Austatud parlamentide esimehed, suursaadikud, ministrid, kolleegid, rektorid, armsad lauljad, tantsijad, kuulajad-vaatajad, head külalised Lätist, Leedust ja mujalt. Head oma inimesed. Head tudengid ja linnarahvast. Enne sõda käisin Balti ülikoolide tudengid üksteisel külas, peamiselt selleks, et spordis võistelda. Et selgeks teha, kes jookseb kiiremini, hüppab kaugemale, mängib paremini Võrkpalli. Rasketel aegadel, 1950.-te aastate keskel tekkis selle traditsiooni kõrvale teine traditsioon, ühiste laulu- ja tantsupidude traditsioon. Enam ei olnud siin tähtis mitte palju see, kes paremini laulab või paremini tantsib. Tähtis oli kokku hoida, et olude kiuste püsima jääda. Ja see traditsioon on meid täna siia kokku toonud. Meie kolme rahva ajalukku lähevad need muusikud, kes taipasid ja julgesin oma rahva püsimiseks korraldada üldlaulupidusid, toetada selle traditsiooniga oma rahvaid. Eestis oli selleks inimeseks Gustav Ernesaks. Ma julgen arvata, et niisama, nagu need mehed lähevad oma rahvaste ajalukku läheb Richard Ritsing Gaudeamuse traditsiooni algataja Baltimaade koostööajalugu. Ja vist mitte ainult kultuuriajal, vaid ka poliitilise koostöö alal. Ei ole juhus, et täna Tartus on majadel väljas riigilipud. Nüüd, kus oleme jälle vabad, on vaja nii hästi võistlemist kui ka kokkuhoidmist võistelgem majanduses, võistelgi, spordis, võistelgi kunstiski. Aga täna. Me kuulakem, kuidas meie hääled koos siin Emajõe luhal tõusevad, siit Emajõe luhalt, kus sajandite vältel on Eesti tudengite ees taga ja kõrval jalutanud ka Lätist ja Leedust pärit tudengeid. Saagu sellest rõõmu ja üksmeel, pidu, mida Riias, Vilniuses ja Tartus kõikjal Baltimaades ja mujalgi veel aastakümnete pärast meelde tuletatakse. Head pidutuju kõigile.