Louise. Kuugas seid Lillima seadnud. Kuid kes oleks uskunud? Sinu. Sinu sammudega ja nii tema tulla ja südamel köögid, huvitajana nüüd ka teistmoodi ehitatud. Ja rahvast oli, palju. Ma kedagi tõi seeneina. Ostes? Ja selline õudne lõpp. Aga parem ikka, kui lõputu õuduskell on kaks läbi seitse minutit, käimas on saade siin Me oleme stuudios Peeki Pedaru ja meie tänane külaline, Liisi Koikson. Tere Liisi. Tere. See lugu, mis kõlas, oli sinu Jarno Tamme poolt esitatud lilled juustes, mis on siis praegu nuku- ja noorsooteatris etenduvas libahundi soundtrack'i pealt, et räägimegi võib-olla algatuseks sellest libahundist, et kuidas, kuidas sulle meeldib seal see rolli, et kõik see tegemine, sest tundub ma ise kahjuks ei ole veel seda näinud, küll ma jõuan, aga tundub see kõik selline ka meeleolukas, hästi teatraalne ja kihvt. Eks ta ongi noh, ütleme, et arvamusi on erinevaid ja vaatajaid on erinevaid, kes, mida sellest arvab, aga aga. Me ise oleme seal täitsa elevil, sest et meil on sellised kostüümid seljas, milles pole. Poleks võib-olla kunagi uskunud, et me saame siukseid riideid ka kanda. Grete Laus on teinud väga kihvtid kostüümid ja ja muusika on väga ilus ja et kõik see kuidagi palju erinevaid komponente on just erinevaid, sest ütleme, et võib-olla see kostüümid ja muusika nad ei ole nagu sa ei mõtleks neid kokku, aga aga ma arvan, et see on kihvt, kõik erinevad ja küll see see tervikiga iga saab seal moodustuma. Mõjub värskelt. Tõesti, need kostüümid on hästi ägedad, ma saan aru, Grete lausun siis sama kostüümikunstnik, kes on teinud Gerlile, vist mingeid tegi ühele Kerli videole vist rääkis. Aga mis seal on, siis kas need kostüümid on kuidagi noh, oled nagu raske ka kanda või, või mis mis seal sellist? No nad on, nad on osaliselt nahast, päris nahast jakk, näiteks, mis mul on, on ümber ja nahast ja kõik need käised on väga-väga-väga ümber. Nii et. Seal rabeleme ringi kõvasti ja eritub ka teatavaid kehavedelike ja siis nendest püüetest peale peale mitmekümnendat etendust järgi andma saate endale need võite siis kodus säilitada keegi teine. Nahke teatavasti ei pesta ei nahkpükse ega ega midagi muud. Nojah, ühesõnaga siis võib ju minna oksjonil, eks ole, ja midagi siukseid, asju tehakse. Ja tahab osta neid haisvaid nupule Jaapanis tänavatel sellised putkad, automaadid, kus saad osta kantud aluspüksid ja see on päris menukas äri seal, nii et selles mõttes võib-olla peab mõtlema selle peale. Kas see on, tähendab, see fookus on praegu teistes sellel siis libahundil või on veel mingisugused tööd praegu parajasti pooleli? Sellel libahundiprooviperiood kestis kaks kuud ja ja selle aja sees midagi muud eriti ei jõudnud teha. Tegelikult nüüd, kui etendused algavad, nüüd on päevad ikkagi vabad või päevane etenduses on õhtud vabad, et siis on nagu rohkem vaba aega ka praegu jah, oleme, olen teinud ainult seda ja nüüd üritan jälle oma bändi kuidagi üles leida, kus nad on laiali valgunud kannatlikult oodanud, kannatlikult oodanud ja just, et et tahaks nendega ka midagi teha ja maikuus last, teeme kontsertidega. Siis kontserte ja, ja siis selle kahe nüüd eelneva sooloplaadi põhjal või tuleb ka mingeid uusi asju, on poisid vahepeal nagu nukistanud, kuskil punud mingid mingid lood Ei, ma, ma ei tea, pigem on vist see, et nad on kõik tegelenud oma oma projektidega, sõitnud hästi palju ringi ja ja Erkki Pärnoja, kes on ka meie bändis, tema ju teeb Ewert ja draakonid tega. Teevad siin kõvasti karjääri ja neil tuleb uus plaat ja ma arvan, neil läheb väga hästi, et tal on kindlasti seal palju tegemist. Tundub küll ja läheb, kui päris hästi tundub, aga räägib võib-olla veel natuke oma teistest, ütlesid, et igaüks tegeleb millegagi, et praegu on hea võimalus, võib olla tutvustaja, sinu bändi, et millega siis need teised tüübid veel tegelevad? Eestis on ju nii, et iga andekas muusik liigub mitme projekti vahel ja koos midagi, mis on minu meelest väga kihvt. Ja. Kes mul siis seal on veel ertiini ergist, ma rääkisin siis Mart tärn, tema mängib meil passi. Ema on vägilasteska, kellel on, minu meelest oli väga hea plaat eelmisel eelmisel aastal, et seal tegev ja ja siis tal on üks siukene välismaagrupp ka paras hipide kampa, sain aru, kellega etnoin Transit võimsam grupeeringu nimi on kuidagi sattus nende kampa ja siis nad reisivad, et enam-vähem seljakottidega kuskil ma ei tea Šveitsis ja igal pool, et kust see pärit on. See bänd on pärit igalt poolt, palun kuidagi. Ma ei tea, kas Viljandi kultuur Viljandi akadeemia kaudu kuidagi kokku pandud mingisugune internatsionaal Ovaalne bänd ja teine kitarrist Marek Talts tema oma samamoodi ka mingisugusel jazz koolide. Kuidas ma ütlen mingisugusel kogunemisel, kus siis saadeti erinevaid õpilasi oma koolide poolt välja, seal moodustas üks selline bänd nagu Jerbiin džässuss, mis viimane sõna oli, ühesõnaga nad käisid siin mängimas ja õudselt õudselt kihvt oli, et mul on hea meel, et pillimehed teevad nagu kõik hästi palju muud asja, ka erinevate head muusikat ja siis nad võib-olla saavad killukese tuua sinna meie bändikaaslane, jah, mingid värsked sellist tuultele juurde. Poolt, eks ole, see ongi nagu Eestis noh, mõneti nagu paratamatus, et sa pead ikka mitut asja tegema, kuidas sa muidu ära elad, et nii, et see on see moment, kuidas sulle endale, kas nüüd suveks on palju kontserdid. Nähtud küll, et kaasa mõnel suvetuuril, sest et neil peab ju millestki elama. Ei suvetuuril praegu nagu ei tea, et kaasa teeks. Aga midagi seal on need võib-olla isegi folgil saab üles astutud, sest üks väga tore bänd, kelle, kellega ma koostööd teen, veel on Elletuse. Mis on selline regiregilaulupõhine asi, et siis seal. Paul, Daniel, meie boss ja tema just helistaski ära mulle, mis tal paar mängu suvel oodata. Kuulame vahepeal muusikat, nagu ka teises tunnis on meil saatekülalise poolt valitud muusika järgmisena ootel Kings of Union Smissis could, miks sa selle loo valisid? Ma ei tea, ma mõtlesin, et päike paistab ja see lugu on tavaliselt. Kui ma kõnnin ringi, et siis siis ma nõksutan selle järgi pead, too peab. Sellises Kingis of Missis Gold Liisi Koikson üks lemmiklugusid, mis teeb tuju heaks pea nõksutav, nagu sa ütlesid. Et me kõik teame, millist muusikat sina teed, see on ka selline mõnus, mahe ja ilus ja helge, aga millist muusikat sa kuulad kodus, et kas sul on ka midagi sellist üllatavat võib-olla kuule jaoks, mida sa kuulad, et on vahest midagi käredamat, siis helinaid olid tihtipeale e-medalit väga palju ei lähe peale. Inked küll aeg-ajalt. Aga enam enam ka mitte, pigem sellist. Mingit Groovi asjaga fancy Chamer koi, väga suur fänn ma olen, ma võtsin kaasa ka täna midagi. Et ma eile päris hiljani otsisingi, vaatasin oma plaadiriiulit üle ja mõtlesin, et mida kaasa võtta ei suutnudki midagi nagu välja jätta. Et tegin kiiresti mingid varjud, tegin tabeli ja siis kriipsutasin järjest maha mingeid asju, liiga palju sai nimekirja. Nii et sa oled ikkagi selline plaadi kuule, mitte et tirid netist või ostad netist, et sa ikkagi sulle meeldib kohamblaatia albumi lehte vaadata. Palju seal plaadikogus, paat on juba. Ma ei tea, ma vaatan peale, siis paar tornikest on kas sul on mingi artist, mis on selline eriline lemmik, et noh, enamus näiteks tema loomingust on sul olemas. Ja ma vaatasin, et et Joni Mitchelli enamus plaadid mul on vist olemas ja ja Rufus võimlaidi kõik plaadid, et ma olen väga suur tema fänn käisid kontserdil ka ja kuidas oli, seal oli väga-väga tore, ma ei uskunud, ma ei uskunud, et ta tuleb, ma vaatasin seda plakatit linnas ja jäin sinna ette seisma ja mõtlesin, et kas tõesti, kas tõesti tuleb siia? Sinu kontserdid on sellised, natuke Hillitsetumad, et kui ma natuke uurisin tausta sinu kohta, siis mulle meeldis, leidsin mingist vanast intervjuust mingi laheda lõigu, kus sa oled öelnud, et sa ei vaata publikule otsa, kui sa laulad, sest esiteks lühinägelik, teiseks prožektorid pimestavad. Kuidas tänapäeval on, et kui on, kas see on samamoodi noh, okei muusikal, eks ju, siis ilmselt on laval nii palju muud sellist actionit tegemist ja kuidas see liikumine on, aga kus sa teed oma sellist soolokontserdid, et kuidas publikuga suhtlemine sulle meeldib või on? Ma ei tea, publikuga suhtlemine, see on nii, nii ja naa asi, et et ma arvan, et ma oleksin täiesti ebasiiras, kui ma, kui ma hakkaksin kellelegi otsa vaatama ja tegema näo, nagu ma laulan talle või midagi. Et pigem see publik, publikuga suhtlemine on võib-olla ikkagi see, et et mina räägin mingit lugu ja siis, kas ma võtan nad endaga kaasa, ei võta. Et võib-olla see on pigem publikuga suhtlemine kui see, et ma nüüd istun kellelegi põlve peale, siis ma hakkan, hakkan rääkima, laulma talle, kui kallistan mulle on, kuigi ma tegelikult seda ju üldse ei mõtlen, see oleks pigem selline firmapeo formaat, et kuhu mängima lihtsalt direktorile, põldudele, laulad midagi. Aga tegelikult, eks ole, see on olnud filmirolle ja asju, kas, kas sa noh, tegelikult vähemalt näitlejana pead küll kõik siukseid asju tegema, eks ole, istuma sülle ja, ja mis asju tegema. Et kas sealt saab, kas su enda natuur saab sealt ka mingisugust, noh, ütleme väljastpoolt kuidagi noh, mingid sihukest siis noh, ma ei tea, kas see on enesekindlust või mingist nihukest asja juurde, et sa oled ise elus ja liigud ka nagu hoogsamalt, aga seal on nagu detsembrikuu, siis oli seal küll üsna sihuke sülakas piiga etendasid seal seda. Et kuidas, kuidas sellega on, et nendest rollidest ammendub midagi, tuleb midagi. No võib-olla ma ei tea, võib-olla alateadlikult kuidagi midagi ikka, aga aga Ma ei ütleks, et ma tavaelus ka väga tagasihoidlik, olen seal lihtsalt mingite inimestega, kui ma olen võõrastega, siis võin endale neile kohe peale, eks. Aga aga noh, kui on mingi roll, siis, siis see on ikkagi roll ja ma võtan seda, kui, et see ei ole, mina, on keegi teine, tema teeks nüüd niimoodi, et see libahundi Tiina on samamoodi, ta on päris sihukene, raevukas kohati, et ja mulle meeldib ka seda teha, et see on kihvt, saab mingit teist poolt endast natukene avada. Aga ma arvan, et oma tavaelus ma ei ole. Võib-olla olen üksikud korrad karjunud kellelegi peale, aga tegelikult ma seda ei harrasta ikkagi. Nii palju, kui seal, Tiina natukene. Kuidas, kuidas sa kehtestad siis näiteks mingi suhe on, et kas sa siis nagu rohkem vaikid ja paned teise nagu piinlema. Jah, jutt. See on väga tõhus metal vaikimine. Et kumb-murdub ennem, nii väga jaan, panen kirja. Mina võtan arsenali jahe oma tavapärast räuskamise ja ulgumist kõrvale. Selge, aga nojah, niivõrd-kuivõrd, eks ole, mis siis veel, mis siis veel on, noh, kui me rääkisime nendest nagu arsenalist või mis sinu võtteid on, kuidas sa nagu liigute edukalt edasi minu arust kehtestab, mis, mis veel niuksed kavalad võtted on lisaks sellise nagu öeldakse. Järjekindlale ja, ja tõesti, noh, kuidas öelda, noh, see vaikimisi rääkisime, mis, mis veerand karjud vahetevahel. Ei, just ei, karjub. Pigem ütleme, ma ei karju verbaalselt, aga ma siis ehk oli, ütleme, oi, kann oma muusikas käik välja. Kui seda nii võib öelda. Oled sa kerge käega annad laksu mõnele nagu öeldakse, kes ära on selle, nagu öeldakse, teeninud. Annan siis, kui, kui ma näen mingit ülekohut et ma niisama ei lähe Pähnima, aga kui ma näen, et kellelegi tehakse ülekohut, siis minus kerkib küll mingisugune õiglustunne. Siis ma võin minna, aga mitte käega, eks ole, aga on olnud situatsioone, kus sa oled ikkagi pidanud vahele astuma, olukorda lahendama ja konkreetselt kellelegi kedagi päästma sellest, et talle tehakse liiga on vahel juhtunud ette jah, et võib-olla ma ei ole kõige ideaalsem olukordade lahendaja, aga vähemalt ma üritan kuidagi aidata liisi, sinust jääb selline mulje ja ilmselt see on taotluslik ja ilmselt see on ka selline noh nagu sa ütlesid, et ega sa avalikkusele kõike endast nagu ei ava või ei esitle või ei paljasta, aga tänapäeva meedias ikkagi inimesed, kes on püüne peal, kuidagi näitavad endast palju. Et mulje, et sa oled hästi selline malbe ja hillitsetud ja vaikne ja tasane ja nii edasi, ma tahaksin väga teada, milline sa oled sõpradega argipäeval siis kui on sellised võib-olla mingisugused joovastunud eufooriline hetked, et kas sinus on seda, sellist pahelisust, väikest kuradit ja absoluutselt kuidas avaldada siis kuidas avaldab, või? See avaldub ainult heas seltskonnas või siis, kui ma olen lihtsalt nii väsinud, et ma lihtsalt ei viitsi enam mõelda selle peale. Kas ma olen kuskil avalikus kohas, mida keegi mõtleb minust või vahel, mulle meeldib see tunne, et ah hingega kõik. Aga ühesõnaga, kui on ikka paar veinid, kes nagu öeldakse, juba kummutatud, et siis tuleb kuidagi sai nagu ka vabanevad mingisugused jõud sellised noh, kuidas öelda kaootilised. Võimalik võib ka ilma veinikeseta ja võib Caveinikesega muidugi kohvikest ja kohvikest vett ja kohvikesest rääkides siis ma olen aru saanud, et sa oled suur kohvikuinimene, et sulle meeldib kohviku kestes käia ja isegi tunnistanud oma kohvikukesest. Kunagi see on selline tulevikuplaan, mis võib-olla sai natukene liiga ennatlikult välja räägitud, aga lihtsalt niisugune ideaal, et kunagi kunagi, kui mul on hästi palju raha, siis siis tuleb üks kohvik. Aga no muidugi ma tean, et kohvikutegemise alustamine ja see kõik ei ole üldse nii lihtne, et paned sinna tooli ja laua ja siis teed koogi. Et seal on ikka kindlasti palju palju rohkem. Küll, aga ma ütlen, et seal on kõik olemas selles mõttes, et sa võid ju näiteks ka vahetevahel nagu laulda seal ja ma ei tea kas see tuleks jäätisekohvik või, või mis, mis, mis kohviks viineri paaniga. Nii millino head kohvi peaks kindlasti saama. Noh, alguses mul oli mõte jah, et võiks selle kohviku teha Kilingi-Nõmme kunagi, sest et seal on kindlasti selliseid toredaid tädisid, kes vaaritaksid päevast hommikust õhtuni. Ja siis iga päev oleks üks selline kook paar tükki, et siis mulle tädilt kuidagi mõtlesin äkki niimoodi. Ma ei tea, kas seda imeks. Sket oleme Kilingi-Nõmme, noh seal ja siis Kilingi-Nõmme kuskil siin. Ta oli kohvik, Kilingi-Nõmme, mis siis käib üle kogu Eesti, maksujõulised on ikka siin, ütleme jah, ega ma üldse lohutan sind, ega sa ise ju tegelema mingisuguste tülikad asjadega, et sa võtad lihtsalt mingisuguse business partneri, kes tegeleb nende ebameeldivate jahmerdamistega, sina laulad natukene serveerinud, käisin USA-s juba kõik ära korraldada ja korraldame siis ka järgmise asja, milleks on muusikaootel on Eesti Raadio meeskvartett tänav, kus sa elad, tahad öelda midagi selle kohta ka? See, see lugu on tegelikult vist Veedlevast leedist pärit muusikalist. Et nii tore, et noh, ma tean, et tol ajal ei olnud mingisuguseid õigusi, autoriõigusega midagi, et nad on lihtsalt selle loo linti teinud nagu, nagu oma asja ja ja mulle väga meeldib see versioon sihuke väga svingi, pikki hästi kihvt. Vaat Mae. Või teeme. Me ei vasta. Avapäeva kaine olla ja elada. Eesti Raadio meeskvartett tänav, kus sa elad, oli see lugu, käimas on saade, siin me oleme, räägime Liisi Koiksoniga, Liisi, kas vastab tõele, et sa oled keeltelembeline, et sulle meeldivad erinevad keeled ja õpid hispaania keelt? Õppisin hispaania keelt, jah, mingi aeg tagasi, nüüd on väike vahe jäänud peax reisile minema ja praktiseerima seda ei ole jõudnud praegu, miks õping pooleli jäi? Said keele selgeks? Ütleme jah, ma läbisin mingisugused levelid, siis ma midagi oskan. Oskan ennast natuke arusaadavaks teha, see on natukene ise aru. Aga ma mõtlesingi, et nüüd peaks minema praktiseerima, et võib-olla see aitab kõige rohkem edasi. Kus sa laheks tähendab hispaania keelt, noh, ütleme, mõtled järsku hoopis kuskil üle Atlandi Ladina-Ameerikasse minna või kuhu sind tõmbab, et selles pigem Euroopasse ikkagi pigem nagu Hispaaniasse ja sinna. Et ma väga kaugele ei, ei taha minna. Mis reisiinimene sa oled, kas reisiksite pikem jah, lähemal. Ma saan aru, et mitte siis kuhugi. Noh, miks mitte sinna Ameerika poole, mulle tundub, et võib-olla siis sinna sinna Aasiasse, võib-olla Indiasse, äkki, või Ameerika üldse, et ma olen kaks korda käinud ja mida üldse mind ei tõmba, sinna olen, käin Chicagos, New Yorgis. Ei noh, ei Hendidev elektrit, maja on kõik ühesugused, niuksed, hallid karbid ja ja inimesed on ka nii. Ja pealiskaudselt natuke milline selline ümbrus või kant sulle inspireeriv ja innustav on, et Hispaania siis ma saan aru, sa oled käinud, eks ju jah, küll ainult jah, Barcelonas ja, ja siis seal üleval San Sebastian is. Aga Pariisis mulle väga meeldis, see oli väga ilus, võib olla sihuke klassika. Aga ma arvan, et ma tahaks Euroopat pigem avastada veel. Kas sa oled selline romantiline kultuurirändaja, mitte, pigem ekstreemne suke looduuris matkaturist, et nagu, et võtad pigem Pariisi kohvikud, selle asemel, et minna Himaalaja mägedes? Jah, vist küll nii, jaa. Loodus on muidugi väga ilus, Mul ei ole selle vastu midagi, aga aga samas ma ei ole ka selline, et ma lähen Pariisi ja nüüd ma teen endale päevaplaan, et ma pean jõudma sinna sinna, sinna ja sinna ka veel, sest et ma olen siin, et ma võtan nii, et ma lähen hommikul hotellist välja ja siis. Ah, ma lähen praegu sinnapoole, et ma võtan, mulle meeldib hästi vabalt võtta, et tormama kuskile, et selline spontaanne kulgeja pigem jah, jah, just. Vaatame. Sa kuulad kuidagi enda sees midagi intuitsiooni või kuidas seda nimetada? Nojah, näiteks ma ei tea, istun siia maha ja võib-olla sellepärast on ka parem üksi vahel reisida, eks siis keegi ei pea ootama sinu järgi või keegi, kes tahaks minna sinna muuseumisse, kus ta lihtsalt üldse ei viitsi praegu minna, sest päike paistab. Et siis nagu mõnus ise otsustada. Sa oled mitu korda maininud, päike paistab, päike paistab, kas sinus sellist kaasuv kaamosel lembust on või ei ole? Et nautida seda pimedust ja tuul, vihisev torm, tõmm raputab mõnusalt, pime on, kogu aeg. Ei. Eile istusin kodus ja vaatasin aknast välja, tõesti sajab jälle lund. Milleks? Milleks, kes selle saadab, selle lume siia on õnneks täna päike, kõik koristab selle lume juba ära, vaikselt. Vesi jah, et kas noh, ütleme sellepärast sanski oma poi Frendile Kingo, et sulle ka oma rütm ja, ja tahad ikka rohkem nagu, nagu üksi olla või kuidagi selline. Ma ei andnud talle kinga? Ei, lihtsalt läks nii ja ja, ja eks see üksi peab ka olema vahepeal. Ja saadki öelnud, et sa oled hästi tihedalt olnud seotud inimestega, et suurem Perevist õde-vend, eks ju kogu aeg mingid aktiviteedid, laulukoorid, mida kõike veel ja suhe, et kas praegu siis oled täiesti vaba ja vallaline, elad ainult oma elu? Jah, on oma rütm ja teen endale hommikul üksi putru ja ja elan oma elu, aga räägi oma taevas, näiteks ärkad üles, teed putru, mis siis edasi saab, kui nüüd praegu, kui need meeletud prooviperioodid näiteks läbi on? Praegu kan päris hilja, ma üritasin. Nii et ma ärkaks vähemalt üheksa, aga praegu ma ei saanud ja see kellakeeramine vist ka natukene mõjutab kõike. Et ikka niimoodi 11 pigem. Ja vahepeal üritasin ka trennis käia, hommikuti praegu jälle ei viitsi. Aga, aga muidu jah, söön hommikul ja mis ma olen päris osav laiskleja muidugi ka. Päev läheb minu käes väga kiirelt. Et ma ei tea, sattungi oma plaadiriiulit seal uurima ja mõtlen, et ah seda plaadi pole kuulnutena kuulanud tükk aega, tähendab. Siis unustan ennast sinna muusika sisse, mis on ka mõnus, jälle mulle meeldib, et kui mõni päev läheb niimoodi mööda, sest et noh, tegemist on ka jah. Kui on mingi selline tihedam päev, et sul on õhtul etendused, siis peale sellist hommikust chillimis plaadiriiulit sisad tuleb hakata juba teiseks, eks ju, et sa pead hakkama. Ma ei tea. No eile meil oli esimene, see on etendus peale esietendust siis. Ja siis ma kell neli ikkagi uimerdasid veel kodus, etendus hakkas kell seitse. Et ma ei tea praegu võib-olla selline kevadväsimus kaant, aga pigem pigem käib kõik väga aeglaselt. Ja lähen kodust välja. Alles siis, kui ma tõesti juba pean. Aga mis treinson, mis sul nagu istuks, rääkisid valgest trennist trennis, et mingi rahmeldamine mingi aeroobika ei ole või mis, mis asi see tädi jooga võib olla? Pilatese trennis mulle meeldib, vahepeal käisin aktiivselt, aga siis siis kui olid need proovid, siis jälle ajad, mulle ei sobinud, et nüüd on jälle sinna tagasi minna. See pilaates on midagi nagu võimlemise jooga. Jah, see on selline, tugevdab sinu sisemisi lihaseid, et ta võib-olla ei rahmeldanud higista seal, aga aga kui sa ära lähed, siis sa tunned, et rüüstvalt natukene pikem jälle ja tunnistan jälle sirgem, et seal on hea tunne. Mõnus, kuulame natuke head muusikat, Rufus vein Vrait, wish world on ootel. Enne juba mainisid, et sulle nii väga meeldib, kas konkreetselt selle loo kohta äkki midagi tahad öelda? Ma ma arvan, et see lugu räägib ise enda eest, ma ei tea, kas sõnu on kuulda raadiost. Aga ma, jah, see on väga-väga ilus, seda üldse on väga ilusad tekstid, nii et kuulake Rõhud peenraid lugu Vishess, World artist, kes siis kindlasti väärt järgi uurimist, kuulamist ja süvenemist. Nonii Liisi vahepeal siin sai nagu avatud seda seda teemat, et sina kui ise lugude puhuja, et sa kirjutad rohkem tekst, aga, aga vähem nii-öelda muusikat, aga siiski tuleb vaikselt, vaikselt sain aru, et ikkagi koguneb sealt. Viimasel plaadil oli üks lugu. Mis, mis oli tõesti päris muljetavaldav, sa läksid bändi juurde koguni valmis naiskirjutatud nootidega. Ja, ja kus tal tuli teha mõned korrektuurid, aga siiski ma olin ette valmistunud, sest ma väga kartsin seda hetke, kui tahab, enda peab enda asjaga minema. Noh, nad on küll, eks ole, ma pean neid oma sõpradeks ja nad on mulle lähedased, aga ikkagi see on raske ja ma arvan, ongi, kas sa pelgad kriitikat? Jah, sest et kui ma ei taha kõigega minna välja, mis ma olen teinud, et noh, ma tean, et kõik ei ole hea ja ma tahan olla kindel, et et kui midagi viin, et siis ma tahan ka seda laulda ja et mul ei hakka häbi selle pärast laval, eks. Võib-olla on kriitikameel on päris kõrge, ma arvan selles suhtes, et et siis kui ma lõpuks arvan, et miski on seda väärt ja siis võib-olla kui keegi midagi ütleb, et äkki ei ole, siis siis oleks. Poisid julgustasid, said, oskavad üldse nooti lugeda, kõik ilusti jah, kõik kõik lugeda ja said kohe silmad lõid särama kohe noodikirja peale. Ja julgustavad nad sind, et davai liisi, et noh, nüüd veel, et ta nagu või. Ja julgustavad ikka, aga eks see on kõik minu enda taga kinni, et et tuleb leida jälle see, see hetk. Ega see lugu ei tule ju niisama. See ei tule niisama, kuidas ta tuli siis, tähendab, selles mõttes, et sul istusid. Võtsid pilli kätte, istusin klaveri taha. Jah kõigepealt kirjutasin teksti. Ma võtsin enda arust siis võtsin eeskuju Rufus võinwaidilt, kes mulle tundub, et ta on kirjutanud tekstid ennem ja siis selle peale kirjutanud muusika, sest et muusika kuidagi läheb niimoodi teksti tekstide järgi. Et ta ei ole selline salm, salm, refrään, salm, refrään, vorm, et on kuidagi hästi-hästi vaba ja mulle meeldib see, et siis ma natukene võtsin, mõtlesime, et proovin siis niipidi. Ja see toimis kuidagi see lugu sai väga palju erinevaid taktimõõte selle pärast, aga aga samas need kõik tunduvad orgaanilised vaheldused, see on nagu aines. Sa omavahel rääkides juba vaikselt kergitasid saladuskatet, et lisaks klaverile on sul ka uus pill, mida sa õpid, uus kirg. Mul on omad hirmud rae vahel, mees läks minema. Siis basskitarr noh, mitte päris nii, aga, ja basskitarri vastu armastus selle sound'i või selle just, ma arvan, sellest kruvi Fankist ja sellest muusikast on mul see see armastusse. Ja noh, muidugi ma ei suuda niimoodi mängida nagu, nagu need ässad. Aga aga vähemalt ma saan natukene jah, timistada kodus, mis on kihvt mõne mõne käigu ära õppida, mis on juba tore. On veel mõni pill, mis sinuga kuidagi eriliselt resoneerib, mitte ta seda nüüd peaks mängima õppima, aga kohe tunned edu. Mul ongi alati olnud pass ja tegelikult ka klaver, kui keegi mängib klaverit väga ilusasti, siis see kõla on kaunis. Enne mainisid, et sinu, kus sa selle loo tegid, siis pelgad ikka kriitikat, eriti kui see tuld suur, selline südamest isiklik asi. Kuidas on meediaga, et tänapäeva meedia on halastamatu ja eriti halastamatud on ikkagi kommentaatorid, eks kes elavad ükskõik mille peale ennast siis välja, et kas, kas see on kas meediapelgus, et sa pigem püüad sellist privaatset joont säilitada, mitte väga palju esil olla, mitte liiga palju intervjuusid anda? Ma ei tea, samas noh, ma olen selle etendusega seotuna olen sunnitud andma mingeid intervjuusid, eks igasugustele väljaannetele, aga aga siis ma võtan seda nii, et et see on lihtsalt üks külg minust. Isegi kui seal läheb midagi valesti või keegi saab midagi valesti aru, siis tegelikult vahet ei ole, sest et nad ei pea teadma, milline ma tegelikult olen. Ja las nad siis arvavad seda, mis nad tahavad arvata, et kui seal on nii kirjas ja nad arvavad, et on nii las nad siis arvavad nii et selles ei ole mitte midagi. Aga on sul mingi juhtumeid tungiv nagu niukene nuga südamesse, sihuke vale pealkiri, mis on lihtsalt sa tead, et sa imet pealkirjadega on jah, väga pahasti olnud küll kogemusi, kui mul tulid detsembrikuumuse film välja sellel samal samal esilinastuse päeval, siis me Läksime Liisi eesmaaga tormasime poodi, et midagi selga vaadata sinna ja siis noh, olin just Justile andnud intervjuu ja siis justkui pealkiri oli lihtsalt kohutav. Et Liisi Koikson Äike kõrval hüppab, vürtsita Velux. Selline pealkirjaga ma olin muidugi rumalasti öelnud seda selles kontekstis, et väike kõrvalhüpe muusikamaailmas filmimaailma on põnev. Aga noh, muidugi seal siis kohe sai arvata kõike, kõiki asju, no mis teha. Me elame peal kirjanduse ajastul. Paratamatu. Võib-olla tuleks jah, lihtsalt noh, ütleme selle kuulujutuveski veel rohkem nagu vett peale valada, las räägivad, et tuleb kasuks ka millekski millekski. Mille sa, kui sa, noh, mina ei tea, võib-olla saab rohkem veel rohkem ettepanekuid esineda või kuhugi edasi, mitte et sul ei oleks olnud, seal on tõesti tegelikult päris noh, vähemalt kõrvalt, et vaadates või vaatesse paberi pealt, et saadi neid rolle ikkagi päris tublisti saanud, et et ma ei tea, kas üldse jaksakski nagu rohkem teha, kuidas seisan, oled ise rahul, et, et oled nii palju tööd saanud teha. Muusikalidest filmides. No filmis film kui film on esialgu jah, üldütleme niimoodi jah, ainsuses peaosa oli ja ja see oli väga suur au mulle, et mind sinna usaldati. Ei tahaks muidugi proovida veel tahaks proovida. Noh, just mõne lavastaja või mõne inimese käe all, kes suudab minust midagi sellist välja imeda, mida ma ise veel ei tea või mida ma veel ei oska. Kas sa oled mõelnud ka, et järsku peaks võib-olla isegi noh, ma ei tea, kas karjääri pärast üldse lihtsalt etetet oskusi rohkem saada, et mina kuhugi meile õppima kuhugi lavakasse mets, Muusikaakadeemia, kas seal oli ka väga-väga tore saaga siin, et, et sind ei võetud vastu ja siis sai meedia jälle kirjutada sellest päris palju? See oli natukene ülespuhutud asi tegelikult, et nad ei võtnud mind vastu, sellepärast et seal olid omad põhjused, lihtsalt et see ei olnud see, et et nüüd, miks Liisi Koiksoni ei võetud vastu, et natukene võib-olla jah, valesti seal kajastati seda. Aga õppima muidugi võiks minna õppima mitte õppimise enda pärast, et see peab siis olema mingi asi, mida ma tahan õppida ja eks ma vaikselt piilun ka aeg-ajalt siia-sinna ja vaatame, vaatame, mis seal saab praegu midagi välja ei ütle meile, mis sellist huvi tekitaks, et võib ju olla ka täitsa midagi teisest vallast. Aednikuks aednikuks või võib-olla ei, võib-olla, mida? Paro teadmised. Kuule, see on ikka minu all. Aga võtame vahepeal riisi ja flaitabki, konkurents. Frenson, miks see bänd? Ma olen väga-väga suur, kõige huumori fänn ja hea huumori, hea nalja. Et see flaid, Flitata konkurss, kui ma neid nende live esinemist sattusin kuskil nägema, siis ma lihtsalt Te ei suutnud naeru pidada, nad olid nii vaimukad minu arust, et ostsin koheselt reisilt Vaarnen tapaatia. Tervitan oma kõiki häid sõprusele looga. Flitab konkurents, laulis sõpradest, Liisi mainisid, et sulle huumor meeldib, et selle tõttu ka flaitab Concoid siin kõlas, et mis tüüpi huumor sulle meeldib? Ma vaatan väga palju tända. Shousid, et see kirg algas Kaszeki Edi isaldist ja ma olen kõik tema suud ära näinud. Kihvt siukene. Tema on selline absurdikoomika sihuke hästi jabur, tema laused lähevad kuskile algavad. Ma ei tea, kus kohast lõppevad kuskil hoopis teises maailma otsas. Nii nagu meelde sinu legendaarse. Aga mis, mis veel huumori vallas too võib-olla veel mõningad näited, et noh, ma oletan. Benny Hill vist ei ole, see ei Midobelvi hell. Edimorfil on ju väga head näiteks tähendab show'd, mis tandeining Tyleri s või mis tal on ja et mulle isegi meeldib selline. Kuidas ma ütlen, vahel vahel selline vürtsikas, kus, kui sul on nagu hästi tehtud või nagu täiega pandud. Et siis see on mul, aga mulle meeldib pigem võib-olla siukseid britti Dylan Moran näiteks, kes sellelt black box siis temas tähendab, on väga hea, et ta on ka sihukene, jabur. Mulle tundub, et mulle meeldivad siuksed, vinguvad koomikud torisevad ja neil on pahasti. Ja siis mulle meeldis see, kuidas, kuidas nad jonnivad. Naljakas. Niisiis, kuidas sa sattusid selle sellise kraami peale, ütleme siis niimoodi. Kas see üks üks sõber andis mulle selle ühe Edisadi? Ma ei mäletagi, mis esimene oli ja see oli jälle selline uskumatu, et ma lihtsalt naersin noh, niimoodi kõveras, et ma ei suutnud lihtsalt olla ja siis sellest tekkis suur suur armastus. Et ja see hästi palju parandab ka keelt, et tegelikult räägivad hästi kiiresti ja sa pead kuulama, et sellest naljatledes aru saada ja siis ma kuulen mitu-mitu korda läbi ja siis noh, seal palju plusse, kas vaatad neid koomikuid, stand-up, koomikuid siis ka koos sõpradega, et on teil mingid sellised mõnusad olengut, kus siis kõik röögivad naerda või siis on pigem sa vaatled ikkagi omaette kodus, pigem omaette. Jah, sest see on, see nõuab sellist keskendumist, et võib-olla seltskonnaga ei saa, et kui seal mingi asi seal jääb kuulmata, siis juba on nali läinud. Et pigem ma kuulan jah, üksi, et kui ma kodus midagi teened, siis panen selle käima ja siis. Aga Eesti Eesti kodumaine huumor, no Märt Avandiga oled sa ise koos laulnud, aga see ei olnud vist noh, see see huumoririda. Et nemad on ka toredad oti ja Märdi, need mõned tujurikkuja sketšid on, on ka paar korda turtsuma pannud määrust. Sõbrad, sõbrad, on kuidagi see, see noh, sõna, mis meil on mitu korda läbi nii-öelda kostnud siit, nagu öeldakse, et siis need on vist ikkagi hästi olulised, eks ole. Ja head sõbrad on olulised. Aga need on siuksed tüübid ja tegelased, kellega siis, mis sa ütled nendega siukseid, kellega minnakse siis, kes ei reeda, või minnakse luurele, või mis? Avaneda noh, need on võib-olla liiga suured sõnad, et noh, need on võib-olla nii, nii, ehk naa, aga aga sõbrad peavad pigem igapäevased asjad, et nad on nagu sul nendega on tore kohvikus istuda, kasvõi jälle ja vahel isegi see, et sa ei pea sa lobisema kogu aeg, et lihtsalt istud nendega, lõõtsutajad seal diivanil ja vaatad, kuidas inimesed lähevad mööda ja tunned mõnu sellest, et see sõber on sinu kõrval. Et on väga õige Et igas kohvikus tahaksin süüa ka vahepeal, et mida sa räägid kogu aeg. Et see Tunne muned inimesega tunned nagu piinlikust sellest, et on vaikus, et siis kogu üritab täita seda vaikust. Aga siis mulle meeldib meeldivad need inimesed, kes ma saan aru, et et tal on ka käijat, on vaikus ja mul on ka ja siis siis. Tal on ka okei, et sa näiteks võtad selle koogi ajada näost sisse ja ei hakkagi tingimata noh, ühesõnaga noh, ei tunne, ütleme noh, piinlikkust või ma ei tea, mida süümetunnet. Jah, et lindistan veel sõrmed ka puhtaks ja ära. Kuidas sa veel lõõgastud, et kohvik onni vaatate, vaatate komöödiaid? Sõpradega oled, et mis veel, sinu sellised lõõgastused mingit mõnusat tegevused on, sulle meeldivad? Ma pean ütlema, et ikkagi muusikas ma leian hästi palju lõõgastust ka lõõgastust ja lohutust ja õnne ja kõike, et siin vahepeal proovidega kui ma ei saanud nii palju muusikat kuulata ja siis nüüd nüüd, kui ma jälle avastan oma riiulist midagi, siis ma kuidagi selline õndsus tuleb peale, et muusika ikkagi teeb mind väga õnnelikuks ja ma ei tea, kuidas ma ütlen, muusika mõistab mind või mina mõistan teda kuidagi. Ma leian väga-väga palju, väga palju head muusikast, nii ilus, nende kaaslane. Oh näed, kui tore, et te olete teineteist leidnud ja tore, et sellest teineteise leidmisest on nii palju rõõmu, õnne ja õndsust siis ka kolmandatele neljandatele sadadele tuhandetele teistele inimestele, kes siis sinu ja muusikasuhet kõrvalt vaatavad ja kuulavad ja naudivad. Aitäh sulle, Liisi Koikson, need said mahti tulla meile külla, tahad öelda midagi lõpetuseks raadio kahe kuulajatele. Peale selle, et libahundietendused, eks ole, käivad, Ja kuhu me kindlasti tuleme sind vaatama. Mis ma tahan öelda, ärge kaotage lootust, kevad tuleb, päike paistab ja varsti saab plätudega käia. Soli, ütlete lõpetuseks Chamyyraquai. Ja tema on minu suur lemmik. Mis ma muud ütlen, aitäh, Liisi Koikson, kõike head.