Läbi vahtraokste paistis täiskuu, mis rippus pilvitu õhtutaevas. Aias joonistasid pärnad eakaatsete oksad maapinnale heledate laikude keerulise mustritorni poolega. Aken oli avatud ja sealt langes aeda eredate elektrivalgust kõige kardinali ette tõmmatud. Margarita Nikolajevi toas olid süüdatud kõik tuled ja nad valgustasid toas valitsevat segadust. Voodile teki peale olid loobitud särgid, sukad ja pesu kokku kortsutatud pesu vedeles põrandal kõrvuti ärevuses, puruks astutud suitsukarbiga. Kingad olid öökapil. Sealsamas oli ka poolik kohvidesse tuhatoos, milles suitses koni. Tuuli korjul rippus must õhtukleit. Õhus oli tunda lõhnaõlihõngu. Peale selle tungis kusagilt tuppa ülekuumutatud triikraualehka. Margarita Nikolajev istus peeglilaua ees palja ihu peale tõmmatud, hommikumantel seljas ja jalas mustad seemiskingad. Kullast Revo kell seisis. Margarita Nikolajev näis laual sellelt saadud doosi kõrval ja Margarita ei pööranud pilku numbrilaualt. Vahel neist oled, kell on rikkis ja osutid ei liigu. Kuid nad liikusid ehkki väga aeglaselt, nagu oleksid nad numbrilaua külge kleepunud. Lõpuks jõudis pikk osuti 10. õhtutunni 29.-le minutile. Margarita süda peksis nii ägedasti, et esimesel hetkel ei suutnud koguni kätte Pääle sirutada. Kuid Margarita võttis end kokku, avas doosi ja nägi selles kollakat rasvast kreeni. Talle tundus, et see lehkab soomuda järele. Margarita võttis näpuotsaga veidi kreemi, pani peopesale, kusjuures suutaimede ja metsalõhn läks tugevamaks ja hakkas seejärelpeopesaga hõõruma kreemi laubale ja põskedele kreemile hõlpus laiali hõõruda ja Margarita laneez isegi, et see kohe nahalt õhku haihtub. Tõmmanud mõned korrad üle näo, heitis margarita pilgu peeglisse ja Pilles doosi otse kella klaasile. Nietzsche mõranes. Margarita sulges silmad. Vaatas siis uuesti peeglisse. See purskas pööraselt naerma. Prints setiga niit peeneks katkutud kulmud olid läinud tihedaks. Kerkisid ilusate mustade kaartena rohekalt helkima, löönud silmade kohal peenikesest püstgurust, nina, juurel, mis oli tekkinud tookord, oktoobris, kui meister ära kadus. Ei olnud jälgegi järel. Kadunud olid kollakad varjude meelekohtadelt ja kaks vaevumärgatavad kortsu võrku silmanurkadest. Need olid ühtlaselt õrnroosad, otsaesine, valge ja puhas, juuksuri tehtud lokid olidega sirgeks vajunud. Peeglist vaatas kolmekümneaastasele Margaritele vastu umbes 20 aastane mustajuukseline loomulike lokkidega naine. Kui margarita liisu täis naerad, viskas ta hommikumantli seljast, võttis pihku hulga kerget rasvast kreemi ja hakkas seda järskude liigutustega üle keha laiali hõõruma. Nahkley kohe roostetama ja särama. Siis kadus äkitselt nagu oleks ajust nõel välja tõmmatud, tuikab valu sellekohast, mis oli Margaritat vaevanud kogu õhtu pärast kohtumist Aleksandri aias. Jaajaa lihased läksid tugevamaks ja seejärel muutus margarita keha kaalutuks. Ta hüppas üles ja jäi vaiba kohale õhku hõljuma, vajus siis aeglaselt allapoole ja laskus põrandale. Küll on tore kreem küll endale kreem, hüüdis Margarita viskus tugitoolikreemiga, määrimine ei muutnud teda ainult väliselt. Nüüd kibeleb temas rõõmus ja valgus nagu välja käes, otsides mõnusalt kihisevate mullikestena üle kogu keha laiali. Margarita tundis, et ta on vaba, on vaba kõigest peale selle mõistesse täie selgusega, et on juhtunud nimelt see, mida ta oli hommikul ette aimanud jätta jätab nii villa kui ka kogu oma senise eluga igaveseks hüvasti. Kuid selles senise eluga oli siiski seotud veel üks mõte, et enne selle uue ja seniolematu algust, mis teda üles õhku ja lendama kutsus, tuleb täita veel üksainuke ja viimane kohustus ja alasti, nagu ta oli, jooksis Margarita kogu aeg lendu, kerkides magamistoast mehe kabinetti, süütas seal tule ja astus laua juurde. Blokist rebitud lehele kirjutas ta pliiatsiga kiiresti ja hoogsalt ühtegi parandust tegemata. Andeks, ja unusta mind nii kiiresti, kui saad. Ma jätan su igaveseks maha. Vot siis oleks asjatu. Mind tabasid õnnetused ja mure ja minust on saanud neid. Mul on aeg lahkuda jumalaga, Margarita. Kergendustunne südames lendas Margarita magamistuppa ja tema järel jooksis sinnaga Nataša süli asju täis. Kõik need asjad riidepuud kleitidega, pitsrätikud, sinised siidkangad, liistudel jääb öö, kõik pudenesid kohe maha ja miski ei takistanud nad taastuvad, vabanenud käsi kokku löömast. Kas ma pole kena? Hüüdis Margarita Nikolajev paljuski veidi kähiseval häälel. Kuisest ometi, sosistas Nataša, taganes. Kuidas te seda teete ja Margarita nagu laena, kreem, kreem, kreem vastas marga, viitab peegli Eskeereldasi, näidates sirava kulg doosi poole. Nagu välgust rabatud. Mõne hetke vaatas ta liikumatult, Margaritat langes siis talle väela suudlastada. Hüüdis Laak nagu siig helgeid nagu siid ja kulmud. Missugused kulmud? Võtke kõik see pudi-padi, võtke lõhnalia veidigi oma kirstu, peitke ära. Hüüdis Margarita. Ärge tehteid võtke, muidu süüdistatakse teid varguses Daša kahmas sülle kõik, mis talle kätte sattus, kleidid, kingad, sukad ja pesu ning tuhises magamistoast minema. Seal pääses kusagilt üle tänava avatud aknast välja õhtu vaikusesse valsiviis ning oli kuulda värava ette sõitnud auto põrinat. Helistama sella. Hüüatas Margarita kuulates põiktänavas helisevad valssi. Ta helistab välismaalastega, ei pruugi mul karta neid. Mõistan, et pole vaja karta. Sel hetkel helises margarita selja taga magamistoas telefon. Margarita haaras telefonitoru. Vello kõlast telefonist armas, kallistada sella. Hüüatas Margarita. Mäng asuge teele, ütles Haasas ellu ja tema hääl reetis Margarita siiralt. Rõõmuhüüd. Talle meeldis. Kui leinajatele väravas hüüdke nähtamatum ennak alguses linna kohal ringi, et harjuda ja siis edasi lõuna poole linnast välja, otse jõe kaldale. Teid oodatakse. Margarita pani toru hargile ja kuulis, kuidas kõrvaltoas kõpsus miski puust asi vastu põrandat ja koputas uksele. Margarita tegi ukse lahti ja Parzalas pidi lendas tantsides tuppa põrandaharivarre otsaga kõpsudes hari vastu põrandat. Lõik keps kippus aknast välja. Margarita kiljatus vaimustuses teistes kaksiratsi harjale. Alles nüüd tuli ratsenikule pähe mõte, et suures segaduses on ta unustanud end riidesse panna. Taga lappis koodi juurde, kahmas pihku esimese kättejuhtuva riidetüki Miki helesinise särgi särgiga, nagu lipuga vehkides lendasid aknast välja. Balzeelid aias läksid aina valjemaks. Aknast välja jõudnud, liugleb margarita allapoole enegi pingil, Nikolai Ivanovitš tohistlus nagu raidkuju ja kuulates täielikus jahmatuses ülakorruse elanike valgustatud magamistoast kost vaid hüüdeid ja müdinat. Hüvasti, Nikolai Ivanovitš Karjus, Margarita, Nikolai Ivanovitš Estantsiskledes soigus ja libistas end käte varal mööda pinki edasi. Tema portfell kukkus maha. Jääd igaveseks Jumalaga, ma lendan ära. Karjus Margarita valsi helidest üle. Nüüd taipas ta särki, pole tal üldse tarvis. Ja kurjakuulutavalt lõkerdades heitis ta selle Nikolai. Selle peapimestatud Nikolai Ivanovitš prantsatas pingilt maha, kõnnitee kividele. Margarita pööras peaded heita viimane pilk majale, kus ta oli nii kaua piinelnud. Jällegi valgustatud aknad, Nataša jahmunud nägu. Hüvasti, Nataša. Hüüdis Margarita esikutes harja ülespoole. Nähtamatu, nähtamatu, hüüdis ta veel valjemini vahtraokste vahel, mis talle värava kohal näkku leid ja lendas põiktänavasse. Teda saatis nüüd juba täiesti meeletu valsiviis.