Heliga ja tervist head klassikaraadio kuulajad ja ilusat alanud aprillikuud. Mina olen toimetaja Karin kopra ja eetris on muusikauudistesaade helikaja. Tänase heligaja esimese Pole täidavad järelkajad festivalile Eesti muusika päevad. Ja me kuulame, mida on öelda nii noortel, muusikateadlastel kui kogenud muusikaasjatundjatel kolme kontserdi kohta. Naabrivalve neli Venemaa, kus kõlas Rene eespere ja Pavel karmanovi looming. Sellest räägib muusikateaduse üliõpilane, maris Pajuste. Kontsert ERSO ja solistid, analüüsib muusikakriitik Igor Karsnek ning vahetuid muljeid kontserdisaalist jagab üleis raadio produtsent Heiki Valsta eesti heliloojate ehitust. Stardil, mis toimus möödunud laupäeval Mustpeade majas, käis muusikateadlane Anu Paulus ja lisaks tema armastusele kuuleme muljeid kohapeal, sealt, mida jagavad Universal Music Groupi asepresident kostarbila patsi ja festivali noorik Music teis esindajad Katariina backman ja Stiina laines heliga ja teises pooles esitame küsimuse, kas Eesti muusikutel on piisavalt esinemisvõimalusi. Kuuleme kolme pianisti Age juurika, Marko Martini ja Rein Rannapi arvamust ning Kultuuriministeeriumi muusikanõuniku Eero Rauna, mina ja Eesti Kontserdi direktori Jüri Leiten kommentaare. Head kuulamist. Kaja. Me räägime nüüd kontserdist, mis toimus Eesti muusika päevadel, see kandis nime naabrivalvenumber neli ja seal kõlasid Rene eespere ja Pavel karmaanovi teosed. Klassikaraadio stuudios on muusika ja teatriakadeemia muusikateaduse tudeng, maris Pajuste viibisid sellel kontserdil. Mida sa tähele panid? Esiteks, mis kõige rohkem kõneles, oli see, et Esmere ja karmaanovi muusika olid omavahel justkui niisuguseid väga kontrastsed poolused. Ühelt poolt siis eespere muusika pigem tumedamat ja siis võib-olla isegi melanhoolsema destoonides aga teiselt poolt karmaanov märksa helgem, kergem, võib-olla isegi optimistlikum ja selles mõttes kontsert oli huvitavat kontrastidega. Mis looma jäi, sellest kontserdist oli Espere väga elav dramaturgia. Näiteks sebraadium, mille idee oli siis ennast puhastav, ennast otsiv isiku Sis rännak selle mõningad katkendlikud lõigud ja järjestikused lõigud erinevatel pillidel oli läheks kõneleva dramaturgia ega. Ja ühtlasi ka näiteks karmina kaudi etristiitsija tsüklist öine vaikus mis oli öise vaikuse ostinaatne helikeel ja sihuke hiiliv emotsioon, toon ja laulja küllaltki seisev esitus, võib-olla see oligi nii mõeldud, et kooskõlastada siis seda öise vaikuse ideega, mis oli rahulikult kõndiv, võib-olla isegi natuke paigal tammuv dramaturgia siis ei olnud mitte ainult muusikas, aga ka näiteks teoses triangulum, koosseis oli viiul, tšello, klaver olid kõik interpreedid lavale paigutatud kolmnurgana kõik enda predid olid paigutatud sedasi, et need 11 tegelikult ei näinud. Et sihuke dramaturgia ajal isegi siis laabildis läbi viidud. See jättis küllaltki positiivsed, oli minu jaoks. Mulle tundus, et ansamblile väga sobis Rene eespere muusika näiteks teoses keelpillikvartett olid erinevalt siukesed voolud ja näiteks soolopillide solistide sisseastumised hämmastavalt sujuvalt edasi viidud. Et mulle tundus, et nad tunnetasid seda muusikat praktiliselt ideaalselt. Ja mis siis kaasele trianglemmi puhul, kuigi nad olid üksteise poole seljaga, et see ühte, see tunnetus peab olema sedavõrd tugevam, et selle ansambli ühtlamasid veeremine oli väga pidevalt läbi viidud. Kui ma juba mainisin, et nees perearsid märksa tumedam ja melanhoolsema, Sis karmaanov väsima, mänguline, võib-olla isegi natuke poprokk-ilik, niisugune kerge muusika poole kalduv üks olulisemaid aspekte tema muusikas, mulle tundub, on rütmid, nendega mängimine. Et seal siis füüsis sisse kirjutas, et kui on mingid ostinaatsed, rütmid ja aktsenti tellitud, sinna teistelt hakkavad inimest kaasa viima. Ja näiteks juba esimesel loo puhul keelpillikvarteti puhul ma nägin, kuidas inimestele paratamatult tekib naeratus suule nagu mida rohkem edasi läks, et võib-olla hakkas ennast kordama juba ja ka teiste lugude puhul, et niisugust variatiivsust oli tema muusika puhul märksa vähem mis seal oli huvitav, näiteks karmaanovi uue teose puhul tipneb plõks, kus ta kasutas siis elektroonikat, mis ta oli lindistanud vee voolamist. Seal mingi dramaturgia toimis näiteks klaveri, Arbachade kolmkõlade, vee voolamist, imiteeriv matiivika aga ka see mingil hetkel, pigem ma avastasin ennast, et ma rohkem kuulanud nagu seda vee voolamist siis seda elektroonikat, mis tundus mulle märksa huvitavam Pavel karmaanov kasutas oma Frelligentetis videoinstallatsiooni 40 ettekujutus justkui forelli, traagilist elusaatust, kus ta alustab vana vees, seejärel mehe võrgus ning lõpuks näljase inimese panni peal. Et seda kõike siis nägi Vidujalistallatsioonist ja ühtlasi ka muusika. Ta muutus sellega seoses traagilisemaks, ET karmaalam kasutas Schuberti prelligenteti teemat oma teoses, aga muutis selle masoorse asemel miinuseks. Ei, pigem humoorikad mõeldud tõenäoliselt, kuigi Well-ist oli küll lõpuks küllalt kahju, vaadates teda panni peal särisemas sest see näitab ka karmaanov viisikest, humoorikamalt ja kerglasemad kompositsiooni stiili. Eesti muusika päevade naabrivalvekontserti, kus kõlas Rene eespere, Paavel karmanovil looming analüüsis muusikateaduse üliõpilane maris Pajuste. Iga ja. Järgmisena saab sõna muusikakriitik Igor Karsnek. Tänavused Eesti muusika päevad, mis lõppesid täpselt nädal tagasi olid mitmes mõttes laiema haardega kui eelmiste aastate muusikapäevad sest oma õla pani Eesti muusika suurfoorumile teiste hulgas alla ka kultuuripealinna Tallinna meeskonda. Nii toimuski sel festivalil teiste hulgas neli naabrivalvekontserti, kus sai kuulda meie naabrite Läti, Rootsi, Soome ja Venemaa uuemat muusikat. No eks võrdlusvõimalus on ju alati teretulnud. Tihedale festivaliprogrammile vaatamata sujus kontsertide logistika üsna lõbusalt. Tõsi, eks väiksemaid nii-öelda sissesõitmisi oli, aga eks see käib asja juurde. Tänavuste Eesti muusika päevade kavast tahaksin teiste seast välja tuua kontserdi ERSO ja solistid, mis toimus Mihhail Kertši dirigeerimisel Estonias eelmisel reedel. Põhjusi selleks on üsna mitu. Esiteks kuuleb eesti illuvate uuemat sümfoonilisi muusikat meie kontserdilavadel nüüd õige harva. Selle peapõhjuseks masuaegne kultuuri alarahastatud mis väidetavalt ei võimalda meie kompaniis tegelikult enam sümfoonilisi uudisloomingut tellida. Kes juhtus paar kuud tagasi Postimehes lugema Olav Ehala selleteemalist kirjutist, see teab, millest jutt on. Teiseks põhjuseks, miks eesti muusika päevade ERSO kontserdist rääkida oli üsnagi põnev, solistide valik kandlast elektrikitarri nii ning kolmandaks muidugi Erkki-Sven Tüüri fagotikontserdi Eesti esiettekanne Martin Kuuskmanni esituses. Nüüd kõigest järjest. Christian kõrveri 10 minuti lugu. Sümfonism 12 oli kõnealusel kontserdil nii-öelda avamängu või proloogi funktsioonis. Mis puutub teose pealkirja, siis tasub lugeda, mis helilooja oli seletuseks kava raamatusse kirjutanud. Eriti on see soovitav absurdihuumori ja Daniil Harmsi sõpradele. Ainult üks näide tsiteerib. Sümfonism tähistab puntrasse keerdunud helide kogumeid mida hoiab koos nende paaniline hirm lahti harutamise ees. Tsitaadi lõpp. Lahedalt pane. Kuid lugu ise oli üles ehitatud järskude generaalpausidega eraldatud segmentide järgnevusena. Need olid erinevad nii tekstuurilt kui kujundit, kuid ühendavaks jooneks oli neil ekstrassiivne põhi, Gracter oma Tysoneerivad kuninatsioonidega. Midagi aforistliku niisuguses väljenduslaadis igatahes oli. Märt-Matis Lille esiettekandena Harhodo varemete ideestik on seotud ühe iidse Sise-Mongoolia tsivilisatsiooni tekkimise kadumisega. Survami esitusse oli kaasatud ka kaks solisti, Vambola Krigul löökpillidel ja Kristi Mühling kandlel. Kuid mõlemal solistile polnud siin mitte niivõrd kontserti koos solisti, kuivõrd värviaktsentide rõhutaja roll. Rõhutada sõna- aktsendid pean silmas teatud värvipunktide helisüsteemi mis tänu Buantalistlikule kompositsioonitehnikale terve saalikandlus sest orkestrit ja soliste laval täiendas veel üks orkestrile saali tagumises osas. Ruumiline dramaturgia. Mis puutub Märt-Matis Lille Harhoto varemete üldist arengudramaturgiat siis see oli kuumutatud tiivne. See avaldus pidevalt tihenevates kõla massides ja üha enam intensiivistuvates kõlavärvides. Igatahes mõjuva kontseptsiooni ja põneva vormilahendusega suurteos Toivo Tulevi esitanud loo hõljub, laskub, solistiks oli aga Tõnis Leemets. Elektrikitarrile Tulevi teostele on üldiselt iseloomulik teatud eriline salapära. Nii ta selles loos, kus avaldus üksteise järel lahti rulluvates, kõlab pal noodes ja meditatsioonides ühe tonaalse keskme ümber. Selles mõttes oli tegemist mitte niivõrd lineaarse, kuivõrd Reaalse arengu dünaamikaga. Ega seegi teos polnud instrumentaalkontsert, sest Tõnis Leemets elektrikitarr pigem mediteeris kui soleeris. Aga kahtlemata oli tulev uus lugu väga terviklik. Nii oma mõttelt esituselt kui kompositsioonist. Rääkida on jäänud veel Erkki-Sven Tüüri fagotikontserdi Eesti esiettekandest Martin kuus kuni suurepärases esituses aga nüüd üks oluline täpsustus. Tegemist on siiski tüüri tšellokontserti versiooniga Fogotile aastast 2003. Tšellokontsert ise pärineb aga aastast 1997. Kes seda tšellokontserdiplaadil kuulnud on, peab vist minuga nõustuma, et fagotikontserdi muusika oleks justkui sama, kuid karakterid hoopis teised, mis on ka mõistetav, kuna tšello ja fagoti intoneerimis võtted on ju sootuks erinevad. Eriti torkab see silma kõrges registris, kus kõlathambraaselt märksa pingestatumat. Kuid kõnealuse fagotikontserti esituse ehk suurimaks plussiks oli see rütmi erksust, millega nii solist kui dirigent orkestri kaasa tõmbasid. Martin Kuuskmann on mängutehnilised muidugi ekstraklassi fagotisolist tüürikontserdis mängisid oma partiiga sisuliselt mõtte tihedaks. Kui nüüd korraks tagasi tulla eelmainitud uudisteoste tellimise alarahastamise juurde, siis probleemi tõsidust ei maksa muidugi alahinnata. Samas Eesti muusika päevade ERSO kontsert näitas kujukalt, et vaatamata kõigele Väärt uudisteoseid veel kuulda ihkaavio. Sellised olid Igor Karsnek emated kontserdist ERSO, solistid kaja. Vahetult pärast ERSO ja solistid kontserti. Palusin mikrofoni, et Soome Yleisradio produtsendi Heiki Valsta Heiki Valk ütles, et ta ei ole eesti muusikafestivalil esimest korda, sest on korduvalt käinud ka nüüd festivalil olen alati olnud esitatud eesti muusikast, sest siinne areen on väga mitmekülgne. Eestis on palju huvitavaid heliloojaid, neid, kel on tõesti midagi öelda. Kõige esimesed eesti heliloojad, kelle loominguga tutvusin, olid Eino Tamberg, Lepo Sumera viljad Tormis ja alles pärastpoole lisandusid Arvo Pärt, Tüür Tulve tuleb samuti eesperesink ja loomulikult Tubin osutub viimane kord, kui rääkisin Arvo Pärdiga. Ütlesin talle, et Eestis on palju huvitavaid heliloojaid, kelle nimi algab T tähega nagu Tomberg, Tubin, Tulve ja tööl. Soomes seevastu algavad kuulsamate olete nimede S tähega nagu Sibeliuse tsaari Ahas alanenud sallinen. Aga muidugi on ka erandeid. Kärt, meil Linberg rauda vaara. Kuna nii Soome kui Eesti on väikesed maad, siis on muusikal väga suur roll kultuuripildis tervikuna kui meie identiteedi määratlemisel. Ma arvan, et muusikal, eriti Eestis, on väga eriline koht. Tänasest kontserdist rääkides nägin viite heliloojad, kes kõik on väga erinevad. Mõtlesin ka sellele, et mis neist on ühist näiteks suurepärane käsitööoskusi ja väljendusjõud. Heiki Valk seda ei saa eesti nüüdismuusikat kuulates öelda, et selles oleks midagi Eestile tüüpilist. Võiks öelda, et Eesti muusikat saanud rohkem rahvusvaheliseks. Soomlasena ei oska mõelda, et mis on meie muusikas soomepärast võib-olla nii, kes tuleb Lõuna-Aafrikast oskaks öelda CV teine kõlab Soomelikult. Tõenäoliselt nii teie kui meie muusika helikeeles on mõningaid sarnasusi. Ja nad võivad kõlada omapäraselt, kui võrrelda neid näiteks Hollandi või Hispaania muusikaga. Milline teos tänasel kontserdil meeldis, Heiki Valk endale kõige rohkem. Mulle on alati meeldinud Erkki-Sven Tüüri muusika omastab val seda sest see on võimas ja puudutab mind alati. Kuid mulle meeldib omamoodi Toivo Tulevi muusika, sest sellel on eriline atmosfäär. Üllatuse tänasel kontserdil pakkus aga mul Martin Kuuskmann keda pole enne kuulnud. Ta oli tõeliselt fantastiline. Nii et tänane kontsert oli huvitav, muljetavaldav ja rahuldustpakkuv. Formeedis fosfori, Ensusti, Impressi, Privooringantsed. Nõnda ütles Soome Yleisradio produtsent Heiki Walta Helgaja Tallinn Music Weeki ja Eesti muusika päevade ühisüritusena toimus laupäeval, 26. märtsil Mustpeade majas Eesti heliloojate esitluskontsert, millest kõneleb nüüd muusikateadlane Anu Paulus. Ma lähen mitmel aastal on nüüd eesti muusika päevi kuulates tunne, et küll seekord läks ikka hästi ja küll see aasta oli ka huvitav ja tänavu täpselt samamoodi. Kusjuures laupäeva õhtune lõppkontsert tundub, et kujunes taaskord väga eriliseks. Ma tahaksin pöörata tähelepanu sellele, kui hästi oli kogu õhtu üleüldse kavandatud ja läbi viidud sest kõik, mis tol õhtul mustpeades toimus, moodustas dramaturgiliselt terviku. Õhtu koosnes siis kuue eesti helilooja nii-öelda minikontserdist, millest igaüks kestis umbes 20 kuni 25 minutit. Need kontserdid toimusid vaheldumisi Mustpeade maja valges ja Olavi saalis. Mõtteliselt kuulusid need plokid väga hästi üksteisega kokku nagu ühte kompositsiooni. Aga et kontsert toimus koostöös Tallinn Music Week iga siis kontserdi kuulamiskogemuse toel võib öelda, et korraldajate eesmärk polnud mitte anda ülevaadet eesti süvamuusikas toimuvast kogu selle mitmekesisuses vaid keskenduda sarnasele, tutvustada Eesti süvamuusika ühte tahku. Kas siis Toivo Tulevi muusikaga, kelle loomingust kõlasid kaks teost, kõigepealt Age juurika ettekandes meditatiivne kadentsa klaverile ja seejärel teos esseed ajju siis see ju see ruumi täitevkõla mis iseloomustas läbivalt Tulevi muusika ettekannet osaliselt teksti religioossest. Religioossest sõnumist tuleneb muusika äärmine hingestatus, meloodilisus pigem rahulik kui ruttav karakter. Pigem harmoonilised kui Tysoneerivad kooskõlad ja need on märksõnad, mis jäid iseloomustama tegelikult tervet õhtut. Kusjuures Tulevi muusikablokk moodustas minu jaoks põneva paari Tõnu kõrvitsa muusikaga ja mille kavas oli muuhulgas samuti vaimuliku tekstiga ja sedapuhku rahvaviisidele tuginev laul. Nüüd ole Jeesus kiidetud nii et sellised kaks erinevat pilku religioossele muidugi erinevatest traditsioonidest, aga kuidagi minu jaoks nad olid tervikuks kujundatud. Tule viia kõrvitsaloomingu vahele jäid lähemaltise kaks helitööd kõigepealt viiulile ja live-elektroonikale loodud kameeleon saanud ning seejärel söödile viiulile ja klaverile loodud teose Dolce ja see oli ka kogu kontserdiõhtu tegelikult ainus esiettekanne. Mulle väga meeldis, kuidas selles esimeses kameeliani loos oli kasutatud live-elektroonikat viiulipartii ise. Selle meloodia kulges jällegi iseenesest rahulikus tempos, peamiselt mööda sellist Diatoonilist matt ja ka materjali elektrooniline töötlemine jättis justkui akustilise pilli mängimise mulje. Ta külastagu kajana sellele viiulile või, või kuidagi vandusid mööda liikudes peegeldasi avardas selle viiulipartiid. Ja samuti teose Deutsche puhul võlus mind just ansamblimäng. Nagu pealkiri viitab ja autori annetatsioonist ka sai lugeda, siis see teos oli inspireeritud just koosseisu flööt, viiul, klaver, loomupäraselt magusast külast. Nõnda üldse oli täitsa üllatav kava valik Urmas Sisaski loomingu plokis kuhu oli valitud mõned palad tema vanast heast 90.-te keskel loodud, et lõunataevakogumikust, mis kuulub tsüklisse tähistaevas ja pianistid. Talvi Hunt ja Jaan Kapp esitasid neid väga tundliku sõrme ja meelega andes edasi helilooja enda poolt välja pakutud teosta impressionistliku karakterit. Nüüd Sisaski järgnenud Helena Tulve muusikas ka oli õhtu jooksul ainus, mis konkreetsete meloodia jooniste jälgitavuse asemel tõmbas tähelepanu oma eripäraste tämbrit, kõlaefektide, pillimängu ja kõneefektidega. Igatahes siis traditsioonilises mõttes muusikalise väljenduse piire lähtudes heliteose ülesehitamisel pigem helidest kui sellistest üleüldse. Aga see oli siis Helena Tulve 2010. aasta teos pealkirjaga Nov wind South Wind siis põhjatuul lõunatuul ja see kõlas siis ansambli rese naabilis ettekandes sellele ansamblile väga omaselt, efektsetes kostüümides ja, ja Krimmis, nii et selline teatraalne element. Õhtul oli ka antud kontserdiõhtul viimasena esitletud tori Pärt Uusbergi loomingust kõlased kolm teost. Ja mõte läks sellele, et popmuusikas räägitakse sageli sellistest hitipotentsiaaliga teostest ja seal kontserdil kõlasid kolm Uusbergi teost väga tugeva hitipotentsiaaliga ja õieti kaks neist on tegelikult juba ka konkursi kinni pannud. Et kõigepealt tema 2009.-st aastast pärit klaveripala nimega paradiis mis kõlas seekord Aare külama esitluses valiti Sydneys 2010. aastal toimunut, et ülemaailmse nüüdismuusikaorganisatsiooni World New Music teisprogrammi ja teine Uusbergi teos koorilaule Taaveti psalm number 121 võitis samal, 2010. aastal Eesti heliloojate liidu ja Pirita kloostri korraldatud kompositsiooni konkurssi jagu. Samas Uusbergi ettekandele tulnud teos pealkirjaga viimne võimalus jääb ka kindlasti meelde igaühele, kes seda kordki kuulma on sattunud või tulevikus satub. Selle teose tekst on Johan liidilt viisistada tekste, mida kõik teavad ja kalliks peavad, on väga julge ettevõtmine ja võib olla ka midagi, mida just nimelt noor helilooja söandab teha. Ehk talle antakse andeks, kui välja ei tule. Aga tuli välja ja kuidas veel. Või siin sai öeldud, kogu õhtu kava oli selline meloodiline ja enamasti kas vabadonaalne või kuidagi modaalse armooniaga harmooniline siis usbergiga kõige noorema helilooja looming tol õhtul oli ka tegelikult helikeelelt kõige traditsioonilisem. Aga kirjutada 21. sajandil tonaalsed ilma ühegi trikitamises Ta koorimuusikat, nii et see kõlab värskelt ausalt, veenvalt, nii ambitsioonikad tekstile nagu Juhan Liivi luule, et see on väljapaistev ja tähelepanu vääriv. Ja mulle tundub, et üks võti selle saladuse mõistmiseks, miks Uusberg nii hästi kõlab, on tema oskus väga hästi orkestreerida, ütleme siis antud koosseisus koorile kirjutada ja, ja erinevale instrumentaalansamblile. Et mistahes registris faktuuris, dünaamikas kõlas kogu aeg väga hästi. Ja loo lõppedes oli õhustik umbes selline. Sellises ühtlasi Eesti muusika päevade peaaegu lõpetus oli liustik umbes selline, et võtame nüüd käest kinni ülistama muusikat, rahu ja sõprust. Selline teatav pateetiline õhustik oli saalis, aga aga väga aus ja ilma igasuguse punnitamiseta. Pelk kui korraks akustika peale mõelda, et tõesti, olenemata koosseise suurusest kõlasid tõesti kõik teosed akustiliselt väga hästi ja väga ühtlaselt sellel kontserdil siiski kindlasti mängis siin kaasaga saali täituvus, sest kuulajaid oli väga palju ja ka täiesti kontserdile. Puni Anu Paulus analüüsis Eesti heliloojate esitlus. Eesti heliloojate esitluskontserdil, 26. märtsil Mustpeade majas kogusin vaheajal vahetuid muljeid mõnelt välistele kaadilt. Kõigepealt palusin muljeid jagada. Universal Music Groupi asepresidendil kostab, mida matšil, kes vastutab klassikaartistide ja repertuaarivaliku üle plaadifirmadega Deutsche grammofon deka. Küsisin, kostab ja Patšilt, et milliste ootustega tulite Eesti muusika päevadele ja milline mulje praegu. Ta vastas, et minu ootused siia tulles olid väga kõrged, sest nagu paljud teised, nii tunnen ka mina Eesti heliloojate kooride ja dirigentide head reputatsiooni pile patsi ütleb, et teda üllatab meie talentide sügavus ja rohkus kogu muusika spektrumi ulatuses. Mulle avaldab sügavat muljet, kui paljusid toimub. Vaatasin Estonia kontserdisaali programmi, olin täiesti hämmastunud sündmusterohkuse ülemaal, kus elab poolteist miljonit inimest, on see erakordne? Võiks öelda, et Tallinn on üks kõige muusika rohkem in Eestimaailma kõige muusikaalsemaid riike. Kas teil on ka Eesti muusikute hulgas oma lemmik? Teil on mõned väga kuulsad inimesed nagu Arvo Pärt, Erkki-Sven Tüür. Eile kuulasin härra tüüri muusikat ja sain taas tõestust, et ta muusikalises mõttes hiidlane ja seda ka maailma mõistes. Ta on täiesti tipus. Samuti tuntakse maailmas hästi Järvide perekonda, kuid eile kuulsin mitmeid andeid, väga huvitavaid inimesi. Tahaks, et mul läks rohkem aega ja saaksin jääda kuulama ka täna õhtul esinevaid koorem mis praegu kuulsime noort muusikakeskkoolikoori, mis kõlab esmaklassilised. Ma tean, et teil on palju tippkoore nii amatöör kui professionaalseid, ütles kostabilawadžib. Oleme täna õhtul ülejäänud kolme lühikest kontserti, milline neist avaldas Gustabilawatšile kõige rohkem muljet? Kõige eredamalt on mul hetkel meeles viimane kontsert, nii et pole kahtlust, et härra kõrvits on muljetavaldav figuur. Ma teadsin enne tema nime, aga polnud kunagi muusikat kuulnud. Nüüd siis kuulan kindlasti rohkem tema muusikat. Kas kostabile vatsil on plaanis lähitulevikus koostöö mõne eesti muusika? Ma tegelikult ei tulnudki siia sellise eesmärgiga aga nüüd, kui siin olen, mõtlen, et mida võiks ära teha. Olen aastaid koostööd teinud Järvide ja Arvo Pärdi muusikaga. Nii et pole täiesti võõras eesti muusikas, kuid olen kindel, et midagi võiks veel teha. Nõnda arvas siis Eesti heliloojate esitluskontserdi vaheajal Mustpeade majas möödunud laupäeval plaadifirmade Deutsche grammofon ja deka. Festivalilt Nordic Music Days olid kohal esindajad Katariina backmanni, Stiina Lails, Katariina backman ütles, tema eesmärk oli teada saada, et mis teil siin üldse toimub, olete ikkagi naabrid ja meie soov oli leida Eestist midagi sobivat meie festivali jaoks Nordic Music Days, mis toimub Stockholmis 2012. aastal? Keaton Lohtub inspiration frondi Brina? Jah, olen saanud palju inspiratsiooni, siin veedetud kolmel õhtul ostab ta mulle meeldis väga Helena Tulve kammermuusika kontsert ja täna kõlanud Tulevi teos kontratenori-le ja kammerorkestrile, mis mind liigutas. Kui palju te teadsite eesti muusikast enne siia tulekut? Matšovili Katariina backman vastab, et mitte eriti palju, ainult kõige kuulsamaid nimesid nagu Pärt või töö aga mitte nooremat põlvkonda. Nii et kontserdid siin Eesti muusika päevadel olid teile üllatavad Brything Lohtumi läädust kõrvades ei öelda üllatavad, sest olen kuulnud väga palju muusikat, aga ma olen väga õnnelik, et saan täna siinkohal olla teine daam festivalilt Nordic Music Days Stiina laines ütleb, et tänane kontsert on tal Eestis kõige esimene. Kontserdi avalöök oli võimas, kui kõlasid põnevad lood klaverile ja lauljale. Kontserdi kontseptsioon üleüldse oli huvitav, need erinevad saalid, mida publik vahetab ja täna on esindatud nii paljud heliloojad. Küsin, et kas kavatsete kedagi kutsuda Eestist Nordic Music Days festivalile. Jah, arvan, et kindlasti ja kavatseme sel teemal rääkida eesti interpreetide liiduga arutada, et kuidas oma koostööd arendada. Võiksime kutsuda eesti muusikuid, esinema Islandile või Stockholmi või korraldada näiteks üks noorik Music teisfestivali kontsert siin Tallinnas. Kuidas tundub, kas Eesti muusika kõlab eriliselt või on see nagu iga teine prioonide muusika? Lills arvab, et alati on väga raske niiviisi üldistada. Aga näiteks viimane teos koori ja orkestriga peaksin silmas Tõnu Kõrvitsa teost nüüd olla Jeesus kiidetud meenutab mulle väga Islandi muusikat, sest neil on samuti tugev koorikultuur. Nii et midagi on meil ka ühist. Nõnda kõneles siis festivali noolik Music teis esindaja Stiina laines Islandilt. Tänase heligaja saata teine pool on pühendatud diskussiooni teemale. Kas Eesti muusikutel on praegu piisavalt esinemisvõimalusi? Järgnevas intervjuus avaldavad oma mõtteid pianistid Age Juurikas ja Marko Martin ning pianist ja helilooja Rein Rannap. Hiljem kuuleme Kultuuriministeeriumi muusikanõuniku Eero Rauna ja Eesti Kontserdi direktori Jüri Leyton'i kommentaare. Kuid kõigepealt räägivad Age Juurikas ja Marko Martin Estonia kontserdisaalist. See saal on selline kallis öö näiteks Eesti Kontsert, kes seda siis jagab soovijatele, et tõepoolest sinna ei võimaldata ligipääsu kõikidele nendele, kes seda vääriksid tihemini. Muidugi positiivsena peab märkima sellist asja, et nüüd käesoleval hooajal oli siis nagu interpreetide liidu poolt algatatud, mida siis interpreetide liit ise korraldab, et igas kuus üks kontsert Estonia kontsertsaalis, aga peab mainima tõesti, et nüüd ka koostöös Eesti kontserdiga järgmine hooaeg kuid mis on kindlasti üks väga positiivne samm. Loomulikult me sooviks kõige rohkem, ütleme, et see ongi niimoodi, et see probleem on alati need valmistada suure kava ette näeb tükk aega vaeva kuude viisi, eks ole, siis saad seda mängida ükskord. Et siin on nagu teine aspekt, et kuidagi tuleb püüda ikkagi viia soolo intebeete maakondadesse, et mitte ainult rääkida siin mingisugustest suurematest kollektiivides, mis võib-olla atraktiivsemad aga tuleb siiski ma arvan edasi arendada seda ka, et meil on siiski võimekaid soolomängijaid ja kammeransambleid väikseid, püüda ette võtta midagi kusagil mujal, mitte ainult Tallinnas tekitada publiku huvi, et jõuda ikkagi inimesteni. Mul on tunne, et kuidagi me oleme jäänud väga kaugeks ta inimestest. Millest alustada, et seda huvi rohkem äratada? Eks see on mingis mõttes ka avaliku arvamuse kujundamine. Mul on nagu meeles mõlkunud see asi, et mis nagu võib-olla ka praeguseks tekitanud kultuuriinimeste suhtes kerge, teatava niisuguse hoiaku, et, et mis te endast arvate, millega tegelete. Ma just pean silmas seda, et mis siin möödunud sügisel nagu ERSO ümber hakkas toimuma. Tavainimesed tõesti on osad niimoodi nagu mõtlevad, et aga milleks te selle kultuuriga üldse tegelete, meil on niigi majanduskriis ja kõik niisugune, et te olete siin muidusööjad. Selle ma tahaks nagu vastata, teate, et ega seda riiki ja majandust pole võimalik tehagi kuusekultuuri, säilise läheb hästi, siis ei ole varsti seda rahvastki, kellel seda Rinkija teha. Ütleme, see valdkond, millega meie tegeleme siin Marko käte kuse interpreet, kes klassikalist muusikat internetist häirib, et tegelikult need teosed enamasti, mida me mängime aastasadu ju mängitud ja see nii kummaline, et seal ei ole huvi nagu selle asja vastu, et tavainimene ta küll läheb, võib-olla maali vaatama kuskile näitusele klassikaline muusikat, lihtsalt selline igav ja et see on võib-olla mingisugust teistmoodi lähenemist. Nojaa, aga Moona Liisat minnakse ikkagi vaatama ja keegi ei ütle seal niimoodi, et teate, et Moona Liisa on ajast ja arust enam ei too meile sisse, paneme Louvre'i kinni. Kuidagi seda lõhet. Nagu peaks vähendama, olete kursis, mis toimub näiteks meil naaberriikides, te olete ka liikunud ju ringi maailmas, kas nende interpreetide olukord on sarnane, võib tõmmata mingeid paralleele või on, ütleme, nende arenenud maade muusikute olukord parem. Kahjuks pean nentima, et ma olen kuulnud iga natukene parem kui meil kord. Ühe positiivse asjana olen ma kuulnud aastatetagune asi, et näiteks Soome riigil oli, ma ei ole kindel, kas see praegu on või mitte programm, mis võimaldas riiklikku toetust just siis võib-olla paari aasta vältel ühele või mitmele välja valitud intervjueerijale. Mis eeldas siis seda, noh, Soome muidugi on veidi suurem riike seal rohkem linnu, kus esineda. Et neil väljavalitutele oli riiklik toetus, see võib olla mõte samaväärne kaaluda midagi sarnast ka Eestis. Klassikaraadio stuudios on nüüd küllap Eesti muusikute hulgas on olnud sellist väikest nurinat, et ei ole piisavalt esinemisvõimalusi. Mulle tundub, teie kohta otseselt ei kehti, et teil ikka on esinemisvõimalusi päris palju. Aga kuidas nüüd Eesti Interpreetide Liidu seisukohalt seda kommenteerida? Minul isiklikult ei ole esinemisvõimalusi piisavalt, neid on katastroofiliselt vähe ja mul ei ole kunagi elus olnud võimalik elus püsida. Ma ei räägi isegi mitte klassikalise intervjueedina, vaid üldse interpreedinaga mängides kerget muusikat. Kaneeli esineski kokku liites ei anna. Anna seda välja. See, et mul oli praegu jaanuaris-veebruaris kümmekond esinemisi, oli üle kahe aasta ioni. Milles on põhjus, et tead, andekas täienelan, looming, teil peaks olema justkui kõik, et seda näidata. Miks te ikkagi siis ei saa piisavalt võimalusi? Eestis puudub lihtsalt tugistruktuur, et nõukogude ajal oli Eesti NSV filharmoonia on ja kelle ülesandeks seaduse järgi oli Eesti interpreetide esinemiste korraldamine. Aga kui loodis Eesti Kontsert, siis seal läks midagi nihu selle põhikirjaga ja nende ülesanne seaduse järgi ei ole arendada eesti interpretatsiooni vastutada sajanditepikkuse Eesti integratsiooni kui olulisem ja rahvuskultuuri osa püsimise säilimise eest üldse, rääkimata selle arendamise eest. Enda ülesanne on teenida omatulu ja rahuldada sponsorid. Üldiselt võib-olla ka mõnede riigiametnike mõnu vajadus, tuues neile mõned glamuursemad ja kergemini seeditavad ja sured mõned suured maailmanimed aeg-ajalt ja teenida omatulu, et ehitada iga elumaja kõrvale üks Eesti kontserdile kuulu kontserdimaja Eestis. Ilmselt selle tõttu ei olegi korraldaja keegi kontsert, mina olen nüüd ise korraldanud endale, aga nagu palju ma jõuan, siis pandi käibemaks peale. Kui mul enne oli vähemalt mingi teoreetiline võimalus saada üks protsent kuni rohkem noh, mitte et ma oleks saanud kunagi kahtekümmend protsenti, aga kuivem teoreetiline võimalus saada algus siis selle protsendi ulatuses võib-olla mingi kasumit ehk töötasu esinemise eest korraldamise eest väljamõtlemisest ja nii edasi ja nii edasi, siis nüüd käibemaksuga, see neelab kindlasti ära selle väiksegi töötasu saamisvõimaluse ja minu viimase nelja projekti puhul neelast ära ka juba rohkem, nii et ma pidin muud tööd tegema ja peale maksma enda korraldatud kontse proteni. Rohkem ma seda enam ei teen. Nüüd teie küsimuses oli, et noh, mul on esinemisi ja teistel ei ole hoolimata, et ma tegelen paljude erinevate žanrite, ka ei ole esinemisvõimalusi ja ma ei elakski oleks ammu välja surnud pianistina. Ja tõepoolest meie tuuri poliitika, õigemini selle puudumine ongi selline, et kui ma ei oleks lisaks pianistiks olemine veel kerge ja tõsise muusika helilooja siis ma oleks välja surnud, selles mõttes oleks ammu pidanud minema teisele tootvale tööle. Sest et no inimene ju peab ju sööma teatud osa 2000 kalorit päevas, eks ole. Aga meie, Eesti riik, mis on 20 aastat toiminud, seni ei ole ametnike pähe veel see väike, lihtne tõsiasi, mõjunud, et jube tore, Jaan kui orkestrid mängivad pianistid, solistid, kõik õpetavad, esinevad neljal aastal, päeval on kontserdid, lava on täis muusikuid aga 2000 kalorit oleks vaja nagu omastada iga päev. Ja meie kliimas on vaja nagu ahju ka kütta, eks. Et sellele kahjuks ametnikud sülitavad näkku, kui me lähme küsima oma kahte tuhandet kalorit ja ütlevad, et see on tema vaba valik teha muusikat ja minge asetage ja tehke muusikat vabal ajal, nagu mina juhatan koori vabal ajal, eks pillimänguga iga päev harjutama selle aastakümneid igava varjutamise tühi päevagi vahele jätta, et see olukord on täiesti katastroofiline ja groteskne. Ja see tuleneb sellest, et lihtsalt Pole kultuurilist haridust tagapõhja meie kultuuriametnikel ühest küljest. Kuna riik, noor ei saa need ametnikud aru sellest, mis on, mis on kultuur ja mis on nagu traditsioonid inimkonnale, Euroopa kultuuri, aastatuhanded pole mõtet seda tampida surnuks puruks, kus on meil olemas, Eestis on olnud ju interpretatsiooni, meil on praegu sajad suurepärased muusikud, miks, miks, miks ehitada uusi betoon kalosse, teha mingeid rahvusvahelisi konkursse? Ma ei tea, mida teha ja samal ajal mitte leida miljardiku sellest, mis sinna läheb raha, ja toetada eesti interpretatsiooni, et see täiesti välja ei sureks, täiesti seisma jääks. Klassikaraadio stuudios on, et kultuuriministeeriumi muusikanõunik Eero Raun kuulasid jutuajamist Age juurika, Marko Martini ja Rein Rannapiga. Kuidas tundub muusikanõunikule, kas eesti solistide interpreetide on praegu Eestis piisavalt esinemisvõimalusi? Arvan, et esinemisvõimalusi ei ole kindlasti niipalju kui need lugupeetud muusikud ise vääriksid. Samas ma ei saa kindlasti olla nõus Rein Rannapi väljaütlemistega ja ma väga loodan, et need väljaütlemised ikkagi on tema sügavalt isiklik arvamus mitte tema kui Eesti Interpreetide Liidu juhatuse esimehe selline üldistav seisukoht. Ma pean ütlema seda, et kultuuriministeeriumis ei ole kindlasti suhtumist loovisikutesse mingil halvustavalt toonil, vaid et ikkagi me katsume oma tegevusega saavutada seda, et rahaliselt oleks loovisikutel võimalikult soodsad tingimused tegutsemiseks. Probleem on lihtsalt ongi selles, et tegelikkus ei tule kuidagi soovidele järgi. Ja seda eelkõige viimasel paaril aastal, kui mõnel majandusega probleeme olnud. Kas tohib täpsustada, millised on need tegevused, mida kultuuriministeerium teeb, et kaasa aidata siis eesti muusikute solistide, esinemisprojektide? No kui me räägime konkreetselt interpreetide liidust, siis viimasel paaril aastal on interpreetide liidule loomeliitude ja loovisikute seaduse alusel makstav toetus järjest suurenenud ja üldiselt see toetus, mis käesoleval aastal makstakse üle 45000, ka on suurem toetusest, mis oli 2008. aastal, kus teadupärast muusika valdkonnas oli oluliselt rohkem raha üldiselt liikvel, kui on praegu, siinjuures ma eelkõige mõtlen näiteks kas või erinevaid ministeeriumi programme, kus on tõepoolest seoses majandussurutise ka programmide mahtu oluliselt vähenenud. Me teeme tõsiseid pingutusi koos kolleegidega, et kõikide programmide maht võiks taastuda 2008. aasta tasemel vähemalt aga see ei ole. Kas need programmid siis puudutavad otseselt solistide kontserttegevust, annavad toetust neile selleks? No näiteks kas või kontserdikorralduse tegevustoetus, mida on interpreetide liit saanud ministeeriumi programmist, see on iga aasta olnud sealt ja mul on hea meel öelda, et käesoleval aastal see toetus suuruses 14000 eurot on oluliselt suurem, kui ta on olnud eelnevatel aastatel. Mida peaks veel selleks tegema, et see andekas muusik, kes on umbes 20 aastat õppinud klaverit, et tal oleks võimalik ära elada sellest? Eri aegadel on räägitud väga mitmetest probleemi tahkudest, no kõigepealt on räägitud näiteks esinemispaikade vähesusest ja ma arvan, et väga paljud ärksa meelega eesti interpreedid, sealhulgas ka näiteks Rein Rannap on leidnud uusi kontserdipaiku kokku, toonud neid käibesse ja selline tegevus on olnud väga edukas. Lähiajal on valmis saamas ajaloo muuseumil suure Gildi saal ja nii nagu see oli 19. sajandil Tallinna kõige esinduslikum kontserdisaal, siis ma usun, et, et see saal võiks olla käibes ka nüüdsest ühe väga toreda kammersaalina. Tõsine probleem on sellega, et kohalike omavalitsuste baas on saanud oluliselt kannatada ja seetõttu neil lihtsalt ei ole enam seda raha kultuurisündmuste korraldamiseks, mis neil oli, ütleme näiteks kolm aastat tagasi. Sellepärast ka tegelikult oleme ministeeriumi kontserdikorraldajate programmi juures neid tingimusi natukene leebemaks muutnud, et kui eelnevalt oli eelistatud projektide puhul see aspekt, et neil oleks igal juhul kohaliku omavalitsuse kaasfinantseering taga, siis nüüd teadlased seda kaasfinantseeringut ei pruugi olla kuigi hea tahe on kindlasti olemas, siis me seda tingimata ei nõua. Mu enda arvamus on see, et selline ühemiljoniline rahvas nagu me oleme, et meil tegelikult mitte ainult kontserdielu, vaid kultuurielu on niivõrd palju niivõrd rikkalikult, et see vastaks võib-olla mõne teise riigi või rahvakultuurielule, kus on inimesi kolm miljonit ja see, kui ikkagi sellest hoolimata, et kultuurielu on niivõrd elav ka väga paljudel tõesti headel muusikutel ei ole nii palju esinemisvõimalusi siis see kõneleb sellest, et meil on lihtsalt niivõrd palju talente, ütleme, oma mingi kuuemiljonilise rahva jagu. Ja sellest tegelikult tekivad ka küllaltki pragmaatilised ülesande püstitus, et et järelikult ongi vaja võimalikult palju eesti muusikutel saada juba noorest peast esinemisvõimaluse välismaale saada välismaistele konkurssidele, kust võiks alata nende rahvusvaheline karjäär. Ja nagu me ka näeme, tõepoolest aktiivsemad eesti muusikud pidevalt käivad, et erinevatel välisesinemistel ja see kindlasti ei ole luksus, vaid see ongi normaalne muusiku elu, mis ühtlasi võimaldab ka professionaalse arengu. Nii rääkis Eesti Kultuuriministeeriumi muusikanõunik Eero Raun. Telefonil on nüüd Eesti kontserdidirektor Jüri Leiten. Kui palju pakub esinemisvõimalusi Eesti Kontsert Eesti interpreetide leiust solistidele hooaja jooksul ja kuidas need valikud toimuvad, et kes saab esineda ja kes mitte? No Eesti kontserdi kontserdite arv aastas on vaatamata majanduskriisile ikkagi päris suur ja 2010. aasta kontsertide arv koos kooli, kontserdite ja maakonnakontsertidega on kuskil 700 bändis, et see on päris märkimisväärne summa, et kindlasti sellest arvust Eesti interpreedid esinevad kindlasti üle poolte, ehk siis kuskil ma pakun neljapäeval kontserdil on kindlasti eesti interpreedi esindatud. Kui rääkida siis kuidas Eesti intervjuu pääseb Eesti kontserdis nii-öelda musitseerima siis kava ja programmivaliku teeb kunstinõukogu Eesti kontserdis ja alati iga poolaasta siis meie suurloomenõukogu kiidab need valikud heaks või laidab maha või vaidleme nende teemade üle, nii et, et see läbiks sellise kahekordse sõela. Kas praegu on kontsertide arv ja publiku nõudlus tasakaalus? Seda on natuke raske öelda, ma arvan, et kontsert-d on täna natukene võib-olla isegi liiga palju, et nagu me hoomame, et publikut igale poole ei jätku, samas ei saa, ma ei saa ka öelda, et nüüd publikuarvu tuleks neil väga nigelad. Selge see, et täismaja on tänapäeval võib-olla natukene eksootiline kohata, küll aga juhtub ka seda, selge nägemus on see, et kui kontserdil on väga huvitav põnev sisu, siis on ka inimesi rohkem, mis räägib sellest, et tänane publik on väga vali. Ta on väga valiv kvaliteedi suhtes, on väga valiv teemade suhtes esinejate suhtes sest üleüldine informatsioon on ju inimestel täna kordades parem. Inimene võib istuda õhtul Youtube'is ja kuulata läbi oma koduse kõrge kvaliteediga tehnika, mida iganes, nii et nii eesti interpreet kui ka mitte-eesti interpreet peab täna selgelt endale aru andma, et ainult kvaliteet ja ainult kava põnevus määrab sellega, kui palju publikut istub saalis. Mida arvate Rein Rannapi väitest, et Eesti kontserdi üks suurimaid eesmärke on teenida omatulu ja esitada uusi kontserdimaju? See on ühe interpreedi arvamus Omalt poolt ütlen seda, et ma arvan, et Eesti Kontsert on ainulaadne organisatsioon, kes on suutnud ehitada ja sisse töötada neli suurepärast kontserdimaja. Nüüd on lisandunud sinnaga peterburi viies maja, kui need majad on juba olemas ja majad funktsioneerivad, need majad omandavad järjest rohkem rohkem tähelepanu nendes regioonides, kus need majad on ehitatud mitte ainult muusikalises mõttes, vaid üleüldse kultuurilises mõttes. Eesti otsad on väga uhke ja väga õnnelik oma majade üle. Ka Eesti intervjuu Need peaksid olema väga õnnelikud selle üle, sest ja eriti pioneeridest igas majas on korralikud Steinway klaverit. Tänan tõesti olukord, kus viimase nelja aasta jooksul riigi toetus Eesti kontserdile on vähenenud 45 protsenti ja me peame need majad käigus hoidma. Kindlasti mingi tera tõtt selles jutus on, aga kui me vaatame arvu, mida me korraldame, siis ma küll peaksin seda väide, et Rein Rannap poolt natuke selliseks nagu üle kohtuseks ja väidaksin talle palju asju vastu. Ma arvan, et Eesti Kontsert endiselt korraldab häid kontserte võtab ette väga uhkeid festivali ja teeb üldiselt väga palju tööd. Ja see töö ei ole alati kõigele nagu nähtav. Kogu selle kontserdi korraldamise taga on väga palju vaeva. Mis te Eesti Kontserdi direktori arvate, kas ühel väljapaistval eesti solistid peaks olema võimalus ära elada ainult oma kontserttegevusest? Kindlasti, kui ta on väljapaistev solist, siis ta paistab välja mitte Eestis ega mitte meie maakondades, vaid ta paistab välja ka Lätis, Leedus, Peterburis ja võib-olla ka Londonis. Ja kindlasti selline interpreet elab oma kontsertidest ära, kui ta välja ei paista, siis ta ei ela ära ja see ongi kogu lühike vastus. Täna on piirid lahti. Täna ei ole Eesti maksumaksja kohustatud nii-öelda üleval pidama n arvu kultuuritegelasi, kes väidavad, et me peame ära elama. Neid seadusi pole kuskil kirjutatud, et palju veel peab olema pianistide trump mängijad, kandlemängija, et Eesti Kontsert korraldab kontserte ikkagi tänu sellele, milline on publiku nõudlus, ei anna üldse kõiki kontserte. Hollandlane silmas pidades publikut alles teisel kohal on meil ikkagi nagu interpreet, et me ei ole nagu sotsiaalset garantiide või, või ülesannetega asutused, me peame tagama kellelegi äraelamise. Mina üldse soovitan, et olla väga edukas, olla väga ere ja sellest peaks nagu minu meelest muusik, mis sealt nagu õigel ajal aru saama, milline on tema perspektiiv sellel maal, kus ta elab sellel turul, kus ta töötab, ja tegema omad valikud, meie küll Eesti kontserdis kuidagi ei saa lõpuni garanteerida, et mingi arv eesti interpreet peaks ära elama kontserdite honoraride eest. See ei ole, ei ole lihtsalt võimalik ja ma arvan, et nii ei ole ka mitte kuskil maailmas. Suur tänu, Jüri Leiten selle kommentaari eest ja palju edu teile. Teise aprilli helistaja saatele tegid kaastööd Maris Pajusti, Anu Paulus ja Igor Karsnek. Helioperaatorid olid Katrin maadike, Helle Paas. Mina olen toimetaja Karin kopra. Tänan kuulamast ja soovin teile head alanud.