On hingedekuu ja mõterniirid sagedamini seotud teispoolsusega. Tundub, et just sealt kõnetas mind Kalev Kesküla kelle raamat elu sumedusest jõudis lugemislauale alles pärast luuletaja lahkumist. Maarjaga. Majanduse raamatuga on keskküla leidnud või lausa loonud oma ande laadile suurepäraselt istuva žanri lühikesed proosapalad esseistika, luule, ristandid, ajastu, pildid, pihtimused moodustavad väga elusa mosaiigi. Sagedamini tänases luuleruumis siis osa. Tango 50 selle mehele kui saad viiekümneseks, mõtled, kui paljud olid selleks ajaks juba surnud? Tuleb meelde üks vana juhuslik ajalehetükk pealkirjaga Pentti Saarikoski Vagavasti saajeras. Saarikoski jõi metoodiliselt soome sisuga värs biograafia Eino Leino legend juba eluajal kirjutas ta siiski valmis ühe suvega. Vaid jaanipäeva ajal tuli mõnepäevane joomatuur. Eino Leino, kannatav inimene, nagu Aino suits teda kutsub elas suitsude juures Liisan kadul Gustavi kabinetis oma kogemusi vaata võetud naisega, kellega midagi peale ei osanud hakata. Aino andi seinale oma viimased viis marka väikese Mareti piimaraha. Nii hoidis rahvas oma geeniust. Ärge madaldage endas jumalakuju ütles leinale Aino Kallas. Aga ega Leinugi oma viiekümnendat sünnipäeva näinud? Ega Juhan Smuul, Juhan Viiding. Aga milline pirakas looming? Saniel kokku kirjutatud? Ott Arder intersiiski pidas, 50.-te oli siis juba justkui mees minevikust. Tõi vahel Jüri üdist järelejäänud luuletusi, käis mööda toimetusi ja jutustas lugusid möödunud aegadest, mida enam palju kellelgi polnud aega kuulata. Aga nüüd kuulame Oti küll Rein Rannapi viisistatud tangot, kus on niisugused sõnad. Väsind voorimees viis nad hotelli pitsivahus, kus ees ootas säng. Enne veel joodi pisut Martelli, oh mis õnnelik, lõputu mäng. Potil polnud nii suur looming, aga oluline. Elujaatav. Kingad ja inimesed inimesed, nagu kingatki on tehtud nahast. OSCE pärast mõned jalanõusid koguvadke. Tänasel laulu ilma inimesel on enamasti rohkem kinni, kui ta ülejäänud elupäevil ära kanda suudab. Ainult pensionäridel pommi pähe. Riided on joobes, vanemaist päevist jäänud, aga jalanõusid, mis kuluvad kiiremini ei jaksa osta. Mina vaatan oma vanu kingi hella huviga otsides kulunud taldadel kadunud aastaid seljataha jäänud põnevamaid aegu. Suurema liigutusega uurima ainult oma kalli nahka. Ikka imestudes, erutudes, vaimustudes ajamärkide üle. Kuidas elu küll sind, mind, meie kingi kõik nahast tehtud, röönab. Üks uuem Muhu rahvalaul, mida mu vanaema ikka laulis, kirjeldab küsilausega väärt kosilast. Kastalla all tal läikiv vask, mida haljaks hõõrunud maanteepask. 10 aastat tagasi pidin sõitma Tšiilis, juua seal terve ookean veini. Meerida ennast senise elu eest. Täitsa uskumatu, et mu töökoht lubas üritust toetada. Sellest tuleb meie elu reis, ütles mu naine. Paraku saatis Zeus mulle tundmatu haiguse ja elureis jäi tegemata. Aga ma olen ilma selle reisitagi elus. Mu naine ka. Oleme sellest ajast saadik 10 aastat veini joonud elanud märgi aegu, kui ma oma pudeleid pühapäeviti klaastaara konteinerisse killun. Tunned heldimust? Teil on kindlasti parimad pudeleid, mida see plekktsistern näeb? Õndsa Karl viienda ajal. See oli enne Liivi sõda olime Tšiiliga ühes riigis. Sest meie, Saksa Rahva Püha Rooma keisririigi valitseja oli ka Hispaania kuningas Carlos. Esimene ja Kolumbus oli juba Ameerikas ära käinud ja selle Hispaania provintsiks muutnud. Meeldib ka Saksamaal. Seal kasvab riisiling. Elan selle elu ilma Tšiilitagi. Nähes, kuidas jumalad mulle vastu astuvad. Tajun oma inimlikku suurust. Kuidas kirjutada põlvkonna romaani? Kas nendest, kes on elus kes surnud või poolsurnud kes talitasid tunde järgi ja jõid mõõdutundetult otsisid autentset suhet pea ühte lugu pilvedes? Mis seda, et vaha sulas tiibadelt. Nende jaoks oli armastus suurem kui elu. Aga tänapäeva teadlased on kindlaks teinud, et tegelikult on ikka vastupidi. Jumala tõsi. Et armastus tuleb raske töö ja vaevanägemisega. Siiski tahaks just neid meenutada, kelle pillid juba ajalookotis. Oleme neile ju tänu võlgu selle eest, et Nad olid liiga julged ja võtsid ette liiga suurelt. Tegid asju, mis käisid üle inimvõimete mida oleks isegi teha tahtnud, aga ei riskinud, olid liiga jäigad, et oludega kohaneda. Tõnise taluvuse piire täitsa ebakriitiliselt laiemaks. Need, kes valisid armastuse ja vabaduse on nüüd surnud. See lause ei näita head kirjandus maitset, Kalab uskumatult ja seebiselt, aga. On veidral kombel tõsi. Mina olen ikka madalat profiili hoidnud, teades, et kõik Jakkuma Casanova lülitas LOTE riidekorraldamisega rikastuda, aga armastuses läks tal siiski panemine, sest põhiline töö ja vaev läks tal ikka armastuse peale. Vanad ja ausad. Millal saab inimene nii vanaks, et võib oma soove väljendada täitsa otse varjamata ja keerutamata. Jaan Kross ütles kord Lennart Mere kohta, et ta on hakanud oma soove esitama vana meheliku otse kohesusega. No vahest juhtus seda korra või paar, see oli ammu, meri oli siis veel president ja krossil vittu raamatut kirjutamata. Kui hakkasin kirjutama luuletusi olid kõik veel elus. Pärast hakkasid lahkuma, kirjutab ta, teos proževitš. Ikka maja kirjutada luuletust, romaani kõnet, veinisoovitust väljenduda formaatides, millega inimesed on harjunud. Alati on ju keegi elus. Kuigi vanemas eas on enamik inimesi surnud. Millal saab inimene nii vanaks, et võib oma soove väljendada täitsa otse kõik südame pealt ära öelda? Vaevalt et kunagi. Hea inimene. Günter Grass kirjutab oma raamatus minu aasta 100 99 aastaseks elanud kuulsaimas saksa boksiast maksus meeldingist. Raskekaalu maailmameister aaria rassi jõu kehastus oli niivõrd ettenägelik mees, et varjas kristalli ajal oma hotellitoas juudi poisikesi. Ja ignoreeris korduvalt Ülari Jänese ettepanekut parteisse astuda. Nii saida pärast sõda puhta südametunnistuse ja paberitega hakata kauplema Coca-Colaga. Aga muidu tore poiss, kes oskas hästi elada igal ajal. See võiks olla lohutuseks kõigile, kes ka võib-olla polegi maailma parimat Xijad, maalijad, rahvasaadikud, euroametnikuna, arstid ja inimhingede insenerid. Te võiksite siis olla vähemasti mõistlikud ja sõbralikud inimesed. Igaks juhuks. Vaarandi küsis minult kunagi, et kas mul on ikka veel esimene naine ja kinnitust kuuldes arvas, et ma olen hea inimene. Talle endale oli küll mitu meest üks põnevam kui teine. Jätendas saine. Moikimisest. Kui lootusetu on moodsate psühholoogide soovitused katsuge asjad selgeks rääkida. Enamik eestlasi on jäänud vana maausu juurde, et häda tabu. Hunti ei tohi hüüda. Tunnet ei saa sõnastada. Tuleb vanadus, tuleb surmasi, laheneb iseenesest. Püüdjad jäävad enda sisse, neid ei tehta avalikuks ega jagata teistega. Selline rahvas kirjutab luulet, see tuleb hoopis paremini välja. Seda kirjutab igaüks endale ja vahel ka oma rahvale. Juhan Liiv viskus kord kiriku lauluraamatu ahju, et vaadata, kas jumala sõna suits on teist värvi. Sama vaikimise häda on ka teistel vanadel rahvastel. Oled kõigist teistest üle, sa tood ohvriks mehe, kes on minu nahas, ütleb Jeesus Juuda evangeeliumis nimi kangelasele. Järelikult toimis Juudas vastavalt jumalikele instruktsioonidele. Juudas oleks võinud ju Markuse, Matteuse, Luuka ja Johannese ka seisukohad kooskõlastada ja. Ja nüüd on teda 2000 aastat kirutud. Me ei tea siiamaani, kas asja eest. Vahel juhtub, et tähetund on nooruses et siis liigutad mäe tõukat tüdruku tegema saatuslikku otsust. Räägita ümber ja ära ta otsustab sinu kasuks seab ennast sinu lootuse järgi lahjadeks rasvasteks aastateks. Te jääte kokku aastakümneteks, saate lapsi ja uusi riideid. Aga ega ta sind siis enam ei kuula. Räägi palju tahad sest ta on juba kord kuulanud. Tal ei ole enam jaksu argumentide jaoks. Aeg läheb nii kaugele eest ära, et loogika ei näe enam ajanurga taha ei ulatu talle järele. Siis pole selgitusi, siis jääb vaid Tunnet ei anna veenda, tema on sihuke taevalind, keda kirvega ei püüa. Elu polegi muud kui tundekasvatus. Isegi Tolstoi ei suutnud Anna Karenina veenda, teise õnnetusele. Ei saa rajada uut õnne. Anna nihutas mäe paigast, veenis vastupidises alal Tolstoi ja kõik maailmas lavistid, kes temasse armunud. Uued riided, mida tänapäeval saab, on paremad kui enne. Kingad koguni nii head, et ei lähegi katki. Isegi kui katsud kadunud ajale ümber veinitoanurga järele jõuda. Kink seppadest saavad sinu elus marginaalid. Edasijõudnud inimkond, kuna üldiselt kaheks. Need, kes raiskavad sööki, seda söömata jättes. Ja need, kes seda ära süües ennast raiskavad. Hea, kui saaksite end esimesse poolde hoida siis jätku tundekasvatust kauemaks. Lauluisa ja Kalevipoeg. Üks Võru tohter kirjutas ülemöödunud sajandi keskpaigas katusekambris oma kaduvale rahvale eepose et midagigi järele jääks. Paraku olid tema allikad kallutatud ja poliitiline vaist piiratud. Ta ei mõistnud Euroopasse integreerumise tähendust. Nii kujutab ta meie rahvuskangelast Kalevipoega pidamas saksa orduga veriseid lahinguid ja tunginud võitluskaaslaste pärast masendus tundmas. Ometi olid sakslased ju palju progressiivsemalt kui mingid paganad. Nad sõdisid kristlikku kultuuri ning Euroopa Liidu ühtsuse ja väärtuste eest. Kirjandusmuuseumile tuleks teha ettekirjutus, et nad kõik kalevipoja isikuga seotud lood internetist ära korjaks ja pistaks sinna, kus oma. Nüüd on kõige targem Kalevipoeg kalevi alla panna. Kangelane ise põrgusse jätta, kus meil pole teatavasti mingit diplomaatiliste esinduste ja konsulaarteenust ei osutata. Ja kui Kalevipoeg peaks saatma otse põrgust avaliku teabenõude palumaks nimekirja isikuist. Ma mõtlesin, et tema isa hauale Vabadussambaks kutsutud risti püstitamist. Siis tuleks vastata, et need on delikaatsed isikuandmed ja käivad kaitse alla. Kadriorus paikneva Kreutzwaldi ausamba ümberpaigutamisest on juba juttu olnud. Leiab seal igas mõttes ette, varjab pargi alle perspeks. Kreutzwaldi viimase elukoha vundamendile Tartus Õpetajate tänaval veetorni kaupluse kõrval oli juba minu ülikooli ajal taarapunkt tehtud. Sinna meie rada küll ei rahunenud. Kuidas raha neid loeb? See polegi enam kujund. Nii endastmõistetav, et raha loeb meie aukraade ja elupäevi. Raha kaalub meie sõnu ja tegusid. Vene mene tekkel, Ufarsin poetab pangaametnik justkui möödaminnes, keeldudes sulle laenu andmast. Rahal loojub sinu näkku kirjutatud elusõna ja otsustab, kas päikene su päevadesse paista saab. Raha loeb, mitu hammast saad sa endale vanemas eas lubada, mida nendega närida ja kui laialt naeratada. Samas on kallim kui briljant. Üksi jäähokimängijad ei jõua oma hambaid taga nutta. Hambad saab uued, aga olümpiakulda mitte, ütles Teemuselanne. Härrasmehelikult hakkas oma luuletuste eest raha küsima siiski surida kõrvuni võlgades. Ju siis polnud piisavalt head luuletused, ütleb reformile Erakonna pressiesindaja. Millise kirvega luges raha kasiinosõltlast Dostojevskil? Kuidas ta mässas, kuidas ta mässas, millises tempos letti laudade pööraldes produtseeris dikteeris autorivoog need üksteise järel idiooti. See, et mänguvõlgu tasuda. Just praegu tuleb Meil Leedo tõlkelt Tõnutelt ütleb, et tõlkis tõe ja õiguse esimese köite tõlkis sügisballi. Nüüd on rahast nii lage, et ei saa enam Eestisse helistada, et paluda pärijalt autoriõiguse. Lõpuks loeb raha meid ära. Loeb raamatut, loeb luuletused, lõbuks kirjanikud ja tõlk. Mürgel ja unustus. Ah, kui juba mürgel, siis mürgel lõpuni Ahku juba unustus, siis olgu täielik, laulsid mu vanemad oma pidudel. See pidi olema omaaegne populaarne üliõpilaslaul. Sest enne mürglit tulid niisugused sõnad. Teaduse radadel olen ma käinud, mõndagi laeva olen ma näinud. Mina ise ja enamasti kõik mu tuttavad on ülikoolis ja vahest hiljemgi teaduse radadel käinud vaeva näinud ja seepärast meeldib meile kõigile mürgel ja unustus. Nooremast peast rohkem mürgel. Aga maksa ja närvide kuludes rohkem unustus. Kommunistide ajal, kui töötasin Gustav Naan juures entsüklopeedia toimetuses oli seal teadus nii kummaline tõde ja vale, nii dialektiliselt läbi põimitud, et siin lausa hõiskas mürglit. Nemad kolleegid, mürgeldasid ausalt ennast säästmata. Mõned isegi armastasid tööpostile, et oleks mingitki vaheldust. Iseseisvuse saabudes oli väga kõva mürgel, aeg oli sihuke, mürgel pidi olema nii suur, et viia meid oma senistest piiridest välja. Ettevõtlikumad naised ei hoolinud enam mees toimetajatest, vaid kes need sponsorid. Eesti Ekspress avaldas sadu kuulutusi. Tubli naine otsib sponsorit, võimalikud variandid. Okupatsioon, koni, rublasid mitte pakkuda. Nüüd kesksaabuvat skandinaavialikku igavus, riiki on käes unustuse aeg. Kuuennas tunnustada, kui oled liikunud noorelt, surra teaduse radadele ja kunsti, kaevikusse, veini, lauda, kinnisvarasse, pühenduda, aiatööle ja koerapidamisele, käia vähemalt kord aastas soojal maal snorgeldamist uppuda. Armastusse. Mulle päris meeldiks unustada ennast armastuse illusiooni Liimuda keskealise mehe pettekujutluste külge, mille loomisel ma võin üles näidata teatavat kirjanduslikku osavust kui see poleks praeguni anakronistlik. Praegu tuleb simuleerida tublidusest käia kogu aeg twitteris ning sõnastada 140 tähemärgi pikkusi Taforism asjadest, millest sa väga vähe teada. Twitter on moodsa inimese mürgel. Veebis oled sa olemas? Õigus, emid igavikule, aga unustusele tuleb alles ära teenida. Ja see pole pensionisammaste langemise ajal lihtne. Kuidas komale sumedust otsida? Ega inimene taha enamasti endale igavikku otsida. Enamasti otsib ikka sumedust. Juhan Liiv seda ei osanud. Tema kaevas elu sügavuses. Mati Unt ütles küll, et katsub elu pealispinda mööda liikuda, aga kes teab, kuidas tal see õnnestus? No ja telekas, kontserdid ja kõiksugu kunst on tänapäeval nii heaks läinud, et lausa liimivad inimese enda külge. Kuidas saaks üksildane eluvõitleja unelema vabriku vastu? Isegi raamatud moodsates kohvikutega suurpoodides pole kaotanud oma veetlust. Hea, kui saaks elada oma elu otseselt tegelikkusega kokku puutumata. See oleks sume, elu. Võib käia ujulas ja ujuda veini merelainetes. Elukaaslane tuleks katsuda ikka leida, sest aju mõnukeskkonnad tahavad oma ja rahvusküsib järelkasvu. Kui lapsed sünnivad vanemas eas, siis oskab neid ehk kasvatada ja arendadagi. Kui noorelt nagu vanasti siis on jälle võimalik nende täiskasvanuks saades nendega sõbraks saada. Igatahes on mõistlik triivida hoovuses nagu Hemingway, vanamees või kõikuda koos partei peajoonega nagu kuuendik kogu planeedist. Balanes elas heitliku Hemingway kaugelt üle. Kadri Kõusaar otsis ta milleeniumi vahetusel Kuubal üles ja jõid oma Krummi. Nii et katsume jääda oma piiridesse ja oludesse. Katsuge oma aeg üle elada nii et eluteid ei leiaks. Et jumal, endine poksija peegel, väga kõva käega mees, nagu ütleb Kivirähk ei hakkaks teiega plaane pidama. Sumedas suveöös nii otseses kui ülekantud tähenduses. Saab ennast unustada ja teise sisse ära sulada. Seepärast tavatsevad mõned rahvad harrastada jaanipäeval juhuslike seksuaalvahekordadega. Olge voolujoonelised ja hoiduge huvitavatest aegadest ja süngetest luuletustest. Sirutage ennast päikesele vastu ja hoidke kallitest kinni. Ja ärge unustage petangi. Mängige nagu teevad seda prantsuse vanamehed Saint Robee promenaadil. Te kuulsite valikut Kalev Kesküla raamatust Elu sumedusest. Saate helirežissöör oli Külliki Valdma, muusikaline kujundaja, oleverlis toimetaja ja režissöör Toomas Lõhmuste raadioteater 2010.