Tuul tuulab tuulega tuulest võetud tuulest viidud. Taani rannikul ja kaugemal sisemaalgi kasvavad puud tuule suunda. Salu kasvab läänest itta. Ta hekipõõsad läänest itta madalad ja kõver terad tuule suunas. Tuulegeneraatoreid on rannik täis tipitud ja nad on pidevas liikumises. Ehkki nüüd vastu sügist, on looduskaitsjad hakanud jälle tuletama meelde sügisrände ajal generaatorite hiigeltiibade poolt hävitatud rändlinde. Tõus ja mõõn oma hirmuäratava korrektsusest ja täpsest ajakavast kinni pidades nagu ranget sõidugraafikut jälgimas ikka nii, et kaheksa tundi vesi tõuseb, järgmised kaheksa tundi hoiab saavutatud taset. Ja siis kaheksa tundi alaneb. Traditsioon või üleujutus, mis tuleb siis, kui ta tulla tahab, tuleb tuulega koos, võtab kaasa linna ja kui tahab, jätab järele tulevastele põlvedele vaid ühe kivimaja kõrgele künkale näha. Näitena kunagisest hiilgusest. Tuuled, mis puhuvad üle Taani ja üle tema ajaloo huvitavad meid selles saates kui uute ideede toojad niisugusesse valdkonda. Nagu Taani kirik ja siin levivad uususundid. Tuul toob kaasa endaga soolast vett ja õhku. Kanarbik lillatab nõmmedel, kus harvad männid ja kivi tõuseb maa seest. Sel suvel oli neil nõmmedel keelatud liikuda tikud või välgumihkel taskus. Üleastujaid karistati karmilt, et ma pole kunagi näinud nii suuri kanarbikuvälju. Tuul puhub üle Taani kuningriigi ja võtab endaga midagi kaasa. Aga mis siis jääb? On see vana, mis muudab vastavalt tuule suunale oma kasvusuunda. On see uus, mis takerdub tuulest kantuna vana kirikumõisapuudesse jääb luuderohuna leppade tüvedele väänlema. Tööpäeva hommikul kell 10 heliseb telefon rohelises toas palmi all, kohal on nii doktoroule, niilsem kui ka tema assistendid. Jensen Johansen. Esimene abivajaja alustab oma lugu. Assistentide nimed kõlavad eestlase kõrvale nagu lõbusas taani ainelises lastejutlus või anekdoodis. Aga lugu ise on lõbusast sirvitamisest kaugel. Tööstusjuhtidele mõeldud ajakirja leederne augustikuu numbris on pikem intervjuu psühholoog doktor luule niilseniga, kes töötab tööpäeviti kriisitelefoninõustajana. Doktor Nelson teeb oma kogemustele toetudes järelduse. Töölised helistavad pigem töö ajal kui pärast seda ja igat liiki juhid pärast tööd pigem pärastlõunal ja õhtupoolikul. Vestlustes selgub, et vastupidi tavaarvamusele on Taanis suuri probleeme pigem igasuguste ravimite ja droogide üleliigse manustamise kui alkoholi arvatavast liigtarbimisest tulenevate kriisidega. See tuleb ilmsiks nii kriisi telefonist kui ka rutiinselt arsti juures käimisel. Kriisitelefoni kasutamise eest tuleb maksta 100 krooni. See on paari paki üle keskmise kvaliteediga suitsude raha. Ega taanlane Pole eriti agar oma muresid kurtma aastast tuleb neid 100 krooni maksjaid. 500 ringis. Ka laupäeval ja pühapäeval kriisitelefon ei tööta. Kuhu siis pöörduda? Uurija Jens Hansen kirjutab oma raamatus prostituudid ja ussikesed ehk müüdavad hinged ehk inimese eneseusalduses töökohas niisugusest asjast nagu kodanikujulgus järgmist. See on igapäevane asi, oskus avaldada oma isiklikku arvamust kõige ümbritseva kohta. Asi pole kangelastegudes, selle eest ei anta autasusid. See on nähtamatu võitlus. Kodanikujulgus ei vii automaatselt tunnustuseni. Vastupidi, uurimised on kinnitanud, et inimestel on kahene arusaamine asjast ühtida. Arvates on see vajalik ja möödapääsmatu vajadus. See on Taani demokraatia alusmüür, mis rajaneb isikuvabadusel ja väärikusel. Samas on isiklik uhkus ja puutumatuse, püüa samuti üks Taani elukvaliteedimõõtudest. Teiste arvates kaotavad taanlased liiga palju, näidates välja oma kodanikujulgust ja mehisust. Ja nii tulebki teha valik, mis seisneb otsuses, kas majanduslik või sotsiaalne edu. Kodanik teeb oma valiku ja ta pole seda tehes ei esimene ega viimane ajaloolaineharjal kes teadlikult või mitte. Ta valib kas sotsiaalse või majandusliku tunnustatuse ja sellega kaasnevad ühiskondlikud garantiid. Ja ometi peate arvestama mitut mõõtu türannidega. Taani majandus on selgelt orienteeritud ekspordile pool tööstustoodangust ja kaks kolmandikku põllumajandusest ja Taani ärimees leiab kiiresti maailmast just selle veel täitmata niši ning kuna kohaliku tooraine nappus ei luba toota suuri kaubapartiisid, siis väiketoodang on just ideaalne nishi täide. Töötuse protsent on Taanis 12,6, see on 360000, et inimest ühineda. Euroopa kirjutab Brüsselist Taanile, et kvoode ja see on kui tormituul, mis pühib puhtaks ja pühib tühjaks. Suured kalaoksjonihallide sbergis Taani läänerannikul on kummastavalt tühjad. Kalalaevu jääb kai ääres üha vähemaks. Augusti keskel ka Taani televisioonis oma asjadest rääkimas Põhja-Taanis asuva bornholmi saare mehed, kelle ainus sissetuleku allikas on alati olnud kalapüük. Probleemid on samad, mis Lääne taaniski. Mäletan aastakümnete taguseid lugusid taanimaast, kus polevat ühtegi ülesharimata lapikest maad. Nüüd nägime seda küll ja küll. Riik maksab peale, et põllumees jätaks mõne põllu veel sööti. Eurooplane olla on uhke ja. Me ei. Taha. Tuhandeaastane riive on Taani vanim linn, siin tegutsesid viikingid ja siin elas ka kuninganna Dagmar, kes 14 aastase lapsena toodi Böömimaalt Taani kuningale naiseks. Ja nende kolme aastaga, mis tal elada, jäi, Disenud nii oma alamate südameisse põletada. Et riiv toomkirikukellad mängivad siiani igal keskpäeval rahvalaulu kuninganna Taagmarist. Ja selle vanalinna toomkiriku ümber seisavad nende meeste pronksmonumendid, tänu kellele on taani praegu luterlik maa töökas ja üksikisikute austav traditsioonidega ja parajalt konservatiivnegi ent samas puudutavat Kadaanid, sajandi lõputuuled ja mullistused. Ent nende juurde siis pisut hiljem. Tõmmake on praegu aga eluteatri, kirevat takust ja sametist, pärlitest, teokarpidest, verest ja lambavillast, kala, soomustest, pitsist ja hobuse hirnatustest, mõõga kolksatustest ja lapse nutust. Põhjamere soolasest kohinast ja kuningakoja puudrist koosnevad Teie eesriiet natuke kõrvale. Ja laskem näitelavale tulla ajalool sel vääritul vanal daamil, nagu suur valt Täär teda kunagi kutsus. Taani usundi ajalool on ühiseid lätteid skandinaavia ja germaani usundilooga. Siingi austati loodusjõude ja surnuid sümboliks. Uudia kirved tuli ja vesi. Loodusjõudude jumalikustamine andis algjumalad Freya Freya, kes olid pehmed, nii-öelda looduse enda esindaja pühitseti suvist ja talvist pööripäeva. Viikingite võitleb ja võidukas eluhoiak tõi esiplaanile uued sõjakad jumalad. Suuri uudini ja toori. Viimasest sai peajumal ning ristiusu tulekut valmistas ette nii-öelda ülemine kui jumal. Pehmeloomuline Valder. Vanade taanide laevad peatusid paljude maade sadamas. Nad olid nii kavalad kaupmehed kui ka vaprad meresõitjad ja ristiusk jõudis poolsaarele ja saartele suhteliselt rahulikult. Kuningas Harald, kes valitses aastail 812 kuni 827 võttis ristiusu vastu, olles oma naisega riiklikul visiidil Prantsusmaal. Ja nii andis Sealne kuningas Louis nendega kaasa kaks munka, kellest üks ängscorp sai kuulsaks kui Taani esimene misjonär. Hilisema kuninga Harald Sinihambavalitsemise ajal oli Taanis juba kolm piiskopkonda. Harald Sinihammas ise võttis ristiusu vastu 960. aastal ja sellest on mälestuseks jäänud imposantne kuningakirjadega ruunikivi jää pisut hilisemast ajast pronksist bareljeef, mis kujutab paljast kuningat haaraldit suures tamme tünnis. Kõrval seisab aga ametirüüs piiskop, kes vagadalit toimetabki. Järgneva 100 aastaga oli Taani ristitud ja aastal 1104 tunnistas Rooma paavst Taani kiriku iseseisvust. Jõudsasti ehitati kirikuid, edenesid kloostrid ja talupojad nurisesid liigkõrgete kirikumaksude pärast. Rehormatsiooniga olid asjad Taanis ühel pool, 1536.-ks aastaks. Kirikutes hakkas kõlama taani keel ja tolle aja suurimaid nimesid. Piiskop Nende seas on Peeter ballaadius ja Hans Thausen. Hans tausen seisab praegu pronksisena Riibe Tomi kõrval. Tema elulugu on reformatsiooniaegse euroop, poliitiku ja usutegelase parimate traditsioonide vaimus. Kõigepealt Johan niitide ordu munk, siis luteri usukuulutaja ja Taani esimene Refarvaator ning loogilisel ametiredelil oli siis ka lõpp kõrgeim punkt ja see oli Riibe piiskopi tool. Tugeva kuningavõimu teenistuses oli Taani kirik alata alates aastast 1660. Järgnevad sajandid. Domineeris Taani kirikus nii-öelda Saksamaa suund. Ehkki õpetatud teoloog viik oli praeguses kõnepruugis öelduna veendunud Anglofiil ja püüdistani kirikut inglise omale lähendada. Selle mehe nime nimetatakse seoses Taani kirikulooga üpris sageli, sest tänu tema ja luuletajate Šteeni Kingo ja proorsoni loomingule on Taani kiriku lauluraamat täis heatasemelist luulet, mida ka koguduse liikmed heal meelel laulda võtavad. Viimast kogesime ise, olles ühel pühapäeva hommikusel teenistusel Riibe toomis. Ja see teine Hans Hans Adolf Branson oli samuti luuletaja Pietis ja samuti Riibes praost 18. sajandil. Ning kiriku kuku kella mängus. Seal toomis on igal hommikul kell kaheksa ja õhtul kell kuus lauluks tema loodud kauneim roos. Nüüd siis tänapäeva pisut lähemale. 1849. aastal sai Taani riigikirikust rahvakirik. Koguduste nõukogudel on suur sõnaõigus koguduse elu korraldamisel, kirikuteenrite valimisel ja muudeski küsimustes. Enamus Taani kuningriigi alamatest maksumaksjatest maksab kirikumakse, riskib oma lapsed ja matab oma surnud kiriklikult. Traditsioonide murdumisena nähakse Taanis aga viimase 20 aasta jooksul tendentsi kiriklike laulatuste vähenemise suunas. Ja paralleelina. Just viimase 20 aasta jooksul on näiteks Needsamad taani mehed, kes pole ennast kiritlikult laulatada lasknud hakanud näiteks keskmisest enam ja rohkem kui nende isad ja vanaisad oma naisi kodutöödes ja laste kasvatamises aitama ja nendes töödes aktiivselt osalema. Taanis ilmuva ajakirja sotsiaalkritiik juunikuises kaksiknumbris on tõlge Rootsi ühiskonnauurija Uuve šerhide sulest pealkirjaga noorsookultuur identiteet vastupanu rahvuslikus. Selle artikli lõpuread on järgmised. Võõraste hirm ja võõraste vaenulikus teadmatus tundmatu sees toob esile peegeldusi, mis on ühised regressiivse, elustrateegiaga. Korda otsib lõppkokkuvõttes kaitset juba teadaolevas ja see on siis homogeenset skulptuuris, puhastes, juurtes, viikingiaja mütologiseerimisest. Kõik eelnimetatu peaks andma kaitset ja tegema selget vahet meie ja tundmatu vahel. Kuidas on lood taanlase suutlikkusega jääda iseendaks, avatud Taanis ja avanevas Euroopas? Küsimusele vastab Taani progressi partei liige Fredy Metzen kes ametilt on kindlustusfirma töötaja. Poliitikuna aga esindab ta espirgis oma parteid linnavolikogus ja riide amptis, ehk siis riive maakonna volikogusse Naudi oma parteid. Sügisestel parlamendivalimistel loodab see Taani progressipartei koos kahe liberaalse parteiga moodustada uue Taani valitsuse. Niisiis taanlased ja avatud Euroopa. Taanlased on võimelised hoidma ja säilitama oma eripära. Taanlased oskavad ka nii-öelda vajadusel ümber lülituda. Kuid Neil on oma kiriki oma ühiskond, mis on väga tugev ja ka taani keel on sedavõrd keeruline õppida, et ka see aitab ja toetab taanlaste võimalusi säilida iseendana Euroopa tõmbetuultes. Me säilitame oma identiteedi, on poliitik. Fredi mets on kaljukindel. Aga missugused on siis taanlaste parimad traditsioonid, mis aitavad seda kaljukindlust püsida? Me loodame siin Skandinaavias väga, et ka Norrast, Rootsist ja Soomest saavad Euroopa Liidu liikmed sest meil Taanis on nende kolme riigiga väga palju ühist nii traditsioone kui ka ühised identiteediprobleemid. Ja kui Taani oleks üksi Euroopa liidus, oleks meie olukord keerulisem kujundit, et nõrgem on ju Euroopa liidus riike, kes erinevad näiteks meist väga oluliselt igas mõttes, võtame kasvõi kreeka. Seepärast arvan, et Euroopa liit ei kasva kunagi Euroopa ühendriikideks. Me oleme siin Euroopas ju tegelikult nii erinevad. Aga ikkagi, kas on keegi või miski, mis võiks olla taanlase jaoks oht? Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on seal elanud inimeste elujärg paranemas. Kuidagi mööda edeneb ka demokraatia ja nii võib arvata, et Taani jaoks sealt peamisest ohuallikast küll praegu mingit ohtu karta ei ole. Ja seetõttu peame siin Taanis tegutsema nii nagu meil vaenlast polekski, see tähendab meil on võimalus suunata väga suured summad riigieelarvest, mis on mõeldud sõjalisteks kulutusteks hoopis sotsiaalsfääri edendamiseks. Ja see on ka Taani progressipartei, sügiseste valimiskampaaniate põhiloosung. Nii kõneles šedi Messon, kes esindab Taani progressiparteid siin Lääne Taanis espirgis. Nii et taanlane võib endiselt oma tohutu suuri lambakarju korjata toda merest kätte võidetud soolastel rohumaadel, kartmata, et mõni lammas möödasõitva juhukülalise autokastis oma maise eksisteerimise lõpetab. Ta võib endiselt ehitada maju, milles domineerivad suured klaaspinnad ja aknad, mille ees ei ole kardinaid. Rääkimata sellisest jubedusest nagu trellid, millega me Eestis oleme harjunud. Kõige parema tahtmise juures ei ole meie grupist keegi niisugust hirmsat asja näinud. Ma ei tea, kas isegi Taani vanglal näitril on. Igatahes Taani võtab lahkesti vastu kõik need, kes tema saartele saabuvad, kas siis meritsi, õhu teel või autoga. Ta on üks niisugune tüüpiline avad tud riigi mudel. Väike ja traditsioonides kindel. Heal lapsel on mitu nime, 20. sajand on lisaks ka ju veel kontaktide sajand saavad kokku inimesed, kes elavad maailma kuklapoolel ja saavad kokku saared mandrimaaga. 1990. aastal saavutati kokkulepe Rootsi ja Taani valitsuse vahel sajandivahetuseks valmis saava silla ja tunneli ehitamise asjus. Ühendustee tuleb 17 kilomeetrit pikk. Ja see on väga tähtis taanile, sest et autotranspordi kanda on Taanis 72 protsenti reisijateveost. Meritsi tehakse aga 72 protsenti kõikidest välisvedudest. Lendude eest hoolitseb Sass, kelle kasutada on Taanis 17000 reisijate kohta 34-l lennuväljal. Millest suurim on pealinna külje all kästrupp. See on ühtlasi suuruselt viies lennuväli Euroopas oma 15 miljoni reisijaga. Taani läänerannikul ühes Bergis asub aga selle riigi suurim helikopterite lennuväli, mis teenindab Põhjameres asuvaid naftapuurtorne. Need on circa 200 kilomeetri kaugusel rannikust. Niisiis olla üks neist 15-st miljonist, kes astub igal aastal oma maailmaga Taani kuningriigi pinnale. Mida võiks tunda, aga sealjuures taanlane, mida ta võiks tunda euro inimesena igast otsast peale tulvava, muu maailma mõjuväljas. Seda tahamegi tänase saatega natukene uurida. Carl Nielseni suvelaulu Holsteini sõnadele esitas Aksel selts ja see helilindistus pärineb enne teist suurt ilmasõda aastast 1938. Taani kuningriigi alamatest on vaid 3,6 protsenti mitte taanlastest kodanikud. Immigrante on kõige vähem Aafrikast kuus protsenti. Edasi on suur vahe ja siis juba 26 protsenti, Aasia päritolu 36 protsenti ja on Taanis immigrante, kelle päritolumaaks on kas Põhjamaad, USA, hoia Austraalia seoses mullistustega Ida-Euroopas osa on sealsetest maadest pärit tulijaid 32 protsenti. Meile Eestist tulnule ei jäetud vestlustes mainimata, et viimastel aastatel on taanlaste heasoovlik rikkus endisest Jugoslaaviast endisest NSV Liidust ja ka Baltikumist tulijate vastu sulanud nagu kevadine lumehang päikeselt käes. Põhjused meilegi varem juba teada vargused ja muud kriminaalsed teod põgenikelaagrites ja mitte ainult seal. Muuseas, Taanis võeti vastu otsus, neist maadest tulijate asüülitaotlus vaadatakse läbi kiirendatud korras ja tähelepanu edasikaebamisele ei kuulu. Nii et seljakotid selga ja koju tagasi. Mida otsivad need inimesed taanist turvapaika pelgupaika kohta, kus järele mõelda, võib-olla ka tasuvat töökohta võib-olla nutikamad ka head võimalust õppida, kuni oled veel noor. Ka sellest jäävad siis ilma need, kelle asüülitaotlus tagasi lükatakse. Igatahes rääkida nad sellest mikrofoni ees ei tahtnud, öeldes, et see on nii sügavalt isiklik küsimus, et ei kuulu nii-öelda laiale ringile. Teadvustamiseks ja Taanis tunnevad nad ennast märksa paremini kui kodus. Kuhu nad nüüd näiteks see inimene, kellega mina rääkisin kahe nädala pärast tagasi minema, peab? Millest nad siis ilma jäävad traditsioonilisest skandinaavia eluviisist, millel on tugevad Põhja-Euroopa värvid, lõhnad ja rütmid ja mis olulisim harjumused. Need on pärit veel varasemast ajast sellest ajast, mil igas külas oli näiteks oma meierei, mille korsten paistis majapidamisse ära. Need on pärit ajast, mil Taani oli võib-olla suur ja võimas, nii nagu nad siin omavahel räägivad. Me olime suur impeerium ja ega meid norralased ja rootslased eriti sellepärast ei armastagi. Aga igatahes traditsioonid on siin tugevad ja nad on nii tugevad, et nad avaldavad mõju ka kõigile neile, kes siia paljude saarte saarekeste ning poolsaare peale mõtlevad. Oma järgnevad elu aastakümned seada seal Taani Taani riigiametnikud ei sekku näiteks usuasjade ministeeriumi tasemel rahvakiriku ja uute usundite vahelisse keskust ellu. Küll aga võtavad asjaosalised ise meelsasti sõna. Praegu on meil telefoniintervjuu võimalus riiv Toom, Prausti, Jens Thor kild pakiga. Ja ma küsin temalt kõigepealt, kuidas vaatleb Taani rahvakiriku kõrgel ametipostil olev tegelane taanlasele, kes on astunud rahvakirikust välja ja tunnistab uus usundit. Riibe toompraosti Jens Thor kiltpakki arvates ei ole see näiteks Riibes eriti suur probleem ja seda võib vaadata pigem inimese isikuvabaduse küsimusena Taanis. Praegu on peetud ka mitu diskussiooni rahvakiriku ja uute usundite esindajate vahel ja põhiline diskussiooni teema on olnud reinkarnatsiooni küsimus, sest iga kristlik usk ja ususuund on niisugune, mis ei toeta ja ei ole kunagi omaks võtnud mõtet reinkarnatsiooni, st see on kristlusele vastuvõtmatu. Aga sellest hoolimata on nende probleemide vastu väga suur huvi. Ja pigem on uus usunditega tegelemine tiga võrreldav tegelemisega uute filosoofiliste suundadega kui mingisuguse tõelise usuliikumisega. Sest inimesele on omane see, et otsib iseennast ja millal siis mitte otsida kui praegu. Ja teine küsimus toompraost Jens torgil pakile on. Missugune on Taani rahvakirik näiteks 10 aasta pärast, uuel aastatuhandel? Elada mu õed Ja mu ei issand Funa oi Ivoos detsenglõbi. Fantastiliselt keeruline on sellele mõelda enne sajandivahetust. Veel vähem, aga rääkida sellest, ühiskond liigub ju praegu progressi suunas, sest teadus juhib kogu elu ja teadus läheb edasi ühes teatud suunas, tuues kaasa muudatusi ise kirikus, küsime seda sageli, mis saab edasi? Kiriku suhtes ei saa aga väita, et me nii kindlad liigume progressi suunas. Ehkki Taani kiriki muuta dub. Ja me kohaneme oludega ja situatsioonidega. Aga samas peab kindlalt kinnitama, et kirik peab oma liini ja traditsioone kindlalt hoidma. Me Taani kirikus diskuteerime väga pingeliselt ja avalikult. Praegu selle üle, kas Taani rahvakirik peab eralduma riigist. Isiklikult arvan, et seda ei juhtu. Kui aga siis vähemalt 20 30 aasta pärast on kirik põhjalikult reformitud ja muutunud. Toon näiteks selle, et pärast teist maailmasõda vähenes usklik väike arv Taanis märgatavalt hakates aga mõne aja pärast taas tõusma ja saavutades nii-öelda ennesõjajärgse taseme, usun, et midagi sarnast võib toimuda ka siis ja nendel lähiaastakümnetel. Kui toimuvad taani rahvakiriku sees suured põhimõttelised muudatused. Niimoodi kõneles siis Taani rahvakirikust riiv toompraost Jens Thor kild back. Ja on ka teistmoodi vaatenurki, ühte neist kuuleme laulduna geim laseni ja tema ansambli Bellamiin poolt. Selle laulu pealkiri on Jeesus ja buda. Maksaplekid meie mõlema kätel, kuhu me niimoodi jõuame? Miks peame olema nii kaua teel, ehk peaksime tagasi pöörduma? Mis on siis elu mõte ja kes selle supi tegelikult kokku keetis? Ehk on lahendus raamatuis? Lehtedest loeme me mõlemad pealkirju, massimõrvar koertetapja? Me nägime mõlemad kogu seda õudust telerist, ehk polnud selle mehe elus piisavalt armastust. Ja see panigi teda tapma jõhkralt nelja toberman koera. Jeesus ja buda oleme nüüd mõlemad Bermuda saartel, joome segu. Ja siis tuleb tõesti tõsta käsi silmade ette varjuks ja küsida, mis neil inimestel ometi viga peaks olema. Mis siis on elu mõte ja kes selles supi tegelikult kokku keetis? Egon lahendus raamatuis. Esbergi meediakeskuse töötaja John Johansen uurib praegu, kui kaugele. Õigem oleks muidugi öelda, kui lähedale lubab inimene tulla teisel inimesel mikrofoniga. Psühholoogide hinnangul teeb intervjueeritav tohutuid ponnistusi. Lastes võõra oma eriti intiimsesse lähedusse, see on siis 15 sentimeetri kaugusele, see on nii kaugele kui tavaliselt. Reporter jätab oma mikrofoni. Tavaliselt on nii-öelda ametlik tsoon, kus inimene tunneb end vabalt ja turvaliselt 3,6 kuni kuus meetrit. See 15 meetri intiimne tsoon on niisugune, kuhu muidu on vabatulek vaid selle persooni siis mehel või naisel või lapsel.