Tervist, mina olen Urmas Vadi ministrid vahetuvad, Kivisildnik küsib hoopiski eestlaste identiteedi kohta ja tõlgib meile jook Aaviksood. Üks suurenes Hendriku kepiga, mees kõnnib mööda vene kirjandust. See on muidugi Daniil Arms. Korralik paks raamat, oma tekst on eesti keeles kaante vahel. Mida ütleb meile madaam Powerii? Kas tehke silmad lahti või pange kinni? Oli teatris, on täna esietendus. Päevikut peab Triin Sinissaar. Head kuulamist. Üks vanaeit küünitas ennast ülemäärasest uudishimust aknast välja, kukkus alla ja purunes. Aknast, küünitas ennast välja, teine näitleja hakkas alla kukkuma, kunud vahtima, kuid pudenes liigsest uudishimust samuti aknast välja kukkus ja purunes, siis kukkus aknast välja kolmas Vanaid siis neljas, siis viies. Kui kuues Vanaid välju pudenes, tüdinesin ma nende vahtimisest. Läksin Malcevi turule. Räägitakse, et seal olla ühele pimedale kingitud heegeldatud. Välja pudenevad vanaeided on pealkirjaks ühel raamatul, mis hiljuti ilmus tänapäeva kirjastusel seal Daniil Vormsi kogutud teoste raamat ja Ilona Martson sina ja Rein Saluri olete jutud ja, ja pisinäidendid tõlkinud sina, Ilona, oled ka selle saatesõna kirjutanud Harmsi kohta. Mulle tundub, et ega eesti lugejale Harmsa ei ole mingisugune uus nähtus. Et ta On Loomingu raamatukogus juba portest või 15 aastat tagasi ilmunud maa hõlm. 10 aastat tagasi ilmus sinu tõlgitud raamat ootamatu jooming. Tundub, et, et justkui ta on kogu aeg olemas olnud, aga nüüd on ta mõnusa paksu raamatuna olemas ja kõik need tekstid on seal koos, mis on tõlgitud. Ja võib-olla võikski alustada tema sellisest päritolust. Et ta on elanud kunagi Piiteris ja see aeg on hästi huvitav, mil ta on elanud ja mida ta tegi. Ja meie eesti kirjandusest teame, et meil oli selline tüüp, kes oli suure pika toikaga käis ringi, tema oli, tema oli Kristjan, Jaak Peterson, aga, aga neil Venemaal biitris kõndis Daniil Harms peksis lapsi. Ilona Martson, kuidas selle Hormsi ja, ja tema tema aja ja taustaga on? Arvesse eluaastad on siis 1905 kuni 1942. Nii et me kujutame ette, et siis, kui noormees astus ellu, siis oli juhtunud juba üht-teist Venemaa ajaloos, eks ole, eriti Piiteri ajaloos oli toimunud bolševistliku riigipööre ja kõik needsamad asjad, mis mis, mis kogu koguma ühiskonda tegelikult raputasid, olid Joharnsi peal nagu ilmselt samamoodi ja äraproovitud pärines üsna haritud perekonnast. Tema isa Ta oli Lev Nikolajevitš Tolstoi isiklik sõber. Ta isa oli Sistolstoilane, väga usklik inimene. Aga Harmsi ennast kasvatasid põhiliselt naised, ema ja tädi tädi oli tütarlaste gümnaasiumi direktriss ja ta sai sellised päris korraliku koduse intelligentsi hariduse. Samas ülikoolis ta ei õppinud ka gümnaasium, minu meelest tal ta küll lõpetas selle, aga see lõpeb, vaata, mine käis ka niimoodi, nagu ma aru sain, siis sellistes ajamistes muutuste tuules, et see oli rohkem formaalne poiss, oli õudselt andekas juba algusest peale. Aga kõva boheemlane. Ja muidugi Kristjan Jaak Petersoni suhteliselt raske armsi võrreldusest Harzsoli nimelt Anglofiil. Et tema nimigi haaramseks ole, oli siis ikkagi ka sellise inglise keele eeskujul tegelikult kodanikunimi oli tal siis Juwatšov ka, aga siis jah, ta nagu tegelikult kasvas revolutsioonieelses Peterburis ja ütleme lapsena, mis oli tegelikult maailmalinn, et palju seda vene kultuuri oli seal küll kõvasti, aga samas selle kõrval oli väga palju ka kõike muud, eks ole, prantsus, tinglist, saksad ja nii edasi. Et tegelikult see seltskond, kes seal elas, oli üsna rahvusvaheline. Noh, me teame juba, et eestlasigi oli revolutsioonilises Peterburis üsna kõvasti, eks ole, aga samamoodi oli seal päris kõvasti ka teisi välismaalasi. Ja siis see, mis Harchy sünnitas, oligi tegelikult selline metropol. Kahjuks, aga siis sattus inimene ilmselt valedesse oludesse, sest peale revolutsiooni kahekümnendatel aastatel huvitavaid fakte liikus seal teisigi ringi, eks ole, et ega need Peterburi intellektuaalid olid kõik kaunis värvid. Aga mis puudutab siis Harssija tema sõpruskonda ehk siis luulerühmitust, mis võttis endale nimeks operioodid, rühmituse nimi tegelikult oli oper juu ehk siis Abydinjerjalinevais Kustva reaalse kunstiühendus. Nemad olid siis nii-öelda selline viimane avangard põlvkond, mis siis kiirelt Staliniseeruvas Venemaa üldse oli, oli lubatud või tegutses, eks ole, ajale vastu ja oma hukule vastu. Kas need harus lapsi peksis, noh, see on muidugi iseasi, ta oli lastekirjanik nimelt. Kuigi ta vihkas, jahta vihkas ta kuulutas kõigile, ta ei salli neid. Ja ega tal, kas tal endal lapsed olid, selle kohta andmed puuduvad, naisi oli tal küll terve pinutäis. Ta oli selline naised, talle väga meeldisid ja oli ka ise mitmeid kordi abielus. Aga jah, ma arvan, et see oli rohkem poos. Sest et need esinemised põhilised Harmsis, teeniski raha sellega, et luges lastele ette oma luuletusi ja samuti ka tema sõbrad, teised oper, juudid, tegelikult see sissetulek tuligi ste kirjandusest lasteajakirjas. Siis Jos avaldatud avaldatud juttudest ja luuletustest. Ja kui Harmsasse üles astus, siis lapsed olid sõna otseses mõttes sillas. Et, et see, kuidas ta esines, oli olnud ikka täiesti võrratu. Mind hüütakse katud Siilaseks. Ma võiksin sellest ükskõik kellel kõrvad peast kiskuda, aga esialgu ei anna mulle rahu, Jean-Jacques Russo kuulsus. Kuidas küll tema kõike teadis, kuidas lapsi mähkida ja kuidas neid sisid mehele panna? Mina tahaksin samuti kõike teada. Ja ma muidugi teangi juba ainult pole oma teadmistes kindel. Laste kohta teame täpselt, et neid pole vaja mähkida, vait hävitada. Selleks rajaksin ma linna keskele augu ja viskaksin lapsed sinna. Et August kõdunemis lehka tuleks, võiks nad kord nädalas kustutamata lubjaga üle valada. Sellesse auku lükkaksin ma kõik saksa lambakoerad. Need sellest, kuidas neitsid mehele panna. See on minu arust veelgi lihtsam. Seaksin sisse ühiskondliku saali, kuhu ütleme kord kuus, koguneks kogu noorus kõik, alates seitsmeteistkümnest kuni 35 aastane peaksid ennast alasti võtma Jäppicki saali jalutama. Kui keegi kellelegi meeldib, eraldub see paar nurga taha ja uurib seal teineteist juba detailsemalt. Unustasin öelda, et kõigil peab kaelas rippuma kaardike nime ja aadressiga. Hiljem võib sellele, kes kõige enam meeldis, kirja saada ja sõlmida tihedamaid sidemeid. Kui aga mõni vana või vanamoor ennast asjasse segab, siis soovitan nad kirvega maha lüüa ja visata sinna auku, kuhu lapsedki. Kirjutaksin minus peituvatest teadmistest veelgi kuid kahjuks pean minema poodi mahorka järele. Tänavale minnes võtan ma alati endaga kaasa tugeva jändriku. Kepi. Ma võtan selle kaasa, et kolkida ette satu, võid lapsi. Arvatavasti sellepärast mind caput siinlaseks ühitaksegi. Oodake ainult lurjused. Ma kisun teilt kõrvad peast. 12. oktoober 1938. Ilona Martson, kui rääkida selle aja taustal sellest tekstist, noh, võib ju öelda, et noh, absurd, mida ta ju ongi. Et ja selle eesmärk oligi olla hästi mõttetu, võimalikult mõttetu. Aga kas sellel on üldse mingisuguse välise reaalsusega mingit kontakti nendel tekstidel? Ja isegi ju see, mis mõtlesin lühend operi Uueli tegelikult objediniini realinoways, kust tegelikult operioodid väga rõhutasid seda, et nad on seotud reaalse eluga meie võib-olla tajugi seda, kuivõrd seotud need tekstid selle reaalse eluga tollal tegelikult oli, aga kui me näiteks Loeme lugu sellest, kuidas tegevus areneb, ühiskorter Tõnis, eks ole, ja keegi seedia röövib laua pealt tüki võid, paneb selle suhu ja põgeneb uksest välja, kusagile teise tuppa, kus ta siis üritab selle või maha ärida olles selle suust välja sülitanud, siis tegelikult reaalselt mõeldes selle peale, mis toimus Nõukogude Venemaal, kus siis elasid pead-jalad koos vanades aadlikorterites kümned perekonnad ja kus siis tõesti toiduainet puudus oli selline, nagu ta oli, siis seos on üsna märgatav, Jelizaveta pommi puhul on ju selge, see on näidend siis, mis ilmus esmakordselt Rein Saluri kogumikus maailm 90.-te keskpaigas eesti keeles. Aga Jelizaveta pommi puhul on, on selge, et, et tegemist on siis tütarlapsega, kes poeb oma tuppa Bachi tahust lahtidega ja ukse taga klapivad KGB lased, eks ole. Kes milles Jelizaveta Bam süüdi on, aga tahavad teda arreteerida, ära viia. Nii et kaasaeg on üsna üsna selgelt sees, aga no eks see kaasa ka Harmsi kaasaeg oligi piisavalt absurdne. Kas see lisapommi näidend, mida sa just kirjeldasid, võib-olla ka sellised tekstid, võivad olla ka põhjus, miks armsa arreteeriti ja miks ta mingil hetkel kadus, tema surm on kõneks selline hägune ja tema tekstide saates on ka selline juuksekarva otsas rippuv. Jah, tegelikult see esimene arest, mis toimus, ma ei olegi aru saanud, mis põhjusel teda mitu korda viidi minema lihtsalt tänavalt kui inglise spiooni, sest ta kandis hiiglaslikku ülikonda, kedrisid, suitsetas piipu ja oli üldse nagu sellises nõukogude tegelikkus sihuke natuke teistmoodi figuur, lihtsalt UFO Jahni jess voi, eks ju. Aga esimene arest oli minu meelest tal suhteliselt lühike, ta oli paar aastat ainult tasumisel ja see siis toimus 30.-te aastate alguses pärast tuli sealt vanglast välja ja oli üsna reibas. Nii et vot need, mis ma olen lugenud näiteks Carney, Tšaikovski lastekirjanduse ja üldse vene kultuuriloo üks selliseid võtmefiguure kirjutab oma päevikutes, kuidas ta kohtus armast Harmsi tänaval, kes oli just vangist vabanenud ja viskas nalja, rääkis kui palju nalja sai vanglas? Hilisem aeg oli ikkagi üsna traagiline, sest põhiliselt duett elatisallikad kukkusid kokku, et isegi lasteajakirjad ei võtnud siis Harmsi eriti avaldada. Ja lihtsalt oli selline, noh, ikkagi näljaperiood saabus Harmsi perekonda, Taljust abielus ühe noore noore tütarlapsega Mariina maalitšiga, Nad ikka täiesti reaalselt nälgisid juba enne Leningradi kaadi. Nüüd, miks võeti haaramseteist korda kinni, siis juba oli su tantlasel 41. aasta ja sakslased lähenesin üsna intensiivselt Leningradile siis ja, ja Hars võeti kinni jälle järjekordselt ilmsed mingisuguse luurajana luuraja või mingise spiooni pähe ja siis ta surigi tegelikult KGB haiglas hullu selles haiglas simuleerida hullumeelset 42. aasta siis blokaadiaegsel talvel ja ilmselt nälga. Või vähemalt noh, niimoodi on nii, niimoodi niimoodi öeldi siis sellele noorele naisele, kes talle käis sööki viimase ühel hetkel. Optiline pettus, Simeon Semjonovit pannud prillid ette, vaatab mändi, Jäneb männi otsas, istub Talumees ja näitab talle rusikat. Siin on siin võtnud prillid ära, vaatab mängija, näeb, et seal istu, kedagi. Sime, andsime juba nupp prillideta, vaatab mändi ja näeb jälle, et selle otsas istub talumees ja näitab talle rusikat. Siin on võtnud prillid ära, näeb aga, et männi otsas ei istu kedagi. Simons ei suvatse sellesse nähtusesse uskuda ja peab seda optiliseks pettuseks. Siis hakkas levima ka selline huvitav fenomen nagu sisse pseudoHarmsa ehk siis ehk siis anekdoodid, mille oleks justkui kirjutanud Harms. Anekdootide peategelased olid Puškin, Lermontovi, Tolstoi, turgi ja nii edasi aga reaalselt. Ta oli siis tegemist tegelikult hoopis mingisuguste teiste inimestega, kes neid anekdoote kodutseerisid. Need anekdoodid on ka siin raamatus kirjas. Aga need on ka sellised linnalegendid või need on teada, et need on ikkagi Harmsi anekdoodid. Tähendab on mingi hulk anekdoote Harmsil endal ka Puškini elust, näiteks viis juhtumit Puškini elust. Naasele Puškini läbiv tegelane kirjanduses toimub siin ja seal välja, eks ole, Puškin nagu krokodill, kes on nagu selline põhielemente vene kirjanduses, et et ei, oleks justkui nagu ka venelik loom, aga ikka ikka tuleb igalt poolt uskiniga samamoodi. Teadupärast ta ei olnud noh, ütleme vanaisa oli Peeter Suure Moorlane, eks ole. Aga jah, et, et miks ma tegelikult ja reaalselt ikkagi need ütleme, see väike tsükkel, anekdoote pseudoneed ei olnud ikkagi Harmsi kirjutatud. Aga miks nad siiski siin raamatus on, et eks ma olen lähtunud traditsioonist. Kuna Vene Venemaal ikkagi ka nendes raamatut, mis on noh, ütleme sama tüüpi nagu see valja pudenevad vanaeided. Kell neid anekdoote tsiteeritakse, et see on niisugune huvitav näide, kus looming on hakanud elama täiesti iseenda elu ja sinna juurde kasvavad mingid uued asjad, mis oleks nagu justkui Harmsi omad ja samas teiselt poolt näiteks mulle tähekeses avaldanud mitmeid anekdoote, mis on tegelikkus, Harmsi lugude ümberjutustused, mis tegelikult rahvasuus liiguvad ringi anekdootide, me keegi ei mäletagi, et kes on seal Aga kui vaadata nüüd seda eesti traditsiooni, siis kas Harms on jõudnud ka siia ja tegelikult eile, kui me rääkisime sinuga, see on siis me rääkisime, et, et arvatavasti Mehis Heinsaar on hästi tugevalt mõjutatud temast või noh, igatahes on neid lugenud ja mingid sarnasused, et tema sellise unenäolise maailma ja Harmsiga on Jah, heinsaar minu meelest on seda ka mitmel pool ka välja öelnud ja kui vaadata näiteks sellist väljaannet nagu epifaania, kuhu mehiste pidevalt kaastööd siis seal, sinna on ta ka ise mõningaid Harmsi päeviku tõlkeid sinna seal avaldanud ja ka mingeid lühi lühijutte. Eks see muidugi, kuidas üks kirjanik üks mõjutab teist, see on nagu alati väga individuaalne subjekt, stiilne, eks ole. Aga minu meelest on kuskilt ka läbi lipsanud see liin, et härra Pauli kroonikad oli, noh, selle ava. Võtmeks alguseks oli just see Harmsi kogumik maailm. Vähemalt mina olen niimoodi aru saanud. Aga omas Harssi mõju on tunda, vähemalt mina loen välja seda ka näiteks Aapo Ilvese viimase ajajuttudes, ma loen seda välja Vimbergil. Mingites pööretes ma aeg-ajalt näen seda näiteks. Jan Kaus on öelnud ka, et tema oks Harms, Daniel Hars õpetas seda, kuidas ühe lausega üles ehitada maailm. Garrett tulite Kiievi poole ja ei leidnud teda kodunt. Ikkagi oli samal ajal poes ning ostis sealt suhkrut. Liha. Karat tõlgin togis tiga keevi ust ja oli juba valmis killakist kirjutama, kui äkki näeb. Ikkagi tuleb käe otsas Vakstust kott. Krateegin silmastiga, keevitia hüüdis talle. Ma ootan teid siin juba tervet Tõnni vale niisugust ikkagi. Sellest, kui ma kodust välja läksin, on möödas vaid 25 minutit, seda ma ei tea, arvaskarateegin ainult et mina. Ta on juba tund aega, ärge valetage, ütlesid ikkagi, teil võiks piinlik olla, armuline härra pastaskarateegin, suvatsegi siiski ma väljendeid valida, mina arvan, et alustest ikka keeb, kuid kurat, katkestas teda. Teie arvate, ütles ta, aga siin katkestas karateeginudki, kakeeri, ütles. Oled ikka kihvt kutt küll. Need sõnad ajasid karateeginil hinge nii täis, et ta krahmas, endal sõrmedega ninast jätistas vastutikageevit. Seepeale tõmbastikaki Jeff kotist kõige suurema kurgi ja virutas sellega garantii vastu kolu. Karateegin haaras kätega peast, kukkus siruli ja suri. Vaat milliseid tohutuid kurke praegu poodides müüakse? Kui sõita näiteks bussiga siis seal on võimalus kas seista või istuda. Aga istuda saab ikka siis, kui mõni koht on vaba. Kui tõmmata see väga labane võrdlus eestlaste ja meie identiteediga, siis mis istekoht meile tänud on? Seda teavad Jaak Aaviksoo ja Kivisildnik. Kvaarium 24. Tere filosoofiline vikerraadio kuulaja, tänases akvaariumis eksponeerimine teile sellist kuldkala, millist pole enne näinud, mu daamid ja härrad, lubage esitleda endine kaitseminister ja sõjaraamatut detsensor, tänane valeprohvet sõna otseses mõttes ja kohe varsti haridusminister. Tema filosoofiline läbinägelikkus Jaak Aaviksoo ise. Aaviksoo vägitegusid ei jõua ühe kalendriaasta jooksul üles lugeda. Igal juhul püstitas ta endale kolm monumenti juba eluaegu esimese siis kuidagi Tartu ülikoolist äriettevõtte teise siis kui püstitas eurostandarditele vastava ristisamba ja kolmanda siis, kui kirjutas diplomaatiasse kirjandi pealkirjaga info, konfliktid ja enesekaitse. Osundan olen kaugel sellest, et kutsuda teid üles kasutama tõde ning mitte ainult tõde, vaid ka vale ja pettust selleks, et ennast määratleda. Kuid päris kindlasti ei tohi lasta ennast peibutada ettekujutusest, et ainult tõe mõõgaga on võimalik tagada enda kestmine. Tsitaadi lõpp, diplomaatia info, konfliktid ja enesekaitse. Jaak Aaviksoo. Jaak Aaviksoo, kuldsed sõnad. Kommentaarid on liigsed. Praegusel ajal ikkagi see Källinnani teemandikaevandus on kogu Lõuna-Aafrikas ikkagi tootlikkuselt kolmandal kohal, nii et tuleb sealt ikka teemantid küll. Ja meile näidata tee ka seda, et kuidas teemante hinnata. No mina olen küll täielik võhik sellel alal, aga eks ma siis natukene õppisin, et, et teemandid hindamisel noh, niisuguse lasti lihtsal kujul on ka neli erinevat kriteeriumit. Et kõigepealt vaadatakse, mis värvise teemanti tükk on, et mida värvitum ta on, seda väärtuslikum ta on. Kuulsime saadet, kuula rändajat, vikerraadio heliarhiivist. Hendrik Relve räägib Lõuna-Aafrika vabariigi teemandikaevandustest ja selle riigi põhjaosast. Eesti riigis teatavasti ei leidu hõbedat, kulda ega kalliskive. Aga viljakandvat valet on nii, et tapab. Aaviksoo sõnastanud ümber rahvusliku ideoloogia põhiteesi ja selleks oli ka viimane aeg. Väljasuremine ei anna meile paradigma muutmiseks sajandeid. Vanasti ei saanud eesti rahvas olla suur jõult ega arvult, aga ta üritas olla suur vaimult. Suure vaimuprojekt ebaõnnestus, sest selgus, et vaim vajab aju, raha, töödia, plaani. Ühesõnaga üritasime, aga vaimult suureks me ei saanud ning arvult jõult jäime ülepingutuse tõttu ka väiksemaks. Aaviksoo mõttekäik on otse hiilgav, kui me ei saa olla suured jõult arvultega vaimult elagem, siis suures vales. See on hea mõte. Rahvuslikku identiteeti on vaja. Selge see, et identiteet peab ka teistest identiteeti test erinema. Aga kõik head, ilusad ja targad identiteedid on juba ära võetud. Valetaja identiteet on vaba ja see on palju parem kui mõrtsuka identiteet või vägistaja identiteet, mis on samuti vabad, aga ei vasta meie arusaamale headest kommetest. Seal oligi üks väga tähtis mõõdupuu, oli veel see, et kui see lihvitud teemant on, et kui palju on tal neid lihvitud tahke, et mida rohkem neid on, seda kallim ta on, sest sealt peegelduvad need valguse mängud paremini nagu vastu. Nii et see on tõesti väga peenteadust. Nii nagu briljant, nii on ka vale väga hinnaline ja seda tuleb hoolega lihvida, et tal oleks palju tahkusid ja valguse mäng lummaks tobukesed aegade lõpuni. Aaviksoo on oma valede õpetust jätkuvalt lihvinud ja täiendanud. Ta ilmutas Päevalehes samal teemal veel ühe kirjandi pealkirjaga valed ja pooltõed on olemas ja elus. Selles kirjatöös selgitab Aaviksoo rumalatele isikutele nagu Rein raud, lihtsaid asju, eriti seda, et valed on olemas ja kui nad on olemas, siis on neid ka väga vaja. Kui valet poleks vaja, poleks teda olemas. Aaviksoo räägib väga ilusasti, aga ilu pole tema jutus põhiline. Otse vastupidi, põhiline on mõtte. Aaviksoo kõige tähtsam ja ülla mõte on selles, et ta on suutnud lollidele selgeks teha, milleks on vaja kultuuriluulet ja ilu. Ma tsiteerin, kuulake hoolega seapeedid, kes te vastuseks küsimusele, milline on näitleja, õiglane palk, karjuta delfi kommentaariumis, näitleja palk on surm. Ja siit ta tuleb, meie elupäästja elu mõtestaja Aaviksoo Päevalehes osundanud. Jään enda juurde, väidan, et informatsioonilise enesemääramise õigusfunktsioon on omane ja olemasoluks ellujäämiseks vajalik kõigele eneseteadlikele subjektidele sealhulgas rahvusriigile. Informatsiooniline enesemääratlus ei teeni ainult ratsionaalset tõde, vaid on kantud ka teistest, valdavalt emotsionaalsetest kategooriatest, nagu usk, lootus ja armastus, aga ka ilutsitaadi lõpp. Sel ajal, kui siis leitidele sajandi tagasi see kõige suurem teemant siis ikka suure rusikasuurune. See tolleaegne inglasest kaevanduse omanik, käelinen aastal 1905. Noh et mida ma teen selle tohutu suure väärtusega rusikasuurune teemant. Mõtles, mõtles mõtleski välja. Ta kinkis selle tolleaegsele Inglise kuningale Edward kuuendale sünnipäevakingiks. Eks meiegi peame mõtlema, mida teha Aaviksoo leitud rusikasuurused eemandiga, selle hindamatuaardega puhta valega, valega mis on ühtlasi nii rahvusliku enesemääramise telg kui ka ilus usk, ilus lootus ja ilus armastus. Mina kingiks selle hoomamatu vale Eesti rahvale. Eesti rahvas ei salli tühja kohta. Äsja me kõik koos otsustasime kinkida Kreekale ja teistele maniana riikidele 41, Eesti Rahva Muuseumi. 41 Eesti Rahva Muuseumi maksab 148 koma midagi miljonit eurot. Ja selle raha uhame me Euroopa stabiilsusfondi, et siesta saaks Vahemere maades stabiilselt jätkuda. Martin Helme arvutus, kui ei usu, kontrolli üle. Me ei vaja Eesti Rahva Muuseumi. Vajame Püha vale katedraali, kus me saaksime Aaviksoo ja teiste valeprohvetite ette põrmu laskuda ning tunda oma tühisust olemasoleva ja ainuõige vale palge ees. Seni, kuni meil aga püha vale katedraali ei ole, loeme diplomaatiat seda palede piiblit, milles on passimist rohkem kui küllalt. Täna õhtul esietendub Von Krahli teatris Gustaf vääri madaam Powerii mille lavastajaks oled sina, Marianne Kõrver. Noh, muidugi tahaks kohe küsida elu õnne inimese õnne kohta, aga aga ma hoian ennast ka see, et äkki ma saan seda kunagi natuke hiljem küsida. Küsiksin hoopiski sellise asja, mis arvatavasti on sinule üsna ootuspärane. Et sa oled filmi režissööriks õppinud ja teinudki filme, peamiselt dokfilme, aga ka mängufilme. Ja see on sinu esimene kord lavastada teatris. Et mis asi see teater sinu jaoks on Marianne Kõrver, et kas ta on selline vaese mehe kino? Kindlasti ei ole teater minu jaoks vaese mehe kino, teater on midagi, midagi hoopis muud, meil see on veel, on hoopis teistsugused väljendusvahendid filmil. Ja kindlasti ei teinud seda etendust sellepärast et et ma oleks justkui võinud filmi teha, aga kuna ma ei saanud ei olnud raha, siis ma tegin seal teatrietenduse. Et kindlasti ei ole, ei ole nagu asi selles, et asi on pigem selles, et ma olen teatriga ka varem koostööd teinud selle tabamata imeprojekti puhul, mis seal ikka siis nagu lühifilmide kassett. Aga see koostöö ja need inimesed meil kuidagi oli nagu hea klappe, siis, siis tekkis juba sel ajal mul mõte, et võiks, nagu oleks, teatas ka midagi teha. Ja siis need on aastad läinud ja see mõte on teostunud. Aga mis asi see madaam power yyan või miks sa selle oled valinud? See tekst? Ma tunduv avarii on raamat, mis mulle juba nagu täismajas jättis kustumatu mulje ja kui ma selleni aastaid tagasi üle lugesin, siis see mulje või see tunne, mis raamatust jäi, oli selle võrra nagu sügavam. Ja see on üks noh, mitte võib-olla väheseid raamatuid riski jah, võib öelda, et väheseid raamatuid, mis on mis on tekitanud minus väga-väga sügavalt puudutanud ja läinud mulle väga korda selle naise lugu ja ka loomulikult see, kuidas sulle väärsele kirjutanud on. Et huvitav, Endla teatris tuli kunagi suvel või pigem juba sügisel, Tiit palu lavastusena välja Madombavri. Huvitav, miks see siis niimoodi praegu esile on kerkinud, et kas see teema milleks siis arvatavasti võib-olla mina ju veel ei ole näinud teda, ega keegi ei ole näinud, et õhtul nähakse seda sinu lavastust? Loodetavasti arvatavasti on seal küsimus mingisuguse sellise enese flektsiooniga, et kuidas inimene ennast näeb. Ja kas see on adekvaatne. Ja, ja siis ma jõuakski enda küsimusega selleni, et kuidas olla õnnelik. Marianne Kõrver, sa tead Kas ma tean, kuidas olla õnnelik? Nojah kas see on sinu lavastuse teema? Kindlasti on see üks nendest teemadest räägib inimestest, kes püüab olla õnnelik, aga ta ei, ta ei oska olla õnnelik, siis ta ilmselt otsib seda nagu valest kohast. Aga kas mina tean, kuidas olla õnnelik? Isegi kui mulle nagu tundub, et ma teoreetiliselt seda retsepti tean, kuidas võiks olla õnnelik see alati loomulikult ei aita nagu igapäevases elus selle õnneni jõuda. Aga mis puudutab seda, et, et, et ma tahan varjan nagu lähestikku kahes teatris korraga välja tulnud, et et see, see on kummaline jah, et kui, kui tekib mingi mõte sisse kuidagi liigub nagu lainetena, et minu arust oli paar aastat tagasi tuli välja kolm kirsiaeda korraga Eestis. Et see ei ole selles mõttes ka mingisugune enneolematu asi. Mõtlen ikkagi selle, meie ajab Emma porii peale, et noh, selline natukene ebaadekvaatne enese nägemine või, või mingid soovid ja nõudmised ümbritsevale pärast hukkumine, et kas see võib olla midagi meie ajale iseloomuliku või on see üldse inimesele iseloomulik? Ma ma ei, ma ei oska nagu seostada selle konkreetselt meie ajaga, et mulle tundub, et see soov olla või näida kellegi teisena või olla keegi teine või esitada endale endale ennast ümbritsevale kõrgemaid nõudmisi, kui, kui inimene ise võib-olla seda seda väärt on, kui nii võib öelda. Midagi, mis on, mis on omane nagu inimloomusele ja see on, see tunne on väljaspool aega ja ruumi kehtivat. Ja ega ruumiga ei tahaks ega oskakski teda nii konkreetselt siduda. Aga mis see siis ikkagi on, et on see vajadus alati millegi muu ja parema järgi, et noh, iseenesest seda võiks ju ka vaadata väga positiivselt, et inimene pürgib kuhugile Aga selle selle pürgimise ja rahulolematuse taga on samal ajal ka nagu väga suur selles mõttes nagu isiklik tragöödia ja see on, see on nagu võimetus võimetus leida sedasama õnne, mida, mida siis emma paari või vabalt, et ükskõik meis, kes meid otsib küll olema kogu aeg rahulolematu ja mitte suuta lugu pidada või nagu olla tänulik selle eest, mis seal, mis seal tegelikult olemas on, et see see ongi minu arvates inimhinge suur tragöödia. Marianne Kõrver selles Von Krahli teatris on nüüd viimastel aastatel teinud lavastusi üsna palju filmi režissöörid, noh nagu näiteks Markoraatia kahel korral isegi Rainer Sarnet. Ja need on küll olnud selliseid hästi-hästi, visuaalsed või isegi filmilikud lavastused, isegi võib-olla Sarneti lavastused rohkem. Kas sinu lavastas on filmilik? Mul endal on seda ilmselt üsna raske kommenteerida. Et ma kindlasti ei olnud mu eesmärk teha teha filmilik lavastust. Ma oskan ainult nii palju öelda, kui, kui ma eilsele läbimängul sain. Sõin kommentaari Juhan Ulfsaki, kes ütles, et et see lavastus koosneb väga ilusates pillikestest ja moodustab kokku ja ilusa luuletuse, et võib-olla mitte filmi, vaid hoopis Noh, seal on ka ja teatris näha. Aga ma ei tea, võib-olla see küsimus tundub nüüd pentsik, et räägitakse meestest ja naistest? Ma ei tea. Noh, mingis mõttes ongi, aga samas mulle tundub, et, et mingi erinevus meestel ja naistel on, et see teebki elu huvitavaks. Et kas naisküsimus, kuna peategelane on naine ja sa ise oled naine lavastajana ja kas see nois küsimus on ka selle lavastuse puhul, esin vahet ei ole. Et mina seda lavastust või nagu ma seda tegema hakkasin, ma kindlasti ei näinud seda kuidagi nagu naisküsimuse keskset lavastust. Et nii nagu väär ise on tegelikult öelnud, et, et ma tahan avarii, et see olen mina seda enda kohta. Ja, ja kui poleer on kirjutanud lobariistad, siis leidsime tema, et, et tegu on vastupidi, mitte feminiinne karakteriga, vaid äärmiselt maskuliinsus karakteriga. Et see karakter on minu jaoks väga maskuliinne ja ma ei usu, et siin on siin on küsimus, et kuidagi nagu soolised. Et, et ma väga loodan, et siin küsimused nagu, mis puudutavad inimloomust üldiselt. Von Krahli teatri kodulehekülje peal, kus on sellest lavastusest juttu, on selline toot võiks lause, et iga notar kannab endas luuletaja riismeid. Õudselt dialause. Marianne Kõrver, äkki sa seletad natuke lahti ju sa tead mis, mida see tähendab? Minu jaoks kirjeldab see lause suurepäraselt seda nähtust, mida selle raamatu järgi on kutsuda hakatud paarismiks. Ehk siis emma päevarii soov olla keegi teine, näida kellegi teisena ja tunda lubada oma selliseid tundeid mida ta võib-olla siis, kui võib nii öelda ei ole nagu väärt või ei ole nagu ära teeninud. Ja see, et iga notar kannab endas luuletaja riismeid, see kirjeldabki nagu väga täpselt kuidagi seda, et et kuidas tegelikult on igas hinges peidus veidi varismi ja soovi olla nagu korrakski keegi teine. Sellel aastase kunstnik Liisi eelmaa ja selle lavastuse plakat on ka selline noh, seal on nagu üks nukk ja sellised roosad värvid mis tekitab kohe assotsiatsioone barbimaailmaga. Kui me seda plakatit tegime ja ja ühtlasi ka, et siis me lihtsalt üritasime kokku panna võimalikult väga erinevas stiilis ja väga palju elemente, mis mis kuidagi peegeldaks või, või kuidagi nagu kirjeldaks seda sel hetkel küll täiesti nagu naise unistuste maailma. Ja, ja meil oli väga erineva statistikas erinevaid filmeistillid, mingeid postkaardid ja ühtlasi ka nagu barbimaailma ja sellise nagu koomiksimaailma mingisuguseid naljakaid asju kuidagi vormus, nii et see plakat oli just nimelt selline nagu Barbistilisust. Et, aga noh, et see tähendab ise nii väga, võib-olla barbimaailmast ei räägi. Või selles statistikas ei ole Päevikuid on ikka ja alati hea lugeda, sest seal on kõik kuidagi salajane ja isiklik. Aga Triin Sinissaar päevik pole mitte lihtsalt päevik, vaid lausa reisipäevik. Neljapäev, 24. märts lendamine ei ole tõesti minu rida, eriti sellise tuulega nagu täna. Tallinn-Helsingi lennuk raputab üsna tugevalt, hoian istmest kinni ja mõtlen, et see on mu elu kõige hullem lendamiskogemus. Ilmselt muidugi liialdan, küllap on olnud sama vastikuid ka varem. Helsingi-New York möödub juba märksa sujuvamalt ja mul on kaheksa tundi, et lugeda läbi üks ammu pooleliolev raamat. Ma vist ei vali oma lennukirjandust just kuigi targalt. Miskipärast satun just seal alati lugema raamatuid, mis panevad mind surma peale mõtlema. Kõige tipp oli muidugi Tiibeti surnuteraamat aga see oli mitu aastat tagasi. Praegu on mul käes ken Wilberi arm ja meelekindlus. See on raamat tema naisest Treiaste, tema võitlusest vähiga, mille kätte ta lõpuks siiski suri. See kõlab kurvalt, aga tegelikult räägib see raamat haruldasest vaimsest jõust. See oli ilus surm, mida võib kogeda meel, mis on elus ja iseendas selgusele jõudnud. Võib-olla sellega ongi seletatav see animaalne hirm, mis mind lennukites valdab, hirm mitte olla valmis. Võib-olla valima oma lennukirjandust siiski hästi. Või valib see kirjandus minu valib hetki, mil ma olen vastuvõtlik sunnib mind tegelema teemadega, mis kodus diivanil ei oma nii suurt tähendust. Ameerika nii palju, kui ma seda taksoga ühest lennujaamast teise sõites näen, üllatab mind kõigepealt oma tavalisusega tuttavlikkusega. Võib-olla on see seotud äärelinna puitarhitektuuriga, võib-olla sellega, et liiklus käib õigetpidi võib-olla sellega, et kõiki neid erinevaid aktsenti olema kuskil maailmas juba varem kuulnud. Kuna meie teine lend hilines ja lennujaama vahetus võtab aega, jääme kolmandast lennust maha. Leiame odava hotelli sealsamas lähedal Queensis ja seal möödubki minu esimene öö Ameerikas. Reede, 25. märts Luivil kentacki Humana uue dramaturgia festival, millel ei ole mingit pistmist samanimelise kaltsukaga, toimub siinse teatri kolmel erineval laval. Festivali rahastab Humana nimeline kindlustusfirma. Teatrile tähendab see võimalust korraldada juba 30 viiendat korda USA kõige olulisemat algupärasel näitekirjandusele pühendatud festivali. Humaanale tähendab see võimalust osta head karmat kompenseerimaks vahel mitte just kõige eetilisemaid ärivõtteid. Ajavahe teeb natuke liiga, sellepärast tundub õhtul kell kaheksa esimesele etendusele minnes, et käes on pilkane öö. Viitasin ahtribi näitemäng nimega Bob räägib tegelasest nimega Bob ja naeruvääristab ameeriklaste harjumusi endale vägisi suurmehi luua. Teine lavastus, viie noore autori ühisloominguga end muudab mind kärsituks. Mitte et ma ei mõistaks noorte inimeste kalduvust tapokalüptikale. Ah, ükskõik, kell on üks öösel, Eestis on juba hommik, ei jaksa rohkem kirjutada. Laupäev, 26. märts. Leian, et mulle meeldivad ameeriklased. Vähemalt esmatasandil on nendega äärmiselt lihtne suhelda, sest nad on sõbralikud, lahked jutukad, olgu see pealegi tobe, aga minu meelest need möödaminnes tehtud komplimendid on armsad. Üks väga tore asi on see, et aktsest teatris töötavad kõik publikuteenindajad vabatahtlikena silma järgi umbes pensioniealine seltskond, nende hulgas muuseas ka mehi juhatab vaatajaid kohtadele, hoolitseb suveniiriletti ja snäkkide eest ning kuuldavasti isegi sõidutab näitlejaid või hangib midagi, kui tarvis on. Vastutasuks saavad nad tasuta etendusi vaadata, kuid näib, et sellest isegi olulisem on uhkus kuuluda omamoodi klubisse. Täna vaatasime kolme lavastust siiani parim festivalil nähtud asi Adam räppi kirjutatud ja lavastatud monotükk läks paradoksaalselt pooltühjale väikesele saalile seest õhtune suure lavatibi komöödia kogusmeergava täis saali. Nii juhtub. Pühapäev, 27. märts, rahvusvaheline teatripäev. Siin ei teata sellest midagi, selle asemel tähistatakse naisteatritegijate paneeldiskussiooniga. Sman päeva svamm tähendab see pood või minna hoopis näo. Tunnen end naisloovisiksusena natuke süüdi, et ma ei suuda selle naisloovisiksuste teemaga kuigivõrd kaasa minna. Kaks etendust, üks pigem hea, teine, pigem halb. Tutvume kohalike dramaturgi idega selguvad dramaturgi deprobleemid on kõikjal maailmas täpselt ühesugused. Ilmselt ei tohiks. Natuke ajab mind närvi see, et ma pole jõudnud ridagi kirjutada. Miskipärast oli mul selline illusioon, et reisi peale nii palju vaba aega ja festivali etendused annavad põnevaid impulsse ja stsenaarium valmib kohe. Iseenesest. Vaba aega ongi ja festivali etendused tekitavad mõtteid ka. Aga samas on väsimus nii suur ja mõtet nii laokil, et ei oska neid hetki kasutada muuks kui lõõtsutamiseks. Esmaspäev, 28. märts Vaba päev. Festival on läbi, saame hakkama tüüpilise euroopaliku veaga. Püüame minna jalgsi kohaliku kaubanduskeskusesse, mis asub juhiste järgi viieminutilise autosõidu kaugusel. Kõnnime üle Luivillijad, Jefferson Willi eraldava silla kuid teisel pool jõge saab kõnniteeotsa pärast ebaõnnestunud turnimist kiirtee äärsel eraldusribal. Teeme seda, mida oleks pidanud kohe tegema. Võtame takso. Ta ütelda hakkan täna juba Smuul Thokist natukene väsima. Sõbralik huvi on tore, aga ma ei jaksa enam seletada, kust ma pärit olen. Mida ma Luivilist teen? Päris hea meelega tõmbun hotellituppa kirjutama, natuke isegi edeneb, võib-olla ma jõuan kevadeks valmis. Teisipäev, 29. märts. Kaarti uurides selgub, et meie eilne kaubakeskus asus naaberosariigis teisel pool jõge algab Indiana. Niisiis võin uhkelt märkida, et olen külastanud kolme USA osariiki. Hommikul palume endale veel teatrimaja tagaruumides väikese tuuri teha ja siis lennuki peale. Lennujaamas suudan ka natuke kirjutada, mis on hea. Kuigi ma ei saa siiski aru, kus on see kõikehaarav inspiratsioonipuhang, mida ma ootasin. Kolmapäev, 30. märts taas New Yorgis. Linn mõjub ergastavalt. Hakkan vaikselt aru saama, miks öeldakse, et New York on kõigi maailma riikide sulatusahi. Siin on natuke Euroopat, natuke Aasiat. Kahjuks on meil maru vähe aega, et selle kõigega tutvuda. Teeme midagi, mida mina kunagi varem elus teinud ei ole. Läheme bussituurile. Kuigi lõpuks oleme bussi avatud, ülakorrusel kringliks külmunud, tasub see siiski vaeva, sest näeme paari tunni jooksul kindlasti rohkem kui jalgsi. Neljapäev, 31. märts tagasi Tallinnas. Olen täiesti väsinud, 24 tundi magamata. Mõtted on mööda ilma laiali, aga kõige rohkem olen ma praegu lihtsalt rõõmus selle üle, et ma olen kodus. Kui hea on elus olla ja küll see inspiratsioon ka tuleb. Tänase kultuurikaja tegid Kivisildnik, Viivika Ludwig ja Urmas Vadi Harmsi tekste, luges Maria Klenskaja. Päevikut pidas Triin Sinissaar kultuuriga, tänab EP Tõnsot. Kuulake meid ka internetist vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni.