Vikerraadio kuulajad ilusat pühapäeva teile. Tuletame igaks juhuks meelde, et vähemalt selle plokiga oleme me 20.-te aastate lõpus pigem isegi kolmekümnendatel alguses. Nii et see on ajajärk, kui on juba Stalini ainuvõim täielikult välja kujunenud. Ja kui võrrelda seda elu 30.-te alguses kasvõi eluga nõukogude maal, 20.-te alguses, kus valitseb suur virvarr, võtame ajajärgu pärast kodusõda, need on ikkagi kaks, kuigi ühe süsteemi raamides, aga täiesti erinevad perioodi, nii et need vabadused võib-olla kuninglikud vabadused, see initsiatiiv, mis oli inimestele lubatud veel nendel aastat väga paljudesse seostus ju kasvõi piga. Kui see majanduslik taust on ikkagi suhteliselt vabam siis võrrelda, kuidas selle ajaga olid 30.-te aastate algus juba hoopis teine maailm. Seega ka nende inimeste elu oli juba korraldatud üldiste kampaaniate variandis. Siin ei olnud kohtagi oma initsiatiivil oma peale ka, mis seal, see oli, hoopis teine maailm ja ka need kurjategijad, kellest meil oli eelmine kord vaevalt neid omal initsiatiivil, kui neid üldse oli, ilmusid uurimisorganitesse, mis ei välista, et mõni üksikjuhus võis olla. Aga sellist massilist üleüldist ilmumist, millest kirjutasid ajalehed, loomulikult ei olnud. Nii et see ettekujutus, et elu, milles Stalin mõne aja pärast nimetab nii lõbusaks ja, ja kenaks et see elu ei olnud kaugeltki nii ahvatlev nagu sõda maali d, näidati, et isegi paadunud retsepti ristid olid selle nimel nõus loobuma oma minevikust ja ilmusid kuskile prokuratuuri miilitsasse palvega suunata nad tööle, sest nad tahavad olla selles maailmas osalised. Ja nüüd selle temaatikaga seoses tuleb esile veel üks mõiste, millega seda me ei pääse ja millel ilmselt tuleks ka peatuda natukene põhjalikumalt vaatame, kuidas me täna jõuame. Aga son mõista kultuur, Nõukogude suhtumine kultuuri ja kultuuri kandjad desse Telegentidesse on ju omaette huvitav, põnev, keeruline teema. Jällegi, sõltuvalt ajajärgust on siin virvendusi nii ühes suunas kui teises. Ja kui tuletada meelde kasvõi Brežnevi aega ja neid teoseid, kus analüüsiti nõukogude ühiskonna sotsiaalset struks tuuri, millised on need kihid, grupid, millest Nõukogude ühiskond koosneb, siis väga paljud meie kuulajad seda mäletavad, oli kaks klassi töölisklass proletariaadi ja kolhoositalurahvas ning nende vahel vahekihina intelligents ja selle vahekihi olemasolu. Põhjendus oli nisukene ebalev, et nagu ei oleks vaja või on vaja. Peamine põhjendus, kuigi võib-olla otseselt polnud ta välja öeldud seisneski selles, et ta nagu mingi paratamatus tõeline ei oska maalida, aga pilt oleks ju nagu vaja neid samu pilte, mis näitavad seda tulevikku, sotsialistliku realismi variandis ei oska tööline maalida, ei oska ta kirjutada, muusikat ei oska ta tantsida, seega oleks nagu neid inimesi vaja. Ja kui vaadata, Ta poleemikat Nis puhkeb koheselt revolutsioonijärgsel ajal ja puudub, saab just nimelt intelligentsi selle klassi disi vajalikkust kultuuri laiemalt. Siis siin on ju kaks 11 täielikult välistavad vastandid, et väga paljud ju autorid kirjutavad, et mitte mingisugust skulptuuri kui sellist variandis kodanlik kultuur, endine kultuur, sest selle kultuuri kandjad olid ju kõik endised, võtame kirjanikke, näitlejaid, näitlejaid, ja neil ei ole selles uues ühiskonnas mitte mingisugust kohta ja olid ju ka otsesed üleskutsed nendel keerulistel rasketel aegadel. Et näiteks toidukaarte kuna leiba jagati ju nende alusel siis toidukaarte pole mingit mõtet ja vajadust jagada neile nad ei kuulu siia uute ühiskonda. Ja kogu see kultuur kõige laiemas tähenduses saabki olla nüüd pärast seitsmeteistkümnendat aastat sotsialistlik kultuur, proletariaadi poolt loodud kultuur ja kõik eelnev jääb lihtsalt minevikku ja sellele tõmmatakse kriips peale. Äärmuslikus variandis oligi väljendatud lauses Puškin Puškin parda taha. Kuna ta on selle endise ajastu kirjanik, väljendab selle endise ühiskonna huve, sest kultuur on alati võimu teenistuses, siis tuleb ta kõik heita kõrvale. See on seisukoht, mille pooldajaid on suhteliselt palju ja on perioode, kus nad mingis mõttes võib-olla saavutavad ka enamuse, kuigi nii on väga raske mõelda. Ja kui vaadata võib-olla tippude suhtumist, siis Lenin seda seisukohta ei, aga köige tulihingelise, tema toetaja Onluna charski ja idee on, et on olemas mingisugune klasside üle kultuur, mingisugused nisukesed, üleüldised, inimlikud kultuuri väärtused. Ja see uus aeg peab väärtustama ka seda kultuuri. See on seisukoht, mis põhimõtteliselt jääb jõu hilisemal ajal domineerima. Aga kõik see ei puuduta mitte ainult teoreetilisi vaidlusi. Mitte ainult teoreetikud ei murra pead, milline siis on see kultuur, uus skulptuur mille poolest peab ta erinema vanast kultuurist, milline on see uus intelligents, taarse päritoluga intelligents? Vaids sageli puudutas ka erinevalt praktiliste küsimuste lahendamist, näiteks kui rääkisime kirikute varade konfiskeerimise, sest nende mahamüümisest siis olid ju vahetevahel praktilised küsimused, kas see mingis sajandist pärinev ikooniraam hõbedast on kultuuriväärtus või on see mingisugune lihtsalt väärismetallitükk, mille võiks ümber sulatada ja läände maha müüa. Nii et need vaidlused väga konkreetsed, väga praktilised puudutasid ju erinevaid valdkondi, neid näiteid võib tuua lõputult. Kuid 30.-te aastate alguses nagu ikka kampaania korras ka üks uus loosung, see on uue kultuurse inimese kasvatamine. Nii et see uus inimene, millest oli meil palju juttu, peab olema kindlasti kultuurne. Mida see tähendab? Kõigepealt ei olnud rõhk mitte niivõrd loomulikult, see inimene pidi nüüd ka lugema ja kirjutama. See kultuurirevolutsiooni üks peamine suund, kõik tuleb õpetada, kirjutama, lugema, sest neid oli ju suhteliselt palju, õnnek protsendid piirkonniti, eriti Kesk-Aasia vabariikides olid ju väga kõrged nende inimeste arv, kes ei vallanud seda kunsti. Aga üks oluline aspekt selles jutus uuest kultuursusest inimesest puudutas ka puhtalt hügieenilisi nõudeid. Näiteks silmu päris palju artikleid ja kirjutisi, mis propageerivad, räägivad vajadusest pesta hambaid mõistavad hukka neid, kes sülitavad maha ja nii edasi, nii et see temaatika on üsna levinud ja väga sageli nendes artiklites on mainitud või kuidagi esile tõstetud sageli persoonide tasandil muutuv inimene kultuurseks iseenesest vaid Tal on õpetaja väga oluline tegelane, mis puudutab üldse kultuuri levikut ja kes siis on, see õpetajas on loomulikult nõukogude võim reeglina proletariaadi variandis, nii et see proletaarne riik viibki haridust ja õpetab inimesi näiteks Kesk-Aasia vabariikides lugema ja kirjutama ja teeb seda just nimelt nii, nagu kunagi missionäärid kuskil Aafrikas. Nüüd seda missiooni 100 ilusat uue inimese kasvatamise missiooni täidab proletariaadi ja nõukogude võim, mis on selle klassi poolt kehtestatud nädalast ilusat lood. Ja kõik see toimub tavaliselt tol ajal ikka kampaaniate variandis mitte mingisugused üksikinitsiatiivid, vaid suured üleliidulised kampaaniad. Neist kirjutatakse ajalehtedes, on teema, mis kütkestab inimesi, vähemalt peaks seda tegema. Ja võib-olla üks näide, et meil oleks midagi konkreetset 1934. aastal, nii et natukene edasi, aga näide on päris hea. Tüüpiline ajalehtedes väga palju ruumi. Kultuurikampaanial, millel on oma nimed, tus ja so kultuuriekspeditsioon Joašia aladele leitakse millegipärast, et just nimelt sinna või valitakse välja, on nüüd vaja viia kultuuri ja kui vaadata neid artikleid, siis ei ole seal juttu mitte niivõrd sellest, et kohapeale saadetakse raamatuid, seal demonstreeritakse kõikvõimalikke filme, korraldatakse kas trolle näitajad pid vaid see on kultuur kõige laiemas tähenduses. Nii et ajalehed mainivad ka, et kohapeale läkitatakse õpetajaid, mis sul loomulik arste igasuguste teiste elukutsete esindajaid, on ka seal tuuritöötajaid ja loomulikult ajakirjanikke ning fotograafe, kes siis peavad jäädvustama kõik need edusammud, mis saavutatakse. Ja kui vaadata Ta milliseid tulemusi siis kampaania andis, vähemalt tuginedes ajalehtedele siis need edusammud puudutavad ka taskurätikuid ja hambaharju ning muid taolisi esemeid. Ja näiteks otseselt ajalehed kirjutavad enam-vähem peaagu tsitaat tõdetakse. Kuni viimase ajani kasutasid inimesed seal seepi vaid suurte pühade puhul, nii et keegi seepi eriti kasutanud, aga nüüd kampaania tulemusel, kui inimestele tehti selgeks, mis on hea ajaleht tõdeb, et nüüd aga kasu tab seepi 87 protsenti majapidamistest, nii et viidi läbi ka järeluuring tuvastati täpselt mitu protsenti ja öeldakse otseselt, et edusammud oleksid nähtavad. Enne oli sisuliselt null, ainult pühade ajal, nüüd juba 87 protsenti. Lugu ei piirdu ainult selle ühe protsendi ja numbriga, vaid edasi öeldakse. 55-l protsendil kolhoosnikest on juba oma isiklik käterätik ja jätkatakse, et vanasti pesti ennast väga harva, nii et see oli erandjuhus, kui sealt joasher keegi ennast pesi. Aga neid on suured edusammud ja ajaleht tõdeb, et iga kolhoosi pere või enamus kolhoosi peredest nii oleks vast õigem peseb taas vähemalt kord kahe nädala jooksul toimunud suur progress ja taskurätik oli enne midagi, mida kingiti pulmadeks kaasavarana väga pidulik päevade puhul. Aga nüüd juba iga näljas pere omab taskurätikut. Ja see lugu lõppeb erilise saavutuse mainimisega. Et igas kümnendas majapidamises kasutatakse isegi odekolonni. Paratamatult paneb see köik natukene muigama, aga ta annab ka meile mingisuguse pildi, kuidas nägi välja elu, nõukogude maa kõlas valdavalt või väikelinnades 30.-te aastate alguses. Ja vähetõenäoline on nüüd, ühe ekspeditsiooni tulemusena, on need edusammud saavutati, aga iseenesest ju ei ole midagi halba selles, kui inimestele tehakse selgeks, et hambaid oleks hea pesta. Ja rätikud, et võiks ju omada nii et põhimõtteliselt, kuigi ta ajab natukene muigama, pole ju siin midagi iseenesest halba. Halb on aga see, et see kultuuri levik toimus ju lähtudes nendest arusaamadest, mis olid Moskvas keskvõimul. Ja mis puudutab näiteks põhjarahvaid, siis ju tegelikult selle kultuuri leviku tulemusena nende kultuur ju hävitati väga paljus. Neid inimesi sisuliselt ju sunniti asuma elama mingitesse korrusmajadesse, nende vana elulaad purustaks. Ja selle tulemusena, mida ju näitasid ka need uuringud, mille resultaadid jäid ajalehtedes suurte saavutustena kajastamata levib seal piirkondades massiline alkoholism. Inimeste harjumuspärane eluviis on hävitanud veel kord. Nad on sunnitud elama nii, nagu nad seda ei taha ja seda kõike nimetatakse suureks edusammuks ja progressiks. Neid näiteid võib tuua ka lõputult. Ning need lood, mis kirjeldavad seda, kuivõrd nõukogude inimesed on muutunud kultuursemaks ei piirdunud ainult olukorra kirjeldamisega maal vaid ka linnades. Väga palju on taolisi artikleid, kus kutsutakse inimesi kasutama voodipesu, et see on hügieeniline, see on väga hea ka üks teema, mis tänasel päeval paistab küllaltki uskumatu, aga mitte harvemini. Kui voodipesust on kahjutud aluspesust, et seda oleks hea kanda siis soovitatakse päris tihti kasutada söömisel kahvlit ja nuga. Räägitakse sellest, et käsi oleks vaja enne söömist pesta aga seal reas on ka soovitused ajalehti lugeda. Kultuurne inimene mitte ainult ei pese käsi, vaid loeb ka ajale. Ja nagu eelmine kord oli meil juttu ühes kampaanias, siis selle lainetusena ka, et kultuurne inimene ei peksa naist ja lapsi, see ei ole lihtsalt kultuurne. Ja loomulikult jooda ennast maani täis, sellepärast et pärast taolist toimingut pole ta võimeline tõele minema. On nõukogude inimestele kõigile ainult kahjutoov tulemus. Nii et neid näiteid on väga palju. Ja kui vaadata aga tol ajal pilte, karikatuure, siis ka nendel võib leida mitte ainult kõrvuti perealistidega neid, kes defitsiiti peitsid, vaid ka neid, kes ei olnud kultuursed inimesed, nii et kultuuritus on ka üks teema, mille üle naerdakse. Karikatuure oleme üritanud lootusetult kirjeldada, kuigi see on peaaegu ületamatu ülesanne, aga vast hea fantaasiaga kuulajad suudavad neid pilte joonistada. Näiteks üks, kus kaks inimest istuvad sööklas laua taga. Meil on seda lihtne teha, eelmine kord üks söökla oli. Kujutame siis ettetaolises sööklas, kus on peale pikas sabas seismist jõutud laua taha, mis siis, et keegi seisab seal rahal ja ootab, millal te lõpetate. Aga Need, kaks inimest söövad, söövad kultuurselt kahvli ja noaga ja üks ütleb teisele, et oi kui hea, et nüüd siin sööklas on kahvlid ja noad, nüüd ei pea käsi enam pesema. Nii et taolise Ta laadi üle naerdakse ja midagi pole parata, suhtumine on tervitatav ka tänase päevani. Nii et käsi on vaja pest, aga vaatamata sellele, et süüakse kahvli ja noaga nende inimeste üle, kes seda ei tee, naerdakse karikatuuridele. Muidugi väga paljud soovitused, mida tol ajal ajalehed, ajakirjad, plakat, Did, vastavaid plakateid on ju ka hästi palju jagavad. Neid soovitusi ei suuda ju paljud inimesed lihtsalt objektiivsetel põhjustel, kui nad isegi seda sooviksid täita. Ta rääkisime sellest kui suur osakaal inimestest, eriti nendes äsja rajatud linnades tööstuslinnades elasid, Barakides, ühiselamutes, kommunaalkorter tarvitas. Aga see puudutab ka vanu linnu. Ja vaevalt neid kommunaalkorteris barakki tingimustes on võimalik viia ellu seda soovitust, et vanemad ikkagi magagu omaette toas ja lapsed teises toas. Paljud nendest soovitustest jäid lihtsalt unelmate, eks reaalselt, neid ei olnud ju võimalik väga suurel osal tolle aja nõukogude inimestest ellu viia. Muidugi lihtsam oli kasutada käterätikut, hambaharja ja et lastel oleksid ka omaette rätikud, oma ettehambaharjad, nende soovitustega muidugi oli tunduvalt lihtsam. Kui nüüd vaadata nende lugude ülesehitus, siis kasutatakse neid mitte ainult selleks, et levitada hügieenialaseid teadmisi. Alati on eesmärke tunduvalt rohkem. Ikka üritatakse ühe hoobiga kaks jänest tabada. Ja reeglina stsenaarium, nende lugude ülesehitus on järgmine, et see inimene, kes siis konkreetselt räägib sellest kangelane, loo kangelane ikka inimesed peavad olema. Teame, et meil on uued inimesed. Ja tavaliselt on lugu järgmine, et neid nendes uutes viljakates tingimustes saab ta ennast pesta, saapad teha, neid ja teisi toiminguid agavad kunagi tsaariajal oli see võimatu. Nii et nende lugude kaudu illustreeriti ka seda elu edasiliikumist, seda progressi, mis oli toimunud või neid minu lapsed pesevad ja saavad seda teha. Vot kui mina olin noor ja võib arvata, et noor ta oli, võib-olla tsaariajal siis muidugi neid võimalusi mul ei olnud, need on tüüpilised niisugused allhoovused nende lugude juures, kus agiteeritakse inimesi pidama kinni nendest uutest reeglitest. Kusjuures skulptuuri temaatika ei puudu isegi siis, kui kirjutatakse seda Haanov lastest. Ja nende puhul mitte ainult et ei ole jutt, teemaks normid ja nende tamine veel näiteid oli, kui palju suhkrupeeti keegi suutis kasvatada, kui tubli inimene ta oli vaid väga tihti nendes lugudes räägitakse ka sellest, kuidas inimene on ennast täiendanud kultuuri vallas. Ja võib-olla üks näide, et olla natukene konkreetsem. See puudutab ühte tuntud tol ajal inimest, jällegi tänasel päeval keegi vas seda nime enam ja, ja polegi võib-olla oluline. Aga nõukogude maal tundsid köik taoliste eesrindlikud töölist, tegutses ta masinaehituse vallas olis. Uue liikumise algataja, soli Aleksander busseigin. Aleksandr Puškin on väga hea näide sellest, kui valiv on ajalooline mälu. Sellepärast Stahanovetis tunnevad väga paljud või vähemalt on seda nime kuulnud variandis tahanulik liikumine, aga meil oli väga palju sellest juttu ja personaalselt isegi seda Haanovist, aga tol ajal väga sageli kogusega algatust kutsuti seda Haanuarlikuks bussigindlikuks liikumiseks. Väga keeruline on seda välja hääldada, võib-olla see ongi see põhjus, miks ajalugu on Aleksander Puškini nime kustutanud ja seda Haanovi nime. No võib-olla oleks seda kunagi kutsutud passigindlikuks tahanulikuks liikumiseks. Siis oleks võib-olla kadunud seal Stahanov, aga nii juhtus. See possegi oli üks tubli sätt, kes ületas kõvasti norme. Ja temaga on seotud üks mütoloogiline lugu. Nõukogude mütoloogias oli meil ka natukene käsitletud teema. Ja nimelt tema kuulsus nagu ikka suured kangelased, nende kuulsus levib üle terve maailma. Ja see, kuidas töötab seltsimees Puškin, see kuulsus jõudis ka Ameerika ühendriikidesse. Ning temapoolne pöörduvad Ameerika inimesed, need on kongresse, et sealt Fordi esindajad tulevad nad Detroidist ja pöörduvad tema poole, annavad talle edasifordi palvefort kutsub ta oma tehastesse tööle, sellepärast et see kuulsus ja Fordon rabatud, sest loomulikult nii head tegijad Ameerikas ei ole nagu seltsimees bussigi. Ja kuna tegemist on niivõrd väärtusliku ja ihaldusväärse töötajaga, siis pakutakse talle palgaks kulda rohkem vähem kulda. Ja mida siis possegin, ütleb nendele Fordi esindajatele, ta palub öelda fordile edasi nõukogude inimesed, okultuursed, viisakad, palub edasi öelda, et meie jaoks on koduma kullast kallim. Ja loomulikult kuskil Ameerika Ühendriikides seda ei sõida. Nii et selline mees oli Aleksander bussegib. Mehe jaoks ei ole ta antud juhul mitte Aloriana, sellepärast et ta lükkab tagasi fordi olematu pakkumise. Tõenäoliselt midagi taolist üldsegi juhtunud. Aga see, kuidas väga sageli nendes lugudes, kus on kirjeldatud tema saavutusi on räägitud ka sellest, kuidas ta tõstab oma kultuuritaset, nii et see on väga oluline, Haanulased tegelevad ka sellega ja miks ta siis visalt teeb seda miks ta siis täiendab ennast sellepärast, et mõttega lugeda tolle aja kõige tähtsamat raamatut ja see on NLKP lühikursus. Nii et inimene peab ju olema teadlik, aga teadlik saab olla ainult kultuurne inimene ja sellepärast kõik nad staganollased tõstavad ka oma kultuuri taset. Ja veel üks stsenaarium nendes lugudes torkab silma, jäi see mainimata, tuli praegu millegipärast helbe. Väga sageli on ju nii, et edu, kas nendes lugudes on tõe alaliselt mees nii et tema aina ületab norme? On tööl väga tubli, aga kultuuriga on tal probleeme ja kestas siis suunab kultuuri poole, kes siis astub nendes lugudes lavale, see on naine, tema abikaasa. Kasta hurjutab teda, et kuidas siis nii. Nüüd sa oled edu tatud brigadiriks, milline eeskuju oled sa teistele tõelistele, kui sa ei ole kultuurne? Vees on variandis, kuidas eesrindlik tööline ei taha raamatuid lugeda, see teda üldse ei huvita. Ja kuidas ta naine siis veenab teda ühte raamatut, tavaliselt nimetatakse ka mõni positiivne raamat seda lugema. Ja kuidas pärast seda juba see eesrindlane, seda Haanolane ei saa lihtsalt Ennast raamatust kuidagi vabastada, neid on see tema kirg, ta on muutunud kultuurseks, nad on küllaltki tüüpilised lood. Nii et see funktsioon abikaasal on tõstaga oma mehe kultuuritaset. Muidugi kõikide nende lugude juures seda ei tasu unustada, et jääks praegu täiesti domineerima. See, millest oli jutt, too ka tolleaegsel Nõukogude maal on väga palju sügavalt kultuurseid inimesi. Ega see tegelikult tuur pole ju välja juuritud, pole ju mitte kaugeltki kõigi jaoks asendatud mingi pealispindse tuuriga. Jutt on sellest propagandistlikkust lähenemisest, sellest, mida taheti inimestele pähe taguda, suunata neid lugema NLKP lühikursust. Aga veel kord see ei tähenda, et poleks olnud tuhandeid, kümneid tuhandeid, võib olla miljoneid inimesi, kes leidsid enese jaoks selle värske õhuakna peamiselt kas või vene klassikalugemises. Ega ju ligipääsu sellele, mis tol ajal toimus, Läänes praktiliselt polnud. Aga selleks hingeõhu aknaks oligi valdavalt nende inimeste jaoks kasvõi vene klassika, nii et see loomulikult polnud ju kuskile kadunud. Tuleme selle nõukogudelikku ropagandistliku variandi juurde tagasi. Ja juhitakse ka tähelepanu, see ei ole eriti silmatorkav, aga kuskil siin-seal on seda mainitud. See loobumine vanast-vanast ühiskonnast ta võtab ja erinevaid vorme. Ja üks neist on ka nimede vahetus või uued nimed. See laine, mis iseloomustab 30.-te aastate algust, ei ole võrreldav sellega, mis toimub varasemal ajal, kümmekond aastat varem. Ka kunagi rääkisime nendest uutest nimedest ja nende seas ka need õnnetud, kes kiirustasid oma lastele panema igasuguseid trotskiga seotud nimesi, näiteks oli ju ka neid variante. Aga see laine on üle läinud ja võib-olla ainus nimi, mis ikkagi eeskujuna on aktuaalne, son Lenin. Nii et ka 30.-te alguses on suhteliselt palju näide blad, lenne otseselt Leninist ja ka tüdrukud, Niinellid Nell on tagurpidi lenin. Nii et see on suhteliselt levinud. Aga kui vaadata näiteks otseselt Stalini isikukultusega seotud nimede valikut, siis jah, on tüdrukuid Staliinasia Stalinkasi. Aga neid ei ole ikkagi mitte eri Tipppalju. Ja poiste nimede seas ka ei ole, vähemalt nii on väidetud märgata tüüdiossis eesnimena või selle osakaal, nime osakaal oleks neid väga järsult tõusnud. Isegi pole vist vähemalt kuskilt ülevalt poolt tunda ka mingisugust survet. Kuigi jah, pigem on see seos võib-olla just nimelt kultuuriga, et see harimatu inimene ja maal eriti teda ka kirjanduses iseloomustasid, võib neid inimesi näiteks nimed Plaskoffhja või mis seal kõik olid tol ajal matrioona Agafia ja nüüd, kui vaadata, need hakkavad asendama tüdrukute variandis nimed kaliina Natalja, Niina, Svetlana ja teised. Tulles aga tagasi nüüd natuke otsesemalt kultuuri juurde, siis see uus nõukogude inimene veel kord on kultuurne inimene. Ja kultuurne peab ta olema juba ainuüksi sellepärast, et tema ees on ju valla kõik teed. Igaühest võib saada kangelane. Sellest oli meil jutt, rääkisime, tõi määraga mõned näited ja arusaadavalt, kui kunagi selles endises ühiskonnas oligi inimesele sünnihetkest saadik määratud tema roll ta oli seal kuskil all, miks temale kultuuri pole ju mingit vajadust, nüüd kui sellest inimesest saab kuskil nõukogudehierarhia puus olev tegelane, loomulikult peab ta olema kultuurne. Neid näiteid on lõputult. Lood mingitest endistest kanguritest, keda see kapitalist kurnas ja mõnikord isegi läks talle kätega kallale ja kuidas ta oli pimedusega löödud, ei olnud tal mingit huvi, ei ümbritsevat maailma vastu, ta oli nii välja kurnatud, kuidas need nendes uutes tingimustes on ta kasvanud kuskil ettevõtte juhiks ja kuidas tema silmaring on laienenud ja kuidas ta neid saab osaleda tänu just nendele teadmistele kultuurile selles uues Nõukogude elus. Ja võib-olla üks parem näitaja. Meil on olnud näiteid filmide variandis, siis selleks on 30.-te lõpus. See oli 39. aasta valminud film, Jean Praviidselstvam valitsuse liige. Ja lugu ekraanidele jõuab 40.-te alguses. Lugu on ühest lihtsast naisest täiesti tavaline naine. Tubli töö tulemusena saab tast kolhoosi esimees, muidugi on ta seda Haanovlanna. Lõpuks jõuab ta ülemnõukogu liikmestaatusesse. Kusjuures sellel filmil on ka reaalne prototüüp. On üks kolhoositar Kapustina. Ja temaga on seotud üks hästi tore lugu sele. Ta jutustab oma mälestustes või oma kirjutises. Ja nimelt ta räägib sellest, kuidas ta on Leningradi oblastis. Ei ole täpselt sellest loost arusaadav, kas Leningradis või mitte konkreetselt tribüünil seitsmendal novembril. Ja seal tema kõrval seisavad ka välismaatöölised kutsutud välismaa delegatsioonid, nemad on kadripliinil, tervitavad demonstrant pöörduvad tema poole tõlgi vahendusel. Ja siis Kapustina räägib, et tema jutustab neile, kuidas nõukogude maal on naised laialdaselt haaratud kaasatud riigi juhtimisse. Ja räägib sellest räägibki oma eluloo, kuidas tema lihtne naine, kuidas ta oli täielikult harimatu kuidas ta neid on kasvanud riigi valitsejaks, tema kuulub Nõukogude liidu valitsusse. Ja need välismaa tõelist on muidugi üllatav, tunud, üllatunud ja ka Pustina käsnad suisa küsivad tema aadressi, nad ei usu seda, mida ta rääkis, sellepärast et see on lihtsalt võimatu ja tavad, ütleb Kapustina minu dokumente. Ta näitab neile siis oma ilmselt ülemnõukogu saadiku, seda raamatukest uurivad tema rinnamärg. Ja lõpetuseks ütleb Kapustina, et nad lihtsalt uskumatult raputavad pead, ei või olla. Ja lõpetab, kui ta selle lõigukese oma kirjutises, et jah, seltsimehed, nende jaoks on see ime, sest seal ei saa sellist asja olla. Ja miks siis seltsimees Kapustina on nendesse kõrgustesse tõusnud, see on väga paljus mitte ainult tänu tööle ennastsalgavalt tõele, vaid ka õppimisele. Ja saan nüüd üks teema, millest tol ajal kirjutavad kõik väljaanded, son, õppimine, õppimine, õppimine, mis selles on siis halba. Aga kui me vaatame kas või neid õppeasutusi, tõsi, kus inimesed ennast täiendasid, see oli reeglina pärast tööd õhtuti siis need valdavalt olid kõik võimalikult parteikoolid ja kõige targem vorm hilisemast natukene küll ajast, aga ta oli olemas ka varasemal ajal, kuid kandis erinevaid nimetusi, see oli marksismi-leninismi õhtuülikool, mida ka võib-olla osa meie kuulajatest mäletab. Need üleskutsed on ju, neid on ju väga palju. Ja mis puudutab õppimist ning kultuuri selles Nõukogude variandis siis tuleb tõele au anda väga paljud vähemalt sellele välisele küljele. Paljud väliskülalised, kes sattusid näiteks Moskvas 30.-te aastate alguses, kirjutavad, et nad olid rabatud sellest pildist, kui palju inimesed loevad trammides bussides ka, kui avatakse metroo metroovagunit, kes ja kes on tänapäeval käinud Venemaal, nende suurlinnades Moskvas või Leningradis Sankt-Peterburis, nüüd siis kas mäletavad või on tänasel päeval näinud seda pilti, et reeglina nii nagu inimene istub kuskil metroos maha, see võimalus tal on, võtab ta kotist välja raamat. Ja alustab lugemist, nii et see pilt tõesti, mida kirjeldati 30.-te aastate alguses, kehtib ka väga paljus tänasel päeval. Aga milles on vahe? Hästi lühidalt lõpetuseks sellest kirjutab pashangeelina ka üks suur kangelane, kes meil eelmine kord oli. Tema on lugenud seal kirjeldus juba sõjajärgsest ajast, temal lugenud sõja ajal ilmunud ajakirja Meeles Briti liitlane, nii et niisugune ajakiri oli. Ja seal kirjeldatakse seda, kuidas ühest lihtsast mehest sai miljonär ja lord. See näide on toodud Sheila Fitzpatricku raamatus igapäevane stalinism. Ja Angelina kirjutab, et jah, see võib olla nii, et jah, läänes võib ühest inimesest saada siis keegi. Aga nõukogu Võrumaal said kõik. Vot see on see nõukogude maa erinevus tänu kultuurile. Tänu nendele edusammudele on nõukogude maal võimalus kõigil jõuda nii kaugele. Läänes jõuavad vaid üksikud väljavalitud ja selle tõdemusega. Lähme peame lõpetuseks jutumärkidesse panema, võikski täna lõpetada.