Algab saade, braavo, Ricardo salli. Saate autor on Merike Raudkivi. Ricardo, seal nime hääldamisega on tekkinud palju küsimusi. Ühelt poolt on tegu itaalia heliloojaga, kuid tema nime kirjapilt. Ta viitab provon saali hääldusreeglitele. Recardas oli nime on hääldatud ka itaaliapäraselt kallim kuid selles saates jääme püsima provon saali variandil shell lee, mis nimekirjapildi põhjal ehk rohkem on põhjendatud. Ricardo soli tuntud helilooja Louisianas Eli poeg, on sündinud Itaalias Milanos 1953. aastal. Ta on õppinud nii Milano kui ka Perugia konservatoorium ides dirigeerimist Franco Ferrara ja kompositsiooni isa käe all. 1972.-st aastast sai liist abidirigent Claudio Abado le La Scala teatris. Tema debüüt toimus Masne ooperiga verter. See oli rahvusvaheline debüüt Ameerikas, toimus 1974. aastal Putšiini ooperiga Madame pateflai. Kontserdidebüüt jääb dirigendile natuke hilisemasse aega. Nimelt toimus 1979. aastal Londonis sealse sümfooniaorkestriga. Sellest ajast alates muutub ooperi dirigeerimine Shelile teisejärguliseks. Peale tööd Londoni sümfooniaorkestriga sai see liist Berliini raadio sümfooniaorkestri dirigent ning seejärel 1988. aastal Amsterdami Kontširki bow orkestri peadirigent. Üldiselt andlik Kardo salli Itaallaslikult avatud sooja olemisega naeratab kergesti ja säilitab oma sünnipärasele kantsuseni, istudes tugitoolis, paksus villases kampsunis kui ka frakis poodiumil seistes. Ühes intervjuus Hollandi klassikaraadiole jutustanud oma sattumisest Euroopa ühe tähtsama amsterdami kontserdiorkestri ette mida ta peab oluliseks sammuks oma elus ning on rääkinud ka vaadetest muusikale eri aspektidest. See sündis juhuslikult, kui tulin esimest korda juhatama amsterdami orkestrit, olin täis nooruslikku entusiasmi ja elujõudu. Süstides loomulikult oma muusikalisi veendumusi ka orkestrile. Kogu protsess kulges väga loomulikult. Orkester otsis parajasti tulevikule mõeldes peadirigenti ning hääletas pärast kontserti minu poolt. Kõrvalseisjad võivad orkestri otsusega nõustuda või mitte, kuid hääletajaks ja otsustajaks dirigendi valikul on siiski vaid orkester. See jutustab, et nii headest muusikutest koosnevas orkestris ei saa mängijaid lihtsalt sõnadega veenda muusikat. Nii või teisiti interpreteerima peab olema lihtsalt kontakt ning selle teke on loomulik ja seletamatu. Intellektuaalsest sobivusest pole küllalt, peab olema ka mingi emotsionaalne taju tasandil klapp. Selline side juhtus mul olema amsterdami orkestriga, kui ma nende ees 1985. aastal esimest korda seisin. Siiski sai minust nende dirigent alles 1988. aastal, kui lõppes eelmise dirigenditööleping. Ricardo Liile meeldib klassikalise ja romantilise muusika kõrval tegeleda ka kaasaegsete ja postromantiliste heliloojate loomingu tutvustamisega. Sageli kõlab tema kontsertide kavades Straussi maaleri, Stravinski ravili hindemiti. TPM Rocki Zemlinski. Aga kabeeria vareesi Noono ja teiste heliloojate muusika. Amsterdami kontserdiorkestri repertuaar oli enne koostöös liiga vaene, kaasaegse muusika esitamise kogemuste poolest. See oli eelkäijad on küll kõik alla neljakümnestena valitud orkestri etteotsa aga nad on seal olnud pea veerand sajandit. Evan Peinumegaga Haything, kes olid orkestri ees NSV Liit ei tegelenud kuigi palju uuema muusika esitamisega. Samuti on orkester alates 1985.-st aastast teinud läbi noorenduskuuri. See on protsess omaette, räägib soli tõsiselt. Ei tohi kunagi vanu mängijaid kohe noorte vastu välja dada. Orkestrile peab jääma periood, kus nii vanad kui noored mängivad üheskoosseisus. Siis ei teki orkestris radikaalset kõlalist Dust, vaid toimub järk-järguline sulandumine, kus orkestri tooni aktiivsuse intensiivsus on sulatunud pehmesse sujuvasse. Mängumaneeri. Kõige suuremat mõju kontserdiorkestrile on avaldanud Villem Mengel Berg kes oli amsterdami sümboonikute ees pea 50 aastat aastatel 1895 kuni 1945. Ta eelistas esitada rohkem post romantiliste heliloojat ja teiste kaasaegsete teoseid. Ses suhtes on Sali temaga sama meelt, et esitab palju enda kaasaegsete elavate heliloojate loomingut. Orkestri jaoks on oluline, et oleks kultuurielus osa koos selle teadmiste, kogemuste ja uue helikeele tekkimisega. Ricardo Fel liist on räägitud, et ta esitab palju paremini kaasaegset kui näiteks romantilist muusikat. Ta ise aga on veendunud, et niiviisi ei saa selget piiri dirigendi tegemiste vahele tõmmata. Kerge öelda, et keegi dirigeerib uut muusikat paremini kui vana sest inimesed tunnevad kaasaegset muusikat reeglina vähem kui sajandeid tagasi elanud heliloojate oma. Samuti on publikul välja kujunenud teatud kõla stambid, mida nad on harjunud kuulma. Ja kui minu nägemuses kõlab muusika natuke teistmoodi, siis tekib negatiivis kuuldu suhtes ja küsitakse, kui kaugele minevikku, kujutluse muutustega oleme valmis minema. Minu vastus nii orkestrile kui publikule on üks. Ma olen terve põlvkonna võrra Haitingist noorem ning peaksin olema mures, kui minu nägemus Mahleri või Richard Straussi muusikast kõlaks temaga ühtemoodi. Vot see oleks dramaatiline, muigab Sally. Siiski tõrgushelli väite ees, et kaasaegne Amoderne muusika on talle lähedane. Ta väidab, modernism tähendab tema jaoks kaasaegsete heliloojate partituuridest tämbri ja helide identiteediotsinguid. Vanasti mängiti orkestrites sageli nii, et iga üksikheli kõlas toretsevalt. Suursuguselt oli tendents sarnaselt käsitleda kõiki noote üksikult kui ka teost tervikuna. Ma leian, et siiski peaks lähtuma igast heliloojast tema individuaalsust ja teose sügavamast tähendusest mitte lihtsalt teoseid pidulikult maha mängima, nii nagu see sageli vanasti kombeks oli, tõdeb Charlie. Tihti mängiti näiteks maalerit rohkem hilisromantilises kontekstis kui minu arust tohtinuks. Olen sageli öelnud, et maaler ei olnud Bruckneri vend. Ta küll kõlab nii, kuid tema sisu pole see. Kahjuks lähenetakse nii Hollandis kui ka Itaalias sellele probleemile jahedalt. Kui teda on siiani nii mängitud, siis milleks enam mingeid muutusi teha? See on stiili küsimus, oleme juba 20 esimeses sajandis, kas peaksime siis nii muusikaliselt kui ka vaimselt vanamoodseks jääma? Maaler oli oma aja pioneer, muusikas seda nii orkestratsiooni kui ka teoste kõla poolest. Midagi vareeseelset räägib, seal oli. Viimasel ajal on sallile lähedane ka Aleksander simlinski looming, keda on põhjendamatult ära unustatud. Zelinski tähtsus Viinis, õppejõuna, dirigendina kui ka heliloojana oli märkimisväärne. Oma loominguga jääb ta umbes praam siia Maleri vahele. Dirigent on võtnud oma ülesandeks tutvustada ja esitada laiemalt Simelinski loomingut. Tema jaoks on see minski praegu nagu maalergi suur õpetaja ja omaaegne dirigent, keda tuleb tänasele muusikule ja muusika armastajale tutvustada. Ooperidirigendi ja Itaallasena on see liilia lähedane Chokino rasseini looming. Tal on vaid natuke kahju, et see täiesti igasugustest koolkondadest eraldiseisev geniaalne muusik ei elanud sajand varem. Tema huumoritunnetus unikaalne isiksus sobinuksid rohkem varasemasse ajastusse ning leidnud seal ka suuremat kõlapinda. Rossini viis leida oma loominguga tee inimeste südamesse oli Katarsis. See on eriti tuntav demagantaatides vähem ooperites. See leian ka ise järjest vähem tegutsenud ooperidirigendina. Sageli küsitakse temalt, et miks ta on ooperist eemaletõmbunud. Vastuseks ütleb seal lihtsalt, et ta on teinud valiku olla sümfooniaorkestri dirigent Amsterdamis, kus ta veedab üle poole aastast. Lisaks on ta võtnud üle Seppe Verdi nimelise. Okistasin Foonika. See on seitsmeaastane noortest muusikutest koosnev orkester kus mängivad juba professionaalsed muusikud. Senini pole Itaalias ooperimuusika kõrval pööratud küllaldast tähelepanu sümfoonilise muusikale. Nüüd Amsterdamis saavutanud nii palju enesekindlust ja järjepidevust, et olen noore orkestriga valmis rajama midagi uut Milanos ja üldse Itaalias. Enamgi veel, püüame Itaalias ehitada endale koduprooviruume ja saali esinemiseks. 2000. aastal oli ja 2001. aastal on Shalleel kavas kontserttuur Ameerikasse kus kavas ka tehniliselt erakordselt nõudlik karvareesi muusika. See oli nendib, et paljuva reisimuusikat on sündinud Philadelphias. Kuna see muusika oli oma ajast nii palju ees ja on seda siiani, siis võetakse endale harva risk seda esitada. Sageli välditakse juba Uus-Viini koolkonna heliloojate muusikat lugedes seda keeruliseks, igavaks või lihtsalt meie aega mittekuuluvaks. See on tragöödia. Esitada kontsertidel vareesi loomingut on küll suur risk, aga ka suur seiklus. Ta muusika nõuab äärmist kontsentreerituse täpsust ja süvenemist nii muusikutelt, dirigentidelt kui ka publikult. Kui see üldse saali tuleb. Paljud dirigendid on selle riski siiski võtnud, nagu ka salli. Üldiselt on ameeriklastele raske esitada nende kaasaegsete kaasmaalaste loomingut. Näiteks pidi kuulus dirigent lõpolstokovski omalajal palju võitlema, et saada võimalus esitada New Yorgi Filharmoonikute ajewsi Robert Browning õuartsioon üht Ameerika muusika parimat teost. Kas oli, esitab Philadelphias selle suurepärase aimse teose tõsi küll, lühendatud kujul. Seda pole enam Ameerikas pärast Okovskit esitatudki. Kaaris pole Ameerikas mõistmist leidnud. Kummalisel moel on tema teoste kõik esiettekanded toimunud New Yorgis linnas, mis vareesi muusikat siiani tõrjub. Recardoshelli leiab, et klassikalise muusikaga käib viimastel aastatel kaasas liiga palju äri ja meelelahutust. Tõsine muusika hakkab hajuma tahaplaanile. Dirigent paneb pahaks, et esitajad sageli arutavad omavahel, milline dirigent, kuidas mingit teost on interpreteerinud ja milliste efektidega lagedale tulnud. See suhtumine peab kaduma, möönab Shelly pahaselt. On kurb, kui helilooja nimi ja teos on tagaplaanil ning esiplaanil kõrgub dirigendi nimi. Dirigente interpreet on küll teose esitusel suured meediumid, kuid mitte käivitavad jõud. Eriti nende inimeste jaoks, kes tulid kontserdile kuulama head ja meisterlikku esitust. Konkreetse helilooja teosest. Motiveeringuks kontserdile tulemiseks peaks olema Mozarti, Beethoveni, Mahleri või Bruckneri nimi mitte aga orkestri või dirigendi nimi. See tõdeb, et mida vanemaks saab dirigent, seda rohkem ta muutub kinniseks, kitsamalt spetsiifilisemaks ning jaotab end orkestri partituuri uurimiste vahel ratsionaalsemalt. Nooruses jõutakse alati palju teha ja nii mõnigi tegevus on mul võrreldes hilisema eluga olnud suhteliselt pealiskaudne. Tee enne amsterdami orkestri ette tulekut. Samas aga jõudsin maa Berliini Raadio Sümfooniaorkestriga läbi töötada nii palju huvitavaid teoseid, anda kontserte ja lindistada, et seda on siiani meeldiv meenutada. Berliini raadio orkester oli mu esimene orkester, kus ma olin alaliseks dirigendiks. Olin noor ja energiline. Samuti oli orkester eelarvamustevaba ning avatud. Mängisime nendega palju Austria Saksa hilisromantilist repertuaari. Tänu millest omandatud kogemustele valiti mind kaheksa aastat hiljem ka amsterdami orkestri esimeseks mitte hollandlasest peadirigendiks. Just helis romantiline traditsioon, peamine, millele toetub kontsertorkester. Berliini võiks lugeda üldse euroopagult Touri pealinnaks. Asub ta ju strateegiliselt Euroopa keskel. Enne teist maailmasõda oli Berliin kultuuriliselt väga arenenud palju teatreid, kontserdi, ooperisaale, muuseume, kõik seal aitas palju kaasa üleüldisele kultuurilisele väljenduslikkusele. Samuti on Berliini publik väga julge ning kaasaegne, ta ei karda ka kaasaegset muusikat. Seetõttu õnnestus mul Berliinis omandada palju kogemusi ka 20. sajandi muusika vallas, meenutab Ricardo Shelli. See loeb enda jaoks oluliseks paljusid muusikateoseid nii minevikust kui olevikust. Siiski möönab ta, et hingelähedasemaks teoseks on Johann Sebastian Bachi Matteuse passioon ja Wolfgang Amadeus Mozarti Don Giovanni. Nendes teostes on nii universaalsus, ajatus mõttes kui ka kompositsiooni tehnikas. Mõlemas teoses on midagi ette nägevat vaagnerist. Tõdecafooniat võib kohata don Jovannis, polütonaalsust ja klassikalist itaalia retsitatiivi aga juba Matteuse passioonis. Need teosed on kirjutatud oma ajast umbes kolm sajandit ees. Nad on nii modernsed kui ka liigutavad oma sisult. Kui rääkida ajastust ja moodsast muusikast, siis võiks rääkida kõigepealt neist kahest teosest. See oli räägib, et Bachi aasta raames esitas ta möödunud aastal Matteuse passiooni ning et see oli lisaks Bachi 250.-le surma-aastapäevale pühendatud ka 100 aasta möödumisest esiettekandest, mis toimus Amsterdami kontsertorkestriga Wilhelm Mengel Bergi dirigeerimisel. Hiljem on seda teost sama orkestriga esitanud veel Edward van Peinum, Eugen Johum, Nicolás kuur ja mõned külalisdirigendid. Matteuse passioon on tõlgendatud nii sisult, barokieelses kui barokiaegses kontekstis. Tõlgendus oli rohkem jutustus inimkonna kõige suuremast tragöödiast, mis tõi kaasa palju emotsioone ja dramaatilisust. Väiksem rõhk oli teose religioossus. Suureks probleemiks oli solile teose sisu, julmus, kurbus ja valulikkus, otsustusvõime ja usk. Kõik, mis leidis aset enne Kristuse surma enne seda saatuslikku momenti. Viimasel aastal on amsterdami kontserd Glebova orkester Ricardo Sali dirigeerimisel välja andnud, näitseedeesid Edgar vareesi teoste kogu näosianatšeki Erich kolmgoldi ja Aleksander simlinski loomingust, mitte Šostakovitši filmi album. Igor Stravinski, Petroska, Gustav Mahleri esimene ja viies sümfoonia, Anton Bruckneri kuues ja üheksas sümfoonia sokinorosiini Tuhkatriinu, Johann Sebastian Bachi Matteuse passioon. Selli terrigeerimis tehnikat loetakse, mitte Itaallaslikultratsionaalseks. Tema jaoks on kõige tähtsam heliteose muusikaline sõnum. Dirigendina ei arvad endal olevat õigust sinna midagi lisada. Dirigent võib vaid avastada ja tuua esile selle, mis helilooja on sinna kirjutanud. Mõelnud. Hooaja 2000 2001 veedab Ricardo fail liiga peamiselt oma orkestrite ees Amsterdamis Milanos. Vaid mõned kontserdid viivad teda sel aastal USAsse külalisdirigendina. Kummalisel kombel ei taha rääkida oma lapsepõlvest, miks temast sai muusik ega ka tulevikust. Lapsepõlve kohta väidab ta, et see oli tavaline nagu ikka väikestel poistel, kellel on kiire ja palju plaane. Muusikuks sai ta seetõttu, et muid paremaid mõtteid pähe lihtsalt ei tulnud. Kui su vanemad on muusikud ja sa liigud oma igapäevases elus vaid nende keskel. Tulevik aga toob palju tööd, loodab rikaadosheli, millist seda kuuleme edaspidi. Naerata. Kardafeli pühendumust ja energilist. Muusikalist tegevust on hinnatud 1998. aastal Itaalia ühe kõrgema autasu Punase Risti ordeniga. Samal aastal löödi rüütliks Hollandi lõvi ordus. Samuti on ta mitmete muusikaga kõrgkoolide auliige ning tema portree ripub amsterdami kontserdi pao seinal kõrvuti koos teiste auväärsete eelkäijatega. Lõppes saade, braavo, Recardoffelli. Saate autor on Merike Äravgeevi.