Algab teine saade Kanada helilooja Claude Vivienne elust ja loomingust. Stuudios on Helena Tulve. Alates 1979.-st aastast Liivivjee muusikat rohkem suurtele koos seisudele. Mureaali, sümfooniaorkester, tellistelt, orkestriteose, Orion. Samuti õnnestus tal teostada üks unen. Ta kirjutas ooperi kopernikus surmarituaali seitsmele häälele ja kaheksale instrumendile mida peetakse üheks Villestavamaks teoseks 20. sajandi ooperi vallas. Lugu kõneleb Agnist mehest, kes asub elu piirimail, otsides selle mõtet ning kellele tema unedes ilmuvad sellised rohkem või vähem müstilised tegelased. Nagu kirjanik Louis Kärol lõid Merlin öökuninganna Tristan ja Isolde, Mozart Kopernikuse, tema ema, kes kõik julgustavad müstilises muinasloos teda vaatama julge ja värske pilguga elu. Nii siin kui teispoolsuses. Ooper kanti ette 1980. aastal. Samal aastal kirjutas ta ka teose keelpillidele, mis kannab nime sipangu. Minu mees Marco Polo ajal 13. sajandil kutsuti nii Jaapanit. Kaug-Ida valitseja kublagaan ei olevat mitme katsega suutnud varustada saart, mille valitsejate kohta räägiti, et nad elasid üleni kullatud hiigelpalees. Viie jaoks saidi pangu sümboliks mõõtmatust ja teistele kättesaamatust sisemisest rikkusest. Samuti kõneles nende inimeste Kes ei taha kasutusele võtta oma siseplaneedi uusi alasid väärtusetusest? Ka Marko? Voolo Olivier jaoks oluline persoon, isik, kes soovis midagi öelda, aga kes ei leidnud mõistmist. Teos on ehitatud ühe meloodia ümber, mida helilooja värvib erinevaid mängutehnikaid kasutades, proovides justkui hägustada oma harmoonilise struktuure muutes need tugeva vajutusega poognatehnika abil spektraalvärvideks ning harmoonia kaudu jälle puhtaks meloodiaga tagasi. Selles teoses on ilm edaspidi järjest rõhutatum, tendents kasutada homofoonilist tekstuuri ehk teisisõnu rütmiliste sünkro otsust, kus peaaegu kõik instrumendid mängivad samas ühtses rütmis. Tšudes Ligeti on Kloodwiviest kirjutanud peale partituurid, lähemat vaatlust võin öelda tema leiutatud tämbri kombinatsioonide ja harmooniate avastamine oli minu jaoks äärmiselt muljetavaldav. Rõhutan aga, et see, mis mind kõige rohkem Kloodi v muusika juures rabas, on tema täiesti originaalne muusikaline vaim. Ta jäi oma teel üksi hoolimata rohketest erinevatest mõjudest ning ta oskas paremini kui keegi teine teostada oma värviliste ettekujutust muusikast. Sellest vaatenurgast on tegemist ülima, mis jaanipärasusega, mis rütmiliselt vaesem kui mis jaanimuusika. Kuid kõlalt pallurit ikka. Just sellest tema poolt valitud kompleksset tämbrite tundlikkuse vallas oli ta suurim meistritest. 1980. aastal kantakse ette ka üks tema kõige kaunim ja liigutavam teos lõuna Lidžaeld. Üksildane laps sopranile ja orkestrile, mis on kuid pikk, katkematu meloodia, mis taasintervallide harmooniate läbi libiseb orkestri värvile ning puhastades jõuab tagasi algse meloodiani mille kaudu helilooja otsib oma lapsepõlve. 1981. aastal pälvis Vibee Kanada muusikanõukogu poolt aasta helilooja tiitli. Samast aastast pärineb ka tema kõige rabavam teos. Reised Villed hoos ja ma näen taas seda kummalist linna. Tegemist on täiesti monoodilise teosega, kus meloodiat mängivad kõik instrumendid ilma mingisuguse saateta. Siin on meloodia ülemvõim, mis üldiselt Kloodi viie loomingule omane, viidud täielikku äärmusesse nagu kommenteerib helilooja ise. Siin olen saavutanud ehk meloodia puhtaima vormi ning lisab. Nagu ütleb ka pealkiri, on see pala tagasipöördumine minu elu ühe perioodi juurde teatud meloodiate juurde, mis on mingil moel minu minevikku lahutamatud osad. Mitu meloodiat, mis aja katkematuses mattuvad vaikusesse. See lugu on lootusetu toiming. Seda enam, et kogu looming püüdleb mineviku ja tulevikuühendamise poole. Melanhoolia ja lootus, et uuesti luua aja pidev kulg, mille inimelu on lahti murdnud. Täielikult oma kunstile pühendununa oli v üks vähestest heliloojatest, kes elas täielikult vaid oma loomingust. Ainult lühikest aega 70.-te aastate keskel andis ta improvisatsiooni ja muusikalise keele tunde ning juhatas ka Ottawa ülikooli uue muusika ansamblit. 1982. aastal kirjutas ta Kanada raadio tellimusel teose Mobistu list. Kus sa oled valgus enne kui lahkus taas Kanada kunstide nõukogu stipendiumiga Pariisi. Et kirjutada Pjotr Tšaikovski surmateemaline ooper. Teos kolm aariat kujuteldavas ooperis kanti ette kaks nädalat peale tema surma. Šospon pidukeskuses esitatuna ansambel liidine häiri poolt. Polmefano juhatusel. Pivjee oli just lõpetanud teose, mis kandis prohvetlikku pealkirja lapstu andi unisterbiskaid veele. Mis tähendab usud sa hinge surematusesse, kui ta seitsmendal märtsil 1983. aastal Pariisis tapeti? Kõikes Claudevi Viet tundsid, võivad temast rääkida anekdoot seid lugusid. Üks sõber temast nõnda. Ta oli tõeline tänapäeva metsik veidrik, kes elas oma elu kaootiliselt, aga täiel rinnal. Sajaprotsendiliselt. Oskas lugematul arvul keeli neist enamust, üsna halvasti, aga teda viisi edasi vastupandamatu suhtlemissoov. Ta vimises pidevalt oma kummalisi meloodiaid. Samas armastas taga väga klaverit mängida. Ta ei olnud küll virtuoos, kuid talle meeldis füüsiline kontaktinstrumendiga. Seitsmekümnendatel aastatel olevat ta veetnud pikki tunde klaveri taga, lauldes ja mängides ning aeg-ajalt hüüatades. Jumal kui kaunisse on ja seda ilma igasuguse uhkuseta. Claudevi viie külastas ka meelsasti autentseid rahvalikke homopaare, kus ta nii mõnigi kord löömingutest vaevu eluga pääses. Ta sõbrad olevat teda palunud olla ettevaatlikum, aga tõenäoliselt ei pööranud ta sellele palvele kuigi suurt tähelepanu. Mõni kuu hiljem maksiski samalaadne seiklus ning ehk lisaks tema veidrus kanda oma püksi ja kuuetaskutes suuremal hulgal sularaha talle elu. Lodi, vee armastas tantsida vulkaanikraatri serval. Küllap oligi tema saatuseks langeda hävingusse. See võib-olla oligi see, mida ta otsis. Ehk oli talle vastuvõetamatu idee jagada mõne teise kunstniku kurba saatust, viimaseid eluaastaid, vanadus neutruses. Isikliku ja professionaalse elu ühtsus haruldane side tõelise ja kujuteldava vahel annab tunnistust laiahaardelise teadlikkusest inimolendite võimalikust tulevikust. See teeb Kloodi viiest sõnumitooja kes kui läbilennul taevakeha meie maailma oma jälje jättis. Kuuldud saade oli Claudevi eest. Stuudios oli Helena Tulve. Saates kõlasid Kloodwivjee teosed sipangu keelpillidele, lõunitsejaid, sopranileja orkestrile ese, hävi, reisid vil, ET Haaž ansamblile pianoforte klaverile viis laulu löökpillidele ja proloog, puhe, Marco Polo häältele ja orkester.