Järgne mulle lugeja kes ütles sulle, et maailmas ei ole tõelist puud ja igavest armastust lõigata, kui sellel Valletajal suustan, nurjatu keel. Järgne mulle, mu lugeja, ainult mulle. Ja ma näitan sulle niisugust armastust. Ei, meister eksis, kui ta haiglas Ivanuscule kurbusega rääkis tol tunnil, mil on keskharjast üle saanud, et armastatu on ta unustanud, see ei võinud tõsi olla. Muidugi ei olnud ta meistrit unustanud. Aga kõigepealt avaldame saladuse, mida meister ei tahtnud Ivanuscale avaldada. Meistri armastatu nimi oli Margarita niga ajal. Kõik, mida meister temast vaesele poeedile rääkis, oli sulatõsi. Ta kirjeldas oma armastatud õigesti. Margarita oli ilus ja tark. Sellele peab lisama veel midagi. Võib päris kindlalt öelda, et paljud naised oleksid teab mis andnud, kui nad oleksid saanud oma elu Margarita nagu elu vastu ümber vahetada. Kolmekümneaastane Margarita, lapsi tal polnud, oli abielus, vägagi tunnustatud erry teadlasega, kes pealegi oli teinud, on riikliku tähtsusega avastuse. Tema mees oli noor, ilus, hea südamega ja aus ning jumaldas oma naist. Margarita niga. Laev ja tema mees elasid ühes põiktänavas ärbati lähedal, kus nende päral tuli keset aeda asuva kena villa, terve ülemine korrus. Võluv koht. Selles võib veenduda igaüks, kui ta vaid sinnakanti läheb. Pöördugu julgelt minu poole. Ma ütlen, aadressi juhatan tee kätte. Maja on veel praegugi alles. Margarita nagu õel, ma ei teadnud, mis on rahapuudus. Margarita niga laevana võis osta kõike, mis talle meeldis. Tema mehe tuttavate seas oli palju huvitavaid inimesi. Margarita Nikolajev, no ei pannud iial kätt priimuse külge. Margarita niga laevuna polnud tunda saanud kommunaalkorteri õudusi. Ühesõnaga ta oli õnnelik. Ei hetkegi. Sellest ajast saadik, kui ta 19 aastaselt mehele oli läinud ja sellesse majja asunud, ei teadnud tamm, mis on õnn. Oo, suured jumalad, mida sellel naisel siis veel vaja oli. Mida oli vaja sellel naisel, kelle silmades Loitis mingi kummaline tuluke mida oli vaja sel väiksel nõial, kelle üksin veidi kõõrdi, vaatasid, kes tol kevadel oli end muusidega ehtinud? Ei tea, tõepoolest ei tea. Juuda rääkis õigust, tal oli vaja teda meistrit ja üldsegi mitte gooti stiilis villat ja oma etteaeda ja raha. Ta armastas meistrit. Ta oli rääkinud. Ka minul tõde austaval jutustajale, kuigi kõrvalisel inimesel tõmbub süda kokku, mõeldes sellele, mida tundis Margarita, kui ta järgmisel päeval tuli meistrimajaks, kes õnneks polnud ta jõudnud veel rääkida oma mehega, kes ei toonud õigeks ajaks koju ja sai teada, et Meistrite enam ei ole. Ta tegi kõik, et meistri kohta midagi teada saada. Ja muidugi ei läinud tal korda. Siis pöördus Margarita tagasi oma villasse ja jäi vanasse kohta elama. Vaevalt aga oli tahmane lumi kõnniteedelt ja tänavatelt kadunud. Vaevalt oli õhuaknast hakanud imbuma kevadel rahutut kõdu lehalist tuult. Kui Margarita Nikolajev südamevalu veel suuremaks läks kui talv. Ta nuttis sageli salaja, kaua ja kibedalt. Ta ei teadnud, keda ta armastas, elavat või surnut. Ja meeleheitepäevade kuuludes tuli järjest sagedamini eriti just videvikutundidel pähe mõte et ta on seotud surnuga. Ta pidikas meistri unustama või ise surema. Niimoodi ei võinud ometi elada ei võinud. Meister tuli unustada, iga hinna eest unustada kuid ta ei läinud. Oh häda, ei läinud meelest. Ja, ja ja just seesama viga, ütles Margarita, istudes ahju ees ja vaadates tul, mis oli süüdatud tolle tule mälestuseks, mis põles siis, kui meister kirjutas oma raamatud. Pontius, Pilaatus Est. Miks läksin ma tookord öösel tema juurest ära, miks? See oli ju meeletus, ma tulin järgmisel päeval tagasi ausalt nagu lubanud. Aga oli juba hilja. Ja ma tulin tagasi nagu õnnetu leeviusamatelus. Liiga hilja. Need sõnad olid muidugi mõttetud, sest tõepoolest, mis oleks muutunud, kui ta oleks tol ööl jäänud meistri juurde kas oleks tema suutnud meistrit päästa. Naeruväärt hüüaksime meie, kuid me ei tee seda meeleheitele viidud naise palge ees. Tol samal päeval kui Moskvasse saabunud must aga olid kõiksugust totrat melu põhjustanud. Reedel, kui Berlioosi tädimees pagendati tagasi Kiievisse, arreteeriti raamatupidaja ja juhtus hulk muidki ülirumalusi ja arusaamatuid asju. Ärkas Margarita keskpäeva paiku oma magamistoas, mis paiknes villatornis. Margarita ärkas, kuid ei puhkenud. Ma nagu seda sageli ette tuli, sest seekord ärkas ta eel aimusega, et täna ometigi midagi juhtub. Seda taibata hakkas ta oma südames laimust õhutama ja peibutama, kartes, et muidu eelaimus ka mahusu sosistas Margarita pühalikult. Ma usu. Midagi juhtub, peab juhtuma, sest tõepoolest, miks peaks mind eluaegse piinaga nuhelda. Tunnistan üles, et olen valetanud ja petnud ja inimeste eest varjatud salaelu elanud, kuid selle eest ei karistata ometi nii julmalt. Midagi juhtub ilmtingimata ei saa ju olla, miski kestaks lõpmatult. Ja pealegi nägin ma und, millel on mingi tähendus. Selle eest võin pea anda. Niimoodi, sosistas Margarita Nikolajev. Ja vaatas päikesest kummavaid erkpunaseid, kardinaid. Panin rahutuna riidesse ja kammis kolme poolega peeglis lühikesi lokitud juukseid. Unenägu, mida Margarita sel öösel nägi, oli tõesti imelik. Asi oli selles, et oma talvise piinlemise ajal ei olnud ta kordagi meistrit unes näinud. Öösiti jättis meister ta rahule. Margarita piinles ainult päeval. Nüüd aga nägi ta meistrit unes. Margarita nägi unes tundmatut paika. See oli troostitu ja rusuv varakevadise pilves taeva all ja hääletu künnivareste parv lendamas ülesele halli räbalais tuttava taeva. Mingi igerg, sild, sel ajal sogane, kevadine jõgi, viletsad ja armetud poolraagus, puud. Üksik haab ja kaugemal puude vahel mingite peenarde taga onni. Kas köök või saun või tont teab mis. Ja siis kujutage ette, vajub selle onni uks lahti ja lävele astub teema. See on üsna kaugel, kuid kõik on selgesti näha. Ta riided on räbalais, ei saa arugi, mis tal seljas anud. Juuksed on sassis, põsed habemesse kasvanud, silmad on haiglased. Ärevad. Ta viib margariinidele käega, kutsub teda. Margarita jookseb liikumatut õhku, ahmides üle mätaste tema poole ja äärt. Unenägu võib tähendada ainult kahte asja, arutas Margarita niga vaenla endamisi. Kui ta on surnud ja viipas mulle, siis tähendab see, et ta tuli mulle järele ja ma suren varsti. Kui ta on elus, siis võib unenägu tähendada ainult seda, et ta tuletab ennast mulle meelde. Ta tahab öelda, et me kohtume veel ja me kohtume üsna pea. Ikka veel niisama, elevil, riietus margariita ja hakkas endale sisendama, et tegelikult sobib kõik kõige paremini ja et niisuguseid soodsaid silmapilke tuleb osata tabada ning ära kasutada. Mees oli tervelt kolmeks päevaks komandeeringusse sõitnud. Kolm päeva oli ta iseenese päralt ja võis segamatult mõelda kõigest, mis aga pähe tuli. Unistada sellest, mis talle meeldis. Kõik villa ülemise korruse viis tuba, kogu see korter, mis võis Moskvas kadedust äratada tuhandetes inimestes olid täielikult tema päralt. Aga kui Margarita oli kolmeks päevaks Vabaduse saanud, ei valinud ta sellest uhkest korterist kaugeltki mitte kõige paremat nurgakest ta ja ideed. Ja läks pimedasse akendeta tuppa, kus kahes suures kapis hoiti kohvreid ja igasugu muud kolu. Ta laskus kükakile, tõmbas lahti esimese kapi alumise laeka ja otsis siidi räbalates hunniku alt välja ainsa väärtusliku eseme, mis talle elus oli valanud. Margarita käes oli pruuni nahka köidetud vana album, milles oli meistri Photo hoiuraamat meistri nimele. 10000 rublaga kuivanud roosi laiali laotatud õielehed siidpaberi vahel. Masinakirjas täis tipitud paberilehte, mille alumine äär oli põlenud. Margarita tuli selle varandusega oma magamistuppa tagasi, seadis foto kolme poolega peeglijate lauale ja istus ligi tund aega tules puretud vihik põlvedel. Ta lehitses ja luges seda, mille pärast põlemist ei olnud enam ei algust ega lõppu. Vahemerelt tulnud pimedus kattis linna, mida prokuraator vihkas. Kadusid rippsillad, mis ühendasid templit ja jubedat Antoniuse torni. Vast vajus alla põhjatust hakatis hipodroomi tiivulised jumalad. Aschmanni lossi ja selle laskehaavad turud. Karavans raid, põiktänavad Tiid. Järshalai. Suur linn oli kadunud, nagu poleks teda iial olemas olnud. Margarita oleks tahtnud edasi lugeda, aga edasi ei olnud midagi peale narmendama, söestunud paberi serva. Margarita niga laevne pühkis silmi, pani vihiku kõrvale, toetas küünarnukid tualettlauale ja vaatas koos oma peegelpildiga kaua üksisilmi fotot. Siis kuivasid pisarad. Margarita pani oma varanduse korralikult kokku ja hetk hiljem oli see jälle maetud. Siidlappide alla. Margarita laena pani esikus palitu selga. Nataša ilus tüdruk, tema koduabiline päris, mida teiseks roaks soovitakse ja saanud vastuse, et see on üks. Tegin meelelahutuseks perenaisega juttu ning rääkis, jumal teab mida kokku. Et eile olevat mustkunstnik teatris sihukesi kunsttükke teinud, et kõik olid ammuli sui vahtinud, olevat igaühele andnud ilma rahata kaks pudelit välismaa lõhnaõli ja sukad. Ja kui siis etendus läbi olnud, läinud rahvas välja tänavale ja niuhti. Kõik olnud paljad. Margarita. Laev vajus peegli toolile ja purskas naerma. Nataaž häbenege ometi, ütles Margarita, nagu te olete koolis käinud ja tark tüdruk sabades valetatakse, teab mis asju kokku. Teie muudkui räägite edasi. Nataša läks näost punaseks ja väitis tuliselt vastu, et ei valetata ühti. Ta nägi täna ise Arbatil kaupluses üht naist, kes tuli poodi, kingad jalas, aga kui hakkas kassas raha maksma, kadusid kingad jalast ja ta jäi sukkis seisma. Silmad pungise kannas auk. Ja need nõiutud kingad olidki pärit tollelt sammast etenduselt. Ja nii ta läkski. Ja nii ta läkski, hüüatas Nataša punastes veel rohkem seepärast, et teda ei usutud. Margarita nagu laen. Eile õhtul võttis miilits ligi 100 inimest kinni. Naised jooksid pärast etendust pesu väel mööda virskaajat. Lõbus jutt, lõppes Nate asjale meeldiva üllatusega. Margarita niga, laena läks magamistuppa ja tuli sealt tagasi, käes paar sukki ja odekolonni. Pudel öelnud Natasha, temagi tahab kunsttüki teha. Kinkis Margarita, laena talle sukad ja odekolonni ning ütles, et palun asfalt vaid üht. Ärgu jooksku sukkis, möödad virskaajat järguusku Kundaariat. Nad suudlesid ja läksid kumbki oma teed. Veidi aja pärast istus Margarita Nikolajev no pargipingile Kremli müüri ääres valides koha nii et ta nägi maneeži. Margarita kissitas heleda päikese käes silmi ja meenutus tänast unenägu meenutab, kuidas ta täpselt aasta tagasi sellel samal päeval ja sellel samal kellaajal oli istunud samal pingil kohus meistriga. Täpselt nagu tol korral oli Margarita kõrval pingil tema must käekott. Täna ei olnud meistrit tema kõrval, kui ta Mõttus rääkis Margarita niga, laena ometi temaga. Miks sa ei anna endast elumärki või ei armasta, mind enam? Ei. Tähendab, sa oled surnud, siis palun sind, lase mul minna. Lase mind lõpuks ometi vabaks, lase mul elada ja hingata. Margarita Nikolajev, na vastas endale tema asemel ise. Sa oled vaba. Kas ma hoian sind kinni ja vaidles talle vastu? Ei, see pole kellegi vastus. Kao minu mälestusest, siis saan vabaks. Margarita vaatas mööduvat matuserongi kuulates, kuidas kauguses kääbus, nukker türgi trumm, mis tagusika ühtemoodi põps, amps, amps ja mõtles kummalised matused. Ja kui rahutuks teeb see laps? Oh, annaksin vist küll hinge kuradile, kui ainult saaksin teada, kas ta on elus või ei ole. Huvitav. Keda seal maetakse? Mihhail Xander vičibel Joosi, kuulis ta siinsamas meesterahvale kuuluvat nina häält. Massolliti esimeest? Üllatunud Margarita Nikolajev no pöördus ja nägi oma pingil kodanikku, kes arvatavasti oli märkamatult istet võtnud sel ajal, kuni Margarita matuserongi vahtis ja küllap vist hajameelsusest oma viimase küsimuse poolihääli välja ütles. Sel hetkel matuserong peatus ilmselt jäida valgusfoori taha pidama. Nii. Jätkas tundmatu kodanik, neil on isesugune meeleolu, saadavad kadunud ja mõtlevad ainult sellele, kuhu ta peagadus. Mis pea, küsis Margarita oma ootamatult ilmunud naabrilt tooli väikest kasvu. Juuksed olid tal tulipunased ja suust vahtis väljakki. Seljas oli tal tärgeldatud särk ja korralik triibuline ülikond, jalas lakkkingad ja peas kõvakübar. Ellips oli silmatorkav. Kummaline oli aga see, et taskus, kus mehed tavaliselt taskurätikut või täitesulepead kannavad, paistis sellel kodanikul paljaks näritud kanakoib. Lugu on selles, seletas punapead, et täna hommikul vanas statingilimbojeendumi maja saalis, kellel surnukirstust pea ära. Kuidas see võimalik on, libises Margarita tahtmatult üle huulte. Ja talle meenus sosistamine trollibussis. Kure otsida. Vastas Punapea familiaarsed. Ja pealegi on täiesti arusaamatu, kellele ja milleks teda vaja oli, seda pead. Kuigi Margarita Nikolajev oli oma mõtetes kinni, hämmastas teda ometi tundmatu kodaniku. Kummaline lorajutt. Pidage. Hüüdis Margarita Nikolajev, missugune Berlioosse oli, kas seesama, kellest täna lehes muidugi seesama. Need on siis Literaadid, kes kirstu järel käivad? Küsis Margarita. Iseenesestki mõista. Ja te tunnete neid? Viimast? Vastas punapea. Öelge, palun, alustas Margarita ja ta hääl muutus tuhmiks. Ega nende hulgas pole kriitik lattunskit, kus ta siis olema peaks, vastas punab ja seal ta ongi äärmine neljandas reas. See Blunud, küsis Margarita silmi, pilutades. Dohc pillanud, näete, testis silmad taeva poole. Paatri moodi jõhke. Margarita ei pärinud enam ja uurisilatunskit. Nägu mene, naeratas Punapea vihkate talletonskid. Margarita Nikolajev. Margarita, üllatus. Tunnete mind, vastuse asemel tõmbas punapea kõvakübara suure kaarega peast. Päris röövlilõust, mõtles Margarita oma juhuslikku vestluskaaslast vaadates. Aga mina ei tunne, tõid, ütles ta jahedalt. Kust peaksitegi mind tundma ja siiski saadeti, mind ei, ei juurde asja pärast. Margarita kahvatus ja tõmbus eemale. Ma ei saa aru, mis asja pärast. Punapea heitis pilgu üle õla ja ütles saladuslikult. Mind saadeti teid täna õhtuks külla. Sunnid, kuhu küll? Mc, kutsun Teid täiesti ohutu välis alles juurde ja ükski hing ei saa sellest külaskäigust teada. Selle eest võin ma pea anda. Mis välismaalane see niisugune on? Hüüatas hämmeldunud Margarita nii valjusti, et möödujad teda vaatama jäid. Ja mis mõtet oleks mul talle külla minna. Assad ellu, kummardus tema poole ja sosistas palju tähendavalt. Mäkitanu kindlasti võite kasutada juust. Mis, hüüatas Margarita ja ta silmad läksid suureks. Kui ma teist õigesti aru saan, siis toimete mõista, et ma võin seal midagi tema kohta teada saada. Asas ellu noogutas vaikides. Ma tulen, hüüatas Margarita kindlalt ja haaras osas Ello käest. Tulen, kuhu, aga tahate? Asas ellu avaldus kergendusohkega pingi seljatoele nii et tema selg varjas suurelt sisse lõigatud sõna juura ja ütles irooniliselt. Tomi Räski on hästi õiendada. Ta surus käed tasku ja sirutas jalad pikalt välja. Mind seda asja ajama saadeti. Miks ei võinud piimud minna, tema oskab võluda. Margarita naeratas virilad ja kibedalt ning lausus. Jätke ometi. Müstifitseerime, ärge kiusake mind oma mõistetustega. Ma olen õnnetu inimene ja te kasutate seda ära. See on imelik lugu, millesse ma emmesside lasen, kuid vannun teile ainult sellepärast, et meelitasite mind temast juttu tehes. Mul käib pea ringi kõigist nendest arusaamatutesse asja, sest rahulikult, rahulikult kosti saadasel nägu krimpsutades. Katsuge ka minu olukorrast aru saada. Pärnumaalt Tori nägu üles visata, tädimees majast välja, mõnele kuul kerre lasta või veel midagi sellist tühja-tähja teha. See kõik on minu. Jääle aga armunud naistega õiendada, tänan väga. Ma ju räägin juba pool tundi teile auku pähe. Tulete. Siis olge lahked ja võtke see, ütles aga sello, tõmbas taskust ümmarguse kuldkarbikese ja ulatas selle margariini sitale, sõnades sealjuures bänni ometi ära, inimesed vaatavad. Seda läheb teil vaja mänedžeri Dannyga laevne. Olete viimase poole aastaga murest tublisti vanemaks jäänud. Margarita lõi näost õhetama, kuid ei öelnud midagi. Asas ellu, aga jätkas. Täna õhtul täpselt pool 10, olge lahked. Võtke riidest lahti ja määrige nägu ja kogu keha selle kreemiga sisse. Edasi võite teha mida iganes, taate, ärge ainult telefoni juurest kaugele minge. Kell 10, ma helistan teile ja ütlen kõik, mis vaja. Teil ei pruugi millegi üle muretseda. Teid toimetatakse sinna, kuhu tarvis ja teile ei tehta vähimatki tüli. Saite aru? Margarita vaikis, veidi, ütles, siis. Sain aru, see karbike on puhtast kullast, muidu poleks ta nii raske. Mis siis ikka, ma saan väga hästi aru, et mind tahetakse ära osta ja tõmmata mingisse kahtlases afääri, mis läheb mulle kalliks maksma. Lauses sisistasasa sello. Rakk jälle ei, oodake tagasi. Margarita surus karbi kõvemini pihku. Keda karjus Rasas Ello tigedalt. Kõik saadavad pehmaki. Oh ei, hüüatas Margarita, hämmastades sellega möödujaid. Olen kõigega nõus, olen nõus kaasa mängima selles kreemiga määrimise komöödias olen nõus pärapõrgusse sõitma, ei anna tagasi. Möirgas äkki seal sello jõllitades pargi raudvõret ja näitas kuhugi sõrmega. Margarita, keerasin sinnapoole, kuhu näitas osas ellu, kuid ei märganud seal midagi erilist. Siis pöördus ta uuesti ellu pool, et teada saada, mida see kohatu hoopidi tähendama. Ent nüüd polnud enam kedagi, kes oleks võinud talle seletust anda. Margarita Nikolajev. Saladuslik vestluskaaslane oli kadunud.