19. jaanuaril esietendus rahvusteatris Estonia Giuseppe Verdi ooper mekk bet. Selle tõi lavale Arne Mikk, kunstnik, kelduaženter, muusikaline juht ja dirigent Paul Mägi. Teiste dirigentidena on kavale kirja pandud Jüri Alberten, Endel Nõgene, Erki Pehk ja Aivo Välja. Kontsertmeistrid Tarmo Eespere, Riina pikani, Ralf Taal. Ja selles ooperis nii mõneti iseäralik lavaline võitlus. Seda on pannud näitlejaid tegema Riin Oja. Hääleseade lavastaja Assistendilt Tiit Trallalt. Peaosi laulsid esietendusel Mcbeti Jassi Zahharov ja leedi nägbeti Sigutestonite Leedust. Bankot meie Mati Palm oleneb plaaninud sellest ooperis kaks saadet. Eelmisel laupäeval kuulsite saadet, mis kandis alapealkirja enne esietendust. Tänane siis loogiliselt võttes pärast esietendust ja head kuulajad, täna tahamegi sõna päris täpses mõttes tuua teieni neid seene, mis on salvestatud vahetult pärast esietenduse lõppu, 19. jaanuaril nendega, kelle käe läbi see ooper lavavalgust nägi, olgu öeldud, et Mc bet lavastus Estonias esimest korda. Aga alustame nüüd muusikaga ja kuna see on teine saade, siis õigustame ennast ka sellega, et me ei alusta mitte avamängust, vaid nii-öelda teise vaatuse sissejuhatusest. Ja see on nõidade koor. Praeguseks hetkeks, kui saade läheb eetrisse, on mõlemad esietendused selja taga ja võime päris rahuliku südamega kinnitada, et vastukajad ka ajakirjanduses on valdavalt olnud positiivsed. Aga iseäranis hea on olnud publikumenu. Võib-olla on selle põhjuseks tõesti väga ilus Verdi muusika võib olla ka väga hea esinejad. See hetk nüüd aga, mis on püütud meie lindile, on vahetult peale esimese isi etenduse lõppu ja ma olen Jassi Zahharovi garderoobis. Nii Mckbet esietendus on just just lõppenud. Kas Krimm on maha? No enamvähem jah, on maas, nüüd veel pesta, ennast tuleb ja siis saab äkki tagasi. Inimesena. Kuidas on tunne ja kas tänane tunne on selline tavaline, tüüpiline esietendusejärgne või on siin mingeid oma nüansse ja mis üldse annab selle värvi? Omanewanssoniga etenduse pärast iga etendus on nagu sündinud laps, uus inimene täiesti ja annaks jumal, et ta hakkaks oma teed käima. Kaitsjad oleks õnnelik. Aga, aga eks need valud olid rasked ja keerulised. Ja loomulikult iga esietendus on erakordne, jäiga esitamiseks eelne tunne on erinev ja, ja pärast tund täpselt samuti. Võib-olla tänase esituse puhul on ta natuke kurnavam olnd kui tavaliselt. Kuigi ma pean ütlema, et mas sisemuses olin päris tasakaalus ja kuna see roll on selline keeruline, ta küllaltki intellektuaalne siis ma teadsin, pidin teadma, mida ma teen ja et, et ei, ma ei tohi minna närvi, et see lugu tuleks ikkagi välja, mida on, on suur Verdi kirjutanud. Ja Läks kratsioonis läheks kuni kuni kuni lõpuni lõpuni välja ja ma usun, et, et see võib-olla täna õnnestus isegi. Aga praegu nüüd kohe peale esietendust siin garderoobis, kus me vestleme, olema täiesti tühi. Nüüd ma kerisele mõtte videolindi tagasi algusesse hakkan vaatama, mis siis täna sündis, mis täna toimus öö läbi mõttel seda. Ja arutan abikaasaga. Mis ja kuidas oli, mis saab teha näiteks järgmisel etendusel juba, mis oma neljandal veebruaril. Aga kas on ikkagi praegu valdav õnnetunne, kui publiku poolt vaadata, siis minu meelest te olete küll selle tunde ära teeninud täna kindlasti ja kindlasti. Sest vaadake, kuidas publik reageeris, missuguse puhanguna teie lavaletulekul. Aga Verdi on ühe väikse karuteene teinud Mcbetile. Teie numbrite järel ei anta selleks hetkegi aega, et publik saaks reageerida. Ja, ja selle tõttu etenduse jooksul ju ka nagu tahaks seda tõsta, esile jäävad ju. Räägitakse, et et on olnud Cooperi ajaloos hetki, kus aaria läheb kordamisele isegi, eks ole, aga siin on tegevustik ja pinge ja kõik nii edasi, et ei anta isegi publikule aega aplodeerida. Las ta olla, ega see ei ole paha, see on seda võib-olla Verdi geniaalse dramaturgi ongi nõnda mõelnud lasta, olgu, kinofilm. Las ta tekitab kuulajas õudust. Las ta jäädagi selliseks. Ei seda aplaus võib sisi lõpus olla, kui see on lõppenud. Aga vahepeal. Ma isegi tuletasin seda sel verest stseenis selles pöördepunktis kus Dancani kuningas tankuri tapmiset publik ei aplodeerivad. See oli väga õige, täiesti õige reageering sellele, nad ilmselt olid tardunud selles ja see on väga õige ja väga hea. Aga veelgi, näiteks seal on see see kuningate ilmumise stseen. Kastid laval on ka jube. Ja hea on, on süümepiinad ja nõidade viimased ütlused mis tekitavad minus kahtlust ja, ja, ja annavad ka samas lootust, et ükski naisest sündinu ei saa sind võita. Sa oled senikaua tuge kui pirna pirna mets ei hakka liikuma. Ei hakka tulema nii, et ta saab sellest naised nagu kinnitust, aga see läheb kuid kahjuks teistmoodi, sest ta tunneb ennast jõudude, saab selle jõud tagasi, leedi käest leidenatele mõõgata läheb. Aga ta, kelle perede tappa, mängida on, on sündinud keisrilõikega ja seda ta ei tea. Ja, ja sellepärast Mctav tabacki. Aga öelge nüüd teie selles rollis, kas leedi Mcbeti hukutav ja, ja kuriteole tõukav osa kui palju ikkagi nüüd temalt tuleb ja kui palju on see võimuiha iseendas? Tuleb küll niisugune parata, nagu juudestoniide sellega me oleme näinud Nabucco ja keda ma 11 väga hästi teame ja tunneme ja tõepoolest me tegime selle, selle dueti valmis kahe kahe orkestriprooviga ainult seal täiesti uskumatuna tundub praegu, aga see oli nõnda. Ja temal tuleb see impulss, võimuahnus, see, see veretööle lükkamine, see aelaktsioon seal lumepall, lumepalli efekt hakkab, temast läheb lahti ja ja mähkmed saab sellest hoogu. Kuigi temas tekivad kahtlusta süümepiinad. Aga siiski nii palju julm inimene, et ta, et ta läheb lõpuni. Ta ei löö millegi ees risti ette. Et saada võimule. Hukatuslik partner. Partner siin muidu äärmiselt sümpaatne inimene elus. Ja muidugi muidugi see partner Slab ikkagi palju äärmiselt palju partnerist. Ja tänu tänu ma usun, et, et tänu sellele saigi täna teoks, nii nagu ta sai. On just väga palju LEDid teenet. Kes käivitas sellest, LEDid käivitab Mäpet, teeb LEDi, käivitab Mcmet, teeb, Ja ja teie järel tegelikult tõstab oma pinget ja valmisolekut kogu trupp. Sinna ei ole midagi teha, see on kuulda ja tunda. Tähendab, üks asi on professionaalne oskus ja teine asi on see, see põlemine, millega järele tullakse. Ma usun küll, kuur on väga tera ja orkester ja, ja nad suhtuvad minusse tõesti lõhestamine ja meie suhe on vastastikune ja, ja tõesti, ma olen seda tundnud ja tunnen seda, et, et kui ma tulen ja me hakkame tegema, siis siis ka koor võtab ennast kokku ja teeb mingil moel ma vist siis vist neid stimuleeri meie vastastikku ja sünnib etendus, sünnib see, mis on tarvilik. Aitäh teile ja andke andeks, et ma nüüd sellisel hetkel tulen, aga meist igaüks teeb oma tööd ja minu meelest raadiokuulaja on ära teeninud mõningate selliste kordumatute hetkede tabamise. Rahvusteatri Estonia ettekannet meil veel helilindil ei ole. On mõned väikesed katkendid, mis on võetud saalist ühe ainsa mikrofoniga peaproovi ajal. Sellepärast palun natukene vabandust tehnilise kvaliteedi pärast ja see on neid hetk etenduselt. Paul Himma siin praegu rast ooperi esietendust on nüüd koos kõik need, kelle käe läbi on Verdi Mctet Eesti lavale jõudnud. Missugune tunne on teatridirektorile, kui üks asi õnnestub? Kui publik ei väsi väsi kutsumast esinejaid lavale ja tundub, et esinejad ise loevad ka etendust õnnestunuks. Muusikaliselt. Eks, nii nagu eluski, nii on ka teatris ja teatritöös rõõm ja mure käsikäes. Ja esietendus või esietendused on see päev, kus on ka teatri direktoril rõõmupäev. Ja ma pean ütlema, et õnneks on mul olnud võimalus rõõmu tunda kõikidest esietendub sest selle pea seitsme aasta jooksul, mis ma siin teatris olen direktor olnud ja see on suur õnn. Miks ma siis ennast õnnelikuna tunnen? Üks pool on see, et kui ma istun saalis ja naudin, kui ma unustan ära, et ma, direktor, ma olen siin midagi teinud, aga järsku ma tunnen, et ma naudin seda. Vot see on see kõige õnnelikum hetk. Et sa nii-öelda professionaalse kretilismi seisukohalt ei mõtle kogu aeg seda tahkas, midagi juhtus nii võigast tuli, keegi tuli, vara tegi midagi, see, sa unustad selle ära, sa järsku märkad, et sa naudid seda, mis laval ja selle ümber sünnib. Ja tõepoolest teater on selles mõttes nii nagu ka maestro mägi siin just enne vestluses ütles, et et meie lähme lavale, ribume, tore, nii-öelda nafta, see on väga banaalne võrdlus, tegelikult ei riibu muidugi. Aga mis teeb teatri- ja muusikateatri keeruliseks, on see, et tal on väga paljude paljude, mitte kümnete, isegi sadade inimeste ühistöö. Ja õnnestumise tagab ainult see, kui tekib mingi ühine hingus. Seda ei saa direktor käskkirjaga panna paika ja seda ei saa mingi seadusega panna paika või vabariigi valitsus määrusega paika või kollektiivlepinguga või ametiühingute olemisega või puudumisega paika panna, vaid see on see hingus, mis tekib, mis ühel hetkel mitte mitte ainult artistid, vaid, vaid kaas, maamees ja valgustaja, riieta järsku tunnevad oma seitsmenda kaheksanda mai tea mitmenda meelega, et midagi sünnib. Ja, ja see on see motivatsioon, mida ei ole võimalik, ei, raha ei palgaga asendada. Ja siis sünnib ka tõesti midagi. Kas ma olen õnnelik? Ma peangi enda rolliks neid võimalusi nagu luua püüda juhtida olukordi, selleni, et inimesed järsku tunneksid, et on võimalik midagi luua ja teha, nad loovad, loovad seda ise. Ja, ja teevad. Ja tulemus on hea. Muidugi kunst on subjektiivne ja, ja kunstis ei ole seda lage olemas, alati saab paremini ja alati on veel kuhugi minna, kui kuhugi ei ole minna, siis ei ole mõtet selle asjaga tegeleda. Aga vähemalt ma arvan, et Estonia teater on selles mõttes nagu uues Eestis 10 aastat saab täis uut Eestit, on tõusnud uuesti tuhast. Nii nagu fööniks. Meil ei ole häbi vaadata silma ei ühelegi ooperiteatrile siin lähikonnas ja miks ka mitte kaugemal selles skaalas, kus me tegutseme. Sest kui tegelikult vaadata ka, ütleme asja finantsilist poolt, siis ma arvan, et kuskil lähiregioonis, isegi ida pool meist ei teha nii odavalt ooperit kui meie teeme või balletti. Ja see ongi õige ka, sest tegelikult ikkagi hea küll, see aasta eelarve, mis meil nüüd 2001.-ks aastaks on 56 miljonit. Mõni ooperiteater kulutab selle raha paarile uuslavastusele, aga meie, meie hoiame töös siin aasta aega üle 500 inimese ja üle 220 etenduse. Aga see ongi õige sellepärast, et ega, ega Eestis ei ole raha palju selle vaataja jaoks ja me peamegi seda säästlikult kasutama ja, ja see on, ma arvan, et, et see, mida heades toonlased siin teevad laval ja lava ümber töökodades ongi see näide. Et, et suure raha ja, ja paljude piiramatute võimaluste olemasolu ei taga veel kõrgeklassilist tulemust. Ma tegin siin publiku hulgas juttu ühe prantsuse ülikooli õppejõuga ja ta ütles niimoodi, et meil Prantsusmaal on ooper eliidi jaoks vastupidi, näiteks Itaaliale, kus ooper on rahva jaoks. Et ta ei tea, kuidas on Eestimaal mida sina sellele vastaksid. Nojah, kui ajalooliselt vaadata muidugi, siis noh, ooperil on nüüd tiga pisut üle 400 aasta ja ja kes on, ütleme, ka ooperimajades käinud. Mis on põhivärvid ooperimajas, kui sa lähed saali punane ja kuldne ehk raha ja võim. Need kaks värvi sümboliseerivad ju seda Estonia majast ja neid värve ei näe. Ja eesti ooperi ajalugu on käinud maailma opera looga kaasas veerandi sellest ajast. Peaaegu meil on ju praegu 95. hooaeg ja. Ja ilmselt selle selle maja hing ja selle maja hingus on, on teine. Et ma ütleksin niimoodi, et meil käib nii eliiti, kuigi noh, alles oli mingi seminarid, mis asi see liit üldse on, aga noh, olgu ma arvan, siiski, me mõlemad saame aru, mis Meli dial mõtleme, meil käib nii eliiti kui meil käib ka täiesti tavalist toredat eesti inimest. Ja millest mul on väga hea meel ja meil käib väga palju pensionäre. Meil käib väga palju lapsi, noori ja mis isegi välismaalased on tähele pannud ka ja mulle ütled, et huvitav, et nagu kui kuskil Vahemere maades ütleme ladina kultuurimaades tullakse ooperimajja ja keeratakse jope või kasukas tooli alla nagu kinos tullakse nagu kinno, noh peavad popcorn, ei sööda küll aga, aga noh, peaaegu nagu kinno, siis siis Eestis tullakse teatrisse, tullakse ooperisse, see on sündmus. See on selline, mis paneb ka nagu artistile lati, et ta ei saa odavamalt läbi ajada. Ja muidugi meil on väga hea meel, et on tulnud uut noort publikut juurde ja. Me teeme teist aastat sellist noortele mõeldud programmi, mis on tegelikult Neeme Kuninga idee ja Me teostame seda. See on selline neljaosaline programm, mis on mõeldud just noortele, kes on ütleme siis niimoodi, et legodega mängimise east väljas, aga diskole veel ei lasta. Esimene osa sellest on niimoodi, et keegi enam-vähem tuntud teatriinimene keda tehakse, läheb ühte konkreetsesse klassi. Kuskil koolis, on see siis Tallinnas või Haibas või Sakus või mis on enne kokku lepitud? Kahjuks meil on muidugi piiratud võimalused, me ei saa võtta tahtjaid pööraselt, huvi on väga suur. Jah, võtab sinna balletikingad, kaasaevale vuntsid ja parukad, dirigendikeppi ja partituuri ja veel midagi, räägib. Teine osa on see, et seesama klass tuleb ühel päeval teatrisse, ta saab tulla ainult esmaspäeviti, kui on meil nagu artistidel, vaba päev tuleb teatrisse ekskursioonile. Natuke näitame, neile töökodasid, kuidas meie kuulus kingsepp Paulis teeb kingija ja kuidas valmistatakse kostüüme ja kuidas siin tehakse pidaja, kuidas seal tehakse, seda saavad ka üle lava korra kõndida. Mis on kõige püham koht teatris. Kolmas osa on sellel programmil see, et seesama klass tuleb etendusele saabuvad üks tund varem. Neile räägitakse, et kus te nüüd olete ja mida võiksin majas teha ja mida, nagu ei oleks mõtet teha ja ja siis nad vaatavad etendust ja neljas osa on tegelikult meile Estollastel alati kõige huvitavam. Neljas osas on see, et nad kirjutavad essee sellest või noh, või nagu öeldi, kirjandi vanasti öeldi, mida nad on näinud, mida nad on kogenud ja seal fantastilisi tähelepanekuid, mida noored teevad. Ja siis, kui see kõik on valmis, sest see on ka kirjutatud, siis meil on selline komisjon. Komisjon on õudne sõna selles mõttes, aga ütleme, et meil on selline rühm Estoonlasi, kes vaatavad, et läbi ja me täiesti subjektiivselt, mis on vahvamad lisandit, need panevad pingeritta ja siis me kutsume need laureaadid Estonia lavale ja riputame neile kaela, ahmitte sukapaela ordeni, aga häälepaela ordeni. Ja, ja siis nad saavad autasustatud ja sööme kommi ja joome pepsite, tunneme ennast kõik hästi ja see programm on uskumatult populaarne. Et kuna meil on need esmaspäevani vähe ja muu teate tööga, ta tahab teha, et tegelikult me võiksime seitse päeva nädalas seda teha. Ja see ongi minu arvates ka õige, et see jää murdub alati enamasti pärast esimest teatriskäiku. Ja see aitab võib-olla murda seda, et ei tekiks seda jääd, et noh kuskilt otsast mõnede jaoks son sellel ooperimajal nagu pisut selline dinosauruse maik mann. Ja, ja see on selles mõttes üks hea programm ja nüüd see oli nagu lauluteatri poole mööda, seda me teeme teist aastat ja sama asja me oleme käivitanud ka balletipoolele lihtsalt, et kaotada sidet ja tugevdada sidet noore vaataja noore kuulajaga. Meil on praktiliselt ka möödunud aasta kuskil ikkagi 150000 vaatajat on suur arv sest ikka suured ooperimajad. Me jaksame praegu teha veel kuskil sellel hooajal 222 etendust. Suured ooperimajad teevad kuskil seitse-kaheksakümmend etendust aastas. Kõik läheb keerulisemaks, ettevalmistusperiood läheb keerulisemaks sellest masinavärki, et on kuus seitse etendust nädalas, on väga raske töös pidada ja töökoormused on suured ja palgad on väiksed ja kõik muu see probleemistik, mida ei tahaks hetkel rääkida, aga nii ta on. Ja selles mõttes tahaksin küll kasutada siin ka juhuste kõiki oma kolleeg Estoniasse tänada, et nad on hoolimata kellaajast hoolimata palganumbrist teinud kõik selleks. Nad ei oleks seda teinud, siis meil oleks ka põhjust täna juttu rääkida, siin. Aitäh, aitäh jutu eest, aitäh veelgi rohkem selle ilusa esietenduse eest ja pikka iga Mcbedile. Meie laval ja ka külalislavadel. Aitäh heade soovide eest ja tere tulemast Estonia teatrisse. Minu vestluskaaslane, kellega saime tuttavaks, on Michelle Buaro. Lisan juurde, et ta on Prantsusmaalt, visii keelekeskuse Gavin lamp peadirektor. Ja ta ütleb, et ta viibib siin mõned päevad Eestis ja Tal oli õnn sattuda sellele etendusele. Kas te ei kahetse ette ühe õhtu siin oma vähestest päevadest kulutasite ooperi peale? Ta ütleb. Ma arvan, mul on vedanud, sest ma isegi ei aimanud ette, et satun vaatama Mäkpiti. Ja see oli siin väga ilus interpretatsioon. Kas te olete ise üldse ooperis käia või on see praegu lihtsalt juhus? Ma käin meeleldi vaatamas ooperit, ütleb Michel poro. Kuid tõsi on, et Prantsusmaal on ooper reserveeritud eelkõige eliidile. Ja siin ma ei tea, kas see on samuti reserveeritud eliidile. Vastupidi, näiteks Itaalias on see osa igapäevasest kultuurist. Meil on esietendused eliidi jaoks ja sellest edasi, kõik on rahva jaoks. Väga hea, naljatab Michel. Poroloon on väga austatud olla osa Eesti eliidist alates tänasest päevast. Aga ma pean tunnistama, et mu tähelepanu oli eelkõige suunatud etendusele. Praegusel hetkel laval tehakse pilti etenduse tegelastega kes jätsid teile kõige tugevama mulje. Minu jaoks kõige tugevamat muljet avaldasid sortsid. Need on kolmas peategelane, nagu Verdi on ise öelnud. Samuti ma hindan väga neid suuri grupist seene, kui kogu trupp oli laval. See oli väga õnnestunud. Kas lavastuse sümboolika jõudis temani see, mis kunstnik? Ma hindan kõrgelt neid dekoratsioone, seal on olemas nii maagiline külg, suhted, seosed, tähtedega, seosed kosmosega. See, ma leian, on väga tugevalt olemas ka etenduses. Tõepoolest, need tähed, skorpionid, õiguse, kaalud tõepoolest nagu tähed liikumises, taevakehad, see on täiesti vastavuses teose vaimuga. Ja lõpuks siis tahaks kuulda teie arvamust nendele lauljate suhtes. Mct on meie oma eestisolist ja me peame teda ise praegusel hetkel parimaks. Aga leedime peti. Me pidime laenama leedumal. Isiklikult mulle meeldis väga, Mati Palm samuti leedi Macbeth oli väga muljetavaldav ja siis veel Malcolm. Ning see roll, mida interpreteerimismart Madiste, see oli super. Ma leidsin publiku olevat väga vaimustunud ja leidsin ka orkestri olevat absoluutselt suurepärase. Täna õhtul oli üksi tõepoolest huvitavamaid aspekte see see harmoonia orkestri interpretatsiooni ja näitlejate mängu vahel laval. See oli väga õnnestunud. Nii rääkis Shell Parro Vishist ja kuulamegi nüüd laulmas Mati Palmi, kes oli mitte ainult Michel paar lemmik, vaid keda on ka meie ajakirjanduses mitmel korral esile tõstetud. Banko aaria. See. On? Seeni. Nüüd kuuleme etenduse muusikalist juhtija dirigenti Paul Mägi ütlemas tänusõnu lavastaja Arne Mikule liidi Mäketi osatäitjale Sigudestonitele Tarmo Eesperele, kes vokaliste välja õpetab häälesijadele tiitrallale, lavalist võitlust, õpetanud reinojale ja nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga töörühmale. Daamid ja härrad, katkestavad kakelda hetkeks ainult selleks hetkeks tegelikult tänada kõigepealt Aarnet selle selle toreda etenduse kokkupaneku eest selle koostöö eest kõikide Kunstnike Eldur Renter, kellel oli väga raske periood just siis, kui, kui see tegemine siin siin oli ja ja, ja kes, kes tuli välja ja tegi ikka sellise fantastilise abildi, millesse mahub ära põhiliselt see, see tegevus, kõik, mida me nüüd täna täna lõplikult nägime, sest täna vist vist täna olid kõik suitsud ja kõik asjad olemas, mis pidid seal olema. Ja aitäh haarne selle selle suure töö eest ja selle kollektiivi niimoodi kokkuvõtmise eest ja ja just meeldiva koostöö eest ja, ja väga professionaalse ja kiire töö eest, sest nagu me siin lõpp läks väga kiireks Rauli teine ära ja siis mõnda polnud üldse ja Ženja võla võla. Aga muidugi on isiksusi, ilma kelleta ei saa ja üks nendest on sikute, kes meie majas on juba juba nüüd Stat laulnud, kellega on salvestatud plaat kellega me tegime nüüd selle selle etendusega, see oli meil nüüd niisugune praktiliselt esietendusel teine kokkusaamine. Nii et noh, piisab sellest, kui niimoodi olla, olla kontaktis ja lihtsalt isegi mitte vaadata, kuigi ma vaatasin, et formaadid olid väga-väga professionaalselt. Nii papp. Ja, ja selles mõttes ja otsin plaga Darren Sto. Ehkki Snami ja, ja tahaksin tänada ka Jassid, sest sest see, see on minu arvates uus kvaliteetjazzil selle ooperiga. Ja nii nagu ma just tulin orkestri juurest ja ütlesin ka seda, et et mulle tundub, et see ei ole mitte see, et me tegime nüüd kuu aega või, või poolteist, kuulsin siin tihedalt tööd vaid see või on väga palju kauem kestnud, see on kestnud vähemalt viis aastat. Ja, ja nüüd lõpuks Me vastu oleme jõudnud sellele tasemele, kus me juba mõistame 11 ja, ja saame iga iga uue tööga lisada uusi värve, uusi meeleolusid, uusi mõtteid ja kujundeid ja fantaasiat, rakendada, ettekujutust arendada. Tähendab, see on, see on, see on see, mis on tegelikult huvitav töö, sest käsitööd ei viitsi enam teha, eluaastad ei ole ka nii vähe, neid ei ole, et veel et lihtsalt lihtsalt selleks, et paneme selle makki käima ja siis põhitõed ütleb, Maker on meil aga kui on olemas kooslus, mis mõistab niimoodi poolelt sõnalt ja tahaksin kiita orkestrit selles mõttes, et et see, kuidas Estonia orkester lauljatega ühes hingab, seda ei ole kusagil mujal. Seda nii heasoovliku, niivõrd ansambli aldist, orkestrit ei ole olemas maailmas, see on ainult siin. Sest kui niimoodi kuulata tõsiselt, siis siis orkester püüab kinni kuueteistkümneid 30 kahendikku, kui, kui solist läheb ka sinna, hoiad siiapoole või läheb nii või naa, võib laulda ükskõik milliseid kadents, ükskõik mis tempos mängitakse järgi nii-öelda seda ei saa õpetada, kuigi saab õpetada jahvist. Õpetaja saab, aga tähendab, see peab olema niisugune soe soe suhtumine. Ja seda siin majas on. Ja muidugi ma olen nüüd kuulnud ka palju igasuguseid võtteid siin ülesvõtteid suurtelt meistritelt. Aga ega meil häbeneda ei ole ka meie kurjule. Sest tavaliselt need, need nõiad seisavad niukse riide taga niimoodi pool keha on väljas ja siis hüüavad, vaatavad dirigent ja laulavad seal püüdlikult niimoodi ühes rütmis. Meie nõiad pandi kõik tantsima väiksema ringi leksima suitsu sees ja, ja ajame kedagi taga. Ja Elmo on, on teinud suure-suure töö. Meie kooriga täiesti. Ja lisaks, et esietendus ei ole enam niisugune kramplik püüje seekord kuidagi kokku võtta, teha midagi väga hästi, vaid see on meie elu. Tähendab meie iga õhtu on meil samasugune menu igal õhtul me oleme sama valmis seda suurt kunsti teenima. Ja, ja, ja seetõttu ei saagi aru, et oli täna nüüd esietendus, see ei ole mitte tipp, kuhu me jõuame, vaid see on algus, kus me läheme aastaid edasi. Nii et selles mõttes ma arvan, et see on loomulik asi, mis me täna tegime ja nii et ei olegi põhjust kõnet pidada. Aitäh teile. Ja sina paned lõbusalt paika, sa võid öelda, teavet niimoodi liikuda ei saa. Kuulge, seista ei saa joogi lõpuks sinna, kõik tulemisena range, teeme kontserdi ettekanne. See on suur vahe, eks ole, kas dirigent aktsepteerib neid, mida lavastada ballettmeister kunsti? Kõik välja mõte või ütleme? Nii et, et, Tunne vabastasid küllalt pikka aega, et hakata väiksema Kujunemist sinu harrastusi, jazz, Liiulgajast ja kõik, et sinu mitmekülgse ongi see alus, millega sa saad igal pool hakkama. Ja ma arvan, et kõik kolleegid, kes on tulnud appi võitlema ja assisteerima ei ette valmistama on läinud ühes suunas. Teadus võib tihti olla nii, et üks tahab niimodi, teine tahab teistmoodi, kolmandad kolmandad lõkke. Aga, aga see toimub mingisuguse rõhumise või sunni all. Aga nagu Paul Mägi praegu ütles, et inimeste ühel hetkel jõudis ühele piiril, aga kokku saanud, hakkad nüüd edasi minema, mitte et nad on siia kuidagi juhuslikult tulnud. Vaat see töö, mis orkestri ja, ja ka kõigi lauljatega teinud ja kahe prooviga kõik Sigute kohe meie kollektiivis ja tunnustust ja aitäh sinule ja aitäh kõikidele, kes aitäh meie meie tõeliselt nendele abilistele, kes on tegelikult olnud noh ühesõnaga meie tuleme ja riisume, koored aplausi vastu lavale kummardama ja kõik on väga tore, aga tegelikult see ettevalmistuses Tarmo ja Tiit, kes on pidevalt ruumide juures ja kes pikendab ja täiendab seda kätt, millega siis kogu seda asja juhitakse. Nii et selles mõttes on väga, väga tähtis töö. Ja ma usun, et meie me siiski vääriliselt mõistame seda. Et see nii on ja aitäh teile selle selle noh, juba ka pikaajalise töö eest, aga huvitav etendus oli täna selles mõttes, et ta et alati on mingisugune mingisugune niisugune kramp on sees ja midagi nagu noh, võiks tulla paremini, aga täna oli väga avatud lahtine. Nonii, nagu ta peabki olema. Ja kui ma meenutan viimast videot, mida ma siin aegu tagasi nägin, kuidas Mckbeti võitlus lõppes sellega, et et Mc Petronis voodi peale kuhugi ja siis mõõk sai mõõga ka kuidagi World maha ja siis tulid nõiad, piirasid ta kuidagi niimoodi mingite kangastega sisse ja siis ta vajus sinna voodile lössi. Siis ma pean tunnistama, et nii efektset võitlust meie laval ei ole ammu nähtud. Ja nii täpselt täpselt ajastatud. Selles mõttes aitäh, aitäh. Ja ega see higi vajab Kalavlist. Vastastikuseid tunnustussõnu teineteisele ja kogu kollektiivile ütlesid dirigent Paul Mägi ja lavastaja Arne Mikk. Ja meie viimane intervjuu on külalislauljaga, kes võtab osaga Verdi festivalist siin Tallinnas ja on mitmetes etendustes varemgi Estonia rahvaga koos laulnud ja lavastusi teinud. See on soome laulja Sauli Kiilik ainen ja ta päris asjatundlikult võtab kokku kõik selle, mida me oleme ise mõelnud, kes me seda etendust oleme näinud, mida oleme lugenud ajalehest ja mis tuli siin välja ka tegelaste ja teatritegijate oma mõtetest. Sauli Tilk ainena, missugused on teie muljed nüüd pärast Mäketi? Narrib lavale ja kaunisse moni, poolideni ja paisteleva. Ja ta oli pära, oli Toivalisest meediat. Resümmeerin Sauli piilikaise sõnu kes ütles, et pool tundi tagasi lõppenud esietendus Mcteti ooperiga oli temale ja tema abikaasale tõeline teatrielamus. Et selles lavastuses on kaunilt ja mitmetaoliselt välja tulnud see šveik, speri hingus ja Eldur rent, teri, lavakujundus oma pastelsetesse toonides on väga toetav ja väga huvitav. Sellele etendusele. Lavastaja on teinud mitmetahulise ja väga hea töö aga samuti on hästi valitud rollidesse lauljad. Alates Jassi Zahharov vist, kes on Sauli diiliga ise vana sõber ja leedi nägbeti rollis Sigutest Unitest mõlemad on oivaliselt sobivad sellesse rolli. Küsin Sauli diili Kaiselt, kas Mcbeti roll on talle kui lauljale endale ka tuttav? Sauli diilikainen ütleb, mul ei ole Mckbedi Roldud sest tulen ise teist tüüpi rollide laulja, küll aga tunnen hästi ooperit üsna mitut versiooni, eelkõige muidugi Savonlinna oma, kus lavastuse keskmes on suur kroon. Arnegi ütles enne etendust, et tal oli raske pääseda välja selle Savonlinna lavastuse mõju all. Nüüd on ta sellest aga siiski vaba ja ta on näinud seda lavastust omal kombel omal kombel selle lavale seadnud. Koor on siin väga hea, igal koorilauljal on nagu oma roll ja oma liikumine ite nagu tavaliselt rühmaga. Ja nõiad on aiva suurepärased. Ja siis Mckbet, kui te näed neid nägemusi ja neid surnuid sisse silmist paistab see, et tema näeb ja mitte teised. See oli oivaliselt lahendatud. Ma soovitan küll seda igale eestlasele ja igale teiselegi samuti raadiokuulajatele seda etendust vaadata. Meie naisega olime küll väga õnnelikud, et seda nägime. Ja orkester oli suurepärane. Abikaasa Petra, mulk kogu aeg ütles, et vaata, missuguse töö on teinud Paul Mägi. Suurepärane, mis ta on teinud orkestriga kooriga ja soliskidega. Nii rääkis Sauli diilik ainen, kes on Soome rahvusooperilaulja ja meilgi sagedane esineja. Tänane saade oli teine saade rahvusteatris Estonia lavastanud Verdi ooperi Mckbed kohta ja tänane kandis pealkirja pärast esietendust me kasutasime neid helisalvestis lõikusid, mis sai tõepoolest lindile võetud kohe vahetult pärast esietendust. Ja täna rääkisid siin nii muusikaline juht Paul Mägi, teatri direktor Paul Himma lavastaja Arne Mikk, peaosatäitja Jassi Zahharov ja veel mõned külalisedki. Saate pani kokku virve Normet.