Rõõmsat laupäeva hommikut head klassikaraadio kuulajad. Me oleme nüüd juba seitsmendat korda päeva pärimussõna ütlemas. Alustasime küünlapäeva nädalast ja meie esimeseks päeva pärimussõnaks oligi nädalate loetelu. Täna tuletame seda uuesti meelde. Nimelt selle seitsmenda nädala võtmeks on siis küünlapäevas seitse nädalat siku seitse nädalat sigadeni. Mida see küll tähendada võiks? See tähendab seda, et seitse kevadist nädalat küünlapäevast edasi toovad meid maarjapäevani, täpsemalt öeldes maarjakuulu tamise päevani sest maarjapäevi on aastaringis kogunisti kuus. Ka küünlapäeval tegelikult küünlamaarjapäev ja iga maarjapäeva taga on oma lugu. Kui küünlapäeval viidi Jeesus esimest korda kusse ja pärimuse järgi kõik küünlad puhkesid põlema ja seda on ka vanarahvas omal kombel tõlgendanud ja tähistanud siis maarjapäev on maarjapäevadest üks olulisim. Sel päeval ütles püha vaim hingel Gaabrieli sõnumitooja ingli kaudu Neitsi Maarjale, et ta sünnitab jumalale poja. See päev oli vanarahva meelest nagu öeldud, suurim kõigist Maarja päevadesse oli sedavõrd suur ja tähtis, et meie pärimuse uurija muste kirikuõpetaja ja dioloogia Akadeemia asutaja Eenok Haamer peab seda muss. Eks maaema pühaks küllatuse, nõnda ongi. Jäämere ääres saamide juures on see tänase päevani kevade suurim püha. Ja see on märgitud vanades puule ja luutükkidele grillitud ruuni kalendrites suurelt äras sünnitava naise sümboliga. Eks meie pärimusega ongi niimoodi, et on igatepidi läbi põimunud kristliku pärimusega. Seda tule ja mõõgaga võitlemist on seal küll väga raske kogeda. Pigem on üksteiselt õppimine, üksteise tavade austamine ja selle vaimu väe ammutamine, mis seal on. Aga kuidas siis maarjapäev sigade päev on ja mis tal sigadega tegemist, räägime suurest ja pühast jumala sünnitajast. Seinud tõdemus see, et meie maarahvas on hästi praktiline ja kahe jalaga maas. Kevadist maarjapäeva 20 viiendat veebruari kutsutakse kapsamaarjapäevaks. Sel päeval külvati kapsaseemned pottidesse, et siis, kui istutamise aeg käes saada korralikud taimed ja sigadega on maarjapäev sedavõrd seotud, et sel päeval lasti sead laudast välja, õue ise omale toidupoolist otsima. Eks seda tehti ju muidugi ka arukalt, et kui ikka väga paks lumi maas oli, siis said sead ühe tuuri õues ringi tormata ja päras pidid jälle külmavarju minema. Aga sel päeval pidi seda tegema, seitse nädalat oli juba kevad kasvanud ja nii võib tõesti öelda, et maaema päev meie rahva jaoks oli ikka sigade päev ja kapsaste päev. Mõlemad, nii sead kui kapsad, on meie toidulaual kõigi suuremate pühade aegu tänase päevani, ehk eks nad siis on samamoodi tähtsad ja pühad. Head maa emad ja Püha Maarja, hoia meie maad ja meid nagu meiegi teid hoiame.