25 aastat tagasi tuli Tallinna silmale ansambel rütmikud, mis raadiosaadete, kontsertide ja tantsumängude kaudu oli omal ajal üsna tuntud. Ansambel tegutses kaks hooaega ja läks siis vaikselt hingusele. Am kõik korraga koos mänginud ja pole ka niisama kõik koos juttu ajanud. Pikka on ühel või teisel midagi takistamas olnud, kui ongi plaane tehtud, üleni pikale aastate kord jälle kokku tulla. Paistis, et täna on lõpuks see päev, kus rütmikud keskööd stuudios kohtuvad, et meenutada ansambli 20 viiendat sünnipäeva. Mikrofoni juures ongi praegu vabariigi teenisid kunstitegelased Erich Kõlar, Gennadi Bodelskija, Uno Naissoo. Siin on Aarne Oit ja nende sõnade kõneleja Valter Ojakäär rütmikute kunagine kuues pillimees, teeneline kunstitegelane Vallo Järvi aga lamab haiglavoodis ja kuna tema kallale kippunud tõbi tuli nii-öelda viimasel minutil, siis otsustasime kokkusaamist mitte enam ära jätta. Vallo Järvi vahele ütlemise taga. Heli lindistasime haiglas ja nii on temagi täna õhtul meiega. Üsna juhuslikul kombel avastasin aastate eest mõned rütmikute vanad helilindid, mis polnudki määratud säilitamiseks pakuvad praegu just tänu oma muinasloolisele väärtusele siiski mõnesugust huvi. Nende helilintide tehniline kvaliteet jätab tänastega võrreldes mõndagi soovida. Kuid ma usun, et mängulustist meil tol ajal puudu ei tulnud ja ehk on midagi sellist säilinud ka neil lintidel. Nõnda kõlas alguslõik ansambli kõige esimesest raadius, sest kas mäletate veel, kus, millal ja midamoodi see lint tehti? Huvitav, et see helikvaliteet nii halb olnud, see ei olnudki mõeldud säilitamiseks tahan lihtsalt kusagilt nii-öelda prügikastist leitud. No aga siiski, ma arvan, kõige tähtsam on see, et kuidas me mängisime tõesti ja isegi nagu omamoodi üllatusena. Et see mäng lagunes, nii halb ei olnud eriti mul hakkas kõrva see niisugune vägagi raudne rütmiline pulss mille hoidmisega tänapäevalgi mõnel pool raskusi tuleb ette. Ja siis tuleb veel nimetatud rüütnikud ei olnud sugugi asjatult võetud kunud praegugi tundub, et rütm Olge tugev, üks lindistamine Eima kuidagi nagu meelde praeguse raadiomaja keldris. See oli veel lõpuni ehitamata ruum, mikrofonid olid niisugused samasus, mikrofoni, mina võis tollal igast poest osta. Mul oli kodus niisugune tänapäeval, ma ei võiks öelda, et mul on kodus niisugune mikrofon nagu siin stuudios on ja tuli mängida vigastusest asenditest. Ma mäletan, alati läks umbes pool tundi kuni tund aega ära, selleks et otsida kohta, kuskohast iga pill kõige paremini kõlab, kuskohast kõlab mitele kontrabass, eriti passi kättesaamisega oli raskusi. Paistab, et võib-olla isegi mingil määral punnid üleses bass praegu kostis kõige kõvemini natuke liiga kõvasti. No ja siis kõik need trummid ja muud niisugused asjad. Nii et selles osas, kui nüüd võrrelda neid helilindistamise kvaliteeti tänapäevase kasesse valemiga pumbad vist edasi läinud. Aga mängu osas tundub nii jah, et me püsisime nii enam-vähem selles stiili raamides ja küllaltki rahuldavates raamides. Hakkame siis nüüd seda aastatega sassi läinud mälestustelõngaotsast kerima? Mina ei saa öelda, et ma seda algust väga hästi tunneks, sest rütmikute hälli juures mind ei olnud, ma tulin mõned nädalad hiljem. Mina olen alati mõelnud niimoodi, Erich Kõlar oli Kuldse seitsmejuht ja kooshoidja ja et küllap siis temaga selle rütmikute ansambli kokku pani. Mis puutub sel rütmikute tekkeloosse, siis see ansambel tekkis meil vast koostöös Gennadi põdelskiga, kõigepealt tema käis Kuldse seitsmemänge kuulamas ja ta tundis seal ära päiksepaistelise oru serenaadi muusika ja tuli pärast minu juurde ja tutvustas ennast kui pianisti ja mängis mulle seal pärast ka üht-teist ette ja säält meelde hakkas see tutvus ja siis me nagu tundsime 11 ära, et me võiksime ka edasi koos töötada. Ja oligi just parajasti ka niisugune aeg, et tuli üle minna väiksele koosseisule ja ma leidsin siis Bodelskis niisuguse hea abimehe, kellega koos edasi minna. Ja siis tulid appi muidugi ka veel niisugused asjaolud, et meid kutsuti praegusesse söökla Viru kohvikusse mängima ansambliga ja siis tulid juba sinna kokku peale potenski vee, hoit ja Naissoo. Vallo Järvi oli muidu Oit Naissoo, Vallo Järvi Bodelski ja mina kas ei olnud mitte alguses Carlavik? Karl Aavik vist oli ka, jah, mõni Ufard mängis viiulit. Ja üks niisugune mees oli, kes mängis viiulit praegu ma tean, et ta töötab kuskil Tartus kullassepaäris. Klareerija, nagu ma nüüd ta enam muusikaga ei tegeleb, aga tol ajal ta oli päris huvitav improviseerida ja nii et ta täitis oma ülesande sellel kohal päris hästi. No huvitav, kontrollime siis nüüd üksteise mälu. Kuidas need teised mäletavad seda rütmikud tegevuse algust, kuulake, mida rääkis selle kohta Vallo Järvi äri seal, kus mina hästi ei mäleta, mina mäletan neid momentisi. Vaat selles koosseisus, mis põhikoosseis oli klassikaline voos, siis tähendab modelliski kõlar Oit, Naissoo, Ojakäär ja mina, Uno Naissoo. Mida sina selle asja kohta arvad? Ega nii väga lihtne ei olegi meenutada, kõigepealt paistab, et hakkab juba väikeskleroos tekkima. Nagu öeldakse staarast nii raadiost. Mina mäletan seda, et enne seda mängisime oma selle swing klapiga, millest on ka nüüd viimastel aegadel mõnikord saadetes juttu olnud ja me jäime seal omadega vahele. Ja siis õieti nagu vist pärast seda siis tuligi see Rüdnikut esimene koosseis meie järgi sinnasamasse endise nimega restoran kuningasse mängima. Podolski oli nagu meil selliseks niisuguseks hingeks. Nii ma mõtlen muusikalises mõttes demanankis repertuaari. Mul praegu silmas niuksed rohelise paberi peal kirjutatud noodid, seal ei olnudki noodi joonilist peale alati tõmmata pliiatsiga. Ja sealt me siis mängisime igasuguseid lugusid, mis siis tollal käibel olid. Jäänud on veel Gennadi pudelskija, Aarne Oit kenaadi, mida sina mäletad? Mina mäletan niipalju, et minu isiklik klaver sai sinna kuningas viidud teisele korrusele, meie kaasabi? Kõige rohkem meil teel, sest ega meil nii palju jõudu ei olnud, niisiis kutsusime Ekspressid ka veel juurde, pärast ikka tõmbasime ta siiski teisele korrusele küll ülesse ja mängisime tükk aega tantsumuusikat. Sina olid siis esimene ja vist ka viimane pianist oma klaveriga. Ei ole, rääkis praegune Estonia dirigent Kirill Raudsepp. Tema omal ajal käis Lambaga klaveriga muidugi nüüd see kõlab võrdlemisi huumoririkkalt, et nagu kaenla oleks klaver, eks ole, nagu mängu klaver, mina küll varsti maailmas müüakse nüüd niuksed, võtad kaasa ja lähed mängima. Aga siis mängisime tükk aega tantsumuusikat ja sealjuures kogu aeg olema kursis selle repertuaariga, mis sul üldse tol ajal moes oli. Ja lõpuks, kui avanes võimalus esineda kontsertkavadega ja ma mäletan väga kaua aega kuningas ei mänginud, sest tuli töötava rahvakultuurihoone tuli ette selline niisugune asutustena Sakala tänaval ja kus praegu poliitharidusmajasuppi ja siis sinna taide orkestrit saada. Ja lõppude lõpuks, kui küsiti, kas me oskame kontserdimuusikat pakkuda, siis ma võlts võtsin selle julguse enda peale, ütlesin, et oskame küll, et me oskame solisti saata, oskame ise ka mängida ja nii lõppude lõpuks tuli meie ansamblit sellest tantsuq apellist nõndanimetatud juba kontsertansambel välja ja me täitsime siis üsna kaalukat osa kava nii-öelda pakkumisel seal, nii soolanumbrite osas, ma mäletan isegi, et igaüks meist mängis soolod seal Valter Ojaresidents, klarneti sooludega ja saksofonihoid akordionil. Nüüd edasi Mallo Järvi ksülofoni, sule Kolovi kitarri ja isegi seal saatsime Neeme Järvi, siis paar korda helistas ka veel oma tegevust Kaczylofonist. Mood ja nii see siis oli. Sina oled vist kõige noorem neist või? Sul peaks kõige parem mälu olema, siis vastupidi. Nähtavasti need asjad ei käi koos, mida me mingil määral võlgnen tänu Billyle? Mul oli tol ajal akordion ja ma isegi hakkasin võrdlemisi hilja üldse muusikaga tegelema peale tahtis, ei olnud minust õiged mängijad, aga siis tänu pillile käidi minu käest vahast pilli laenama. Üks nendest oli siis Podolski, vist hakkas meie tutvusel pinnal peale ja hiljem siis muidugi püüdsin ka ennast sinna pilli taha sokutada mängiva koguse periood oli vist üks üks tõhusamaid koole, kuna vani mingit õpetust tol ajal veel ei olnud. Saanad muusikale. Kõige rohkem oli ansambel rütmikud seotud omaaegse töötava rahvakultuurihoonega Sakala tänavas. Seal mängiti regulaarselt kolm korda nädalas kolmapäeviti ainult tantsuks. Laupäeviti ja pühapäeviti aga anti enne tantsuga kontsert. Sellest jälle Vallo Järvi meenutusi. Seda aega mäletan väga selgesti neid tantsuõhtuid ja kontserte, mis seal enne seda toimusid. Üritasid teha tantsumuusikat meelde, tegime ta kontserti seltsis kõrgendada oma oma sissetulekupunkti ja selle orkestriga sai saata, need mehed olid seal küllaltki tugevalt minu meelest tolle aja kohta, et need võisid saata igasuguseid solisti ja mina ise kaubitsemises kunstide osakonna, ma maast madalast juba ksülofoni, Kahni tegelesin kitarri kõrval, siis Maninud lülitati ka ikka sinna kontserti. Tsirkusetrupp oli ja siis oli terviga nupp ja siis olin veel eelis. Galopp oli seal kolm lõbusat. Vaat need kolm galoppi olid ja siis oli monticzardasid, mängisin ja siis oli Schopeni valts. See minuti vältida, sai korduvalt mängitud. Ja siis oli kitarrisoolo. Tol ajal esinesid meiega praegult hästi tuntud Georg Ots Veera neelus, siis praegu meeskoris töötaval Georg Metssalu ja eks ammu juba mitte kuuldud lauljatar Regina Romulus ja Uudelepp ja siis mõnikord pakkusid meie kavades vaheldust ka sõnakunstis, nagu Panso, Vaag Meri oli ka. Võib-olla Roomuluse kohta oleks mõni sõna öelda. Kuna otsa neelust ja metsasalud kõik väga hästi tunnevad juba kindlasti siis ei aja need kommentaare, nad on muidugi praegult arenenud. Ma olen ainult hiljuti nägin metsanud jälle ja peab ütlema, et ta pole üldsegi vanemad, said täpselt niisugusena, nagu ta oli, siis näen ma teda praegu ja ometi on 25 aastat mööda läinud ja nii jälgegi jätmata tema olemusele. Mis puutub jah, Regina romulasse, siis ta ei olnud suure häälega lauljatar, aga ta oli niisugune loodud, üsnagi, võiks öelda, vast looduslik talent kes kiiresti haaras, kes puhtalt laulis ja hästi tabas muusikalise karakteri andis meeleolu ja omas päris laial repertuaari. Ja mikrofoni kasutamisega muutus ta üsna oodatud lauljatariks tol ajal enamasti meie kontserditel viibinud publikut ja mulle tuleb üks tema veel niisugune detail meelde, ta rääkis vabalt poola keelt jajaja seoses sellega, et meil tuli tihti esineda kontsertkavadega, siis tekkis ka muidugi repertuaari probleem ja. Me hea meelega nägime siis tõhusat tegevust nii laulumeistrite osas, Arvo Kõrver, Tauts ja mõningad teised heliloojad ikkagi pakkusid nii üht kui teist uuemat ja organiseerisime need laulud. Esitasime neid koos juba ees eelpool nimetatud Salistidega. Aga siis samuti võtsime paremiku, mis kõlas tol ajal eetris, kuna meil heliplaatide hankimisega oli üldse raskusi ja siis ühesõnaga tegime niimoodi, et nii üks kui teine meist kuulas mõnda raadiosaadet, siis hommikul tuli nootidega vaikselt, kirjutas väikse niisuguse vormi üles ja me püüdsime neid siis oma ansambli jaoks organiseerida, ega siis magnetofoniga vist palju ei olnud, ikka tuli lihtsalt meelde. See oli meelde jätta, jah. Me küll igaüks püüdsime magnetofoni ehitada omal jõul, aga Ma ei tea, mul õnnestus küll Pedasare abil niisuguse suure suure magnetofoni peale, mis oli rohkem nagu mingisugune põrgumasin. Välimuselt aga pedaaliga seal klaveriga justjust käivitamine käis pedaaliga, muidu ma selle säilitasin. Siiamaani on mul ikka praegu kaallasesse magnetofon aga siis ma mäletan seda, et väga vahva lugu oli see Skaelainer, seda nimetatakse liinilennuk ja me võtsime selle lihtsalt, hakkasime mängima oma nagu motoks ja alustasime iga tantsumängu ja siis samuti kontsert selle meloodiaga. Paarkümmend aastat hiljem mängis Soome raadio tantsuorkester seda pala kui juba unustatud vana lemmikpala nõndamoodi. Loo autor pillimoor mängis umbes samal ajal sealses kalastaja Dorpa restoranis klaverit, saates lauluansamblit delt Harri tõmbais. Tol ajal oli vist üldse nii, et, et kaks tähtsamat kohta Tallinnas, kus toimusid peod ja kontserdid, üks oli siis töötava rahvakultuurihoone ja teine noortemaja, kus mängis orkester plaanso juhatusel. Noortemajas mängisid siis põhiliselt need, kes omaaegses korpus orkestris mängisid. Meenutades tolleaegseid publikut, siis on meelde jäänud terve rida inimesi, kes on hiljem saanud tuntuks maa sportlased, näiteks Gunnar Pääron ja Endel, edasi korvpallimängijad, raamat Trapido ja kui ma ei eksi ka Mart Port liikus vahel meie tantsupubliku hulgas. Minu arvates oli ansamblil Rütnikud teiste selle perioodi džäss ja tantsuansamblitega võrreldes see eelis, et noh, see oli väike koosseis nagu liikuvkoosseis ja kõik mängijad kuidagi tundsid endas kas siis veel uinuvad või varsti ärkavad loomingu niisugust pisikut. Heliloojatest olid siis vist juba nii kuidagi nii tegevad Bodelski kõlar, Naissoo, Järvi? Minul oli vist paar lugu sel ajal kirja pandud, aga rütmikutega ei mänginud ja korra sai kutse tööle. Aga Aarne hoidmist sel ajal ma olin selle oma loo ka ära unustada, ka sinu lugusid ma ka ei mäleta, et nad ei olnud kindlasti ei olnud. Nii et kas sa siis nii salaja kuskil sahtlis ja kirjutasid või? See ei proovinud veel enam, ma mainisin. Panin hilja, hakkasin selle muusikaga tegelema. Jõudsin tükk maad hiljem sinna. Sellise tegevuseni. Millal sa õieti niisiis esimesed asjad kirja panid, nii aastate järgi, siis olid juba vist rütmikud lagunenud. Kuidas aeg, nii ka nii ka mäng ja aga igal juhul kasu, väga suur, kadunud, nendes ansamblites mängitud just eriti harjutan seda rühmituse kohta. Seal olid toredad poisid, olid koosn, niuksed noh kuidagimoodi kollektiivne kollektiivne vaim oli ka niisugune iga mees justkui midagi lisasse oma igalühel on oma nägu sellel, sellel Anson iga Meerumi midagi omalt poolt panna näiteks naissoo klassikaline kuju oma kontrabassiga, kontrabassimängija temasse nii kangesti on, aga tema leiutas alati contra veel midagi niisugust, mida teised teised teised pidid kuulma, pidid arvestama ja, ja tihti õppima tema käest ajamseid nenditakse, oli küll jah, ja sealjuures tema, see üldse teema, siukene, humoristliku esinemine tema koju ja see väljendus ja kõik suuratist kontrasime, nisugune improvisaator, no muidugi pluss loodud improvisaator üldse, ükskõik, mis pilli ta siis kätte võtab, seal klaveri peal või akordioni talve. Aga ta, see, see improvisatsioon, see pani kuulama kohe selja taga, kuulsin täna naisel on jälle üks uus nõks juures ja siis tuli see inin sinna juurde veel. Ta hakkas laulma, kaasama passiga kõik posinakest kuulamata. Naisele see koosseis, rütmikud on mulle alati nii meenutades nagu kuidagi au teinud. Et kõik mehed, kes meil seal mängisid, on siiski kujutanud endast muusikaliselt midagi ka edaspidi. Nii on siis neli heliloojad ja kaks dirigenti, see ei ole halb lõikus, 100 protsenti on siiski edasi läinud millegagi ja ei ole jätnud seda esialgset kergemuusikatööd nii-öelda sinnapaika vaid kõvasti seda edasi arenenud, kes oma suunas, kuidas? Võiks vast siin meenutada, et Järvi Me lõpetasime Järviga koos, lõpetasime siis 51. aastal Tallinna konservatooriumi Naissoo lõpetas, kui ma ei eksi, 52. aastal. Modelski oli ju 54 eksale. Ait õppis sel ajal muusikakoolis, aga Ojakäär üldse veel ei õppinud siis tema. Mida selle pärast 56 56 me lõpetasime või tosooli ja, ja oli veel niimoodi, et ma mäletan, Podolski oli siis juba nii-ütelda vana kala, Podolski käis meil suugasid siis ikka parandamas. Tegime enne eksamit teha, oli juba need eksamid läbi teinud, siis käis nagu näitamas neid neid võtteid. Ja see, mis enesele pisiku kohtasin, ütlesin. See oli väga tore, et ta meis mingisugusel määral kõigis oli olemas ja seda on vist ka tänapäeva veel tunda, et seal midagi pidi olema igasühes. Väga tihti meie kavades figureerisid omaloominguliselt pala, see on lihtsalt niisama tantsupalad ja kuna oli nimetustega raskusi, siis panime ükskõik juhuslikud nimetused nagu näiteks pahas tujus ja oopus number kaks, mis oli juba kõlari poolt siin eespool juba mängitud ja igaüks tõi mingisuguse huvitava pealkirja, niisiis lihtsalt ristisime neid seal nagu omamoodi jälle tegevus. Aga siis maisi mäletan omas käes. Minu esimene laul sai kirjutatud just rigime rummus, selles ei ole jahimees, seal üks väike maja seisab metsa sees, laulis pidudel, vahest metsale ka. See oli minu esimene laul, niiet võib-olla tänu rütmikutele hakkasingi laule kirjutama. Mismoodi see meloodiaurina vilistan, laula? Õige jah, nüüd tuleb meelde küll, aga siis ma mäletan siiski uid kirjutas midagi, ta ikka vahest tõi mõningad noodipaberid küll sinna meile ja siis ta nüüd praegu temaaranseeris Aranseeris, tema seadis neid neid terve rida asju, tema organiseeritud akordionit, klarneti sele, Milleri imitatsiooniga lood ja millele meditatsiooniga ja siis väga hästi mäletan, Naissoo väga tõhusalt tegutsesid korkstreerimisel ja ja ikka seal igasugused võtted olid temale siis akordide üldse mäss, olin meile kuu kõva teoreetik ja tema, ühesõnaga oligi see põhiline niisugune nii-öelda. Kuidas ütelda. Me teoreetiline baas. Üldiselt kui nüüd tagantjärgi hakata vaatama, mis, mismoodi või mida me mängisime, mis stiilis mängisime siis needsamad lindid, mida siin ka juba oleme tutvustanud vihjavad sellisele svingstiilile. Noh, niisugused mehed nagu kuudman miller soo, soo ja siis ütleme eriti muusika mis saime tuntuks seoses filmiga päiksepaist oru serenaad. Needsamad, palatse, sama stiil ja selles plaanis me siis tegime juba, ütleme, edasised siilid nagu kammercess, muusika ja sinna me veel ei jõudnud samuti piibub, jäi minu arvates ka puudutamata. Aga siis peale selle see oli, ütleme niisugune noh, tantsumuusikastiil, aga mul on ka jäänud meelde, et me juba tollal väga hoolega tegime ka Eesti muusikat. Ja siin igaüks püüdis midagi nii omalt poolt anda kas mõne oma loomingulise loo või siis mingisuguse seade või töötluse. Kuulame siis mõningaid tolleaegseid rütmikute kompositsioone, kõigepealt kõlari oopus number kolm. Ja enne kesköiseid uudiseid veel kaks pala rütmikute oma loomingust Gennadi Podolski, Fox ja Uno Naissoo Fox. Nagu näha, ei vaevatud siis just eriti pead pealkirjade väljamõtlemisega.