Helga ja tere hea kuulaja. Algav saade on pühendatud esmaspäevast kuni tänaseni kestvate Eesti muusika päevadele. Mina olen toimetaja Kersti Inno. Kontserdimuljeid noppisin kolmelt kriitikult. Kristina Kõrver arvustab Märt-Matis Lille autorikontserti, Pille Kangur videomuusikaõhtut ning varistamoleis naabrivalve kontserte ja Eino Tambergile pühendatud kontserti. Epikuurlase õhtupoolik. Pikema ülevaatajana muusikaajakirjanduse nõukojast levi august välja. Eesti muusika ja teatriakadeemia ooperis stuudiosse olid vestlusringi kutsutud Evi Arujärv Eesti muusika infokeskusest Tiina Mattiisen, ajalehest sirp, mari peegel, Eesti päevalehest Corelli muusikajuht mail, Sildos laureaav Eesti kontserdist Rain kooli Delfist ja muusikaajakirjanik, immo Mihkelson. Kuraator oli tui hirv, põhiteema muusikaeluga vastamine ja kriitika, eeskätt noor kriitik. Head kuulamist. Sülgaja. Teisipäeval ristlusfestivaliga Eesti muusika päevade ja Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 läbi aasta kestev programm resideeruv helilooja igale Tallinna linnaosale mille eesmärk on viia nüüdismuusika kontserdid ja sündmused oma tavakeskkonnast välja linnaosade kultuurikeskustesse kuulajatele lähemale. Märt-Matis Lille autorikontserdiga kulmineerus helilooja resideerumine Mustamäe linnaosas. Märt-Matis Lille autorikontserdil kõlas kaleidoskoop tema senisest loomingust. Oma muljeid sellest kontserdist jagab Kristina Kõrver. Autorikontsert on alati ju mõneti intrigeeriv kontserdivorm. Võimalus kuulata ühe heliloojale ühingut tunni-pooleteise vältel toob selle looja oma publikule justkui lähemale või ta võib käia kaugemale. Igal juhul see suhe selgineb. Ükski autorikontsert muidugi ei anna heliloojast täit pilti. Niisiis on alati huvitav ka mõelda, millist tahku autor endast seekord näitab. Märt-Matis Lill ise on kavalehel ka öelnud. Ta püüdis selle kontserdikava teha võimalikult mitmekülgse, samas, et teosed moodustaksid ühe sidusa terviku. Ja seda see tõepoolest oli. Kontserdi raamiks olid löökpilliteosed, keskel aga ajaloolised tsivilisatsioonid. Jaguri muusika. Võib öelda, et autorikontsert kui kava oli juba iseenesest väga hästi komponeeritud. Samas pean ka ütlema, et minu jaoks huvitavam osa sellest oli raam. Ja nimelt siis need löökpilliteosed. Märt-Matise lähenemine löökpillidele on väga kõlatundlik ideerikas ja need tugeva kontseptsiooniga omamoodi abstraktsed helimaastikud virgutavad kujutlusvõimet. Ja on väga tänuväärne materjal tõeliselt erksaks kuulamiseks. Ja kindlasti aitas siin kaasa ka suurepärane esitus teoste lindudele. Mängi suurel trummil, Vambola Krigul ja ö maastikud külastis pakkel festi esituses. Need teosed on omavahel küll üsna erinevad, aga mõlemad sellised omamoodi hämarad mõtisklused piiridest, kontuuridest inimese ja looduse sügavatest, võib-olla isegi peidetud suhetest. Mis puutub vokaalteostesse, siis enamik neist kuulub oma muusikaliselt materjalilt 2009. aasta sügisel etendunud ooperisse Indiat. Uurimine. See ooper käsitleb Ameerika avastamist ja nagu autor siin kavalehel ka viitab, oli tema eesmärk analüüsida Lääne ekspansiivsel meelelaadi mis põhjustas selle katastroofi ja miljonite inimeste siis põlisrahvaste genotsiidi. Autorikontserdil kõlasid need teosed uues versioonis koorile, milleks oli siis Ellerhein vokaasialistidele Aleksander Arder, Taavi Tampu ja kitarrile Kristo Käo. Kahjuks. Mul pole olnud võimalust seda ooperit laval ise näha. Ja võimalik, et see mõjutab ka saadud muljet. Aga minu jaoks ei pääsenud need teosed iseseisvana päris mõjule. Rubaduri luulele loodud muusika kõlas kuidagi tahumatult natuke nagu liigestest lahti. Võib-olla see oli heliloojal taotluslik, sest jälle, kui kasutada abiks helilooja enda mõtteid, siis ta on ka täpsustanud, et tema arvates lääne sellise domineeriva ekspansiivsel mõtteviisi juured peituvad keskajas viivad välja just rüütliromantikast. Igal juhul kuulates valdasid mind pisut segased tunded. Väga selge sõnumi ja muusikalise väljendusega oli kontserdi uusim teos esiettekandes kõlanud reekviem kuninganna Isabella mälestuseks. See teos on loodud koorile, löökpillidele, kitarrile ja klarnetile ja klarneti soleeris. Andreas Aben. Teose aluseks 16. sajandi helilooja Peedrode Escobari Reekviem ja selle muusika astub omamoodi dialoogi ulatusliku klarnetipartiiga. Aga võib-olla see dialoog on siin ka palju öeldud. Õigupoolest teda dialoogi ei teki, sellist sügavamat arusaamist ei teki, seda pole lootagi, et kaks maailma on lepitamatud teose lõpuni välja. Ja võib-olla siin kuulajale taustaks on oluline teada Hispaania kuninganna Isabel. Esimene andis oma õnnistuse Kolumbuse, Ameerika retkele ja Märt-Matis on seda seostanud lahutamatult siis kõigi nende kümnete miljonite inimeste hävitamisega, mis sellele retkele järgnesid. Nii et selle teose olemust kannab selle selline väga tugev kontseptsioon ja selle idee taustal oli see kontrast selge piirilise renessanssmuusika. Ja sellise improvisatsioonilaadse klarnetipartii vahel väga mõjuv. Teose kooripartii oli ilmselt kirjutatud Ellerheina silmas pidades, aga kahjuks sellel kontserdil ei saanud see oma väärilist esitust. Dust probleemideks olid siis kooritooni kvaliteet ja puhtus. Kui nüüd küsida, kas see kontsert oli Märt-Matis Lille lik siis kahtlemata oli. Märt-Matis Lill ammutab oma loomingu ainest väga erinevatest allikatest. On selleks siis idakultuur, mõtteviis laiemalt, Euroopa kultuurilugu, inimene ja loodus ja palju muid selliseid avaraid, seoseid, avaraid, teemasid ja kindlasti kõik need autorikontserdil kõlanud teosed esindasid omal moel neid hargnemisi. Samas kui vaadata žanriliselt koosseisude Alt võib-olla ka stiililiselt, siis oli see küllalt kitsas valik tema senisest loomingust. Ja kindlasti mitte noh, nii-öelda traditsiooniline läbilõige. Pigem võiks öelda, et see kontsert kaardistas Märt-Matise loomingust ainult mõned punktid selle kontserdi juhatasid sisse tegelikult pidulikud fanfaari, kuidas need kõlasid, need kõlasid väga värskelt ja kuidagi väga sobivalt eesti taustaks küll Mustamäe trolliliiklus ja tipptunni eelne sagin aga just kuule, kuidas neid väga intensiivseid, väga kutsuvaid signaale, mul tekkis mõte, et tegelikult meie Tallinna linnaruum on muusikast väga vaene. Et võib-olla, kui siin mõelda ja nuputada võib-olla annaks tekitada meie linnaruumi rohkemgi selliseid signatuur, fanfaari tunnushelisid, mille võiks ju olla komponeerinud meie esinduslikud heliloojad. Et kindlasti ma ei pea siin silmadeta, et hakataks kasutama teatud lõike või või motiive juba kirjutatud teosest, vaid just oleks väga vahva, kui näiteks lennujaam või kaubanduskeskused või mõned sellised tähtsad asutused telliksid oma tunnusmuusikat ei tunnust signatuur heliloojatelt, et see oleks mu meelest väga esinduslik ja väga loominguline lähenemine sellistele muidu võib-olla proosalistele paikadele, et igal juhul mulle tundus, et Märt-Matise signatuur mustamäele sobis suurepäraselt, et see võiks seal regulaarselgi kõlada. Märt-Matis Lill autorikontserdist rääkis Kristina Kõrver. Juba aprillis annab Märt-Matis Lill resideeruv, mis järje üle Kristiine linnaossa, kus toimuvad sündmused seoses helilooja Piret Rips-Laulu loominguga. Järgmised heliloojad on Tauno Hints Haaberstis, maikuus Erkki-Sven Tüür, kesklinnas septembris, Urmas Sisask Lasnamäel oktoobris ja Tõnu Kõrvits nõmmel novembris. Sarja alustasid jaanuaris Mirjam Tally Pirital ning veebruarist Tatjana Kozlova Põhja-Tallinnas. Kaja. Sain mikrofoni juurde Pille Kanguri. Teie käisite kolmapäeva õhtul kinos videomuusikat kuulamas vaatamas, mis muljed ja mõtted sellega seoses tekkisid. Ja tõesti juba enti kamba kulub õige mitu aastat filmi ja videokunstnike ühiste tööde esitlemine ja tänavu oli selle esituse nimetuseks video muusika, mis justkui tähistab mõlema kunstiliigi. Mõtlesin, et kooslust. Kui tavapäraselt muusika justkui illustreerib või on kujundusväli liikuvale pildile süžee-le, siis sedapuhku naised. Kunstnikud olid juba ammu tuntud heliteostele loonud pildikujunduse. Mitmed kunstnikud on ka varem koostööd heliloojatega teinud. Näiteks Margem anko noortemates käen Liinasiib minu jaoks sellel õhtul erinevate kunstnike videod omavahel kuidagi grupeerusid. Näiteks esilinastunud Margem anko valss ja Pirkko Runneli kes kujutasid meie igapäevast kiirustavat rutiinset argipäeva. Margem alkovideo nimiteos. Vals pärinev Lepo Sumerat videopilt, mis kujutas ülikiirustavad linnainimesi masinaid, liikus muusika kulgemisega absoluutses sünkroonis. Samas Sumera õrn kurblik helge muusika muudisele mustvalgel lumehanges raagus kiirustava linnapildi isegi romantiliseks jalutusrikkaks. Sarnaselt linnamaastikku kujutava piirkorunely sel aastal valminud videos ärkas, mis on ammutanud ainest ja inspiratsiooni Tatjana Kozlova samanimelise heliteose järgi. Edasi linna teemat veidi teistsuguse nurga alt käsitlevad kolmed tori fotoanimatsioonid, Austria arhitekt ja videokunstniku Tobias Haclaitneri projekt. Maja paneel on fotoanimatsioon, mis tegeleb Õismäe ja selle arhitektuuriga. Ta uurib paneelmaja struktuuri seotult Tauno andsin 2006. aastal valminud heliteosega üks film. Muusikal on siingi justkui juhtivam roll. Teost läbiv korrapärane biit paigutab arhitektuuri elemendid ümbersimulaator comideo objekti elementideks. Mustamäel resideerunud helilooja Märt-Matis Lilleteosele öömaastikud on Paco Ulman ja Kaarel Künnap loonud fotoanimatsiooni pealkirjaga nimeta mis kujutab öist varjude rohket ning kõhedad Mustamäe tee video ja abstraktset kõladel baseeruv muusika sulandusid ühted. Ki algallikateks olid erinevad maastikud. Kogu seni kirjeldatud mustvalge tumeduse taustal mõjusid pärlikestena kaks videot Pirkko Runneli üheminutiline valts vahvas Swanson helilooja Mirjam Tally elektroonilisele helidele, mis kujutas kolme Beatigi sukeldunud piss luike koguma kraatias asümmeetriasse sümmeetrias. Nii pilt kui heli oli lühike, lööv ning paljuütlev. Helilooja Liis Viira teemal loodud video Metafor poos oli impulsi saanud kaht ka samanimelisest teosest kus peategelasest ühel hommikul mingitel põhjustel oli saanud nardikas animatsioon On püüdis autori sõnul neid hämaraid põhjusi avada. Videoheliks oli lõik Erkki-Sven tüüri sümfoonia seitsmele esitajale kolmandast osast, mille energiline pulbitsev liikumine oleks ehk ka ilva Kavka osaluseta sobilik. Ma videopildi rõõmsaid muundumisi. Eks videot käsitlesid sotsiaalseid teemasid keskmeks inimene noorte maanduski videos. Naine räägib viiekümnendates aastates Olga oma elust enne ja praegu, puudutades ka tulevikku, mis tundub üsna troostitu temale ning üldse temaealistele naistele. Muusika autor on Tatjana Kozlova, kes on ka varem kunstniku nagus tööd teinud. Seekord kõlas elektrooniline muusika, mida helilooja on vähem loonud. Taas võib öelda, et heli sulandus meeldivalt pildiga ent kuidagi ka tasakaalustus või ülendas tõsist teemat. Viis mõtet käiksusele. Liinasiibin Hain On andmeid, sädev kujutas kolme alasti hiina meest harjutamas võitluskunste algi teeks Roland parti Hiina reisi, et helitaustaks oli Märt-Matis Lille kolm joogilaulu, mis on kirjutatud Hiina Tangi ajastu liputekstidele. Kuna minu jaoks muusika kõlas nii subjektiivselt, siis vahepeal Ma kahjuks unustasin video vaatamise. Lõpuks Andres lõho helindused kahele videole, mille autoriks loominguline kollektiiv Siimail Fader kuhu kuuluvad Kaido Ole, Urmas Muru, Flo Kasearu, Karmen Lander, Märt-Matis Lill. Targu jätaks oma arvamuse ütlemata ja piirduksin tsitaadiga loomingulise kollektiivi email Aderi Annotatsioonist. Kes neist videotest aru saab, seal on lootust õndsaks saada. Rääkis Pille Kangur, palun vabandust, tehnilises Irina pärast selle loo taustas sülgaja. Tänavustel Eesti. Muusikapäevadel on olnud rohkem väliskülalisi kui kunagi varem neljast naaberriigist ning toimus neli naabrivalvekontserti Meie heliga salvestamise hetkeks on toimunud neljast kontserdist kulm ja ma palusin neist rääkima. Karista muu. Leisi esimene kontsert oli läti kontsert. Mängisid sümfonietta Riiga, keelpillikvartett ja kaasoli, andrist, Zenitise muusikat ja eesti heliloojatest. Jüri Reinvere muusika esimene kontserdipool sisaldas eranditult Jüri Reinvere muusikat ehk kaht keelpillikvartetti mis oli lisaks keelpillikvartetile ka lugejale, mis tuli Fonalt. Tekst oli selline hästi pikk, hästi inglisekeelne ja kuna see kestis umbes tund aega, siis ja siis ma istusin natuke halva koha peal ka, igal juhul Kell pillali natuke nagu vähe kuulda, et ses mõttes vahepeal tundus küll, et noh, kas balanss oli korrast ära või siis natuke liiga vähe oli nagu muusikat, et hästi suur rõhk oli tekstil, mis mõne jaoks on võib-olla hästi tore. Samas ma panin tähele, et näiteks mõned vanemad inimesed läksid ära jah, et võib-olla inglise keel pole nii kergesti nagu haaratav niimoodi tund aega järjest. Aga kas teile oli see huvitav kuulata? Mitte nii väga, tegelikult ma kuulasin hea meelega neid khati, kus ei olnud teksti, tekst tundus natuke nagu kuritarvitatud. Muusikal nagu ei lastud iseenda eest võib-olla nii palju rääkida, et võib-olla kui arvestada, et tekst on selline suhteliselt maine asi, siis natukene minu jaoks toppis muusikat ära vä? Ei, seda ei olnud nagu niipalju kui oleks soovinud. Ja siis, kui oli keelpillikvarteti mingisugune selline eraldi koht jälle, siis seda ma kuulasin huviga, et väga hea keelpillikvarteti kanda ja mis nad mängisid väga niimoodi hingestatult ja mõttega ja selles mõttes oli põnev ja teine pool, kus oli siis tsenitasi muusika. Kõige viimane lugu oli siis ainult keelpillikvartetile, see mulle väga meeldis ja üks sooloteos oli ka joolale tsents looming, jällegi see oli ka hästi-hästi huvitav ja ühes teoses siis mängis helilooja ise kaasa klaverit, stanza esime, seal oli siis Kerby kvartett ja klaver ja see oli ka seene Kelby kvarteti osa jälle minu meelest hästi põnev klaveriosalisest nagu eralduv või, või nagu hästi teistsugune, natukene meie jaoks isegi tardiliseni natuke seisev ja mis läti ilusas võib-olla veel köitis. Ta oli selline kirgas ja kuidagi nagu elus seal nagu toimus ja, ja keelpilli tal oli kogu aeg kuhugi minek, oli see muusika eritistamiseli nagu soolo, vioola teos, mängija muidugi mängi suhteliselt hästi seda ka. See oli selline kirglik, ilmselt kõnetav nagu rohkemaid inimesi kõnetab, kui kaasaegne muusika, võib-olla tundub, et ei kõneta, aga, aga see minu meelest kõnetas päris hästi. Järgmine naabrivalve kontsert oli Rootsist. Rootsi kontsert oli suurepärane, mulle väga väga meeldis, et kaks heliloojad, kes olid valitud maalin Pong ja Tatjana Kozlova siis Eestist nende muusika kuidagi nagu sobis hästi kokku ja, ja see ansambel küljes Tšanrpleiers, nemad ka olid kuidagi noh, elus ja, ja täiesti selle muusika sees ja, ja see muusika kõnetas, neid, kõnetas meid. Ja noh, teosed ka väga-väga põnevad teosed. Mulle endale meeldib Tatjana Kozlova teos horisontaalis, ma olen seda varem kuulnud, on kohe tunda, et, et helilooja tunneb väga hästi flööti, teisi pille, aga, aga see, mis soolot flöödi oli tollal see oli päris hull. Eriti need kaasaegsed mänguvõtted või need laiendatud mänguvõtted. Me istusime seal ja vaatasime, lõualuud lähevad krampi, vestlen mängijad, aga väga hea mängija oli ka väga kihvt kuulata selles samas horisontaalide, seal oli ikka tšellol mõned sellised väga põnevad käigud ja nad kuidagi väga hästi haakusid, kui rääkida neid rootsi heliloojast. Ta ise mängis selles ansamblis kaasa ka heliobjekte kitarri. Üldiselt jäi mulle kõrva sellise reaalse elu nagu mingi tänavamelu või, või päikeseloojang või mingi selliste nähtuste tõlkimine muusikakeelde. Ta Ta ei öelnud meile otse välja, mida Tänaku muusikast tahab öelda. Et kui varem oli juttu just Rein verest, kellel oli tekst otse öeldud, et nii vot nüüd mõtle, seda on ju siis siin me saime ise kuulata, ise arvata midagi ja lasta muusikal nagu ennast kõnetada. Järgmine naabrivalve kontsert oli Soome kohale oli tulnud ansambel usinda ja esitasid järko Harti kaineni muusikat ja eesti last, Helena Tulve muusikat kontsertolevas väga põnevas kohas. Nimelt Teaduste Akadeemia saalis, üldse on kontserdid toimunud siin kõik erinevas kohas, Rootsi kontsert oli näiteks õpetajate majas ja, ja Läti kontserdil Estonia kontserdisaalis, aga siis nüüd soome kontserdist kõigepealt natuke sellist, võib-olla muusikavälist asja, et see ansambel mängis ilma dirigendid ja siis flöödimängija, noh nagu dirigeerisid Frediga, see on tavaline, et keegi ikka võtab selle trigeerimisele. Aga kui see nagu kogu kontserdi vältel, Talv kestab, siis mind natukese hakkas häirima, võib-olla sellepärast ka, et mõistsin koheselt teises reas ja kohe flöödi juures ja mina kogu aeg nägin, kuidas ta seal nelja peale skeemi tegi, valet pidi ka. Siis mul natukene tundus nagu, et muusika ei liigu, et nagu niisugune ruuduline paber on hästi, sihuke kandiline. Aga samas ma kuulsin ka väga häid aru, mis selle kontserdi kohta, et, et selles mõttes siiski tegemist on ju väga hea ansambliga ja muusika oli hea ja, ja selles mõttes kõik oli väga ilus, näiteks võin välja tuua Helena Tulve värav läbipaistmatud, see on siis teos klaveritrio-le ja kolmele veiniklaasile, ehk siis igal mängijal on üks veiniklaas, kus on sees vesi ja siis vahepeal on selline särav heli, mitte pillidelt, aga siis nendest klaasidest. Kontserdi viimane teos oli Hartikainina Magnetic mis mulle ka väga-väga meeldis jällegi väga põnevad värvid ja kuidagi noh, üldse kogu kontsert oli väga huvitav muusika ja väga kihvt jah ansamblit, kui oleks saanud veel rohkem sellist muusikat ja minekut ja natuke rohkem vabadust. Ma ei usu, et sellises muusikas peaks nagunii väga neid lööke kõigile välja näitama, et mõnes kohas, kus on vaja, võiks ju võib-olla hingata koos või näidata, aga ma usun, et ei ole vaja kuu muusikast niimoodi teha. Eino Tambergile pühendatud kontsert, Epikuurlase õhtupoolik. Mis mulje jäi küll sellest kontserdist? Kontserdist jäi väga hea mulje, hästi, kes oli väga soe, hästi-hästi meeldiv õhkkond oli seal. Eesti muusika ja teatriakadeemia ooperistuudios. Nägime videolõike Eino Dambergiga, tehti intervjuusid, suvel on valmimas üks film Eino Tamberg-ist ja selle sisu hoitakse väga saladuses, meile ka seal ei räägitud, aga muusika vahepeal näidati katkendeid siis kus Eino Tamberg ise rääkis oma lapsepõlvest või noh, igast huvitavaid selliseid katkeid rääkis nagu oleks ise täitsa kohal olnud. Minul küll ei tekkinud tunnet, et teda enam kuidagi ei ole ja muusikat siis kuulsime Eino Tambergi muusikat ja Liis Viira muusikat. Liis Viira ei ole küll Eino Tambergi õpilane, aga Ta olevat kuidagi selle filmiga seotud ja seetõttu kanti ette ka tema kaks teost. Üks oli õnnelikkuse teesid mis oli siis lugejale sopranile ja keelpillikvartetile ning teine oli magama armas, mida esitasid kaks näitlejat, kes mängisid kitarri ja laulsid. Seal tooks küll välja selle, et kui noh, näitleja on natuke teistsugune laval, tema tuleb lavale ja tema nagu kogu mu olemusega kohe haarab publiku ja neil oli selline noh, unelaul ja ja, ja kogu see publik nagu olekski peaaegu niimoodi magama jäänud. Cricine nagu vaip tuli kohe kõigi peale, nii kui nad sinna lavale istusid maha ja hakkasid nagu mängima muusikat. See oli hästi tore. Sis Eino Tambergi kutse tantsule soolo fagoti, milles ta mängis Martin Kuuskmann. Hästi, hästi kihvt lugu. Martin Kuuskmann ise on ka väga hea suhtleja muidugi publikuga enne kuidas te seal rääkisite, et tekitas hästi meeldiva õhkkonna jälle ja hästi vastuvõtliku publiku sellele loole. Kontsert ise algas üldse Eino Tambergi looga tuulvi põimelt lehe ära, mida laulis Rauno LP ja noh, üldse ilma saatma, et ta selline hästi armas sissejuhatuseta ja viimase loona, kus me peegli trikke, mida mängiti meile üldse video pealt ja, ja seal ooperistuudios neil peeglid vastase, siis Timo Steiner ütleski, et kus seda ikka mujal on parem kuulata kui vastupeegleid. Kihvarista muu Leis. Esmaspäeval, 21. märtsil toimus Eesti muusika- ja teatriakadeemia ooperis stuudios muusikaajakirjanduse nõukoda Livia august välja. Seda kureeris. Tui hirv eesmärk oli saada muusikaelus toimuvale meedias rohkem kõlapinda laiendada muusika elukajastamisväärset segmenti, intensiivistada infovahetust ja koostööd, muusikaelu ja selle kajastamise eri osapoolte vahel. Muusikast kirjutama rohkem inimesi ning muuta muusikaajakirjandust žanriliselt mitmekesisemaks. Vestlusringi olid kutsutud Evi Arujärv Eesti muusika infokeskusest, Tiina Mattiisen ajalehest sirp, mari peegel, Eesti päevalehest Corelli muusiku juht mail, Sildos laureaat, Eesti kontserdist Rain kooli Delfist ja muusikaajakirjanik immo Mihkelson. Vestluse juhatas sisse tui hirv. Mul paluti, et ma teeksin ümarlaua muusikakriitikast, aga ma leidsin, et see teema on liiga kitsas sest muusikakriitika käsitleb muusikat, mis on juba toimunud. Teost, mis on juba kirjutatud, mis on ette kantud kontserti, mis on toimunud. Aga mis määrab muusika kättesaadavuse ja kõlapinna ühiskonnas, on just muusikaajakirjandus. Ja seda õpetasid mulle, kallid kolleegid. Rain kooli ja mari peegel, kui ma töötasin Eesti Päevalehes ja natuke nendest teadmistest ajendatuna ma selle programmi ja koosseisuga kokku paningi. Et ajakirjandus on siis ning kirjutav kui kõnelev nagu klassikaraadio või kui näite, nagu Eesti televisioon ja tal on palju žanre on, meil on intervjuud ja meil on uudislood ja reportaažid ja need kõik on ka klassikalise muusika kajastamise seisukohalt sama olulised kui arvustus, mida on harjutud natuke üle tähtsustama. Ja mida ma mõtlen levi augu all. See muusikaajakirjandusse, see koosneb paljudest osapooltest, just on need väljaanded, keda ma loetlesin. On kontserdikorraldajad, nende osapoolte vahel on see kontakt meie väikeses riigis väikeses linnas tihtipeale natukene juhuslik ja võiks olla tihedam ja selle läbikäimise huvides täna siia kokku tulimegi, sest see muusikaajakirjandus, see on meie kõigi ühine huvi, muusika tegijad tekitavad ainest ajakirjandusele. Ajakirjandus tekitab, kõlab endale muusikale muusikat, on täiesti võimalik teha inimnäoliseks üldhuvitavaks, kui seda teha õigete vahenditega. Ja meil kõigil just muusika tegijatel on selles osas omad vastutused, omad kohustused. Me saame teha palju tööd kõik koos, et nagu seda kajastamist viia palju paremale tasemele, ilma suurte investeeringuteta, mille kaela tihtipeale aetakse kogu puudujääk. Juttu oli ka sellest, et eelmisel kevadel oli juba taoline kohtumine, kus nenditi, et rahapuudusel pole enam ajalehtede juures kõrgharidusega muusikakriitikuid ja ka väljastpoolt pole võimalik lugusid tellida. Siiski toodi seekordse ümarlaual lähtepunktidena välja positiivsed asjad, mis meil on. Nimelt on meil olemas oma väikese riigi kohta asjatundlikud inimesed ja sellised töövahendid, mida pole paljudel teistel riikidel. Kultuurileht, Sirp, ajakirjad, teater, muusika, kino ja muusika ning klassikaraadio. Esimesena sai sõna Eesti muusika infokeskuse juhataja Evi Arujärv. Ma tahaksin esitada ühe natukene provotseeriva küsimuse, et no ilmselt me oleme siin sellepärast, et justkui nagu on mingi probleem möödunud Eesti muusika päevadel toimus täpselt samuti muusikakriitika ümarlaud ja mina sain sealt küll väga vastuolulised muljed. Üks noorem seltskond väga olulist seotud ilmselt kergema muusikaga popmuusikaga väitis, et muusika kriitikaga on kõik väga korras ja muusikaajakirjandusega nüüd laiendades seda mõistet ja, ja eriti ei ole muusikakriitika õitsev sellep poolt rääkisid ka mõned ettekanded, kus tutvustati muusikakriitika arengut nii-öelda rohujuure tasandil. Siis digitaalses meedias mingid projektid, kus võeti noori kirjutama ja sellega oli ka kõik kõik väga tore ja siis teisel pool oli nagu see klassikalise muusika seltskond, kus tuli signaali, et kõik on ikka väga halvasti ja sellest Empi viimasest ümarlauast, mis veel on oluline, mulle jäi silma ja kõrva, et põhiteemad olid ajakirjanduse autoriteet ja võim, sellest rääkisid noored mehed, eriti autoriteet ja puhas võim siis sellega käis kaasas ja siis nii-öelda akadeemilise haridusega või haritud muusikaajakirjanduse ja siis nagu see rahva hulgast või, või inimeste hulgast võrsunud kirjutamise vastandamine. Ja keegi ei rääkinud mingist sihtidest, väärtustest ja sisust, et seda, mille nimel õieti siis ajakirjandus peaks muusikaajakirjandus, sealhulgas kriitika peaks eksisteerima ja praegu ja nüüd siin olles mõtlen ka et kas eksisteerib üldse selline meie, mille nimel siis võiks mingid sihid püstitada, ma muidugi tean, et kui öelda ja ajakirjanduse esindajale midagi vihjata nagu valgustuslikkusest või harimisest, siis see ei ole see, mis kuulub nagu äriühingute sihtide hulka. Aga nojah, see on üks oluline küsimus, kas eksisteerib selline meie ja kas eksisteerivad sellised mingisugused ühised sihid või ühiselt aru saamatki, milleni me võiksime siin koos jõuda arvesse võttes, et tegelikult ka kogu muusikasse väärkõik, institutsioonid ja üksikisikud töötavad konkurentsitingimustest. See oli nagu üks mõttearendus, mille käigus ma nagu tahtsin sellele või püüdsin enda jaoks sellele meie tulevasele jutuajamisele mingi sisu andma. Teine on natukene, ma räägiksin Eesti muusika infokeskusest, mille direktor ma olen natuke aega olnud. Minuga räägivad üsna tihti välisajakirjanikud ja siis ma pean oma tarkuse ja kogemuse võtma kokku nii pikaajalist tegevusest muusikakriitikuna. Õnneks see Mul nagu on olemas, aga samas muusikamajandusest muusikakorraldusest, milles ma ei ole ehk nii tark nagu paljud siinviibijad. Ja ma annan nendele informatsiooni, aga samas no kui meediaga laiemalt meil kokkupuude puudub. Aga see võiks ju olla seepärast Eesti muusika infokeskusesse tuleb kokku küllalt palju igasugust informatsiooni, nii me oleme erapooletu mittekommertsiaalne asutus. Meie töönimekirja kuulub umbes 500 muusikut, sealhulgas on, ütleme niimoodi, ligi 100 tegev helilooja hoiat ja mingi paarsada praegu tegutsevat või veel äsja tegutsenud interpreedi. Ja selline potentsiaal on olemas. Ja ma kasutan siinkohal võimalust, et ma ütlen ka ära, et nüüd tõukena oli see ümarlaud, mis praegu meil siin toimub. Ma vaatasin oma tööplaanis on mul juba pikka aega kavatsus võtta kontakti Eesti, ütleme kahe päevalehe peavoolu meedia, nii nagu seda nimetatakse kultuuriosakondade juhtidega ja ma tegin need külaskäigud ära, natuke küll kartsin, aga Meil on väga head ja positiivset muljet sellest. Ja see on võib-olla nagu edaspidine jutt, aga infokeskus on valmis olema meie päevalehtedele selline nõuandev ja toetav partner. Ja ma loodan, et see töö edaspidi jätkub. Evi Arujärvelt võttis jutujärje üle mari peegel Eesti päevalehest. Meil tõesti on praegu selline situatsioon siis nagu ma aru sain, eelmisel ümarlaual räägiti eelmisel aastal, et meil ei ole ühtegi kõrgharidusega muusikakriitikud. Nii et meil töötavad hetkel kultuuri tõenäoliselt rohkem selliseid humanitaarid, aga kuna muusika on ikkagi selline spetsiaalsem valdkond, mis eeldab mingisuguseid eriteadmisi, siis tõesti oleme praegu ainult sõltumegi, põhiliselt nendes president, vaadates, mis meile saadetakse plussis, erinevad teised meediakanalid. Me jälgime ja siis tõesti mõningate üksikisikute initsiatiiv, kes ka siis mingisuguste rahaliste suhete tõttu teat kontserdiga või kes nad on ja mida nad seal ise on korraldanud või tehase mingist missioonitundest, siis jagavad meiega oma infot. Aga Arujärv ütles, et tõesti kahjuks sellest Eesti muusikakeskuse infokeskusest ei ole kuulnud. Et kui sa tõesti läheks käima mingisugune koostöö ja siis me läksime sellest väga huvitatud ja see oleks tõesti selline asi, kus kus kuna meil sisemist ekspertiis ei ole, siis me saaksime seda ekspertiisi väljaspoolt mingisugusest sõltumatust allikast. Et jah, me õnneks väga hea ideena. Mina tahaksin nende valikute kohta kommentaariks öelda, et malts ei kadesta ajakirjanikke, kes peavad neid tegema ja kes ei ole nagu muusikaelu eksperdid, ütleme niimoodi. Aga samas isegi kui need soovitused kusagilt päevad ja silmas pidades sellist tervikpilti ja olles kursis asjadega, ma olen päris kindel, et valikud ei saa olema kunagi sellised, et kõik nendega rahul on arvesse võttes seda muusikasündmuste hulka ja inimeste ja nähtuste ja ja muusika eri valdkondade hulka. No sellist asja ei saa lihtsalt olla, aga ka infokeskus, kui meid nüüd võetakse, Üheks, võib-olla teataval autoriteediga partneriks päevalehtedele või mulle ajakirjandusele, infokeskus omakorda on jällegi huvitatud ka sellest laiemast arvamuste võrgustikust, et mingid valikud, mida, mida nagu laiema kõlapinnaga nad on, seda parem. Meie eesmärk peakski olema see, et meil on muusikaelust kaetud võimalikult lai segment. Tihtipeale see, see läheb väga kitsaks kätte. Jätkab Rain kooli Delfist. See läheb kitsaks kätte, olenevalt sellest, et millises väljaandes konkreetselt kajastatakse muusikaelu, et on ka väljaanded, eriti kui mõelda mainitud digitaalse meedia peale, mis mis ei kajastu üldse mitte midagi, et ta läheb nii kitsaks, käteta, kaob ja, või, või on ta nii lai, et teda ei märkagi, kaob olematusse lihtsalt. Selles mõttes kitsaks kätte minemise oht on pigem ikkagi nagu erialaväljaannetel ja, ja ehk riigi poolt rahastatud kultuuriväljaannetele pigem selles nii-öelda üldväljaandes on oht see, et sinna jõuavad väga üldistavad tekstid või väga üldistava sõnumiga. Jah, see on nüüd küsimus sellest kirjutamise stiilist, aga just see sündmuste paljusus oleks nagu tähtis. Ärme mina. Ja ajakirjandus on oma olemuselt alati sõel nagu vastupidine sõel, et seal ei pääse mitte läbi aukude võimalikult väiksed tükid, vaid vaid võimalikult tuumakad või võimalikult suured tükid. Ja pärast sõdib juba ainuüksi väljaandes filtreeriv olemus sündmuste paljususe vastu ja eriti viimasel ajal ja tingimustes, kus masu tingimustes on nüüd kokku võetud enam-vähem kõiki ajakirjandusväljaanded ja inimesi vähendatud toimetustes vähendatud mahtu päevalehtedes ja mujal. Ja tänu sellele olukord on täna võib-olla nutvusem, kui ta oli, oli näiteks kaks või kolm aastat tagasi. Tui hirve sõnul väidavad päevalehtede toimetajad, et nad kajastavad olulisi asju, mis on aga oluline, mis on selle kriteeriumiks. Rain kooli tõdes, et mida kaugemal ajalehe toimetaja süvamuusikast on, seda juhuslikumaks muutub hindamise alus talle oponeeris mari peegel. Eesti päevalehest. Ma arvan, et see küsimus nagu juhuslikkuses või, või teadmiste puudumises, vaid siis lähtutaksegi sellisest üldisest avalikust huvist, mis tõesti kahjuks või mingisuguse teistele põhjustele keerleb nende suurte nimede ümber nagu Pärt, Tüür et kuna ruumi on väheses liigutaksegi selles suunas, et kaasatakse need asjad, mida peab kajastama, kajastatakse ära. Aga Ma ise mõtlesin sellesamase küsimuse peale siis siis noh, loomulikult meedia heita nagu kinda muusika muusikahariduse poolele, et miks on üldhuvis ainult need suured nimed, miks vaadatakse neid staare või miks on ainult see see on selline segment, mis huvitab üldist lugejat, miks üldine lugeja või tavalugeja ei ole rohkem muusikaliselt haritud. Sellised ajakirjandus meil ei eksisteeri mingisuguses vaakumis. Et kui oleks märgatav üldine huvi väga paljude erinevate, et muusika igasuguste äärealadel toimuvate asjade vastu, siis kindlasti meedia kajastaks ka neid palju rohkem. Kui siin oli juttu nüüd kuidas see kõlaski, inimlik või üldhuvi või et ajaleht peaks, peab paratamatult orienteeruma sellisele üldisele inimlikule huvile, siis noh, rääkides suurtest nimedest, suurtest isiksustest, kes meil on muusikas nagu esiplaanil, eks ju, me teame neid nimesid küll nad on suured muusikud ja huvitavad isiksused ja see kõik on põhjendatud, aga samas meedia ka ühtlasi esitab oma tegevusega seda legendi või lugu autori ümber. Ja mina nüüd, kui rääkisin päevalehtede kultuurijuhtidega, siis minu üks nagu arglik või mõte oli, et ikkagi natukene nende võimaluste piirides, mis praktiliselt ajakirjandusel on, arvestades nende mahte ja, ja kõiki neid tingimusi ikkagi natukene laiendada seda isiksust, galeriid, kes siis võiksid võib-olla ka siis, kui on muusikaliselt põhjust ehitada Nende ümber, siis täpselt samuti seda lugu mis teeks nad siis lugejale huvitavaks, et ei saa niimoodi käsitleda seda isiksuste galeriid, kui valmis olevat, et selline on nagu minu mõte. Mõtet jätkab Rain kooli. Arvan, et mari osutas hästi olulisele asjale mis on üldine huvi ja, ja see on see, millest me kõik nagu lähtume ja, ja mille, mille nimel me kõik räägime. Aga ma võib-olla olen natukene küünik või natukene skeptik, et ma ikkagi nagu pisut tundub mulle kahe riigi ajakirjanduskogemuse põhjal, et see valikute tegemine sõltub ikkagi mingil tasandil alati ka nendest inimestest ja isiksustest, kes seal toimetuses istuvad. Sellepärast et kui sa pead kiiruga tegema noh, kohati ka täiesti emotsionaalse otsuse sisse teinekord see otsus ei pruugi olla nagu tagantjärgi objektiivselt vaadates alati õige või kui sa pead helistajale, kes sulle helistab ja ütleb, et mul oleks nüüd selline teema, ütleme 30 sekundiga, et kas see on huvitav või mitte, siis, siis alati sõltub sinu väsimuse astmest ja mitmest muust asjast. Aga ma sellega olen täitsa nõus, et eesti muusikat kujutatakse ajakirjanduses mitte ainult läbi isiksuste, vaid ka natukene läbi sündmuste või isegi veel kitsamalt, et, et on hästi kontserdikeskne selles üldajakirjanduses toimuvad kontserdid või siis on mingid suured nimed, kellega tehakse intervjuusid, kelle loomeprotsessist võib-olla isegi mõnikord harva kirjutatakse reportaaži, ühesõnaga Nad esinevad küll erinevates žanrites, aga lõppude lõpuks see teemade valik on päris piiratud. Tundub ikkagi sellele samale küsimusele, et meil ei ole piisavalt informatsiooni sellest, mis muusikaelus tervikuna toimub selleks, et kajastada näiteks protsess kajastada seda, et mis järgus on praegu näiteks mingi muusikalise institutsiooni arengukava või mida seal mõeldakse kolme aasta peale ette, mis suunas võib-olla tehakse kusagil mingeid hästi olulisi otsuseid, mis mõjutavad tervet Eesti klassikalist muusikat. Me ei tea seda. Lauri Aav Eesti kontserdis tõdes, et meie muusikaajakirjandus on tõepoolest kontserdisündmuse keskne una press kasutab seda materjali, mis talle ette söödetakse. Kontserdikorraldajate huvi on muidugi, et info leviks ja sündmus saaks kajastuse enne selle toimumist. Järelkajastust on vähem. Mida peaks tegema, et tekiks suurem üldhuvi muusika sündmuse vastu? Rain kooli kirjeldas ideaalvarianti, kus muusikasündmusi kajastatakse samaväärselt poliitikaga. See on ideaal, aga selle teostamine ei ole ka nagu väga kaugele. Mina toon Soomet näiteks, kus ma olen 16 aastat elanud ja seal on nagu selline kultuuriajakirjandus olemas, mis, mis muidugi nõuab nagu palju rohkem raha ja toimetused on suuremad ja ajalehtede kasumid või käibed on suuremad. Aga sellest hoolimata on nagu hea näide selle kohta, kuidas ikkagi on võimalik võimalik nagu teha seda ja üldse mitte ka alati rahas kümmeldas, et küsimus on ikkagi väga, paljuski selles, et kuidas ühendada omavahel see taandub minu jaoks nagu päris palju ikkagi sellele, et kuidas nii muusika alaseid kui ajakirjandusalaseid süvateadmisi on olemas, et kuidas need omavahel ühendada, kuidas saada selline sobiv keemiline valem? Jutt liikus edasi kontserdikajastuste peale, kui palju ja mida siiski kajastatakse? Siia tulles ma mõtlesin just sellele, et me tuleme kokku, räägime probleemidest, aga puuduvad uuringud selle kohta, et mis siis tegelikult toimub ja mina jagasin omal mõttes meedia üldse kolme gruppi ja see on nagu vist mitte vist vaid päris kindlasti erinev olukord, erinev staatus, üks on see nii-öelda kultuuriajakirjandus, sirp, teater, muusika, kino, muusikaklassikaraadio ja minu meelest seal on inimesed teevad väga head tööd ja seal on nagu kõik korras ja seal on kõik olemas. Siis kolmas on, ma jätan teise vahele praegu, kolmas on elektrooniline meedia see kuus, kus liigub mingisugune infot, täiesti vabalt blogid ja, ja need sotsiaalse meediavõrgustikud. Ja see näiline vabadus ja paljusus tähendab seda, et tegelikult mingid väikesed grupikesed, kus toimub infovahetus, aga see on ikkagi kapseldumine. Ja ma kardan, et tal ei ole sellist laia kõlapinda siiski mingite väikeste gruppide sisesuhtluse asi ja selle kaudu mingi muusika info levida või mingisugused väärtused või mingi mingi kogukondlikkus ja tegelikult meie valupunkt või meie meie kõige suuremad lootused ikkagi on ongi seotud selle. Ma ei tea, kas see on õige sõna nüüd peavoolu meedia, eks ju. Need kaks päevalehte, kes meil on ja kelle mahud on väga väiksed ja seda olukorda ma usume, kõik teame ja mõistame tegelikult võib-olla Ekspress ka mingil määral, aga pärast oma reforme on, on Ekspressi nagu hõbemägi meile viimasel ümarlaual rääkis, et väga-väga peened lugejauuringud ja kõik on nii välja timmitud, et sinna pole lootustki kuskile vahele saada. Nii et põhilootus ning ikka sellel päevalehtedel, kelle võimalused on nagu nad on. Ühiselt mööndi, et riiklikus struktuuris on võimalused olemas, iseasi, kuidas neid kasutatakse sirbi võimalustest muusika osas, rääkis Tiina Mattiisen. Siin siiski ka kõik kaunid kunstid ei ole sugugi võrdses olukorras kirjanduse ja ka teatri ja filmikirjutisi on ikka väga palju rohkem kui muusika kirjutisi, eriti mis puudutab, kui võrrelda süvamuusikaga. Ja see nüüd küll juba kui sirbi juurde tulla, siis me oleme kunstitoimetaja Reet Varblase ka just sellest rääkinud, et meil on sellega seoses palju suurem sõrme ütleme kui meie kirjanduse või filmi või isegi teatritoimetajale, et nemad tunnevad ka ikkagi ennast palju vabamalt valides endale teemasid. Nad kajastavad, ütleme näiteks ilmus meil kolm arvustust Heda Cableri lavastusest ja ongi huvitav, ongi huvitav. Aga lihtsalt kuna näiteks muusika arvustustele on niivõrd suur surve, kontserte toimub palju pianisti, näiteks sooloõhtus on, ütleme, niisamasugune asi nagu luuletajale järjekordne luulekogumik, eks ole, ühekordne tantsida pool aastat valmistanud ja kui sellele ei järgne mitte ühtegi vastukaja, kui see ka täiesti nagu olematusse nagunii võib-olla ta universumi selgub. Et siis sellega kaasneb selline surve, et sa pead lihtsalt võimalikult palju seda hetkega ajama ja ei saa endale lubada luksust tellida huvitavamaid, üldisemaid või, või mingisuguseid muud asendi materjale, kunstinäitused, täpselt sama lugu. Ütleme niimoodi, et ega meie lugeja või siis loeme seda peatoimetaja võib-olla alati ei tahagi, et meil oleks hästi palju seda kontserdipeeglit ja ja kunstigaleriide rubriiki, kus on tihedalt pressitud sellist lühitekste nad naudivad ka võib-olla rohkem lugeja naudib intervjuusid ja selliseid laiemaid arutlusi küljes neid lugusid ühest, ühest, mingist väiksemast asjast, aga aga selles mõttes jah, Sirk tunnetab seda survet, et Ta on peaaegu ainuke koht, kus need asjad kajavad, sellest ajakirjad tulevad hiljem ja loomulikult lubavad endale suuremat vabadust materjali valikul. Mail sildus leidis, et Eesti rahvusringhäälingu telekanalid võiksid ka rohkem aega süvamuusikale pühenduda ning kujundada seega üldist arvamust ja suhtumist. Samal teemal jätkab Rain kooli. Ma ei usu päris nagu läbinisti valgustusliku ajakirjandusajakirjanduse funktsioon peakski olema kogu aeg õpetada ja valgustada ja kuidagi oma vanema vennana juhtida, aga ma usun sellesse, et väikest viisijupphaaval, hakates meediast läbivalt teatud sellist ka süvamuusika heas mõttes populariseerimist või populaarteaduslikku lähenemist juurutama, on ikkagi võimalik tekitada sedasama üld. Populariseeriv ja selle hari, mis on nagu natuke vahepeal, siis papa Jannseni ajakirjandust ei tehta. No alguses peab natukene populariseerima ka selleks, et harida, sellepärast et aga võib-olla kostan natukene küünik, aga kui me vaatame uuringuid ja kui me siin kujutame ette, et poliitikast kirjutame siis nagu hästi palju ja siis me vaatame mingit uuringut, kus öeldakse, et kolmandik mitte meie riigis vaid põhjamaades teavad ainult kaks kolmandikku, ei tea, millised erakonnad kuuluvad valitsus ja, ja kui mõelda sellele võib öelda, et milline on poliitikaajakirjanduse maht, siis noh, mul on jube mõelda, et kui vähe teab rahvas keskmiselt siis nagu muusikast või rääkimata süvamuusikast. Jutuks tuli ka see, et päevalehtedes kajastatakse tõenäolisemalt seda sündmust, mille kohta on saadetud köitvamalt sõnastatud ja oskuslikumalt kirjutatud pressiteade, mis toimetaja arvates pakub ka lugejale huvi. See on üks komponent, millest sõltub valik. Võrdseid võimalusi ei ole, et konkurents vist siiski jääb. Aga missis määravaks võib saada, noh, ma ei tea. Infokeskuse seisukohalt ma ütleksin, et võib-olla siis erapooletus ja võimalikult sellise ava härra, pildi andmine, erapooletu pildi andmine, see on see, mida nagu meie püüaksime edaspidi pakkuda koostöös ajakirjandusele ja ongi eesmärk, jah, aga mida teevad siis nagu need, kes on otseselt turul, need on kontserdikorraldajad nende eest ma isegi ei suuda rääkida. Muusikaelu on meil väga laidest, ma hakkasin ükskord kokku lugema, et mis meil on, Meil on sümfooniaorkestrit mitu tükki, orkestrid, mitu tükki, ooper, meil on muusikalid, mida teevad, eks ju, teatrit, mis meil on kammerkontserdid, mida teevad väga erinevad korraldajad, inimesed ise teevad. Ja siis on meil igasugust kirikumuusikat suurvorme pühade ajal. Meil on mingid džässi ja see kajastus võiks olla suhteliselt ühtlane ja mida me saame teha. Me saame neid inimesi koolitada, kirjutama pressiteateid selles formaadis. Noh, muidugi me saame anda mingeid juhiseid, ei saa tõesti neid välja koolitada, aga ka mingit teatud praktilisi nõuandeid, kuidas kirjutada pressiteadet, kuidas teha intervjuud ja kuidas kirjutada arvustust, seda arvustust meil õpetatakse siin koolis palju, aga see on tõesti ainult üksnes tundidest, mida läheb muusikaajakirjandust tarvis ja see on see viimane, no sihuke tõestiku asi on ära toimunud seal nagu selle asja selline teat mahamatmine, kokkusõlmimine, meil olid ümarlaua korraldamise tööprotsessis selline idee, et võiks teha sellise noorte või noh, ükskõik kas nagu isikukoodi järgi noorte või lihtsalt kirjutamise mõttes noorte kirjutajad, et sellise žanrite harjutamise kursuse, see oli mul üks selline parandusettepanekuid. Teine on see, et ma olen nüüd suhelnud oma põlvkonna kirjutajatega, saatnud hile ankeetide täitmiseks, et oleks ülevaade nendest noortest, kes kirjutavad needsamad, mõned muud, kes soovivad täiendada oma teadmisi, ütleme, intervjuu ja portreelooja, kõigi nende las ma tõstideks kursused ja Eesti muusika infokeskus hoolitseb siis ele ajakirjanduse informeerituse eest. Tegelikult tehakse asju, neid kirjutajaid on, me peame lihtsalt saama natuke kokku, natukene neid tingimusi formaati läbi rääkima. Ja siis hea küll, et see majanduslik madalseis, noh, see läheb üle mingi hetk. Aga me peame selle teema nagu soojas hoidma. Spetsiaalselt noorest kirjutajast olid palutud rääkima muusikaajakirjanik immo Mihkelson kes rääkis väga kujundlikult, kuidas noor kriitik peab õppima 2000 tähemärgi piires oma mõtteid väga köitvalt väljendama. Määrav on energia, mida suudab kirjutaja materjali panna. Aga selleks on vaja harjutada, et väljenduda lakooniliselt, jõuliselt, selgelt ja haaravalt. Aga see tähendab seda, et ta peab olema väga andekas, osav Belkija, ta peab suutma seda muusikast saadud elamuse energia keelt tõlkida kuidagi sõnade keelde niimoodi, et inimesed, kes seda loevad, mitte ei kuula, kes seda loevad, ka selle energia sealt niimoodi kätte saaksid, see on juba looming. See on loominguline, tõlkimine, ütleksin mina. Siin kvantiteet erilist rolli ei mängi, tähemärkide arv või kui palju kajastus. Kui vaadata ükskõik millist aega, siis tegelikult praegu selle kvantiteediga võib-olla nii halvasti ei olegi lood kvaliteediga on asi kehvasti ja kui rääkida seda, et sündmus on meil väga palju siis iga niisugune artikkel või materjal, mis laiutab niisugusel pinnal ja on hall, igav ei köida, kedagi, on kuritegu, saad aru, see võtab ära ruumi huvitavate põnevate kirgaste. Ma ei tea, missuguste sündmuste, protsesside, nähtuste, muusikute eest, kirjutaja peab olema leidlik. Ta peab eirama tõenäoselt kõiki teooriaid, kuidas seda materjali artikleid kirjutada. Ta peaks seda tegema isikupäraselt. Sõnad peavad olema jõulised, see noor inimene, kes selle jutuga on hakkama saanud, ei piirdu veel sellega, kui ta selle õnnestumisega hakkama saab. Ta peab olema kohutavalt tugev persoon, sellepärast et Eestis on väike muusika see keskkonda, katel, kus kõik pulbitseb, ei ole kuigi suur ja ta peab arvestama sellega, et pärast seda, kui ta õnnestunult oma artikliga maha saanud peab ta hakkama võitlema ainult oma eksistentsi pärast, et ta seal nagu jätkata saab iseenda nimel, vaid ta peab olema valmis tõrjuma rünnakuid. Juttu oli ka motivatsioonist ja stiimulist. Õige stiimul saab olla ainult see kirg, mis inimest kannustab millegi poolt olema, midagi kaitsmas. Lehe teeb õnnelikuks see, kui lugeja on õnnelik, et lugejad õnnelikuks teha peab olema see, millest ma rääkisin, seal mingisugune kirgas säde selle leegi põlema paneb. Nii et orgirjuta põhimõtteliselt on väga raske läbi lüüa, aga võimalik kõik võimalused on olemas, praegu ei saa öelda, et väljaanded ei ole proovida, on vaja proovida, tuleb, isegi kõige andekam inimene ei ole võimeline kohe kirjutama head haigut, järelikult on vaja proovida, harjutada. Ja kõige parem, ma loodan, et midagi juhtub siis, kui kerkib üks selline seltskondlik punt, paremaid kirjutajaid, andekaid tõlkijaid, sõnade keelde tõlkijaid, kes 11 toetavad, kes ei ründa 11, vaid toetavad mingil moel, kes tulevad natukene koos ja aitavad pareerida neid vasakult ja paremalt tulevaid hoope, mis aeg-ajalt tulevad, need hoobid tulevad kindlasti, selles ei maksa kahelda. Ühiselt jõuti järeldusele, et peale kire ja julguse peab noorel inimesel olema anne sõna valitseda. Tal peab olema üld, tuuriline baas, ta peab valdama laiemalt kultuuri seoseid ja olema vaimselt isiksus. Siinkohal kuusitavaid valikut muusikaajakirjanduse nõukojas, räägitust. Vestlus tervikuna on järele tav. Klassikaraadio kodulehel leiate selle arhiivisaadete seast rubriigist muusikakriitika luubi all. Teema ise on aga endiselt kuum ja õhus ning võimaldab väga mitmekülgset lähenemist, mis kuuldavasti tuleb taas käsitlemisele. Gerhardt lokki korraldad vähemalt seminaril muusikakriitika luubi all 23. mail Kanuti Gildi saalis. Eesti muusika päevade finaal on aga täna õhtul Tallinn Music Weekil Mustpeade majas, kus toimub vaheldumisi kolmes saalis Eesti muusika päevade esitluskontsert Eesti heliloojatele loomingust paljude tipptasemel interpreetide esituses. Kontserdil saab kuulata Toivo Tulevi, Malle Maltis, Tõnu Kõrvitsa, Urmas Sisaski, Helena Tulve, Pärt Uusbergi, samuti Läti helilooja Andris Zenitise loomingut. Sülgaja tänase heligaja toimetas Kersti hinna. Tehniliselt teostasid operaatorid Katrin maadik ja Helle Paas. Sülgaja.