Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona saatekülaline on maalikunstnik Enn Põldroos ja teda usutleb Marje Lenk. Kuidas elate, härra Põldroos, teate, alati, kui inimestel sääraseid asju küsitakse, siis tõmmatakse nägu viltu ja, ja kuidas on, aga mina küll Tagoogilt papa, elan küll. Kui tihti küsitakse, kuidas te elate? Oi jumal tänatud, mitte eriti sageli. Jah, jah, ma olen ikkagi tõmbunud kõrvale ja ma olen hirmus rahul sellega. Oma elu vaidlesid, kas te sõpradele ikka helistate aeg-ajalt ise? No kui nüüd mingisugune praktiline tarvidus on ju siis, aga kahjuks ma nüüd ikka neid aeg-ajalt kohtan ja ja tuleb tänaval vastu ja vahest mõnel sünnipäeval lähen ja näituste avamised on niisugused kenad kohad, kus ikka inimesi läheb. Lasenagubis te olete niisugune üksi nokitseja ja tegutseja. No selline eluviis on rõõmu hakanud pakkuma küll. Kuidas need kuumad suvepäevad teile on mõjunud? Näiteks lõige vahepeal natukene hakkas üle inimmõjuvõimupiiride minema küll, aga teatris vabastasin endale, et Tallinna suvel paganama võluv koht järsku tahagi rasid minna. Kõik need niisugused ilusad meeldivad tänavakeset vari keset siis kõik see, mis toimub vanalinnas, eks ole. Siin on võimalusi iseendaga kahekesi olla, linnas olla iseendaga kahekesi inimeste keskel nautida seda kõike, mis ümberringi toimub, nii paganama uhked sudune Foskahjusid. Ega teie näos küll välja ei loe, kas olete päevitanud või ei ole, habe varjab päris kõvasti. No vot, ongi elus ongi niiviisi tähtis, et oleks mingi vari ees, et teda ikka päris läbi ei olen, küll tähendab no õnneks ma nüüd ka linna seda niisuguses kohas, kus on maja tagaaed ja, ja siis hommikutundidel mõnedki korral esid väikese täkke sõidud autoga mere äärde on tehtud ja sellest Üldiselt siis nii palju, kui mina mäletan, olete teie kogu aeg habet kandnud. Millal te habeme kasvatasite? Ei, see oli ikka väga-väga noore mehe natsismi heitlikum välja näha või Instituudi päevil ja vist küll. Alus vuntsid pärast iga päev otsa. Laiskus ei viitsinud habet ajada. Mugavam, kuidas te olete üldse oma ajaga elus ringi käinud, kas olete aega oskuslikult kasutanud, kuidas tundub hoidiotellule? Ega ei ole, kui neid nii revisjoni ja takkajärgi siis sellisele tühjale õiendamisele ja, ja, ja tühja tuule tagaajamisele tohutult palju jõudu ja energiat ja te olete kogu aeg on olnud niisugune tunne, et vot vot vot see asi on veel vaja korda ajada, jäävad olnud, see asi on korda ajada siis mul aega on siis mokad alles õigesti tegema seda, mida ma tahan teha ja oma tööd jäävad veel natukene ja teate, nende natukesega ongi läinud, läinud, läinud aastat läinud ja siis järsku ühel hetkel vaatad, et polegi lauset, aedu. Kas on olnud ka niisuguseid stressiperioode või isegi depressiooni perioode, kus ei ole tahtnud, nagu mitte midagi teha? No küllap neid on olnud kah, aga teate see kunstnik kuu tegemised ja märgid ongi sellised, et teinekord aitab sellest madalseisust välja tulla. Seal seal paladendasele kuus negatiivse seisundi sinna sisse, no vahest jah, varsti jäätise, Ilona. Et ei taha isegi pistik kätte võtta, küll jah, naasen elu on elu oleks, kellel seda poleks. Kas neid on kerge rivist välja lüüa? Tahaks lootud mitt. Kui teid miski asi vihastab, kas siis ütlete kohe välja, mis te mõtlete või hoiate siiski kõik selle endale? Jah, ega ma vist niisugune Tulises peost tuli välja, ütle, ei ole aega ja. Jätan selle väljaütlemise siis, kui endal on asi nagu selili või rahulikum. Andestate kergelt või jätate meelde ja ei püüa, anname selle inimesega. Vist küll sellepärast, et kui ma nüüd nii kössi teisele küsimuse peale mõtlen tagasi ka mul neid inimesi ei olegi, kellel oleksid, kelle kohta oleks jäänud nisugune viha sisse, et oi, ma ei taha tema varjugi näha. Ole tõesti ei ole. Ta ütles, et on inimeselt endalt, eks sellepärast et viha, viha sisse. Praegu on niisugune asi, mis tapab iseennast ja lõbus neid tõdesid mille alusel inimesed toimivad, onju niivõrd tohutult palju seal lõpmatult, nii palju, kui on inimesi. Ja, ja väga raske on öelda nendesse, minu arusaam oli minu tõde sellest teise omas parem, tähendab maailm ongi sellepärast samamoodi uhked, need asjad nagu mahuvad tava vahel vahel kõrvuti oleva ja siis nüüd tema peale vihastas lihtsalt vaata, mis ta on. Milline te poisikesena olite, kas olite niisugune sõnakuulelik, igati korralik poiss? Vist olin paipoisi moodi küll ise küll oleks tahtnud teda praegu tagantjärgi, et oleks teistsugune olnud. Kena vaadata, rääkida, mida kõike sai tehtud, aga näete, kuid mida pole, seda pole. Te olite peres üksik laps, üksi klõps ja ärahellitatud ka looming kindlasti teie isa, legendaarne teatrimees Priit Põldroos kirjutab oma mälestustes, et Talle meeldis üksi olla omavanustega seltsis ta vähe tikkus kangesti täiskasvanute hulka. Kuidas teiega oli täpselt samuti. Nii et selles suhtes täitsa isasse. Samuti, ja kus teie lapsepõlvekodu oli Tallinnas Tallinnas? Praeguse politseiaia tuvastati politsei ogorot seal ääres kahele siis samas majas natukene edasi. Kui palju oli vanematel teie jaoks aega, nad olid ju teatriinimesed mõlemad. Seda küll, aga mu emal oli muidugi rohkem aega, kui tema, tema töötas ka, teatas juba varem, tähendab enne sõda ja ka hiljem ta oli kostüümikunstnik, kostüümikunstnik, loojaga, siis mina ise Dilbendasinu teadis kogu aeg seal neil jalus ja teistel jaguse. Ja, ja see oli Kayla moodi põnevust, need, see vana omanöövee töölisteater ja peale seda Draamateater, need olid nagu mul teiseks koduks. Kui te seal teatris ringi jooksite, kas ennast ei tõmmanud ka laval, et kui suureks kasvanud, siis mina tulen ka siia. Ja seda nüüd mitte talle, noh, võib-olla mingid mõtted võisid kunagi peas käia, aga mitte eriti. Sõja ajal olite te Lavly Jaroslavlis ja seda aega mäletate haiga päris hästi. Te läksite kogu perega kogu perega ja no me olime alguses olime tatari selgimisi, talve see oli ka niisugune, tuleb küllaltki ränk ja noh, niisugune näljahäda suures pakases olemine aga Jaroslavli selles suhtes tuli kummaline värk, et kõik need eestlased, kes üsna kokku kogutud üle kogu suure Venemaa mul isa ju sellega tegeles, ta sõitis meiega Pille Liimal ringidel kõva paberit, järsult siniseid igalt poolt. Ma ei tea, kas päris vangistada sõjaväe ja kultuuriinimesed sinna kokku. Ja rahvas elas mingis omamoodi kommuunina küll kahes kohas kahes majas, kus elasime seal oli kõik nagu niisugune, üks suur läbi isegi elu. Ja eks seal ei ole see ka väga palju sääraseid juba siis hiljem tuntud Eesti kultuuritegelasi, kes seal siis ei olnud, oli seal Leppnurm, oli seal Cap, Jüri Järvet, alume runolukk. Anna klasse pihikeeringlastma temale poisiga, poiss, et ta oli nagu hakkab laual, ronis ringi nagu teised poisid veel teda oma seltskonna väga ei võtnud, aga isegi oma oma lambapoiss. No väga esinduslik seltskond oli seal koos vanalaugud, tarkunstnikke olid sinna kogunenud terve hulk, mis oli ka omamoodi põnev värk, nad olid saanud endale ühisateljeeks ühe vana kaupluseruumi. Ilmselt oli ka vist mingi tekstiilikaupluseletid unis, kangelasest parajasti peale mahtunud oli, ja siis kogu see elu seal käis, ühesõnaga keset seda on suur ruum, oli üks raudahi toru aknast väljas, sellega siis köök. Siis need suured kangaste riiulid, mis üksteise peal hoid nendest siis magan, eriti nii nagu laeva koida seal oli, siis oli suur vana kassa niisugune nagu suur kontsert kiriku kantsel peaaegu klaasis resiseeris hilisa prouale Sagrits, kes oli siis nendes raamatupidaja ja siis need ülejäänud kogu vaba pind olis molberte täis ja siis kui sa Kurstikud maali seal oli, oli noor okas, olid siis vara Adamson-Eric Richard Sagris väga uhke seltskonda jõuks kuslikest käisite seal ikka aega jahtimas? Ei no mina seal kogu aeg tipendasin neil jalus, kuni lõpuks mind uksest sisse lastud. Aga siis oli ka tegelikult Adamson-Eric andis mulle esimest korda värvikat vineeritükid piis Harryt pintslipoisse moodi. Tema on selles osas, mis sellest siis välja tuli. Jumalatel, mis sealt ikka välja tulla sai. Heina nii palju välja tulla sai, et ei saanud enam asjast lahti. Aga no eks ikka ka näitemängu tehti, siis tehti seal suuri niisuguseid pool dramatiseeritud kontserdi kavas. Nende, kas me käisime Moskvas esinemas, seal küll sisuliselt? Rahvalaulu ja tantsu ja koorilaulu ja, ja, ja no ei ole tegelikult, eks ole, see hilisem akadeemiline meeskoor sai seal alguse Ernesaksa ka seal. Matsak ise sümfooniaorkester seal. Sellest seltskonnast oli pärast küllaltki oluline osa hilisemas suures sümfooniaorkestris, nii et meeldivad mälestused on sellest ajast. Läks lapsepõlve mälestused on ikka mõeldud, eks ta muidugi oli nii. Naljaga pooleks veeti last välja, aga seal niiviisi koos üks toetuste teist teineteist, need kergo säärased mälestused. Kui te Jaroslavlist tagasi tulite, kuidas teie elu siis edasi kulges? Tahtsite, koolisin. Ja siis ma läksin kooli ja ja noh, see oli koolis käimine oli ka omamoodi põnev, sellepärast et ka Jaroslavlis servadest eesti kuul 14 last on vaid mis jagunesid viide klassi. Ja siis me olime ühes ruumis koos Pintlaga sviittlicas. Ja aasta sai seal täitsa uhkusega vene koolis antiks ruumi. Et kui ma tagasi tulin, siis ma oleksin juba neljandas klassis need esimeses teises Mackenud üldse tähendab seal Jaroslavlis ja tehti sõjaaja segase ajaga oli ju aega kaduma läinud, aga ema oli mind ikka kodus õpetanud üksjagu ja siis tehti katsed kuhugi panna ja siis naati lugeda ja midagi seal rehkendada ja siis seega kolmandas raskelt meest esimesest pole käinudki. Ja siis mis koolides tulitasid, siis ma tulin, oli ka üks niisugune kummaline koor, mida enam ei ole, see oli õpetajate seminari harjutuskool. Samas majas, kus praegu pedagoogiline Pedagoogikaülikoolipedagoogikaülikool ja siis ma arvan, et sealt vahepeal füüsika mullu koolis läksid väga hästi matemaatika ja füüsika ja need olid lemmikained keemia kaano, eriti seal hiigla vahva keemia. Aga aga mainet ta oli niisugune õpetaja muide täiesti tüüpiline näide niisugusest ebaõiglasest õpetajast, aga samal ajal tohutult populaarne, mis suhtes ebaõiglane, Heino ta uisu mingil teised ühisel põhjusel. Jätta, istuma, uid klassist välja lüüa või? Mida, mida teha, aga see jäi, sellega ta viha ei kandnud, aga lihtsalt talle järsku kuidagi kuidagi pahvatas. Juba teadsid, tuli kassi, teinekord ringlus, poisid, poisid Ma olen närviline, olge ettevaatlikud. Aga, aga lugu tuumafüüsikud test ei saanud, ei saanud selleks. Tahtsin küll. Lugesin ka siis uus kirjandus, mida nii palju igasuguseid kätte sai, aga viimasel hetkel pööras midagi ära ja kunstnik. Te kindel siis oma andes ka, et ma tule sealt välja. Ja teate, üks niisugune noor nagasoni endas nii kindel, et ei tule kahtluse varjugi. Kas kodus oli pilte, palju ta? No eks igaüksjagu oli küll, jah, ma olin ikkagi ju nats nagu kogu aeg midagi teinud, kas te saite siis kohe esimese hoobiga sisse? Instituuti ja Shen küll. Kuidagi õnnestus. Vaata, huvitav ma selle aja sees pean kõige rohkem enda õpetajaks ühte meest, kes tegelikult mul ei ole ühtegi tundi andnud Laadofoneerit. Vot jah, temaga tekkis mingi eriline niisugune kontakt laseri kui juba jah, lõpupoole muidugi alles kui ta tagasi tuli peale seda, kui ta karmid ajad ja koosolekute vahepeal judaismi hunnikusse löönud, kui ta hakkas jälle tasapisi nagu Ellu juurduma jälgisite tema töid ja tegemisi hoolega ja ja noh, tema isiksusele kõik uude masinlikku arusaamade maailmas oli mulle tähendas tohutu palju, milline mees ta oli, niisugune noh võimalusi oli üleojaga, isegi aha hoidis eemale või ta kuidagi distantsi sellepärast. Ta noh, ta tundis luua väärtust. Selline teine asi nõnda palju ei öelnud ta vahest mõne üksiku sõnadega ütles ja siis sealhulgas ka alati nii täpselt kui vähegi olla saab. Aga see oli huvitav, ta just tegelikult just nooremate Eesti vastu tundis väga suurt huvi, tal oli alati hiljem ka, kui juba oli kunstist toi lõpetatud siis näiteks, kus ta käis Kuku klubis lõunat söömas ja tal oli hirmus hea meel, kui siis noored poisid tulid tema laule, jagasid temaga juttu rääkima. Mõne sõna ütles niisuguseid tehinguid tosinat. Te olite tollases kunstiinstituudis vaimne liider ja räägitakse Eduard Wiiralti hea nime taastamine on paljuski teie teene. Nojah, otse Wiiralti, seal siis üks huvitav, väga huvitav asi, tähendab, see on ka muidugi tohutu jultumust ma selle asjaga võtsin tookord. Sest siis oli ikka veel Wiiralt, oli ametlikult oli see niisugune suur ja paha ja, ja mida kõike veel, seesugune mandunud kodanlik kunst selles ju õudne aeg, kus ma õppisin telesil sääraste soovitaks õppimise ajaks. Aga ta hakkas hirmsasti meeldima ja, ja siis siis tõesti noh, tookord oli niisugune asi nagu üliõpilaste teaduslik ühing. Käisin seal siis, mis nüüd ettepanek, Boris Bernstein vil juhendas, tema temast on ka väga head muljet jäänud väga palju andnud. Ja sai siis välja tuldud ja oma orja kombel õhkimine küll järsku niisugune. Pärast seda veel avaldatud selt Osars tookord sellistest piiraldi taastamine tagasi Tomne. Selle skulptuuri pilti nagu algas ja, ja üldse see oli aegus juba hakkas jälle millegi üle mõtlema, rohkem, võib-olla. Saiti aita aita ka sellest, et sõna võtsid selle. Palju ei saanud, aga noh, eks näidata, et asi seal pidevalt öeldus. Muidugi see kogu see tookordne instituudi värk tuli kõik, nii nõme kui vähegi olla sai. Aga, aga kes siis võis teada väikese, kujutasin ette, mismoodi peab olema? Sellepärast et ega tookord ju mingisugust informatsiooni ei olnud, tähendab see, mis oli välismaal, see oli ju täiesti suletud. See, mis oli Eestis siin varem tehtud, eks ole, see ju sule, et kõik olid muuseumites hoidlates luku taga taga, mitte midagi, palu, keegi polnud mitte midagi näinud. Täielikus kotis ka need, ütleme, õppejõud, vanemad, mehed, kes teadsid, midagi sõid omal ajal, kas Pariisis käidud või midagi. Nad olid lihtsalt vait julgenud midagi rääkida, tegelikult mitte midagi. Ja, ja selles niisuguses õhkkonnas muidugi ainuke asi, mis oli selge jama. Aga kuhu minna, mida teha, seda see, see oli ju täielik kaos ja eksis, tekkisid igasugused impulsis, kui siiapoole sinnapoole ja sai igasugus jamasid kokku keeratud. Ja nendest sai siis muidugi taguda. Aga eks ole, aga takkajärgi, eks seal oli ka paned lollusid ju tegelikult, ega, ega siis sinna läks aega, kui hakkas nagu midagi enam-vähem selge, kuhu poole minna, või mis, mis, mis, mis see oli väga-väga raske ja valus, sellepärast ma alati kadestan neid noh, inimesi ja põlvkondi, kus on areng toimunud nagu sirgelt, et inimesed algusest peale juba nüüd ütleme nii, kui nad tulevad perekonnas kasvavad välja, et siis noh, neil on juba see tõetunne ja kõik on juba olemas, nad teavad, nad ehitavad seda edasi, tahab, seal ei ole enam midagi. Natuke teistmoodi. See tuli kõik pärast väga suure valu. Näitus oli ka raske instituudis korraldada võimatuks, siis oli võimetu, siis oli võimatu, ainukesed näitused olid hindamiseks, tööde väljapanemine oleks vähemaks. Üheks päevaks suletud instituudis on juba niimoodi tollihindamiseks, oli kõik ega siis üliõpilasnäituslikkunud põrandaaluseid näitused ei teinud? Ei, ei, mina alustasime Stalini ajal ja ka peale Stalini surma ikka veel esimesed aastad oli ka võrdlemisi samas samas samas vaimus. Selline tegevus oleks olnud kaela kohtuliga. Idioodist välja viskamisega ei ähvardatud teid, eks mis siiani oli päris siiski läinud. Kes teie sõpruskonda tol ajal kuulusid, kellega te kõige rohkem läbi käisite? Enam-vähem samal ajal ütleme, õppisid, kes olid ulas, õppis Eelma, Laretei koormašov, Nendega Asubi suvi tuli nüüd natuke hiljem, tema tuli Siberist tagasi ja siis, kui tuli Siberist tagasi juba suurem seltskond omal ajal ballastlasi, kes olid, eks ole, sinna saavutus oli siis tähendab, oli just, et ma noh, mina olin kusagil juba lõpupoole, peale nad tulinad taastati, taastati instituuti vist neljandal või viiendal kursusel. Kulad võeti siis mõlemad rooded piires sabale lohakas, seda ma küll ei tulnud õppima. Otse esimene tekkis niisugune väga-väga tihedalt läbi ker sõpruskond, nendega läbisin. Enamus nendest on jäänud. Küsitakse, mis iseloomustab teie kui kunstniku starti. Milline te olite rohkem kui 40 aastat tagasi? Kaos ja teine asi oli see, et jah, noh, siis juba midagi hakkas nagu selguma mõttes. Aga kus instituut sai lõpetatud, siis tähendab esimene asi, mis on selge, oli see, et kogu see värk tundmist kõigepealt unustada, tuleb hakata uuesti õppima, midagi muud endale selgeks tegema. Ja noh, eks, eks need esimesed Naastud nad olidki niisugused tegelikult teeotsimised ja endale asjade selgeks tegemised ja ja noh, ise 58. aastal ma lõpetasin, aga kui ma ise vaatan tagasi, siis minu enda jaoks on 68 10 aastat hiljem on esimesed tööd, mida ma ise tunnustan. Nii et esimesed olid, võib öelda jama ja. Kukkusid, aga kõige kummalisem oli see, et ma olin juba siis tunnustatud. Nimi oli juba olemas. Nii oli olemas ja no see on omamoodi tore, omamoodi huvitav, sellepärast et noh, eks me siis Tarvasime ellu ja kunstiellu nihukese, noorte vihaste meeste naljakas pöörleva ja mingit uut värki tegema ja siis hakkas neid noortenäitusi korraldama suure hoolega. Eks nendega oli muidugi jama rohkem kui ilus, aga see, mis seal toovad ikka välja, ei pandud. Üpris nadi, ütleme ausalt välja. Jah, Roode oli tõesti suurepärane takkajärgi mõelda, eks ole. Aga enamus nadi, aga kõige kummalisem oli see, mis vahva. Et leidus inimesi päris hulganisti, kes jagasid ära, et siit hakkab midagi tulema. Nii et meil oli ka toetus, tekkis hiigla tugevneda ja kogu leinisuse noh, avaliku arvamuse lõigeni nii keerlema ja ja täitsa kummaline, kuidas järsku kunst muutus niisuguseks asjaks, mis oli järsk, paljudel hirmus tähtis ja hakkasid võtame nüüd takkajärgi. Endalegi tundub imelik, et need ümber sodinud käis, aju seal ikka oli, tähendab, tund. No teie diplomitööks olid portree, korre tulid ja te olete öelnud, et portree on olnud teie salaarmastus kogu aeg. Jah, seda küll ja ma olen nendega niiviisi tasapisi muide hea vutt poteedest. Huvitav, kui ma tegin siin paar aastat tagasi portreed näituse, siis nendest diplomitöödest me siiski ühe Voldemar Panso mošee panin sinna välja ja läksin ritta, küll polnud väga vigagi. Udu, see meeldib inimesi vaadelda ja püüda neid mõista ja. Kavandi vaatleme ühelt poolt sa vaatled inimest. Ta on niisugune omamoodi tore, tore, tore, dialoogi on. Ja noh, see hirmsasti meeldib, kui kähku tekib mingi võimalus hetkel inimene avaneb mingi pilukene tekkimise, ronis pilust sisse. Kas sa saad midagi aru saada, kas alati ei õnnestu, kui tuleb välja, siis on tore, tore tunne, endal küll. Te olete ennast ka õige palju maalinud. Vahetevahel jah, kuigi käepärast pole. Ahah, nojah, noh, see on nüüd auto mošeeks, ta on. Mida ja kus kogu aeg millegipärast teinud, aga. Kas rohkem on neid musta habemega pilte või on neid halli habemega pilti kaanest tulnud? Ei, ega ma nüüd enam ei ole päris päris ammu aega teinud. Niisama aega pole käinud, jah, kas teete mingit eeltööd ka või kohe päris tuttav inimene ei ole. Totoinimese puhul küll, vast mitte, aga kui satub võõras inimene ette, siis siis ma teen päris põhjalikku eeltööd. Seenetulemused inimesena tuli päästa. Ja kuidas see töö käib siis, tavaliselt ma teen niiviisi, et ma nopivad molu tuleb inimesele kokku saada temaga nadu juttu ajada ja näha ja vaadelda teda. Ja siis ma tavaliselt pildis pass ja siis mõneks ajaks pikaks ajaks siis eraldan nende fotodega ja nende fotode alusel lihtsalt näiteks nagu enda jaoks töötab läbi kogu tema, selle ütleme, seal näo peas, Adropolugis, ehitusele kolju, ehituse ja lihaste struktuuri ja Kuuslased täisi selgeks, ühesõnaga nagu õpin selle pähe. Ja sealjuures ja püüan ka leida neid mingisuguseid, et noh, erinevatel fotodel mingeid ilme eeldusi ja võim, algatusi ja nende abi, nagu saad endale mingisugused pidepunkte, ühesõnaga nagu selle selle asemel läbi töötada, selgeks teha. Ja kui see asi muidugi enda jaoks ilmselge, kus sa selle inimesega siirust mõne korraldasime. Te olete üldse niisugune kiire kiire maale jah, üldiselt küll. Prantsuse kirjanik ja kriitik Žanna Brewoo on öelnud, et hea portree ei ole see, mis sarnaneb modelliga, vaid see, mis ei sarnane mitte kellelegiga. Kas olete nõus selle väitega? No see on üks võimalik v väga ilusaid ütlemisi ja täna teate ilusad ütlemised just säärased nendest rohkemat ei olegi ilus ütlemine. Jah, võib nii või teisiti näiteks noh, minu arvates parteid, tipud. On Picasso, naiste portreed, sahhariini siluett ja no need on nii, et ega seal ei ole midagi oma koha peale nii suurt viga, kus oli üks, on suur segadus, kus ilmus nina. Aga ometigi on tunda ja seda võib ka näha. Vaata nende fotosid tähendab pööraselt sarnaseid karaktereid. Kuigi kõik segamini paisatud täitsa täie tegelikult tõde joonis on olemas, on suurepärane tõde ja parimat portreid ja mitte lihtsalt Daidalose head pildid ja Picasso pildid, nad on lihtsalt just portreed selle sõna kõige klassikalisemas paremas tähenduses. Vaat kui diis suudaksid muuseas viis uhke, aga, aga no kui ei suuda, siis paneme ikka pane nina ja suu õigesse kohta. Te olete ise ka poseerinud? Jah, aga vähe, kes on teid maalinud kunagi lapsena, Eduard Einmann, Maarismiti, Aino Bach, unistanud. Isegi muuseumis. Ma tahtsin küsida, kas te oma isaga olete maalinud. See pilt on kodus? Jah, jah, see on mulle tähendab, olen tegelenud, kaks korda maalinud, aga selles teises nalja kuus on jäänud. Milline oli teie isa Priit Põldroos? Kuigi seda ühesõnaga katsud öelda, siis pühendunud inimene ta tal oli oma Sist elus saarest Mairudeesidel. Ja just sellisena oli tema mõju oli tohutu, mitte see oleks minuga tegelenud ja põlvel hüpatanud. Lapsepõlves aga tähendab see niisugune jäägitu tahte allutamine ühel eesmärgil oma tööle kukkuma aja, kuhu Mõttu oma saatuse allutamine oma tööle. See oligi, muutus mudeli eeskujuks ja seksuaalseks jäänudki. See on minu arvates just see niisugune elumall kuidas ta suvilad. Aga kas te üldse teete mingit statistikat, palju pilte on ja nii edasi? Teate, ma hakkasin seda tegema siis paar aastat tagasi igasuguses vanades kataloogides teavet kõikidest ja ma olin ise ei ole kunagi ülesse kirjutanud endale, mis ma olen teinud. Tihti lisatakse, kinkinud ära läinud ei tea kuhu siis ma olen hakanud meenutama meenutama ja siis ma hakkasin ülesse kirjutama, neid andmeid kokku ajama. Ma sain üle 500 nimetatud üle 500 nime ja, ja noh, eks kõvasti seda, mida ma ei tea, mida ma ei mäleta. Kas kodus on ka teil oma pilt, oi jumal, kriks way kõike muud, aga mitte seda ma ei tea või seda ma ei kannata, mul teed, oleksid omad, ei tohi silmal, ei teist aprill ja kas te olete ära ka visanud poolikuid töid järava pole visanud, üle maalitud? No vahel on nii, eks ole, et õhtul TD hommikul tundub, et ei kõlba prognoosida selle varsti seal sageli, kas aga ka see esimene reaktsioon, see on ka niisugune, teinekord petlik, sellepärast tihti juhtub, et just see pilt, et ära oldi hirmus rahul sellega ja pärast kõige nadi viletsam sest lihtsalt seadsid endale madalal lihtsa üles andekese. Tegid tütar, tütar kähku ära jäämas, täpselt, mis ma tahtsin, käes tahetud oli vähe. Ja kas te olete kolleegidelt ostnud pilte või olete vahetanud või kuidas need asjad käivad? Ei ostnud nüüd küll ei ole. Aga näitab, vahest vahetatud, vahest mõni on kinkinud. Viimasel ajal seda kommet ei ole, üldiselt eriti, kuidas praegultki piltide müük läheb. Eks ta nüüd üle kivide-kändude läheb vahest paremini ja üpris kõikuv asi. Kui palju teil elus ateljeesid on olnud. Ja nüüd praegu on teil, kus praegu mul väga meeldivas kohas. Mul on vanalinnas hobuse tänaval, seal, kus vanasti oli see asju veel hobune. Neuronid on ateljeest üksjagu kuslik, ateljeesid, algustan parasjagu valgust, võiks rohkem olla. Kohe hakkab vastu vene saatkonna seina, teine maja vastas. Aga, aga noh, kogu see õhkkond ja suus varaline õhkkond, maja, mingi vaim on ikka päris päris uhke. Kas te olete selline, kes tõuseb hommikul vara ja läheb ateljeesse või kuidas kunagi? Üpris ebaregulaarne inimene ta käib, üldiselt on niiviisi, et noh, kui ma töötan mingi asja kallal, siis ta läheb oli ka üpris järjest ja pikad päevad ja, ja siis, mingil hetkel on akud tühjad, siis ma ei ole vahet ja üldse võib-olla mõnda aega midagi, tee kuni akud suht täis ja neid hakata tühjaks laskma. No teie pildid on suureformaadilised, teil peab olema siis küllaltki suur ateljeepind. Nii väga suured ei ole viimasel ajal ikka nagu enam ei viitsinud väga suurt teha või ei tule mõtet. Aga eks see suurte piltide tegemine on ju ta ju ta on sellest, et näituseruumid dikteerivad ju väga palju tehakse näituste jaoks tunnete ennast suure pinna ees nagu vabamalt ka või? No ma ei tea, kas vabamalt, aga muidugi jah, selles on oma võlu ja mis mulle eriti meeldib, tähendab kui on juba otseselt seoses mingi asi interjööriga. See on mul ära, et see on nii-öelda teine salaarmastuseks, oli hirmsasti mulle, säärased asjad on pakkunud huvi ja kus vähegi saab. Ma olen püüdnud püüdnud teha. No ütleme nii nagu rahvusraamatukogus näiteks. Kui seal Moskvas sauannessaa, no siin raadiomaja valges saalis peale ja ja see niisugune ruumile mingi asja kuku ajamisel paganama tore ja paganama võlu, võluv tegevus. Mõnusam siis seda Farvaatia suurust, nii et kui läheb oja oja, seda küll tänapäeval, kui mingisugune praegu tuleks niisugune suurem asi ette. Ja kui seal kõva sponsoreid taga ei oleks, siis, siis oleks asi ka täiesti püsite. Kas need Mustamäe Mustamäe majad on ka teie kaunistatud, seal on paar tükki, minu omad? Paar tükki tähendab. Ülejäänud Valli Lember, katkine vist tuli veel. Jälle kuulus sellesse ritta. Aga noh, eks ta oli muidugi natukene naiivne, naiivne lootus, et annab see tookord paneelehituse juba uus need majad, kus sai tehtud, tegime, tulid esimesed maja reisimismustavalil sinna pandi ja siis oli suure probleemi tegelikult kõige esimene oli isegi kuskil koplis Aliks õppus proovis mõnda näidet, te olete isegi kardina teinud Linnahalli kardinali. Ise ka seal telgede taga olite veel nii palju, et kui ma selle asjaga teha otsi, siis kõigepealt enne, kui lõplikult kavandada. Ma püüdsin endale selle tehnoloogia ise selgeks teha ja väikesed tükikesed endale kudusin need enam-vähem näppudega tunda, mis pagana asi see on ja mismoodi see käib ja mida seal teha saab ja mida teha ei saa, sellepärast et muidu mõttetud, kui niigi palju ja muidugi seal küllaltki pinnapealne. Aga vähemalt mingi aimdus tekkis. Kudujad polnud ka ju midagi nii suurt teinud, varem ei olnud, jah, aga teatriad mutid olid hirmus pikk töö, ma ei tea, mis majuti, teate ausalt öelda. Ei julge minna küsima kas ta on seal alles või on läinud tükkideks ja, ja ja ohus vaipadega. Või ma ei tea tegelemisest saanud. Nii et nagu kardate, küsida. Imelik, kas te olete pärast veel vaipa kujundanud, käis? Esimene ja viimane. Teid on nimetatud keha filosoofiks ja keha elu satiirikuks. Kuidas teile sellised tiitlid meeldivad? Ei noh, kui midagi hästi põnevat ja isevärki ütlemist kuulda on, siis kena kuulda ja, ja Nade Sophie asju kuulda. No siin ennem rääkisime Patreedest ja, ja nimise näost, mis mind huvitab, aga samuti samasse ritta kuulub figuur tervenisti. Sest mitte ainult nagu ei ole see, mis räägib, räägib kogu figuur. See mind huvitab küll, et võib-olla on siin mingi seos minu teatris veedetud lapsepõlve. Sellepärast teatas kehade. Inimkeha vallata on kõrgeim pilotaaž, sest seda ei oska mitte keegi ilma kunstialase erihariduseta. Nii kirjutab teist Linnar Priimägi maigu sirbis. Kas tõesti on nii? Ma ei suuda nüüd tõesti jõuda, tõesti nii on ja see ongi praegu üks stiilsemaid asju. Praeguses. Kunstihariduses et noh õpetaja, selle külgen muutvad tohutult aastaks. Sest noh, ma ütlesin, et muidugi see haridus, mis läbi käisin, et seal ikka voodi jube jama väga niipalju siiski tema kasuks peab ütlema. Et ta andis ikka tõesti hea klassikalise joonistusoskuse. Ja kuna ma olen selle drilli läbi teinud, siis ma tean, kuivõrd töömahukas see on, kindel meetod on ja tal väga hea veetud see niisugune klassikaline joonistusõpetuse meetod java aia, Peterburi akadeemikud, kes ta suurepäraselt vallasitlesidetooriumile, jänes siia kaugete kuda joonistama ja õpetasid ka ausalt öelda, kes oli see sealt tuli välja joonistada noorima. Aga nii meil oli, õppeaeg oli kuus aastat, Ta piisay põld, niukse tiblad joonistamine oli iga päev kaks tundi. Tohutu mass, mis oli joonistamise peale, läks. See oli pidev pidev trillimine, pidev pidev treeningsportlased, kes on pidev, trennis ei ole nii et ma korras pumpad, endal lihased üles ja lähen, teen praegu esiteks kogu õppeaeg on läinud kolme aasta peale joonistuste tundide arv. Ma ei tea, kui palju ta seda on, aga igatahes ta ka vähemalt poole vähem päevas. Et kokku tuleb ikkagi selline selline maht, mis kuidagiviisi ei suuda enam inimesel seda tants nagu selgeks teha maalimisega muide samuti. Kuidas teil need pealkirjad piltidele sünnivad, kas see tuleb kuidagi äkki või läheb tükk aega, enne kui mõtlete välja? Ei no ju nad ikka mingil hetkel hetki tulevad, et siis enne seda mõnda aega mingi kusagil siin taga kukla taga mingisugused hammasrattad võib-olla surisevad endale märkamatult ja siis need fotod välja. Te olete kusagil öelnud, et et teile ei meeldi oma pilti lahti rääkida, et jäägu see teiste teha. Jah, ega eriti meeldib küll seletamine huvitav loeb ta rohkem ka selline asi, millega inimene ise ennast nagu üles kütab, selleks et midagi teha. Ja õige pilt ongi see, mis jätab siiski väga palju erinevaid erinevaid tõlgendamisvõimalusi ja erinevaid lähenemisviise ja millest ma peaksin siis nüüd inimesele siis veel kaela määrima, seda endale siis. Kas naised poseerivad meelsasti teile? Teate, ma ei kasuta modelli viimasel ajal ammu elavalt. Vaadake, tegelik natuur kulus loodus või taime, seal on alati niivõrd palju juhuslikku. Ja see hakkab peale suruma ja kui sul on mingi oma nägemus tahab midagi seda saavutada. Ei pane modelli sellesse poosi, ei pane. Ta seisis meil välja. Ja jällegi tänu sellele, et vähemuse akadeemiline drill selja taga ma saan seda sama hästi peas tehtud. Nii et naised poseerisid ammu-ammu, mis teil praegu pooleli on, küsitakse? Jah teate, praegu praegu on niisugune asi, et alles kevadel üks näitas, olime ühte seeriat, ma tegin noh üldse viimasel ajal madin nagu mõisate seeriate kaupa. Sellega sai sellele mõttearendusele kriipsu alla ja praegu ma istun ja püüan mingisse järgmisse arendusse ennast sisse mõelda. Kas te töötate nii, et et üks pilt on pooleli või töötate korraga mitme pildi kallal? No küllaltki sagedasti on nii, et need on ikka tunduvalt rohkem püks. Võtan ühe, panen Äravus, võtan teise või noh, põhitöö on ikka ühekorraga. Öelge Enn Põldroos, milliseid ameteid te olete oma elus pidanud? Neid on palju olnud. Hoiab, nagu küll, tähendab noh, olen kooliõpetaja olnud Pedagoogilise Instituudi pedagoogilise instituudi, siis ma olin enne seda veel väga kummalises ja põnevas kohas aset kasvatatavate laste kool parasjagu loomataltsutaja töö rohkem ei tohtinud klassile selga pöörata, seisis taburetide saadavaid Spilt pidi peal olema Kresseerijaga teljeks, loodetavasti hästi küll, jah, on algamas on päris hea kontakti, siis olen lühikest aega alanenud, teatridekoratsioone võõrbanud, siis olen kinostuudio babas Tallinnfilmis olen töötanud. Kutsumata külalised vist oli nimi ja isal tuli jahilasse igast asju teha. Katkiste ahju, ahju seina tuli teha, jäävad niukses butafooriat, midagigi. Aga kas see teatri ja filmitöö teile eriti ei passinud moon ega? Vassinud sellepärast, et nagu muute oli rohkem oma oma asjade peale, ta võttis ikka niivõrd aja ära ja pedagoogilist tööd ja siis noh, suurem osa elust kunstnike liiduga olnud seotud No seal kõik ametid ära pidanud Kogu aeg üks või teine jama. Kogu aeg pidite võitlema, kogu aeg pidite midagi selgeks tegema. Tohutu lobitöö. Nonii, ta oli, neid oli ja seal oli veel mingisugune asi, millest isegi takkajärgi pole mingit jälge jäänuse toimumas. Polsterdatud uste taga jutuajamisest mungitelefoniverit, päästsite kolleege, taks luht, ja siis muidugi kunstiinstituut. Akadeemia, te olite maalikateedri juhataja, maalikateedri juhataja lihtsalt õppejõud olnud, kuidas teile pedagoogide näiteks? Või väga meeldis ja ootad juba juba sellises majas olla. Kui sul on noored inimesed tulevad mööda vastu ja, ja kogu see õhkkond, mis seal on, seal noh, ikka niivõrd noh, annab elujõudu. Paganast. Kas te olete ka sedasorti mees, kui kuskil midagi laguneb ise parandate ära või, või kutsute siis remondimehed? Oi, ei, mina olen ikka ise. Mulle üldse meeldib igasuguseid igasuguseid meisterdamise seal tuvi oli, pulssi panemine või ei panemine ruumi sisse või ükskõik, mis tähendab, ehitustööd mulle hirmsasti meeldivad. Tehke süüa ka ise. Küll ja. Kangesti meeldib elemendil mingi uus amet või mingi uus oskus kätte saada. Sest vaadake, vaaran nagu vaikses elevuses nii mõelnud, et kunstniku amet on võib-olla selles suhtes üks õnnistatud tore amet. Ta eeldab inimeselt mõlemad, niipea kui tädi vatavaliselt ameti timmistel niiviisi, et kas pea peab olema tipp-topp, eks ole. Või käe peavad olema tip-top. Ja teist pole tarvis, et tavaliselt on niiviisi, eks ole. Aga see on niisugune amet, kus mõlemad tarvis ja see siis nagu annab võimaluse siis ükskõik mida teha. Kas te kalamees ka olete? Oi ei ole küll tahaks, aga mul on mingisugune fataalne niisugune ebaõnn või midagi niisugust, mis seda ei soosi, sest alati mitte see, et ma pole elus ühtegi kala kätte saanud. Aga alati, kui ma lähen ka kogenud kalameestele kõige parema kalailmaga kindlasse kohta kõige pate riistade värkidega, siis ükski minuga kaasas olev kala, vesine ühtiga poega Loteriiga ka ei ole midagi võitnud ja koolipoisina võitsin turd. Võtsite tordi? Kuidas teie siis poliitikasse tulite? Millest see alguse sai? Vaadake? Jahmerdamine seal kunstnike liidus oli ka kogu aeg mingi poliitiline tegevus, tegelikult sisuliselt olid kultuuripoliitikas võitlemine, eks ole eesti kultuuri säilimisele eesti ja tema jätkuv seest. Ja sealt oli see edasine kaasaminek laulva revolutsiooni aja sündmustega oli täiesti loogiline, seal te sujuv üleminek sest isegi meenutan, kuidas need sündmused toimusid, eks ole, alguses olid seal mitmete loomeliitude kongressidel Kirjanike Liidu maalikunstnike liidu oma seal juba lõbusõnu. Siis tuli ideeloomeliitude pleenumist, mis lõi üldse kogu selle asja liikuma. Nii et see, see oli üldse täiesti täiesti niisugune loogiline käik, et teatavast sellest kultuuripoliitilisest opositsioonist, mis kogu aeg olemas, selles kasvas poliitiline opositsioon ja sellest kasvas välja niisugune mäsu liikumi. Tsementõisi. Te olite rahvarinde üks juhtfiguure ja alguses olin küll ja rahvarindest läksite ka ülemnõukokku rahvarindes sinna. Ma isegi leksin taguses mängu radooni varem. Tähendab enne seda, kus oli see suur uhke uue valimine, oli veel see vana, täis stagna niisugune ülemnõukogu, sinna toimusid mingid täiendvalimised. Kolm inimest valitses, langes välja sealsed juudid, täiendvalimised. Täiendvalimistega läksin, sinaldasime väljas ja Savisaar juba seal hakkas igasuguseid veel niisugune vahepealses suveräänsusdeklaratsioon võeti seal vastu. Keeleseadus sai seal läbi surutud. Teie olite komisjoni esimehena? Omamoodi omamoodi niisugune ikkagi pöörane värk, sellest täiesti stagnaaegses värgis. Ühesõnaga polnud enam niivõrd suur selle avalikkuse surve peale, et neil ei ole midagi muud kui ilusti kätt tõsta nagu niukesed tegelased vastutamiselt, pürgi, rängad asjad. Mati Hint on öelnud, et keeleseaduse läbisurumisel ja psühholoogilise surve talumisel oli Põldroosi osa kahtlemata kõige suurem. No eks ma pidin seal, mis mul muud üle jäi, sellepärast ma seal komisjoni eesotsas olid ja see oli ka päris päris mitme tule vahel ole, mis asi, aga noh, härra sai ta tehtud ja ja tegelikult muidugi soni või kummalisemad, see tookordne seeria seadus tali isigradi kaasa, praegu kehtib see sellesse sellises olukorras käima lükatud. No ja siis pärast oli juba see tabane, teine ülemlugupidamiskõik teavad ja kus siis oli rahvale nende domineeris? 1988. aasta 24. veebruaril toimus Tallinnas üksmeeleavaldus, kus nõuti, et lääneriigid lõpetaksid jõhkra sekkumise meie siseasjadesse ja teie võtsite ka seal sõna, kuidas teie sinna sattus? Kuidas ma sinna sattusin, sinna? Jah, tookord me praegu seda seda ei oska öelda, aga seda, mis ma ütlesin, ma seda sugugi ei, ei kahetse, sellepärast et see või tookord ütlesin, oli umbes niiviisi, et see oli hoiatuseks ühesõnaga seal Vaino ja nende seltskonnale. Praegu on rahvas nii sidunud aga teinekord, et järgmine kord tuleb rahvas ja teistmoodi, siis ta räägib teiega teistmoodi. Millal te tundsite, et et Eesti saab vabaks? No ette tuleb. Ühesõnaga selle peale minna tuleb minna iseseisvuse taastamise peale selle väljakuulutamise peale. See oli kohe paugupealt selge teada, kus siis tuli. Et see on see võimalus. Mille üle võivad eestimaalased praegu uhkust tunda, mis on meil 10 iseseisvusaasta jooksul kõige paremini õnnestunud? Ja, ja noh, ma ei tea, tähendab, et kas siis, kui olid need hirmus lootuslikel ajad viimase kruvinud üles järatute niisugune vaimustus, mõtlen just iseseisvuse taastamise hetked. Ega muud ei olnud illusioone, et midagi läheb libedamalt, läheb paremini, läheb väga raskeks. Nii et seda ehmastused, mis nüüd juhtus, selles mõttes täiesti vaba. Minu arvates on asjad läinud täiesti normaalselt ja nii, nagu nad pidid juba, kui hästi näinud Kui te mõtlete tagasi, mida see töö Toompeal teile andis? Teate, see oli üldse üks kummaline kummaline lugu, just need paar aastat, mis nüüd Kuusly võitluse peale läks, seal? Ma vaatan seda täiesti praegu elus mingisugust, täiesti eraldiseisvat asja seal nagu üks täiendav eluneks stsenaariumiks. Praegu ma mõtlesin nagu mingeid loetud raamatule, kus eksisteerivad mingid tegelased, millegipärast veel tegelased on minu nimi, on isegi raske last samastada sellega. See aeg on ikka niivõrd pöörane, ta oli niivõrd sündmusterikas ja ohtlik ja paras seiklusi. Pöörane aeg. Ja noh, kõige rohkem ta just Ani sellega, et üks isa elu ajal nähtud. Kas te selle kõige kõrval maalisite ka? Vaat huvitav siis ma mõtlesin. No see oli mingisugune maandamine, vaata, see oli mul tookord Vabaduse väljakul. Üles Toompeal oli täis kaheksa minutit. Ja siis mingitel hetkedel, kui sattusin, ma enam ei, ei saa siis pudinad mäest alla, läksin atlikesemaris tagasi. Ja siis ma mõtlesin tegelikult kummaline omadus nii hästi palju. Kuidas tervis on praegu? Väga inimese tervis on nagu on, ei ole viga. No kunstnik on kogu aeg otsingus, pidevalt on tunne, nagu te ise ütlesite, et kõik on veel ees. Kas olete jõudnud juba millegi sellise juurde, mis teid rahuldab või võiks rahuldada? Tahaks loota, kuna sa siis selle juurde jõutud, et mis rahuldab. Aga noh, ega siis inimene vedev, et nüüd öelda endale seda, et, et kõik on hirmus, Albi sa teed, seda kannataks ikka peab natukene millegagi rahulolevalt mälestusteraamatut ei taha kirjutada. No ma olen seda asjaga tegelenud. Kuna ma kasutasin saates ka kuulajate küsimusi, siis öelge palun üks number ühest viieni, üks kuule saab väikese auhinnalüli, aitäh. Persona saate külaline oli maalikunstnik Enn Põldroos. Persona saate auhinna saab Ülle Coop Tallinnast, kes küsis Enn Põldroosi, kas ta on ka oma isa maalinud. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.