Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Saatekülaline on dirigent Peter Saul, kel täna 70. sünnipäev. Saadet juhib, Marje Lenk. Kuidas maestro Saul Nimetatud juba seitsmendas Te olete talvel sündinud. Kas talv teile meeldib? Kui ilus talv on nii nagu oli jõuluaeg, kus on palju lund, siis muidugi meeldib ta oma nooruses, ma mäletan, et siis olid talved teha talve moodi ja ma olin üsnagi kirglik Kerge suusataja, nautisin talve täielikult. Ega ma sellest raadiomajas väga kaugele ei elanudki, lauluga tänavuse on siit üks pool kilomeetrit. Ja see oli ikka, et iga kord, kas koolist tulles võime kooli minnes äikesel uudi kuristiku ära käidud, suusatatud mäest alla, nii et talle ma olen küll nautinud? Suusad on alles, on viimased viimased slaalomisuusad. Nende peal ma ei ole vist käinud paarkümmend aastat. Enam ei julge minna. Ei julge minna ja mulle väga meeldis slaalomit sõita. See oli seotud ka selle spordialaga, mida ma rassasin noorest poksima. Sega neil mõlemil ühine nimetaja, see on keharaskuse ühelt jalalt teisele kandmine. Aga nagu te näete, olen ma pike, jalad, peenikesed slaalomisõitjad peavad olema ja teavet, aga ma mäletan, et viimane kord olid mus slaalomisuusad alles siis, kui Soome president, tolleaegne Kekkonen käis Eestis. Ja siis nagu tollel see kõik oli nagu Potjomkini küla. Kekkoneni matka üheks punktiks oli Kääriku spordibaasi külastamine. Ja seal tähistati ka piduliku õhtusöögiga ja nemad nimetas küll lõunasöögiga tähised iga proua Silvi kirkuse sünnipäev. Ja selleks puhuks siis selleks puuks, siis leiti, et seal peaks mängima mingisugune Tartu Ülikooli isetegevusorkester meeleolu, muusikat ja tantsuks, no siis valitigi välja muidugi Eestis kõige tugevamad isetegevuslased trummi lõi eriti ise tegevuslane Eri Klas. Ja viiulit väga tugev, ise Jossif Šagal kitarripall raadioorkestrist, et isetegevuslased Viktoreisime hate klaverit, vähise Peters oli kontrabassi mängis esmanööve. No kuna meid kavandati sinna circa pool nädalat enne et ma siis harjutasime hästi, ütleksime mida me siis ka hommiku poolt esimene siis päev läbime, suusatasime. Ja siis ma mäletan, et mulle ei läinud midagi jalga, säält suusasaapad ja suusad, siis anti mulle eino lipusaapad Heino lipuslaalom, suusad ja nendega malasin seinamäelt alla. Kui pikk te Peeter olete? No ega ma nii väga pikki ole, meeter 88. No ma olen üks lühemaid oma suguvõsa isa oli pikem. Isa oli meeter üheksa, 10 ja jaanuarimeeter 92, vanaisa oli meeter 90, poeg Indrek on üle kahe meetri, pojapoeg on ka kahemeetrine. Nii et minust on lühem ainult minu noorem poeg Kaarel. No teist oleks siis hea korvpallimeeskonna saanud. Korvpalli ainult minategelase ja minu vend Jaan oli haige, haige inimene. Aga, aga mina mängiksin väga palju korvpall, kuidas see poksis tuli, see on üks huvitav asi, tähendab, et mäletan, kui ma olin esimeses klassis, ma käisin selles Anno koolis, Anno kool, sellepärast see kool on praegu alles seal Tartu majanduse, mingisugune Tallinna täiskasvanute gümnaasium, midagi nii Anno kooliks nimetatud sellepärast et tema ukseaasta ehitamise Hanno see ega meid Anno kool. Ja siis sattus minu kätte üks selline Eesti spordi suur raamat nimetati neid, oli kaheksa köidet ja sattus minu kätte üks raamat, poks. Ja teate, mul jäi meelde sealt need pildid, need pildid intrigeerisid mind, eriti mulle meeldib legendaarse maailmameistri joulupilt siis seisis, olin võistlusasendis ja, ja vot need hakkased hakkasid mind kuidagi huvitamine, poksikindlad, need tundsin, et mul on kõik väga romantilised ja ja siis ma mäletan, Maakri tänaval oli üks klammeri poksiklubi, ma läksin sinna, ma olin siis 14 aastane ja küsis poiss, kui vana Baskini viis teistega. Kuule, pojakese veel putru, natuke jõudsite raskekaalu jõudsin raskekaalu ja siis järgmisena aastal läksin dünamo poksikursustele. Pikale tänav, Nigolmaatsa juurdlasem. Jälje luiskiseletame kuuske, kui välja tuli, on 15, siis tead. Oota, kui saab. 15 sulle tagasi tulingi tagasi. Ja nii see asi läks. Keegi küsib, et kas juhtus ka seda ei tundnud peeglisse vaadates mõnikord oma nägu ära, kas. Kas see ka peksa on küll saanud ringis mitte palju? Ma mäletan, olid üleliidulised Dünamo meistrivõistlused aastal 47. Panin Gustav Adolfi koolipoiss, eks ole, ja sõitsime sinna, see oli muidugi väga meeldejääv sõit. See kestis nädal nädal aega sõitsime viis päeva Moskvast Bakuusse, Bakuus olid need dünamo, poksijad olid väga tugevad tol ajal Nõukogude liidus, seal oli väga palju Nõukogude Liidu tšempioni. Ja ma mäletan, ma sain, käisin seal kolm konna rinnas ringis, kaks korda sain kõvasti peksa, aga need, kes mind läbi põlkisid, need olid juba järgmisel aastal liidu tšempionid ja mõned aastad hiljem juba Euroopa medalimehega niuksed mehed, kuma siis ringist ära tulin, siis järgmine hommiku oli mu nägu nii valus, et ma ei saanud hommikut süüa. Ja julgen peeglisse vaadata, aga ma peeglisse vaatasin, mitte midagi. Mul on väga tugev näonahk. Mul ei ole sinist silma ka olnud. Nii et niisugust asja ei ole olnud, et peeglisse vaadata, tänavakaklustes olete sattunud? Tänavakaklusesse ei ole? Ei ole sattunud, aga rünnatud on mind kaks korda, ma ei mäleta, mis aastal see oli? Viru Viru taksopeatuses lihtsalt kallale ja ma olin ESS tõukas mind kõrvale ja. Eks ma siis ka. Ja teinekord kuku klubi ees. Me tulime vist seltskonnaga klooriast, läksime Kuku klubisse, eks ole. Ja sinna ümber nurga minnes hakkas, hakkas üks joobnud härras Heli Läätse tülitama ja kutsutav käelt kin hääletama, mõtlesin, tulgu onuke, jätavad järele. Puudused korra nagu oled, ei ikka kogu aeg edasi ja siis kuku klubi ees juba. Ja ma mõtlesin nüüd jätanud rahulist, siis ta tõukas mind, ilmselt tahtis ka lüüa. Aga noh, see kõik käib teistmoodi, sest kui tema tahtis, siis ma juba lõin. Käes poksikinnastes vehkimine ja dirigendikepiga vehkimine käis paralleelselt või kuidas see oli? Arvatud üks seik, see oli kristall 64, tsirka 64, ma olin juba raadio orkestris lepingu dirigent ja. Andres vihala ehkjeekima me elasime ja kõik siin laulupeo ja selle Gonsiori tänaval see poistekamp, kes Jeki mulli seal Vihalemm päevas minu praegu vastasvahelisele üsna kaugelt. Sellel oli selline saade, sport ja muusika, tähendab, kus saates esinenud siis sellised sportlased, kes tegelesid muusikaga väljapaistvat sportlased ja, ja siis sellised muusikud, kes tegelesid spordiga. Mudel ei leia teada, eks ole, seal saates oli Georg Ots, kes oli 400 meetri ujumise meister ja Heli Lääts, kes oli koolinoorte viievõistluse meistrirekordiomanikke siis ola Holvanud trummimängija, eks ole, mati nõudepesija, aga siis õhtu naelaks oli siis sajandi matš boksis ja kellega eikellegi muuga kui Eri Klasiga. Eri Klasiga, see oli siis täiesti korralik korralik mats. Spartaki raskejõustikumaja, see on Rootsi kirik, mis roosikrantsi tänaval ja ringis seal vahekohtunikul tol ajal üks kõige kuulsam poksitegelane veteran, matsu rahvusvahelise kategooria kohtunik ja hambakaitsetee peale asjad ja ja paljud ütlesid, et aga su läbi ei ole, lähed siis nõrgemad löömadel ei olnud mu läbi midagi, sest kui me kaalub, läksime, siis me olime mõlemad raske poisid, üle 82 kilo. Kolm raundi üks minut. Tähendab poksiringis oli raudtee kolm minutit, vaheaeg üks minut ja kolm, kolm rambi, tegime sära selleks televisioonist suure menuga, aga kahjuks lintuputuse ajaksin. Televisiooni keldrites läks kaduma. No esimesel silmapilgul tundub, et boksimisel dirigeerimisel pole absoluutselt midagi ühist, aga kui hakata mõtlema, siis on siin väga palju ühist. On muidugi kogu aeg tuleb vastu võtta otsuseid, tähendab, dirigent suhtleb orkestriga seal suure inimeste kollektiivis, suhtleb käte abil, eks ole nende käteliigutuste abil siis need on spetsiifilised. Orkester tajub midagi, dirigent tale, näitab ajas, ajas ja ruumis, eks ole. Ja peab väga kiiresti reageerima, jääd õigel ajal, tähendab praktilist dirigeerimisel liigutus. Eks ole, see on nagu boksiski, enne mis juhtub käe välja, siis ta maandub seal kuskil paks vajab väga kiiret reaktsiooni ja ta täpselt samuti ka ma olen teatris juhatada, et kui ütleme teatas näiteks lava läheb sassi, midagi, siis tuleb väga kähku võtta õige otsus vastu, mida teha, kust edasi minna ja poksiringi seal täpselt samuti, et sa pead kogu aeg olema valmis ja nüüd kujutage ise ette, kui ruttu liigub läbi õhurusikas, eks ole. Sel ajal, kui sa näed, et sealt tuleb peatselt otsustamine, sa teed, kas sa lähed vasakule ja eest ära või lähed paremale, eestega sukeldud või paned käed ja Kunnas kummalt, sa vastad, et need ühesõnaga tegutsemise kiirus ja reaktsioonikiirus, vot see on ühine. Kas te olete peeglis ka harjutanud? Kogu aeg tänapäevane peegli ees? Näen, näen ma ennast nii nagu orgastandid mind näevad, kui ma õppisin Leningradi konservatooriumis nende maailmakuulsate professorite juures, professor muuseumi juures ja natukene Rabinovich juurdes klassis ei olnudki midagi muud kui kaks tiibklaverit mille vahel siis oli dirigeerimise üliõpilane. Seina ääres istus professort tugitoolis ja tema pea kohal oli suur peegel. Dirigent oli siis pubiitri peal seal vahepeal ja nägi ennast kogu oma suuruses peeglis. Nii, see oli väga tähtis, niimoodi näkku. Orkester, dirigent. Nüüd peegli ees on väga tähtis. Doktor Peeter Mardna on pärit arstide perekonnast. Ta rääkis persona saates, et kui tema isa ja ema ei oleks olnud arstil siis oleks temast võib-olla metsnik saanud. Teie vanemad olid muusikud, teie vend ei valinud muusiku elukutset. Teie valisite. Kas muusika oli nii sees, et et pidite hakkama seda tööd? No teate nagu, nagu muusikute lapsed. Väga tihti üldreeglina ikka lapsepõlves õpivad mingist muusikariista, eks ole. Minu kadunud ema aken oli väga hea, klaverimängija oma pisikeste sõrmedega oli ta selline, ta ei vajanud konservatooriumis kontsertmeistrit, mängis kõikjale, kas esitanud perfektne oli ja muidugi pandi mind klaverit õppima. Kuskilt kuue-seitsmeaastaselt. Kohe tahtsite ka? Teate, ma ei oska ütelda, ma tahtsin lauljaks saada. Ma tahtsin lauljaks saada, sest minu ema oli töölisteatri või väga huvitav teater ja väga suure vaimsusega suured teatri mehedel Põldroos ja särav ja kes kõik ema oli seal, muusikajuht tekkesik juhatas orkester, orkestris oli kontsertmeister ja ja selle tõttu enamus laulutundides töölisteate selle kohta ei ole täna umbes selle kaubamaja kohapeal kuskil seal laulutunnid käisid siinsamas Kreutzwaldi ja Tartu maantee nurga peal. Need tulid kohale, mulle nii kangesti meeldis, kui need laulud on tema, ütlesin nemad minuga kaete tunderlena. Mis sa teed, seitsmes aastapoisiks? Kui ma õppisin ja see läks nii, nagu ta läks. No tähendab, harjutasin oma teatud aja ära ja mängisin ja mingisuguse erilisi edusamme ma ei teinud. Aga siis asi muutus, asi muutus kuskil 48. aastal. Ma olin siis Gustav Adolfi tolleaegse esimese keskkooli õpilane. Ilmselt siis kuskil üheksandas klassis. Ühel päeval toodi meile klassi üks lühikest kasvu premeetrigustega poiss. Klassijuhataja vaatas ringi ratas, näete, seal. Peeter Sauli kõrval on vaba koht, istuge sinna. Järgmine tund oli meil laulutund ja vot siis see pisikene broneeri juustega poiss istus klaveri taha ja hakkas mängima tuss tol ajal oli nagu sensatsioon see film päikesepaistelise oru serenaad, mida siin paar korda vaatamas käidud ja neid lugusi kuidagimoodi Vitult püüdsid kõiki klimmerdada, aga vot siis pisike musta juustega poiss mängis perfektselt õige harmoonia, aga see oli niisugune sensatsioon, et ta oli nagu Jeesus, terve see esimese keskkooli teistele järele. Iga iga vahetult mängi heinu ja ta mängis hästi kitarri. Ta mängis hästi klarnetit, mängis hästi saksofoni, seal oli ka tolleaegsete tantsuorkestrites tihti pianisti ja mitte niisama, vaid väga tugevates tantsuorkestrites nad koos erist kõlariga ja kuldses seitsmes mängis ja mäletan. No vot, ja siis tuli üks koolipidu Melia lauluõpetaja siis muidugi käisin nagu Eino-Jüri seal, kes tahavad midagi mängida ja siis ma ei mäleta enam selle loo pealkiri, kas midagi natuke kergemas, eto slaiksin teedi rivideeri Äärariidiviiri ja ütlesime, kuule, saadas ära selle, no mina ei tea sellest suurt midagi ja õpetas mulle siis poole nädalaga tuurid ära. Tuurid. No ütleme, illurk need asjad ära. Ja vot siis hakkas väga suur ujulas džässi või sirge muusika vastu ja ja kuna ma olin ikka muusikakooli õpilane, siis olid mul üsna väledad sõrmed ja vot siis siis nagu hakkas klaverimäng nagu selles poolest huvitama, et kui tahad mängida, et me räägime, kui nõudlus sõrmed jooksma. Vot nii see nii see oligi. Vahepeal jõudsite tippi? No vot, asi oli selles, et ma olin muusikakooli õpilane, eks ole. Ja 50. aastal lõpetasin ma siis keskkonna ja siis oli kohe selge pilt meisse armeesse. Minu kangelaslik meel oli niivõrd patriootiline, et ma mõtlesin, et ma parem teenin Nõukogude Liitu TPIs. Kuna kõige rohkem kohti oli maaliliste ehituste osakonnas sain, siis pidasin seal kolm aastat vastu. See, see jäi pooleli jah, sellepärast et ma sain ühest asjast aru, et peab olema mingisugust loomingulist annet. Ütleme näiteks, ma olin senini üliõpilane, kooli kõrgem matemaatika ja näiteks ma õppisin ära teatud valemite, teatud asjad, tüüpülesanded lahendus on ära, kui seal natuke midagi teist oli, kus oli vaja, nagu öeldakse, loogiliselt loogiliselt mõtlete ja mis elati. Potsismine Mul tarkus otsas. Minu elukäik on nii, et ükskõik kus ma lähen õppima läinud, siis alati öeldakse teie isa, Ta teadis seda väga hästi, aga teie isa oli parem teie ema. Varem läksime Gustav Adolfi, siis minu isa kapis lõpetas selle, eks ole ka minu vanaisa ja seal olid kõik veel isegi tsaariaegsed õpetajad. Aga teisa teadis palju paremini ja isalik. Korralistungude läksin ma muusikakoolis, aga teie ema mängis paremini. Kui ma läksin klippi, minu isa õppis ka neli aastat gripist ja minu onu siis öeldi teie, onu, teie ise lähete selle kaheminutilise tehtud, nagu olin juba praktiliselt restorani mängija, juba mängisin heades orkestrites. Ja siis oli selline organisatsiooni, millest on kahjuks vähe juttu olnud. Swing Club'i organisatsioon loodi kuskil 40 seitsmendal-kaheksandal aastal. See oli põrandaalune sest džässmuusika vinglasel keelatud ja sinna kuulus väga suur hulk tähelepanuväärseid inimesi sving klubisse. Näiteks küberneetika. Polü geniaalne viiulimängija, seal oli Uno Naissoo, Uno Naissoo, Ustus, Agur ja need olid seal näiteks vaimsed juhid, sellel sinna kuulus ka poeet Karmo ja Aleksander Rjabov. Ja sellel oli oma põhikiri ja oli oma märki väga elus kooli. Ja see Swing Club'i orkester harjutas alati pühapäeviti, mängisid ainult oma lõbuks. See oli väike orkester, seal kuus-seitse meest, hiljem oli kvartett. Nende proovi tegemise koht oli sel pikal tänaval ja Uno Naissoo, tule sealt läbi. Me tegime proovi. Läksin sinna, küsisid seal, et kuidas sul seal klipis läheb. Mõtlesin, mis ta läheb. Ja siis suunan asjus, kuule, mis sa jändad, Kuretsel tulen muusikakooli, mõtlesin, kuhu nutele teooriaosakonda. Mõtlesin, mismoodi käib, no mismoodi sa teed sisseastumiseksamid ära või? Ma mõtlesin, no mismoodi see sisseastumiseksam käib siinsamas käibki seal, kuidas muud? No ma annan sulle ühe ühe armoonia ülesanne lahendada ära kahetsen ära. Siis ma teen Sultiktaati, no kuulge, see oli kuskil 53. aastal, iga nädal kirjutasin ülesse, kas mingisugused Glenn Miller, veen diktaadi diktaadi ära, siis lasin noodist lauldes, mis oleks vastu võetud, sisseastumiseksam tehtud ja nii ma siis läksingi, aga minu klaveriõpingud katkesid nüüd tippis, siis tuli uuesti, hakka õppima ja sattusin väga huvitava mehe juurde, Karl Karl Sillakivi kes oli tehniliste poolte tunde ja, ja ma tegin tema juures väga suured tehnilised edusammud. Nii et kui see muusika poolakast läbisama teooria osakond, Eri Klas ütles mulle. Kuule, mis sa jändad seal, kuradi teooria osakond. Beethovenit teooria osakonnas oli, oli ka kompositsioon, eks ole. Mine kontsi parem Bruno juurde. Nad elasid jubruna Lucyga siinsamas nurgas. Mõtlesime, kuidas see asi käib. Ma räägin pruunal, et tuleb mängida ette. Tulin mingisugustele ette. Muusikakoolist, millega ma lõpetasin, ma mängisin väga tugevad lõpueksamil körsuni. Seda sinist obsoodiat. Seal BBL mängisin Bruno Lucyle, Bruno Lucyle meeldis. Ja siis ütles, et tulge eksamatele, aga ta peab ka mõni soliidne asi ka olema. Ja siis mäletan ma väiksena pateetilist sonaati, plokk andis mulle listi rapsoodia, õppisin ära, selle pooleteist nädalaga sain, sain Gabist neljanda numbrini sisse. Mul on elus õnne olnud, et ma olen ikka kokku nagu juhtunud üliprofessionaalsete inimestega, ütleme näiteks oleksin poksikursustel ja siis oli Nigulmaatsa nagu matš, oli üks, üks Euroopa parimaid treenereid üldse. Koostavad tema, õpilased, Nigul maad, seal oli olümpiavõitjad, Euroopa meistrid, raadik, Nõukogude liidu tšempionid, eks ole. Siis Bruno, Lucia, lülita Kalle Randalu, Arbo Valdma ja Eugen Kelder, je. Tähendab see, see ise räägib sellest, aga minu isiklikud mälestused olid, ta oli väga hea pedagoog, väga tark. Avada muusikamaailma ühelt poolt tema sisuline emotsionaalne vormiline külg ja teiselt poolt ka muidugi tehnilised juhendid kahjuks tema ja ei olnud enam väga noor, kui ma tema juurde astus ja ma sain aru, et tegelikult niisugust niisugust kontserdi Nagu ütelda kõik see, mis minus on, head onu raamat oleks ütleme kõik see muusikalises mõttes, kui minus on midagi head, Schenk tänu purunu lokile tema pedagoogikale ja metoodikale ja ma hiljem olin Leningradis professor, muuseni dirigeerimise õpilane. Aga seda ma võin küll ütelda, professor muusinam, minu isiklike kogemuste ja informatsiooni teadmiste põhjal, eksmaailma parimat professoreid kui midgi üldse parim ja ka sellest räägivad resultaadid, eks ole, et me võime rääkida väga hea, aga kõik tulevate meil ka nagu, et kõik tunnevad, kergi ei võeta, eks ole, kõik panevad maris, Jansons sind oli selline ütelus, kui kõik konservatooriumi koolitavad Nõukogude Liidust tol ajal häid dirigenti, siis professor muuseni, professor Travinovitš Politseipeadirigent. Nii et ja miks ma seda räägin, et juba teises-kolmandas tunnis ütles järsku professor muuseumbeesele režinovaja suudeviidi suudad, suudad Duda Gazarementaar Ari potsuda ja Bruno lukk. Ma mäletan, et sa võtad need muuseas käib vot siit siia mitte siit siia, vaid natuke kaugemal, sitsi tähendab selles fraasis. Nii et selles mõttes oli üks väga suur ja, ja ta on kodudes üsnagi. Ja videotest. See koosneb kahest suurest leiust sajandi algusest, nii palju, kui on, ütleme, filmilindile jäädvustatud videolindile jäädvustatud suuri dirigente aratesse Mikishis, siis oli veel tummfilm ja rääkimata tosteniinisse kõigist nendest sajandi algusest kuni tänapäevani välja kõik, keda ma pean heaks, eks ole, täpselt samuti sajandi algusest kõik poksi raskekaalu maailmameister. Nii et võite tulla minu juurde ja vaadata, kuidas seal kahekümnendatel aastatel ja seal siis Willard ja kes seal Johnson boksuvad ja samas vaidlemendata noortoscaniimika. Te olete oma esinemisi ka videosse jäänud, neid filme ma olen näinud, näidanud. Eesmärk on see ennast vaadata kõrvalt. Ühesõnaga reaalses protsessis ja tavaliselt iga niisugune vaatame, rikub natuke tuju ära. No miks ma nüüd nii tegin, nii on varade, eks ole. Miks see käsi sind lipnapsi peab seal, mis aastal te Peeter tulite raadiosse, ma tulin siia. Kui Rostislav Mer Kuulov küsis, kas ma ei tahaks ka natuke Pirigeerida midagi teha. See oli 58 ja siis juhtus Matrossov kuulamine oli, olid ikka väga halvad kopsud, ta oli kopsutuberkuloosi põdenud ja seega nii nagu sinna paremasse maailma Veski. Ja siis jäi üheks aastaks ajaks 158 olid jäida nagu eemale, siis ma juhatasin siin ja, ja selle järel läksin ma filharmooniasse ja uuesti tulin tagasi 64. aastal jaanuarikuus. Missuguse orkestrid ja vastu võtsite, millises seisus orkester siis oli? Ja see orkester oli, oli väga raskes ajastus, kus kui ta siia loodi, eks ole. Kuidas loodi, siis oli ta Eesti raadio džässorkester. Ma mäletan, kui ma seal esimest korda seda orkestrit siis nägin, vad Jüri Salu oli hinnatud niukene noor entusiaste klaverimängija kõigi muusikute poolt ja siis tihtipeale tihtipeale viis ta meid merekooli ja seal oli üks klass. Ja see klass oli siis ühtlasi raadio, džässorkestri, niukene harjutuspaik ja stuudios, seal olid ka mikrofonid, on neil see, see viis mind sinna. Proovile seal mängisid legendaarsed inimesed tol ajal ütleme, kes eesti muusikas on, olid väga tuntud orussaar, ojakäär, Ülo Raudmäe. Ja palju palju teisi. Ja see orkester mängis hästi, Rostislav, Mer kuulav, kuigi ta ei olnud ütleme, dirigeerimise tehnika poolest eriti tugev, aga ta oli väga hea muusikamees. Ta lõpetas konservatooriumi vioolamängija ja ja mängis ka tantsumuusikat ja teate, mis ma teile ütlen, et möödun taastama, ma olen nüüd juhatanud tänavastamise seitsmes kord või kaheksas kord ma ei mäleta, juhatame presidendipalle. Ja möödunudaastase see presidendiballi, ütleme see hetk, kus president tuleb, tantsusaali, märkame tantsumuusikat. See võibki lindile hiljem anti saates, selles saates oli üks lõik 39.-st aastast ka presidendiballist. Ja kujutage ette Kuulofoni sellise orkestrile nagu Merrippers, lõbusat vilistajad, selleni, keegi ei tee keegi, siis püsti seisev viiuldaja ja, ja mängisid seal tantsuks ja sellele veel vist jaan, Kornel, kunagine siin saksofonimängija. Nii et see orkester oli, oli, oli hea, aga siis tulid väga rasked ajad ja raadius ei tohtinud džässis piuksugi teha. Aga 50 aastaga kaheksanda aastal tohtis ja siis ma tulin siia, ma pean ütlema, et see oli ikka tol ajal ka väga-väga tugev bigbänd, väga head saksofonimängijat Ojakääru juhtimisel. Esimene nael. See, mida orkester viljeles enne kui džässmuusika nii karmilt ärageerite, oli niisugune 30. aastate svingi see põhimõtteliselt paljuga nendel nootidel mis pärast sõda ütleme siit, Ameerika reporatsiooni noodid, tulid trükitud noodid vahepeal oli, ligi 10 aastat, alustasime alustasime siis selle just seda džässmuusikat vilinevamisest tol ajal eetris oli ja ma mäletan, Ta oli suur entusiast orkestris Jaan Kormel, tenorsaksofonimängija, tema iga nädal tõimulik ühe lindi. Vaata, siin on need tolleaegne kõige maailma parim orkestrile, kaunteesi ja muud, aga ma järjest järjest kirjutasin sealt klasse, neid asju, neid mängisime. Aga paraku ei tohtinud, ju siis neid siin nii mängides olid ikka Ivanov, Petrov, tikrid. Ja nüüd ongi niisugune mure, et tol ajal ütleme seal kirjutatud neid häid orkestripalu, ma ei mäleta enam mis nimi, mis autor mäe panin. No näiteks kui, kui tuli maailmamuusikasse ja maailma kinolinadele tuli see pink Panther roosa panter, eks ole. Kuidas siis ma tahame austerlaste seda ära seleta, mõtlesin Madame Austria, Itaalia progressiivne helilooja Henry Monsiini ja temal on niisugune lugude ekspeditsioon mägedes. Teate, niisugune sammud mägedes ja auster kuulas, jah, see on väga tore lugu, see võib küll mängida, see väga tore lugu. Aga noh, muidugi, seda ma mäletan, aga on väga palju selliseid asju, mida ma praegu pean. Et ma annan registreerinud, aga ei leia noodikogust üles, mis ma panin talle, mille need kõige paremad päevad ei jaoks olid. Kõige paremad päevad olid niimoodi, kui me seda orkestrit suurendasime juba peaaegu väikesi sümfooniaorkestreid orkestri nii välja, et mis mängida ka seda muusikat, mis maailma kerges muusikas siiani on, tähendab eriti Ameerikas ja Inglismaal kõik suured sümfooniaorkestrid mängivad meeleolu muusikat. Sinna sinna kuulub siis kõik kinofilmimuusikalid ja laagrid ja džäss ja kõik. Ja tähendab sellele. Ja niimoodi ja siis siis ma hakkasin seda asja uurima. Ja saime esimesed plaadid ja praegu on, mul on väga suurt plaadikogu sellest alast võime, me oleme mitmeid kordi mitmeid kord Ameerikas käinud ja siis rohkem munema õppinud nagu George Kaczyński, ütles õppe Boston Pops. Kas te olete mingit statistikat ka teinud, kui palju te olete salvestanud orkestreerinud? Ei ole. Ei ole aga väga palju on orkestreerinud väga kõikides kõikides žanrites väga palju sümfooniaorkestrist üles kirjutanud. Tollel ajal, kui me mängisime siin esimesel jaanuaril uus aasta kontserti siis mängisime väga palju vinni muusikat. Pärast tavalisest Rausi vahelside Põltsiniumit. Kui raadiost tuleb mõni lugu nüüd ilma teadvustamata tunnete automaatsete raat minu tehtud minu juhatatud. Ja tunnen ära, tähendab, ma tunnen ära ka juba kõlaliselt. Ütleme, niivõrd-kuivõrd, tugev oli see orkester, ta oli üks tugevamad Nõukogude liidus. Ma arvan, ta oli parem oma mängu kultuurilt, maju hakkasin. 64. aastal kutsuti mind Moskvasse juhatama ja ma olin seal 25 aastat nisugune, alaline külalisdirigent, kuigi see oli väga suur ja väga tugevatest muusikameestest, aga nende nende muusikaline mängukultuuri ei olnud, ei olnud kõrgem ka siin oli väga intelligentne isik ja muidugi mis peab ütlema. Mängisime neidsamu noote, samu lugusid, mida mängisid teisi paremad lääneorkestrile. Kõlasid samamoodi, eks ole. Aga tehniline üles salvestus oli väga nõrk. Tollel ajal, kui maailmas olid juba väga-väga head salvestused, mikrofoni magnetofoniga, mitte midagi ja see võttis mult ära, soovisid see, mis mul on usalvest, need käärid olid nii suured. Kui me olemegi, salvestasime ära ja kuulasime, kuidas siis plaadi pealt tuleks, siis oli toodu. Te olete kodus ka väga palju tööd teinud, sest Osgistreerimine käis teil kodus kõik ja väga palju pannu siis pidi kodus vaikus olema, keegi ei tohtinud hingata. Ta tahtis küll, aga lapsed pidid vait olla. Lapsed ei testinud sõpru, koju tuua. Tohtis küll, aga ei tohtinud kõva häält mürada. Segase. Tähendab, mu poeg on kirjutanud ühes lähiajal ema. Isaisa nõudlus, vaikus kodus. Tööd ja majapidamine, see on olnud kõik nagu heliganda sõnelisandurda aga kui on olnud vaja teha niisugust väikest remonti, kas olete selle töö siis teie kui ehitust õppinud mees olete teinud ära või olete palunud spetsiaalse? Ikka spetsiaalse inimese, tähendab, mul on ainult üks niisugune nagu ma ütlen, et minu süda, mida on loodus kinkinud sulle mingisuguse soodumus, andekuse, see oli väga andekas poksija, oli väga andekas. Ja ja ilmselt ka küllaltki hea soodumus piliseerimiseks. Kahjuks see jäi natuke hiljaks, pikk, eks ole. Ei taibanud õigel ajal, mine lahti, rebida ennast, siit me oleme, ma ikka vaatan seda. Ja rõõmustan selle, kuidas Neeme järgmine esemega 16 seitsmeteistaastasena poisikesena taipas ära, et tuleb lahti rebida ennast sellest, mis siin toimub dirigeerimisel. Neeme Järvi minu arvates on üks maailma tugevamat dirigente tehniliselt võib-olla kõige tugevam. No Neeme Järvi on öelnud, et ühe orkestri juures võib olla maksimaalselt 15 aastat, teie olite märksa kauemgi, saast. Ei olnud võimalust, tähendab, see maksab kuskil välismaalt, Nõukogude liidus on õigus ühe koha peal ja see võeti siis olid seal. Kui midagi pahandust ei teinud või ei või, professionaalsus ei langenud, eks ole. Siis olid kuni pensioni tihtipeale kuni surmani, eks ole, välismaal praktikal. Teatud perioodiks tehakse leping kas kaheksa kolmeks aastaks neljaks aastaks viieks aastaks ja siis selgub mõlemapoolne seisukohta, kas tahetakse koostööd jätkata või ei taheta, eks ole, et oskan nii-ütelda, et tema arvab, et üle seitsme aasta seitsme aasta ei tohi olla. Aga on ka erandeid, kes väga palju, mis tähendab, et on välismaal näiteks öösel normandi Ungarist. Käega kuningast surmani Philadelphia orkestrit muidugi, selles on tõetera, sellepärast, et orkester on loominguline kollektiiv, eks ole. Oma võimetega võimalustega dirigent. Dirigent on loominguline isiksus, kes tuleb orkestri ette valmis muusik, tal on omad tõekspidamised, omad meetodid. Aga tihtipeale on niimoodi, et dirigendiorkester on vastastikku oma võimet ammendanud. Tuleb uus dirigent, kes peab kõike sedasama ka natuke teistmoodi. Kas isa mängis samas orkestris, mida teie juhatasite? Kui temal, pensionärid, tule kätte, siis ma palusin teda margiassesse ja oli siin kontsertmeistrina, mis tunne oli ka sisse juhatada, kui oma isa mängis viiulit. Ja hea tunne oli. Minul oli küll selline lapsepõlv, et oma isa just oma isa käest saime informatsiooni kõigilt elualadelt mis mind huvitas, mis, millel vaja. Mälumängur olid ja noh, tal oli ju fantastiline mälu, teda, mida tema ükskord luges elus seda mäletas seda elu lõpuni tihti sündmus ja isegi kui ma ülikoolis käisin, ma mäletan, oli teisel kursusel matemaatiline analüüs juba seal diferentsiaalarvutuse, kõik ja kodus ma tegin need ülesanded, isa haridusriiulit. Minu täditütar ja tädipoeg ja tädi ja vanaema elasid, me elasime siis ja kaheksakesi kolmetoalises korteris niimoodi, aga tol ajal see oli normaalne ja tegin üks kõrgem matemaatika üles, Anizardus riiulite tuli siin, ma vaatasin, panin puhta viga on valesti, ütle, kas see keeruliseks, kui ta siin orkestris mängisime, sõitsime kodu tagasi, elasime samas majas elu lõpupoole Tammsaare teel ja siis ma alati küsin, kuidas ma juhatasin ta. Ja ta ütles väga, väga asjalikult ju väga sõbralikult kõik ära, kõik ära, mis sul viga, mida poleks pidanud tegema, selles mõttes? Oli muidugi hea ja ma küsin tema käest kõiki asju küsida. Ta oli nii pahane, kui see need naabri visad olid siin ja banzuyaneedi piidusi teadnud neid asju ja need tema vastase ära. Ma mäletan, üks huvitav asi, eks ole, nendel 60.-te aastate alguses, kui hakkasite naabur visa, siis oli maailmas kanti üle väga palju ka kõrgel tasemel nii-öelda maailmameistrivõistlusi, mälumängus. Ja siis oli üks uusmeremaalane või austraallane ja Eero kiivigoski. Neid võistlesid siis televisioonis, oli ülekanne, isa sai võrdse arvu punkte maailmameistriga. Algul suri üleliidulise televisiooni ja raadio estraadisümfooniaorkestri dirigent Jüri Siljandia. Siis taheti, leidsin orkestrite, oli nii jah, väga-väga tugevalt praegu teha. Ja olekski nad eestlase pannud. Nemad oleks see asi oli niimoodi, ma käisin seal väga palju juhatamas väga palju tähendab, miks mind nii palju kutsuti? Moskva oli ju täis väga häid noori andekate professionaalset dirigenti tehnikaga, aga nad ei tulnud asja. Mina tundsin seda kerget muusikat kõikides. Ma tundsin džässi, nagu rääkisin seda sümfoonilise kerget muusikat, kõik. Ja murelik korrektne dirigeerimise aparaat, et seda asja juhtida. Ja ma meeldisin orkestrile tuhtub tuuma meeldis toimetajatele minu repertuaar meeldis, on meil siin ka Moskva publikule. Ja selle tõttu Silenter kutsus ja siin oli veel üks üks konks silanti naeru. Et kui ma sinna tulin ja kõigile meeldisin ometigi mus esimegi kibekiiresti tagasi. Aga, aga väga palju noored dirigendid oleks tahtnud sinna jääda, oleks hakanud orkestrantide kaudu teda mitte mõni aeg selliseid Anders aru, lihtsased Peetseebee saed, juhe, saed tuleb ja läheb, tuleb ja läheb. Temal ei olnud muret, et tema autoriteeti õõnestama. Ma olin eetiline, ei rääkinud midagi, mis minu arust ei olnud selline ja ja ta sai seda aru, et ma olen eetiline ja koju tagasi ja selle tõttu tihtipeale peete tule nüüd kaks nädalat, ei, ma lähen kalale palku. Muidu ta istus kõik kõikide dirigentide proovitšed ja vaatas proove millistamisi-ga. Alguses läksin esimest korda, siis istus kaks proovi ja vaatas ja ja järgmine kord enam ei istunud. Siis kui ta ära suri, helistas mulle, tuleb Moskvas on ära, et kolmanovskil tuleb siin juubel. Kas sa tuleksid juhatajat Merili jaamalt dirigenti? See pani mind küll imestama, sellepärast et Moskva täis noori ja noori ja andekaid mehi ja võib-olla nagu nagu mu Moskvas nüüd. Selle ametiühingusammas oli vanad koha näituudist sarjaks ütles. Teate, kui teie tulete, kaks mees, kes tulevad siia bioskete kanda, fraki. Georg Ots kannab frakkijat, eelistatakse, läks, nendel istub. No see on nagu nali, siis ma juhatasin seda kontserti seal ja aitasin ka muidugi kolmonovskid teha soliidset organisatsioone, nemad ei tundnud seda asja üldse. Kuidas üks niisugune kontsert, milliste avamängude teha? Ja selleks muidugi väga hästi. Tuli Moskva raadio muusika peatoimetaja ja siis tuli sinna fennikov. Ja ma mäletan seda, et kui rannik tõudisime, soovis Eerikule õnne ja siis võttis minul nööbist kinni võtta niimoodi siit. Võttis nööbist kinni ja teise käega võttis selle, mis ta nimi oli. Nikolai Kolja pere vist viimase kunnimeelne. Ja siis nagu käsu korras ja mõtlesin, hea küll. Ivan, kus tahavad. Kas teie oskate ütelda, kes tuleb minu asemele siia? Meie orkester mängis kõik valitsuse kontserdit see raadio, orkester ja siin võib ütelda ka mikspärast, sellepärast et kõik nad ise nimetasid selle hulgas komiteesid, kui tehti mingisugune kava ühte sümfoonia või siis nimetuses, ei ole betoon, see oli täiesti, et Lenini parteisse nimetab betoon, aga ei saanud ta lõbusamad teha nendest lugudest, eks ole. Aga mina lollikene, panime ta välismaal lugu see sisse ja valetasin. Panin bensiini Andres sisse, mäletan Eskutele niisugune kontsert. Ja välja. See ei olnud, nagu nad seda infot nimeta. Otivate sama alla ei kirjuta, mõtlesime ära keelata. Ja mängisin selle kontsert ära ja mängisin, ütlesid, et ma ei oska siis tolleaegne partei juht tuli lava taha vot kantsertnast aiast. No vot sellepärast, et need niuksed naiste EAS-i kontsert olid siis meie orkester, mängis kogu aeg neid neid kavas ja need olid väga head kavad publikule meeldis ja valitsusega rahul ja siis ma ütlesin kärnilised, aga. Sinna minema ma teen kõik need kontserdid, mis on seal vaja, suured kontserdid ära, eks ole, terves maailmas ja nii edasi üks dirigente jõua juhatada nüüd järgemööda päeva, aastast aastasse varaivast ja sellega rääkisin ennast nagu vabaks, et Moskvas ka. Et teate, et kui teil on niuksed, vastutusrikkad, kontserdid. Ma tulen, teen kõik ära ja tegin tihti ära, seal oli kolmanovski juubeliga hakkas peale siis järgmine aasta kolmanovskinud gospreemiale siis Jossif kapson Gazpreemiale siis puhozlovski juubel, siis sprinti Liiuubel, Fratkini juubel, siis igasugused pleenumil ja punased nelgid, väljasõidukontserti tegime kõik ära, eesti lauljaid saiti ka aeg-ajalt kaasa võtta, alati olid ka alati ka alati olid kaasas eesti muusikat ka tegite ja väga paljude meeste muutub väga must Ülo Vinteri palased ja hoidi palased. 70.-st aastast peale hakkasite sõitma mööda Soomet, 67. olid siis need naaburvisa kontserdid, kus ma juhatasin, seal olid siis niisugused? Noh, Soome poolt tuli projekti orkestrit, meie poolt tuli alati raadio orkester, eks ole, oli esimene kord, kui ma mäletan, läksin Soome, sellega on üks huvitav asi, ma sain selle lindi video esimese naabri visa kontsert, Lindy, kus juhatan seal eliia Sallo ja Krummunid solistid, aga läksin siis proovitegevusena mainus televisioonist, seal oli proov, lähen sinna ja vaatan tsirka seal 21 20 meest ja siis ma ütlesin ühele kuradi vennad proovinud veerandtund aega neil poolorkestrit, kohalik seal pärast oli veel niisugune oligi neli viiulit ja tšellot. Aga kuskil 74. aastal, kolmandal aastal kutsus Kuopio sümfooniaorkester mind ja siis ma juhatasin iga aastaga väga palju. Soome suuremates linnades on igal pool orkestrid. Anni ja Soomes on kadedaks ja 33 sümfooniaorkestrit. See teeb tõesti kadedaks, ma olen kõiki neid juhatanud ja viis aastat järgemööda juhatasime Helsingi siis linnaorkester, tsem, õnne, Filharmoonikute kaugumi, orkester, neid kuulsat May, Matineesid, pakkumatiminesid ja siis kõik kõikides suurtes linnades tavaliselt ikka kaks aastat järjest, igas linnas kutsuti tagasi. Kuidas praegu sidemed on? Noh, nüüd ma juhatasin veel siin Eri Klasi Yorgist Tampere orkestrit, siin. Ma olen võib-olla mitu korda juhatanud, aga nüüd juhatasin kinofilmimuusika kontsert. Täienenud suurenenud ja see ma juhatasin just siis, kui see Tampere tala valmis sai. Sõna see on fantastiline. Raadio sümfooniaorkestrit, Bent, nendega plaataja kuulajaid huvitab, kas on midagi juhtunud ka esinemise ajal naljakat või ebatavaliste? On küll. Tähendab väga suur väljakutse nii-öelda oli mul, et no mis oli 70 18. üheksa kutsus Helsingi filharmoonia kaubangi orkestris mind juhatama neid kuulsaid maimatin ees. Läksin Snap proovi 110 meest, eks ole. Seal on niimoodi, et esimene lugu on alati Wagner lohingroni ooperile, kolmandas vaatuses sissejuhatusse. Baby pampa niukse ja, ja, ja teine lugu on alati. Teine lugu on alati Strauss, kevade hääled. Ja viimane lugu on alati põrdeste marss ja lisapala, kui mängitakse alati tango Uno. Selles Wagneri loengemine sissejuhatus on üks imekauni suvesoolo. Ja kui see sulle muidugi ma õppisin selle loo pähe. Mehed ütlesid orgistandil niimodi, meil mänginud 150 aastat mängiti üks kord läbi, aitab küll, eks ole. Mängisin läbi tõesti. Ma polnud nii ilusat oboe tooni üldse kuulnudki oma elus. Ütles, et see on üks Euroopa parima tooniga üks vaene laps, kes õppis Pariisis, mustlane. Hoole Lundgren, no heakene küll, siis jõudis kontserdipäev kätte, noh, siis läksin dirigendi tuppa. Uksekell. Kuhu sa nüüd tulid? Kuhu sa oma lambakasukad tulid ma üks Euroopa parima orkestri ette, kes on näinud maailma parimaid dirigente ja nüüd sa tuled siis IRL välja müüdud. Missugust vaimsust lollitisest saab, kus issand jumal, kui nüüd midagi juhtuks, et ei oleks vaja minna, et nagu kas elektrikatkestus või mingisugune ei, siis tulid Linglong. Maestro, hüva, isa, menna, selle minut aega. Noh, siis läheb. Ja siis ma mäletan, esimene intendantsigi selle lavaukse lahti. Ja tegi kaks plaksu, seal hakkas. Lähen teate nagu ma sinna lava, las niuksed viltu põlva, terve see orkester oli täis kurat õhupall dirigendi selle mehe poolt näinud siis dirigendi põlkilisele seljatoega, eks ole. Sinna olin kul suurt õhupalli seotud viielistel ja siis igasugused turbani meestel turban peas, vappu kontsert, seal niukene kogub tere lõbus kontsert. Lähen sinna muidugi seal see kuidagi taandas ära selle ja hakkan seda juhatama. Tean, et nüüd tuleb see ilusa poes, oled tõstame käed kujutanud ette. Tuhapoepuldi tagant vaatas mulle nisukene kongus ninaga mingisugune mustlane, tead suur kongus nina soolatüügas ja vurrud seni maski ette panna. See on üks hetk aru, kas paneel und, vot niisugune asi juhtus, oli väga suur, mõnusaid kontserte mänginud, lisapalasid ja veel hullem Mervjueerimine. Mõtlesin, juhataja sulle oli, läks hästi. Eks ole, aga nüüd see ei tähenda, nüüd ootavad keegi imet. Nende samasugune, eks ole, ega siit mingit imet ei tule, mõttes oli mul vaja. Ja nüüd lähen siis juhatama, juhatasin need kaks asja ära. Selle loengrini sissejuhatuse siis Straussi, eks ole, ja vaatan, et nagu venelane usk, otsin seda raies, tšellokontsertmeister elab läbi suuri mängib need kaks lugu ja niimoodi, kolmas lugu oli ruubisteni meloodiale. Ja hakkas tooli pealt maha kukkuma ja teine kõrvalisand mängis nagu sinna lõksudesse, võtsite neist kinni? Niisugune tagasi, et mõtlesin, millega see pull lõppeb, mul ei olnudki midagi lugu lõpus ära, siis tuli kaks meest vastsetel surelike vapuaiga. Kas te olete niisugune otseütleja olnud, kui näiteks solisti puhul midagi meelde ütlete? Otse võib, prooviti kuidagi läbi lillede pikale tulin. Ehk et mis oleks, kui ei astu õigesti, siis eks ole. Ei ole palju, aga võib ka juhtuda. Ja siis ma ütlen, et ma näitan. Ma näitan sulle, kui sa ütled väga otse, siis läheb ellu rohkem närv. Intonatsioon läheb ebapuhtaks orkestris, muusikameestele peab ütlema küll päris päris otseselt kõrgem või madalam, eksimise on mitmesuguseid, on eksimised, mida võib jätta tähele panemata orkestris nagu kolme sorti mängijad need, kes tahavad mängida ja suudavad, siis on need, kes suudavad, aga ei, ta mängib kuidagi, eks ole. Ja kolmas on need, kes ei suuda ja tahavad. Peeter Saul sünnipäeva tähistate. Ei tähista, ei tähista, ei tähista, ma pole kunagi tähistanud sõpradega kodus tulevad ja midagi kannale tehti pannkooke. No natuke rohkem ka ei tähest, tähendab minul ei ole seda vajadust, kui ma sain 50 teha kontserti, kui ma sain 60 kontserti, kui siin 60 ja mul ei ole seda vajadust. See peab olema mingisugune seesmine vajadus ja teine asi on Heli Läätse tegi oma 50 aastase kontserti ma tea, 60 aastased ei tahtnud teha, kuna mina olen nüüd jaanuari lakke heli on suvelaps, Elion, jaanipäev ja siis me mõtlesime, et no niisugust suurt vastuvõttu teha kaks korda aastas, samad inimesed, palun, teeme korra koos 22. juulil kell 17 Estonia talveaias mikspärast 22. kui sünnipäev on ju 24. Sellepärast 23. jaanuar. Jaanipäeval no aga kui me nüüd teeme jaanipäeval, siis on ju kõik sellest jaanilaupäevast ja järgmine päev on tööpäev ja me teeme 22. Aitäh Peeter Saul, intervjuu eest. Öelge palun üks number ühest üheksani. Ma kasutasin vestluse käigus kuulete küsimusi, nii et keegi saab kaasalöömise eest väikese preemia. Seitse. Persona saate külaline oli dirigent Peeter Saul, kel täna on 70. sünnipäev. Persona saate auhinna saab Eldu roopa, kes küsis peetersaunilt, millal olid raadioorkestrile kõige paremad päevad. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.