oled juba siis on ta sinu oma juba ja see on just see publikuga suhtlemine, millest nagu väga palju räägitakse ja ja, ja just on huvitavad nisukesed jutuajamised eriti kõrgel tasemel olevate interpreetide ega sellepärast ma olen alati öelnud, et Muusikaakadeemia üliõpilasel peab olema kokkupuude oma ala tipuga. Ta peab teadma seda, kuhu ta ka võib-olla võiks jõuda, aga võib-olla ta ei jõua, ta peab elama reaalsuses. Aga ikkagi see kokkupuude on äärmiselt oluline, et sa näed, kuhu, kus on nüüd see asi. Ja samuti ma leian ka seda, et muusika, muusika, pillimängu õppimisel, eriti kuna pillimängu tuleb ju kõige rohkem kõige kauem õppida on ikkagi äärmiselt oluline see eriala õpetaja osa. Mis siis ja eriti algõppes. Et ma arvan, et väga palju otsuseid ja, ja väga palju arenguid määratakse juba alg-kesk- staadiumis, Muusikaakadeemia on pigem selle kinnitamine pigem võimaluste andmine, pigem veel lihvimine. Aga see keskastmes, kus inimene areneb, võib-olla kõige inimese emotsionaalsus areneb 14 kuskil 17 18. Mina leian, et see igav võib-olla just kõige huvitavam ja seal ikkagi see õpetaja roll on väga ja väga oluline. Mida annab interpretatsioon interpreedi-le. Ma arvan, et meil siiski praegustes piiridega maailmas ja reglementeeritud maailmas ta annab meile vabaduse tunde. Tähendab see võimalus, mida pakub ikkagi nooditekst on ikkagi hoopis teisel tasandil vabaduse tunnetamine. Ja see on seesama tasakaal, mida ka iga interpreet väga ja väga vajab. Samaaegselt, kui muusika mõjub kuulajale emotsionaalselt, siis interpreet kui selline peab olema väga tugeva intellektuaalse potentsiaaliga inimene isiksus. Et see muusika ja see vormimine ja nende kvaliteeti leidmine selleks, et puude inimese emotsionaalsuseni nõuavad ikkagi väga tugevat intellektuaalset taset. Ma tahaksin Marie ette räägiksite mõnest hetkest, kui te olete olnud väga õnnelik. Sellest on küll raske rääkida aga no ma ütlen võib-olla õpetamise poole pealt, et mul on ikkagi pakkunud väga suurt naudingut õpetamine noorte inimestega, eelkõige suhtlemine. Ma ma ei julgeks isegi öelda, juhendamine, võib-olla eelkõige nendega suhtlemine ja nende tundmaõppimine. Tänu sellele, et mul on selline amet saan olla kogu aeg noortega nagu ühenduses ja mul on selge ja mis toimub? Tähendab, ma arvan, et võib-olla kuskil ei avaldu inimene nii täielikult kui ühe teose ettekandel. See on nii avalik, et võib öelda, et tema minast seesmisest olemusest ei jää vist midagi varjatuks. Ja see on mul alati pakkunud lihtsalt väga-väga suurt huvi. Toomkirikuõpetaja Jaak Salumäe Muusika on teie igapäevatöös vist üks lahutamatu osa. Milline on teie suhe muusikaga? Ma arvan, et siin peaks kohe kõigepealt tagasi pöörduma Kuusalu pastoraadi ja 50.-te aastate lõpu. Sest sealt nagu on sellised kõige elavamad mälestused seoses muusikaga näiteks pastoraadi saalis, kus meil oli külla tiibklaver ka ja väga tihti isa armastas õhtul, kui juba ähvardus või, või pimedamaks läks istuda seal saalis harmoonium ei taha ja improviseerida. Ja see oli siis selline omapärane tunne, et selline helid kostavad, midagi näha ei ole, aga nad on sellised, rahustavad harmoonilised ja on nõndamoodi jätnud sellise helge mälestuse. Ja teine sinna kõrvale võiks tuua kohe samast perioodist Kuusalu kirikust kus meil tol ajal oli väga hea organist Endel Kink ja jumalateenistus oli alati nõnda üles ehitatud. Ka muusikal oli oma oluline Itaalia tähendus ja mina ikka armastasin istuda üleval oreli koorile oreli kõrval. Ja siis, kui oli jumalateenistuse kõrghetk ehk armulauateenistuse Sanctus püha püha siis organist kinke võttis sellest väikesest viletsast oreliste väga võimsad helid välja ja ja ise elas ka väga ilma nähtavalt ja, ja ülendavalt ja rõõmsalt seda kaasa. Vaat jälle selline mälestus. Või sealtsamast näiteks tol ajal me väga palju kuulasime Soome raadiot ja just nimelt ka muusika, istu poolt. Ja naljakas sellele, et igal pühapäeval anti Soome raadiosena jumala teises küks Bachi kantaat. Oli raudne reegel see, et suureneljad päeval ja suurel reedel tuli Matteuse passioon Helsingi Johannese kirikust otseülekandena. Ja see oli sama oodatud nagu oli näiteks jõulurahu kuulutamine turust või uusaasta vastuvõtmine senati väljakult. Ja meie pere jaoks oli see selline pühade üks kõrghetki omas kirikus oli jumala seisus peetud ja, ja siis sai rahulikult raadio juures süveneda. Jaa, Matteuse passioonist oli alati minu jaoks väga oodatud. No mõned momendid, näiteks see, kui rahvas kisendas, löö risti või hüüatas parrabas, see oli muusikasse niivõrd mõjuvalt pandud, esile toodud. Või siis, kui Jeesuse surmatunnil templi eesriie kärises katki ja kaljud lõhkesid ja, ja kui elavalt ja võimsalt on see Bachi muusikasse pandud. Vot sellised mälestused ja mõtted on sealt lapsepõlvekodust. Ja küllap see muusika tähendus niiviisi on kogu aeg nagu vähehaaval selgemaks saanud, et ta ei ole ainult selline kuulamise asi, vaid tal on ka oma mõju. Ja, ja sellepärast oligi väga kosutav lugeda Johann Sebastian Bachi mõtteid seoses muusikaga ja tema ütleb nõndaviisi, et kõiksuguse muusika siis mitte ainult kirikumuusika, vaid kõiksuguse muusika eesmärk ja peamine põhjus ei saa olla miski muu kui jumala austamine ja inimhinge ülesehitamine. Kui seda ei arvestata, siis ei ole tegemist tõelise muusikaga, vaid üksnes saatana kärina ja leierkasti Vantamisega. Nii on arvanud. Ja kui mõtelda, siis sellele jumala austamine, ülistamine, see on arusaadav ja, ja siin ei ole nagu kaksipidi mõtlemist. Ja mis võiks olla pahin meeles, kui ta rääkis inimhinge ülesehitamisest ja siis vaatasin, et see sõnakasutus seal on taoline Reek Readcio kordis. Ja, ja selle kohta võiks ütelda ka, et see tähendab siis südamesse korra taastamist. Ütleme uuesti loomist sellise loomispärase algseisundi juurde tagasipöördumist, mille kohta me võiksime ütelda, et see ongi rahu jumalaga. Ja kui niiviisi võiksime nüüd muusikaotstarvet näha, et üks on see, et meie looja tülistame ja teine on see, et me saame oma hingerahu, meie leiame lepitust, selgust et tekib see looja poolt inimesesse antud loomulik olukord, see rahu jumalaga, no mida suuremad siis võiks inimene veel igatseda või otsida või oodata. Ja see rahu otsimine jumalaga see tegelikult viib meie mõtted ju kohe muusikateraapia juurde. Ja vanas testamendis on väga mõjuv lugu sellest, kus kuningas Sauli vaevas, depressioon oli sügavas masenduses, need hood käisid talle peale. Ja siis noormees, Taavet oli siis see, kes oma kandlemänguga vana kuninga depressioonihoogusid leevendas isegi aitas pisut neid ravida. Selline muusika tervistav mõju on, väsis väga vana kogemus ja mul oli päris huvitav lugeda professor Hugo Lepnurme kirikumuusika raamatust kus ta viitab ka Georg vili Endelile ja, ja Endel on ütelnud nõndaviisi et ma peaksin kahetsema, kui olen oma kuulajaile pakkunud ainult naudingut. Ma sooviksin teha neid paremaks. Nõnda on ka Händeli muusika tegemises oma selge eesmärk mitte pakkuda sellist naudingut, et ilus muusika ja sõdalasi vaid et selle läbi teha inimesi paremaks. Ja, ja küllap see peaks olema võimalik ka nüüdsel ajal. Et just muusika kõlakoda siis kirikus otseselt või kontserdisaalis või raadio kaudu. Tal on kindlasti oma selline mõju ka tänapäeval päevani ja selle mõju juures jällegi võime rääkida ju mitmest asjast või ma rääkida sellest, kuidas see muusika on sündinud nii nagu on Bach oma teoste kohale kirjutas algusesse Jeesuse abiga ja lõpu ainult jumalale, olgu au ja sinna vahele mahtus siis see teos tulema üldse vaimulik teos, ka ilmalike teoste puhul oli samamoodi see lähenemine muusikale, see oli nii pühaand ja sedaviisi ta täitis siis oma otstarbe. Ja, ja kui selline muusika on loodud, siis järgmine Lüdi on esitajad. Ja, ja mismoodi nüüd seal see jumala and edasi kandub kui algupäraselt, kui ehtsalt, kui mõjuvalt seal muusikud kindlad saavad, ajata kaasa. Aga samas võime täiesti võtta kui tõsiasja, et ega muusikul ei pea olema täpselt samasugust vaimuliku tunnetust selle juures. Hea on, kui on, aga kui tema väga hoolsasti teeb seda, mis on nüüd helilooja nootidesse pannud ja mida dirigent tema käest nõuab noh, siis võib ka mitteusklik inimene vaimulikku muusikat vaprast esitada ja, ja ongi see kolmas lüli, see, kes nüüd vastu võtta. Ja, ja küllap see vast ongi kõige määravam selles, et millise mõtte, millise ootusega meie selle muusika ette asetume või mismoodi see muusika, meid Ta saab, võib-olla meie asetage alguses mingisuguse erilise ootusega, aga see muusika nii haarab meid ja mõjub, et tegelikult see algtulemus jõuab meieni. Teie olete oma kiriku uksed avanud kontserditegevuseks. Kas see on loomulik kirikule, kui jumala ja rahva teenrile üheaegselt? Siin on küsimus selles, et kust me tõmbame piiri, kus lõpeb jumalateenistus, algab kontsert. Näiteks kui me mõtleme Arvo Pärdi Johannes passiooni ettekandele. Me oleme juba ilusa traditsiooni saanud, et suure reede õhtul kõlab see teostasin Toomkirikus. On niisugune teos, et. Mis see siis on, on see kontsertjumalateenistus? Ma usun, et see ongi jumalateenistuse, ilma et me sinna ühtegi sõna peaksime juurde lugema ei ette, ei lõppu, vaid see on on üks täiesti jumalateenistuse nõuetele vastav igav esitus. Ja, ja loomulikult see mõju muusika sinna juurde ma mõtlen, sest on vist 10 aastat, kui ma esimest korda seda siin Toomkirikus kuulsin. Ja siis oli nõnda, et kirik istekohad olid täis ja noored istusid veel treppidel ja kiriku põrandavaipade õlgi ja, ja see 65 minutit ja see oli nagu üks hingetõmme ja. Pinge ja elamus ja see sündmus, mis sellest toimus, no igaüks kindlasti tundis midagi väga isiklikku ka selle läbi. Teine asi on, on muidugi nende kontsertidega kus tahetakse ka kirikuruumi tulla, kuna siin on hea akustika ja, ja orel ja, ja võib-olla mõnikord madalamad, üürid ja, ja mis iganes, võib-olla sisendiks stiimuliteks, aga kus tegelikult ei tulda mitte jumalat austama või inimesi palve meelde juhatama, vaid esinema ennast ja oma võimeid näitama ja demonstreerima. Seal tekib tõesti küsimus, et kui kaugelt kirikuruumi meie peaksime taoliseks ülesandeks otstarbeks andma. Aga selle piiri tõmbamine on väga raske ja siin ma ei taha ühtegi muusikutega muusikakollektiivi solvata ja samas ka on väga palju sellist intelligentsi nendel kontserdi soovijatel endil, et nad tunnetavad ära, mis kirikuruumi sobib. Kuidas seda peaks kavasse panema, kuidas tahaks raamistama, võib-olla peaks niisugusel puhul lisama, hindad sinnaga palvus osa, et siis see muusika võib olla pääseks ka palju paremini inimesteni ja saaks oma otstarvet täita. Kolmas vaatenurk on, on muidugi selles, et teosed ise peaksid olema siiski kirikusse kohaselt, aga ka seal oli mul äsja just selline huvitav elamus. Paar nädalat tagasi, kui meie organist mu tütar Ene Salumäe otsust, kuidas tähistada väikese kontserdiga Edgar Arro üheksakümnendat sünniaastapäeva ja võttis kavasse arro rahvaviisi töötlused. Need on väga palju väikese osakese saida sinna mahutada ja ta võttis endale abiliseks Anneli kondi, kes on kõva rahvamuusik ja ta laulis seal rahvaviisi neid algupäraseid ette, millele veis oli roma töötused teinud, mängis viiulit, juurde oli väga huvitavalt kokku seatud aga ene enne seda kontserti nagu natukene ühelt poolt kõhklevad, ühelt poolt just nimelt jõuliselt ütles niiviisi ette, et nojah, et, et nagu tekstid on, on küll ju sellised ilmalikud, aga ega neist tekstis ei ole ju midagi sellist, mida piiblis ei oleks. Ja, ja tõesti, see on piiblis armastuse lugusid ja, ja peigmehe otsimist ja hällilaulu ja karjasepasunat ja kandlemängust ja kõigest sellest on ka piiblis juttu ja, ja sellepärast ongi nõnda, et tõesti miks me peaksime nii kitsad, ainult et kui issand, issand, sees on, siis on vaimulik laul ja kui on looduspilt, siis see nagu ei kõlbaks kirikusse. Nii et küllap siin jällegi taandub nüüd sinna, kes teevad, missuguse meelsusega ja kes kuulab, missuguse meelsusega. Oma tänast saadet Me alustasime avakooriga Johann Sebastian Bachi Mateusz passioonist. Seejärel Kenne toomkirikuõpetaja Jaak Salumäe mõtisklust kõlas avakoor Georg Philipp Tele-mani Matteuse passioonist. Praegu hakkame kuulama lõpuminuteid Arvo Pärdi Johannese passi joonist ning seejärel jagab teiega oma mõtteid. Eesti Apostlik-Õigeusu kiriku metropoliit isa Stefanus. Lihavõtte ajal nagu muude pühade ajalgi kõlab muusika mitte ainult kirikutes, vaid ka saalides ja sellel on kõikide inimeste jaoks nagu eriline tähendus ja sisu ja muusikas. Ka pühademuusikas on ühteaegu valu kurbus, ülemus ja rõõm. Töötades päevast päeva muusika sees tuleb ometi vahete vahel mõte, mis on muusika. Kui eelnevalt on väga palju küsimusi üheaegselt Kõigepealt kristlastele on püha nädal suurim nädal kogu aastas. Ja on ilmselge, et kõike läbib tunne, sest see kirjeldab Kristuse kannatusi, tema ülestõusmist. Seega Me elame läbi kõik need etapid väga-väga võimsas tihenduses. Te küsisite minult, mis on muusika. Ma võiksin öelda, et iga elusolendi jaoks on muusika rohkem kui keel. See on viis olla. Ja õigeusklike jaoks on muusika väga oluline igapäevases vaimulikus elus. Ma ütleksin, et muusika on erakordne kingitus. Ainulaadne kingitus inimkonnale. Ma pean silmas seda, et kui inimolendil on vaja väljendada telkida midagi, mida ta tunneb sügaval sisemas On olemas kaks viisi väljendada seda, mis inimeses on kõige tähtsamad inimhingesügavuses. Esimene t või esimene võimalus on poeesia ja teine on muusika. Need kaks täiendavad vastastikku 11 ja moodustavad ühtse terviku. Me. Aga kui inimene ei suuda enam sõnades väljendada oma sügavaid tundeid seda, mida on võimalik väljendada, poisias. Jää talle midagi peale muusika ja sealjuures mitte muusikaline sõna kui seesugune, vaid just nimelt muusikaline heli. Kõige tugevam väljendusviis, mis inimesel on antud on sellepärast ta nimetabki seda nii kingituseks, kui andeks on muusika. Ja Bütsantsi muusikatraditsioonis eksisteerib selline nähtus, kus ei ole enam muusikalist fraasi, vaid muusikaline heli, kui selline. Ja läbi heli võib inimene kõige paremini väljendada seda, mida ta tunneb ja tunnetab. Kuni jumaliku eksistents sinivälja. Ja selline muusikaline traditsioon nagu on Bütsantsi muusika laul ta ei tea, et see oleks kusagil mujal annab siis eraldi nimetust teri Remm, millel ei ole mitte mingit tõlgetega tähendust. Ja et kokku võtta seda vastust teie küsimusele siis temal, isiklikul kui ei ole võimalik enam mingit muud väljendusvahendit leida. Et väljendada suhet jumalaga, jääb tema jaoks muusika. Ja loomulikult mitte iga muusikaline heli kui müra, vaid loomulikult harmoniseeritud, sest kõik, mis puudutab jumalat, Antsiaalses harmooniakk. Ja laulsid seda aatuse kloostri mungad tänases saates, kus mõtisklemise teemaks oli, mis on muusikainimese jaoks üldse, rääkisid Eesti Muusikaakadeemia prorektor Marje Lohuaru, Tallinna toomkirikuõpetaja Jaak Salumäe ja Eesti Apostlik-Õigeusu kiriku metropoliit Stefanus. Tõlkis prantsuse keelest Katrin Meinart. Tänase saate lõpetame, nagu on tihtipeale kombeks tulla tagasi alguse juurde Johann Sebastian Bachi Matteuse passiooni helidega ja valisime lõpukoori.