Algav saade on kuulsast, kuid meil üsna tundmatust heliloojast Claudevivi eest. Stuudios on Helena Tulve. Seda muusikat kirjutama üksi inimesed, keda olen kohanud lillelõhn, äsjane liigutus, taevatähed kõigele on selles oma osa. Rääkides Kanada ühe kuulsama ning kindlasti enim esitatud helilooja Bloody veeelust tuleb alustada hoopis selle lõpust. Märtsis 1983 rabas kogu maailma muusika üldsust uudis Kloodivjee noahaavadega surnukeha leidmisest tema Pariisi korterist. 1948. aasta 14. aprillil Montrealis sündinud helilooja ei jõudnud saada isegi mitte 35 aastaseks. Järele hüüetes kurvastati geniaalse Kebecki helilooja lahkumise üle ning Kebecki uue muusika ühingu kunstiline juht, helilooja ja dirigent Serscara deklareeris et Kloodweevee näol kaotati selle põlvkonna andekaima helilooja. See mees on geenius, mõtlesime otsekohe. Nende sõnadega meenutas ka maailmakuulus Ungari juudi päritolu helilooja George liigeti hetke mil ta esimest korda kuulis Claudeviljee muusikat. Tegemist on ühe kummalise maa ja müstilisema figuuriga 20. sajandi muusikas. Tema muusika on kui läbitunnetatud pilt tema siseelust. Stock hauseni õpilasena ignoreeris ta avangardi ettekirjutusi, mis keelasid looja eneseväljenduse muusika kaudu. Päritolu, mitte teadmine ja ema otsingud. Vaimuliku kutsumus, homoseksuaalsus ning isegi tema varajane surm on otseselt või kaudselt väljenduvana mõjutanud tema teoste temaatikat. Oma lühikese elu jooksul jõudis Kloodid kirjutada 49 teost. See hämmastav produktiivsus, mis annab tunnistust tema suurest armastusest nii muusika kui elu vastu. Kloodwivee sündis tundmatutest vanematest ning adopteeritud kolme aasta vanusena. Teismelisena tundis ta kutsumust saada vaimulikuks. Nii astuski ta 16 aastaselt seminari kus ta Ta möödudes küll küpsuse puudumise tõttu välja visati. Seminaris avastas ta enda jaoks muusika. Ta ise on sellest rääkinud kui ilmutusest, mille ta sai ühel keskemisel. Äkitselt sai talle selgeks, et muusika on see mille kaudu ta tahab ennast väljendada. 1967. aastal astus ta murreaali konservatooriumisse kus õppis klaverit, hirming helleri kompositsiooni silthambley juures. Juba 1969. aastal paistis ta silmateosega prolliferassion marte noole ehk marte noolainetele klaverile ja löökpillidele, mis järgis post sürrealistliku mõtlemisviisi. Claudevi viie õpetaja silthamblee oli iseõppinud 60.-te aastate algul Pariisis, mis jaani ja Puleesi juures. Nii võib neid kahte nimetada kavivieegaudseteks mõjutajateks. 1971. aastal järgis viiblee trumli eeskuju ning suundus Kanada kunstide nõukogu sipendiaadina Pariisi kus jätkas oma õpinguid Iraagis sündinud prantsuse postia realistliku koolkonna autsaider ripolmi Fano juures. Seejärel õppis ta aasta elektroakustikat Utrechti Sonoloogia Instituudis, enne kui suundus Kölni, kus tema peamiseks mentoriks sai Karhans stock House. Selle esimese rappas viibimise aja jooksul kirjutas Claudeviv Seegolm teost. Mu siig söödas ende ehk lõpumuusika 20-le häälele kus juba ilmnes tema huvi vokaalmuusika vastu ning samuti teda kogu elu saatnud kinnismõte surmast. Kammerteosed Eeva ja suura ning teose kahele klaverile nimega disanti Grassion. Neis teostes, mis on loodud veel õnnestok hauseniga kohtumist väljendas end noor leppimatu ja tulipäine mees kes on juba tutvunud Pariisi puleesliku traditsiooniga tramblee õpetuse kaudu aga enam vaimustatud nende isikute väljenduse jõust. Televusest kui elegantsist Jarafineeritusest. Neist kolmest teosest viimane tähistaski helilooja enda jaoks nii-öelda kontseptuaalse joominguperioodi lõppu. Stock Houseni mõju Vivienne le väljendus ühelt poolt tema kompositsioonitehnikate kasutamises, teisalt võimaldasid saksa meistri käe all veedetud kaks aastat kooruda tema muusikalisel loomusel mida iseloomustab eelkõige kalduvus meloodilisele mõtlemisele ja hääle kasutamisele. Lisaks sellele veel tema isiklikke vaimseid või psühholoogilisi huvisid peegeldavate tekstide suur osakaal ning väga isikupärane muusikaline käekiri mis tasapisi eemaldus kaasaegse muusika üldistest suundadest ning muutus üha puhastunumaks ja kontsentreeritum maks. Seitsmele naishäälele kirjutatud teos, sholaulud, mis on kirjutatud sel perioodil, oli helilooja enda sõnade kohaselt tema tegeliku heliloomingulise eksistentsi esimene hetk. 1974. aastal, kui Vivienne naases memoriaali et osaleda teoste Letuuradid ante sopranile ja ansamblile ettekandel kirjutas mureaali ajalehe tevaar kriitika Silbot 26 aastasest heliloojast. Nõnda. Viie häälekasutus sele kõrgete hingelikke helidega nagu ka tema pilli kasutus annavad tunnistust tema ilmselgest meisterlikkusest. Tema edu tõi talle aina uusi tellimusi. Tema kuulsus kasvas. 1976. aasta sügisel võttis Kloodwivjeed pikka reisi Aasiasse. Alustades Iraanist, jõudis ta Tai kaudu Bali saartele. Sellega algas uus faas ka tema loomingulises arengus. Sisemise kindluse ja loomingulise kõrgteadlikkuse aastat. Reisilt naastes rääkis ta sellest ise. Ma mõistan täie selgusega, et see reis pole minu jaoks muu kui reis minu enese sisemiste läteteni. Samuti kinnitas rännak tema seisukohta, et muusika peab olema kaasatud meie igapäevaellu mis väljendus ka tema teostes teatud rituaalsusena. Reisimuljetest inspireerituna valmis 1977. aastal Vivienne seeria läbi käidud paikadega seotud teoseid. Pali saarte elanikele pühendatud puu laude vaata ehk tõlkes Kaunissaar löökpilliansamblile surinat pealinna parama ribo järgi nime saanud paramiraabu ansamblile Jeras klaverile. 1977. aasta augustis viibis Vivieežeraasi nimelises linnas Lõuna-Iraanis. Mitte kaugel ajaloolisest paigast, millest inspireerituna mõni aasta varem oli Jannysxenakis kirjutanud teose persepolis. Vivee kirjeldas Shiraasi linna sõnadega tõeline pärl, töötlemata teemant ning pühendas linnale teose, mille piirjooned jäid töötlemata tänu kahe käe ühtivatele ja lahknevatele sakilistele liikumistele. Kaudselt pühendas helilooja teose kahele pimedale laulikule keda ta olevat Shiraasid turuplatsil lummatult tundide kaupa jälitanud. 1977. aasta oli veel erakordselt viljakas. Valmisid peaaegu tunni pikkune intiimne teos Journal ehk päevik, milles ta käsitles selliseid endale üliolulisi teemasid nagu lapsepõlv, armastus, surm ja surematus. Samal aastal kirjutas ta Ottawa tantsukompanii, oli grupp, tule plasva jal tellimusel teose lavsans armastuslaulud. Meil on võimalus kuulata, kuidas helilooja ise räägib sellest teosest. Intervjuu on pärit Kanada raadio BBC arhiivist aastast 1979. Teos on kirjutatud neljale tantsijale, kes laulavad ehk teisisõnu mitte lauljate häältele. Peamine probleem töötades sellise grupiga, on vajadus leida selline noteerimis viis, mida nad mõistavad. Kirjutasin kolm üsna lihtsat meloodiat, mis ongi teose baaselemendiks selle ümber läinud suhteliselt vaba süsteemi, sest mitte muusikud ei suuda laulda väga keerulisi akorde nii määratlesi, muu materjali, näiteks öeldes laulge akord, mis koosneb avat valitud Aga erinevatest helidest. Või laulge mingi intervall, näiteks klint või väike törts. Et nad leiaksid mingid pidepunktid ning oleksid suutelised edasi minema. Samuti kasutasin väga lihtsat rütminutatsiooni. Tekst on kollaaž minu enda sõnadest ja Herman Hesse armastuslauludest. See on üsna eriline teos ning versioon, mida me siin kuuleme, on tehtud laulvate instrumentalistidega. See hääle kvaliteet, mida ma otsisin, selle leidsin, mitte lauljate laulmises. Otsisin tavalist häält, mitte lauljate koolitatud häält. Sellise teema puhul nagu armastus ei sobi minu arvates kasutada väga tehniliselt töödeldud materjali. See peab olema loomulik väljendus, nagu teeks seda ükskõik kes meist. See annab teosele erilise intiimsuse aura. Mis on selle pala juures eriti oluline. See variant, mille ma tegin räim ansamblile tegin mõningaid muudatusi, muutes osade asukohti 12 osalises tervikus. Nüüd. Kuulsite saadet Claudevi eest stuudios oli Helena Tulve. Saates kõlasid teosed paramiraabo kammeransamblile lisanditega asioon ja Shiraas klaverile viis laulu löökpillile lavsans häältele Musharasopranieli ansamblile. Nädala pärast kuulete saatele järge.