Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänase saate külaline on muusik Lembit Saarsalu ja teda usutleb Marje Lenk. Kuidas elas Lembit? Tänan küsimast, päris hästi. Sinu abikaasa Inge Arro töötab praegu Ameerika Ühendriikides ja sinu tütar täiendab oma saksa keele oskust Saksamaal. Nii et sa oled vaba mees, kui nii võib öelda. No mitte päris muidugi selles mõttes tõesti pereelu on jõudnud nii kaugele, et meil oli augustis on küllalt suur tähtpäev, mida nimetatakse hõbepulmadeks. Juhtuski niimoodi, et me ei saanudki seda koos pidada, sest see tuleb pidada nüüd uuel aastal, kui mina Ameerikasse sõidan. Ja noh, elu on kuidagi niimoodi läinud, samal ajal mulle meeldib, et tütrel on see saksa keelepraktika praegu vahetusõpilasena võimalik. Ja noh, mulle meeldib muidugi väga hingel on selline väga hea töö. Ta muidugi on tõesti väga hõivatud selles balletikompaniis, aga ma arvan, et inimesele üks aeg on selili vajalikus ta pärast seda, kui ta lõpetas tantsimise. Ta jälle uuesti, on leidnud endale midagi väga olulist. Kui hinge sulle ütles, et talle selline ettepanek tehti, kuidas sa reageerisid kõigepealt? Muide, mina olin esimene, kes ütles, et et sõida kindlasti ja, ja mina olen ka see, kes ütles hirmelile tütrele, et võtame sellise suuna siis elus, et loomulikult on raske, et sina minuga mõneks ajaks siia ja sest tavaliselt on olnud just vastupidi ja ma arvan, et see on ikkagi juba kümned aastad on niimoodi läinud, et mina olen reisil ja nemad kahekesi kodus. Sina pead siis kõik need kodused tööd ära tegema ja oma elamise eest hoolitsema, kuidas sa sellega hakkama saad? Huvitav on see, et ma tõesti, kui ma hommikuti olen köögis noh, tegelikult ma leidsin iseenda eest, eks ole, ja muidugi mis seal salata, veel koera ka, aga et ma ei kujutanudki nende ette kunagi sellises rollis, sest mul on tõesti elus vedanud, et ma olen palju reisinud ja. Neid maid on palju ja need kontserdid on palju, on väga palju inimesi, kellega ma olen kohtunud. Tähendab, see oli niisugune tüüpiline muusiku elu, et sul ei olnud aega üldse mõelda elu peale, sest ainult mängisid, see oli sinu põhitegevus ja tulin sellega, ma arvan, et päris hästi toime, aga nüüd see elu teine pool järsku, et kuidas need igapäevased asjad ja loomulikult, eks ma hakkan paremini mõistma ka. Võib-olla ütleme niimoodi parem hilja kui mitte kunagi, et mis see üldse tähendab, eks ole see naise roll ja noh, kõik need tegemised, mis oli naise õlgadel, perekonnas need õpin praegugi veel klaasid on keedetud. Suurtest asjadest. Ma tahan muidugi üldiselt need jäävad mulle väga kaugeks, aga noh, niisugused igapäevased toimingud ja rohkem mõelda, aga tihti peab õpetama oma tervise peale ja sest noh, esimesed niisugused signaalid järsku tulevad, et kui sul ei ole ikkagi sellist jõudu nagu, ütleme paarkümmend aastat tagasi, kui sa võisid mängida mitu päeva järjest saksofoni teed, sa ei tulnudki, aga nüüd ikka teed suure kontserdi ära ja kui sa oled veel lennanud enne 100 kolm-neli tundi või mingi suur ajavahe on noh, ma arvan, see nagu sport sportlastele, et see annab kõvasti tunda, peab juba pingutama. Sest tõesti varem oli kuidagi see väga lihtne Kuidas sa oma tervisesse Muide, see ei ole saladus, ega kõik teavad seda väga hästi, aga kas me seda teeme, siis on muidugi teine asi aga muidugi, ega see, see on täiesti õige, et see liikumine. Ma muidugi ei ütleks, et see peab olema jooksmine. Ega mina harrastan sellist kiirkäiku, et tähendab, see kõndimine meeldib mulle, kas juba sellepärast, et ma saan kauem ollu looduses, kui sa teed juba 20 või pool tundi jooksu ka ära, et siis noh higistad küll hästi, aga võib-olla ütleme seda head hapnikurikast õhku ja mida oleks vaja. Võib-olla on vähem, et mina olen niisugune kiir käia, siis on oma kindel aeg, mis ma pean väljas olema üldse, see on ikkagi 45 minutit vähemalt kuna ma elan õismäel, seal on ümber järve, on meil väga ilus rada, nii et selles mõttes ma tahan just olla ikkagi looduse lähedale kas, et oleks ikka natuke puid ja põõsaid ja et ma arvan, et see on ka väga tähtis mulle, et ma olen looduses koht ka, kus sa käid. Selles mõttes olen õnnelik inimene, et mul on ju oma isa kodu, veel ema elab Roosna-Allikul, õde. Et käin seal tihti see 100 kilomeetrit Tallinnast ja muidugi ka Haapsalus, jah, selline Suvemajakene toiduga ka hoiad kehakaalu jälgid? Ikka olen hakanud jälgima, kuigi mulle jah, tõesti, mis seal salata, meeldivad magusad magusad asjad ja ja eksreisil oli tõesti niimoodi, et muidugi oli ju aeg, kus oli reisijale ikka väga kehva toitumisega ei olnud näiteks noh, tõesti kvaliteetset toitu. Ma mõtlen just see nõukogude aeg. Ja siis sõit, mis kätte juhtus. Igasugused küpsiseid ja saiakesi ja Venemaal on ju olemas kohe spetsiaalsed niisugused müügipunktid, kus on puulatsionaja peale kirjutatud seal need on ju tegelikult see, mis kõik annab inimesele kõvasti energiat. Aga selline energia ei ole nagu kõige parem just tervisele ja ma olen nüüd viimasel ajal märganud ka seda, et kui ma olen kuskil klubides, kus suitsetatakse palju ja niisugused väikesed kohad ei ole head ventilatsiooni, ma kohe seda tajunud, Sa ise suitsumees ei ole, ei ole kunagi olnud maa muidugi paar sigaretti niimoodi ikkagi huvist sai ära proovitud tulles makanud veel suitsetama, sest seal on ju mulle täiesti kohutav juua, suitsetada ja siis puhuda veel selleks ikka. Kas sina hakkasid juba varakult kodus tuttama või olid sul mingid teised pillid või mänguasjad? Muidugi muusika oli peres ikka au sees, sest laulsime ja isa mängis akordioni ja ema kitarri ja laulis ja noh, see oli, see oli nüüd olemas, tõesti, tähendab selline muusikaarmastus ja aga kõigepealt tõesti ma sain klarneti. Ja läbi klarneti siis hiljem, kui ma olin juba Tallinna muusikakooli õpilane, siis tuli saksofon, sellepärast et saksofon oli siiski küllalt ka ütleme kuuekümnendatel siin mitte väga populaarne võib-olla ka sellepärast, et tema taust võib-olla sellest Stalini ajast, eks ole jäänud kuskil viiekümnendad, kus oli saksofoni ka väga selline instrument, mis lausa saagis oma helidega riigi alustugesid. Võib-olla niimoodi võiks isegi öelda, sest tal ei pideva kontrolli all väga palju huvitavaid asju juhtunud kas või sellega, et kuidas seda pilli kätte saada ja mängida, sest tõesti, kui mina olin 15, siis ega pilli niimoodi kätte kusagilt ei olnud võimalik saada. Isegi isegi müügil oli teda väga vähe defitsiiti. Pilt üldiselt oligi defitsiitne, oli üks juhtum, kus minu eriala õpetaja esimesele kursusele ütles, et kas sa oskad saksofoni mängida. Muide, ma olin korra, sa tahad käes hoidnud ja see oli altsaksofon, aga sinna bändi, kus oli mingi tantsuõhtu, seal oli siis kolm, saksofon oli tenorit vaja, aga mina muidugi suures õhinas, et peaasi, et saaks proovida, ütlesid jah, muidugi oskan. Läksin sinna, pandi siis noodid ette ja seal oli kolm saksofoni, alt-tenor ja bariton, kõik mehed räägivad, kuidas seal võtted on ja kuidas vaadam paremini olevat. Mina kuule Telembul muidugi kõrvust mööda muidugi hakkan juba närveerima, et kas üldse häält tuleb. Muidugi juhtus see kõige hullem, ei saanudki midagi mängitud, olin, istusin seal orkestris kaks-kolm lugu ja siis bariton mängija kõrvalt ütles, et kuule poiss, sa võid täna küll koju minna, lihtsalt ei olnud seda Põhnavad võhma ja ei, ma ei osanudki puhuda, sest see oli natuke suurem. Saksofon, kägu vält, eks ole, altima olin proovinud niimoodi, aga noh ka põgusalt ja lihtsalt see trostja, noh tol ajal ei olnud ju midagi seda saada. Ühesõnaga see, mis vibreerib, eks ole, mis selle heli annab, nii et see oli ka mingisugune vana kuivanud puu tükikene, ütleme niimoodi. Ja sealt ei saanudki midagi välja tulla, seda ära muidugi minu noore inimese käes. Et võib-olla keegi kogenum oleks, võib-olla sealt midagi mingisuguse häälega, noh kaugel sellest, ütleme heast saundist või heast kõlast, aga see oli niisugune täiesti humoristi lugu. Läksin siis koju, oli väga solvunud, muidugi, kurb ja mõtlesin, et kust ma selle saksofoni ikkagi saaksin. Ja siis oli mul üks hea tuttav tädike, kes töötas Eesti põllumajandus projektis ja tema oli seal ametiühingus tööl. Igal tehasel või asutusele olid mingid pillid ka tol ajal olemas ja siis see oli mul pidupäev, kui ma sain siis nädalas korra või kaks korda, ta andis mulle paariks tunniks saksofoni, et aga sa mängi kaks tundi ja siis tood mulle kohe tagasi jälle. Et ütleme, mingeid pahandusi tulla. Ikkagi noor poiss käädvusele pilliga kaob ära või midagi, tädil võib siis suur pahandus tulla, kui pill on, sealt tuleb mingisugune inventuuri seal pillun puudu. Et sellised asjad on täiesti toimunud. Täitsa muidugi, praegusel ajal, kui hakkad mõtlema, eks ole, on üsna, täitsa absurd, kuigi noh, praegu muidugi teised võimalused hea pill maksab, paljukojas on teine küsimus, aga pangad, aitaadia, palju siis need pillid maksavad praegu? No ütleme abil ikka oma seitse-kaheksakümmend 1000 ja võrreldes praegu meie autodega, mis liiguvad siin vabariigis ringi ja no üldse niimoodi vaadates seda meie Eesti arengut võib-olla siis ta ei ole nii nii kallis, aga ütleme suhtarvu selle, kuidas siis meie keskklass teenib, eks ole. Ja muusikat ütlesid, et võib-olla siis noh, ikkagi natuke võtab aega, et seda koguda. Kas sina oled oma pilli ostnud, sulle kingitud? Minul on igasuguseid, neid on ostetud ja ja üks on siis kõige kuulsam pill on mulle kingitud. See on ju see Ameerikas laenu Hamptoni džässifestivalil 1989. aastal. See on tõesti väga hea pill prantsuse Ameerika firmas Helmer. Ja selle muidugi teeb kallimaks ka see taust siin, eks ole, et see on mulle antud. Lionel Hampton ise andis mulle selle suure rahvahulga ees, andis kätte ja selga, tema bigbänd oli laval. Et seal oli saalis oma 9000 inimest suures hallis need see on praegu mul niisugune eriti väärtuslik igas igas mõttes, et ta on väga hea pill ja siis ka selline selline legend siia juurde. Nii et juba väikese poisina unistasid saada siis pillimeheks või kuidas? Oli küll selge jah, vaat selles mõttes on läinud küll elus, niiet muusikal mulle tegelikult kõige põnevam siiski kuigi maapoisina mind huvitas ka tehnikama 11 aastase sõitsin seal autodega ringi, juba oli ka päris normaalne kui käisime autodega ja traktoritega oli vaja seal põllu peale minna, aga siis hiljem juba kus. Meil tulid puhkpillid ja saime puhkpilliorkestri esimese seal Roosna-Alliku kultuurimajas rahvamajas, nagu tol ajal nimetati. Ja siis oli vaja klarnetimängijaid. Mina tahtsin trompetit, kuna mul oli kõik olemas, kuidas heliredelit mängides vanemate muusikute käest olen küsinud, et kuidas, kus too on ja kuidas veel. Nii et mul oli nagu pillid sinna tulid, panime uuriku peale, mina kohe mängisin heliredelile ära siis mehedasid, ei, et meil on teisigi, kes sellega nagu siin võib olla, toime tulevad, aga klannetiga klarnetimängijat ei ole kedagi võtta. Et nii ta siis oli. Läksin klannetega kurvalt koju, sest sain seal kokku pandud ja ja huulikuga trostid peale, aga ema siis ütleb, et no mängige midagi, siis siis oli ainult mingisugune kiiksumine. Täiesti võimatu mängida klarnetit, võtad ta kohe kätte ja mängid, kuigi teisi puhkpille ütleme trompet või ütleme, need suuremad tenor ja bariton ja tuumani välja, et noh, ikkagi mingisugune süsteem on olemas, et no et kas natukenegi puude, et võib-olla see asetus ei ole päris õige, ega sa ikkagi leiad sealt mingisuguse heli, aga klannetega, nii et kui seda trossi ka ei ole, tähendab see keel, eks ole, mis seal heliseb, vibreerib, siis ei tule sealt midagi välja, muidugi esimesel õhtul olin päris kurb selle pilliga, sellepärast et noh, vaatan teda ja proovin, jaa, muidugi absoluutselt midagi ei tea. Siis, eks muidugi aega edasi. Noh, Roosna-Alliku koht paidesse sealt 20 kilomeetrit, kus seal laste muusikakooli minna. Aga siis oli Järva-Jaanis oleks vaja väga hea tore muusikaõpetaja Voldemar Jüris, kes ei teinud, kooliorkester oli seal ja see oli väga-väga hästi, poisid mängisid naelal, tollel sealhulgas alate käis südamest läbi oma kuusing mängisid. No küll mängivad hästi seal nii võimas ja emotsionaalne ta siis tema juurde. Ja muidugi siis ühe kooli järgi ka ja muidugi ka naljanumber, sest isa käis Tallinnas siis ega siis maalsused eriti linnasekäidud. Võti siis reisi ette, et on vaja tallides tuua, mingisugune klarnetikool on vaja kas siis nähtavasti, kas siis olid ma ei teagi, mis tol ajal üldse liikus, kas oli venekeelsed? Isa tõi ungarikeelsetest eestikeelsed loomulikult ei olnud, pildid olid, pildid olid seal muidugi noh, need tabel, eks ole, kus klappida kõik peal ja kõik ja muidugi ungari keeles, eks ole, absoluutselt millestki aru ei saa, siis vaatad ja lustakad seal kuidagi. Nii see kõik pihta hakkas. Kuidas selle klarnetimänguga praegu on, kas suudaksid kedagi asendada? No olisuse väiksemat haltuurat mängin ära, kus võib-olla peast mäng on, aga no ütleme, see kaader, kes muidugi seal seal vaevalt et toime tuled enam sellepärast, et see nägu keelegagi, et on inimesi, kes valdavad väga palju, et keel, eks ole, kohe sündinud sellised andekad ja ütleme klarnet ja saksofon ka, et nad küllalt lähedased, eks ole, suguluspillid ja kõik. Aga kui sa muidugi oled spetsialiseerunud ainult saksofoni peale ja mängid neid aastaid, siis on ikke Lannetega päris raske. No kui sünnipäeval kusagil sulle lõõtspill ulatatakse, kas tõmbad ära? Väga hästi, mul on isegi üks akordion kodus olemas, kunagi muretsesin, et see oli ikkagi esimene pill ja huvitav ja noh, kõige rohkem mängin klaverit, kui vaja midagi kirja panna ja töö jaoks ei saanud klaveri põhi Pillega. Mulle meeldib, et siin on mitmeidki näiteid eesti noorte muusikute ringist ka, kes on akordioni pealt läinud, saksim peale näiteks nagu Raivo Tafenau, eks ole, kes on väga hea akordion mängija. Nii et võib öelda niimoodi, et sa akordionit sugugi seganud. Kas õppimine läks sul kergesti muusikakoolis? Jah, välja arvatud minu kehakultuuri sellised mitte erilised head saavutused millekski vahel ei täitnud normi. Tol ajal oli see, et Ma isegi mõtlen ka praegu, et huvitav küll, eks ole, et et pedagoogika oli ka siis selline huvitav, et kui inimene jookseb seal ümber Snelli tiigi kaks tiiru ära, eks ole higine ja oled väsinud ja kõik. Aga lõpet ütleb, et see aeg annab ainult ühe näiteks, eks ole, no siis sa ei ole eriti õnnelik ei ole ja selle selle üle ja ja siis muidugi tekib trots, et sa ei tahagi enam midagi teha ja sest põhiline, nüüd ma mõtlen just, et nagu ma ise käin juba joosta. Et põhiline on see, et, et see noor inimene tuleks. Et oleks õues ja ta jooksis, teeks midagi ja noh, eriti nagu omakorda puhkpillimängijad on see väga vajalik. Aga noh, siis on, kui sa pead mingi, mingeid numbreid oli ju tol ajal ees, eks ole, ütleme ketast, ma ei tea, mitukümmend meetrit oda nii palju ja ja noh, kui sa selle saad korra nädalas, et selle kätte, eks ole, siis mis tulemus saab seal eriti tullagi, eks ole, esiteks ei tea seda tehnikat libiseb ta sul sõrmede vahel seal üldse ära kuidagi. Et see oli vast põhiline, niisugune komistuskivi oli, eks sellepärast juhtus nii mõndagi minu elus, et Läksin siis sõjaväkke ja see kool sai hoopis hiljem ära lõpetatud juba niimoodi noh, nii-öelda juba teadliku seas, kus sa võtsid õppimist hoopis teisiti ja muidugi siis ka teine õpetaja oli mul algul oli õpetaja pik normale piksam, kes käis teatris, mängis klarnetit ja pärast siis lõpetasin juba Aleksandr Rjabovi juures mis oli ka selle võrra veel hea, et Aleksandr Rjabov ka väga hea muusik, et siis sai ühendada just klassika ja džässi, nii et see oli, see oli mulle väga, väga meeldib. Ja sõjaväes mängisid ka. Jah, sõjaväes ma olen Riias, kus on, ütleksin niimoodi, et meie paljud professionaalid on käinud seal alustades Ennomatiivsenist ja Peep Lassmann selles orkestris teeninud ja Olav Ehala ja ja noh, paljud paljud, et see oli niisugune hea suur orkester, kus ikka oli 80 kuni 100 liiget ja me mängisime head muusikat, mis võimaldas üldse selline puhkpillikoosseis, seal mängisin muidugi saksofon, režissööri. Millal sa saksofoni ka siis oma esimese leivaraha teenisid? See oli siis, kui ma hakkasin mängima restoranis kevad siis ma olin teisel kursusel ja see oli siis tõesti, see oli ikka niisugune tõhus abi. Mulle ja noh, tol ajal muidugi noore inimesena ega selle raha peal eriti mõtlegi. Põhiline see, et said mängida heade muusikutega ja head praktikat, et see tõesti hea praktika ja kusjuures võib öelda, et et kevade bänd oli tol ajal ikkagi niisugune väga heal tasemel raadioski lindistasime ja raadios olen ka teinud siis kevad, kevade bändiga oma esimesed lindistused üldse. On sul meeles need esimesed raadio lindistused HM küll see oli suur sündmus. Oi, no see oli, see oli noh, minu minusugusele noorele, kes oli vist ma olin siis alles õieti kolm, neli kuudel saksofoni mänginud ja see oli ikkagi muidugi kartsin ka, pabistasin, aga noh, ei köidet poisiks meid siis tol ajal kutsuti, ma olin kevade poiss, eks ole. Ja vanemad kolleegid ütles, et ei ole midagi, nüüd lähme lindistama ja muidugi mis meil hästi on meeles veel, mis niimoodi mõjutas veelkord, tähendab minu närvikavale mõjus, oli see, Jaan Rääts oli helirežissöör tena istus puldist, tema istus puldis ja no see oli, kui ma siia stuudiosse tulin ja siis nägime, Jaan Rääts lindistab ka veel, siis ma olin täiesti noh, niimoodi juba hakkasid sõrmed värisema ja hingamine igatahes üldse ära. Kui ja ta siis üldse oli, eks ole. Et noh, need on sellised asjad, mis noh, ma arvan, et emotsionaalsetel inimestel alati mõjub ikkagi keskkond ja ümbruse kõikluse. Sellega arvestad, noh, tegelikult on ju see muusika ja ma arvan ka sport samamoodi üldse kui niisugused suured kontserdid, kõik. Sa lähed valmis küll ja ja oled harjutanud, aga vot nüüd see psüühiline, see momendi niisugune noh, kuidas öelda. Ajastamine selles mõttes, et see oleks valmidus psüühilised üks on see, et sa oled harjutanud ja sõrmed jooksevad ja kõik, aga et sa oled hästi vabaajale ja noh, et ei närveeri ütleksime siis niimoodi, et on olemas kaks närvi, eks ole, mis on hea ja teine on halb. Hea on see, mis on vajalik just, et sa, et see muusika oleks emotsionaalne, ta köidaks kuulajat, et seal midagi toimub, aga teine on see, kui sa liiga närvis, siis hakkab ju, tekib niisugune paanika ja siis sa seal kuidagi realiseerida, sest Ma olen, palju aega oli, meil. Käisime ka Moskvas esinemas oma Tallinna kvartetiga, kõik Sist põhiasi oli ka meil alati niimoodi, et harjutused tip-top oli, kõik tuli välja, aga siis laval hakkasid need veiksed, millised apsud võtsid neid väga süga sügavalt ka ja siis on lõpuks niimoodi lagunes täiesti ära see muidugi endale, sest ega ega kõike seda muidugi kuule publist kunagi elus ta ei tea, eks ole, seda, mida sa läbi elad ja kui palju lisalapsi, mis seal juhtus, aga see on selline ära niisugune noh, kuidas öelda niisugune eriline tunne, kus järsku tunned, et hakkad ära kaduma, eks ole, ja no muidugi inimene midagi saab aru, täitsa veendunud sellest. Aga no kõiki peensusi ta loomulikult jaa. Kui sa praegu kuulad neid kevadepoisi lugusid, kuidas tagantjärele tunduvad Pundi asjad on seal täitsa toredad ja tõesti aeg oli selline ja ja noh, ikkagi džäss on küllalt raske mängida täiesti seda ütleme mainstream ja seda põhistiilis nivad keeruline ja, ja see oli ju alati seotud ju mingi sekeldustega ikka pool keelatud ja kas ikka tohib ja kõik see kõik mõjutab, eks ole. Nii et noh, minu roll on muidugi seal niisugune tagasihoidlik, aga noh, ütleme niimoodi, et järgmine aste oli see, kui ma Raivo tammikuga mängisin ühe väikse plaadi, isegi see on mul küll kapi peal niimoodi, mõnikord panen peale ei, kuula neid, mis pole viga. Noh, et noh, seitsmeteistaastase muusika kohta ikkagi noh tol ajal oli muidugi julgust oli rohkem muidugi noh, lausa teadlikku mängu, seda oli vähem, aga tegelikult ongi niimoodi, et kuid siis ma arvan, üldse on see, see pidev niisugune tasakaal tähendab selle emotsionaalsuse ja siis ütleme ratsionaalsusega, mis, mis tuleb läbi pea, eks ole. Et mida vanemaks saad, siis loomulikult niisuguseid trikke ja ei tee enam, mõtled ikka, kõik käib sind peast läbi, et tegelikult see ei ole ka hea, eks ole, see ideaal minu arvates just see, et kui kõik see jääb niisuguse tasakaalu, et, et on seda, on seda pead ja on südant need ja siis, mis sünnib, et see peaks olema niimoodi päris päris hea juba. Kalle Randalu anne lindistanud oma lood 1901. aasta Steinfail. Nii et uus klaver ei ole alati mitte kõige varem. Kuidas saksofoni ka on, kas uus on alati parem kui vana või? Saksa foniga on olnud muidugi natuke teistmoodi, sellepärast et üldse, kui me teame firmas Elmer, eks ole, mis on üks parimaid Euroopas ja ka Ameerikas, see tegi oma esimese pilli alles 1922. Nii et selles mõttes, et küllalt noor firma ja pidevalt kavandab, täiendab ja areneb, tähendab, just on tähtis just, et kuidas on anatoomiliselt parem, ütleme, käeasetus klahvide ütleme klappide peal. Muidugi kõla küsimus, sest metall ja kõik see niisugune peene peen töö ja ega siis firmad ka mõnikord mõni pill on väga-väga hea kõlaga, mis õnnestub, mõni mõni mõni pudel jälle ei ole sellisega, niiet rublades aga business, ma ei tea. Aga üldiselt on niimoodi, et mis, kas Elmar ilmad olnud, sest pidevalt on olnud arengus. Aga muidugi, siin on juba üks kindel ajaarv, mis võib öelda näiteks firma Selveri puhul ka, et ütleme seal kuskil 40.-te sedasi, et siis olid väga head pillid. Et need esimesed olid võib-olla natuke, nad on unikaalsed küll selles mõttes, et nad on esimesed seal kuskil ütleme, seerianumber seal 1000 või natuke edasi. Aga teised olid juba siis hästi täiuslikud ja muidugi väga hea kõlaga. Et minul on ka üks niisugune vanema vanemat sorti pill ka, mis on aastas kuskil 1935 ja ja on ka vanemaid Pillemale näinud, aga nendega muidugi raske mängida, sest ta puhttehniliselt nad ei ole ikkagi nii noh, nii ehitatud, et sõrme liikkonnalariks nii kiire ja et siin on nagu tehnilised takistused juba määravad selle. Sinu repertuaaris on päris palju kõhul, poolteri lugusid. Alati kui ma neid lugusid kuulan, siis siis ei suudame ära imestada, kuidas üks vigane mees jalutu, mees kes kannatas pidevate valuhoogude all, kellele tehti üle 30 operatsiooni kirjutas ilusat muusikat. Tõesti, kaupporteri looming on mulle ka väga südamelähedane olnud, tõesti, väga noore mehena sattus ratastoolis õnnetu kukkumine hobuse seljast Taali oma loomingu tipul ja noh, raha oli ja kõike ja nii oli niisugune oli saatus. Et ma lähen isegi mõned lood, mis ma olen mänginud, olen ka siia võib-olla natuke niisugust kurbust võib-olla juurde lisanud, aga mulle tundub niimoodi, sest tema teemadeni unikaalsed, eks ole, kas ela Forseile, eks ole seal kolm, neli nutajaid ja kogu maailm teab, eks ole. Ja noh, nagu selle viimase plaadi pealgi on, Olaf ju need on niivõrd ilusad meloodiad ja tõesti tekibki see, see niisugune. Vastasseis või konflikt siin, et, et kuidas on see võimalik, eks ole, kui inimesel nii palju muid muresid, eks ole, ja ta suudab veel sellist muusikat, luu käsiteemad on ka sellised meloodiaid, et noh, et ta nagu mingi oma ajastus kindlas ajastus, et sa ei saa hiljem nagu need eriti kasutada. Aga neid võib vabalt Aranžeerida, nad annavad alati mingit uut inspiratsiooni sulle. Kui sa hakkasid restoranis mängima, kuidas su lähedased sellesse suhtusid, mida ema ütles? Või ega see oli algul üldse niisugune väike saladus, ütlesin, ma käin ainult mõni mõnikord nädalas dollar, muidugi nõukogude süsteem oli karm ka, et niisugust noort inimest ei saagi üldse tööle võtta. Ja siis ma olin ühe vanema kolleegi passiga, üldse on tööleht, et see oli juba selline noh, niisugune seadusest möödahiilimine ja kui ma siis nädalalõpud koju kadunud, sest tavaliselt oli kombeks ikka sõitsin nädala lõpus koju ja laupäev-pühapäeval olin kodus, siis pühapäeva õhtul linna tagasi. Ja muidugi, mis seal salata, kui ma nüüd isegi mõtlen, et noorel inimesel on küllalt niisugune peadpööritav kogemus selles mõttes, et kui ma olin juba mitu kuud mänginud, siis tunned ka, et noh, et sa oled nagu juba ka kuskil seal jõudnud ja noh, üldiselt läks kenasti ja elasin üksinda. Siin oli korter meie perekonnatuttava juures, tihti tekib see tunne, et noh, nüüd on juba nagu öeldakse, valmis kõik juba pissil enam harjutada ja õppida. Töökoht on ja, ja seltskond ja, ja sinust peetakse lugu ja areneb ka vaikselt ja et siis noh, võibki siis niimoodi selle asja nagu jätta. Nii et see on üks niisugune põhioht ja noh, loomulikult eks noor inimene saab raha, see on ikkagi kena asi, sest praegu on ju näiteks ikkagi rohkem rahaga üldse arvestatakse ja ka noored inimesed juba mõtlevad selle peale, aga noh, minul oli see nagu lihtsalt tuli natuke juurde, et said ka, et ei olnud vanemate käest vaja raha võtta. Aga noh, eks ta kippus muidugi ära kuluma ka ja noh, ega siis tol ajal suur raha ei olnud, sest bändis oli niimoodi, et tõugude süsteemid olid kummalised, kõige parema palga, see esimene viiul, mida ei olnud, see oli lihtsalt niimoodi kirja pandud ja kõige väiksem palk oli Kitalistil, sest see oli noh, ainult akordi mängija, siis temale mingi 65 rubla, nii et saksa Fonali sellest natuke kõrgem, sest see mängis ikka viisi, eks ole, kõige muidugi soositud olles olnud viiuldajat, sel ajal oli ka väga vähe üldse viiuldajad, need, ma tean, mis kohvik Moskvas oli siis vanemad härrasmehed, kes mängisid seal ja minu üldklaveriõpetajahärra kägu mängis seal klaverit veel, ma mäletan, et see oli, see oli niisugune mõnus kohvikus. Raimond Pauls meenutas ühes saates, et kui tema mängis restoranis, et ikka kõvasti joodi, nii mõnigi andekas pillimees suri lihtsalt viinasurma. No pausi kohta ma võin ise öelda, et kui ma olin ju Riia sõjaväes, siis, siis temal oligi elu see periood, kus ta jäiga kõvasti, et näiteks temaga olid kontserdid, kui ta mängis seal Köffhwini orkestriga või siis oli niimoodi dirigent pidas teda enda juures nädal aega, hoidis keldris kinni, hoidis kusagil kinni, sest et Raimondi olid ka need probleemid. Ja ma mäletan, et see oli siis kuskil 70.-te alguses, kus ta siis tegi tõesti kannapöörde ja lõpetas kõik ära. Aga tol ajal ta oli tõesti juba siis niivõrd populaarne, ta võis teha Riia linnas ühes saalis, ma arvan, see oli üks niisugune seitse-kaheksasada 20 kontserti kuus autorikontsert, see oli 68. Klaverimängijal on selle alkoholiga lihtne klaveri peale seal klaasi panna. Egas saksofoni peale ei pane. Saksa kaitsta päästnud mõningad kolleegid annavad mõned pudelid kaitsti muidugi eks see oht on alati teest olnud, on läinud õnneks, ausalt öeldes ma ei ole täiskarsklane juba selle töö juures, eks ole, kui sa pead tihti olema ka koos inimestega, kes on kokku tulnud ja. Kuulavad küll muusikatega midagi maiustavad, ütleme siis niimoodi ja nüüd ju lausa öeldakse, punane vein on ju päris hea, otse on juba välja öeldud meedikute poolt, aga ma arvan, et kõik see peab olema noh, niimoodi mõistuse piires loomulik ja mis seal salata, et et võib-olla tol ajal see kogu ühiskond võib-olla ka soodustes, ma ei taha kunagi nii väga kategooriline olla üldse. Isegi selle halva nõukogude aja suhtes, sest siiski tuleb leida ka midagi head, mõtetud tampimist, maa laiaks lüüa. Kõik, eks ole, kui ei meeldi eriti, sest oli ka oli ka midagi head, tõesti, ja oluliselt ütleme ma mõtlen inimese hingehariduse või üldse musitseerimisega muusika, õpetamise põl, muusikaõpetus oli ikka väga heal tasemel ja seda me saame siiamaani tunda, et see on korralik kool on olnud või kasvõi balletikoolis, nagu me rääkisime, paljud inimesed töötavad, lääne, see neid, seda väga hea kool. Aga muidugi see võib-olla see loominguline selline, et noh, et kui sa valisid ainult džässi, ehtsa ei saa ennustada kuskil mängida, kus on ka üks saada isegi Tiit Paulus ja kulla meeles, kus, kus üks saade meil lausa ära keelata, ehk ma ei tea, kas oli siis televisiooni juhtkonnas või, eks ma siis olin natuke paksem ka, ma ei tea. Kui paks ma siis oli seal ka siis siis oli minu kohta öeldi niimoodi, et vaata, paks naljakas saksofonimängija tegi mingi saates ja mida ei ole mõtet näidata, kuskil midagi taolist oli. Aga noh, see selleks, aga üldiselt pärast ju hakkas nagu leebemaks minema ja antroopam hääl. Jah, jah, muidugi see jutt, et Andropov oli džässisõber või see on täiesti enesele niukse tüüpiline fantaasia, mis inimestel tuleb, et kui nüüd tuleb välja, et hoidal pidi džässi kogu olema ja Moskvas räägiti lausa, et noh, et ma ei tea, võib-olla mängib ise klaverit ka juba, aga noh, hiljem on ikkagi selgunud talinisele tüübile neid julgeolekukõrge kindral ja ei olnud niisuguseid huvisid. Aga noh, võib-olla loodeti, eks ole, sest alati igas, isegi muutusega tuleb ka midagi, aga minul tegelikult vedas, sellepärast et siis oli ju niisugused suuremad kontserdid, kus oli vaja ikka Eestist on bänd olemas ja siis ikka juhtus, et ka meie saime sõita ja ma ütleksin, et ega niisuguseid reisid nagu Kuubal. Siis Ungari džässifestivalil Berliinist käisime, siis oli kõik nõukogude ajal, need olid väga head, kas trollid ja noh, rääkimata minu väga suurest reisist Aafrikas, kus ma olin neli kuud järjest, kuidas sinipikas seal olid, siis see oli ju täitsa niisugune uskumatu, nagu see nõukogude ajal ikka toimus, et järsku see oli siis niisugune koosseis, oli Nils Petersoni ansambel. Nimi oli tal Viru veel filharmoonia juures ja kuna nad olid käinud Hollandis just enne seda ja kost kontserdil oli alati niisugune rahvaste sõpruse programm, ütleme Aafrikasse sõpru võtma ja siis oli vaja, et oleks üks niisugune kindel kollektiiv, kes palju seal ei õienda. No ma arvan, et mängivad korralikult ja oleks noh, niisugused normaalsed inimesed ja nähtavasti see valik saigi just bändile Eestist, sest noh, oli teada, et nad on juba käinud Hollandis hästi mänginud seal. Ja siis oli mänd, bändis mängis Elmar Kruus mängis trumme, eks ole, analiste passi ja meil oli kõik võimendused ja kõik olid need. Ma olin helitehnik ka veel õppisin sellise sellise töö endale ka lisaks hea meelega Aafrikas helitehnikat teha, miks ka mitte, kuigi seal tuli elementidega võidelda ja väikest ahvidega, no see on juba teine teema, eks, aga, aga see oli ikkagi hästi põnev ja me sõitsime neljaks kuuks. Nüüd see oli, tol ajal oli ikkagi mul super reis noh, meile kõigile. Ja näha Aafrikat ja ma praegu mõtlen tihtipeale, kui siin on külm, et küll oleks seal Mauritiuse saarel ikka hea nüüd istuda. Ja ma litse saarel olime oma 35 päeva ja Selma pühitsesid oma 20 viiendat sünnipäeva. Et niisugused ilusad mälestused ja ka Madagaskaril üle kuu aja nüüd syda Aafrika, Keenia, Uganda, Tansaania. Ruanda Burundi nüüd sai kõik läbi sõidetud presidendi presidendi diamiiniga kokku saadud ja. Ma loodan, et pärast seda saadet minus ei hakata halvasti suhtuma, sest ma mäletan ükskord Saksamaal ma rääkisin ühele rootslasele ärimehele, et ma olen idea miniga kokku saanud ja niimoodi kättpidi tervitanud see mees kaks tundi rääkinud pärast seda minuga siis lõpuks nagu ikkagi rahunes maha. Mis aastase Lembit end filharmoonia sidusid? 65. aastal ma tegin esimese lepingu juba ma olin siis veel õpilane ja Aavo Joala oli siis minu arust üks kursuse muusikakoolis ja meil oli siis niimoodi, oli mõnikord filharmoonia tellis meid muusikakoolist, et palun, kas need õpilased võiksid minna reisile nädalaks ajaks õppetööst vabastada, siis oli käskkiri seal väljas, et jah, palun vabastada. Siis me saime mööda Eestimaad ka juba reisida. Noh, see oli muidugi korralik töö juba ja artisti elu, et buss, mis sest, et külm, eks ole, aga ikkagi artistid piiri hotelli ja hotellist kontserdi kohta ja ja siis ma olin selle Ervin Abeli, Jaanus argulase estraadikava. Terekest kah. Bändijuht oli meil Uno Loop, kes selliseid kõik kokku korjanud ja siis käisime mööda Eestit juba ringi ja hiljem muidugi tuli Arved Haug bändijuhiks, et siis hakkas juba tegelikult filharmoonia elu, et pärast ma olingi kevadet, ainult olin korra veel kloorias, mängisin. Glooria oli muidugi tol ajal väga hea restoran, nagu ta praegu on. Ja mulle meeldis, seal oli väga hea klaver, suur klaver oli seal. Ja esimene tund alati mängida ega head muusikat. Sellel ajal ei olnud veel seda seltskonda, kes tahtis neid meremeeste lugusid ja kõigi tellimuste peale, mis tuli siis hiljem juba amee mängis unisest, soliidset õhtu muusikat, seal vaikset posanovasid pasanavalises eriti aktuaalne just stange astuvat Berdo plaat oli siin juba kuskilt oli, keegi oli kuulnud jah, raadiost kuulsime. Paar-kolm kuud ainult mängisin, kuigi mul tööraamatus on märge sees, et olen ka glooria saanud tööl. Kaua sa oled nüüd vabakutseline olnud, siis? Vabakutseline tõesti, juba pea vast 10 aastat muidugi, ega muusiku elu Eestis ei olegi kerge, esiteks väga väike maa. Teiseks, stiililiselt on nagu me teame, mis meid ümbritseb, eks ole, see valik on küllalt selline üheplaaniline muusikat, mida tahetakse kuulata ja samale, mida propageeritakse ka, aga noh, on ka inimesi, kes tahavad teist muusikat ja mul ei ole nii, et selle vastu mängida kuskil kan mingil juubelil kusagil, kui tahetakse, sellist vaikset muusikat. Inimesele meeldib võib-olla sellest ajastust on meelde jäänud mingid ilusad lood. Algul natuke segas, sellepärast et noh, ma olen siiski kogu aeg laval mänginud ja näiteks nüüdiskeevitšiga. Me mängisime aastas 130 kontserti üle Nõukogude Liidu kuni Irkutski nii välja ja kui sa oled ikka laval kogu aeg, siis on hoopis teine elu loomulik ja ja noh, val head jätkus publikut ja see oli ikka noh, niisugune artisti elu täis täisvereline, sa tuled lavale ja seal on hea klaver. Venemaa kiituseks võib öelda, et tol ajal need suured linnad Krasnojarski või Irkutski kõik Steinway klaveritöö ümberringi ilusad kammersaalid, nii et see oli ikka väga võimas. Aga nüüd sa käid ju tööd tegemas ka välismaal väga tihti. Seda küll jah, noh, nüüd on natuke paus jäänud, seepärast ma tahtsin natuke Eesti eluga siin tutvuda, viimased kaks aastat. Ja nüüd kontaktid on Saksamaaga vähemaks jäänud ja ja üldse on praegu vist selline aeg, kus muusikat nagu kuulamiseks on juba vähem, eks ole, kõik tahavad mingi taustab kusagil käima. See muusika peab olema noh, niisugune kolme minutiga on seal kõik emotsioonid välja öeldud või välja mängitud või seal mingit kuulamist ei ole. Ma üldse imestan, et kuidas ikkagi see muusikani massiliselt on praegu levinud ütlemise mis on ainult väga palju rütmi peale, eks ole, ja ka ütleme soundi peal. Ja, ja ma ei saa nendest inimestest aru, kes sõidavad autoga ringi maa 100 meetri pealt kuulan juba seda mütsu, eks ole, seal ja tema istub seal veel sees, et ma kunagi tahaks küsida nagu ei julge muidugi pannakse pahaks alati, kui sa hakkad. Et inimesed solvuvad selle peale, kui sa küsid, et nende muidu, et nad nende maitse riivatud või midagi. Aga see niuke kohta küll ausalt öeldes, ma ei tea, kuidas on võimalik selle sees üldse olla, eks ole, ja elada. Et tegelikult on selle kohta üks ilus väljend, see on tuim meelelahutus, tegelikult väga hästi öeldud, et Eestis ja meelelahutus on ta emotsionaalselt inimesele nagu ei anna midagi, Tanyson atraktiivne väline, aga ma ei saagi aru, et mis siis meeldib õieti, et mis siis nagu siia hingiga jäi, tuuakse suured staarid, noh, esimese järgu staarid või, või on nad juba teise järgu, aga noh, nad pole siin käinud ja siis ja reklaam sinna ümber. Loomulikult on siis see tuntud väljend viimase peale, eks ole, ja mega ja super ja kõik on sealjuures. Ja eks ta mõjub muidugi lõpuks, eks ole, inimesed, igaüks hakkab, mõtlesime, et no ikka seal peab midagi olema, isegi kui ta ei saanud midagi ja maksis oma raha ära. Ega ta ei hakka siis seda kellelegi ütlema, et oi, ma ikkagi ei olnud päris nii, maksin ära ja kutse ise loll, nagu öeldakse, kogu see kaubandus, mis meid ümbritseb, mis meil müüakse, maha müüa, eks see on ju tegelikult ka selles samas show business'is olemas, et see on ikkagi praegu kõva, niisugune. Kõva äri on siin taga ikkagi. Ja mis kõige huvitavam, see, et samal ajal ka nõndanimetatud tõsises muusikas, et, et me ei leia enam ühtegi kontserti, mis oleks kontsertsaalis või niimoodi tavaline, eks ole, kõik peab olema ikka kuskil, kes varvas vees sulle, eks ole, natuke ja ja seal midagi veel juures ja tähendab noh, niisugused atraktiivsed tegelikult, mis ei ole ju paha, aga mind võib-olla teeb murelikuks see, et, et, et Ma nagu ühiskonnas ei näe seda paranemist, tähendab, et noh, et et inimesed saavad nagu siis seda kõrgkultuuri nõndanimetatud, eks ole. Et midagi peaks ju hinges ka toimuma, et nad peaksid natuke muutuma, et see peaks avaldama. Kuritegelikus maailmas või et seda peaks nagu siis nagu vähemaks jääma või inimeste huvid. Peaksid muutuma ja nende sisemaailm ja nad muutsid ise paremaks ja peaks ju nägema siis kõrval ka oma naabrit või Temasega paremini suhtumine mitte seda pidevalt niisugust konflikti arendama, et no et, et minu arvates inimestel peaks siis nagu tekkima selline. Kui ta midagi head ja ilusat on saanud palju juba, et siis peaks ju midagi temas muutuma. Sul oli sel suvel üks väga tähtis sündmus veel džässballetis lõikas. Ja no muidugi mitte tantsijana. Ja see oli väga-väga põnev kitsamale publikule oli see juba valmis möödunud, et aastavahetusel, siis ja seal ei võetud alguses pooletunnise balletina juhtuk elektroni muusikale ja põhiliselt muidugi kasutatud kõik tema küllalt populaarsed teemad. Idee kas või sedasi, et kui me nüüd edendasime restoranis, siis oli ka juures Hedvig Hanson. Ja kogu see lugu oli läinud juba tunni aja pikkuseks andis õiguse täis täismõõduetenduse välja. Ja muidugi jugi innustus ja huvi on mul olnud viimased aastad väga palju, muidugi ka pärast Ameerika reisi alati kohtades laenud Hämptoniga. Ja siis, kui sa nende meistritega mängid lihtsalt legendaarsete kujudega, siis ise ka otsid uuesti ajaloost midagi, et kuidas see kõik on toimunud ja kuidas nad on alustanud ja Chuck Eltoni puhul on ka see veel, et ma olen tema pigmendiga ise kuulnud, kui nad käisid nõukogude liidus seitsmekümnendatel. Et see oli vapustav kontsert kolm ja pool tundi. Minskis käisin mina seest. Tallinnas ei olnud ju, siis oli kolm pool tundi suurele spordihallile ta, see oli muidugi siiani meeles tõesti mul siiani meeles. Ja. Ma natuke otsisin ka ja lugesin tüki kohta ka mujalt midagi. Et see oli küllalt huvitava käekäiguga. Mees ja muusik ja tema bigbänd, mis oli aastaid aastakümneid, eks paremad, parimad orkestrid Ameerikas ja ma arvan, ta jäänud siiamaani sellepärast et et tõesti tema puhul võib öelda tõesti, et see on unikaalne Ameerika muusika just. Ja loomulikult ma kuulsin möödunud aastal veel suvel. Ja me mängisime koos ka nõndanimetatud Jammidel siis pigmendikontsert, kus oli ainult Yuki looming. No see muidugi rabas veel omakorda, et nüüd uuesti noor põlvkond, noored muusikud, selleni hea orkester, selline hea liider on uuesti otsinud, et kõige magusamad palad Kui sinu abikaasa Inge Arro räägib Estonia tööst, siis võid sina ka nüüd sõna sekka öelda, sa oled ka Estonia laval balletis esinenud. Jah, see oli mul tõesti huvitav kogemus ja mulle väga meeldis, sest ma mängisin ilma mikrofonidega seal ühe soola lausa seal lava ees. Et noh, kuigi tõesti, et see akustika on seal natukene tagasihoidlik, aga sai mängida küll, oli niisugune huvitav, sound tekkis nüüd igal juhul, see oli niisugune põnev ettevõtmine ja, ja ma olen nagu aru saanud, et tuleb sellele ka lisa veel need selle nüüd aastavahetusele on veel natuke lisa tulemas ja võib-olla Visna teises stiilis siis mitte ainult nüüd siis ainult Wellingtoni muusika. Nagu filmis oled sa ka kaasa löönud. Iho filmis vaatleja. Mitmed lood mänginud ja see oli veel tõesti huvitav koostöö koos Lepo Sumera, aga kes kirjutas selle filmimuusikat seal oli küllalt küllalt vabad käed olid mul, sest seal oli ainult tegu mõningate nootidega, mis, mis lepa arvas, et mis võiksid olla mingid noodid või intervallid, et seal oli küllaltki suur vaba improvisatsioon, oli nendest selle filmi. No ma olen siin meie vestluse käigus kasutanud ka kuulajate küsimusi, üks kuule, küsimus on selline, et millal Lembit Saarsalu hakkab raamatut kirjutama oma esinemistest ja saksofoni mängust, saksofonimängijatest. Kui küsimus on hea ja nii see oli väga sümpaatne. Muidugi annaks midagi kirjutada, sest mul õnneks on üht-teist ka kirja pandud juba noore artistina kirjutasin vähemalt, kus ma käisin ja kuidas kontsert läks ja mis me mängisime. Ja nüüd viimased aastad eriti, ma ei tea, kas pagupsega kunagi kellelegi huvi aga mul on kõik reisid ikka olemas, fikseeritud, palju ma olen lennanud, ma muidugi praegu ei ole kokku, võtad need kilomeetrid ja kõiki, aga kõik need punktid, kus ma olen käinud maakera Need on mul ära märgitud ja ka kontserdid ja viimased 10 aastat kirjutanud kontserdikava, mis ma olen mänginud ja mis linnades ja mis kohtades, nii et see on päris põnev vaadata, et millise kavaga ma esinen seal ja kuidas. Mis sa arvad, Lembit, kas sinu parimad aastad on ees või on selja taga, kui? See on nüüd raske küsimus. Mõnikord juba hakata mõtlema, et ei tea, kas nüüd kui palju seda jõudu veel üldse saksofoni puhumiseks jätkub, eks sellepärast ka jooksmine. Kui inimesed hakkad järsku tundma, et ei, ei olegi enam nii palju energiat ja aga noh, nüüd on siis tehnilised võimalused mikrofoniga mängida ja muretsed nendele head mikrofonid ja võimendi, et siis ei pea nii kõvasti puhuma üldse, et nüüd tuleb rohkem selle nagu ma räägin, see teadlik mäng, eks ole, et kus sa noor oled, siis mängid ainult emotsiooniga, eks ole, siis on kõik kõik niimoodi püüad selle korvata, mis sulisid siit ülevalt poolt nagu puudu ja karvade emotsioonidega. Aga praegu on teile nüüd niimoodi, et on vaja jälle rohkem energiat, sest tõesti, energiat ta võtab. Ta võtab topelt juba sellepärast, et puhumine on üks päris raske tegevus, kuigi ma olen nüüd meedikutega rääkinud, et on ju ta nüüd väga hull ei ole selles mõttes, et kui sa nüüd liiga ka ei mängi, sest noh, võtame Ameerika staaridega, nemad ei mängi nii palju üldse elus, eks ole. Sellepärast penikuud meil oli väga kõrges eas, mängis väga hästi ja noh kasvõi noh, kuigi see buumusega seotud kaheksakümneselt mängis veel ikka nagu nagu noor jumal. Aga võib-olla meil ongi see ega asjatut jäänud, et kui sa teatris või filharmoonias olid oma 25 aastat ära mänginud, siis saadeti sind vaikselt pensionile, seletad, et sa oled ikka oli väljas, et tõesti ja muidugi teatis. Vahemärkusena nüüd kummaline ikkagi noh, nädal aega olin ju teatrimajas ja proovid ja kõik ja ma tõesti tunnen, et ega seal kerge elu ei ole seal ikka tolmu ja kõike seda jätkub, nii et ma tundsin ka, et ega seal puhast õhku ikkagi napib. Ma algusest just rääkisin, et natuke elu on pöördunud kuidagi kuidagi muusikaväliseks selles mõttes, et ma pean tegelema muude asjade niisugune väike pöördepunkt on elus, nii et võib-olla isegi vajalik ja ma üldse mõtlen, mida teha ja kuigi mõned mõtted on olemas, mida ma tahaksin mängida suure orkestriga, midagi suur keelpillide rühm ja on olemas üks ilus Valter Ojakääru saksofonikontsert, mis ma olen juba mõelnud, et seda võiks mitmel pool ettekandega mitte ainult Eestis või kuskil mujal riikides, nii et selles suunas on praegu üldiselt lisada kuidagi rahulikum. Ma tunnen ka ise, et ma olen rahulikumaks jäänud. Suur tänu sulle selle meeldiva vestluse eest, aga enne, kui me lõpetame, ütleks number ühest neljani üks kuule, saab siis seal oma küsimuse eest kingituseks raamatu. Persona saate külaline oli Lembit Saarsalu iha Persona saate auhinna saab olev trass Tallinnast, kes küsis, millal Lembit Saarsalu saksofonimänguga esimese leivaraha teenis. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.