Neljapäeval esietendub rahvusooperis Estonia ballett pealkirjaga Manoon. See on selles mõttes haruldane lavastus, et mitte iga teater maailmas ei saa selle etendamis õigust. Estonia on selle nüüd saanud ja juba neljapäev laval astub monooni rollis üles noor ja andekas baleriin Eve Mutso, tere hommikust. Tere hommikust. Sai tööta Estonias, sa oled juba mõnda aega tööl šoti rahvusballetis. Mis tunne on nüüd jälle olla koduse singa tantsida? See tunne on kirjeldamatult tore ja kui mulle see pakkumine tehti, siis ma olin väga meelitatud ja võtsin selle vastu suurima heameelega, sest ei tule just tihti võimalust kodupubliku ees taas üles astuda. Millised on sinu tavalised rollid näiteks seal Šotimaal? See, mida sa nüüd tantsima hakkad, erineb mõnevõrra sellest, mida sa oled harjunud tantsima. Tõsi ma saan oma suuremad ja tähtsamad rollid siiski veidi kaasaegsemat ballettides. Kuna Mul on pikkust päris palju ja mul on raske laps Paleriine laval tantsida. Kui pikk sa oled, ma meeter 73 sentimeetrit pikk ja pikad käed ja pikad jalad ja õnneks või kahjuks logistika õnneks sellepärast, et tavaliselt sellised väga väikesed baleriinid, neil on jälle omad piirangud, eks ole, nad ei saa väga suuri ja võimsaid ja saatuslike naisi kehastuda täpselt. Mina olen saatuslik. Mul on tihtipeale. Tuleb ette, et ma pean just emasid või võõrasemasid või haldja emasid tantsima, mis on ka tore ja, ja karakteri mõttes kenasti arendavaga. Aga tähtsamad ja raskemad rollid tulevad mul siiski sellistesse. Ma ütlen, neoklassikalistes paljud inimesed võib-olla ei tea, mis neoklassika tähendab, neoklassika on klassikalise tantsud põhjal võib-olla vabam stiil, kuid siiski varvastel. Räägime mõne sõnaga monoonist, et see on lavastus, mille käekäiku jälgitakse väga hoolega ja selleks tuleb taotleda spetsiaalne litsents, et oleks lubatud seda ühes või teises teatris lavastada. Miks see nii on? Igal koreograafil on oma nägemus, milline trupp on võimeline tema tantsukeelt edasi andma ja ju siis gene Mc, milleni Chast ehk siis autoriõigusi kaitsev ühing on pannud sellised piirangud, et hoida maine ja hoida see tase nii kõrgel. Ma arvan, ma ei oska täpsemalt seletada, ma arvan, et võib-olla nii hoida seda balletiga värskena, et et liiga paljud trupid liiga palju seda ei esitaks. Võib-olla siin Eestis on praegu genemalt, milleni lesk, kes jälgib seda, kuidas töölavastusega käib, on ta rahul teiega siiamaani olen aru saanud ja, ja tal on väga hea, ta on ise kunstnik ja tal on väga hea silm. Et üldi jälgida valguseid dekoratsioone, mustrit laval, et aga hea, kui on selline, ta oli tõeline asjatundja kõrval ja, ja jälgimas hoolitsemas, et see ballett tõeliselt kena välja tuleks. Sina ei ole mitte ainus tantsijat arges monooni rollis üles astub, sul on veel kaks kolleegi, aga mees, partnerid vahetuvad, et tõe huvides ütleme siinkohal ka kõik need võimalused ära, kellega siis Manooni vaadata saab, lähitulevikus, ja veel tantsib Manooni Aleenaška tuule ja tema partneriks Maksim Karjoff ja hiljem tuleb välja Velloana Georg ja oma partnereid ka. Kes kelleks on Sergei Upkin? Toomas Edur, praegune Estonia balletijuht ja tema partner Age Oks tantsisid monooni viimase lavastusena enne seda, kui nad Inglismaalt Eestisse tulid. Neil on nii-öelda isiklik huvi kindlasti selle etenduse vastu jälgivad ka kiivalt teie proove käivad näppu viibutama? Seda küll, neil on väga selge ettekujutlus. Kuidas seda balleti peaks tantsima, ei anna aitavaid nõu ja jõuga. Ja suunavad. Et on hea, et on sellised tõelised asjatundjad, kes seda ise on tantsinud. Sa elad juba mõnda aega Šotimaal ja sul on seal pere, aga sinu pere tegelikult on, on täiesti Eesti pere, et sul on eestlasest abikaasa ja väike tore eesti tütar. Kuidas teie tavaline elu seal Šotimaal välja näeb? Nii palju, kui seda tavalist elu on, on see kõik koondunud pühapäeva peale. Tavaliselt, et kui ma ei ole tuuri peal etendustega ringreisil, siis siis pühapäeval tõeline vaba päev ja perepäev ja abikaasa püüab, et ta annab mulle ka seda pühapäevatunnet, et aja aja mind kuskile loodusesse kübara jalutama, mis tema jaoks on väga tähtis, aga me püüame seda teha siis ikkagi lõunal või õhtupoolikul, aga et mul oleks ükski hommikus, ma saan rahulikult tõusta, nautida hommikut, nautida seda, et meil ei ole kuskile kiiret tegelikult teha pannkooke ja jalutama minna võib-olla õhtul kuskile sööma, et see on nii tähtis, et saad lihtsalt tunda, et sa ei pea kuskile jooksma. Tavaliselt mu päev on nii planeeritud ja ma ajan ennast pitsaga nii taga, et ma oleks igal igal hetkel õiges kohas täpselt ja mul oleks kõik asjad kaasas. Tihtipeale ma midagi unustanud, nii et ma püüan, et ma olen vähemalt see pühapäevasel päeval endaga natukene natukene sõbralikum. Eestis liigub legend või ma ei tea, on see kuulujutt, et eestlased ja šotlased on hingesugulased ja väga sarnased, kas sa tunned ennast seal Šotimaal koduselt? Ma tunnen, et hetkel on seal minu kodu ja mind on sinna väga kenasti vastu võetud ja kui šotlased kuuleb, et sa oled eestlane, nad on väga sõbralikud ja nad Nad on üldse väga soojad ja, ja toredad inimesed, aga just kuidagi eestlaste suhtes on ta väike rahvas suure riigi kõrval. Kuidagi selline hästi oodatud tunne on, kui see šotimaale lähed. Sul on Eestis palju sugulasi, Bru ja, ja see on, on sinu noh, esimene või teine kodumaa, ma ei teagi, kuidas õigem oleks öelda. Kui tihti sa saad oma ikka sellise muljetavaldava karjääri kõrvalt tegelikult seda Eestis käimist endale lubada. Eelnevatel aastatel olen saanud natuke pikemalt ainult kaks korda aastas, aga kuna nüüd see lennuliiklus muutus kergemaks tänu Ryanairile, mis sõidab siis Eestimaalt otse Šotimaale, siis olen peaaegu iga kuu juba käinud. Et lend on lühike ja kiire ja ja nüüd meil on siin oma väike kodu ka, nii et tuleme kindlasti tihemini. Nii et kõikide nende kuulajate jaoks, kellele on tähtis see, et talendid koju. Et tegelikult sul konkreetselt ongi kaks kodu, et sa ei ole nagu Eestile ka eesti publikule kuidagimoodi kaduma läinud? Ei, ongi, kui keegi ütleb, mis sa arvad sellest lausest, talendid koju, minu jaoks on see suur, meelitas mind üldse talendiks, peetakse nii, et suur tänu, kui ta mulle, kui ta mind siia koju ootate, et mul läheb alati südame soojaks kuma, räägin või mõtlen Eestimaast Šotimaal. Ja samamoodi, kui ma räägin Šotimaast, mul läheb Hääl härdaks, ütleme nii, ikka mäletada ainult häid asju ja räägid ainult nendest asjadest, mis tõeliselt loeb ja mis hinge läheb. Tõelised balletisõbrad on kindlasti juba piletid varunud, aga, aga lõpetuseks Eve. Mida need inimesed, kes nüüd sel kevadhooajal tulevad monooni vaatama, mida nad näevad kas seda saab kuidagi paari lausega öelda, et milline ballett, milline tantsuseade see on? Manonis on väga palju erinevaid emotsioone ja see räägib erinevatest ühiskonnakihtidest. Kuidas võib-olla need proovivad ellu jääda tolleaegses ühiskonnas ja, ja toob ehedalt Pariisi seltskonnaelu ja õhk õhku ja tunnetust vaatajani. Samas emotsionaalselt ma ütleks, et see on üks kõige suuremaid rolle, mis ma olen teinud, et see võtab ikka väga läbi, kolmanda vaatuse lõpuks sa oled. Sa oled ikka täitsa läbi, selles mõttes iga vaatus subkarakter areneb nii erinevalt ja nii kiiresti, et vahel vahel ma püüan. Pean igat sammu nautima, et ma jumala eest ei laseks sellel lihtsalt juhtuda, vaid tõeliselt. Ma püüan, et ma ei tee ühtegi žesti, mida ma ise ei usuks. Ma arvan, et see võti et tuua see võimalikult ehedam ehedana vaatajani. Aitäh, Eve Mutso selle hommikuse jutuajamise eest. Seda jääb lõpetama nüüd üks vägev naisterahvas Šotimaal TVd palvel nimeks Taraneemivak Donald ja kõike balletisõbrad, minge siis kindlasti teatrisse.