Keskööprogrammi, ülejäänud pooltunni pühendame rohkem kaasajale. Kuna me tõepoolest kõik väga harva koos oleme, siis on paras juhus pärida, mida endised ansamblikaaslased praegu igaüks omal alal teevad ja toimetavad. Seda enam, et mitte kõik meist ei asu enam Tallinnas. Erich Kõlar on juba pikemat aega tartlane. Jaa, kenaadi Bodelgit võib kohata rohkem Moskvas kui Tallinnas. Alustagem siis neist kahest. Kõlab palub niisiis 1957.-st aastast peale töötan ma juba siis Tartus Vanemuise teatris selle aja jooksul on päris mitu nimetust vastaks neljakümneümber tuleb juba ära lavateost juhatatud ja mõningaid kontserte kah sinna juurde. Kõige niisugused viimased huvitavamad asjad, mis ma olen juhatanud, on Prokofjevi õnnemängija siis Barbara von Tiesenhausen, Tubina ooper, kui rääkida sellest, mis ees on. Nüüd seisab meil ees Orphy kuu lavale toomine koos Haydni apteekriga mis on päris huvitav töö. Ja kah oli mul nüüd võimalus üle pika aja jälle orkestreerida. Orkseerisin Itaalia kaasaegse muusikali Enrico 61 orkestri partituuri. Ja see on päris niisugune tore muusika. Autor on Renato rassel, mis peaks nüüd aprilli alul kohe välja tulema kõikide nende teatritööde ja tõsise muusika kallal tegutsemise kõrval on väga huvitav muidugi ka kuulata tänapäeva arenevat muusikate kerges laadis. Ma olen tähelepanelikult jälginud biitansamblite arengut meil ja mujal maailmas, kuid minu süda siiski peab ütlema, kuulub suurtele orkestritele ja sellepärast ma nimetaksingi siin veel kord oma viimase, kõige viimase sümpaatia. See on sai Sentneri orkester. Gennadi Podolski, palun. No mis ma võin öelda, umbes kolm aastat tagasi algas minu koostöö Moskva tuntud luuletaja Elephašaniniga kellega sai võrdlemisi palju kirjutatud ja meie viimane suurem töö on vokaallaulude tsükkel, mõtisklused armastusest. See koosneb viiest iseseisvast laulust ja see tsükkel on nüüd Moskva raadio poolt juba töösse pandud, ühesõnaga praegu orkestreerinud muusikat. Ja ma pean mainima seda, et ma ei tahaks siiski kuidagi lõpetada me nii-öelda koostööd Meie parimatel lauljatega ja sõnaga see niidikene, mis meid on kunagi ühendanud ikkagi üsna tugev praegu ja arutasime omavahel, kes seda tsükle laulab, kas maga Maest või kombison. Ja lõppude lõpuks leidsime, et selle tsüklit siiski laulab. NSV Liidu rahvakunstnik Georg Ots. Ja nüüd tulingi Tallinnasse, selle mõttega hakkame temaga seda tsüklit õppima. Samuti võin mainida, et Jaak Joala on hiljuti viibinud Moskvas. Pakkusime tema linte kuulamiseks heliplaadi vabrikus. Varsti tuleb Jaak Joalat üks iseseisev heliplaat. Praegu momendil on minu arvates juba trükitud signaal eksemplar väiksest pehmest heliplaadist, mis koosneb vist kahes laulus, kusjuures meie heliloojate laulud saavad rohkem polariseeritud üleliidulises ulatuses. Samuti käisime Jaak Joalaga NSV Liidu kultuuriministeeriumis, kus teda kuulati selle eesmärgiga pakkuda rahvusvahelistele konkursile tema osavõtu. Minule tundub, et tema on juba nii kaugele jõudnud, et võiks vabalt esitada NSV Liitu sellisest konkurentsis. Ja kui veel sinna juurde lisada koostööd luuletajatega Harritoonoviga, Lenin, Derbynioviga mõningate teistega, siis paistab, et tööd on tõesti palju. Aasta lõpuks hakkame kirjutama muusikat Mosfilmi mõningatele filmidele. Momendil praegu Tallinnas tahan veel nii üht kui teist pakkuda Heldur karmule kirjutamiseks ja kui veel arvesse võtta koostööd lauljatega ja niisugust pidevat läbikäimist mainimisel Juri Kulevid muslimaga majevitas Ludmilla sekkinud siis tahaks veel mainida seda, et, et koostöö kovski orkestriga luhtlemi orkestriga samuti kestab edasi. Ja tööd on nii palju, et ei jõua lihtsalt kõiki asju võib-olla nii-öelda õigeaegselt valmis teha, nii et jääb lihtsalt ajast puudus. Aga laagriaas? Need olid siis endiste rütmikute trummar Erich Kõlar, pianist Gennadi Podolski, kes elavad praegu Tallinnast eemal. Noh, meie kohapealsetest heliloojatest on, on üsna tuntud ja nende tegemised on ka üsna tuntud Arne Oit ja Uno Naissoo. Mida te siis enda tegemistest võite pajatada, Aarne? Minul. Pooleli lastemuusikal nimelt teine seeria juba noorsooteatrijooksul muusikalile Väikevend ja Karlsson katuselt. See peab tulema lavale mai keskpaiku ja juunis vist tuleb loodetavasti Vanemuise teatris kahjuks muusikal lavale, mis on juba mõnda aega valmis. See kannab pealkirja, kes usub muinasjutte, kes seda juhatab. Mitte kõlarvete, Valdeku Viru, nagu ma kuulsin, hakkab jooksma väikses majas värskematest lauludest võib-olla võiks kuulata Georg Otsa esituses laulu Harjumaa sügis Harri liia tekstile. Et ma Allveetee on see. Mees. Eks elu ja. Sellel. Aga ju siis ei ole? Minu võist. Kuid kui ta on rin ja seeni Ora? V? Sellel. Mõni, kes see nii imina püüsi ole. Öisel. Valu küüsi. Nagu. Minu. Diisel, Uno Naissoo sinu kord ja mina põhiliselt tehnik, seesama asja, mida ma nüüd olen juba tükk aega teinud kirjutan estraadilaule. Omal ajal sai küll rohkem kirjutadagi instrumentaalmuusikat, aga see ei ole nagu enam nii moes. Kui ei ole viimasel ajal. Jutud peaks, instrumentaalmuusikat hakkab rohkem kirjutada. Ja siis on kavas kirjutada midagi ka teatrile, lavamuusikat, aga ma sellest praegu lähemalt ei räägi, sest, sest ei ole veel teada, mis siis saab. Aga võib-olla instrumentaalmuusikat, äkki pakuksime siin välja, ma siin hiljuti tegin ühe lindi oma alfa peedist, see on üks niisugune implatsiooniline helitöö, kus helikõrgused on antud ainult suhteliselt igaüks laulda natukene ülespoole või allapoole, peaasi et oleks õige rütmiga õige dünaamikaga ja karakterid säiliksid. See esimene variant tuligi välja ansamblile kollaasiga aga nüüd ma tegin sellega veel suurele koosseisule ja meenid, võib-olla proovime seda siis Eesti raadio estraadiorkestriga? Arutlesime Kuulovi juhatusel. See lugu on muidugi natukene ehk keerukas tavalisele kuulajale. Aga võib-olla nad elavad selle üle. Jätame Vallo Järvile lõppsõna, see on meil juba olemas, sellel lindil, mis ma eile tema juures haiglas tegin. Enda kohta ma võin mõnesuguse kurvastusega öelda, et raadio ja televisioonisaadete tegemine on minu juures ainult nii massiliseks et muusikat saab üldse kaunis harva kirjutada ja seda ka äärmise vajaduse sunnil. Niiet Ma olen hakanud mõtlema, et see vist ikka üldse kellelegi helilooja ei olegi, kes, kes nii niimoodi elada saab. Ja sellepärast ma olen viimasel ajal elanud rohkem vanade viiside ülessoojendamise tähe all. Ja üks niisuguseid on siis Jaak Joala poolt kah nüüd uuesti linti lauldud. Kaared ise painutasin tammepuust vabal ÜRO tuuma eestideks veegaabuna purjede eks mootor Tuuksum. Mürisevad lained, nemad. Anna kanged mehed, kes olla v käinud tere. Kõige nooremale on üle valla ramm vanem võrke laskma. Kolmas aga väga palju laule ja kalad teda kuuldes merest. Noorik randa maha jäi igavene. Tema. Nahatoon sul Leenu siia sihvakad ja sirged saba kuu. Ja ongi lõppemas 25 aastat tagasi kokku tulnud rütmikute meenutused. Neid võiks heietada veel ja veel. Elu aga läheb edasi. Jaan vaid hea mõelda, et kunagisest küllap mõnelegi kõrvaltvaatajale tühisena tundunud harrastusest on meile kõigile kujunenud tõsine sisukas TÖÖ Eerik kõlarile ja Vallo Järvile Teatris dirigendipuldis Uno Naissoole muusikakooli teooria osakonna juhataja ametis. Ja temale samuti nagu ülejäänud kolmele kunagisele rütmikute ansambli mängijale klaveri taga muusikat kirjutades. Arvan, et me kõik ühineme Vallo Järviga, kes meenutas seda, mida see ansambel talle on andnud. Nõnda. Teinekord, kui tuleb midagi vanad tuttavad raadios või, või kuskil on kuulda, siis tekib kult kuidagimoodi niisugune soe tunne südamesse, justkui niuksed, vanad mälestused sellest ajast, kui sa ise mängitud seda muusikat. Ja tänapäevani ma ei eita seda fakti, et jazzmuusikal on siiski väga tõsised väärtusta.