Kõnni ikka tänava päikesepoolel ja kõik on alati hästi. Nii see on meister Armstrong väike, see on soojus ja valgus ja elu kõige tähtsam taevakeha läbi aegade. Kuigi on olemas ka teistsuguseid teooriaid inimmõistuse jaoks kusagile aegade alguses, varasel kiviajal käisid mehed metsades jahil. Naised toimetasid koduses koopas. Jahil käidi sageli öösiti, siis oli kuu jahimeeste teejuht ja valitses kogu elurütmijahti. Peeti täiskuu ajal ja noore kuu ajal puhati. Kuu peale võis alati kindel olla. Kuid aastatuhanded möödusid, kliima soojenes, suured Jahiloomad surid välja. Inimestel tuli vähehaaval õppida oma toitu maapinnast kasvatama. Selleks libekest vaja selleta saad põldudel lihtsalt ei kasvanud. Päike oli aga kuum ja kapriisne, täiesti usaldamatu taevakeha. Mõnel aastal oli teda liiga vähe näha ja vili põldudel Nad üldse. Teine kord oli teda liiga palju ja kogusa kuivas. Kõik olenes päikesest ja inimesed hakkasid oma keha austama, sellele ohvrit tooma, selle poole palvetama, seda jumaluseks pidama. Päikesele ehitati templeid, aja möödudes ikka suuremaid ja kaunimaid. Üks Con arki päikesetempel Indias. Ilusat pühapäeva taas kord vikerraadio Helgi Erilaid ja. Päikesekultus oli iidsete tsivilisatsioonide uskumustes levinud ja tähtis. Ta oli peaaegu sama vana kui inimkond ise, sest äike tähendas elu valgust ja soojust. Vanade egiptlaste, päikesejumala, Olüra, valguseandja ja vaaraode patroon, kes rändas üle taeva oma päikesepaadis reas koidu ajal minema pimeduse teemani Apepi. Vana hiina mütoloogias oli olemas tervelt 10 päikest, kes kõik olid vennad. Neil oli lubatud vaid ühekaupa taevas olla, kuid nad olid noored ja vallatud ning läksid ükskord kõik korraga taevasse mängima. Maailmas muutus väga kuumaks ja kõik puud ning taimed kuivasid kangelane hoo laskis siis üheksa päikest oma vibu ja noolega alla ning päästis maaima. Mõned Aafrika hõimud uskusid, et päike oli üleloomuliku olendi avando poeg ja kuu, tema tütar. Atesteekidel oli päikesejumal tonatju taevajuht. Ats teekide loomismüüdi järgi nõudis jumal pidevalt inimohvreid ja keeldus ilma nendeta taevas liikumast aastal ohverdatud Sis tonati juhile ja teistele jumalatele ligi 20000 inimest. Kõige arvatakse, et nii suur see arv tegelikult siiski ei olnud. Vanad kreeklased austasid heeliast, kes nagu Homeros kirjutanud annab valgust nii jumalatele kui inimestele Roonas muutunud impeeriumile aegadel päikesekultus üha tähtsamaks ning peaaegu kõiki jumalusi seostatud päikesega. Iga aasta 25. detsembril peetud rõõmsaid päikesepidustusi ja arvatud Need kristlased tõid just seetõttu sellele päevale jõulud ning Kristuse sünnipäeva. Indias oli aga päikesejumalaks Surja ülim valgus. Senini käib ka päikeseenese kohta. Surija juuksed ja käed olid kullast ning ta sõitis iga päev päävama vägevas võidu kaarikus, mille ees oli seitse hobust või siis üks seitsme peaga hobune. Nii olid kõik seitse vikerkaare värve esindatud. Sõrmel oli palju nimesid, nagu vist kõigil hindu jumalatele ja need olid ilusad nimed. Tulilind, päeva looja, kiirsõber, valgus, valguse tooja. Üks tähtsamaid nimevorme oli kiirtähendavarca, mida kasutatud kõige rohkem Põhja- ja Ida-Indias. Pühendatud päikesetemplite hulka kuulub ka con Arka India idaosas. Orissas nimi on pärit sanskriti vanadest Kona nurk ja ärka, päike. Suur hulk järeltulijaid kaks surija poega mõistsid inimeste tegude üle kohut määrasid neile karistusi või hüvitisi. Poeg saani tegi seda inimeste eluajal. Poeg jaamaga pärast surma. Astroloogias esindas surija hinge tahtejõudu, kuulsust, elujõudu, julgust, kuninglikust autoriteeti. Värvid olid Vaskne või punane metall, tellid kuld või pronkskalliskivi, rubiin, aastaaeg, suvi. Survet peeti hindu religioonis nähtavaks jumal aluseks, kellega inimesed iga päev kohtuda saavad. Väike ilmus pea iga päev taevasse. Ka mustab koodi nime all tuntud konarki päikesetempel on ehitatud 13. sajandil 1236 kuni 1264 pakub üks allikas. Samas on mitmeid teisi ajaloo allikaid, mis pakuvad templi rajamise kohta veel teisigi teooriaid. Näiteks sellised. Seda ehitas 12 aasta jooksul 1200 meest. Templi rajajaks on peetud idakangelase dünastia kuningat varaseim Hand Eeva esimest ning templimaterjaliks on oksüdeerunud, ilmastikust mõjutatud ja rauda sisaldav tume liivakivilegend tõstab wet templi kesksesse torni paigutatud kaks väga tugevat magnetit, mis aidanud kuningatroonil õhus hõljuda ning mõjutanud ka rannikuhoovusi mõistetu siin päris tihti laevaõnnetusi juhtunud. Ammustel õitseaegadel seisnud vägev päikesetempel päris oli lahe ranniku lähedal kuid ühendite jooksul tõmbus meri tagasi ning ehitus jäi liiva ja soolaste tuulte meelevalda kogu selleks ajaks juba varemetes. Templikompleks mattus pikkadeks majanditeks sõngli metsa, kuni briti arheoloogid ja restauraatorid siin 19. sajandi lõpul oma tööd alustasid. Templi alumised liiva alla mattunud osad olid üllatavalt hästi säilinud, istutati puid, templit tugevate tuulte eest kaitsta. Aastal 1924 võis Rõunalshaigraph uhkelt teatada, et taasavatud tempel on üks India kõige imepärasemate ste ehitistest. Üks seitsmest India imest. Legend vaate kuningas samba, astunud kord Krišna naise kümbluskambrisse ja Krišna karistanud teda pidalitõve needusega. Needusest vabanemiseks pidi samba mere kaldal päikesejumalat austama. Ta jõudiski konna arki, leidis surija kujutise lootosasendis istumas, palvetas ning sai oma needusest lahti. Kogukonna argipäikesetempel kujutab enesest päikesejumalas surija hiigelsuurt kaarikut või tõlda, mille ees on seitse galopeerivat hobust, millel on all 12 fantastiliselt dekoreeritud kümnemeetrise läbimõõduga hiigelrataste paari. Rataste kodarad on ka päikesekellad. Nendele langevate varjude järgi võib eksimatult aega mõõta. Tempel on päikesejumalakontrollile alluva aja möödumise sümbol. Seitse hobust, kes määratu suurt kaarikut koidiku poole viivad. 1007 nädalapäeva 12 paari rattaid aasta kahtteist, kuud. Päikesetempli terepoolset peasissekäiku valvab kaks tohutut elevantidele toetavat suvi ning siin asub ohverduste saal. Poogemandaapa suur sammas, hall, kus esitati rituaalseid tantse päikesejumala austamiseks. Saali seinad on kaetud kivist välja tahutud muusikute ja tantsijate kujude ning erootiliste stseenidega. Vähemalt oran oli kunagi konarki päikesetempli keskpunkt. Kahjuks on sellest praeguseks järel vaid liivakiviplaatide hunnik templi läänetiivas praegu 30 meetri kõrgusele tõusev väga majesteetlik püramiid segadusega. Keskne hoone oli templi õitseaegadel Vaideeskoda. Milline võis siis päikesetempel oma õitseaegadel olla? Arheoloogid on kindlaks teinud, et kõige tähtsam osa keskne kupliga kaetud torn tõusis ligi 70 meetri kõrgusele ning kogu templi pikkus oli 261 meetrit ja laius 160 meetrit. Tohutud mõõtmed, veatud proportsioonid, krooniline suursugune arhitektuur ja lisaks on kunagi tempel üleni kaetud ornamentidega ning kaunite kraatsiliste igas suuruses kultuuridega. Tuhanded reljeefi diakujud jumalatest, taevastes diamaistest, muusikutest, tantsijatest, armastajatest, õukonnaelust, stseenid, mis jutustavad jahtidest ning valitseja meeleheaks lavastatud lahingutest. Kivisse graveeritud elust võtavad osa linnud ja loomad juba pea. Temp alumisel äärel. Hiigelkaariku 12 rattapaari all marsib ligi 2000 heatujulised elevanti. Lisaks mütoloogilised tegelased, lugematu hulk taimornament ning dekoratiivseid geomeetrilisi kaunistusi. Sõna otseses mõttes iga sentimeeter templi tohutust kivisest pinnast on elementide ja skulptuuride-ga kaetud. Nüüd on aeg korraks Lõuna-Indiasse rännata siinsete templid ehitamise tohutut tööd alustas valitseja Ratšeräljas suur rohkem kui 1000 aastat tagasi see, mida ta teha suutis. On hämmastav. Bosnia ja uskumatu ometi pole tema loodud iial maailmaimede hulka arvatud. Tahutud väljakuid ümbritsevate mitmekordsete müüride vahel kõrgusid seal tornidena templid pikaks venitatud ning lõigatud tippudega püramiide meenutavat templid üleni eri suurustes skulptuuride ornamentidega kaetud katuse saartel ja nurkades vaenu, fantastilisi näitleja, maske ning deemoneid. Kõige eredates säravatest toonides sinine, punane, kollane ja kuld jooksul kasvasid üha suuremaks nii templit kui ka maa-alad, mida nad hõivasid. Üks templikompleks olnud isegi nii tohutu, et selle seinte vahele arvati mahtuvat 200 Touchi Mahaali. Ka Lõuna-India hiigeltemplite siseruumide seinad on üleni kujude ja piltidega kaetud. Sajad preestrid sooritavad siin tuhandeid rituaale, et kõik lugematuid jumalad rahul oleksid. Jumalad seisavad kujudena väikestes pühammutes. Preestrid teenivad neid ja kummardavad templeid, täitvaid tuhandeid kiviseid, fallos, sümboleid. Pühade ajal viiakse ehitud jumala kujud pidulikes rongkäikudes templit õuedele. Õhtul vabastatakse nad ehetest ja asetatakse puhkama. Lõuna-India iidsete templite seintel jutustavad kujud igasuguseid lugusid, ka õpetlikke seisab näiteks pühamees kuuma päikese all ühel jalal. Selline patukahetsusrituaal. Ma siin maa peal elanud kooril on olnud tarkust ja huumorimeelt. Seina allosas seisab nimelt väike kivist, kas samuti ühel käpal esikäpad üleval. Noored vaatavad pärani silmi pealt ja imetlevad püha, kas üks hiireke isegi palvetab jäiga hindu, teab mis edasi juhtub. Kas paneb hiired nahka? Nii hoiatatakse meid valeprohvetite eest. Kuningas rändžeräsja kuldne ajastu kestis vastast 985 kuni aastani 1018 siis moodus kõik põhja poolt tungisid sellesse paradiisi muhameedlaste väed nad üksnes röövinud, vaid hävitasid kõik, mis ette juhtus. Hindude preestritel oli kiire, nad püüdsid oma hindamatuid jumalad vaenlaste eest peitu viia. Laia teemantidega kaunistatud kujud lukustati templite sügavuste salajastesse numbritesse lukkude taha jäid nad tervelt seitsmeks pikaks sajandiks ja avastati alles 1965. See oli 20. sajandi suurimaid arheoloogilisi leide, kui ühestansuuri kauges väikeses templis avastati unustusse vajunud kinnipitseeritud ruum, mis oli iidseid jumalakujusid täis ja need kujud leidsid oma koha, sest räsia suure pärandit ei unustatud. Lõuna-India džunglites kaevati välja iidsete templite varemeid ning rajati ka uusi hiigeltempleid, kas või madu, rai ja tohutuks piirang amm. Viimase sisse mahtuvad kõige täiega ära kreemi USA senatihoone versai palee ja Püha Peetri kirik Roomas. Uskumatu küll, aga nii on kirjas. Neis templites teenitakse ikka iidseid jumalaid ja lauldakse 1000 aasta vanuseid hümne, neidsamu, mis kõlasid kunagi suure valitseja raadius ära aegadel ameti leiduvat, kuigi palju neid, kes kaugemalt selliseid imepäraseid ehitusi vaatama tuleksid enamusele inimestest siin maa peal, isegi Indias on see kadunud ja unustusse jäänud maailm. Miks siis pole lääs räätšeratsia imelist pärandit vääriliselt hinnanud? Vähemalt osa selle küsimuse vastusest peitub see igas, mis leidis aset aastal 1838. Briti armee kapten vööd oli kuulnud imedest läbimatus Lõuna-India džunglis. Ja 1838. aasta veebruaris läks ta neid imesid otsima. Räius endale tee läbi vihmametsa ja leidis uskumatult uhked osaliselt varemetes hiigelehitised, mille seinad olid üleni kujudega kaetud. Oli näha, et need olid kaunid ja meisterlikult nikerdatud figuurid. Kapten ööd murdis läbi metsiku džungli lähemale ja põrkus ehmunult tagasi. Osa templiseintest olid täis julgeid erootilisi stseene, alasti figuure, häbituid, sümboleid ja mitmenäolisi jumalaid. Midagi nii ebamoraalset ei osanud inglasest kristlane sugugi oodata ja veel pühakoja seeni. Kuid hindude usundis olid lood teisiti. Hinduism hindab ja otsib armastust, seetõttu ei osatud seal erootilise Stempli kunstis midagi halba või ebamoraalset näha. Loomulikult oli siin hoopis teistsugune maailm, kus valitses teistsugune iidne kultuur kui kristlikus Euroopas. Indias on armastus kunstiks muudetud ja seda ka kunstis kujutatud. Läänemaailm polnud aga veel valmis hinduismi erootilist poolt mõistma ja muidugi võis erootiline templikunst 19. sajandi algupoolel eemale peletada kapten püüti ning kuninganna Victoria ajastu moraalikäsitluse. Inglased tundsid end moraalselt kõrgemal seisvat ja olid veendunud, et nende usk on üllas, hea ja puhas hindude maaga liiderlik jäiul. Niisiis püsisid briti impeeriumi kroonijuveel Is Indias ringi rändavad matkamehed, teadlased ja kunstihuvilised Lõuna-India templitest kaugel. Kiiruga aina edasi tõttab aeg on inimeste arusaamu ja suhtumisi muutnud. Ida-Indias seisev con arki päikesetempel on oma erootiliste skulptuuride poolest kuulsaks saanud. Need paiknevad peamiselt väliseeskoja teisel tasandil ning neis on erakordselt palju tundlikkust ja õrnust. Leebed ja sallivad on peaaegu kõik on argipäikesetemplit kaunistavad figuurid. Tuhanded inimesed, loomad ja jumalused on siin vastupandamatult tugeva ja kaasahaarava realismi voogudes pöörlevasse, elu, tantsu sukeldunud. Hammuste meistrite võrratu töö, rabin rännata koore Ankonarke templi kohta, kirjutanud siin ületab kivide keel inimeste oma. Kõne arki templi välisees kuja taga juhib laia avar trepp, pühamus ise ruumi, kus seisab ükskonna ARKi kaunimaid meistritöid. Päikesejumalas surija hiigelkuju, mis on valmistatud väga kvaliteetsest rohelisest kloriid. Kivist ehitud Atli Clixurja kannab kõrgeid ratsasaapaid ja tema jalgade kõrval seisab päikesejumalakaari kui juhi aruna väike kuju. Praegu iga sorisse templis oli tohutu kivitahvel Nava krahh, millele oli paigutatud üheksa planetaarset jumalust, kes pidid templit kõige halva eest kaitsma märki päikesetemplile oli kaunite ornamentidega ning jumalakujudega hiigelsuurkloriid kivist Navagraha tahvel. Üle kuue meetri pikk, ligi kaks meetrit lai ja ligi kaks meetrit kõrge. Enamus kaunilt ehitud jumalusi oli kujutletud lootosasendis istuvana käes oma taevakehasümbolid. Kes sellel ta ja siis olid surija päike, Chandra kuu manga ala marst muuda Merkuur, Rihaspaati, Jupiter, Sukra veenus, saani, Saturn ja veel tõuseb ja hirmuäratav jumalus rahu, kes hoiab ühes käes päikest, teises puud ja lasku jumalus keetu, kellel on vööst allpool mao keha ning kes hoiab ühes käes maasilmust ja teises mõõka. Ajapööriste see püsinud kanarki päikesetempli 26 tonni kaaluv Nava Graha kuigi kaua, umbes kuue meetri kõrgusel peaukse kohal, kuhu ta algselt paigutatud olid. Kivi laat oli küll nii tohutult raske, et mitmed katsed seda ühes tükis ära viia ebaõnnestusid. Purustada suudeti tammed, nii et praegu lamab suurem osanawagrahast templi suletud territooriumi kagunurgas ja pühade ajal koguneb hulk inimesi sellele austust avaldama. Ka varemetes nii salapärase ja kauni päikesejumala kaarikukujulise konna ARKi templi allakäigu kohta on olemas hulk teooriaid. Polegi õieti täpselt teada, kui kaua kestis selle tohutu templi õitseaeg täis hiilgavaid, tseremooniaid, imepäraseid, lilli, muusikat ja tantsu. Kõik päikesejumal suri jaoks. Templilanguse kohta ei ütle ajalugu peaaegu mitte midagi. Seda varmamad on aga õpetlased, ajaloolased ja arheoloogid oma huvitavaid teooriaid arendama. Mõned ajaloolased väidavad, et kuna kanarki ehitust alustanud kuningas Narasim Haadeeva suri varakult, kiirustati templi ehitustöödega liialt. Midagi jäi lausa lõpetamata, mistõttu hiigelsuur kompleks aja jooksul kokku kukkus. Väitel polevat siiski alust, on nimelt kindlaks tehtud, et kuningas Naras hima Teeba valitses kuni aastani 1282. Enamus uurijaid peab konarki päikesetempli valmimise ajaks 1200 kuuekümnendaid aastaid, nii et konstruktsioonipuudulikkus ei saanud templi purunemise põhjuseks olla. Legend kuningas Naressiiemmhadeva narki päikesetempli ehitustöödele lõigatud 1200 meistrit, kes pidid templi 12 aasta jooksul valmis saama. Töid juhtis meister Maharana 11. aasta lõppemas oli, tuli piison, 14 aastane poeg Matada oma isa vaatama ja leidis viimase ärevil ning õnnetuna, sest päikesejumala kroon oli ikka veel lõpetamata ja kuningas oli ähvardanud kõik 1200 töömeest hukata. Kui tempel hommikuks valmis ei ole. Tundus võimatuna, ameti suutis tarmapada öö jooksul päikesejumala krooni valmis teha. Töömehed aga kartsid ikkagi oma elude pärast, kui kuningas saab teada, et 14 aastane poiss sai hakkama sellega, mis neile üle jõu oli käinud. Nad nõudsid thermat vaada tapmist, millele poisi isa muidugi vastu seisis. Lõpuks hüppas Värmapaatia ise alla päikesejumala kõrgelt joonilt, mille ta valmis oli teinud. Tema hukkumine päästis 1200 töömehe elu. Selline legend on saanud ühe konarki templi kokkukukkumist seletada püüdva teooria aluseks. Nimelt tempel kaotas oma pühaduse, sest siin pandi toime enesetapp. Ometi peeti konarkis väikese rituaale, tõenäoliselt veel sajandeid, niiet templi pühadus polnud kusagile kadunud. Ka järgmine kanarki templi allakäigu põhjus toetub legendile väljamõeldud loole Orisse põed. Nathan atrai on kirjutanud loo sellest, kuidas pühak Sumanoi riisi karistas needusega päikesejumalat, kes pühaku tütrele Chandra Haagale nii palju halba oli teinud, et viimane, ent tappis seejärel kukkunud kokku ka päikesetempel. Seletamatud lood panevad ikka inimeste kujutlusvõime tööle, kuid konarki templi lagunemisele on ka maisemaid põhjusel leitud ehitusvead näiteks maavärin, mida ajaloo järgi selles paigas siiski toimunud ei ole või äike aga vaevalt küll, et ükski välgunool kuue kuni seitsme meetri paksuse kivimüüre purustada suudaks. Viimasel ajal on mõned teadlased tulnud välja väitega, et konna argipäikesetempli purustas lendav lõvi. Niimoodi kutsutud hiigelsuurt kivist lõvikuju istunud otse templi väliseeskoja kohal. Hiljem leiti see hiigelkuju kolmeks tükiks purunenuna templi kõrvalt. Arvatakse, et lendav lõvi oli liiga raske, kukkus alla ja purustas suure osa templi seinast. Seda teooriat tuleb veel uurida ja kontrollida, kuid kõige tõenäolisemaks konarki päikesetempli purunemise algpõhjuseks peab valdav osa teadlasi kallapachaadi. Kes või mis oli kala pahad nimel on tähendus must mägi, nii kutsutud Vengaali sultani sulai man, kan karrani armeejuhti, kes olnud varem hindu armees, siis aga võtnud omaks islamiusu. Armeenlased olid ju juba 15. sajandil Orissaare rünnanud Kalabahhaad saabusega oma vägedega aastal 1508 ning rüüstas ja hävitas hindu jumalate templid. Kuigi konarki templikivimüürid olid kuue kuni seitsme meetri paksused, õnnestus kala pahaadil peatorn purustada ning suur osa templist lihtsalt maha lõhkuda. Marissa piirkond langes moslemite võimal aastal 1568 ja hindude templeid rüüstati ikka ja jälle marki templi. Preestrid peitsid päikesejumala kujutise aastateks salajasse paika liiva alla kusse hiljem lähedal asuvasse puuri templisse viidud. Osa teadlasi arvab aga, et konarki päikese kujutis on siiani leidmata. Pühaks peetud päikesekujutist konarki templis enam ei olnud lõppenud seal ka päikesekummardamine ja palverändurite jälgi polnud enam põhjust tulla. Pidevate piraadirünnakute tõttu suletud ka kisada. Kunagine hiilgav päikesetemplilinn jäeti pikapeale maha. Ja aegade möödudes jäid ka võimsad templid. Näeme, et kiiresti kasvava džungli varju kõige kauem pidanud vastu kõrge ja suur eeskoda, kus kunagi kaunilt ehitud templitantsijat ärida Marituaalseid tantse esitasid. Lagunevast ja mahajäetud templist viidud aga veel mitmesaja sajandi jooksul mingi ime läbi allesjäänud jumalakujusid ning sambaid teistesse lähedalasuvatesse templitesse. 18. sajandi lõpuks oli ilmselt kõik, mis vähegi võimalik, ära viidud. Konarki päikesetempli varemed kasvasid, tihedasse, metsa jamatusid liiva alla. Elasid metsloomad, siit otsisid varjupaika piraadid. Kohalikud elanikud kartnud aga isegi päise päeva ajal templi lähedusse minna. Ja ometi seisab siin nüüd üks seitsmest India imest. Uskumatult suur ja salapäraselt kaunis. Kahjuks ei anna vägevad varemed päriselt Reimo sellest, kui uhke võisse ehitis siis veel olla, kui 70 meetri kõrgune kupliga pea Thorn omal kohal seisis ning kõiki võimalused, kivid ja plaadid alles olid. Kui tempel elas ja õitses. Küllap ta teeb seda praegugi, sest inimesed on ju tagasi palverändurid, lugematult turiste ja igal aastal peetakse konarki päikesetemplis Orissa tantsu festivale, imekaunid, kullaga ehitud kraatsilised piigad tervitavad mere kaldal tõusvat päikest ning tantsivad iidse templi sammaste vahel. Konarki päikest jumala žürii ja hiigelkaarik on jälle teel.