Tere, mina olen Peeter Helme, räägin tänasest tõelisest kultuskirjanikust, kellelt on lõpuks ometi üks teos kättesaadav ka eesti keeles. Selleks kirjanikuks on 1972. aastal sündinud inglise autor Chaina will selline veider nimi, siis. Vill tuli iseenesest kirjandusse juba 1980.-te teisel poolel lühiproosa aga aga sellisesse tõeliselt tuntud ulmekirjanike ringi võib öelda, et nende raskekahurväkke kuulub ta alates oma esimesest romaanist, mille nimi siis inglise keeles on king rät, mida eesti keeles võib tõlkida, sest ma ei tea, kas kuningrott või rotikuningas. See ilmus aastal 1998 ja sai kohe üsna populaarseks. Aga jah, eestikeelne lugeja saab temaga tutvust teha nüüd ühe raamatu kaudu mis ilmus inglise keeles ülemöödunud aastal. Ja kannab see raamat Pealkiri linn ja linn. Raamatu on tõlkinud Kristjan Jaak Kangur ja avaldanud kirjastus Varrak. Ma alustasin seda juttu Chainamiievillist kui ulmekirjanikust. Võib-olla hirmutasin nii mõnegi kuulaja raadio juurest eemale, et jälle mingi ulme värk. Aga põhjus, miks ma otsustasin temal linnaste linnast siin täna nüüd rääkida ongi selles, et meie will ei ole lihtsalt ulmekirjanik ja ta ei kirjuta ainult ulmet. Pigem tundub mulle sellise kirjanikuna, kes on enda elus nõuks võtnud erinevaid žanrid läbi kirjutada. Linn ja linn ei ole ulmeraamat. Tegu on lihtsalt ühed tõeliselt kummalise looga. Tegevus toimub nüüd ja praegu Euroopas. Peategelastele on tuttavat Berliin, London ja Moskva. Reisivad oma kodulinnast Lääne-Euroopast Budapesti Ateena kaudu suhtlevad välismaalastega. Üldiselt inglise keeles üks peategelane ütleb ka, et ta valdab ain, pihien saksa keelt kuskil nende koduma lähedal asuval pulgal Maarja ja Türgi. Ehk siis tegevuspaik on kuskil Balkanil. Ometi ongi see tegevuspaik just teose kõige suurem müsteerium ise. Ühest küljest on selgelt jah, tegu on tõesti väljamõeldud riigiga, sellest ei tee autor ka mingit saladust, kirjeldab selle riigi ajalugu, selle keelt, kombeid, suhteid, muu maailmaga. Ja selles pole tõesti midagi ebatavalist, on ju ennegi kirjanikud läinud seda teed, et kui need on mingisuguse piirkonna või kultuuri juures miski huvitanud, siis selleks, et neid jooni rõhutada võib-olla isegi äärmusesse viia on nad leiutanud mingisuguse väljamõeldud maa, kus on võimalik siis neid erinevaid jooni rõhutada või äärmusesse viia. Ja vill lähebki seda omamoodi klassikalist teed. Aga siin nüüd kõik sarnasused igasuguse klassikalise lähenemisega ka lõppevad. Ta leiutab jah, linna kuskil Balkanil, kus eluolu meenutab natuke näiteks Eesti üheksakümnendaid või, või miks mitte ka Bukaresti üheksakümnendaid. Aga tehnoloogiliselt ollakse iseenesest juba tänapäevased, kõik vehivad mobiiltelefonidega, internetile on suhtluses suur roll ja nii edasi. Aga see on siis tõesti vaid pealispind, see on pigem lugeja tähelepanu hajutamiseks. Või sellise justkui arusaadavama keskkonnatunde tekitamiseks selle kõige all, aga vaat, ma ei oskagi seda seletada. Iseenesest nendele, kes üllatusi ei salli. Rein raud kirjutas sellest raamatust mõni nädal tagasi Eesti Päevalehes. Ja ta alustaski oma arvustust kahetsusega, et sellest raamatust ei saa rääkida ilma rikkumata värskele lugejale ära seda kõige olulisemat, seda nii veidrat fantaasiat, mille meie vill oma linnaselinnas esitab. Nimelt see esmapilgul üsna realistlik olustik esmapilgul ka üsna tavaline mõrvalugu hakkab hargnema ühes sellises fluidumiski mis tuleb kas endal avastada või siis jah, kes üllatusi ei salli, sellel tuleb lugeda Rein Raua artiklit. Sest mina siiski üritan üllatuse alles jätta, üritan teha nii, et me ei räägiks liiga palju ära. Nagu öeldud, see raamat võiks rääkida tänapäeva Eestist, aga see võiks rääkida ka tänapäeva Makedooniast või Bulgaariast või tegelikult ka tänapäeval Lääne-Euroopast. Sellisel juhul küll veidi teistsuguse nurga alt, aga ometi sest et see raamat räägib justkui nendest probleemidest nähtustest, millega me puutume igapäevaelus kokku. Aga mida reeglina me ei teadvusta endale räägime nimelt inimese tajust, sellest, mida ma tajuga teha saame. Kuidas me saame suunata näiteks oma koha tajumise võimet ja kuidas sellest saab teha poliitilise instrumendi või kuidas sellele saab kogu elu üles ehitada. See jutt jääb väga hämaraks. Ma tean. Ma võib-olla julgemaid sellise näite tuua, et et igaühe peas meist eksisteerib väga erinev käsitlus oma kodukeskkonnast. Elades ühes linnaosas linnageograafia kohe muutub. Hakkame mingeid kohti olulisematena tajuma mingeid kohti, kus me varem elasime, mis jäävad meie uuest kodukohast kaugemale ebaolulisemana kuidagi mõned asjad muutuvad kesksemaks, mis enne seda ei olnud, mõned teised kaovad kuskile servale. Ja see on see lähtekoht, kust vill on siis oma linna ja linnakirjutamist alustamas. Aga ma ei tahaks nendega rohkem midagi reeta. See avastus, mis igaühte, kes linna ja linna kätte haarab, on teistel niivõrd kummaline, nii veider ja niivõrd ka sellise ütleme, lugemise tajuga mängiv et ma ei taha seda mõnu kelleltki ära võtta. Ja see raamat on hämar raamat, isenesest Chainamiievillile meeldibki hämarus. Olen varem lugenud ühtegi tema teost inglise keeles, selle nimi oli siis priordiido Street Station ehk eesti keeles siis per Tiido tänava. Ja see on iseenesest puhas stiin, pank ehk siis selle aurupunk. Ehk siis selline ulmekirjanduse alamžanr, kus tegevus toimub maailmas, mis meenutab natuke sellist diktoriaanliku ajastut, kus on aurumasinad ja kõik tolle aja tehnoloogiline tase. Aga lisaks on sinna pandud siis juurde kõvasti fantastilisi komponente ja seal Berdyido tänavajaamas siis tegevus hargnes ühes sellises sünges Moloklikus hiidlinnas. Ja natuke on seda linna hämara ja müstilise poole ligitõmmet tunda ka käesolevas romaanis. Et see linn on jevilli jaoks just nagu vanade roomlaste kahe näoga jumal, Jaanus. Ja seejuures veel Willile on see kahe näoga jumal selline, et ega me tegelikult ei teagi, kumba näo poolt meile parasjagu näitab ja me ei tea ka seda, et äkki nende kahe näo poole vahel veel üks, kolmas näopool. Igatahes on Willi loomingut teinekord liigitatud ka veel sellisesse huvitavasse žanrissse nagu New Ird ehk siis uus veidrus. Ja vahesse sobibki ka linna ja linna täpsemaks määratluseks. Ulmega pole realistlik olukirjeldus. Aitäh. Pigem üks selline veider ka omamoodi õõvastav lugu millesse sisse elades hakkab ka meid igapäevaselt ümbritsev keskkond tunduma ebareaalsena. Tekib tunne, nagu keegi võiks meilt iga hetk vaiba alt ära tõmmata ja paljastada selle all mingisuguse hoopiski seninähtamatu reaalsuse, mis pole mitte vähem reaalsem Meidiga päevaselt ümbritsevast. Või tegelikult veelgi enam ta lugedes võib hakata tekkima tunne, nagu me elaksimegi permanentselt sellises olukorras, et kogu aeg tõmmatakse meil muudkui vaipa üha uuesti uuesti alt ära. See kõik ei aita ilmselt käesolevale raamatu täpsema sisu tutvustamisele kaasa. Nagu ma juba ütlesin, on tegu teosega, mis algab justkui klassikalise mõrvalona ühes kummalises Balkani linnas. Aga järk-järgult paljastub siis selle tagant üks väga kummaline tegelikkus. Ja milline see tegelikkus on, seda vaadake nüüd igaüks ise järgi. Head lugemist.