28.-st veebruarist 10. märtsini toimus Tallinnas kolmas Heino Elleri nimeline Rahvusvaheline viiuldajate konkurss. Osales 22 noort viiuldajat kuuelt maalt, sealhulgas 10 Eestist. Žüriid juhtis Taani Kuningliku Muusikaakadeemia professor Milan. Viit hindajate seas olid Berliini kõrgema kunstide kooli professor Marianne pütšer, Sibeliuse akadeemia professor Seppo tugi, ainen Eesti Muusikaakadeemia professorid Endel Lippus ja marida rebesrootne ning Eesti Muusikaakadeemia dotsent Mare Teearupreemiad jagunesid järgnevalt. Esimene preemia, 40000 krooni läks suunhogiimile koreast. Teise preemia 32000 krooni võitis Aki Hama mooto Jaapanist. Kolmandat preemiat. Väärtusega 16000 kalorit. Ruuni jagasid Kirsi-Marja alanenud Soomest ja Sigrid Kuulmann Eestist. Lõppvooru jõudnud Mikk murdve ja Shan baptist Navarro Prantsusmaalt edenesid välja diplomiväärtusega 8000 krooni. Eesti heliloojate liidu eripreemia Eesti heliTÖÖ parimale esitajale pälvis taariustiks aitis Leedust avavoorus esitatud Tubina soolosonaadi viiulile. Tallinna muusikamuuseumi eripreemia Elleri muusika parimale esitajale Saizunhogim. Tallinna keelpillikvartett premeeris mälestusesemega nooremaid võistlejaid Kiievi otsa Eestist ja Linda pärlundi Soomest. Eesti Kontsert antis parima kontsertmeistripreemia kai Ratassepale. Tänases saates heidame konkursile tagasi pilgu erinevaist vaatenurkadest kuulete lühiintervjuusid võitjate Sunhogimi ja aaki oma muutoga. Zürii esimehe Milan viitati ja žüriiliikmete Mari Tampere pessaroodne ja Endel Lippusega. Muljeid jagab kõiki selle konkursi voore ja ka eelmisi Elleri konkursse kuulanud viiuliõpetaja Mirjam Kerem. Mõtteid kolmandast voorust jagab Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontsertmeister puldis olnud viiuldaja Arvo Leibur. Kogu konkurss oli publikule avatud. Kaks esimest vooru toimusid eesti muusikat Akadeemia kammersaalis ja viimane voor koos Eesti riikliku sümfooniaorkestriga JÜRI Alperteni juhatusel Estonia kontserdisaalis. Konkursi korraldasid Eesti muusikaakadeemia keelpilliõpetajate ühing. Eesti Kontsert peamisi eestvedajaid oli Urmas hulk, kelle juhitud eeltöö tulemusena oli teave konkursi kohta jõudnud maailmas levida ning ka kaugemad huvilised Tallinna jõudnud. Küsisin Urmas vulbilt, mille poolest erineb Elleri kurss teistest taolistest. No ta on kindlasti põhjamaine näidud muidugi veelgi suurema ajalootraditsiooniga nagu Sibeliuse konkurss või Nielseni konkurss. Aga siin ma äkki siis tsiteeriks professor Heljo Seppa, kes Elleri õpilasena väga kenasti osales avamisel väikese tervituse ja ja siis ka musitseerimisega. Ja oma sõnavõtus ta ütles, et Elleri muusika on tõepoolest nagu ka mitmed hiljem öelnud inimesed, väga kaasaegne omalajal olla nii- või teistsugune, aga ta kunagi ei ole magus, ta on põhjamaine ja noh, ma usun, et eks see annab ka pitseri kogu sellele konkursile. Kas sellel konkursil on ka kohustuslik Elleri muusikat esitada? Kindlasti me oleme ka küllalt mõistvalt suhtunud Heino Elleri ühesse suurimasse õpilase Eduard Tubinasse. Esimesega kohus on teatavasti kohustuslik sooloteos siis kaks kas siis kahest Elleri loost siis fantaasiaid, avaldused või Tubina soolosõnad? Enamuses on muidugi valitud Elleri sol fantaasiat, pisut ka avarusi ja natukene veelgi vähem Tubinnas saatega kõik lood on väga kõrge klassiga lood, mida võib mängida vabalt minnaksegi laval. Teises voorus on kohustuslik lugu Heino Elleri männid kõigile ja nüüd kontserdite suhte nende kontserdite nimistust, mis nüüd orkestriga ettekandele tuleb oli veel sees ka koos tuginen kahe kontserdiga, aga noh, see natukene komplitseeritud ülesanne nüüd kohustada mängima. Kontserti konkursil siis peaks olema kaks kontserti, sellel kontsert, kontsert kohustuslik ja teine siis suur kontsert vabal valikul. Aga see on meeletult raske programm, noh, niisugust ka valuutaks, ütleme. No ma ei tea Tšaikovski konkursil Brüsseli konkursil muidugi, preemiat peaks olema ka viis korda suuremad, et läänest tuldaks. Nii raske kava peale siia natuke tundmatusse paika nende jaoks. Küsisin ka žürii esimehelt, professor Milan viitekilt, kas tema arvates on Elleri konkursil oma nägu. Jah, oma näo annab sellele konkursile helilooja Heino Elleri muusika. Et siiani ma ei tundnud eriti Elleri muusikat, see oli ka väga mõjuv ja ma hakkasin seda armastama. Milan viitak ütles, et edaspidi hakkavad tema tudengid kõik Elleri muusikat mängima, kuna see nõnda soovisin teada ka žürii esimehe arvamust konkursi taseme kohta. Meil on viidet, pidas konkursi taset väga heaks ja kõrgeks ning ei näe mingit vahet selle või mõne teise rahvusvahelise konkursi taseme vahel. Siin oli rahvusvaheline standard. Osalejate hulgas oli ka väga noori, 15 aastasi ja väga andekaid. Kõik 22 osalejat olid andekad, aga žüriil tuleb teha rasket tööd, et valida välja kuus finalisti ja sealt veel kolm parimat. Need, kes seekord ei võitnud, võidavad ehk järgmisel korral nagu spordis, selline on elu. Ka professor Endel Lippus kiitis konkursi taset ja lisas. Väga tore oli see, et oli sel määral külalisi. Ja see geograafia oli ju küllaltki avar. Oleks nüüd ka see Lõuna-Aafrika ääred Messanalt viisa, siis oleks olnud nii, et Lõuna-Aafrika Pariis, Kopenhaagen. Kas olid näiteks erinevused siin eesti muusika interpreteerimisel, kas oli tunda näiteks Tubina ja Elleri tõlgitsustes, et kas mängib eestlane või mängib loolane? Olenemata sellest, et no me oleme nagu sellega nii pikalt kokku puutunud, et on teatud traditsioon kujunenud ja nemad näevad seda asja väga värske pilguga ja see on väga põnev, sest et ikkagi ettekanded olid loogilised ja võiks öelda, et aga miks mitte nii Milline mulje jäi, ütleme, tee eestlaste esinemisest üldiselt. Jah, ja siis ikkagi, eks ole, neid oli nii ja nii palju praegu harjunud arvu ütleksin umbes. Ja teise ringi, eks ole, sai Nelly. Ja viimasesse ringi sai kaks eestlast. Leian see väga hästi, väga hästi. Kes teises voorus olid lisaks Sigrit kuulmannile ja Mikk Murd vene. Seal oli veel see väga andekas noormees, las on mets. Ja siis üks noor neiu, Evelin, pavlova esimene kursus, niisugune tütarlaps, terane. Lisaks nimetatule pääses teise vooru viienda eestlasena Estonia teatri kontsertmeister Kristiina Kriit. Näib, et külalised tundsid end Tallinnas hästi, jaapanlanna AK Yamamoto. Mulle meeldib see linn, nautisin väga siinolekut, kuna Muusikaakadeemia inimesed olid väga kenad ja kogu konkursi atmosfäär oli meeldiv pakihama mõõtu sai konkursil teise koha. Ta õpib Soomes Sibeliuse akadeemias, professor Mari Tampere Bezroodne viiuliklassis. Lõppkontserdil esitas ta Clazzonovi viiulikontserdi. Kuuleme sellest kontserdist fragmenti. Merjam Krem, teie õpetate viiulit Tallinna muusikakeskkoolis ja Eesti muusikaakadeemias ning olete kuulanud kõiki kolme Heino Elleri nimelist rahvusvahelist viiuldaja konkurssi. Öelge mille poolest see konkurss erineb eelmistest? Et esimene asi, mis meelde tuleb, on see geograafia laienes tunduvalt sest esimesed kaks konkurssi olid nagu naabermaade vahelised võistlused eriti kõige esimene, kus olid siis Läti, Leedu, Eesti ja üks Soomest, aga siiski ka teisel konkursil ei tulnud palju juurde, ikka üks Soomest ja samad maad. Nüüd siis oli esindatud kuusmaad, kes. Eelmistest konkurssidest jäänud meelde ja ja kas nende konkursside parimad on praegu? Muusika ilmastegevad kahtlemata nad on tegevad eesti muusikud, kes on kohtadele tulnud, on jäänud ka mängima esimeselt konkursilt Leho Ugandi teiselt konkursilt Andrus Saavia rutt haav samuti ka diplomandid, kes eestlastest pääsenud Harry Traksmann, Olga vooronova. Külalistest kahjuks on vähem kuulda olnud esimeselt konkursilt on meeles väga hea leedulanna, kes täiad suveräänset läks viimasesse vooru. Hirmabelid Skytte, aga võibolla viga minus, aga ma ei ole teda nüüd kuulnud rohkem. Teiselt konkursilt jäi meelde teise koha omanik rasvassil juute kes käis küll pärast konkursi meil mängimas Brahmsi kontserti. Kes jäid seekord esimesest voorust võib-olla kõige Noh, paremas mõttes meelde millised olid selliseid üllatusmomendid? No selle konkursi võitja oli kõikides voorudes ühtlaselt väga hea. Nii et tema jäi kogu aeg meelde. Ja üldse need, kes pääsesid edasi, need siiski olid tõesti väga head. Jäi veel meelde mulle sellest voorust jaga teisest voorust üks soomlanna Reini kainen. Ta oli väga meeldiva tooniga viiuldaja, väga musikaalne. Aga midagi ei ole teha, kõik lihtsalt ei mahu lõpuni võistlema. Väga huvitav oli kuulata, vist oli ka konkursi noorim mängija, pärlunud Soomest 15 aastane noor neiu, tohutu sisemise jõuga, aga no ilmselt oli ka pandud konkurssi mängima, mitte selles mõttes, et võitavaid lihtsalt saada kogemusi, see oli huvitav. Niisiis, meie eesti viiuldajatest mulle väga meeldis Ivi Ots mängimas esimest vooru kahjota jätkanud, aga ta kindlasti mängib veel kord sellel konkursil ja kindlasti paljudel teistel konkurssidel. Tal väga hea ettevalmistus ja ta sooritas tõesti oma ülesande hästi. Tema oli vist ka üks nooremaid muusikakeskkooli tütarlaps alles ja tema oli ka noorema üks nooremaid, aga vist oli see soomlane natukene parem muusikakeskkoolis ja ta on alles kümnendas klassis. Nii et elu on alles ees. Teed on lahti. Esimese vooru repertuaar on äärmiselt nõudlik. Ta on raske juba ainuüksi selle poolest, et kõik on sooloklaver, ei toeta ta mitte kuskilt. Bachi mängida on alati väga raske noorematel seda enam. Kusjuures Bachist ei ole võimalik mängida mitte neid kergemaid osi, mida meie kasutame oma eksamiprogrammidest tihti, seal on siiski fuga mängimine, võitžakon või partiita tervikuna. Paganiini kapriiside ei kuuluga The kerge repertuaari hulka. Ja samuti Elleri või siis vastavalt Tubina sooloteos. Need ei ole ka kerged, nii et tõesti need komistamise kohti oli palju. Juba sellise programmi mahamängimine teeb selle asja selle taseme tõesti väga kõrgeks. Sest neid konkurss on vähe, kus on terve esimene voor ilma saateta vaja mängida? Mis võib-olla sellel konkursil mulle jäi kõrva? Kui ma võrdlen teiste rahvusvaheliste konkursside ka, no nii hirmus palju ma neid nüüd ka kuulanud ei ole, aga siiski mõnda tavatult palju oli mäluapse mida nagu tihti just ei kuule, sest enamasti nad mängivad võib-olla ka teatud mõttes masinlikult esitavad oma lood. Aga siin siiski juhtus esimeses voorus üllatavalt palju neid. Kursi esinemise põhjal võib öelda, et Eesti viiuldajad on tublid. Siin on tegelikult olnud aastaid noh, juttu ja, ja vingumist, viiuldajat laseme üle. Et kas see tähendab, et, et kooliliselt on asjad muutunud oluliselt paremaks. Ja eesti viiuldate tase tõuseb kiiresti. Eesti riiuldate arvukus tõuseb, siin võib öelda nisukest asja. Professor Lippus on kirjutanud ühes oma artiklis teater muusikakinos. Et ajavahemikul 1947 kuni 51 lõpetas Tallinna riikliku konservatooriumi ainult 10 viiuldajat. No nüüd on päris igal aastal kümmet viiuldajat. Võib-olla ei tule muusikakeskkoolist otseselt. Võib-olla ka ei tule. Konservatoorium tähendab akadeemiast nüüd. Aga see arv tõuseb kohe väga. Tase kahtlemata tõuseb ka koos arvuga, sellepärast et iga järgmise mängija lisandumine toob väikest konkurentsi. Ja see paneb pingutama. Niisiis, esimene voor oli ilma saateta. Teises voorus esitati kava klaverisaatega. Mis või kes jäi nagu meelde teisest voorust või oli seal selliseid väga eredaid tõlgitsusi näiteks kavas suhtes? Teine voor andis niisuguse huvitava kuulamiskogemuse Beethoveni sõnadid, valik toimus ainult 10 Beethoveni sonaadi vahel siis tuli juurde sinna Elleri männid, kohustuslik lugu ja siis oli vabal valikul üks virtuoospala. Sonaadid olid huvitavad praegusel ajal nagu on ta jäänud kontserti programmidest mitest lausa välja, aga siiski vähe mängitavaks. See oli palju aastaid tagasi, kui üks kontserdiprogramm sisaldas tingimata sonaati. Selles mõttes oli ka noortel väga huvitav jälgida, et kuulata otse lavalt, vaadata seda, mida nagu mis, nagu neid ees ootab. Ja seal oli väga ilusaid sonaate. Jällegi ma nimetaksin Reinigayst. Mulle väga meeldis, kuidas tema mängis Beethoveni esimest sonaati. Mulle väga meeldis korealanna. Oma Beethoveni kuuenda sonaadiga. Mulle meeldis Sigrid Kuulmann oma peetoni Seitsmenda sonaadiga. Mick murde meeldis mulle väga Beethoveni Seitsmenda sonaadiga. Ja siis oli seal üks konkursil üks väga põnev noormees. Prantsusmaalt Navarro. Oota, kujunes publiku lemmikuks, niisugune samuti vastuoluline, aga vaat tema kohta ma saan ka jälle öelda, ta mulle väga meeldis oma sonaadiga. Siis see väga huvitav oli kuulata Elleri männid. Mul on meeles, kuidas ükskord kooli õpilastena või tudengite, õigemini Urmas Volp temaga vesteldes Urmas ütles nii toredasti, et nende on ju nii erinevaid mände on pikki ja sihvakad ja laiemaid. Et küll on tore telleri kirjutanud juurde, millist mändi tuleb mängida ja see annab niivõrd, et suure niivõrd avarad tõlgitsemis võimaluse ja seda kasutati ka ära. Mulle väga meeldis, kuidas Ellerit tõlgitsesid välismaalased, see oli nii värske. Võib-olla oleme meie mingisugustes traditsioonides kinni mingites homodi legendides, mis on kandunud meieni heliloojalt ja läbi tema tolleaegsete kaaslastel. Aga välismaalane võtab selle noodi ette ja ta ta mängib nagu ta ta mängib seda, mis temale sealt nagu kiirgab. See on huvitav kuulata. Sa oled väga huvitavad, väga erinevad männid ja Elleri eripreemia läks Q Korealannale. Ja samuti Eesti muusikateose parima esitaja preemia läks ju Leedu noormehele Tubina soolosõnade eest. Ja tublid on soolosonaadi Est anti temale preemia mulle isiklikult, kui ma tohin väljendada oma isiklikku arvamust, mulle meeldis väga prantslase poolt mängitud Tubin. See oli kuidagi niisugune väga julge pealehakkamisega väga julgelt mängitud Tubina. Žürii liige, professor Mari Tampere pess Rootney kommenteeris staariustiksaitise mängu. No esiteks hoiaku kiitus inimestele, kes võtavad vaevaks ära õppida tõttu pinozonaadi, mis on nendest kohustuslik kest lugudest kõige pikem, keerulisem ja raskem. Ja peale selle ta esitas seda tõesti väga veenvalt omanäoliselt ja. Kõigiti preemia vääriliselt. Dariustiks väitis, on väga kultuurne ja haritud viiuldaja, mulle väga imponeerib tema suhtumine muusikasse ja tema nii detailne viimistlus ja ja üldse niisugune been, musikaalsus, tema fraasikujundus ja ja niisugune võib olla tänapäeval harva esinevad nähtused. Muusikute isiksuste juures ütleks nii et mul on tõeliselt kahju, et ta ei pääsenud kolmandasse vooru, aga no mis teha, konkurss on konkurss, siin juhtub igasuguseid asju. Kuulakem fragmenti Heino Elleri fantaasiast kolmanda koha pälvinud soome viiuldaja Kirsi-Marja alaneni esituses, kes õpib Sibeliuse akadeemias. Professor Seppo tugi aineni viiuliklassis. Jätkame jutuajamist Miriam Keremiga. Kas Heino Elleri muusikat kõlas teie arvates Elleri-nimelisel konkursil piisavalt? Mina oleksin teda kuulanud hea meelega rohkem. Esimeses voorus on nõutud üks soolotükk Ellerilt aga võib ka kõrvale mängida, piina soolosonaati. Nii et päris kõik mängijad ei mänginudki üldse Ellerit esimeses voorus ja teises voorus on nõutud Elleri männid. Aga kui siin vaadata eelmiste konkursside kabu, siis oli nõutud, tähendab kohustuslikult Eeelleri männid, aga üks pala vabal valikul võis juures olla. Minu meelest võiks ka nüüd olla, sest nad on väga võluvad väga armsad palad. Sest kontserti, Elleri kontserti me niikuinii ei ole kuulnud. Ühelgi konkursil veel. Kui palju sellise konkursi esinemise puhul mängib kaasa esineja lavasarm? Seal mängib alati kaasa, sest kui spordistab mõõta ja lugeda ja kokku rehkendada, siis meil, see on võimatu. Tähendab, meil loeb kõik, meil on üks katse ainult antud ja me peame selle katse maksimaalselt ära kasutama, siin läheb arvesse, nagu ma enne ütlesin, andekus, väljaõppetöö, lavakogemus see ja antud hetkel kahtlemata ka lavasarm instrument sinna juurde ja ikka. Lavakogemus ja just orkestri töökogemus ilmselt on määravad sellise konkursi kolmandas voorus ja, ja siin on kohe suures eelisolukorras need noored viiuldajad, kellel on olnud võimalus varem orkestriga mängida ja. Kontserti lihvida ja see on üks tõsine asi, see orkestri ees seismine, seonduv tuks, midagi muud. Ta on tõesti väga raske ettevõtmine, sest sa oled seal üksi. Sinu selja taga on mitmed kümned teised. Sa pead ennast maksma panema nende ees. Sa pead ennast selgeks mängima dirigendile, ta saaks vahendada orkestriga siin. Sa pead ennast selgeks mängima, kuuldavale juba mängima saali. See on tõsine katsumus esimest korda üldse orkestri eest seista konkursil. See on kurb. Ja, ja siin muidugi võitsid need, kellel oli kogemus suurem eestlastest tooks kohe esile Sigrid Kuulmanni, kes on saanud palju kordi orkestriga mängida. Ja kahju oli selles mõttes Mik murdest, kelle kogemus on märgatavalt väiksem, aga ta oli vapper. Elleri konkursil oli kahest kontserdist üks vaja esitada klaverisaatega ja see pidi olema Mozarti viiulikontsert. Kuidas mõjus selle kontserdi esitus klaverisaatega? Klaverisaatega Mozarti kontsert muidugi ei mõju, nii nagu ta mõjuks orkestri saatel kahjuks ei saanud sinna orkestrit taha. Eelmisel Elleri konkursil oli Mozart esitatud orkestriga koos, see mõjus väga hästi. Ja esimesel konkursil polnud Mozarti kontserti üldse kohustusliku kava hulgas, teda võis mängida kolmandas voorus võrdselt siis teiste suurte kontserdite ka, mis ei ole päris õige. Mozarti kontserdid seisavad tavaliselt alati suurte rahvusvaheliste konkursside. Samas nad on kohustuslikud tavaliselt sealt on esimene osa nendest samast kolmest kontserdist, mis meilgi siin kõlasid. Esimene osa on kohustuslik mängida ja see mängitakse siis klaveriga. Meile on ta pandud kolmandasse vooru, tuleb ta mängida tervikuna. See annab kohe kaalu juurde konkursile teeta tunduvalt raskemaks, sest Mozart on ääretult keeruline mängida ja nagu seda siin kuulates võis ka leida, see tõesti osutus pähkliks tihtipeale suuremaks pähkliks, kui paganiiniga priisid maha mängida. Kaks kontserti iseenesest konkursile ei ole haruldane nähtus. Kaks kontserti on vaja mängida näiteks ka Sibeliuse konkursil näiteks ka Tšaikovski nimelisel konkursil, seal siis vastavalt on kohustuslik kas Sibeliuse või Tšaikovski kontsert ja sinna juurde tuleb veel üks suur kontsert. See ei või siis olla Mozarti kontsert. Kuidas te iseloomustate selle konkursi võitja? Mängustiili ja tema kunstniku palett? Võitja eraldus teistest esimeses voorus kohe? See ei ole ainult minu arvamus, see on paljude arvamus. Mulle tundus ka aplausi järgi publiku arvamus üldse. Väga enesekindel mängija. Tundub, et konkursil mängimine ei ole tema jaoks midagi teistmoodi. Ta on väga musikaalne inimene, ta väljendab ennast väga selgelt. Ta on tehniliselt väga hea ettevalmistusega, tähendab, tal on olemas vahendid enese väljendamiseks. Kõikides voorudes oli ta võrdselt, võlub. Oli vist üsna ükskõik, millise ajastu kallale ta asub, talle nagu sobis kõik. Ja ka orkestris rublad, orkestri ees oli ta natukene rahutum kui klaveriga mängides ja soolot mängides. Aga ei usu, et ka temal see kogemus oleks üleliia suur olnud. Aga eesti finalistid, Sigrid Kuulmann ja Mikk Murd või? Mul on ääretult hea meel, et kaks eesti viiul, Nad jõudsid finaali välja. Sigrit on kogenud mängija, on orkestri ees palju mänginud, on soolot palju mänginud konkurssidest palju osa võtnud rahvusvahelistest konkurssidest. Ta oli selles mõttes edus kõvasti. Mikk on noor poiss, Miku kogemus on märgatavalt väiksem, aga sees ta oli ääretult vapper, see kolm vooru muusikat hoida üleval. Mängukorras mängu valmis, see ei ole mitte kerge ülesanne. Esimene voor oli Mikul väga kindel. Teine voor oli samuti väga hea, selles mõttes nagu natukene kahju sellest kolmandast vooruste, sellest väiksemast kogemusest. Sigrid Kuulmann on õppinud Tallinna muusikakeskkoolis Tiiu Peäske viiuliklassis ja Eesti muusikaakadeemias professor Jüri Gerretz juures. Seejärel õppis ta mitu aastat Londonis, praegu aga täiendab end Düsseldorfis Robert Schumanni nimelises muusikakõrt koolis roosafaini juures. Sigrid Kuulmann mängis lõppkontserdil jõulsiin Isay soolosonaadi oopus 27, number kuus. Arvo Leibur, teie istusite, Elleri nimelise rahvusvahelise konkursi kolmanda vooru ajal orkestri kontsertmeistripuldis ja võib-olla räägite, milline mulje jäi finalistidest orkestri poole pealt? Tore oli, see, finalistide seltskond oli väga rahvusvaheline, mina eelnevatest helleri konkurssidest ei ole mingil moel osa võtnud, ma ei ole neid isegi saanud kuulata. Nii et mulle oli see põnev elamus tehtud seemneid, mitme rahvuse erisus, mida ma tegelikult nagu ei oodanudki. Noh, loomulikult. Nagu ikka konkurssidel. Sellist puhast muusitseerimis rõõmuja vabamusideerimist ja sellist puhast muusikalist elamust esineb Narva täiesti, et ausalt öeldes ja noh, tegemist on väga noorte inimestega ja nagu ikka konkurssidel see teatud närviline õhkkond, see teatud selline loomulik mõistetav soov hästi väga hästi mänginud ja väga palju pihta saada ja nootidele ja no ühesõnaga selline et alati seetõttu jääb nagu puudu sellisest tõelisest loomingulisest, vabadusest ja, ja sujuvast mängust. Kas ka väikepuhul? Jah, minu arvates küll. No loomulikult see kõik on, on subjektiivne. Ja. Aga minu arvates küll jaa. Orkestri poole pealt jäi kõige veenvam nagu nendest aspektidest, mis ma rääkisin, vaba musitseerimine, üleolek ja loomulik, loomulik mäng, sujuv mäng hakkas silma prantsuse kandidaadi puhul. Tähendab temale selles mõttes oli teda oli mõnus kuulata ja mõnus jälgida ja ja seda oli tegelikult ka publiku reaktsioonist näha, et niivõrd efektne ja vabamäng. See nagu läks hästi peale kõigile. Aga mis võis, võib olla prantslase puhul siis saada takistuseks, et, et ta auhinnalist kohta ei saanud. No siin on minul raske öelda selle tõttu, et mina isiklikult teist esimest vooru ei kuulnud kuigi jah, kõik kolleegid, kellelt ma olen küsinud, et kuidas ta mängis muidu muidu alguse poole konkursist üldiselt öeldi, et ta on väga pirtoosne väga-väga toredasti ja mitte mingit nagu probleem ei ole nii noh, minule see jääb muidugi täiesti mõistmatuks ausalt öeldes, et tema taseme juures ta kindlasti oleks mingi preemia minult saada, aga konkurss on subjektiivne ja samas kui ma loen seda bukleti, siis lainet tegelikult emal ei olegi žüriis ka mitte ühtegi toetajat, tõenäoliselt tema on õppinud hoopis mujal. Ja edasi on nagu ikka masina sirvin seda seda brošüüri, siis selgub lihtsalt see nagu ikka sageli konkursside puhul eriti just väiksema väiksemate konkursside puhul, et tegelikult see on ju õpilased mängivad ja nende õpetajad istuvad žüriis mida üldiselt peetakse halvaks tooniks, rahvusvahelises praktikas. Ka seda juhtub, aga, aga noh, mitte nii totaalselt või mitte nii. Sest noh, siin võib olla ühe käe sõrmedel üles lugeda, kes kes on tulnud nii-öelda väljastpoolt ringkonda tüüpilised konkursi probleemid ja mis teevad üldse küsitavaks selle ürituse mõttekuse, kas sellel on mõtet, tähendab positiivne mõte on kindlasti selles, et noored said mängida analseid orkestri kogemust, ma tean omast käest, kuivõrd tähtis on Aga mis sealt edasi, need tulemused preemiat, see. See kõik on natukene kahtlane ja muidugi see tegelikult sellise väikse konkursi puhul mängib ka mingit rolli. Kes mida saab? Nii väikse konkursi puhul seal ei ole nagu suurt tähendust tegelikult rahvusvaheliste konkursside žürii töös on. Loomulikult on, on paljude koolkondade professorid ja aga kindlasti on tavaliselt ka mõni või vähemalt üks väljapaistev rahvusvaheliselt tunnustatud tegev solist. Ja seda oleks tegelikult soovinud ka helleri konkursi teel. Et et keegi väljapaistev tegev viiulimängija oleks olnud ka žüriis. Prantslasele heideti nagu ette pealiskaudsust kas seda võis täheldada Šostakovitši? Ehituse puhul kindlasti võis. Ja pealiskaudsust jah, selles mõttes, et ütleme, need aeglased osad ja pasa kalja ja selline tõeline Šostakovitši loogika ja senine oleks oodanud tõesti sellist just seda tragismi ja seda valu, mis sealt muusikast nagu tuleb, loomulikult, aga aga kui me võtame ikkagi lähtuma sellest, et inimene on nii noor inimene on see Prantsusmaalt, mitte, mitte et ta tegelikult ei ole oma elus veel tõelisi neid kriise ja ekstaas, ütleme, läbi elanud. Ja tema on nagu ülekohtune nõuda nüüd kõike seda, kõike seda sügavasti, kõike seda maailma valumist seal muusikas on. Tema puhul muidugi õpilasi, siis on võimalik seda sisse trenni teha või öelda, et siin mängi nii või siin mängin naa. Ja õnneks tema puhul ei olnud sellist pressingu nagu märgata, et keegi oleks talle mingeid malle peale pressinud. Ja see, kui ta oli sisult natuke kergemeelsem teleütleme kompenseeris. See noh, ütleme Mositeerimisel loomulikus music muusika kulgemine siis kindlasti läbid, väga ilusad viiulipärased värvid olid aeglastesse osades tohutult särav finaal, kiired osad, tohutu sära, virtuoosse ja jällegi viiuldaja. Kuna ma olen olen tegev viiuldaja, siis mina hindan tohutult seda ja seda hindab publik, seda hindavad kõik seda pillivaldamist, pillimängu, oskust, pillimängu puhtnaudingut. See on isegi peale selle, et see on esteetiline nauding, see on, see on ka kuidagi füüsiline nauding või lihtsalt kiirele tuleb välja särav. Sädemeid pritsib ja ja see ei ole, Virtoostus on ka kunstiline vahend kindlasti. Ja mulle tundub, et seda ei osata meil ikkagi veel hinnata. Kuidas mõjusid need kolm erinevat Sibeliuse kontserti? Tsiviiljust olid kõik, kõik meeldivad. Kõik olid meeldivad. Nojah, nagu ma enne ütlesin, lihtsalt loomulikust vabamusitseerimist tähendab ikkagi see ei ole kriitika, see on lihtsalt nagu asjad on konkurssidel, tähendab, nad mängisid kõik tegelikult väga hästi-hästi ja nii muusikaliselt kui teenilised kontsentratsioonilt ja ja väga tore oli see, et tegelikult kontserdil või noh, lõppvoorus Neil tuli paremini välja kui proovis. Et noh, see ikka võime ennast kokku võtta ja ja võime kuigivõrd ikkagi kõikidest nendest konkurslikest momentidest üle olla ja, ja aeg-ajalt tõesti produtseerida selliseid noh ilusaid, muusikaliselt väga sisukaid lõike. Nii et selles mõttes oli väga meeldiv Kolmanda Heino Elleri nimelise rahvusvahelise viiuldajate konkursi võitja korealanna suunho Kim on õppinud varem Singapuris, soulis ja Berliinis. Käesoleval ajal õpib Kopenhaagenis Taani kuninglikus muusikaakadeemias professor Milan viitacki viiuliklassis. Lisaks võidule sayson Hogimka Elleri preemia kohustusliku paramännid esitamise eest. Korealanna tunnistas, et ei teadnud enne konkurssi Ellerist midagi, aga talle meeldib väga see romantiline elust pulbitsev pala. Ta nautis seda väga, aga ütles ka, et tal võttis aega mõistmaks, millise mõte on helilooja muusikasse pannud. Konkursi võitja tunnistas, et tal ei olegi varem juhust olnud mängida orkestriga kogu kontserti. Küll aga on ta mänginud Koreas üksikuid osi mendel, sonise saansi, kolmandast kontserdist ja Vivaldi aastaaegadest. Aga see oli juba üsna ammu. Piano toimentsin. Ses mõttes muinsdajevin orkestriga mäng on tohutult erinev klaveriga esinemisest, aga see on väga vahva ja nauditav. Konkursi võitja Sonhagimi esituses kuulsime fragmenti Shan Sibeliuse viiulikontserdist. Lisaks varemöeldule jäi Arvo leiburit ja ilmselt ka paljudel muusikutel veel. Midagi südamele kripeldama konkurss ja ütleme, rahvusvaheline konkurss Eestimaal see on nagu ju tegelikult nime poolest suur sündmus kui me võrdleme, et Soomes on Sibeliuse konkursse tohutult kuulus ja tohutult prestiižikas noh kuigivõrd ikkagi. Ja, ja selline üldrahvalik huvi on ka selle vastu, tähendab ma tean ise sealt kogu aeg televisioonist näidatakse, seda kantakse üle ja ja saalid on täis ja veel tükk aega konkursi aeg-ajalt televisiooni sele välgatavad kunagised laureaadid ja õhtutundidel näidatakse nende esinemisi ja niimoodi et see huvi on nagu väga suur ja mis mulle antud sele helleri konkursi puhul silmad oleks, ma ei tea jällegi esimese kaevu, et aga aga kolmas voor tegelikult väga vähe rahvast saalis. Ja kui ma vaatan, kes seal istuvad, siis, Istuvad ütleme, sombused, õpilased. Nende, sõbrad, kolleegid, tuttavad, nende vanemad kindlasti ja sugulased ja nii edasi ja nii edasi ja siis pedagoogid ja ühesõnaga inimesed, kes on. Selle asjaga. Seal on seotud aga aga mitte selline publik, kes oleks tulnud nagu tänaval. Või lihtsalt huvi pärast või noh ühesõnaga, spetsialistid kuulavad, spetsialist ja selles mõttes ma küsin ka, et kellele seda vaja on? Sellist omavahelist ettemängimist Kurss väärinuks igati meedia suuremat tähelepanu ja teadvustamist juba eelnevalt inimestele, et nad oleksid saanud tulla seda kuulama. Noh, tõenäoliselt ma ei tea, kui palju seda reklaami oli tehtud või kas reklaamiviga või on üldse olukord meie kultuurisfääris selline, et, et ei jätku publikut, lihtsalt üritusi on palju. Ja jätku publikut. Üks küsimus veel žüriiliikmele Mari Tampere Bezroodnele. Miks teie arvates näiteks on selliseid konkursse vaja? Mida nad annavad eelkõige? See on muidugi väga probleemne. Põhimõtteliselt olen ma konkursside vastane, aga samas elu faktid näitavad, et me nendest mööda ka kuidagi ei pääse. Ja nii ma arvan, näiteks. Vast ehk juba sadakond konkursi olen ma eri külgedelt näinud seal alates osavõtjast kuni žürii žürii liikmeni muidu kuulajana õpetajana ja kõik, ühesõnaga võimalikud positsioonid on läbi proovitud. Kui jätta kõrvale mõtlik pool asjast, mis ei kuulu tõepoolest mingisuguse kunsti juurde ja selle pärast ma olengi nende vastane. Et inimestele pannakse number üks, kaks kolm lüüakse otsa, et see ei ole kunstis hea, see ei pea paika, kui sest, et see näitab siiski ainult hetke olukorda sel momendil selles kohas. Ja sellise grupi inimeste, ma mõtlen žürii arvamuse tulemusena juba nädala pärast või juba järgmisel päeval. Olukord võib olla täiesti teistsugune. Nii et sellepärast ei ole siin midagi niisugust. Püsivalt määravat ühegi konkursi. SÕDA tulemustes. Saate kolmandast Heino Elleri nimelisest rahvusvahelisest viiuldajate konkursist koostas Kersti Inno ja salvestas Helle Paas rääkimas kuulsime mängijaid, hindajaid, kuulajaid. Need olid Mirjam Kerem, Arvo Leibur ja Urmas hulk. Professorid Milan, viited Mari Tampere, pes Roodne ja Endel Lippus ning võitjad tüdrukud Sonhagim koreast ja Aki Hama muuto Jaapanist.