Margarita kissitas heleda päikese käes silmi ja meenutas tänast unenägu. Meenutas, kuidas ta täpselt aasta tagasi selsamal päeval sellel samal kellaajal oli istunud samal pingil, kus meistriga täpselt nagu tol korral oli Margarita kõrval pingil tema must käekott. Täna ei olnud meistrit tema kõrval, kuid mõttes rääkis Margarita Nikolajev nometi temaga. Miks sa ei anna endast elumärki või ei armasta mind enam? Ei, seda ma millegipärast ei usu. Tähendab, surnud siis palun sind, lase mul minna, lase mind lõpuks ometi vabaks, lase mul elada ja hingata. Margarita Nikolajev vastas endale tema asemel ise. Sa oled vaba. Kas ma hoian sind kinni ja vaidles talle vastu? Ei, see pole kellelegi vastus ka minu mälestustest siis saama vabaks. Margarita Nikolajev nast möödus inimesi. Üks mees heitis pilgu hästi riietatud daamile. Teda tõmbasid ligi naise ilu ja üksildus. Mees köhata, seistus Pindiaatsale. Kogunud julgust, alustas ta juttu. Üpris kena ilm täna. Kuid Margarita nagu lääne heitis mehele missing pilgu, et too tõusis ja lahkus. Ütles Margarita endamisi tollele, kes tema meeli valdas. Miks mõisitisele mehe ära ajasin? Mul on igav. Sellest südametevallutaja polnud aga midagi halba, vahest ainult Tottersena üpris. Miks ma istun üksinda nagu öökull siin müüri ääres, eks ma olen elust kõrvale jäänud. Läks päris kurvaks ja vajus norgu. Äkkega lõituusama hommikune ootusi elevustele lainena rindu. Ja juhtub. Laine tõukas teda veel kord ja ta mõistis, et see on helilaine. Läbi linnakära kostsid ikka selgemini lähenev trummipõrin ja veidi valetavate pasunat hääled. Esimesena ilmus pargi raudvõre tagant nähtavale sammu sõitev ratsaMilitsionäär. Tema järel tulid kolmilitsionäär jalgsi. Seejärel sõitis aeglased veoautoorkestriga. Siis liikus aeglaselt mööda uus lahtine surnuauto, sellel üleni pärgedesse uppunud kirst ja neli inimest autokasti nurkades kolm meest ja üks naine. Margarita vaatas mööduvat matus rongi kuulates, kuidas kauguses hääbub nukker türgi trumm, mis tagus ikka ühtemoodi pumps põmps, kõmps ja mõtles. Kummalised matused. Kui rahutuks teeb tomp? Annaksin küll hinge kuradile, kui ainult saaksin teada, kas ta on elus või ei ole. Kuid keda seal maetakse? Mihhail Aleksandrovitš perioosi kuulistes insamas meesterahvale kuuluvat nina häält. Massaliteesi meest ületanud Margarita Nikolajev pöördus järgima pingilt kodanikku, kes arvatavasti oli märkamatult istet võtnud. Sellel, kui Margarita matuserongi vahtis ja küllap vist hajameelsust oma viimase küsimuse poolihääli välja ütles. Sel hetkel matuserong peatus ilmselt heide valgusfoori taha pidama. Jätkas tundmatu kodanik. Meil on isesugune meeleolu saadavad kadunud ja mõtlevad ainult sellele, kuhu ta peal kadus. Mis pea Keys Margarita ootamatult ilmunud naabrit vaadates tooli väikest kasvu juuksed olid talt tulipunased ja suust vahtis väljakki. Selja sõidelt Ärgeldatud särke, korralik triibuline ülikond, jalas lakkkingad ja peas kõvakübar. Lips oli silmatorkav. Ma olin, oli, aga see taskust, kus mehed tavaliselt taskurätikud või täitesulepead kannavad, paistis sellel kodanikul paljaks näritud, kanakoib. Päris röövlilõust, mõtlesin margariita oma juhuslikku vestluskaaslast vaadates. Aga mina ei tunne teid, ütles ta jahedalt. Margarita kahvatase tõmbus eemale. Ma ei saa aru, mis asja pärast. Punavia heitis pilgu üle õla ja ütles saladuslikult. Mind saadeti teid täna õhtuks külla paluma Meestest sonide, kuhu külla ühe väga tähtsa välismaalase poole ütles Punapea tähendusrikkalt ja pilgutas silma. Margarita vihastas koledal kombel. Nüüd on siis uus tõuge välja ilmunud tänava kupeldajad, ütles ta püsti tõustes, et ära minna ja samas kuulistama selja taga punapea-häält. Vähe merelt tulnud pimedus kattis linna, mida prokuraator vihkas. Kadusid rippsillad, mis ühendasid templit jubedat, Antoniuse torni ja sülaim. Suur linn oli kadunud, nagu poleks seda iial olemas olnud. Kaduge siis teie õigus kuratama poolpõlenud vihiku ja kuivanud rooside. Istuge siin pildil üksipäini. Paluge teda, et ta teid vabaks annaks, laseks hingata, kustuks mäles Dustest. Näost lumivalge margarita, pöördus pingi juurde tagasi. Punade vaatas seda silmatkissis. Nendest lehtedest võib veel midagi teada. Võib sisse hiilida, luurata, aga kuidas te võite mu mõtteid teada? Näol peegeldus kannatus ja ta lisas. Öelge, kes te olete? Kui tüütu urises punapea. Istuge, palun. Margarita alistus sõnagi lausumata ja võttis istet, kuid küsis veel kord, kes te olete. Pealegi minu nimi on Vello, kuid see ei ütle teile mitte midagi. Ei, palun ei mingit ärritumistega kirjetusi, ütles sello, kulm kortsus, tõdes. Palun andeks, pomises Margarita nüüd, täiesti taldselt. Muidugi lihastasime tee teha, aga saage minust aru, kui naisele tehakse tänaval ettepanek kuhugi külla minna. Mul ei ole eelarvamusi, uskuge mind. Margarita muigas kurvalt. Kuid mul pole mingit tegemist mingite välismaalastega, mul pole tahtmist nendega tegemist teha. Ja pealegi minu mees. Minu õnnetus on selles, et ma elan koos mehega, keda ma ei armasta. Kuid tema elu rikkuda oleks sinu arust alatu minu arust alati hea olnud. Aga selle kuulas seda seosetut juttu ilmse tüdimuseni ütles kurjalt. Paluksin teid natuke vait olla. Margarita alandlikult vait. Ta naeratas Sirilati kibedalt ning lausus hetke ametisse müstifitseerime, ärge kiusake mind oma mõistetustega. Ma õnnetu inimene jääte, kasutate seda ära. See on imelik lugu, millesse mässide lasen, kui annan teile ainult sellepärast, et te meelitasid mind temast juttu tehes. Mul käib pea ringi kõigist nendest arusaamatutesse asjadest. Rahulikumalt, rahulikumalt kostis ja sa selle nägu krimpsutades. Katsuge ka minu olukorrast aru saada, peksta administraatori nägu üles visata, tädimees majast välja, mõnele kuuli kerre lasta või veel midagi sellist tühja-tähja teha. See kõik on minu eriala, aga armunud naistega õiendada. Tänan väga. Räägin juba pool tundi dile auku pähe, nii et tulete. Tulen, vastas Margarita Nikolajev, lihtsalt. Siis olge lahked ja võtke see. Ütles osa sello tõmbas taskust ümmarguse kuldkarbikese, ulatas selle Margaritele, sõnades sealjuures Longomid ja härra, inimesed vaatavad, seda läheb teil vaja. Margarita, nagu laena. Olete viimase poole aastaga mure tublisti vanemaks jäänud. Margarita oli näost õhetama, kuid ei ole midagi, aga ta seljaga jätkas täna õhtul täpselt pool 10, olge lahked, võtke end riidest lahti ja määrige nägu ja kogu keha selle kreemiga, siis edasi võite teha mida iganes tahate. Ärge ainult telefoni juurest kaugele minge. Kell 10, ma helistan teile, ütlen kõik, mis vaja. Teil ei pruugi millegi üle muretseda, teid toimetatakse sinna, kuhu tarvis. Ja teil ei tehte vähimatki tüli. Saite aru? Margarita vaikis veidi, et kes siis? Sain aru, see karbike puhtast kullast, muidu poleks ta nii raske. Mis siis ikka? Ma saan väga hästi aru, et mind tahetakse ära osta ja tõmmata mingisse kahtlases Safääri, mis läheb mulle kalliks maksma. Mida see siis tähendab? Lausa sisistas osas, seal juba te hakkate jälle. Ei, oodake, ärge kreem tagasi margarita, surus karbi kõvemini pihku. Ärge tagasi karjusasasele tigedalt, andke tähelegi, kuradile, kõigest saadavad deemoti. Hei. Hüüatas Margarita hämmastades sellega möödujaid. Olen kõigega nõus, olen nõus kaasa mängima selles kreemiga määrimisega, kes olen nõus pärapõrgusse sõitma. Ei anna tagasi. Oo möirgas, äkki sa sello jälitades pari raud vereti näitas kuhugi sõrmega. Margarita keerasin sinnapoole, kuhu näitas osas ellu, kuid ei märganud seal midagi erilist, siis pööruste uuesti sa selle poole, et teada saada, mida see koha tohoo pidi tähendama. Ent nüüd polnud enam kedagi, kes oleks võinud talle seletust anda. Margarita Nikolajev, saladuslik vestluskaaslane oli kadunud.