Nähtamatu talin, nähtamatu Margarita lendas läbi oma põiktänava kiiresti teise, mis eelmisega täisnurga all ristus sellest lipitud ja lapitud pikaste kõverast päevast, kus ta nägi petrooli poe längu vajunud ust seal müüdi priimuse kütust liitri kaupa ja kaubeldiga pudelitesse villitud söödikute vastase rohuga jõudis ta läbi ühe ainsa silmapilguga ja sai selgeks, et isegi täiesti vabana ja nähtamatuna peab naudingule andudes siiski veidigi mõistlik olema. Lausa ime läbi suutis ta lennuhoogu pidurdada ja vältida kokkupõrget. Nurgal seisab vana viltu vajunud laterna postiga. Sellest mööda põigelnud haaras Margarita harjast kõvemini kinni ja aeglustas lendu, pidades silmas elektrijuhtmeid ja silte, mis rippusid kõnnide kohal. Kolmas põiktänav pisut Sarbatile. Nüüd oli margarita harjaga ümber käimine juba täiesti selge. Ta nägi ära, et see reageerib väikse malegi käe või jala puudutustele. Ja linna kohal lennates peab olema hirmus tähelepanelik ega tohi eriti ülemeelikuks minna. Peale selle mõistis ta juba põiktänavas, et möödakäijad teda ei näe. Keegi jäänud, tead, selga ei karjunud, vahi-vahi ei karanud kõrvale, ei kiindunud, ei minestanud ega pursanud metsikut naerma. Margarita lendas hääletult väga aeglaselt, üsna madalal, umbes teise korruse kõrgusel kuid isegi aeglaselt lennates ei osanud päris täpselt ristida ja põrkest tuledes säravale Arbatile, keerates õlaga vastu mingit valgustatud ketast, mille peale oli nool. See ajas margarita hinge täis. Ta tõmbas kuuleka harja tagasi, lendas eemale, sööstis poole ja lõi selle harjavarrega puruks. Killed sadasid alla, möödakäijad hüppasid eemale, kuskilt kostis vile. Margaretaga pahvatas oma tarbetu teo järel laginal naerma. Harbakil peab olema veel ettevaatlikum, mõtles ta. Seal on nii palju pudi-padi, puntras koos, et võtab silmad kirjuks. Tasust traatide vahel Loovima Marge riidest Albul sõudsid trollibusside, busside ja sõiduautode katusel. Nii teedel aga voogas nagu Margarita. Ülalt näis lõputus sonide jõgi. Sellest jõest eraldusid väikesed ojad ja valgusid hilisõhtuni avatud kauplustel leegitsevad lõugade vahele. Margarita lendas üle Arbati, tõusis kõrgemale umbes neljanda korruse kõrgusele, jättis selja taha neoonid sädeleva teatrihoone tänavanurgal ja suundus kitsasse kõrgetest majadest piiratud põiktänavasse. Kõik Akra neis majades olid pärani ja kõikide akende taga mängis raadio. Margarita vaatas uudishimulikult ühest aknast sisse. Ta nägigi tüki pliidil Suhisesid kaks priimust. Nende ees seisid kaks naist lusikat käes ja sõimasid teineteist. Tuli tuleb välja käigus kustutada, kui ära tuleta, pidage seda meeles Pelagee Petrovna õpetajast naine, kelle priimusel podises potitäis teadmisrooga. Muidu laseme teid välja tõsta. Aga mis te ise teete, vastas teine. Pada sõimab katelt, ütles Margarita kõlaval hääle ja hüppas aknalt kööki. Mõlemad tülitsejad pöördusid hääle suunas ja jäid juhmid seisma, rokkased lusikat peos. Margarita sirutas ettevaatlikult käe nende vahelt läbi, keeras kraani ja kustutas mõlemad priimused. Naised Aietasid ja unustasid suud lahti, kuid Margarita oli köögist juba tüdinud ja lendas uuesti tänavale. Margarita andis veel kord hoogu katustes ülem kadus nagu maal. Selle asemele ilmus värelev elektritulede järv. Järv kerkis äkki püsti ja libises siis margarita pea kohale tema jalgade alla. Välgatus kuu. Margarita sai aru, et on teinud kukerpalli ja keerasin ta uuesti püsti. Taha vaadates nägi ta, et ka järv on juba kadunud ja et seal selja taga pole muud kui vaid roosa kuma silmapiiril. Viivu pärast kadus Kumagi ja Margarita nägi, et ta on jäänud kahekesi kuuga, mis jõuab taevas temast kõrgemal veidi vasakul. Margarita juuksed olid juba ammu tuules püsti ja valgu suhtis vihinal tema keha. Selle järgi kaks harva tulede rida all sulasid kaheks katkematuks hõõgvaks niidiks ja selle järgi, kui kiiresti nad silmist kadusid, aimas margariita, lendab kohutava kiirusega ja imestas selle üle, et ta hing kinni ei jää. Mõni hetk hiljem süttis kaugele all mustavas sügavikust uus elektritulede kuma ja siis eestis lende jalgade alt läbi, et keeleldes pimedusse kaduda. Veel mõni hetk hiljem kordus täpselt seisma lugu, linnad, linnad, hüüdis Margarita. Selle järel nägite kaks või kolm korda enda all otsa, kuid tuhmilt helkivaid mõõku, mis lebasid mustades avatud vutlerites ja taipas, et need on jõed. Pead üles vasakule pöörates vaatas lendaja rõõmsalt kuud, mis tema kohal nagu hull, tagasi Moskva poole kihutas Jometniku kummalisel kombel paigale jäi. Nii et tema peal vist selgesti näha mingit salapärast tumedat olendit kas lohet või küürselg. Selgu, kelle teravkoor oli selja taha jäetud linna poole pööratud. Margarita tajus vee lähedust ja aimas, et sihtpunkt ei või enam kaugel olla. Männid taandusid ja Margarita liugleb tasa läbi õhukriidi järsaku servale. Järsaku all varjus voolas jõgi põõsastesse, takerdunud udu rippus järsaku kohal. Vastaskallas aga oli lausike madal. Üksiku kahara puudesalu all vilkus seal lõkketuli ja oli näha mingeid liikuvaid kogusid. Margarita tundus, et sealt kostab lõbus õrnitav muusika. Ka ei paistnud kuuvalgusest hõbetatud lagendikul kaugele, kui silmulatus jälgegi eluasemest või inimestest. Margareetasse Eestis järsaku talla ja laskus kiiresti tee äärde. Vesi meelitas teda pärast kiiret õhusõitu. Ta heitis harja eemale, võttis joostes hoogu, hüppas pea ees jõkke. Temagi keha tungis vette nagu nool ja veesammas paiskus peaaegu kuuni. Vesi oli soe nagu saunas. Margarita, kerkis sügavikust veepinnale ja ujus nii palju kui süda lustis selles öises jões, kus ta oli täiesti üksinda. Siis helistas ta läbilõikavalt, hüppas harja selga, mis silmapilk kohal oli ja lendas üle jõe teisele kaldale. Kriidimäe vari ei ulatunud siia. Egon Kallas ujus kuuvalguses. Niipea kui margarita jalad kastemärga rohtu puudutasid, hakkas muusika pajude all valjemini mürtsuma ja lõkkest kerkis õhku lõbus sädemetevihk. Pajuokste all, mis olid täiskuuvalgel selgesti nähtavaid õrnus. Siidpehmeid Urbi istusid kahes reas puu pasunatega, konnad, põsed punnis ja mängisid ennist leludena paisudes reibast marssi. Helendavad kõduneb, puutükikesed rippusid pajuokstel pillimeeste ees valgustades noote ja konnade nägudel tantsiskles lõkke rahutu valgus. Marssi mängiti Margarita ohuks. Talle sai osaks väga pidulik vastuvõtt. Läbipaistvad näkid peatasid oma ringe mänguid jõe kohal ja lehvitasid Margarita-le vesikasvudega. Lagedal rohetaval jõe kaldal kajasid kaugele Nende valjud tervitused. Alasti nõiad hüppasid pajude tagant välja, seadsid end ritta ja tegid Margarita sügava õukonna kummarduse. Kitsi faun tuli nagu linnutiivul, suudles kätt, laotas siidivaibarohule, küsis, kuidas kuninganna suplusega rahule jäi ja soovitas pikali heita ning puhata. Margarita võttis soovitust kuulda faunulatestele pokaali šampanjat. Margarita jäi selle tühjaks ja tema südamel hakkas otsekohe soe. Ta tundis huvi, kus Natasha sai teada, et nad taas on juba supelnud Jamoorika selles Moskva poole ette lennanud. Teatama, et Margarita peatselt saabub ja abiks olema tema pallil korda seadmisel. Mõne aja pärast hakkasid kõik end minekule asutama. Näkid lõpetasid oma tantsukuuvalguses ja sulasid sellesse. Faun päris Margaritat aupaklikult, millise sõiduriistaga ta jõe äärde saabus, kuulnud, et ratsa-härja seljas, ütles ta. Miks siis nõnda see nii ebamugav found teadis, elamaid kahest vitsa Raust kokku mingi kahtlase telefoni nõudis kelleltki, et auto silmapilk välja saadetaks, kes oli tõepoolest silmapilk platsis. Langes nagu raju, lahtine võigu hobusega auto, ainult et rooli taga istunud mitte tavaline autojuht, vaid must pika nokaga künnivares vahariidest, nokkmüts peas ja laia kätisega kindad käes. Saar jäi tühjaks. Ära lennanud nõiad kadusid kuu hõbe särasse. Lõke oli kustumas, süsi kattis hall tuhk. Foun ulatas Margaritele käe ja aitas ta hobuse karva auto laiali tagaistmele. Automeiratas hüppas õhku ja tõusis taeva alla. Päris kuu ligidale. Saar kadus ja kadus käiagi. Margarita kihutas Moskvasse.