Käimas on saade, siin me oleme ja on aeg meie külalise tunniks ning täna on meile külla tulnud Ene-Liis Semper Tene kerelenilis. Tere, väike diktsioonihäired tuli kohe kõigepealt palju-palju õnne siis teatriauhindade puhul, kus te saite lavastusega ühtse Eesti suurkogu siis eelmise aasta parima lavastuse tiitli, et kas tuli see sulle üllatusena, kui oli juba tegelikult sisetunne suht kindel, sest see oli ilmselt ikkagi eelmise aasta ju üks võimsamaid asju üldse. Noh, kui kultuuri sündmuski on seda tituleeritud eelmise aasta kõige võimsamaks asjaks. No ütleme nii, et preemiad tulevad alati üllatusena. Ei saa ju kunagi milleski kindel olla, aga ma arvan, et see on suur asi üldse, et et lugupeetud žürii otsustas, et see on ikkagi lavastusse pärast, et tegelikult ma olen siin, oli suur segadus, et millega tegelikult tegu on. Et vabalt oleks võinud seda ka kuidagi tõlgendada hoopis mingisuguse sellise ühiskondliku häppeningi ja mitte üldse nagu teatripreemiate hulka arvata, et suur aitäh praegu selle eest, et lavastuseks nagu tituleeritud Sihukeste kunstilist kandvust ikkagi noh, ilmselt ka kas märgata, sest et noh, niivõrd palju tähelepanu, kui siis etendus sai, et ma ei tea, kas üldse Eesti nii-öelda teatriajalooliselt noh, praegu ei tulegi nagu, nagu pähe väga-väga neid asju, mis, mis oleks nii palju meie ümber nii palju lokku löödud, ütleme ka niimoodi. Ja ja ilmselt sul on selles mõttes õigused. Ega teatrietendusele tavaliselt ei pühendate üldse kuigivõrd tähelepanu, see on ikkagi nagu selline kitsas nagu tänapäeval öeldakse, nishitoode. Ja meie tekitasime ka tohutut segadust ajakirjanduses. Meile heideti suisa ette, et kuidas on see võimalik, et te olete liikunud kultuurikülgedelt isi külgedele ja kas te ise saate aru, mida te olete tegemas ja see pidi olema siis kerge etteheide. Aga ma arvan, et suhteliselt selgelt saime aru, mida me oleme tegemas, et ütleme nii, et esikülgedele liikumine oligi nagu üks eesmärke täpselt nagu ka see, et tegelikult see ei olnud ju konkreetselt mitte ainult see suurkogu, mida me edendasime, vaid poolteist kuud oli siis tegelikult nagu mõeldud see üks ja sama protsess, mis pidi peegeldama ühiskonnas toimuvat ühiskonna, demokraatia situatsiooni, et ma arvan, et see tegelikult oli palju huvitavam veel, kui see seitsmes mai isenesest. Just seda ma tahtsingi küsida, et eks ole, et vot siin öeldakse noh, palju, et eks see praegune siis nagu tsüklit lõpetav Ryzen fool seda mängitakse mitu korda, aga, aga, aga siis ühtne Eestis justkui nagu ainult ühe korra. Aga tõesti see poolteist kuud oli lausa selline permanentne nagu etendus käis tegelikult kogu aeg. Jah, minu jaoks oli see ikkagi planeeritud ikka eks ole, loomulikult. See oli planeeritud ja tegelikult hoolikas vaatleja oleks võib-olla korjanud üles selle, mida me tegelikult ütlesime, siis kui me oma pressikonverentsil Radissonis alustasime märtsi lõpus, siis me ütlesime seda, et see etendus algab nüüd ja see tegelikult juba käib. Ja, ja pärast seda muidugi puhkes kohutav poleemika teemal, kes on meie taga kelle huve esindame, mida me tegelikult taotleme, kas me teeme partei või tee, aga meie sisemine soov oli tegelikult asetada ühiskonna ette teatud sorti peegel ja, ja ma arvan, et kõige võib-olla parem õnnestumine oligi see, et selles nii suurel määral osales Eesti meedia, kes nagu mängis seda situatsiooni kordi ja kordi uuesti lahti ja, ja kuna see oli poolteist kuud on ikka, suitseb niuke lühike ajahetk, et see oli nagu niivõrd kontsentreeritud, see, mis toimus. Et tavaliselt sa võib-olla ei jälgi neid protsesse nii hoolega, ka see siis selle pooleteise kuu jooksul, nagu minu arust nagu haljastus küll väga palju erinevaid siukseid, huvitavaid aspekte, mida võib-olla tavainimene võib olla igapäevases elus võib-olla nii selgelt ei teadvustagi. Rääkides meedias, siis teie selliseks meedia konsultandiks oli minu arust täiesti geniaalne meediastrateeg Daniel Vaarik ja soovitan kuulajatele tšekige memokraat poee, kus siis Daniel aeg-ajalt oma mõtteid ja arvamusi avaldab, aga äkki, kas sa võiksid rääkida natukene mõnest sellisest? Ma ei tea strateegiakoosolekust, kus te arutasite, kuidas siis selle meediaga massidega, poliit isikutega manipuleerida selle mängu sees, sest et kõik need, kui need tagasi vaadates siis kõik need võtted on tõesti üsna levinud kasutatud ju kõikide parteide ja igasuguste selliste meedia teemade poolt, aga samas tol ajal see, sest inimesed ei saanud üldse aru, et tegemist on lavastusega või kas, kuidas, kuidas teil see meedia strateegiline pool käis? Eesmärk ei olnud ju tegelikult valetada, aga samas oli see selge. Kui me oleks algusest peale nagu igal sammul hakanud rõhutama, et tegu on etendusega, siis oleks see huvi, võib olla väga kergesti ära kadunud, et nii-öelda meil üks põhilisi, kuidas öelda strateegiaid, oli see, et kui läks liiga teatrikeskusesse jutt, siis me segasime natuke vett ja jätsime mulje, et tegu on ikka suure poliitikaga ja kui läks liiga poliitiliseks, siis Me tuletasime kohe meelde, et Egon teatriga ja niimoodi kahe poole vahel laveerides ütleme nii, et nagu sa keerad nagu külma vee kraani, eks ole, see on siis teater ja siis keerad kuuma vett vahepeal juurde, see on see poliitika, et siis seal kahe veekraani vahel laveerides nagu enam-vähem tuli välja ka, et ma arvan, et see oli jah, suur-suur, õnn, et, et meil õnnestus kuni lõpuni hoida seda ühiskonna tähelepanu üleval. Ja noh, loomulikult sinna sisse planeeritud siis iga natukese aja tagant mingid uued üllatused, et see on selge, et kui esimese selle suure avapauguga nagu lõpuni välja ei vea, et siis olid seal nad mingid väiksed muud muud huvitavad asjad veel, mis nagu pooleteise kuu jooksul siis järjest selgusid. Tegemist on nii mastaapse projektiga, kas sul oli hirm ka vahest, et läheb käest ära, läheb kontrolli alt või kuidas see kulgeb või kas see mängib üldse välja või kas ja üldse kui, siis mida sa kartsid sel ajal? Ei olnud väga aega karta, tõtt-öelda, sest et see kõik selleni Tohutult töömahukas, eks ole, mehed Tiiduga ju mängisime praktiliselt 24 tundi päevas ka seda nii-öelda partei liidrite rolli, et võib-olla minu jaoks oli kõige keerulisem just see, kui demagoogitsemis äraõppimine, ma ei, ma ei, ma ei ole igapäevaselt harjunud rääkima selliseid asju, mida ma tõesti väga sügavas südames sõdumise mõtle, aga, aga tol hetkel tuli sedagi ette. Et just nimelt, et rääkimine nagu mingisuguse muu institutsionaalse huvi poole pealt, mitte isiklikku huvi pealt, see oli nagu üks päris niisugune huvitav katsumus, aga muidugi peab tunnistama, et pole see kuu jooksul. Igapäevaselt, kui sa seda kogu aeg teed, siis lõpuks nagu muutus juba lihtsamaks, et ma arvan, et kui ma oleks veel kuuega jätkanud, oleks olnud võib-olla päris juba teisel pool seda piiri, mis mulle endale väga ei, võib-olla ei oleks meeldinud. Et lihtsalt see harjumus tuleb üllatavalt kiiresti. Aga kui sa küsid, et mida me kartsime siis võib-olla nagu noh, kõige suurem vastutusel ja selle eest, et kui paljude inimeste ootused on seotud sellega, eks ole, et tõesti nagu midagi siis ka poliitikas toimuks, eks ole, et see on selge, et et et see hetk, kus me tegutsesime, oli nagu väga soodne, sellepärast et enamus inimesi ei olnud rahul selle olukorraga, mis parajasti valitses, et see selles mõttes, et see moment, kui me alustasime selle projektiga, oli nagu absoluutselt õige. Samas on selge, et kui sul on 11 näitleja trupis ja, ja, ja, ja, ja veel kaks-kolm inimest, kes nagu seda nii-öelda genereerivad ja siis tehniline meeskond, kus on umbes mingi 15 20 inimest ja see ongi kogu see kamp, kes seda asja teeb, siis täiesti selge on see, et, et ei ole üldse mõtet rääkida sellest, et me nüüd päriselt. Me päriselt muudame kõike ühe päevaga, et noh, see on see, mida teeb tiitrites ka oma lõpukõnes, ütles, et eestlased on harjunud seda uskuma ja lootma, et kohe muutub kõike nii kui tuleb mingi uus jõud, siis jalamaid ma hääletan selle uue jõu poolt, sest et nemad kindlasti praegu teevad ühe päevaga seda, mida keegi teine pole suutnud teha eelnevate aastatega. Et see on üsna selline armas ja naiivne lootus ja paraku mitte õige, et selge on see, et meie ülesanne oli, mille me ise endale võtsime, oli ikkagi tähelepanu tõmmata sellele, et miks inimesed absoluutselt ei osale ja miks on niimoodi, et keegi nagu ei usu ja ei looda enam ja ja kõik on justkui nagu läinud väga minnalaskmise peale ja, ja see populismi osakaal on ikka meeletult suurenenud. Et kui see nüüd väga teravalt korraks orbiidi tõusis, ma arvan, et juba see oli nagu suur asi, et see, et me nüüd päriselt umbes hülgaksime oma igapäevased Kunstitõed ja hakkaksime poliitikas ilma tegema, et see ei olnud üldse meie plaan, aga kui see viimase hetkeni õnnestus, jäta see mulje, siis see oli lihtsalt asja asja huvides. Tundub, et see on ikkagi mõjunud, sest inimesed on aktiveerunud vist kodanikualgatuse, igasuguseid selliseid ettevõtmisi ilminguid on hakanud kuidagi tärkama üha rohkem ja rohkem. No ma ei oska seda. Nii palju kui küsitud, et kas see ühtne istung muutis midagi ei muutnud ja osad ütlevad, et muutis ja osad ütlevad, et midagi ta ei muutnud. Siis kui seda ka väga palju vaadeldi, justkui kriitikana poliitikute aadressil, siis tegelikult selles me olime üsna oleks peale kindlad, et ega poliitikud tegelikult on nii karastunud, et neid sihuke nali küll eriti ei mõjuta ei ühes ega teises suunas, aga see oli tegelikult ikkagi suunatud pigem valijatele. Ma loodan, et, et Eesti inimene sellest ka aru sai, et see ei olnud mitte kriitika poliitikule, vaid see oli tegelikult ka võib-olla kerge väljakutse valijale kellest tegelikult peaks ju kõik sõltuma. Ja mis tähendab seda, et kas see siis muutis või muutub midagi? No ma ei tea, mulle isiklikult tundub, et see aasta, kui olid valimised nüüd äsja, siis oli võib-olla nagu rohkem igasuguseid valimisdebatte ja mingeid seisukohtade põhjendusi, võib-olla ma lihtsalt tahan seda nii näha, et äkki ma tahtsin nagu näha, et midagi natuke paremuse poole läheb. Aga see asi pole ju kaugeltki veel nii-öelda korra, sest et noh, see, mis ütles Marju Lauristin, et see nagu, kui millised valimistulemused olid, eks ole, et et see näitab ikkagi seda, et ühiskond on ikkagi väga mingid asjad on nagu väga kivinenud ja ühiskond on täielikult sulgumas, et see noh, see töö tegelikult kestab edasi, et ma arvan, et meie olime lihtsalt üks võib-olla väike lipuga lehvitaja kuskil rivi alguses aga peaksid olema pikk rivi veel peale meid siis, kui asjad peaksid paremuse poole muutuma. Nii-öelda elu ja kunsti piiri peal, noh oli see nagu siis projekt nagu toimis ja, ja tundub, et, et see on, see on üks niisuguseid teemasid, mis Eestis noh, vähemalt noh, haritud seltskonna sees ikkagi tekitab jätkuvalt küsimusi siin, kui see oli see Sofi Oksaneni puhastus ja ei või noh, üleüldse tegelikult kui ma hakkan mõtlema, siis juba läti Henricus vist leiame mingid read, kus kus üritati seal maarahvale selgeks teha. Need olidki, kes olid vist küll need liivlased üritati näidata, kuidas Jeesus nagu öeldakse siis maailma päästis siis mingite kohtade pealt, siis noh, paganad jooksid minema, et, et kunst ja ja elu lähevad segamini või siis noh, mis iganes. Need näited on küll. Kas, kas nüüd see elu ja kunsti nagu, nagu segiajamine on, ongi üks selline noh, ütleme siis niisugune võlu vitsake või, või mingisugune niisugune nagu, nagu pada, kus saaks nagu siukest nagu tõeliselt toimivat ja, ja rahvast tunnetavat nagu kunsti teha, et sest see kindlasti noh, Ühtne Eesti oli ja, ja ütleme siis ka fool af Estonia, seal on ka väga palju selliseid momente. No kui me seda nii teeme, siis meie enda arvates peaks toimima väga ise usume seda, et see, mida me teeme, on see, mida me hetkel peame tegema, aga ma ei tea, kuidas inimesed sellest aru saavad, loodetavasti nad mõistavad, mida me teeme. Et, et see ongi, et kunsti kunstikunstiga saab nagu väga paljusid asju, selliseid, mida muidu nagu ei saa välja öelda või mis muidu on nagu väga tahad, siis sa saad ikkagi noh et kui on kakajunn, siis paneme purki, siis, siis on ta nagu, nagu noh, okei ja, ja kui me ropendamine näiteks kuskil seal kunstitemplis, siis noh, see on ka nagu oleks aktsepteeritav, siis ütleme, niimoodi saab piisavalt nagu niukseks vastuvõetavaks. Et mõte siis selles, et, et et olgem ausad dildo ropendatakse päris palju seal. No selle avastas, on nagu me alguses peale ütlesime, väga isiklikus räägi nüüd sellest viimasest lava säält ja need inimesed, keda me näeme meie näitlejate kehastuses, on need inimesed, keda mina igapäevaselt olen näinud enda ümber. Ehk siis kui keegi küsib, et millest see kõige rohkem kõneleb, see lavastuste ilmselt kõneleb tegelikult sellest frustratsioonist, mis paratamatult on nagu kõigi meie meie sees ja meie ümber ka teiste inimeste sees, sest et noh, see ikka iseseisva riigi lõpmatu ülesehitamine, trügimine mingi parema tuleviku poole ja see, et kogu aeg nagu loodame umbes homme jõuda nagu sellesse lõplikult heaoluühiskonda, kuhu me paraku ikkagi ei jõua, eks ole, sest see ei käi nii kergesti. Ma arvan lihtsalt, et meil on inimesi nii vähe ja igaüks, kes vähegi midagi teeb, et tal on alati umbes kaheksa erinevat kohustust korraga täitma, et et võib-olla see inimeste keelekasutus, keda sa seal lavastuses nägid, see tuleneb tegelikult sellest, kui väsinud nad kõik on. Et loodetavasti see siis nagu viitab, kui kuulaja-vaataja on saalis, et et ta ei võta seda üks ühele, selles mõttes, nagu, et lihtsalt ropendatakse ropendamise pärast, vaid see, see tuleb sellest, et see, see ongi see, kuhu me oleme jõudnud, see on see, mis meie ümber praegu toimub. Jah, sellest lavastusest räägime üsna pea edasi, nüüd kuulame vahepeal natuke muusikat, mida NL-is on valinud, Priit Pedajas. Punaste õhtute purpur on järgmine lugu ootel. Kohta ütled kuna ma tulin just noh, mitte nüüd otse, aga põhimõtteliselt eelmisel nädalal alles sellest reisinud Follow Estonia lavastusprotsessist välja, siis see on üks lugu, mis kõlab ka selles lavastuses ja ma arvan, et see on väga ilusti ja sellepärast ma sellega siia kaasa võtsin. Priit Pedajas punaste õhtute purpuretendusest raisanud foolofess Tony ja meil on külas Ene-Liis Semper räägimegi natuke veel sellest etendusest, et ma saan aru, tihtipeale inimesed kahtlustavad, kes on siis juba näinud või kuulnud sellest midagi, et tegemist ei ole päris otse etendusega, et kas, kas on siis juba eelsalvestatud või midagi sellist, sest et see kõik käib teil nii super hästi nagu perfektselt välja timmitud kellavärk. Ja ma olen ise ka kuulnud. Palju spekulatsioone teemal, et ütleme nii, et erinevad inimesed väidetavalt olevat lausa vaielnud ja enamus ikkagi ütleb, et see ei ole võimalik, seda ei tehta otse, mina olen see, kes peab seda imelised võimalik otse teha, seal on krimivahetused ja mis iganes argumendid neil on mida väidetavalt ei saa nii kiiresti teha, siis mina ütlen selle peale, et kuulge, et noh, see ei oleks mingi väljakutse, võta selline asi linti ja siis lihtsalt külma kõhuga lasta, seda 1800-le inimesele loomulikult mingis mõttes oleks nagu suhteliselt selline kuul ja lahe, aga aga kuna me oleme ikkagi teater, siis meie huvi on see, et me mängime seda otse ja me oleme teinud selle siis nüüd nii hästi kui võimalik ja tõesti sellega päris ütleme selle logistikaga just nimelt, et kuidas on võimalik, et viis näitlejad on siin stseenis järgmises stseenis olnud jälle hoopis teisel moel. Et kuidas see kõik üles ehitada, sellega on tööd tehtud ja ma arvan, et mitte nii-öelda tehniline pool peaks nüüd kiskuma ära tähelepanu sellele, et misasja sisuline väärtus on. Et see on ikkagi sõnumiga asi, et see ei ole niisama, et me siin näitame teile kui osavad nelja kaamera ja ma ei tea, kolme helimehe ja, ja puldi mikserit kõigi selliste asjadega olema, aga aga, aga ma tõesti soovitan seda vaadata nii, et et need inimesed seal suurel ekraanil mängivad seda siin. Ja, ja see on fakt ja ma ei saa võtta igaühte käekõrvale ja viia seda sinna nii-öelda stuudiosse vaatama, kuidas nad seda mängivad, sest seal tõesti segaks, sest seal on iga liigutuse, igal sammul, seal on mõõdetud ja, ja kuna see kõik tuleb otseheliga, mis on kõige keerulisem alati seda heli nagu puhtana hoida, siis ei ole võimalik sinna ühtegi nii-öelda huvilist või tunnistajad kuhugi nurka seisma panna. Aga, aga see, see pidev kahtlustamine, et keegi üritab kuidagi? Ma ei tea, kergemalt läbi ajada või kuidagi alt lati minna või, või umbes petta inimesi, kes on tulnud heast südamest midagi vaatama. Meghan lihtsalt banaalne. Ses mõttes, et me oleme enne tõestanud, et me saame selliste asjadega hakkama, tegime tegelikult Ruja põhimõtteliselt sama samas formaadis ja seal toimus tegevus laval, inimeste siin on lihtsalt nagu ütleme nii 10 korda keerulisem, aga, aga kuivõrd me oleme seda enne teinud, siis noh Ma arvan, kahtlustused oleksid täiesti kohatud. Jah, minu arust see oli lisaks sisule, sõnumile kõikidele nendele muudele emotsioonidele minu jaoks eriti muljetavaldav, et kui ma mõtlesin, kuidas see nagu tehniliselt teostatud on, et kui kiirelt see, kui täpselt see peab kõik olema, kui peenelt nagu välja mängitud, läbi harjutatud, välja mõõdetud, et see on kindlasti üks asi, mis on väga muljetavaldav, teine on ja mis teine, peamine ongi muidugi sisu, et kui me eelmine nädal korra kõnelesime sulle, et küsida esietenduse kohta, siis et kas saab ikka nutta ja naerda ja sai naerda ja Ta ka, et ma tõesti ikkagi ma ei tea, võib-olla see noh, ma olen ikkagi emotsionaalne naine, eks, aga aga noh, minu jaoks ikkagi mõjus, et need pildid meist ja midagi on igas igas teises stseenis, mis kuidagi resoneerib su ka, et kui sa oled eestlane, eesti inimene, et see oli minu jaoks väga mõjuv, nii et kallid kuulajad, see on kindlasti etendus, mida peaks nägema, mida võiks ära vaadata. Teil on veel kuus etendust tulemas, kas on piletid üldse tegelikult veel saadaval, et kui inimene tahab minna ostav tänase seisuga on veel saada? Saadaval aga meil oli hommikul just iganädalane töökoosolek ja põhimõtteliselt piletimüük läheb nii hästi, et arvatavasti paari päeva küsimus, et siis siis on kõik. Karkass teete lisaetenduse ka või on see niisugune? Kui ei saanud, siis ei saanud praegu. Kohe hetkel ma pean tunnistama, ei ole küll nii kaugele mõelnud, et oleks veel mingeid lisaetendusi. Et see on üsna üsna suur asi, see tehniliselt jälle kõik uuesti üles ehitada, et me ei ole siiamaani seda nii-öelda kavasse võtnud. Ühtset Eestit ei kujuta nagu ette näha, kui selles mõttes sai, sai vähemalt DVD peale, eks ole, aga nüüd teil on ju noh, tegelikult asi on ju ka ühtlasi noh, on võimalus ka nagu salvestada, et kas, kas salda nüüd jookseb, pärast valiti nagu pestoff parimates stseenides näiteks tuleb välja näiteks. DVD tervikust ikkagi. No ma pean ütlema, et salve jookseb ta muidugi selles mõttes, et see on meil endal nagu me alati oma lavastused, kõik salvestame on selles mõttes, et oleks imelik seda mitte salvestada, kuivõrd meil on nagu ju tegelikult kogu materjal jookseb praegu nagu nii-öelda teile puldist otse läbi. Aga kas me DVD välja anname? No vot ei tea, võib-olla. Mina näen, seda poleks pidanud arendada, kindlasti peaks tegema, ega see, see siin ongi, see, et paistab, et suur osa rahvast siiski jääb ilma, et jällegi ainult need vähesed kiired kiired. Kes usaldasid, reageerisid, nüüd te olete, te lõpetate selle etendusega selle nii-öelda Eesti elu ja inimest ja olu käsitlevad tsükli, et kui sa praegu vaatad elu ja inimesi Eesti Vabariigist tänasel päeval, et mis diagnoosi sa paneksid? No minu diagnoos on see, mis praegu hetkel seal Nokia kontserdimajas etendub, et ma arvan, et kui ma siia juurde hakkan praegu midagi sõnastama, siis oleks kuidagi kahtlane. Las see praegu suure vaevaga välja toodud ja, ja paljude paljude inimeste abiga välja toodud lavastus kõneleb ise enda eest, et ma selle Eesti inimestele pandava diagnoosi jätaks. Praegu ütlemata. Nüüd see materjal, ühesõnaga kui, kui suur see materjal, mis ta läbi nagu vaatsetüks sõime ja rääkisime siin enne, eks ole, et, et kui hästi tehniliselt on see teostatud ja noh, ütleme see mängu ilu igas mõttes, ütleme näitlejad, eks ole, ja, ja kuidas see kõik toimib, on, on lihtsalt noh, uskumatu või lausa ime. Nagu on üldse võib olla ime, kuidas eesti rahvas tänase päevani nii-öelda vastu pidanud ja nii-öelda räägitakse eesti keelt, aga selle etendusega tõesti jah, ju tegelikult Eesti lõpeb ära. Suuresti ma saan aru, või on see noh, annab lootust ikkagi, et seal mingi metafoor, kuidas, kuidas seisundit, ühesõnaga ühelt poolt jah, et Eesti on maha mängitud. Ja nii edasi ka meil nagu suurt midagi ei ole, aga siiski selles eesti keeles me veel räägime, mis mis, mis, mis seis siis tegelikult nüüd on? Noh, on nüüd matused nagu järgmised asjad või kui ta, kui ta edasi, eks ole. Kuda, kuda, kuda, kuda, kuda noh, eesti, kumba elas siis vene keeles, kuda, kuda vorste aegne vene keeles võib-olla niikuinii hiina keeles. No see, et. Eesti ei võta teadjad kast eestlasi. Palju juurde ei sünni, see on tegelikult fakt, eks ole, sest me oleme juba rääkinud ja ja see, mis toimub eesti keelega, ma ei tea, kellel vähegi silmad, kõrvad, see torkab ka silma praegu ja kõrva, kuidas tegelikult keel ju mõnes mõttes maksab kogu aeg lõivu mingisugusele mugavusele. Et üsna ma ei tea, võib-olla ma mäletan valesti, aga nagu mingi paarkümmend 30 aastat tagasi kuidagi pöörata minu arust mingi kasvõi õigekirjale üsna oluliselt rohkem tähelepanu. Umbes nii, et kui sa ikka avasid raamatu või ajalehe või siis oli see üsna kindel, et see, mis seal kirjas, on õigesti kirjutatud, aga praegu ma pidevalt leian igalt poolt niisuguseid kahtlasi lausestusi ja, ja imelikke sõnavorme, mida ma ei ole nagu omateada, ei tea, et niisugune asi oleks nagu õige õigekiri. No see selleks, et sellega peaks tegelema võib-olla keeleteadlased, kes nagu seda asja võib-olla hoiavad kontrolli all, võib-olla on selle kontrolli kaotanud, et Ma arvan, küsimus on nagu, mis mingis mentaliteedis. Mulle tundub, et kunagi ammu siis, kui Me olime hirmsa okupatsiooni ja kõige muu poolt nii-öelda ahistatud välja kurnatud, et siis tegelikult oli meil mingisugune kestmajäämise idee, mis nagu hoidis kuidagi oluliselt nagu tugevamalt seda seda identiteeti kuidagi koos, aga praegu võib-olla see tuleb sellest, et inimesed on nagu omast arust ära teeninud mingi nagu kuidas öelda puhkuse pärast seda, kui oli tohutu pikk ja raske okupatsiooniaeg, et nüüd siis on kus aeg ja nüüd ma peaksin endale justkui saama lubada kõike, seda, mida ma tol hetkel ei saanud, aga aga see kõik käib ju nagu mingisuguse idee kaotamise arvelt, ma arvan või noh, selles, et see identiteet nagu ei ole enam ei ole enam nii selge. Ja noh, ma ei teagi, kuhu see täpselt liigub, ses mõttes, et eks me üritame ilmselt jõudes kuskile heaolu mõttes Soome ligidale ja mingis muudes võib-olla taotlustes kuhugi Euroopasse, aga see Euroopa on ka nagu natuke umbmäärane. Et ei ole minu meelest, ma ei, ma ei, ma ei tea täpselt, kuhu edasi, et kui sa küsiku taha või kuda kuda siis ma pigem ütleks, kuda, et kuidagi ei tahaks kuidagi jõulisemalt ja sisukamalt ja võib-olla natuke rohkem hinge ja mõttega. Pigem mitte nii palju nagu lihtsalt tingelpumbaga. Jah, kui Eesti osas sama küsimus ka teatri osas, et no 99 on hakanud ju noh, nii-öelda tagasi mängima etenduse numerous numeroloogilisel siis numeratsioonilt. Et praegu teil on etendus number 72 ära mänginud 30 tükki, kui ma mäletan õieti kulgen etendust, mis seal on, osad on poolega ja nii edasi. Et ilmselt sultan, seda ma kujutan ette 100 korda küsitud, aga ikkagi, mis siis saab, kui te jõuate lõpuks nulli? No ma olen seda. Seda on küsitud 100 korda, ma olen 100 korda vastanud, vastan nüüd esimene kord, et siis me lõpetame. Et see ongi selle asja mõte. Vaadake, lõputult ei saa nagu mitte ükski asi kesta tegelikult olgem ausad ja ja see idee hakata numbreid 99-st alla lugema on tegelikult sündinud tänu ühele kunagisele Hasso Krulli Esseile, kes kirjutas seda, et teades seda, et päike kustub millalgi ei ole meie ajaarvamine ju üldse lõputu, aga viimsed millegipärast loevad kogu aeg nagu umbes et homseid on nagu tulemas, lõputu arv, mitte niimoodi, et me tegelikult peaksime nagu iga homsega arvestama ühe päeva vähemaks vaid inimeste Arediga homsega tuleb just ükspäev juurde. Et me mõtlesime, et kuna me tahtsime algusest peale teha teha sellist teatrit, mida ütleme nii nagu iseendal oleks oleks huvitav vaadata, noh, ütleme nii, et pannes iseennast publiku asemele, et mida mul oleks huvitav vaadata, lähtudes kõigest sellest, mida ma eelnevalt olen teatrist, kunstist, muusikast ja nii edasi kogenud ja omaks võtnud siis siis on see nii-öelda suht keeruline ülesanne teha. Tegelikult me oleme riiklik repertuaariteater. Me teeme repertuaariteatrit, aga me teeme seda nagu projektiteatri põhimõttel. Et iga projekt on nagu viimane või noh, selles mõttes, et sa paned kogu oma jõu koguma energia, kõik, mis sul hetkel nagu sees on, paned sellesse ühte lavastusse, mida sel hetkel teed ja siis tuleb järgmine järgmise lavastusega paned umbes samamoodi jälle siis see numbrite alla lugemine oli tegelikult ka iseendale pandud väike selline meeldetuletus selle kohta ja et iga lavastus on arvel, iga lavastus on, on erakordne, igal lavastus on selline, ta peaks vähemalt olema selline, nagu ta oleks kiimane. Ja kui me nüüd selle tohutu tööga tõesti peaksime kunagi õnnestuma, et me tõesti nende 99 korda olemegi seda teinud hetkel me oleme seda teinud ju vaevalt kolmandiku, eks siis no siis on see nii suur töö, et ma arvan, et siis on põhjust endaga rahul olla ja siis küll siis selle asemele tuleb midagi muud. NO 99 igal juhul nulliga lõpetab, seda võin kindlalt öelda. Kui rääkida selle 99 trupist, siis ma imetlen, kuidas teil on selline tohutus sünergia või mingi sihuke vitaalsus energiaid, tun, et ei ole nagu heas mõttes ühtlane, et ei ole sellist ebavõrdsust, et mõned tõusevad väga tohutult esile, teised jäävad nagu varju vaid kõik trupi liikmed kuidagi saavad soleerida, saavad olla. Et kas see on sinu jaoks praegu selline ideaalne. Et kellega töötada, kellegi oma, selliseid ideid realiseerida. See trupp ei ole veel kaugeltki mitte ideaalne, aga ta on kindlasti teel sinnapoole, sest et selle selle viie aastaga, mis meie teater üldse on nii-öelda eksisteerinud, olnud läbi teinud ikka väga suure arengu, sest nad olid väga noored, enamus olid väga noored, kui nad meile tulid. Praeguseks on nad juba juba nüüd koos mängitud, nad on tõesti hästi palju koos mänginud ja koos mängitud aastate jooksul nad on järjest paremini hakanud 11 tunnetanud, on järjest paremini hakanud 11 mõistma usaldama. Et see usaldus, mis nende vahel hetkel valitseb, on minu meelest küll nagu tõesti väärt äramärkimist ja nad ise teavad seda ka väga hästi, on sellega rahul. Aga see ei tähenda seda, et nad oleksid ideaalne trupp, Nad, nad teavad seda, et nad on teel sinna. Hea seegi, et nad peavad ja hea, et areng toimub. Meil on ootel Lepo Sumera Pala aastast 1980. Üks põhjenda valikut. No see on, kuidas ma ütlen. Meil oli Tiiduga kindel soov, kui me seda raisanud Fool of Estoniat hakkasime välja mõtlema ja ette valmistama, siis meil oli kindel soov seda muusikat kasutada. Ja siis tuli vahele üks selline üritus nagu vabariigi aastapäeva kontsert. Ta tegi Tõnu Kaljuste ja Tõnu kutsus mind endale sinna kunstnikuks ja ma olin tohutult ehmunud, kui ta näitas mulle programmi, mida ta kavatseb esitada ja seal oli seesama muusika sees, et nüüd võib jääda mulje, et ma sain sealt selle idee, aga tegelikult meil, Tiidu oli täpselt seesama mõte juba enne. See on lihtsalt nii kohutavalt ilus pala, see on, see on nii meeletult ilus, millest see kõneleb Eesti kohta rohkem kui, kui, kui paljud raamatud, nii et kuulab kuulakem seda. Ene-Liis, kuidas sa näitlemise või teatri või kogu selle teema juurde jõudsid, et mina mäletan sind telelavastusest, mis tuli uus poiss mis tõesti noh, võib-olla selle see imponeerijaga või noh, minu jaoks oli üks tohutult mõjuvaid teke ja siis kuidas olid sein seinake ainult sina, Soreci, ma ei mäleta midagi aasta 82, kaks sellisel viisil tehti 83 tuli välja ja liigutab ja ma kuidagi tundsin, et oh isver, et see on kõik nii tuttav ja nii edasi, et see oli, kas see oli sinu selline näitlejakarjääri esimene debüüt? Ei noh, see ja, või kuidas see selle lavastas. See oli selles mõttes puhas juhus ikkagi, et meil oli ju mingi ütleme nii, et tolle hetke kuumim Tallinna koolinoorte näitering, mis tegutses tolleaegse selle Mererajooni pioneeride palee juures, mis on seal see illus, roosa maja, oli ta tol ajal, ma ei mäleta, mis värvi ta praegu on ta Kalevi ujula kõrval põhimõtteliselt. Ja siis seal oli väga, väga, väga, väga, Suurepärane juhendaja kaamerat, kes on tänini minu meelest õpetab lapsi ja tolle aja nagu meie selle seda gruppi fenomen oli see, et tavaliselt sellistes kohtades kogunevad nagu tüdrukuid ja siis on mingid tüdrukutega. Aga seal olid enamuses poisid niimoodi, et meil oli 10 poissi ja neli tüdrukut, mise vahekord oli nagu väga õige. Ja kuna poisid olid kõik kõvad lugejad ja hirmsad eluhuvilised, siis siis nad hoidsid seda tüdrukute sihukest potentsiaalsed puberteetlik lobinat nagu väga ilusti ohjes, et seda nagu üldse ei tekkinud, kogu aeg olid mingid tähtsamad asjad, millega tegeleda. Ja samasse seltskonda oli ikkagi väga õnnestunud, seal olid kõik praegused näitlejad, noh, alates Tarvo Krall. Tamur Tohver on ise nüüd lavastaja Taavi Eelmaa, Andres Puustusmaa, Madis Milling-Normann käis ka korraks läbi, siis ta ikka päris pidama jäänud, läks uuesti kuhugi mujale. Et ühesõnaga see seltskond kuidagi klappis omavahel väga hästi ja see peab ütlema, et see oli niuke. Mina läksin sinna päris nagu juba titena peaaegu mingi kolmandas klassis, aga aga kuskil ütleme nii, põhikooli ajal sai sellest ikkagi täiesti arvestatav koht, kus mõtteid vahetada ja, ja uusi asju avastada ja ja me tegime, noh, niimoodi ma arvan keskmiselt keskmiselt korraliku sellist nagu teatritrenni igapäevaselt, mis oli väga sisukas ja huvitav selles vanuses eriti tänuväärne tilkunud kuskil mujal ringi. Et ma olen nagu siiamaani väga rõõmus, et ma sinna sattusin, ehk siis telelavastus, millest sa alustasid ja mille peale ma tõesti võib-olla kergitan kulmu, kuigi sellest uuesti juttu teeb. Et ütleme nii, puhas juhus, ETV tahtis ilmselt mingit programmilist, lavastust oli neil vaja teha ja siis nad lihtsalt noh, et ei peaks hakkama lapsi üle linna on vaid ükshaaval taga otsima, sealt tulid ja võtsid enamiku, kes meil seal olid ja panid lihtsalt nagu anti tekstiraamatut kätte ja läks lahti. Jah, see oli koht, kus sina esimest korda minu nagu teadvusesse jõudsid. Aga sealt edasi, kuidas su teekond kulges, kuidas sa siis kunstnikuks said? Või oli see ka juba, see on käe alt seal naljakas. Kas jah, et ma tegelikult ju kuigi ma olin nagu joonistanud küll lapsest saadik, aga ausalt öeldes mitte eriti innukalt ja mitte väga suure süvenemisega, et ma käisin kunstiringis rohkem nagu sellist vahvat dekoratiivset mingit kõrvaltegevusi harrastamas umbes trükkisin kleidiriideid ja vorpisin, Pope, keraamilisi, ehteid ja mis iganes selliseid asju, et et selline intensiivne natüürmorti joonistamine, maalimine ei olnud üldse nagu minu ala. Ja siis ise ma olin ikka hirmsasti veendunud, et peaks kindlasti näitlejaks hakkama noh, läbi selle kooli teatrilisega kuidagi täiesti loomulik on ja see soov. Aga mul vedas nii hästi, et ma kuidagi. Ma jäin kuidagi sellest lavaka ohutust sellest tungist nagu kõrvale. Ma vist kunagi vist isegi viisin oma paberid sisse, aga ma ei või eksamid ja siis jäi nagu tegemata. Et ma olen väga tänulik tagantjärgi iseendale, et ma sinna ikkagi nii hirmsasti ei tahtnud minna, sest et suur üllatus oli see, et, et üks mu sõbranna võttis mu nagu kunsti kunstiülikooli ettevalmistuses sinna teatri kunstnike ettevalmistusse kaasa mingil hetkel ja ma avastasin, et need mingid teemad, mis seal välja hõigati nii-öelda noh, seal on, eks ole, enne ametlikke eksamid toimuvad ettevalmistus, mingid kursused ja siis seal õpetatakse kompositsioon ja kõike. Ja siis tundus mulle nagu jube lihtne. Ja algs, läksin niisama noh nagu niisugune klassikaline legend, et lähed niisama kaasa sõbraga umbes et hoidma ja siis lõpuks selgus, et et mul olid seal suured eelised teiste ees, kuna ma olin ise seda teatrit seestpoolt nagunii palju juba noh, nii-öelda lapsest saadik kuidagi harjunud selles süsteemis mõtlema. Et siis minust täiesti ootamatult sai, sai lavastuskunsti osakonna tudeng, mis siis tähendab seda, et ma pidin loobuma ideest ise olla laval, vaid olin lava taga ja ja aja jooksul ütleme niimoodi, et suht kiiresti tuli see, et ma sain aru, et selles on suuri eeliseid ja ma siiamaani täiesti naudin seda, et ma, et ma ei ole laval, vaid olen seal kõrval. Sa oled ju ka hinnatud tuntud perfomance kunstnik. Ma vaatasin, et mingi selline koht kus oli Valis sind vist või mingitel andmetel oled sina Eesti üks tuntumaid selliseid välismaal, üks tuntumaid eesti kunstnik ka seal aartes või midagi sellist. Ja olete oma videoloominguga osalenud Vienna Veneetsia biennaalil üle kogu maailma igasuguseid erinevaid näitusi, kõik mäletavad kindlasti ka seda raha kompassi 2000. aasta rahapõletamis perfomance ite, mis tekitas tohutut furoori, et kuidas seal praegu kunsti loomisega nagu personaalkunstikunstnikuna aega mahti üldse on midagi teha, et oktoobris Sulon KUMUs tulemas näitus, samas on sul kaks last, suured projektid teatriga ja see ongi väga keeruline. Jah. Et ütleme niimoodi, et video ja installatsioonikunstnikuna läks mul päris hästi ja tõesti hästi palju näitusi oli ja lendasin kogu aeg ühest maailma otsast teise aga siis tuli see see kummaline soov alustada selle teatriga, mille nimi on 99 ja sellest hetkest oli mul siis nüüd praegu mul kaks last, tol hetkel oli mul üks laps, siis teatrist sai minu teine laps ja siis tuli kolmas laps veel, kes on praegu kahe poole aastane. Nii et et see kujutav kunst on täiesti silmaga nähtavate põhjustel, on hetkel nagu ootab oma järjekorda, nii et nüüd mul ongi siis väga suur väljakutse on see sügisene kumu näitas, et kui see ettepanek tehti, siis ma tükk aega mõtlesin, et kas ma võtan selle vastu, et kas momente olen omadega nii kaugele, et ma, et ma suudan võib-olla selles kunstis, mida ma varem nii hästi oskasin uuesti midagi öelda. Loodetavasti ma suudan, vaatame, ootame oktoobrit. Ene-Liis sina oled nüüd Tiiduga koos Tiit Ojasooga koos kahtlemata Eesti mõistes ütleme et tõeline, selline power-duo ike. Ilmselt ilmselt üks mõjukamaid abielupaare Eestis. Kuidas te nüüd kuidas öelda sellist noh, head võimalust, mis, mis oli selle ühtse Eestiga ja no miks mitte ka selle etendusega kuidas tekkinud võib-olla tekkinud sihukest nagu ampsu nagu võimust ja mõjust veel saaks nagu ära veel paremini ära kasutada, et nüüd ei saa ju päris enam kodunurka minna või hakata koduperenaist mängima, et nüüd tuleks nagu midagi veel teha, midagi suuremat, midagi suuremat. Ei, ma ei tea, kas kesin mõiste mis sealt võtta, jah, mingisugune näiteks võib-olla tõesti minna sinna, mis on see Kadriorgu. Sellist mõtet ei ole olnud näiteks või, või on Kadrioru paaril liiga vähe võimus? Oi, ma ei ole, see on küll praegu huvitava kiiruga küsimust oli ja ma olen täitsa üllatunud, kui see välja jõudsid. Ma ise ka ei teadnud, aga, aga sinna ei ole olnud üldse. Mõttet kuule, ma olen kunstnik, ses mõttes, et mitu korda siin hiljuti jälle oli mingi Postimehe spekulatsioon teemal, et naisministritest pandi kokku alternatiivne valitsus ja siis kutsuti mind sinna nii-öelda kultuuriministri rolli täitma küll ainult leheveergudel. Kunagi ammu on mulle tehtud ka päriselt ettepanek olla üks kultuuriministri kandidaate, ma parem ei ütle, mis parteisele tegi, sest ma keeldusin sellest absoluutselt samal hetkel, kui see ettepanek tuli. See ei ole olnud minu ambitsioon, tõesti, minu meelest kunstniku elu on selles mõttes väga. Ma pean ütlema, et ta on väga raske ja laste kõrvalt eriti, eks siis tahaks ju hea emaga olla ja, ja kohati ma ise usun, et ma ikkagi olen, aga, aga kunstniku elu on selles mõttes väga. Ütleme aus ja minu meelest hea elu seal tõesti tegeleb sellega, millega sa nagu sisimas tahad, et see noh, mina vähemalt ei oska endale valetada, kui ma teen seda, mida ma teen, siis ma teen seda nii hästi, kui ma saan ja kohati on see väga raske kõigile ümbritsevatele inimestele, sest ma olen, lähen alati lõpuni välja ja nõuan kõigi käest kogu aeg seda, et kõik peab olema veel nii ja nii ja nii. Aga noh, see on see, millele ma vähemalt pärast saanud nagu siis nagu puhta südametunnistusega alla kirjutada, et ma ei kujuta ette, et ma teeksin kaheksast viieni mingit asja, mis mind tegelikult ei veena, sisimas ma arvan, et, Ma ei saa lisaks, eks ole, kunsti kunsti kaudu kõnetad ja mõjud võib-olla isegi veel enam kui poliitikuid, keda keda niikuinii kuulata kuidas tal Tiiduga kodu, kodused asjad jaotatud on või, või on teil nagu omavahel ka nagu selles mõttes nagu asjad paigas. Kes võib prügikasti välja alates ütleme seatud. No sellised igapäevased majapidamise ülesanded on küll niimoodi, et kes ees, see mees umbes nyyd, kes kellel parajasti meelde tuleb või kes parajasti vaba on, meil kipub olema niimoodi, et kui me ikkagi teeme mingit järjekordset lavastust, siis me oleme mõlemad nagu väga kinni, et siin ei ole eriti, niiet siit oleks kuidagi rohkem ja mina vähem või mina rohkem ja Tiit vähem me oleme nagu noh, need, need perioodid on nii et 24 tundi praktiliselt kogu aeg kõiki asju teed koos ja arutad kõike ja püüad järjest midagi parandada ja paremaks teha. Aga me oleme siiamaani õnneks kodus saanud ütleme niiväga kenasti hakkama, et on Tiidul on suurepäraseid oskusi ja oskab ka süüa teha ja pole nagu probleemi, kui mina õigeks ajaks nagu pliidi äärde ei jõua ja vastupidi. Tänaseks saateks ette valmistades siis ikka toksid interneti üht koma teist sisse, ilmneb kolmandat, üllatavaid ja põnevaid ja ma sain teada, et on olemas selline koht nagu padjaklubi poee, kus siis oli selline artikkel, et teil, Tiiduga käisid kodus külalised viimati 10 aastat tagasi ja see on järjekordne tõest elus eestlasest kui hullus tööle omast. Et kuidas teil on, kas, kuidas ainult külalistega on? Päris nii, see ei ole tõesti, ega, ma tean küll, kust see on võetud, see on ajakiri kroonika tabas meid täiesti ette valmistamata presidendiballil ja esitas mingi kohatu küsimuse selle kohta, et kuidas on, kuidas valmistati ette pidu ja võtate vastu külalisi või midagi sarnast ja siis ma pärast mul oli mingi kostüümiproov teatris ma ise reeglina seda kroonikat nagu väga hoolikalt ei jälgi, aga õmblejad olid selle arstiga üles leidnud ja näitasid mulle siis seda. Tegelikult see oli päris naljakas, sest kuna kõik ülejäänud inimesed, kelle käest seda küsiti, rääkisid sellest, kuidas nad valmistavad meeletult head sööki ja kuulavad meeletult head muusikat ja neil on meeletult ja seltskond. Siis ma arvan, et see meie ülesastumine teemal, et me edendasime päris toreda vaidluse seal maadel hetkel, et nagu mina mäletasin, et kunagi meil ikkagi käidi ja Tiit väitis, et pole ammu enam käidud. Et seepärast mõjus nagu päris toreda vaheldusena, et ma loodan, et lugeja sellest ka, sest naguniimoodi aru sai, et küll neil külmelga käiakse aeg-ajalt, et küsimus pole ju selles küsimus nagu on selles, et kui sa teed tööd, siis kui meie tõesti antud juhul tegime selle raisanud Follow Estonias tõesti viimane poolteist kuud on kaks proovi päevas, sul ei ole nagu praktiliselt mitte mingit hetke, et mõelda sellele, mis toimub väljaspool seda süsteemi. Et lapsed on siis nagu järgmine prioriteet kohe, kui proov lõpeb, eks, ja mingeid selliseid nagu meeleolukaid õhtuid rohke hea söögi ja hea veiniga tol hetkel ei saa endale lubada, küll, aga nüüd, kui me selle valmis sõime. Jah, kõlab loogiliselt, räägi paari sõnaga, sest et aeg on halastamatu juba lõpule tiksumas ka 30. aprillil starti vast puhud. Triprojektist oo, see on nüüd jälle see, et kuidas ma ütlen, oodati suuri, suuri asju, suuri suuri ideid mäletan, kui see kultuuripealinn nagu alustas, siis seal oli kultuuripealinnanõukogu, kes väljastas pidevalt sellist infot, et ta ei ole ikka veel piisavalt palju häid ja suuri ideid. Pakkuge vee häid suuri ideid. Siis ma lõpuks mõtlesin, et kuulge, et noh, kui nüüd, kui, kui juba nii mitmes kord küsitakse, et mõtlemises midagi välja tundus, et jube tore oleks teha mingi väga suur installatsioon, et noh, mitte niisugune tavaline pargipingi mõõtuvaid nagu natuke suurem ja siis tuli mulle meelde, et tegelikult see algupärane idee, ma pean kohe ütlema kuuluv Peeter jalakale, kes kunagi päris ammu tahtis teha Krahli teatri juurde põhuteatrit, aga seedel mingil põhjusel tegemata ja helistasin Peetrile, küsisin, et kas see nii-öelda projekt on hetkel vaba, ta ütles, et oh tema, noh, sellele kohe oma õnnistuse, kui keegi viitsib sellega tegeleda ja tahab selle ära teha. Ehk siis see installatsioon mille sees võiks siis ka midagi toimuda, Pole lihtsalt mitte uhke ja huvitav ja omapärane arhitektuur ja põhust ehitis püsti pandud, eks keset linna vaid vaid seal toimub, kas niisugune festivali mõõtu asi, et viis kuud seal sees mingit programmi teha, et noh, me oleme päris ambitsioonikad muidugi jah, keegi muu seda ei tee, kui jälle meie tohutu tilluke kollektiiv, kes on siis seda nüüd paralleelselt kõigi muude asjadega, ma rõhutan ka ühtse Eesti ajal, tegelikult me tegime juba seda ka, et seda programmi kokku pannud, neid ehitusasju ajanud ja praegu hetkel tekib, nii et nagu ma tõesti väga loodan, et me suudame selle siis septembrini kenasti välja vedada, et millal siis seal viimased etendused toimuvad ja saab selle uuesti maha võtta. Ja see kõlab tõesti videolt, seal on, mulle meeldib, et see on tarbimisvaba avalik ruum, kus saab siis käia, mängida, olla lihtsalt niisama, ilma, et sa peaksid kogu aeg millegi eest meeletult plekkima ja see on. Kuule, bastion on lihtsalt nii ilus koht mu meelest ja see on nii kuidagi täiesti kahe silma vahele jäänud, et vahepeal sina tahad seda tivoli teha, mis õnneks ei ära, eks. Aga iseenesest. Vaat seal on see, seda kaitseb see nii-öelda mida ma tavaliselt väga hindan. Muinsuskaitseseadus aga, aga, aga praegu on niimoodi, et et kuna see bastioni väline vorm jääb igal juhul säilitama oma oma algse kuju, siis sinna peale tegelikult nagu päris maja ei tohi ehitada, et meie tohtinud tohtisime oma põhuteatri sinna luua tänu sellele, et see on ajutine, et jumal tänatud, et sedagi lubati. Suur aitäh sulle, Ene-Liis Semper. Edu kõikide ettevõtmistega.