Järgne mulle lugeja kes ütles sulle, et maailmas ei ole see, mis truud ja igavest armastust lõigata sellel valetajal suusta nurjatu geeljärgne mulle, mu lugeja ainult mulle ja ma näitan sulle niisugust armastust. Ei, meister eksis, kui ta haiglas Ivanuscale kurbusega rääkis tol tunnil, mil töö on keskharjast üle saanud, et armastatu on ta unustanud, see ei võinud tõsi olla. Muidugi ei olnud ta meistrit unustanud. Aga kõigepealt avaldame saladuse, mida meister ei tahtnud Ivanuscale avaldada. Meistri armastatu nimi oli Margarita Nikolajev. No kõik, mida meister temast vaesele poeedile rääkis, oli sulatõsi. Ta kirjeldas oma armastatut õigesti. Margarita oli ilus ja tark. Sellele peab lisama veel midagi. Võib päris kindlalt, et öelda, et paljud naised oleksid teab mis andnud, kui nad oleksid saanud oma elu Margarita Nikolajev na elu vastu ümber vahetada. Kolmekümneaastane Margarita, lapsi tal polnud, oli abielus vägagi tunnustatud eriteadlasega, kes pealegi oli teinud riikliku tähtsusega avastuse. Tema mees, suur ilus, hea südamega Jaus ning jumaldas oma naist. Margarita Nikolajev. No ja tema mees elasid ühes põiktänava Sarbati lähedal kus nende pärast tuli keset aeda asuva kena villa, terve ülemine korrus. Võluv koht. Selles võib veenduda igaüks, kui ta vaid sinnakanti läheb. Pöördugu julgelt minu poole, ma ütlen, aadresse juhatan tee kätte. Maja on veel praegugi alles. Margarita Nikolajev, no ei teadnud, mis on rahapuudus. Margarita Nikolajev võis osta kõike, mis talle meeldis. Tema mehe tuttavate seas oli palju huvitavaid inimesi. Margarita Nikolajev, no ei pannud iial kätt priimuse külge. Margarita Nikolajev. No pole tunda saanud kommunaalkorteri õudusi. Ühesõnaga. Ei hetkegi sellest ajast saadik, kui ta 19 aastaselt mehel oli läinud ja sellesse majja asunud saatnud ta, mis on õnn? Oo suured jumalad, mida sel naisel siis veel vaja oli, mida oli vaja sel naisel, kelle silmades Loitis mingi kummaline tuluke, mida oli vaja sel väikesel nõial, kelle üks siin veidi kõrri vaates, kes tol kevadel oli MI moosidega ehtinud, vot ei tea. Tõepoolest ei tea. Ju ta rääkis õigust, tal oli vaja teda, meistrit ja üldsegi mitte gooti stiilis villat ja oma etteaeda ja raha. Ta armastas meistrit. Ta oli rääkinud ka minuni tede austava jutustajal, kuigi kõrvalisel inimesel tõmbus süda kui mõeldes sellele, mida tundis margariita, kui ta järgmisel päeval tuli meistrimajakesse. Õnneks polnud ta jõudnud veel rääkida oma mehega, kes ei tulnud õigeks ajaks koju ja sai teada, et meistrit enam ei ole. Ta tegi kõik, et ministrikohta midagi teada saada ja muidugi ei läinud see tal korda. Siis pöördus Margarita tagasi oma villasse, jäi vanasse kohta elama. Vaevaltega oli tahmane, lumi kõnniteedelt ja tänavatelt kadunud. Vaevalt oli õhuaknast hakanud imbuma kevadel rahutut kõdu lehalist tuult kui Margarita, nagu laena, südamevalu vee suurimaks läks kui talvel. Ta nuttis sageli salaja, kaua ja kibedalt. Ta ei teadnud, keda ta armastas. Elavat või surnut. Ja meeleheitepäevade kuludes tuli järjest sagedamini eriti just videvikutundidel pähe mõte et ta on seotud surnuga. Ta pidi kass meistri unustama või ise surema. Niimoodi ei võinud ometi elada, ei võinud. Meister tuli unustada, iga hinna eest unustada. Kuid ta ei läinud. Häda ei läinud meelest. Ja, ja, ja just seesama viga ütles Margarita, istudes ahju ees ja vaadates tulle, mis oli süüdatud. Tule tule mälestuseks, mis põles siis, kui meister kirjutas oma raamatut Pontius Pilaatus Est. Miks läksime tookord öösel tema juurest ära, miks? Meeletus, ma tulin järgmisel päeval tagasi ausalt, nagu olin lubanud, aga oli juba hilja. Jah, ma tulen tagasi, sinuga, õnnetu leevius, Matteus liiga hilja. Need sõnad olid muidugi mõttetud, sest tõepoolest, mis oleks sattunud, kui ta oleks tol ööl jäänud meistri juurde kas oleks tema suutnud meistrit päästa. Naeruväärt viiaksime meie, kuid me ei tee seda meeleheitele viidud naise palge ees. Tol samal päeval, kui Moskvasse saabunud must maag oli kõiksugust totrat melu põhjustanud. Reedel, kui Berlioosi tädimees pagendati tagasi Kiievisse arreteeriti raamatupidaja, juhtus hulk muidki ülirumalaid. Arusaamatuid asju. Ärkas Margarita keskpäeva paiku oma magamistoas, mis paiknes viljatornis. Margarita ärkas, kuid ei puhkenud nutma, nagu seda sageli ette tuli. Sest tookord ärkas ta iilaimusega, et täna ometigi midagi juhtub. Seda Taimatus hakkas ta oma südames e laimust õhutama ja peibutama, kartes, et muidu eelaimus kaob. Usun, sosistas Margarita pühalikult. Magus. Midagi juhtub, peab juhtuma. Sest tõepoolest, miks peaks mind eluaegse piinaga nuheldama? Tunnistan üles, et olen valetanud ja petnud inimeste eest varjatud salaelu elanud, kuid selle eest ei karistata ometi nii julmalt. Midagi juhtub ilmtingimata ei saa ju olla, miski kestaks lõpmatult. Pealegi nägin und, millel on mingi tähendus, selle eeslinnapea anda. Niimodi, sosistas Margarita Nikolajev, no ja vaatas päikesest kumavaid erkpunaseid kardinaid. Panin rahutuna riidesse ja kammis kolme poolega peegli ees lühikesi lokitud juukseid. Unenägu, mida Margarita sel öösel nägi, oli tõesti imelik. Asi oli selles, et oma talvise piinlemise ajal ei olnud kordagi meistrit unes näinud. Öösiti jättis meister ta rahule, margarita piinles ainult päeval. Nüüd aga nägi ta meistrit unes. Margarita nägi unes tundmatut paika. See oli troostitu rusuv varakevadise pilves taeva all ja hääletu künnivareste parv lendamas üle selle halli räbalais tõttava taeva. Mingi igerik sild, sel ajal sogane kevadine jõgi, viletsad ja armetud puul raagus puud, üksik haab ja kaugemal puude vahel mingite peenarde taga õnn, kas köök või saun või tont teab mis. Ja siis kujutage ette, vajub selle onni uks lahti. See on üsna kaugel, kuid kõik on selgesti näha. Ta riided on räbalais, ei saa arugi, mis tal seljas on. Juuksed on sassis, põsed habemesse kasvanud. Silmad on haiglased, ärevad. Ta viipab Margarita-le käega, kutsub teda. Margarita jookseb liikumatult õhku, ahmides üle mätaste tema poole ja. Võib tähendada ainult kahte asja. Arutas Margarita Nikolajev lendamisi. Kui ta on surnud ja viipas mulle, siis tähendab see, ta tuli mulle järele ja ma suren varsti. Kui ta on elus, siis võib unenägu tähendada ainult seda, et ta tuletab ennast mulle meelde. Ta tahab. Riietus margarita eakas endale sisendama, et tegelikult sobib kõik kõige paremini ja et niisuguseid soodsaid silmapilke tuleb osata tabada ning ära kasutada. Mees oli tervelt kolmeks päevaks komandeeringusse sõitnud. Kolm päeva oli ta iseenese päralt ja võis segamatult mõelda kõigest, mis aga pähe tuli joonistada sellest, mis talle meeldis. Kõik Ville ülemise korruse viis tuba, kogu see korter, mis võis Moskvas kadedust äratada tuhandetes inimestes olid täielikult tema päralt. Aga kui Margarita oli kolmeks päevaks Vabaduse saanud, ei valinud ta sellest uhkest korterist kaugeltki mitte kõige paremat nurgakest täie ideid. Ja läks pimedasse akendeta kus kahes suures kapis hoiti kohvreid ja igasugust muud kolu. Traskus kükakile tõmbas lahti esimese kapi alumise laeka Joitsis siidi rabalete hunniku alt välja ainsa väärtusliku eseme, mis tal elus oli olnud. Margarita käes oli pruuni nahka köidetud vana all. Kuivanud roosi laiali laotatud õielehed siidpaberi vahel ja pakk masinakirjast täis tipitud paberilehti mille alumine äär oli põlenud. Margarita tuli selle varandusega oma magamistuppa tagasi, seadis foto kolme poolega peegli ette lauale. Kestus ligi tund aega. Tulest puretud, visik põlvedel. Ta lehitses ja luges seda, millel pärast põlemist ei olnud enam ei algust ega lõppu. Vahemerelt tulnud teaduskattis linna, mida prokuraator vihkas, kadusid rippsillad, vähendasid templite jubedat Antoniuse torni taevast, vajus alla põhjatus ja kattis hipodroomi tiivulised jumalad. Hazmanni lossi ja selle laskevat turud, karavanseraid, põiktänavat tiigid ja Shalaim. Suurlinn oli kadunud, nagu poleks seda iial olemas olnud. Barrelit oleks tahtnud edasi lugeda, aga edasi ei olnud midagi peale narmendavad söestunud paberi serva.