Hea luulesõber. Täna kuuleme Iivi Lepiku koostatud kava Ilmi Kolla loolast kirjavahetusest Debora vaarandega. Täna meenutame varalahkunud luuletajat Ilmi Kolla. Siin maa peal jõudis ta elada ainult 21 aastat aga jättis siiski jälje meie kultuurilukku pärast silmi kulla surmani olnud kolm luuleraamatut. Luuletused 1957, minu kevad 1983 ja kõik mu laulud 2009. Ilmi kollast ja tema luulest rääkides meenub kõigepealt luuletus pealkirjaga kratt hetked. Selle luuletusega on seotud selline lugu. Pärast tema surma Tallinnas Kivimäe haiglas leidis palati õde Ilmi kollast järelejäänud paberite hulgast luuletuse nukrad hetked, käsikirja luuletus meeldis ja õde kirjutas selle ümber oma laulude vihikusse. Hiljem näitas seda teistele ja teised kirjutasid selle oma vihikutesse. Ja Ilmi Kolla luuletus nukrad hetked. Seda peeti kaua aega. Tema viimaseks luuletuseks algas oma ebatavalist teekonda. Mõned kuud hiljem räägiti nukritest hetkedest juba Tartus. Lätikeelne tõlge levis isegi Riia üliõpilaste hulgas. Võlub selle luuletuse inimlikus avameelsus ja lihtsus. Ta kirjutas selle luuletuse 25. novembril 1953. aastal Surjus Männas saare talus. Õunapuud, millest selles luuletuses jutt on olevatel praegugi alles. Ilmi Kolla õppis oma lemmikpoeetide Juhan Liivi Marie Underi ja Juhan Sütiste luulet uurides ühes kirjas Lehti metsa Aldile oma sõbratarile kirjutas Ilmi Kolla. Kirjutajate läheks laule ja ei tea mis veel kõik. Kui ometi saaks kord puhtalt rikkumatult paberile selle tule, mis mind piinab. 2007. aasta ajakirja Looming kümnendas numbris avaldas Sirje Olesk kahe luuletaja Debora Vaarandi ja Ilmi Kolla kirjavahetuse. Debora Vaarandi oli tollal Kirjanike Liidu luulekonsultant Anne Reemann ja Marju Männik, vahendavadki meile neid kirju ja luule. Seda helendus ja valgust, palju sära, helgust. See on nagu uue algus, uute teede selgus. Tulvil päikest täis tuba, sinu juuksed, silmad. Kas on tõesti jõudnud juba kevadised ilmad? Mul ei olnud palju sõpru liivakuhjast, sõber sai keset imekitsast aeda. Silmaring mul küllalt lai, kuhugi ei osanud, vaata kui end äkki leidsin ma tänavalt, mis mulle seni kostis läbi värava. Veebruar 1948. Surju. Kallis, seltsimees kolla, olen ammugi tahtnud teiega kokku saada ja natuke juttu ajada, aga miskipärast pole see korda läinud. Tahaksin teada, kuidas te töötate, kuidas elate, mida plaanitsete. Kas te ei võiks mulle kirjutada kirja või veel parem, kui Tallinna tulete siis ka mind üles otsida. Loomingust paluti mind vastata teile ühe teie luuletuse üle lilla nõmme kohta. Minu meelest on see luuletus kirjutatud nii-öelda kahel plaanil. Üks on väga intensiivse meeleolu edasiandmine sügisene loodus ja äsja ära saadetud kiri kallile sõbrale. See on alguse kolmes lõpu kahes salmis, keskel on, aga nagu teisest ooperist on nagu varjatud tõelisi tundmusi ja loodud trafaretselt kujundeid nagu päikese tuld, talgurõõmu, kolhoosipidu ja muu sarnane, et oleks positiivne ja kena porgandid rinnust saadik, muide ja õunapommid on siin hoopis sobimatud. Siis keskmises osas on nipet-näpet ilma kindlamatiivita. Jääb ähmaseks, kes need noored on, millest nad unistavad. Seitsmes salm peab luuletusele andma ideelise sisu, aga küllap teisegi saate aru, et nõnda seda ei anta. Tahaksin, et te selle luuletuse ümber töötaksite, et seal oleks tunda, kes on kirja kirjutaja, kas teie või kolhoosineiu. Missugune vahekord, missugused unistused teid kahte köidavad ja nii edasi. Ka see kolhoosi linnas tuleb ootamatult. Sel aastal on ette näha noorte luuletajate jaoks mitmesuguseid üritusi seminar loomingu juures ja vist jaanuaris noorte autorite kokkutulek. Loodan teid vähemasti sel puhul kindlasti näha. Soovin teile südamest tervist ja edu töös. 26. september 1952. Debora Vaarandi. Minu aadress on Narva maantee 86 üheksa. 29 kuni 30 september 1952. Seltsimees Vaarandi palju tänu teile kirja eest, ausõna, see üllatas mind veel rohkem, aga rõõmustas. Ei oodanud ja üldse olen viimasel ajal eemale elust ja kõigest. Aga teate, vastata on ka raske. Võib isegi öelda, et mul on väga vähe kirjutada enesest ja oma tulevikuplaanidest veel vähem oma tööst. Kui olin Tallinnas umbes pool aastat, töötasin seal sädemest pioneeriosakonnas kirjandusliku kaastöölise kohal. Täitsa huvitav ja tore oli, sest et mulle meeldivad ja palju materjali tuli tuua väljastpoolt Tallinnat. Mulle anti väga palju komandeeringuid ja reisida ning uutes kohtades sõita, meeldib mulle hullusti. Nii sõitsingi Eestis risti-põiki mööda pioneerilaagreid poole ning tegin suvel, kui teised puhkustel olid meeleheitlikult toimetuse tööd. Kindlasti oleksin seal praegugi, kui mind poleks Tallinnast ära toonud, üsna lihtne. Kuid ikkagi üsna tõsine põhjus. Mul polnud korterit. Paar kuud elasin Mart Raua juures, kuni minu pik külaliseks olemine muutus ebasobivaks. Siis päästis mind mu truu sõbratar, väike kirjandushuviline lehti metsa alt. Ja terve suve elasime imeliste naljakad boheemlaslik elu. Lõpuks pidin ma vahele jääma. Ma elasin kogu selle aja Tallinnas sisse registreerimata ja nii ei jäänudki mul muud üle, kui tuli sõita tagasi. Ma ei rääkinud töölt, toimetaja jällegi tõelist põhjust vaid vabandasin end kehva tervisega ja lõpuks ta vabastaski. Mind ma ei mäletanudki, sest ma ei ole terve. Ma ainult pole jänesest hoolinud ega hooli praegugi. Siiski nüüd on minu tulevikuplaaniks hankida tuusik Taageperas, noh, eks ma siis vaatan jälle, mis saab edasi. Võib-olla on siis juba kevad saanvast jälle kuhugi sõita, kuskil uues kohas end mõneks nädalaks sisse seada, end igasugustesse seiklustesse mässida ja siis jälle kuhugi edasi minna. Nii on minuga ikka, nii on see olnud mitu suve ja kestab arvatavasti veelgi. See on halb, kuid see on ilus. Rohkem ei ole mul tulevikuplaane, uued plaanid ja ideed tulevad äkki üleöö niisama, äkki püüan neid ellu viia või nad kaotavad oma võlu ja siis on parem mõelda välja midagi uut. Kopsud, vaid mul nahka õppimise, pideva töö ja palju muud. Isegi mu balletitundidest ärge naerge, mida hakkasin võtma ühe uue tuju ajel ei tulnud midagi välja just samal põhjusel. Ja poleks niikuinii midagi välja ei tulnud, sest mul pole raasugi püsivust ja luuletused. Teate, kui teil kunagi on aega ja tahtmist nende jaoks, siis lubage ma annan teie lugeda oma need laulud, mida ma olen kirjutanud, noh, nii ainult enesele meeldivamad kui need, mida olen tootnud ajalehtedele. Meistaga õnnestub mul väga vähe ja nende kallal ei taha enam jännata. Mulle tundub, et see on tühi vaev veel midagi ümber teha ja et seda, mida ma esimese hurraaga paberile panen, ei tohi enam muuta. See on puha vale, kuid teisiti pole harjunud. Tänan teid minu laulu üle, lilla nõmme läbivaatamise eest. Ma püüan selle kallal pusida, kuigi kahtlen, kas midagi välja tuleb. Iseennast ei olema kunagi nendes luuletustes kujutanud, mida kuhugi saatnud olen. Ma alati katsun ainult näidata mingit kolhoosi neidu, õpetajat, kirjakandjat või kedagi teist. Päris iseenesest ei saa kirjutada, sest ma ei ole midagi. Ja minul ei ole midagi. Need salmid, mida ma kirjutan enesest, on väga-väga kaugele roositaritesti õpetaja annadest. Nii. Nüüd peatun maal, Holgunud metsas, sõidan jõel. Ja unistan, pagan teab millest. Isa, mul töötab siin traktorijaamas, vend käib algkoolis ja neile mõlemile meeldib, et olen natuke aega nende juures. Siin on praegu nii kena, kuid ma tean, et ma lähen varsti jälle kuhugi, sest kured lendavad ära ja mulle tulevad jälle uued plaanid ja mõtted. Sügis teeb hinge nii haigeks ja kollased lehed ning rändlinnud meelitavad ja teevad hullusti rahutuks toks. Kirjutage mulle veel. Palun tervitus. Ilmi Kolla. Palju juttu, palju sõnu, tehtud, mittemidagikavad, hiiglasuured, mõtted, vahel pole sedagi. Vaikselt tööta, küllap näevad tulemustest isegi tööta, tasa, kiitlemata. Rutem, jõuad edasi. Lugesin oma kirja veel kord läbi ja leidsin, et kõik pole päris õige. Mul on siiski olemas omad sihid ja plaanid ja ma olen optimist, palju rohkem, kui seda näitab minu kirja esimene pool. Ma olen kaotanud mitu aastat, minu vanad klassikaaslased on juba ülikoolis, kuid ma tahan siiski veelkord õppida. Ja ma pean seda lubama, sest muidu ma viimaks ei täida. Sügisel tähendab, alles aasta pärast hakkan õppima ja lõpetan oma pooleli jäänud keskkooli. Ma mõtlen, et ega selleks polegi veel liiga hilja. Ega ma sain ju alles 19 aastaseks. Lõpetan selle hakkan, ütleme edasi Ülikoolis. Seni aga lähen sanatooriumi, vast seekord õnnestub. Vastu on seekord rohkem jõudu. Teile aga tahan raporteerida aeg-ajalt, kui kaugele on minu plaani ellurakendamine? Nõudke palun seda minult, olge karm, ma siis kardan ja ei lase end vedada uutel tujudel. Ootan, et kirjutate mulle veel. Ilmi Kolla. Teine jaanuar 1953. Head uut aastat, seltsimees kolla. Andke mulle andeks, mu vastus teile nii kaua viibis. Alguses lootsin teid kohata Pärnus noorte autorite kokkutulekul ja siis hiljem loomingus seminaris. Nüüd ma ei teagi, kas te pole hoopis sanatooriumi läinud. Tahaksin küll teada lähemalt teie kavatsustest ja mõtetest luuletamise suhtes millega te ise rahul pole, mida taotlete. Kuidas te ise suhtute oma andesse ja kuidas mõtlete seda välja arendada, kasvatada? Te pole ju enam algaja, kuigi olete väga noor. Arvan, et oskate seesuguseid küsimusi endale seada. Oskate teha analüüsi oma tööst. Võiksite saata ka oma sahtli luuletused, võib-olla on selline kahestumine lihtsalt arusaamatus? Minu kätte on aeg-ajalt sattunud luuletusi teilt. Need, mis kirjutati poliitilistel teemadel, on enamasti väheveenvad külmad ja puised. Peaksite sellest tegema oma järeldused. Mul on muidugi raske teid lähemalt tundmata midagi olulist ütelda. Soovin teile ainult kõigest südamest visadust ja edu. Debora Vaarandi ei suutnud unustada sind. Sa tulid jälle minu teele. Su kunagine uhke pilk lõi jälle lõkkele, mu meeled. Sind vihkasin ja mõtest mul suu hellad sõnad surid. Kõik kustus aega mööda siis. Kuid nüüd sa jälle tulid. Jung 1000 unustatud tuld said jälle uueks ohvrid. Oleks mu iga valu. Iga rõõm su poolel leegitsedes põles. Ei suutnud unustada sind. Kui loojub päike sinu juurde rutan on kõrge randme kohtumise paik. Sind varjab meie männisalu tuttav, kus lõhnab sammal. Lõhnab värske vaik. Ma kuulen kaugelt suppa jaanimängu, Su nukker valisson kutse minu ees. All, sina järv on kalda Kased längus. Sa istud tüvel olla mängides kuus, vaatleme siis uduvalget järve kus kobrulehed virvendavad veest koos imetleme õhtutaeva värve. Unistame oma ühtsest teest. Saed heina ritsikast märjas rohus. Ja havi liugleb kaldaäärses roos. Küll läbi rõõmust, muredest ja ohust. Meil hea on käia kahekesi koos. Kaheksas september 1953 kallis seltsimees kolla. Kuigi te tookord meie kirjavahetuse katkestasid, loodan, et selleks ei olnud mingit olulist põhjust. Nüüd on mul teile järgmine soov. Valige välja kümmekond või ka rohkem oma luuletuste seast, mida peate kõige õnnestunum maiks ja saatke Kirjanike liitu minu nimele. Soovitavalt juba 20.-ks, hiljemalt selles kuus. Neid on vaja valiku tegemiseks antoloogia jaoks. Ja ka mina tahaksin lihtsalt tutvuda sellega, mis te olete kirjutanud. Lugesin noorte hääles teie luuletust ja minu meelest olete selle hästi ümber töötanud. Soovin südamest, suhtuksid tõsiselt oma andesse. Sellest oli meil vist juttu, et ei loobuks kirjutamisest, et leiaksite oma suure teema ja tee, sest loomulikust vahenditust ja värskust nii vajalikku ja siiski nii harukordset luules kõike seda teil on. Kirjutage palun ka, mis teete, Sirius, kuidas on teie meeleolu ja tervis, kuidas on õppimisega, milles tunnistasite ja saatke luuletusi, ka neid, mida mulle kord lubasite saata. Kõike head. Debora Vaarandi. Tere, seltsimees Vaarandi. Andke andeks, et tookord nii inetult kirjavahetuse katkestasin. Mul polnud põhjust, kuid polnud ka enesest midagi kirjutada. Mis oli, see oli nii tühine ja väike, et mul oleks olnud häbi. Nüüd ma olen Pärnus siin, kus olin varem, ainult selle vahega, et nüüd ma töötan. Olen alal, millel õieti pole mingit ühist minu huvidega. Müün pärnu universaalkaupluses. Läksin sinna sellepärast, et lihtsalt kuskil olla midagi teha. Kuid nüüd võib öelda, et meeldib. Oma õpilase ajast universaalkaupluse ehitustarvete osakonnas kirjutasin luuletuse. Selles saadan teile. See on ka praegu mu kõige viimane ja üldse ainus, mis võin teile saata. Minu varasemad värsid on maal ja nende seas on vähe head. Terve suve kirjutasin luuletusi ainult enesele oma meeleoludest, loodusest. Armsad laulud, kuid mittevajalikud. Kindlasti saadan teile neid järgmine kord. Üldse oli möödunud suvi vastik. Tallinnast ära tulles jäin väga ripakile oma komsomoliasjadega. Ma ei olnud pärast sädet enam kusagil arvel, tekkisid pahandused ja liikmemaksuvõlg. Häbematu hoolimatus minu poolt, kuid lõpuks ma enam ei julgenudki minna mu võlgu likvideerima. Siis säde stalinliku voorus otsustasid, et ühtki minu tööd ei avaldata trükis, enne kui teavad rajoonikomitee otsust minule. Nad oletasid, et mind heidetakse komsomolis välja. Ma tundsin end nii täielikult üle parda heidetud, kui üldse võimalik. Võlad ja pahandused andsid küll likvideerida. Praegu olen jälle korralikult arvel ja nii edasi, kuid luuletusi saata. Teate, ma lihtsalt enam ei julgenud. Ma pole kindel, milline toimetuse arvamine minu suhtes nüüd. Ma olen teinud omalt poolt küll kõik heaks nii palju kui andis, kuid võib-olla pole see siiski kõik. Ma ei usu enam ja julge. Sellest tuligi kõik see terve suve kirjutasin, luuletasin nukrasest ja hingevalust, nagu kirjutati 20 30 aastat tagasi. Siis tulin Pärnusse tööle, polnud enam aega nukrat seda. Aga luuletus, mille lisan, on üldse esimene pärast mu kriisiaega. Minus on viimasel ajal väga palju tahet kirjutada, midagi leida. Siis, aga teemasi kuhjub üle, nii et ei kirjuta ühestki, ainult mõtlen ja unistan. Aga kirjutamist ei jäta iialgi. Iseasi on muidugi, kas keegi vajab seda, mida kirjutan. Teie, palun ärge noomige selle üle, et töötan poes. Olgu mistahes, kuid mulle praegu meeldib. Sõidan varsti kursustele, siis tahan lõpetada ETK VL-i kooli ja kui mind saadetakse, siis võib-olla õppida sama Moskvas edasi. Töö ja head lehtede inimesed ümberringi on nii soe ja tore. Ma ei taha seda praegu vahetada millegi vastu. Ja kirjutadagi tahan neist lihtsatest omastest. Minu tervis, tänan küsimast, peab praegu vastu. Kuidas ta tohikski mulle vempu mängida, kui mul jälle üle hulga aja on plaan ja ilusaid unistusi? Ma pean neist unistustest osagi ellu viima. Ma olen kaugel teie elust ja üritustest seal Tallinnas, kuid siin ma ei hoia elust eemale. Ja ega see polegi väga halb. Nii. Kuidas teie mõtlete? Kirjutage mulle veel, ootan. Tervitan südamest. Ilmi Kolla, Pärnu Karja kaheksa üks. Kuues oktoober 1953. Kallis seltsimees kolla. Teie kiri saabus sel ajal, kui olime leedus, pärast sõitsin kohe Tartu ja seetõttu vastus kaviibis. Mul on väga hea meel, et asusite lihtsalt tööle. Ja eriti hea meel veel sellepärast, et eile seal meeldib. Meie elukutseliste luuletajate häda ongi ju eluringi kitsus. Ma tajun alati kibedusega seda, et peale maatöö ma ei tunne teisi elukutseid, Literaatlik õhkkonda ka omamoodi, nüristab vastuvõtlikkust värskeile mulje, eile ma arvan muidugi alatiseks sinna kauplusesse jää. Praegu on see teile aga õnneks. Nüüd luuletusest ehitustarvete poes seni teemalt huvitav, selles on palju värskust ja ma tahaksin teda kuhugi anda avaldamiseks, kui mitte loomingule, siis Nõukogude naisele. Praegu on tema lõpp aga nõrk. Eriti halb on see teenindas inimest. Üldse, kui juttu on inimesest, kes juba aastakümneid on olnud poes müüjaks siis ei saa sellest niisama üle minna, tekib juba omaette teema. Kodanlikul ajal oli see ju täiesti spetsiifilise palgega inimklass, sellepärast arvan, et tuleb see moti siin välja jätta. Lõpuread jälle alustavad uut teemat, millest te peaksite kord kindlasti kirjutama. Kes on teie kauba ostjad, kuidas nad käituvad ja lõpuks kuhu ning milleks see kaup läheb? Arvan, et seda saaks anda realistlikude lopsakate piltidega. Käesolevas luuletuses tuleks aga kogu valgus koondada teie enda elamustele tuleristsetele ja võib-olla kolme viimases troofi üldiste arutluste asemel anda lihtsalt lakooniline pilt, kuidas leti juurde tagasi lähete. Kõik need minu soovitused pole muidugi mingid absoluutsed nõuded kuid ehk on neist miskit abi. Sooviksin väga, et see luuletus saaks avaldamisküpseks Nõukogude naisest, sain veel teie luuletuse noorus kuid selles on hea ainult esimene stroof, muidu liiga üldine ja trafaretne. Et te kirjutasite möödunud ajal üksnes enesest ja oma meeleoludest, selles pole midagi eriti hirmsat. Lüürikule jääb tema, mina alati peamiseks lähtekohaks kasvate arenete muutute tugevamaks ja kitsalt isiklik võib laieneda üldinimlikuks. Püüan ajakirjadest leida mõnd teie luuletust antoloogia jaoks. Tahaksin siiski, et oleksite seal esindatud kõike head, saatke mulle peatselt parandatud ja ka uusi värsse ja hoidke alal oma hea tuju. Debora Vaarandi. Üheksas oktoober 1953. Kallis seltsimees kolla. Mul siiski ei õnnestunud ajakirjadest leida teie paremaid luuletusi. Ehk saate nad maalt ära tuua või kuidagi mulle kätte toimetada. Mäletan, et oli kunagi üks üsna kena heinatalgutel lugu. Alles talve koiduvalgus taeva õhetama lööb. Aga meil on juba talgud, algab ühistöö. Sõitke, nobedad, naised, kähku, kärmemad poisid. Meil on tuua heinavoorid kaugest metsa küünidest. Ka muidu oleks mul hea teie asju kord kõiki uuesti koos läbi lugeda. Tervitades Debora Vaarandi, dm11 oktoober 1953 Pärnus. Tere, seltsimees Vaarandi. Teie kiri tegi mulle rõõmu. Teie nimelt ei pea halvaks seda, et töötan praegu vaes. Ütlete koguni, et see mulle õnneks ja ma usun seda. Sest mulle meeldib praegu kõik, mis on ühenduses minu alaga. Isegi see, kui harjutan arvelaual ja õpin koostama aruandeid. Isegi see, kui tuleb laos lahti pakkida ja sorteerida uut kaupa. Kõik siin on toredad inimesed, lehtede sõbralikud ja ma tunnen, et kuulun nende hulka. Tõepoolest tuleb soov kirjutada otse neist inimestest ja neile. Hiljuti käisime üheskoos šeflusaluses kolhoosis kartuleid võtmas. Tutvusin oma inimestega ka väljaspool tööd ja see lähendas meid veelgi enam, mulle. Praegu ei tuleks miski hinna eest nende hulgast ära. Kuigi tõepoolest pole mul just kavatsust sel alal eluaeg tegutseda. Oma luuletuse ehitustarvete poest tegin veidi ümber lõpust kolm salmi on nüüd uued. Ehk on nüüd parem? Ei ole kauneid kangaid meie letil ja teoste gaasiriiuleid ei loe, kuid papinaelad, rauasaed ja ketid ja värvimuld on saada meie poes on sõnakassa helendavat klaasil. Seal istub naine tõsine ja hall, seal arvelaud ja tillukeses vaasis paar õitsvat oksa tema pilgu all. Ma alles õpin selles äris müüjaks. Ei ole kerge, algul ükski tee ja vahel tundub, kuidas ka ei püüaks, ei suuda ikka ja ei oska veel. On mitmes millimeetris rauapuure ja vindipulki, tuleb teada peast ja kuidas, aga kõiki neid ei uuriks. Kuid mis on Sneitzer korraga ei tea. Ei ole meistriks sündinud ju keegi, kuid mina siiski veidi araks lõin, sest samas äris vanemad kolleegid just nagu iseendast teadsid kõik. Neist igaüks mulle õpetusi jagas ja nad on karmid, mulle tundus nii need teised müüjad meie leti tagant, kuid kõige enam tõsine kassiir. Kord juhtus nii, et läksin veidi segi. Kord juhtus nii, et läksin veid, isegi Moostia solvus. Oli minu süü. Ta karmilt mulle etteheiteid tegi, et lohakalt ja hoolimatult möön. Tal oli õigus, minul oli häbi ja oli raske ennast hoida vaos. Jooksin poest koridorist läbi, et ennast tühjaks nutta, kaubalaos. Kaks sooja kätte, siis minu ümber põimus. Ma nüüd veel mõttes seda hetke näen. Ja siis ma tundsin rääkimatul võimul. Kassiiril on mu oma ema käed. Ta hoidis mind ja minu juukseid paitas ja kordas tütar üle saama pead. See oli rohi seminud, tõesti aitas. Ma nutsin rohkem, kuid mul oli hea. Sealt tagasi ma läksin, pesti peaga. Pood paistis mulle uues valguses. Ma eksisin, kuid kõiki lõpes heaga, eks kõike ette tule alguses. Mu eksitus ei ole kahjuks seegi on tarvis õppida ju igalt poolt. Mu ümber on mu vanemad kolleegid ja alles nüüd märkan nende hoolt ka poes oskamist südant vaja. Kui kaalun naelu värvimulda, toon sest minult ostma tuleb ehitaja, kes meie kaubast tõelist ilu loob. Mul on käsil paar uut teemat, praegu veel poolikud. Kui saan valmis, saadan ka need teile. Üldse tahaks kirjutada paljudest asjadest. Mõtted on vaimustavad, aga paberile panna veel ei saa. Toored veel. Soovin teile kõike head. Ilmi Kolla. 24. veebruar 1954 kallis Ilmi Kolla, kuidas elate? Ma ikkagi tahan teie luuletusi antoloogia jaoks, kas te siis kuidagi ei saa neid muretseda? Kaks kolmgi, mida ise paremaks peate? Muidu jääte lihtsalt välja ja oleks kahju? Kirjutage ka, kuidas teil läheb ja kas olete midagi uut teinud. Tervitades Debora Vaarandi, 27 veebruar 1954 lugupeetud Debora Vaarandi, andke andeks, et teile juba varem ei kirjutanud. Olin jälle ühe hooaja väga haige. Mind saadeti Taageperas, kus olin mitu kuud, lihtsalt ei tahtnud teile sealt kirjutada. Mis puutub luuletustest antoloogia jaoks, siis mul polegi selliseid, mida ma nii headeks pean. Kirjutasin välja paar laulukest, lüürilised, kerged asjad, need saadan teile. Kuigi need pole midagi suurepärast. Muide praeguseks paremaks üldse pean oma luuletust ehitustarvete poes. See on mulle omale armas lähedane lugu, vast ehk see kuidagi, aga muud tõepoolest pole. Nüüd ikka katsetan mõne teema kallal, eks näis, mis välja tuleb. Ja lastelauludega tegelen lastest ma tõepoolest saan midagi aru. Seltsimees Vaarandi kord oli meil juttu neist niinimetatud sahtliluuletustest. Kas lubate, saadan teile nüüd ühe sellise? See on kirjutatud sanatooriumis sealsele kaminaõhtule. Ma ei tea, võib-olla pole see kiiduväärt, kuid seal ta meeldis inimestele, seda kirjutasid üksteise käest maha isegi sellised, kes tavaliselt luulet ei loe. Ja ma ise. Ma ei saa sinna midagi parata, et ma armastan ise oma selliseid laule, mis tõesti on kaugel ühiskondlikust teemast. Sellest peast ma kohe ei suuda üle kasvada. Lugege palun seda pikka luuletust ja kirjutage mulle midagi, selle kohta võib ka karmilt, ma pole hel. Aga ma vist olen väga valel teel. Ma kolin sel kevadel täielikult Tallinnasse, siis kindlasti ostsin teedki üles, kui lubate, minu oma, see, kuid olen täiesti eemale jäänud kõigest otse võõraks ja kaugeks. Aga vastan sedagi veel võimalik parandada, pikkamööda, eks ole. Tervitan Ilmi Kolla postskripte. Ma olen praegu maal Tahkurannas, palun kirjutage mulle siia. Pärnust ei saa kohe päevapealt kätte. Pärnu rajoon, Tahkurannas ide agentuur. Romantikast. Me tavaliselt ütleme, et ikka romantika võib elutseda seal, kus kevadõhtul pargi äärtel pikalt Valendavad kastanite read kus randa loksub mere tumelaine ja kaugel, kaugel Wirendavad veed. Noored, õnnelikud mees, naine koos käivad naerdes mööda kaldateed. Romantika, ah, see on selgel luule, ei puudu ööbik noorel Toome puul ja on ka see, kui sõber sinu suule nii kaua joobumuses surub suu. Nii, oleme romantikat me näinud on kõigil köigil mälestusi, häid, on olnud hetki, mis on meelest läinud ja on ka neid, mis igaveseks jäid. Võib-olla kauem veel kui rõõmus suudlus, jääb meelde nukrus, igatsus ja lein. Kui keegi armas sinu kõrvalt puudub, eks seegi on romantika ju meil siis öö on kurb ja tähed sinust kaugel, sa niiskel pilgul vaatled tumma ööd. Sa tahaks naerda, aga tusk ei rauge ja vaikne valu sinu südant sööb. Mu sõbrad, vabandage teemast mööda ma nõnda pisut oma värsi viin. Ma oma laulus tahtsin teile öelda, romantikat võib leiduda ka siin kesktalve karmust keset haigla rahu, kes kodukorral rangeid sundusi veel siiski sinu südamesse mahub nii häid inimlikke tundmusi. Sa sõitsid siia augud kopsupooltes, sul tuli jätta armastatud töö. Sind võttis Taagepera oma hoolde, nüüd lamad, puhkad, jalutad ja sööd. Kaob pikkamööda masendatud tunne, kus nagu unes seni magasid ning elurõõmu, tervise ja õnne. Sulle annab Taagepera tagasi, kui mina tulin, Tuulsin mäe peal tantsis ja lund ei olnud, siis veel metsateel ja meestel seljas olid sügismantlid Pobeda ootel lassi ukse ees. Siis olin võõras, tulin nukralt siia, näod uudistavad, vaatlesid mind reas. Ja siis ma mõtlesin, et mitte iial ei saa vist koduneda nende seas. Kuid nüüd on lumest Taagepera, Laaned, lossi aknad virvendavad jääs. Me uksel armsamaga kokku saame ja balti jaama lähme käsikäes. Said ruttu kallik, siinsed teed ja rajad ning jäätunud pargipingid musimäel. Ja väike mahajäetud supelmaja kesksillerdavad sinetavat jääd. Ja metsas praagisesid lõkked, suured seal näo ja sääred ruttu soojaks sai. Kui mälestus on praegugi veel juures su mantlil balti jaama suitsuhais. Romantik, kas ma tahtsin jutustada, ent kuidas öelda, praegu ma ei tea. Kui ees on varjuline metsarada, kuis on siis kahekesi olla hea? Ehk arstid minu luuletust ei kuule, võib-olla neile just ei meeldiks see, kuid mulle meeldib vaikseks jäävad tuuled meie ümber. Ees on ainult hämardee, ei ole sõnu, südametes põleb me armastus, mis sellest rääkida. Kõik sõnad sõber suudlastesse suled. Nii suudleme, hingata ei saa. Ja koju tulles teineteise najal tee tundub pikk ja õnn ei lõppegi. Kas mõtlema, et õhtusöögi ajaks võib lubamatult hilineda? Nii? Ei mõtle millestki ei mõtle enam. Mis loeb siin kodukorra seadus, pik, mu süda hõiskab. Minuga on teema. Ma olen selleks liiga õnnelik. Meil hiljem luba kohtuda ei ole, on doktor, valves, valvab lossiust, kuid siiski tema minu juurde tuleb kesk vaikust, saladust ja hämarust. Vaid üheks hetkeks, nagu Koit ja Eha. Ta korraks riivab huultega mu suud. Siis läheb jälle, aga õnn jääb maha, mis nagu ookean on piiritu. Õnn jääb ka siis, kui lahkuda meil tuleb, kui järele tal lehvitama jään. Kui lossi trepil lihtsalt silmad, sulen, et teised minu pisaraid ei näeks. Mis salata, Mul on ju väga valus, kuid siiski talle naeratada saan. Mu süda vaikses tal tunne palub. Mu mõte järgib teda saatjana. Ja teed, head teed me kindlasti veel näeme, eks ikka elus ristuvad me teed. Kui mitte muud, siis sõpradeks me jääme. Kui seltsimehed, kohtume kord veel. Meil oli palju õhulisi plaane, ei usu, just täide lähevad need. Ent kui on soovi, siis me kokku saame. Eks kord nõnda unistame veel. Ta jalge ette nagu vaiba, laotan veel oma armastuse põleva mu süda teda hetkekski kaota. Kordsamad oleme veel mõlemad. Oh kallis Taagepera, sinu ravist siin palju inimesi terveks saab. Kuid minu varsti oli siiski parim mind ravist tuline romantika. Nüüd istume siin ümber suure tule. Tallinnas on virvendavad söed, ehk sobis siia minu vaikne luule. See minu mitme õhtupoole. Viies kuni kaheksas jaanuar 1954 Taageperas. 25. mai 1954. Kallis seltsimees kolla, näete, ma jällegi viivitasin kaua aega oma vastusega. Lükkasin selle ikka jälle edasi, sest teile hästi õigesti vastata pole kerge. Seda ei oska ma ka täna teha ja kirjutan üksnes rohkem sellepärast et ei arvaks, nagu oleksin unustanud või ei hooliks. Ma olen ise põdenud tuberkuloosi vägagi raskel kujul. Olen viibinud sõnatooriumides ja arvan, et tunnen neid meeleolusid ning õhkkonda. Peab ütlema, et mulle on see õhkkond olnud alati vastumeelt, isegi vastik. Liiga lämbe, liiga pealesunnitult, intiimne illusioon koorsete Ülepaisutatud elamustega haiglase urgitsemisega enda mina kallal. Ma ei taha sugugi ütelda, et see kõik iseloomustab teie luuletust. Kindlasti iseloomustab see aga kaminaõhtute meeleolu ja on üheks teguriks teie luuletuse menus. Teie luuletus õilistas kuulajaid nende endi silmis, tõstis nende ebanormaalse legeteeriva elu romantilisele kõrgusele, andis nende sanatooriumi romaanikestele kõrge romantilise armastuse aupaiste. Te mõtlete nüüd ehk et olen liiga halastamatu haigete inimeste vastu, kes pole ju süüdi oma jõudeelus. Mis parata, haigusest ei tohi oreooli teha. Teie eas võib tõeline noor armastus tõesti imet teha. Aga säärane armastus minu arvates nagu ei sobi kaminaõhtute raami vaid peaks kõik mõtted ja tunded kiskuma tuleviku suurde ellu. Nüüd luuletusest endast. Selles on palju head ja ilusat, kuid ka palju albumlikku ja kerget ja see viimane jääb siiski peale. Luuletusena üldse tan veniv ja laialivalguv keskendamatu. See on tõesti jutustus oma kaaslastele kõigist Taagepera intiimsustest. Imehästi te ütlete siis, öö on kurb ja tähed sinust kaugel. On väga plastilisi pilte Taagepera loodusest ja nii edasi. See see asi ongi, et te olete ju andekas ja ma kogu aeg ootan teilt rohkemat. Mulle paistab, kuigi ma teid üldse ei tunne, et raiskate liiga palju elamise peale. Et oma luuleandes teete üksnes ühe huvitava lisandi enda isiku juurde või kuidagi nii. Soovin teile kõike head, Debora Vaarandi testib ammeri hullaps segis, ohus on muudel lähestikus, kuldset tooni. Malaman haigla vaikuses ja rahus ning ootan rasket operatsiooni. Oh kuidas süda ihkab praegust, enne kus täiesti elus tõika, vana Tallinn. Ja mõttes näen, kuis õhtul läbi linna töölt lähed, koju, sina, minu kallis. Kaheteistkümnes juuli 1954 Muhus. Kallis Ilmi Kolla, sain teie kirja kätte alles siin Muhus, muidu oleksin tulnud teid vaatama. Arvasin, et olete juba täiesti välja paranemas ja nüüd niisugune lugu. Kuidas on seal heade rohtudega ja muuga, võib-olla saaks ses suhtes midagi ette võtta? Tallinnas teiliuvist sõpru leidub nii et poleks liiga üksi jäetud. Kirjutan igaks juhuks ka Kirjanike Liidu juhatuse sekretärile seltsimees Remmelgale. Mul on kahju, kui minu viimane kiri Teile ränk tundus. Ma tunnen teid ju väga vähe, paratamatult kirjutasin rohkem Dioretiseerivalt ja nii tuleb seda ka võtta. Praegu mõtelge ainult terveks saamisele, kõik muu pole selle kõrval oluline. Südamest kõike head. 16. Juuli 1954. Tallinn. Uus-Tatari 25, viis. Statsionaar. Tere, seltsimees Vaarandi. Tänan teid väga kirja eest. Miski ei tee siin rohkem rõõmunöör, käin jälle jalul. Esialgne Balangan üle. Niipea kui koht vabaneb, saadetakse mind siit kivimäele. Seal on neid operatsiooni haigla. Jäite muutuleb ribilõikus. Seni saan siin streptomütsiini süstemullad, niimoodi võib olla üsna mitu kuud. Oleneb sellest, millal mindriskeeritakse lõigata. Doktor Ennola turg ei võta mind praegu jutulegi. Olen väga nõrk. Teate, kui vastik on mulle ka kõik see värk. Lihtsalt ei näe lõppu sellel kõigel. Vahest tahtmatult võtab meeleolu alla. Ise nõustuks kõigega, kannataks ära, ei tea mis, kui sellele oleks vähegi tulemusi. Aga lasta end opereerida ja pärast seda ikkagi aastaid ja aastaid elada sama haiguse tähe all. See tähendab pikendada virelemist. Täielikku paranemisse pole usku. Mul on tõesti staaž kuus aastat. Ainus, mida tunnen ja mõistan, on haiged inimesed ja sanatooriumid elu. Ausõna, kui nüüd veel oleks jõudu, hakkaksin ise ka arstiteadust õppima. Vahest on kohe nii kurb, et väljas on suvi ja mina ei saa sellest suvest mitte midagi. Aga noorutada ning närvitseda mul ei lubata. Saab alati elurõõmsat tüdrukut kiiluba, kes müravad ja nalja ütlevad. Kuid ei mõtle. Tervitan ilmik olla. On väga raske kirjutada õnnest. Nii palju lihtsam kirjeldada valu. Kuid vahel hinges on ka teine tunne ja piinu, süda alati talu. Õnn. Kuidas näidatagi teda luules? Noh looduspilt on imeline kevad. Ma käin joostes, mul on lõunatuuled, ma laulan, ojad kaasa, vulisevad, ma käin, tunnen, süda tuikab rinnas. Nii kerge on, et lendu tõusta tahaks. Nii hea on, mulle tahaks ära minna ükskõik kus poole, kõike jäta maha. Pilv liugleb mööda kõrges kevadtaevas. Minu mõtted kaasa kihutavad. Üks päev, üks tund on purunenud, vaevad on hinges läbisegi. Õnn jagaevad. 14. August 1954. Tere, seltsimees Vaarandi. Kirjutan teile nüüd jälle mõne rea, seekord jälle teisest haiglast. Olen nüüd kivimäel. See siin oli varem sanatoorium. Nüüd aga ainult operatsiooni haigla. Ega ta vast palju pole, oledki muutunud, ainult kõik on siin ühesuguse saatusega. Kellel on juba olnud operatsioon, kellel tuleb. Komisjon otsustas teha mulle ribilõikuse. Vast kuu aega tuleb siin veel niisamuti oodata. Siis lähengi lauale. Kardan küll, päris tõsiselt. Võib-olla operatsioon. On ju ennast ei kardagi nii kui just seda, millisena tunnen end pärast. Praegu on vähemalt kondid kõik omal kohal. Võin end liigutada, käia üleval. Kellelgi ei oska nõu küsida. Algul, kui doktor märkuulov ütles mulle selle komisjoni otsuse pistsin töine, ma isegi ei tea, mispärast. Kuigi teadsin seda ennegi, milleks mind siia toodi, mõjub see kõik algul kuidagi masendavalt. Muidugi, doktor ütleb ka, et loomulikult ma võin ka mitte nõustuda. Aga samas imestab ja ütleb, et kuidas küll 21 aastane inimene ei taha terveks saada. Oma teha on lõpuks kõik. Kuid kuidas oleks õigem? Olukord on üsna raske. Võib-olla ei elama kuigi kaua, kui jätaksin niisamuti ja ei laseks opereerida. Aga kui anda ribid poole aasta pärast, teiselt poolelt ka mis jääb minust järele siis ja kas on see nii mõjuv? Kas nii palju kasu, et väärib seda kannetamiste kõike? Olen ikka nii üksi ja pean ise leidma õige tee, kuidas toimida ja mida lubada. Mis väljas uudist seltsimees varjendi? Usun, et muhust olete tagasi, sest sügis tuleb vägisi peale. Ka siin on seda märgata, sest metsa all on seeni. Kanarbik õitseb ja väga sageli sajab. Tervitan teid. Ilmi Kolla, Kivimäe, Põllu 63. Järk-järguline kosumine tekitas Ilmi Kollas elu usku ja lootust eelseisva operatsiooni õnnestumisse. Ta isegi julgustab ja lohutab koduseid. Olge tublid ja ärge nukrutsige, kõik läheb hästi. Lõikust ma ei karda. Ma pean saama terveks, on ees 1000 tööd ja tegemist. Ma isegi abiellun. Leidsin omale sõbra siitsamast haiglast. Kuuendal detsembril 1954 antiavaldused sisse. Üheksandal detsembril registreeriti abielukümnendal detsembril oli operatsioon, keegi neis õnnestuvat. Ent siis toimus pööre halvemale. 18. detsembril 1954 saabus lõplik lahkumine. Ilmi Kolla maeti oma lapsepõlvekodu lähedale Surju maa kalmistule. Ja kõik jäi pooleli. Elu ja looming. Need värvid taevast teha purpurkuma. Ma vaatlen aknas seda loojangut. Aeg hakkab ümberringi hämarduma. Kellelgi ei ole enam rott. Seal vastu valgust, tühjad oksavõred. Nüüd läigib Uibu Eha paiste käes. Taevas hõõgub palavikus põleb ta sülle, sureb sügisene päev. Ma ise nagu õhtukuma veel tuksub minus iga verepiisk. Veel elan ma, kuid pole teada, samas mind hämar vaikus, sega viib. Mahajun, varsti jäi taast viijal. Mis sest, et igal koidule ärkab päev. Ja kui kord kevad tuleb jälle siia. Võib-olla mina teda siis ei näe. Unistuste udu veel lehvib nende õunapuude all. Kui kevadeööhämaruse kudunud ja leebe taevas kumab üleval. Ma oma laulud jätan siiski siia neist mesilased, sumi segu puul. Neid mööda kõrget taevalaotust. Vii laolauluga võib lõunakaare tuul. Oh siiski kahju, mul on sinust kevad. Kui ma sind enam kunagi ei näe. Sa tuled ikka siia sädelema? Sa oled möödapääsmatu, kui päev. Mul pole jumalat, kuid harda palve, suur loodus sinu altarile teen. Mul annab päevi selleks üheks talveks. Mullen jõudu kevadeni veel. Veel tahaks näha, kuidas ta õitseb, sirel kuissalus, ööbikud on ärevil. Igatsused minu kuumad kired, siis saaksid luuleks valgel paberil. On kerge kevadine jalast. Ja siis mind armsam käte peal võib kanda. Nii õrnalt hellalt nagu väikest last. Armsam armastanud väga palju on mu süda sel lühikesel teel. Kuid praegugi ta hõõgub tuksub valjult. Anb. Ma ei taha surra. Pool on parem, minust, tema jääb. Kuid minusse soovid tõelisust ei murra. Ma olen jõuetu tahte käes. Näe praegu metsa tahab, päike suri. Mis aitaks süüa? Mine veel. Mu süda leegitajana nagu Uri võib olla Nõmmega tuhk alleel. Te kuulsite Iivi Lepiku koostatud kava Ilmi Kolla luulest ja kirjavahetusest Debora Vaarandi ega esitasid Anne Reemann ja Marju Männik. Saate helirežissöör oli Külliki Valdma toimetaja Toomas Lõhmuste. Raadioteater 2011.