Tänases saates sarjast nüüd muusika kõneleme kontrabassimängijast renoogassiieffoost muusikust, kellest rääkides muutuvad ratsionaalsemadki kriitikud poeetiliseks ning kirjeldavad oma kohtumist tema loominguga järgnevalt. Sõites maastikel, mida on püüdnud omal ajal lõuendile maalida poolse san saadab neid seal rännakul renoogassiieff. Looming. Komponeerimist alustas renogarciefo väga noorelt juba 12 kolmeteistaastaselt moodustas ta oma vanemate keldris ansambli ja juba siis kirjutas ta muusikat ja komponeerimine oli sellestki järgmine arenguetapp. Reno kass ja foon sündinud väga heast perekonnast. Tema isa oli maalikunstnik ja tema vend on muusik. Arvab, et tal oli küllalt õnne vanematega, kes panid ta kirja kitarri ja solfedžotundidesse ja õhutasid tegelema muusikaga. Komponeerimine oli selles peres väga loomulik ja kui ta esmalt kirjutas koorile mängides oma ansamblis, siis hiljem hakkas ta kirjutama kontrapassile ning teistelegi pillidele muusikat ning konservatooriumis. Pisut hiljem õppis ta kompositsiooni ja harmooniat ning tegeles ka arranžeeringutes kirjutamisega. Kõige olulisema õpetaja François rabahhiio kohtumist kirjeldab ta järgnevalt. See toimus ühe maalikunstniku näituse avamisel, mil me tutvusime. Ta kutsus mind külla ja me kohtusime temaga iga kolme nelja kuu tagant sest siis ma käisin veel konservatooriumis ja mul oli ka teine õpetaja. Hetkel, mil renogas ja Foo kohtus Süüria päritolu kontrabassimängija François paavstiga oli ta veel muusikalise karjääriteelahkmel ja heitles kahe pilli vahel trummide ning kontrabassi vahel. Kuid kuna talle hakkas meeldima õpetaja François rabati isiksus ja muusika, mida ta kirjutas, kuidas siis ta pöördus lõplikult kontrabassi juurde. Kui temalt küsiti. D, kas kahe õpetaja üheaegne olemasolu ei seganud, arvas Rõnugardsiefoom. Et õpetajate eesmärgid olid erinevad. Klassikaline kool oli suunatud sellele, et mängida orkestris. Kuid kuigi me ei suuda mõttes selle väga selgelt Francois Karabahhi eesmärke oli selle määratlus siiski teine. Ja põhiliseks eesmärgiks võiks nimetada seda mängu kontrabassil sellele pillile omaselt. Renogarsija õnneks suhtus konservatooriumi õpetaja Jean-Pierre Lošeroom teise õpetaja olemasolusse väga respekteerivalt ning tolerantselt. Renuga siia soo arvab, et ta võlgneb mõlemale õpetajale päris palju ning Arbet trantsarabahh oli tema muusika põhiliseks Winspireerijaks. Kui küsida rännu karsija foolt kas François rabasti õpetus oli väga erinev klassikalise koolkonna õpetajast siis ta vastas, et tõepoolest rabate õpetas talle teatud tehnilisi võtteid. Kuid kuna tegelikult Pole kontrabassitehnika standardiseeritud on oluline omada õpetajat, kes aitab edasi areneda mitte sellist, kes püüab sind muundada oma tehnika järgi. Lõpetades 20 aastasel Pariisi konservatooriumi hakkas renogarciefo üksi õppima ja alustas taas algusest. Õppides positsioone, töötas ta palju peegli ees, aga enamasti ei mängi seda siiski sisetunde järgi kujundades õigeid positsioone ja liigutuste ökonoomsust. Ning hiljem avastas ta, et tema tehnika oli paljuski sarnane Fransaarabat jamale. Ta hoidis poognad pea samasugusel kombel. Vasaku käetehnika oli pea sarnane ja kogu tema õpetaja õpetus oli otsekui olemas. Mälusopis juhatas renogarzyjafoom isikliku seesmise tunnetuse arengut. Rääkides oma pillist kontrabassist Arrabrinoga siia, Foom. Minu meelest pole ükski pill seotud konkreetse muusikalise stiiliga. Muusika on ühtne, iga stiil žanr moodustab otsekui teemandi uue külje. See on mind juhatanud muusikutee jooksul. Mulle tegelikult ei meeldi sõna kontrabass, õigemini inglise keeles võiks see kõlada siis bass, mis viitab muusikas ühele funktsioonile. Mulle tundub, et me peaksime leiutama siinkohal uue sõna. Fenogard siia poolt on küsitud, et ta mänginud algusest peale klassikalist ja džässmuusikat paralleelselt ja arvanud, et tõepoolest on tegutsenud mitmel rindel korraga. Kuid mida rohkem ta muusikaga tegeleb, seda enam märkab eri muusikastiile ühendavaid sildu. Arvab ka, et oma loomingus ei taluda mitte mingisuguseid piiranguid. Ja oluline on saavutada tehnika, mis suudab neid eri stiile haakuma panna. Ja kõige olulisem on siiski muusikaline idee. Renogarsija poolt on küsitud, et tema muusikas on tunda eri kultuuride mõjusid eriti ida ja hispaania kultuuri. Ja on küsitud ka seda, et kuidas ta loovutab kas töötades erinevatest kultuuridest pärit muusikutega ning renoogas on koostanud selle peale, et ta tõepoolest mängib mõningate flamenco ka muusikutega, eriti Petrozalairiga, kellega tegid uue albumi peakirjaga süüta endale uus kuid samuti on ta saatnud Karmen linaarat. Kontrabassi mängides on tal tekkinud suur huvi ida kultuuride vastu. Pariisis õppis ta kaks aastat meister Rao juures Lõuna-Indiast pärit instrumenti sära asetsevat viinat ning pärast seda tekkis tal tuline soov. Lisan ta oma kontrabassimängutehnikasse õpitud omadusi. Nii näiteks heli tekitamise viisi kui ka helikõrguse ümber hõljumist. Ning selle uue tehnika lisamine on viis teda mõningate kohtumisteni, mille tulemusel valmisid ka uued albumid ja toimusid mõned kontserdid näiteks koostesse mammiga. Kuid kuna ta on Hispaania päritolu, siis loomulikult seda muusikat kuulis ta juba lapsepõlvest peale ja hakkas ka seda ise õppima. Ettekujutust sellest, kuidas Renuga siia foos loomingus ühinevad. Erinevad kultuurid saab väga hästi, kuulates tema albumit. Orientaalne pass, mis ilmus 1997. aastal enne plaadimärgi all. See album, kus musitseerivad kostrenoogarziiefoogaar, on võimeti nii akordionil. Alphavere tromboonil, pruunoson, salone klaarnetil, kris Hayward flöödil, sämpradal flamenko, Darryl Kleer Antoniini teorbil, rebahk alfa, Reno, Garciefo, Samslaminger, janu, Jernoom löökpillidel. Selle plaadiga Ozzonaks on Renugas Fovise järgnevaid sõnu. Mul oli kujutelm kontrabassist, mis oli mustlasvõimu, uretaan ja päritolu. Tähendab Indiast Andaluusias, möödudes Vahemerest. Kontrabass ei ole traditsiooniline ega orientaalne pill. Kuid tema kõla ja kuidas teda siin mängitakse, nii pitsikaatas, kui Arcos laseb tal sobitud teatud orientaalsed päritolu instrumentidega. Ma olen nende seostega tegelenud nii komponeerimisel kui impraviseerimisel palju aastaid. Ja armastus kontrabassi vastub, kannab selle kõik muusikasse. Orientaalse passi albumil komponeeris rännu Karzyjafoom loomingut ka puhkpillidele. Ja ta ise ütleb, et sellel albumil mängivad kolm erinevat pilli erinevates osades ja see oli esmakordselt kumu komponeerisin puhkpillidele. No see ei tundunudki nii raske, kuigi ta oli seda varemgi teha soovinud ja proovib ilmselt ka edaspidi. Ja talle tundub, et voogendatavate pillide ning puhkpillide tämber on erakordselt kaunis sulam. 1993. aastal ilmus renoogassija Fool esimene album tsooniuse plaadimärgi all. Sooloalbum ja kandis pealkirja legendid. Kuid kontrabass, mis selle plaadil kõlas, oli mitmehäälne. Sellise ülemängimisega renoogarcijofoo tegelenud juba mõnda aega. Ja alustas seda juba revoxi mõningates osades. Ja nii teeb ta oma demosid Linnistele stuudios, arvab, et see on plaan, see oli väljakutse nii kontrabassi mängimisega komponeerimise osas, sest et ei olnud sugugi lihtne üksinda lindistada partii partii järel. Ja kui temalt küsiti, kas ta ei oleks tahtnud. Ta on teisi kontrabassimängijaid. Siis ta arvas, et see oleks üldsegi seesama, et otsis teatavat uut dimensiooni. Ja see kummaline plaat, no oli väga edukas. Ja kui kõigepealt tuli ta välja plaadi märgitheloonias all, siis mõni aasta hiljem ilmus ta taas enne plaadimärgi all. Kas Foo käest on küsitud, ta on kasutanud palju elektroonilisi efekte. Kas see kompenseerinud millegi puudu vajad, kas kontrabassist üksnes ei piisaks? Ja Reno, kas info vastab, et muidugi piisab, kuid elektroonilised võimalused pakuvad uusi väljendusvahendeid. Ning samuti toovad nad esile kõiki detaile, mida ei oleks muidu võimalik lihtsalt välja kuulda. Albumiga legendid seostub Reno Garciyafo teinegi koost tantsijatega laboraki kompaniiga, tulussist, kes leidsid Reinuga siia foorumi albumi ja see viis nende koostööni etenduseni, kus Renuga sifoon mängis soolot peaga kogu koreograafia vältel. Ja talle tundub see koostöö väga meeldivat. Mõne muusikuga see operi nõugassija Food juba lapsepõlv, näiteks Ron võimekkiniga, kellega nad olid naabrid ja juba lapsepõlvest peale katsusid koos musitseerida. Kuid Järgneva muusikaelu jooksul on teda nii tema Amusitseerimis oskus kui ka ilmselt saatus kokku viinud erinevate muusikutega, nagu oma riisler kodaar, ka mark the green ja kaar Luichydroweesi, kelle kummalises projektis, mis ilmus 2000. aastal enne plaadimärgi all me teda just praegu kuulemegi soleerimas. Improvisatsioon on Renuga siia Foo meelest viis iseenda eest põgenemiseks. Vähemalt enda egotsentrilise poolest ja muusika juures peab ta oluliseks vaimsust, suhtlemise kanalit, mis võiks meid ühendada kõrgema jõuga. Ta ei taha küll siinkohal kasutada sõna jumal, sest peab seda liigagi ära kasvatataks. Kuid muusika ees, mida loonud suured heliloojad, tunneta suurt aukartust. Ja kui ta peaks lahkuma, muusikakultuuriruumist õigusega kaasa võtta vaid kolm. Patty oleks nüüd järgnevad Bachi, mõni passioon, india muusika näiteks Ali Akbar Khani esituses. Ja üks džässmuusika plaat, mis ei tohiks olla liiga originaalne. Näiteks Maest Davise ennefartiidi. Renogord siia foon oma kontrapassile lisanud tavapärase neljale keelele viienda kõrges see keele. Ja ta on ise öelnud, et muusik pär Phillips on mänginud niiviisi viie keelega juba mõnda aega ilma Tre nurgas, Foo oleks seda teadnud. Kuid ka temal on see idee tekkinud juba päris varakult. Ja talle tundub, et niimoodi viiekeelsena kõlavad akordid kontrabassil mitmekesisemalt. Ja loomulikult on ka ulatus suurem. Kuid kasutades viite keelt, pidi ta oma kontrabassil välja töötama uue tehnika näiteks selleks, et niimoodi peab iga keelt mängima palju kitsama nurga all. Renogarssija Foom, kui ta iseloomustab Euroopas ringi rännanud na erinevat džäss, publikut tunneb, et saksa publik on eriti hea, et seal Saksamaal nii organiseerijad kui publik mõistavad tema taotlusi ning ta tunneb, et tema looming on seal enim tuntud ja soositud. Ja võib-olla see juhtub ka kava koostajatest ka raadiost. Kuid Prantsusmaal on publik harjunud tavapärasema kontrabassikasutusega. Kriitikud on renoga siia food nimetanud kontrabassi mängivaks paganiiniks ja pastanzande Herald kirjutab. Ja siis, kui sa oled tüdinenud paljudest sarnaselt kõlavatest albumitest, satud millelegi, mis sunnib ütlema, pole midagi säärast varem kuulnud. Renoogas siia foon on virtuaalne kontrabassimängija kelle sarnast pole varem siinmail kuuldud. Üle kolmekümnene prantslane mängib oma viiekeelset kontrabassi poognaga ja aeg-ajalt paneb oma küllaltki kohmaka instrumenti kõlama viiulile sarnaselt sama helgelt ja sama väledalt. Renogarciefoo tehnika on hämmastav. Tänases saates on kasutatud teeniennanssoni alane russi ja Monicselstayni intervjuusid, mis on tehtud Reinuga siia, Fooga ja eelnenud jooksul oli teil võimalus kuulata muusikat renoogarsija fotoalbumitele. Legendid, orientaalne bass ning alborea ja John Luitšidroweesi albumilt raundav automitsame striim. Tänase saate tegid toimetaja Mirje Mändla ning operaator Katrin maadik.