Tere, head kuulajad. Tänase laupäeva hommiku päeva pärimussõna on seotud eeloleva nädalaga, nagu ikka ja eelolevas nädalas. Vastlapäev ja naistepäev ühel päeval. Ja pärimussõnaks ongi niisugune laulu värsipaar, kes ei tuuleliugu mäele liu lauge. Praegu mardi nii imaga maa, liu lauge. Kui meie küünlapäevast algavas kevadnädalate loendis lubatakse järjes koduloomi laudas, tõue küünlast oli kolm nädalat kukk kell seitse nädalat siku. Siis vastlapäevast kuni jaanipäevani kutsutakse õue, liumäele, kiigele, tulele, kõiki inimesi, eks meiegi oleme loomad, kes peame toa ahistusest välja pääsema. Meile elu ja jõudu andev täht, päike on aina pikemalt taevas nähtav siin meie põhjapoolkeral, päevad lähevad pikemaks ja soojemaks. Päike toob välja vee jää all, putukad pragudest ja koore vahel ja lehed pungadest ka lõpuks kõik tulevad välja õue ja hakkavad üha kiiremini kasvama. Elusolenditel peame ka meie inimesed päikesekutset kuulda võtma, õued mäele minema. Ja nagu kevadised võrsed aina kiireneva hooga mäest alla liuglema. Kes päikesekutset kuulda ei võta, jääb maha selle aasta kasvamises ning magab kevade ja suve maha. Vastlapäev nagu paljud muud kevadised pühad on eelkõige naiste pühad. Naised tulevad kokku, Ko joovad puna, et püsida tervena. Sellest rääkisime ka küünlapäeval. Setomaal kutsutakse rahvast õuemäe peale päris omaette lauluga mille viisi kutsutakse mäe hääleks, kõlab umbes nii. Ta tuulesaar saame. Setomaal on vastlanädala neljapäev, Paababraasnik, siis kogunevat pidu pidama ja taigasid toimetama kõik küla abielus naised. Taigade mõtteks on tagada turvaline sündimine kõigele elavale. Ja muidugi omad naiste nipid, kuidas meestega toime tulla ja neid hästi teos hoida. Hea päike, tuleme õue sind tervitama ja mäest liugu laskma. Jaga meile oma väge ja hoogu.