Keelesõnu, mis jätkub sari heast ja õigest eesti keele hääldusest ja meie külaliseks on ikka rahvusringhäälingu keelenõustaja Einar Kraut, tere jälle päevast. Me jätkame siis eelmisel korral katkenud jutu vokaalidest ja kõige tähtsam vokaali juures on hääl jah, ja sellest me juba rääkisime. Ja, ja rääkisime ka sellest, kus see vokaal moodustub meie suus ja meil on isegi väike skeem kodulehel, mida te võite vaadata ja mida me nüüd kordame selles. Selle skeemi võib-olla peaksime nüüd ka nende kuulajate jaoks avama, kellel ei ole võimalus olnud portaalis käia ja seda seal mustvalgel näha, aga noh, raadio on alati, katsun natuke ka pilti mängida ja eksisteerida, Lähme meiegi seda praegu teha. Nüüd kujutage head kuulajad ette ühte nelinurka, mille ülemine külg on natukene pikem kui alumine, tähendab nelinurk kujutab endast trapetsi. Ja see võiks olla veidi teravama nurgaga üles pool ülalt pool suunatud vasakule, et see parempoolne ülemine nurk on natukene mürin või natukene vähem terav. Pigem nii. Aga see täpne kuju ei ole ka nii oluline. Tähtis on see, et meil on trapets, mille alumine külg on natukene lühem kui ülemine külg. Ja vot see trapets nüüd kujutab enam-vähem seda meie suuõõne ulatust või, või ruumi külgvaates, kus siis meie keel kas ette või tahapoole või üles või alla poole ja moodustab seal igas sõnas või, või siis ka vastavalt igas keeles vajalikke hääldusasendeid. Nii et see suuõõne kõlaruum tekitab just selle õige tämbri õigete ülem toonidega tämbri. Nii et me selgelt kuuleme, vaat hääldus i nüüd hääldus. A. Ja nüüd, kui me selle trapetsi, siis mille me kujutluses endale silme ette Manasime, püüaksime ka sisuga täita, kirjeldame siis seda natukene, sellel trapets-il on siis ülemises vasakus nurgas selline punkt. Kuhu me siis saaksime keele viia ette üles tuues ja selle selle koha peal, kui nüüd igaüks seda kohta ise omasugust soovib. Me saame häälduse vokaali. Ehk see on siis kõige kõrgem eesvokaal-s on kõige kõrgem ees vokaale just ja kui me nüüd sealt kõrgest hääldusasendist keelt alla toomata liigutama teda tahab poole maksimaalse tagumisse asendisse. Igaüks saab juba proovida, kui mina siin selle ette hääldan. Aga seal Mil moodustub uu. See on siis kõige kõrgem tagama. Just nüüd, kui me tuleme kõige alumisele tasandile, see on siis selle trapetsi alumine külg, mis kõige lühem, külgedel lühem külg ja jätame seal keele alla sinnasamasse asendisse, laseme lihtsalt nüüd lõuaabiga keeles tuu asendist alla liikuda, aga keel jääb taha. Siis me saame seal. Ja, ja kui me nüüd sealt tagaasendist ikka lõuga all hoides, nii et keelel on ruumi seal all olla liigutame keele ettepoole, proovime juba järele, igaüks kodus proovib lõugan all ja keel tuleb ette. Mõrtsa annas hääldus. Mina sain ka, ma loodan, et kõik meie kuulajad ka said ka need olid need siis madalad. Need on need madalad tagava la ja ees vokaale. Kusjuures nad on üsna sarnased ja kase trapetsi peal, me näeme, et nad on tegelikult märksa lähemal kui i ja. See tuleb sellest, et kui me keele laseme alla või lõualõuga langetades keel liigub poole, siis seal ei ole selleks ette taha liikumiseks enam nii palju ruumi. Neelusein tuleb kiiremini ette taga ja sellepärast see trapets altpoolt ongi lühem. Aga ülevalpool siis kõrges asendis kõrges kõrgel tasemel liikumistasandil on see suund pikem, keel võib kaugemale ette tulla, eriti veel siis, kui me näiteks lõuga veidi ettepoole liigutame, siis keel võib tulla päris hammasteni välja peaaegu ja see sealt tahapoole uuni liikudes on ikka hästi pikk ruum. Ja sinna trapetsi sisse või nendele külgedele jäävad siis kõika eesti vokaalid, aga sinna mahuvad ka paljud muud vokaalid. No vot ongi nii, et see skeem sobib nüüd tegelikult kõikide maailma keelte modelleerimiseks või, või piltlikum suu on kõigil rahvastel ikka ühesugune. Küllata on, küllap ta on, ei ole täheldatud rassi, rassi, eri, rasside, eri rahvaste vahel suuri füsioloogilise erinevusi häälduselundite ehituses. Aga nüüd selle trapetsi juures võib veel nii mõndagi muud leida, sest keel ei liigu mitte ainult üleval küll, vaid on võimeline võtma ka seal vahepealsetes kõrgustes mitmesuguseid asendeid. Eesti keeles on nüüd küll nii, et neid asendeid tasapindu ei ole vahet seal rohkem kui üksainus seal umbes üla- ja alatasandi vahel. Keskpaigas on üks niisugune kõrgus, kus me siis saame kätte, endal häälikud ettepoole keelt tuues, noh, kas juba keegi kujutab ette, mis seal tuleb? See oli väga ebamäärane ja, aga noh, niimoodi on just niimoodi õpimegi ja just nime, keelt Tomandamegi, et me esialgu püüame jäljendada. Ma natuke läksin siit nagu allapoole. Aga muide väga ilusasti näitasid seda, kuidas näiteks laps keelt omandad ta tajub ära enam-vähem selle liikumise suuna ja siis ta saab sealt midagi kätte ja siis ta hakkab kuulmise abil seda korrigeerima, ta hakkab seda tasa, tasa, ühtlustama sellega, mida ta tegelikult vanematele inimeste kõnes ema, isa kõnes kuuleb või vanemate vendade-õdede kõnes ja nii tasapisi need õiged häälikud tulevad. Ees on siis e-ja, kui me keele sealtsamast asendist ei taha, siis on ahaa, ohoo, sõnu. Just nii, et meil on siin nüüd seda sel moel kätte saadud siis mitu tükki kuus häälikut, eks ole. You ja A. Aga meil on häälikuid eesti keeles rohkem ja näiteks. Ja keegi oskab pakkuda, et kuidas me selle või ö saame. Siin on tegemist sellega, et appi tuleb huulte töö ja häälikute ja ö puhul. Lisaks sellele, et keelonees toome etega huuled, nii et kui me i asendist yi keele asendist liigutame ette torusse ka oma huuled, siis me saame. Ja kui me kliendiga samamoodi teeme, keel on asendusega, toome huuled ette, saame. Nii et need ei ole siis nagu need suuõõne vokaal Nad on ikka suurune, vokaalid ka, aga neid nimetatakse labialiseeritud, kuulestatud vokaalideks või ka huul vokaalideks. See huul ei tähenda siin seda, mitte et suu kusagile kaoks, õõs ikkagi mängib edasi. Aga lihtsalt resonaator, pikeneb Tarm tänu sellele torule, mis me huulte abiga ettepoole toome. Ja hull vokaalide puhul võib kohe mainida ühte niisugust väga üldist iseärasus, mis mida võib täheldada tegelikult kõigis maailma keeltes. Et kui mingis hääldusasendis, kes mõtlengi asendis võetakse appi ka huulte töö, siis tavaliselt keel nihkub automaatselt natukene tahapoole. Näiteks kui me tahaksime iis teha hüüd väga range keele asendi jalutaksime keele ühte paika, siis me saaksime. Ei, see oleks väga terav selleks ebaloomulikult pingeline ja ja mitte kõige ilusama kõlaga. Ei, aga kui me normaalselt vabalt hääldamine läheme eeltööle üle, siis võite kogeda, kuidas õige pisut keel nihkub, tahapoole ei vii seda, võib-olla ei pruugi kohe märgatagi, aga faktiliselt on see olemas, süda on mõõtmistel tuvastatud ja kui väga terane artlikuleerija olete, siis märkate seda ise ka. Sama lugu juhtub siis, kui meie asendist läheme ööasendisse. Me võime isegi tahtlikult natukene tahapoole tõmmata. Sel põhjusel on mõnikord varasemas foneetilises kirjanduses on isegi nimetatud ööd ja ööd ka keskvokaalideks, aga see muidugi ei pea paika, nad on ikkagi tüüpilised eesvokaalid. Ja üldiselt keskokaalilise puutub siis sellise nimega kutsutakse nüüd neid täishäälikuid, mis moodustavad üsna selle trapetsi keskalal siis ülevalt alla tulla välja, seal tekib niisugune Kolmnurkne, nüüd joonistame paralleelselt trapetsiotstega jooned, mis all võib olla keskpunktis lõikuvad, siis tekib niisugune kolmnurk allapoole pööratud tipuga kolmnurk mis vasakul läheb natukene rohkem külje poole poole, paremal veidi vähem ja selle kolmnurga sees on siis keskvokaalid, nii et üldiselt me võime siis kujutada ette nii, et kõik eesvokaalid, ükskõik mis maailma keeltes moodustavad siis selles kolmnurgast vasakule poole jäävas vööndis kuni sinna päris eesmise teljeni välja eesmise, trapetsi, esiküljeni ja siis kolmnurgakolmnurgast tahapoole vöönd paralleelselt tagumise trapetsiseinaga nii-öelda selles vööndis ongi siis tagavokaalid, nad ei pruugi tingimata olla päris seal äärmises eesmise äärmises tagumises punktis. Kuigi eesti vokaalide puhul tuleb tõesti öelda, et nad on üsna äärmistes punktides. Ja, ja siin nüüd võib-olla tasuks veel mainida, üks niisugune huvitav mõiste on läinud käibele maailmafoneetikas nimelt kardinaal vokaalid, mis asjad need siis andvad kardinaalid vokaalidega nimetataksegi nüüd selle trapetsi niisuguseid ideaalpunkte äärmised, paremad poolsed, äärmisel vasakpoolsed äärmised, ülemised äärmised, ala alumised, ühesõnaga kujutame ette, et need on need kõige äärmised võimalused, mida inimese häälduselundid üldse võimaldab vokaali vallas vokaalide vallas saavutada. Aga hämmastav asi, millest minu arvates täitsa võiks rääkida, ma loodan, et see ei tundu kuulajatele ka liiga igav. On see, et see, kuidas, kus kohal kujutatakse ette seda kardinaal vokaalide asukohta olevat. See võib eri keelte kõnelejal olla suuresti erinev, sellepärast et inimene, kes ei ole oma emakeeles kunagi harjunudki väga eespoolselt moodustama, see võib ette kujutada, et see, see piir tuleb üsna varsti eespool ette. Ja nii ongi juhtunud, näiteks kui te kuulate võrgus, on eksole, on olemas üks väga hea foneetikaõpik, mida Ma tõsistel friikidele huvilistel soovitan isegi vaadata, kui, kui see juba enne tuttav ei ole. Ja selle aadressi ma nimetaksin ära. Me paneme ka selle kodulehele, siis jah, inimesed, novot, Siis, kui see kodulehel on olemas, siis siis igaüks, kes arvutit kasutada saab, see leiab selle sealt, aga selle autor on Taani päritolu Ameerika foneetik, laadifoogiad ja selle tema. Ta oli muide üldse selline foneetikat, on surnud mõned aastad, aga tema oli niisugune mees, kes oli täitsa kollektsioneeris, eri keelte, kõikvõimalikke häälikuid, ühesõnaga tema tegi tõesti seda, et ta lausa püüdis koguda kõigi maailma keelte, kõik häälikud kokku ja need süstematiseerida ja näidata nende omavahel Berlin väga originaalne kollektsionääre ja ei tea, kas Eestis ei ole temalt pärinud temalt pärineski, näiteks eelmises saates toodud näide, mis ma, kas see jäi ikka sisse, Tron? Jah, jäi küll ühe indiaani keeles pojad ja see siis selle eriskummalise Bremulandi ehk väri hääliku kohtamis moodustatakse huultega. Aga nüüd sellel laadifogidi õpiku skeemil jookseb see esimene trapets, esimene poolne sein või või see piir. Nii siis see koht, kus üldse võimalik on kardinaal vokk hääldada see jookseb märgatavalt tagapool, kui üldse eesti vokaalid moodustuvad, seal õpikus on võimalik neid vokaaliga kuulata ja kui te nüüd sealt kuulate, siis te saate aru, et mees häälduvad üldse mitte nii eespoolselt kui eesti keele e või ja, ja selle tõttu sellel skeemil, mis meie eelmise vestluse juurde sai portaalis üles pandud, selle, sellel trapetsi on üks väikene õrn punktiir, joonekene jookseb põiki läbi selle eesvokaalide vööndi. See kirjeldab või see näitab nüüd seda kujuteldavat laade Foogeedi kardinat vokaalide moodustus kohta eesti kardinal vokaalid on hoopis eespool, nii et tegelikult ei ole mõtet nendest kordinaadvokaalidest eriti rääkides on üsna tinglik asi. Ja see on hea mõista siiski selle poolest, et me siin nagu teadvustama endale selle, et tõepoolest eestlane liigutab vähemalt haritud eestlane, kes kõneleb kirjakeelt kelle kõnes ei ole silmatorkavaid mulgi või, või saare murde tundma. Või lihtsalt lohakas? Kas siis haritud eestlase hääldus on vokaaliruumi kasutamisel ikkagi väga täiuslik, ütleme nii. Võiks öelda eesrindlik, just eeskujulik, eeskujulik, aga ühest vokaalist me ei ole nüüd üldse rääkinud ka meie oma eesti vokaal, nagu me tihti arvame, et see on midagi erakordset. Küllap me räägime nüüd jälle, ütlesin liiga pingsalt, küllap me räägime. Jaa, jaa, jaa, ja see on omamoodi, ma jätsin meelega sellest sellest rääkimise viimaseks. Miks? Sellepärast et öö on mitmeski mõttes problemaatiline, loeme küll teda väga spetsiifiliseks eesti keelele iseloomulikuks ja uhkustame sellega umbes nii, nagu muid keeli eriti ei olegi, tähemärgi sellist ei ole ilmselt ja teises tähemärk on aga seal hoopis teise sisuga. Ja ja muide, kui meenutame Masingut, siis temal alguses oli üldse ristikene, seal ta katsetada. Tas oma trükkalitega koos ikka seal mitmeid variante, enne kui ta rahule jäi. Muuseas, palun mitte aru saada nii, et Otto Wilhelm Masing andis eesti keelele hääliku. Vahel olen kirjamärgi, andis kirjamärgi ja, ja puhtalt sellepärast ta teadis, sai aru eesti keele heaoskajana, et tema enne teda olemas olnud eesti keele kirjaviis jäi selles osas saama. Lõpuks puudu ja, ja, ja kuna ta ei olnud ka Saaremaalt ja head töö on olemas Aga nii, et kui te näiteks vanas kirjaviisis tekstides olgu kasvõi oma suguvõsa ajalugu Uurides, kirikuraamatutes vanades kirikuraamatutes kohtate noh, niisuguseid nimesid nagu tonno või tonnis või Tennovi tennis või vahel ka ööga kirjutatuna, siis ärge mõelge, et sellesse nimi ongi Benno või Dennis, vaid see oli ikkagi Tõnu või Tõnis Ja seda juhtus siin aastate eest, kui hakkate neid naljaga pooleks neid vanu vanas kirjaviisis tekste lugema, siis titt on tonno. Seda viga tehakse ikka siiamaani, sest et ega iga igal pool emakeeleõpetajal ei ole seda aega iga kord, et seda selgitada, kuidas vanas kirjapildis teksti lugeda, aga see peaks olema raamat ja koli koliramad. See peaks olema ikkagi meie üldhariduse keelelise üldhariduse juurde kuuluv sugune oluline punkt. Jah, aga nüüd ikkagi, kas see on nii haruldane või ei ole, tegelikult ei ole. Võib-olla Euroopas mõlemate keelte eeskujul tundub nagu oleks ta haruldane. Aga tegelikult üsna meie ööga sarnane häälik on olemas rumeenia keeles. No näiteks Me teame, rumeenia keel on välja kasvanud kunagisest ladina keelest. Ladina keeles see sõna, mis tähendas laulmist, laulu tüvi, divisena, kantus, tüvi, kant, see on rumeenia keeles kõnt. Kommentaare on laulmine või. Nii et seal on täiesti selgelt olemas ja üsna meie õllelähedane siis bulgaaria keeles Bulgaaria, nii palju veel, et võib-olla kulub ära juhatada, mis tähtsus seda häälikud nendel märgib, see on katusega tõepoolest ülespidi teravikuga siis õige katusega. Ja üksikutel juhtudel i näiteks Roman pro mõneski seal on i katusega mitte punktiga, vaid hiilgatusega. Bulgaaria keeles on on ka see olemas, näiteks eesnimes peetor. Me kuuleme teises silbis selgelt õud, aga, aga see võib esineda ka rõhulistes silpides ja see märgiks Bulgaaria kirjaviisis siis kirillitsas on vene Dior Tjordil nakk, mis meile on tuntud siis kõvendus märgina aga vanaslaavi keeles, milles tegelikult Venethordis nakk pärineb, seal tal oli täiesti konkreetne häälduslik vaste oligi midagi niisugust. Kumedad, tagapoolsed vokaalid oli ja, ja sellest siis tänapäeva Bulgaaria keel, mis on vanaslaavi keelele üpris lähedane, õieti sellest välja kasvanud siis seal see täiesti olemas. Ja kui bulgaaria keelt antakse edasi ladina tähtedega, seda on ka hea teada, seal on selle märgiks A katusega. Mitte. Vaatame vanemad või vanavanemad, inimesed mälule ja see oli, see oli Nõukogude liidus väga tunnustatud, luuletajate taga on ka eesti keelde tõlkinud tõlgitud ja tema sellest mees türgi keeles siis õ märgitakse hiina, millelt on ära jäetud täpp. Ja kui suures suurtähena see piir on ilma tapita, siis loetakse põõna. Aga kui suur suur suures tähes on vis juures, siis näiteks nimi alguses on su suurt tähte vaja, siis pannakse sellele iile, pannakse ta peale. Aga kui on õu, siis on ilma täppideta näiteks Istanbul mida nemad hääldavad rõhuga teisel silbil, me ei ole muidugi harjunud ja täiesti põhjendatult, sest see on nii tuntud nimi mugandamasele, Istanbulis, rõhuga, aga tegelikult siis türgi keeles on suur-i häbi-häbi. Aga kui on ilma tapita, siis tuleb lugeda üks ja türgi keeles, nii nagu soome keeleski ja paljudes soome-ugri ja niisama samuti Altai keeltes on olemas vokaalharmoonia. Nimelt siis need täishäälikud, need sõnad, kus esimeses silbis on eesvokaali e või siis seal seda õõd olla ei saa, tagapool. Aga kui on au, siis, siis on tagapulga. Ja vastupidi, nii et õ kuulub tagavokaalide hulka i kuulub eesvokaalide hulka. Aga no selles blokaal harmoonias me jõuame võib-olla edaspidi rääkida lähemalt siis on õ-le suhteliselt sarnaseid häälikuid küll teada keeltes nagu vene just ja vaat et et mitte ei kujutaks ette, et meie, meie häälükal midagi vene keele Ühiga sama samasugust, tihtipeale aetakse nad kõneldes omavahel segi ja, ja see on üks oluline aktsendi tunnus. Aga sellest tuleb selgelt aru anda. Vene e hääldub eespoolsemalt, taan praktiliselt keskvokaal moodustub seal keele tõusu otsesuunal ülespoole, keele ei liigu mingil moel tahapoole või võib Naudi natukene mõnedes positsioonides mõnede häälikute ele näiteks õõts seal selles positsioonis, kus ta on ikka väga tagapoolne tõesti, läheneb Eestile üleüldse vene keeles. Peab mainima seda, et eespoolse tagapoolsuse eristamine tegelikult fonoloogilises mõttes võib isegi öelda, puudub sellel see kõik, see, kas häälik on eespool või tagapool, see moodustub teisese tunnusena, sekundaarse tunnusena. See mooduse moodustuks, sünnib, see kujuneb puhtalt selle baasil, kas ees on pehme täishäälik või vabandust, kaashäälik pehme kontsert, näiteks. Palataliseeruvad häälikud näiteks Deutsche Deutsche hääldame isegi selle o pea ees vokaalina peaaegu öö sest tema ees on pehme häälik. Ka selle loo taga on pehme hääliga toota, siis on see o selgelt taga, nii et paika paneb selle vokaali tagapoolsuse vene keeles puhtalt konsultandi. See kontekst ja isegi võime nii-öelda, et vene keele fonoloogia süsteemis ees ja tagapoolsus puudub, vaid vaid on üks, üks massiivne tüvi, mis alt ülespoole ulatub. A. Ja siis, kui on vastavas kontekstis alguses ei saa normaalselt esineda, seal peab olema iis, on üks konkreetne inimene positsiooni tingimus see otsekohese ette yks aga näiteks kui meil seesama i sõna alguse i esineb esineb sellise sõna järele, mis lõpeb pugev kõva konsonandiga, niux äppimini mitte. Oli vaid appi ja seal imeni läheb ööks õnn ja kõnnin. Kõige paremini me saame aru sellest eesti ja vene õ erinevusest, kui me kuulame venelast, kes tahab öelda Jõgeva. Tuleb hiigel hiigelJõgeva ja Jõhvi. Ja siis noh, Euroopa keeltes veel kõmri keel on selline, kus see ülemine ilma hoonestamata häälik moodustab üsna keskel, mitte niivõrd Aga see teoreetiline sissejuhatus on eelkõige selleks, et ikkagi õpetada meie kuulajaid õigesti. Ma mõtlesin sellest rääkida just nimelt selleks, et me selgemini endale aru annaksime, kuivõrd erinevad võivad eri keeltes need võimalused tulla. Ja, ja seda võõraste keelte muude keelte õppimine saab ikka üldisemaks üldisemaks, maailm muutub aina lähedasemaks ja kui me tahame reisida või oma reisist tõeliselt mõnu tunda ja teistest kultuuridest osa saada siis on ikkagi väga hea keeli kasvõi natukene osata. Ta, või püüda ennast enne reisi ette valmistada sele ja rahva ja kultuuriga tutvumiseks, kasvõi selleks, et osata ette kujutada, kui näen kusagil mingit võõrkeelset silti, et kuidas see võiks kõlada. Ja, ja sellepärast ma arvan, et hoopis rohkem tuleks ka keeleõpetuses pöörata hääldusele tähelepanu. Aga vokaalide hääldamisega nüüd see raskus, see, see kõva probleem, et kui meil konsonante on suhteliselt kerge paika panna, meil on teada ikese kindel paik, mille vastas see või teine häälik moodustab, kuhu me ühe või teise hääli häälduselundid viime ja milline on selle juures võib-olla pinge või see üldine, niisugune mats või klõps või pauk sealjuures mis kaasneb, aga täishäälikud on kuidagi pidetud, vaid nad on tõepoolest selles trapetsi Ruumis kusagil sees. Ja pane sa nüüd täpselt paika, me siin rääkisime nüüd põhiliselt need eesti keele näidetel kolmest hääldustasandist kõrgustasandist aga näiteks ongi stiili ja sinna kuuluvad prantsuse ja itaalia keel kõige tüüpilisemad näidetena, kus on neli tasandit prantsuse keeles on e-ja. See ei ole see, mida meie prantsuse keeleõppija tavaliselt omandavadeena. Me flameer, see ei ole e. Aga kuidas sa paned seal keeles õigesse kohta ja samasugused probleemid on näiteks itaalia keeles, kus on ka tegelikult kaks Iideegaks sood. Kõrgemini madalam nimetatakse, kes kõrged ja keskmadalad. Kui me eesti keele puhul räägime ainult keskkõrgest ja saan aru, et seal seal tasandilt yldiselt olla veel neil ela rohkemgi, on keeli, kus on viis. Ma ei julge praegu väita, et neid oleks veel rohkem, aga, aga ei ole üldsegi. Täiesti võimalik ja nüüd kuidas, kuidas siis leida see õige kõrgus. Ja siin on nüüd minu soovitus, kui te õpite teist keelt, siis haarduge toetuge kaashäälikute õige omandamise juurde. Võtke kaashäälikud kõigepealt käsile ja püüdke saavutada see õige keele või muu häälduselundid tunnetus, mis valitseb seal ühe või teise konsultandi moodustuses. Püüdke see õpetaja ja, ja, ja hääldusnäidete kuulmisnäidete kaasabil, püüdke see saada kõigepealt kätte. Ja siis varsti kogeme täishäälikud, mis sinna vahele kaashäälikute vahele peavad tekkima. Et nad kuidagi iseenesest võtab, läheb õigesse kohta. Sest nii on ka muide eesti keele täishäälikutega, mille puhul on muulaste jaoks väga tõsiseid probleeme. Aga nende probleemide üksikasjalik lahkamine, noh ilmselt me täna seda Ja teha ja aga ma tahtsin Est toetada sind. Lisaks eesti keelele oskan, ütleme, soome keelt suhteliselt hästi ja just seda keelt õppides täpselt nii nagu sa ütlesid, et kõigepealt peavad olema need konsonandid õiges kohas, me teame, et Soomes ei ole Eesti ees ja siis tugevasti aia nõrk aste, eks ju, kui meil on, ütleme, kolm väldet ja kui vot need on paigas, siis hakkavad need vokaalid minema ka õigesti. Väga hästi aitab ja näiteks soome hääldusaluse juurde jõuda see, kui me püüame täpselt välja kuulata ja järele aimata selle kõla, mis on nende Ellil laga õige täpsuses-l on ikka midagi muud, kui. Kui meil juba seal öö on selge, siis natukene liig kauge ollagi kola alla ja, ja kui me, kui meil LKS-s on selged, siis me saame sealt minna Soome Anni nimele on Soome Enn, on ka midagi muud, kui meie ja kõikide nende juurde käib. Ühistunnus on see, et keeleseljale tekib väike nõgu mistõttu hääldus muutub kuidagi sügavamaks tagapoolsemaks. Hääldusalus muutub. Tumedamaks ja siis, ja siis lähevad vokaali, tulid sealt Vene väed ja kõik see, kuna ta on palju tagapoolsem. Kui Eestis ei lähe. Ja näiteks, mis on nüüd võib-olla kõige levinum võõrkeel, mida eesti koolides õpitakse inglise keel ja siis väga oluline vahet teha, näiteks pikaliilia lühikese Liil. Lühike ei lähene veele, murdeti ongi peaaegu heega samastunud ja muidugi total inimestel, mida noorem, seda lihtsam on suhteliselt kerge nüanssi omandada, sest see kuuldeaparaat töötab veel väga puhtalt, aga täpselt ja inimene on võimeline jäljendama, aga vanemas eas muutub see raskemaks, aga seal ütleme, vanemal keeleõppijal on kasulik teada, et tõesti, kui on vaja lühikest, kahe konsonandi vahele mahtuvat iid moodustada, siis ta ei püüagi seda mitte sinna, vaid ta teeb sinna lihtsalt ühe Fidži või, või pittu. Et, et lihtsalt tekib mingisugune eespoolne hääldus. Auksin või häälduse hääldus taas see nagu jah ja siis läheb iseenesest paika, seda ei ole vaja väga püüda. Kõige suurem viga, mis on, on see, et me püüame oma emakeele hääldus kujutelmade või harjumuste baasil ka teisi teiste keelte täishäälikuid moodustada, aga täishäälikud lähevad paika kaashäälikute toel. No see oli väga hea nõuanne. Me oleksime võinud täna veel pikalt ja haisu rääkida, aga meie saateaeg on piiratud puhume järgmisel korral jõuame. Järgmisel korral võiks rääkida sellest, milliseid kõige sagedasemaid vigu me eesti täishäälikute juures teeme ja sealt juhatati juba edasi siis ka täishäälikuühendite tungide juurde. Aga sealtkaudu juba terendab. Juttu jätkub kauemaks, nagu öeldakse, tuntud reklaamisõnumis. Laseme juttugi reageerida. Aitäh Einar Kraut, rahvusringhäälingu keelenõustaja. Sellega oleme oma üheksanda vestluse lõpetanud ja kohtume 10. kuulmiseni.