Tere taas kuulama 100 aasta laule, ütlevad Valter ja Jaak Ojakäär. Oleme aastast 1971 ja eelmises saates jäime pidama tolle aasta ja toonase Saksa DV levimuusika juurde. Läheme siis sealtkandist edasi ja kõigepealt tuleb tõdeda, et sealne suur plaadifirma Amiiga oli vist tõesti selline suur tegija. Nii nagu lääne pool mõni iie May või Mauton või veel mõni teine. Igal juhul idaturgu kontrollis Amiiga küll tublisti, millest annab tunnistust ka see, et lisaks Saksa DV artistidele plaadistati kateisi. Ikkagi muidugi neid idabloki maade lauljaid eesti omad kahjuks veel sinna hulka ei mahtunud. Noh, eks tegelikult Jaak Joala ja Anne Veski Soboti lauluvõistluse võidud olid Kaju velo alles ees ja see oli tollal üks väga tähtis sündmus. Aga plaadistati näiteks Bulgaaria ja Poola lauljaid ja võib-olla alustamegi täna siis Boriss, kuid jonoviga, kes esitab saatanas kossevi laulu Ma pole üksildane. Kommentaariks võib lisada veel nii palju, et Boris jonovit saatis Martin vööle kester ja tegelikult Bulgaariast on ju alati häid ooperilauljaid tulnud, vahest võinuks ka jonov ooperis karjääri tehasest häältaly oli aga edasi Poola laulja Hanscheida Browski juurde ja laulu pealkirjaga Roosema sulle ei kingi, kirjutas talle Saksa helilooja lootarkeere. Orkestrit juhatas Valter kuubiček, kes oli küll tegelikult rohkem helilooja kui dirigent. Järgmise laulu esitaja, pulgaarlane misser, kiirov tegi ju Eesti raadio estraadiorkestriga kaasa 1969. aastal turnee Brade meloodiad. Ja tal jäi meie pillimeestega hea suhe ning ta on esinenud siin hiljemgi. Valter Ojakäär mäletab, et enne üht kontserti Estonia kontserdisaalis said nad kokku lavataguses garderoobis. Seal olid sellised liikuvad rauast nagid, mida Fischer Kiirovi pannud tähele. Üks jäi talle ette ja lõi otsaesise päris kõvasti ära. Aga mõne minuti seepärast oli vaja minna juba lavale punasele plekile, mis peagi üles paistetas, pandi siis pisut puudrit peale ja eks ta lavale ikka läks. Pärast rääkis küll, et see oli üks kõige raskemaid esinemisi, mis tal oli olnud piss seal kiirov oli 71.-ks aastaks tõusnud Bulgaarias üsna tippu ja ta rääkis muide ka seda, et tal on selline pass, millega saab igal ajal välismaale sõita. No selline asi oli dollastes sotsialismimaades üpris haruldane. Praegu laulab ta teile Manfred Gustavuse laulu. Avage kõik uksed ja aknad, saatjaks Günter kratchmeri orkester. Enno ikka saksakeelne laul, sellepärast et firma Amyga ju produtseerija ja samuti ka järgmine lugu, mida te kuulete, mis meilgi on väga populaarseks kunagi saanud. See on Poola helilooja Ursula Šatškovskaa laul nimega puhkpillimuusika on kõrvadele palsam. Ja siin laulab seda teile. Roos Marii Ambee, Mart Tin Hoffmanni orkestri saatele. Selline lõbus lugu, mille Eestis laulsid kuulsaks Anne Velli ja Heli Lääts. Aga läheme nüüd edasi muusikaga idast lääne poole. Prantsuse helilooja Francis-le kirjutas muusika filmile armastuse lugu ja sealt üks laul jäi 71. aastal küll kõigile kindlasti meelde. Ma arvan, et üks kõige tuntumaid esitajaid on Andy Williams. Nii kaunis laul, et seda lihtsalt tuli lõpuni kuulata. Aga järgmise loo peame paraku poolitama, sellepärast et ma tahaksin teile pakkuda kahte eri varianti. Aastal 1971 jõudis inglise edetabelis kolmandale kohale. Lugu nimega Charpidžeebeech džiip ja see oli ansamblilt Mil. Raud kolmas koht pean silmas muide mitte mingit nädalat, vaid see oli isegi kogu aasta kokkuvõttes. Nii et ikka väga populaarne laul, mis mõistagi leidis kõlapinda ka Eestis. Ja kui nüüd siis kõigepealt kuulata veidi seda millavdaja Raudi varianti, siis Eestis laulis selle jo kuulsaks Marju Kuut koos sõbrannadega Lagle Alpiuse ja Reet Linnaga. Loo autorid tuleb ju ka ikka ära öelda, see oli siis. D laul ja eestikeelse teksti oli kirjutanud Valli ojavere. Teeme nüüd veel ühe sellise inglise-eesti ühistöö. Nimelt aastal 71 kirjutanud tasid mehed, kelle mõlema nimed on Jouncid, ma usun, et nad võivad ka täiesti vennad olla ühe sellise loo, mille nimeks buss, paik song ja tegelikult kui seda otsetõlkes eesti keelde tõlkida, siis oleks nagu tõukerattalaul. Aga seal on ikkagi juttu jalgratast ja sellest on tehtud ka eesti keeles üks versioon jalgratast, tall, sõidan. Nii et kuulame siis kõigepealt mango Charliet, kes selle looga omalajal loorbereid lõikas ja peale seda eesti varianti, kus esinevad Marika alamets, kes on praegu mari kurb ja töötab väga edukalt Soome raadios. Ansambel tooma, pojad. No eelpool kuuldud pala kohta kommentaariks võib-olla ainult niipalju, et tundub, et meie, Maarika sõtkus pedaale igal juhul tunduvalt kiiremini kui mango Cheerini, et Erika Salumäe oli ka, kust eeskuju võtta. Aga edasi 71. aasta just nimelt nende lugudega, mis on ka Eestis populaarseks saanud ja üks neist on, koputa kolm korda. Ja meil võttis selle laulda Tõnis Mägi. Autorid on siis Brownialeviin eestikeelset teksti kirjutas Heldur Karmo. Ja aastal 71 tõusev täht Tõnis Mägi laulis selle väga tuntud Kui kollase kuu tõotavad tähtede helk meie õnnele on. Viis maa, jooksen trepist alla, lükkan välisukse Elva ülla loote suvekeselt aknas veel märganud haaval. Talle pakuti ma sinu koguda. Löö see sinule puukorje on suur küll poolsiirde siin uurid suure. Ja kui ta saab siin käest, kõik nad minu jalge puistasin rõõmustades jälle kordama muusikapäeva sinu uksele koputan. Ja kui lähed, saab siin kätte kõik nad sinu jalge. Korvi. Talliukse järele tofu ta. Hilja on küll, aga mul pole. Anda et tehakse külla, vahel. Iga aasta muusikasaagist on võtta niivõrd palju nii sealt kui siitkandist. Näeme siis korraks veel Ameerikasse, enne kui tulla pikemaks ajaks tagasi jälle Eestisse. Järgmise laulu esitab Dajana. Nii ootas siis ikka ajana Ross laulu autor, tiik Richards. Aga nüüd tuleme siis tagasi Eestimaale aastasse 1971. Gennadi Podolski oli selline helilooja, kes käis ikka ajaga kaasas ja mõtles tihtipeale ka selle peale, et kus ja mille eest rohkem makstakse, noh, see selleks. Tänapäeval see on ju täiesti arvestatav nähtus ja vastupidi, tuleb au anda talle selle eest. Aga tõepoolest leiame ka sellest 71.-st aastast väga erinevaid laule. Ja üks neist on selline lõbus Dixilanud. Selle teksti on kirjutanud Heldur Karmo ja esitajateks Vello Orumets ja ansambel Laine. Keeras raadiol. Äkki oma tooli? Selle. Vanaema oli laps, kuid uudis. Et vana aplad käega tallita, palun. Aastal 1971 tuli nagu komeet meie lööklaulu taevasse Aavo Tamme, kes kirjutas mitu igihaljast laulu. Muide, saksofonist helilooja nagu Evald Vain, jaga Trooja ker, on neid ilmselt ka teisigi. Avo Tamme ise on öelnud, et 1971. aastal kaotasin kihlveo lubades kirjutada ühe tunni jooksul 10 laulu. Muusika suutsin ainult kaheksa. Lohutuseks oli see, et mitu neist said rahva hulgast tuntuks. See innustas ka edaspidi laule kirjutama. Siis oli laulukirjutamine moes ja neid sai mitmesugustele võistlustele esitades ka müüa. Minule kui asjaarmastajale muusikule oli see kuidagi kosutab tunne, et mu laulud seisid sageli võistluste pingereas kõrvuti Aarne Oidi, Uno Naissoo, Valter Ojakääru, Gennadi Podolski ja teist eht olla aegsete Eesti päris heliloojate lauludega. Noh, ma ei tea, ma arvan, et Avo Tamme on ikka ka päris helilooja. Ja seda tõestab juba kasvõi see, et tema Mustamäe valss on eesti rahvalaulu staatuses, praegu juba vist aga tõesti tol aastal tuli tal neid teisigi mitmeid ja teeme siis sellest ühe väikese kimbukese ja pakume teile kuulata. Ela siin ärklitoas üheskoos ämmaga, tahtis pageda ta päeval ja koormus ja mõtle siin mustamäel. Roos ta korter on aus ja ja nii see Sportuunadki maa pea. Naabritter mode soolemmüüd, osani olgu seal piiru. Ela ta korter on aus ja hea. See. Fortuuna bki KVA. Kuigi. Aednizi ta veetis nadi. Kui veel kord näe, alla kuuluvad nii. Kuid. Siis. Kuud siin viin ja lasti. Univ ei selgu. See oli siis Aavo tamme special 100 aasta laulude saatesarjas, aga tõepoolest, 71. aastal tuli tal neid lööklaule nagu varrukast, nagu ise väitis. Päris kümmet tunni jooksul ei jõudnud kirjutada, aga kaheksa küll. Ja esitajad, ma arvan, kõigile üpris tuntud, aga igaks juhuks ütleme need ka siis üle, alustas Paul Allik selle järel kaks laulu Heidy Tamme esituses ja lõpetas Teo Maiste tekstide autor, aga ikka see üks ja ainus, kelle poole kõik Eesti muusika loojad on aegade jooksul pöördunud Heldur Karmo. Ja nüüd veel üks väga tuntud laul 71.-st aastast selle autoriks on Gennadi Taaniel, teksti autor Uno Laht. Pealkiri tihti küll seda tuia esitaja Voldemar Kuslap. Et seda ei juhtuks, mõni. Et siin siin eile eile sae küünarja Mõned sammud on jäänud ammutada veel ka 71. aasta laululoomingust. Läheme nüüd siis korraks kaugematele maadele. Järgmine laul on heliloojate Winija levini kirjutatud nimega kan liidab. Ja nüüd edasi ühe heliloojate paari juurde mõlemal mehel muide samad eesnimed rautšarcokia, rougher, Krina või nad olid 70.-te alguses umbes viis aastat briti vast, ehk isegi menukaima lööklaulu meeskond 11 tabelihitt igal juhul neil taskus oli järgmine näol, mida kuulete, on siis nende kirjutatud, kannab nime saani Hani Köl. Kuidas seda nüüd eesti keelde tõlkida, suvine tore tüdruk või midagi, umbes sellist. Aga esitajaks on Clif Richard, tuntud mees, kes juba 50.-te lõpus kerkis esile ja tänaseni pinnal püsinud. Tänast 100 aasta laulude saadet jääb lõpetama veel üks laul, mille autorid on heliloojad Kukja kruinavaim. Selle nimeks on Aid latud tiitš, nende pöördusseng. Väga õilis ülesanne muidugi õpetada kogu maailma laulma. Aga tegelikult oli ju sellest laulust ka üks väga suur Reklaami laul ja klipina, ma usun, et käis ta üle maailma ja teenis heliloojatele üpris üpris palju raha. No nii või teisiti, võib-olla nii heliloojad kui esitajad uskusid, et selle lauluga saab tõesti maailma paremaks muuta. Esitajad olid siis ansambel veni Husseikers ja nad kuulutasid, muide seda messi džid ka Moskvas. Valter ja Jaak Oja karjatavad tänaseks teiega hüvasti. Kohtume jälle järgmises 100 aasta laulude saates.