Nüüd algav häältesaade on pühendatud ühele väga armastatud eesti näitlejale. Kuulsaks sai ta viiekümnendatel aastatel estraadietendustes rahvusvaheliselt kuulsaks sai ta filmides, mis olid tehtud Moskvas, Leningradis ja kui ma lisan veel, et ta on mänginud ühes Eesti filmis koos oma poja ja pojapojaga siis kõigile on selge, tegemist on Jüri järvetiga mehega, keda nii paljud eestlased on armastanud ja kes meie hulgast küll on juba viis aastat kadunud. Nüüd aga Jüri järveti, esimene kokkupuude tõsise teatriga, see toimus 34. aastal kus Leo Kalmet tuli kooli. Ta ütles, et ta tahab saada 14 15 aastaste poistega rääkida ja nendega, kes tunnevad just huvi teatri vastu. Aga Jüri Järvet on korduvalt rõhutanud, et ta ei ole teadlikult tahtnud näitlejaks saada, see on kuidagi poolkogemata juhtunud. Ja see tuleb välja ka sellest lõigust, kus ta räägib siis sellest esimesest tõsisemast kokkupuutest teatriga. Peale tunni me jäimegi, ta kutsus meid mängima Draamateatris. Massilavastusel lavastati väikest Lorfounzeroid ja mina olin ka üks nende hulgast, kes sinna läks ja ja veel ka minu. Läksime sinna ma tänapäevani täpselt ei tea ja ei oskagi seletada, miks ma läksin igal juhul mitte selleks, et oleks tahtmine näitlejaks saada kõnetes selleks et mängida. See oli mingi mingi ebamäärane uudishimu, ütleksin pediaatri vastu. Sest teatrid ma ei olnud näinud, näinud varem kutselist teatrit, ma ei olnud näinud varem? Ei siiski ühe etenduse olin näinud Pal-tänava poisid seimis oli oskale Põlla diplomitöö ja mulle tundus kuidagi kuidagi nii lummavana, kuidas võib üks inimene mängida ja kehastada teist inimest ja kuidas üldse võid näha köögipoolelt välja. Teater, ma arvan, see oli midagi, midagi niisugust, mis mind sinna viis. Me tegime proove, tegime laial tänaval, tol korral olid üks proovisaal seal, ma ei mäleta, kas mitte selles samas majas, kus praegu on, on noorsooteater või igatahes üks oli üüritud seal. Neist proovidest ma hästi tähelepaneliku ja uudishimuliku pilguga jälgisin ja mul jäi palju arusaamatuks ja köögipool omamoodi mind üllatas ma kujutlusi, et, et sul midagi kummalist ja, ja midagi midagi niux pühalikult toimub proovis või millegipärast ma ei tea, miks mul oli jäänud selline selline kujutlus näit tööst. Aga aga tegelikult ma nägin, et midagi see on ikka päris raske töö ja päris lihtne töö ja ja paljugi, ma ei saanud aru, ma ei saanud ära näiteks sellist asja. Lord homne Louis, ma ei mäleta, mis rolli naiskavaldel. Põlla mängis seal iga kord, kui ta tegi, vähemalt sel päeval, mäletan Kalmet mitu korda võttis tagasi, alati jooksis särjed tuimust rekestrites pida, ei oska seda stseeni mängida, minu arust ta tegi küll ilusasti ja kenasti ja kõik ja mul jäi mõistmatuks, mis, mida ta siis veel tahab teha ja miks sa endaga rahul ei ole. Või üks teine näide. Ruts Bauman Ta mängis ja kuid seen lõppes kalmetegi märkuse. Eks päris põhilise märkuse ja siis korrati stseeni. Bauman tegi täpselt samamoodi, nagu tegi. Kalmet jälle kordas oma märkust. Ruts Bauman tuli väga seltsiv noortega, tal oli niuke võluv võime laskuda kuskile noorte tasapinnale ja rääkida ka nende Sarkuunis kaasa ja ja seltsis kergelt nendega ja poisid, kui paus oli, oli alati tema õlg ja siis me küsisime ta käest, et aga miks, kas, miks te ei teinud nii, et, et tal on kaks korda, ütles teile, tekib nii, tegite. Ta ütles selle peale, et TV3, et ei ole näitleja, näitejuht ja näitleja ma siis sellest ikkagi ei saanud aru, et näiteks on selles, kelle korraldusel peab täitma aga hilisemad, ühesõnaga, ma olen selle peale tagasi mõelnud, et ma olen kogenud, et saan Baumanist aluses ilmselt Paulmani natuur, hästi ei allunud üldse reziileja ja ta mängis kuju, nii nagu ta tundis, et ta tahab seda mängida, see tähendab, et ta eelkõige hoolitses selle eest, et tal oleks laval ja loominguline enesetunne. Ja tõepoolest selline olete, et teda oli hästi võluv kütkestav vaadata, sest sõitmist ta laval tegi, oli erakordselt orgaaniline ja haarav ja paelu ja ei seganud see kuidagi. Vahel oma kuju kordas see, see seganud, sest ta oli nii usutavalt ja nakatavalt ja kütkestavat tehtud, et, et midagi imestada, et oli saavutanud sellise populaarsiis, need olid esimesed muljed, mängisin maa-alustes veel, seal oli ka Kaarel Toom ka juba lülitusi sellest trupp ja siis hiljem tegin, kuningal on külm, kaasaegsete ühtevalvest sõdurit, kuningatrooni tagavad, need on. Ja sel perioodil ma ma hetkekski mõelnud, et ma tahaksin saada näitlejaks, küll mitte. Ja ma ei mänginud sõnalisi rolli, vähem meeldib pakutudki, mulle mõtlesin, nagu oli vaja, Uraad, hüüdsin ka teistega koos ja lärmi oli vaja teha, siis karjusime seal, lubas ja kõik. Aga ma mäletan seda, et ma Draamateatris tegime mad, tundsin, huvivad kõik lavataguse vas. Ma käisin ja ronisin keldreid ja lae aru selle kõik läbi ja ma nagu miildesse vaadata, aga, aga seda, et ise tahaks seda, seda ma ei mäleta, sel perioodil oleks üldse olnud. Ja siis selle kuningal on külm, aga see oli 37. aastal, siis lõppeski minu minu see esimene tutvus teatriga. Jüri Järvet ei ole meelsasti rääkinud oma lapsepõlvest ja noorusest, me teame, et ta on sündinud Tallinnas 1919. aastal. Ta on töötanud Järvakandi tehastes, jooksupoisina on olnud ka majavalitsuses tööl, aga meelsamini on ta rääkinud sellest, et armastas väga sport. Ta tegeles võimlemise riistvõimlemisega, olevat olnud isegi Tallinna meister. Peale selle tegelast aga näiteks veel lauatennis sega ja on teada tema suur armastus male vastu. Voldemar Panso olevat väga tõsiselt pahandanud, kui järved talle pihtis. Suurema huviga kui kultuurilehte loeta spordilehte ja see, et ta tegeles võimlemisega. See oli tegelikult ka üks otsene ajend, miks ta üldse näitlejateele sattus. Töölisteatris toodi nimelt lavale Kitzbergi Püve talus ja seal oli tal aja rahvatantsus osaleda ja see oli põhjus, miks ta pärast pääses kunstiansamblites sõja ajal. Nüüd aga üks näide. Jüri Järvet näitlejatööst, see on üks viiest kuuest osast, mis talle tõesti on rõõmu pakkunud, nagu ta ise ütleb. See on vaid Tinski osa inimese ja jumala esimesest vaatusest. Käia ei saa sellest aru, sest teil pole keelt ega kultuuri. Aga meil poolakatel esimene Euroopas esimene maailma. Kuulge, härra kotinski, kas siis minul ka ei ole kultuuri, teie olete sakslane? Teil on ja ma olen Viinis käinud, nii. Trat. Kas te olete poissmees või kuidas nii, minu naine armastas mind väga, sellepärast, jättis mu maha. Sellepärast jättis maha armastus ja nii. Kuulge jutustage, palun siis olla. Ma mäletan viimast suve Gaucesuses Elbrus, kas pekk ja me istusime naisega järve kaldal? Kahekesi mõistet mees ja naine ja tema otis eneseriidest lahti suplema minna. Aga mina istusin ja mõtlesin ja eemal olid mäed ja mäed. Ja seda minu mõtet heitiski mulle naine hiljem ette. Sest naisel juures, kes on alasti, ei tohi ükski mees mõtelda. Aga hakkas kunas tehtima, senikaua kui läks ja läks ja nii tänapäevani. Sest naised saate aru, jah, armastun neid, mõistate alles siis, kui neid ei ole ainult siis ja aeg. Aga, aga, aga seda ma teile ütlen. Et midagi. Kuhu ma nüüd olen jõudnud maale, kus pole keelt ega kultuuri, nii nagu juudi sünagoogis? Nagu öeldud, oli Jüri Järvet hea võimleja ja ta oli eriti tänulik oma õpetajale selle eest, et ta oli teda õpetanud hästi kukkuma. Jutt on siis võimlemisest. Aga tänu võimlemisele pääses Jüri Järvet just etendusse, nagu me juba rääkisime ja kui puhkes sõda, siis 41. aastal mobiliseeriti ta punaarmeesse. Ja siis tuli Priit põldroosile meelde, kui öeldi, kõlas, et niisugune mees on tantsinud ja Jüri Järvet kutsutigi rahvatantsuansamblites. Jutt on siis nendest ansamblites, mida hakati Jaroslavlis moodustama. Siit jätkab juba Jüri Järvet ise. Mina olin reasõdur, tegin õppusi. Millegipärast ma torkasin roodu ülemale silma, sest ma olin oma elus kõvasti sporti teinud ja ta tundis selle vastu huvi ja leidis, et ma olen sobiv mees et temale päev nikuks ja hakata. Ja selle tõttu mul oli natukene hommikupoole vahel vaba aeg ja ma liikusin diviisi klubis lihtsalt, et ajalehti lugeda ja kuulata, milliseid üritusi õhtuti on, seal käisid loenguid ja käis Ants Kruus Mil loengut pidamas ja teisi seltsimehi. Ja nii ma märkasin ühel päeval, et seal liiguvad Priit Põldroos ja Martin ja aga mad, kuigi ma tundsin pisut kontakti ei võtnud, aga siis märkasin seal ühte sedelit, kus oli kirjutatud, et palutakse kirja panna kõik need isikud, kes on enne sõda kunsti alal töötanud ja kuna mina olin töölisteatris jõudnud ühes lavastuses kaasa tantsida, ma kuulusin sinna tantsurühm Helmi Tohvelmani oli mind võtnud, siis mina panin ka oma nimekirja. Ja kus ma olen töötanud ja mõtlesin, et tahetakse lihtsalt organiseerida mingisugust klubi juure isetegevusringi või nii ja tegin siis oma igapäevast sõduri tööd edasi. Käisin õppustel ja kuni ühel päeval ootamatult kutsuti mind välja. Öeldi, et ma pean oma sõjaväeriided ära andma, algul ei teadnud, mis, mis on juhtunud ja, ja olin päris segaduses pisut, aga siis selgitati, et mind on mobiliseeritud ja mind suunatakse Jaroslav Eesti riikliku kunstiansamblites. Ja see kõik sündis kuskil nagu Ühe päeva jooksul või õieti üks, kolme või nelja tunni jooksul. Ja nii juhtuski siis, et mina olin ka üks neist valitutest, kes kes määrati Eesti riikliku kunstiansambli rahvatantsurühma koosseisu. Meid oli seal 52, kui ma ei eksi inimest viskes, hakkasid Jaroslavi sõitma. Meeleolu oli kõigil ülev, kuskil saad, saad peaaegu nagu rahuliku töö juure töö juures selle töö juurde, mida, mida, mida tegid enne ja ja ma tean, et see minek oli, oli hästi reibas meeleolus, terve teeme peaaegu laulsime. Meie hulgas olid Alfred Rebane, Priit põldus, Martin Georg Ots, Ilmar Tammur, terve rida orkestri Mehhiga. Sõitsime Sverdlovski Sverlovskisse, liitus meiega seal Javlinski trupp Kaarel Irdi juhtimisel ja, ja nii me ühe eraldi vaguniga sõitsime Jaroslavli poole. Tee vältas ligi kaks nädalat, sest raudtee oli koormatud sõjavedude tõttu ja see oli täiesti loomulik. Aga umbes kahe nädala pärast Me jõudsimegi. Jaroslavli Klubi gigant, kus meid paigutati, oli avar uus hoone mitme saali, ka suurte prooviruumidega. Õhtuti töötas seal kino. Õige pea suunati meid erakorteritesse nende juurde, kellel oli ülepinne. Mina sattusin ka sinna. Korteri perenaine võttis meid väga kenasti väga külalislahkelt vastu ja, ja suhtus meisse kui nii, võiks öelda nagu oma lastesse. Pärast sõda astus Jüri Järvet teatriinstituuti, mille ta lõpetas 49. aastal. Paralleelselt töötas ta ka ajalehes Rahva hääl ja töötas ka Eesti raadios teatud aeg. Kuid kuigi ta oli suunatud tööle Eesti raadiosse, see töö talle siin ei meeldinud ja ta läks võrusse oma kolleegidele järele. Ja mõnda aega töötas ta seal isegi teatri peanäitejuhina, kuni 52. aastal Ilmar Tammur ta draamateatrisse kutsus. Siit algas pikk ja sisukas tööperiood draamateatris, milles oli vahel ka periood noorsooteatris. Nüüd aga räägib Jüri Järvet oma tööst. Lindistus on tehtud tema kodus Olav kerke all olnud küsitleja ja jutt on keskööprogrammist, mis on siis meriväljal lindistatud? Ei oska hästi luuletus ette kanda, kuigi ma olen neid proovinud, aga aga ka teised on sellest aru saanud ja mind pole kutsutud aga luuletuse Ma armastan ja, ja ma palju loen kodus endale ja ja mõned isegi pähe õppinud ja kõik. Aga luulet manustanud lihtsalt sellepärast nagu korras ja seal on mõtteni koondunud nii lühidasse vormi ja nii kontsentreeritult kuskil tasku ümber jutustada, peks hästi palju sõnu olema vaja. Mul on meeles Varmasto üldiselt säiks krõmu, kes ei armasta ja mul on meeles värss minu jaoks minema vahel. Vahel endale kordanson. Kuulsast Rooma triloogiast, kus tseesar ütleb oma naisele, kes nägi halba unenägusid keelitada minemast senatisse, seal tabab teda õnnetus ja nii edasi ja nii edasi ja tseesar vastab talle. Kui palju kordi enne surma sureb pelgur, kuid vapper maitseb surma ainult kord. Neist imedest, mis heal muld puutunud kõrva. On imelisem inimeste hirm ja surm. Vältimatu tuleb, kui tulla suvatseb mina seal hästi sisukalt öeldud ja kui täna päevalikult ta kõlab veel, kui palju me võib-olla kohtame inimene, kas kuskil isa päev sureb mitu korda taset, ta kardab saaba narr ja samal ajal, kui, kui palju on kangelased, keda teame, keda me ei tea, need on tundmatu sõduri kuskil nime all. Nad on kord elus ainult surnudki. Vapper sureb ainult kord. Varem ta ei sure. Kui ma lugesin omaaegseid Jüri Järvet intervjuusid, siis torkas silma, et tal on olnud teatud niisugune eriline suhe lavastajatega. Tal on teatud pretensioonid, tal on teatud nõudmised ja tal on ka teatud enesekindlus nendes ütlemistes. Ta ütleb, et juba see lavastaja, kes näitlejat Te ei sega seal hea lavastaja kui Aga abistab, see on eriti hea ja ta ütleb, et ta usub iseendasse. Ta on kohtunud näitejuhtidega, kes mängib näitejuhtimist. Ja ta ütleb ka, et ei ole ühtegi etendust, kus oleks polnud valenoote, kus ta ei oleks tundnud ennast ebamugavalt. Siis ütleb ta veel, et ta ei ole armastanud, et tööde olevat jamps. Ja kui lavastaja Ma ei oska enam midagi muud peale hakata, siis hakkab ta tegema tööde. Nii on Jüri Järvet ise rääkinud ja torkab silma, et kõige parem koostöö on olnud talve Mikk Mikiveri ka. Aga edasi räägib ta juba ise oma tööst ja tööst tralli kallal. Ma õpin kõik rullid püsti istudes vai appi, ma ei saagi aktivistu. Neid sõnu osav õppida ainult kõvasti vaikselt rolli õppida ma ei suuda ega ei saa. Ja rulligalal tööle ma alles asuda siis tõsiselt, kui üldiselt üldiselt on mingil määral laval juba kokku lepitud, kus keegi on kes seal on, kus ma räägin, kas ma räägin temaga enam-vähem lähedalt või on ta eemal ja siis ma kuskile võtan nii kujud kogu tema liikumises olekus. Teine küsimus, mida Jüri Järvet ikka on puudutanud oma intervjuudes, on filmis TÖÖD teatris. Ta nimetab ennast ikka põhiliselt teatrinäitlejaks ja ütleb ka, et filmis ei ole talle vahelduseks ja see ei ole talle pakkunud ka täit rahuldust. See töö on liiga fragmentaarne, üks tükk, siit siis teine tükk hoopis hiljem hoopis teises kohas. Terviku tunnet ei teki ja teatud niisugune elamus peaks tekkima siis, kui ta filmi tervikuna rahalist vaatab, aga ka siis ei tunne ta rõõmu. Liiga palju näed oma vigu, liiga palju näeb puudusi, mis oleks pidanud tegema teistmoodi. Ja muide ka teatritükkide jäädvustamist filmilindile või videosse ta ei poolda. Ta ütleb, et näitlemisstiil areneb, see muutub ja kui see on talletatud filmile, sellest võib ainult kahju olla. Peab säilima mingi aura, mingi salapära. Aga nüüd järjekordne katkend jälle intervjuust, mille ta tegi oma kodus meriväljal. Jutt on ikka sellest samast keskeprogrammi saatest. Töönäitemängu kalal hästi intiimne ja, ja ma ei taha ka, kuigi ma tean, et kõik inimesed hästi suhtuvad kusse siin. Järsku ma mul tekivad kui otsides sellised valed nuudid, nii palju valet ja piisklust on selles selles köögis sees, et järsku lihtsalt ma häbenen, häbenen, seda mul kodu muuseas meeldib. Ta kohe-kohe lausa meeldib, kui minu teha oleks, siis ma teeks teatris proovi üle päeva. Ja kui ühel päeval saan märkused näituselt kätte, siis järgmine päev teed töötaksin kodus läbi, et ta järgmine päev ei kordaks. Neid märkuses on ka ka halb, kui, kui ühe näitejuhte samad nakkused kordama. Kuidagi ei saa mööda minna ka Jüri järveti filmile lollidest, kokku oli neid mitukümmend, praegu aga nimetame ära ainult kaks, on siis Andrei Tarkovski film Solaris ja Grigori Kozintsevil film kuningas Liir. Ja seoses filmitööga on Jüri Järvet meenutanud ka üht episoodi seoses Teheranis toimunud esimese rahvusvahelise filmifestivaliga, kus kuningas Lear sai esimese koha ja parima meesosatäitja auhinna sai Jüri Järvet. Parim naisosatäitja muide, oli seal funda, oli aga selles, et kui infondama preemia ja auhinnaraha kätte sai, siis Jüri järveti omad rändasid Moskvasse, kus nad on tänase päevani. Nüüd aga siis jälle katkend ühest intervjuust, mis on tehtud meriväljal, nagu öeldud ja küsija Olav kerke. Või kuidas üldse näitleja saab välistada kordust? Seal on hästi keeruline küsimus ja pigem estri primitiivselt teile vastata. Võib-olla vahel ei saagi? Ei saagi vältida. Korraldab ennast? Ma olen kogenud saalis näitlejat vaadates, et ma ennem andestan kui näitleja, kordab ennast, aga usutav, kui hätta hakkab uut kuju otsima ja looma ja etendama. Bremm vaatan näitlejat, kes ennast korda, aga on usutav ja, ja ma usun, et selline imeelus oli, tegutses ja kuskil näen, et olen teda näinud. Meie kõik räägime suure lugupidamisega ja, ja mina olen näinud ja ka tema talendihinda ees on Ruts Bauman, kas mingis ainult ennast ja tiku saab mingis ühtemoodi, aga ta oli nii hea vaadata. Ja iga kord sa uskusid teda, tähendab, see kahju, on väiksem, kui et nii järsku teeme hästi ereda ja, ja imeliku ja, ja omapärase kuju, aga me ei usu. Et siis juba parem, las kordab ja nuusutama. Kui erineb jahiusu. Üks oluline tahk Jüri järveti töös teatavasti oli TÖÖ estraadil koos Eino Baskiniga, mis kestis seitse aastat. Ta on selle kohta ise öelnud, et me tegime seal ennast peenrahaks, tekstid olid kehvad. Tõlkisime sageli, aga kirjutasime ka ise. Aga rahvas vajas niisugust teksti, niisugust suhtlemist. Ja see oli töö. Tegelikult oleks nõudnud ka täielikku pühendumist teatritöö kõrval niisugust tööd teha ei saa. Teisalt ütleta, et estraaditöö ei riku näitlejad, nagu mõnikord on arvatud. See võib näitlejale ka palju juurde anda. Kuid estraaditööd peab armastama, mina seda ei armastanud. Nii on Jüri Järvet ise öelnud. Nüüd aga me kuuleme katkendit ühest kori kirjutatud homoreskist, kõneleb, esineb, esitab Jüri Järvet. See juhtus samal aastal, mil Ants supi lurjus tutvustusel smooritud taragani külalistele kõige suurem siga siin ja sealpool ekvaatorit. Ta lisas juurde patsutadesse linnapead pähe. Parem on olla suursiga kui väike põrsas. Sel aastal juhtus üldse väga palju eriskummalist. Muuseas leidis õnnetut surma tuntud ja lugupeetud vallavanem kärts. Ta uppus supilusikasse. Täitsa kindlaks ei saadud seda küll teha, kuid kindlaks tehtud fakt, et oma hoole all oleva valla raha raiskas viimse sendini. Sel aastal tärkas mõttesse meeldiv kavatsus sõita sakiummuuni saarele, et korjata seal kallihinnalist luuvalurohtu ja püüdab taroleid ette ka niisuguse nimelise saare asukohta. Keegi teadnud juhatada siis jäisi, ilus kavatsus teostamata ja ma sõitsin ühte väikesesse alevikku, et kasvatada habet, kurameerida proviisori prouaga ja puhata, kurat võtaks. Alevik oli samasugune nagu kõik alevikud näputäis linna, käputäis küla, tracki, kultuuri, tilgake tsivilisatsiooni koormaviisi, klatšihariduse selts, kroonu viinapuud, sajaajane, avalik maja ja kaks luuletajat, kes luuletasid kuldsest päikese säärast murtud südamest ja sinisest silmast. Mõne päeva möödudes olin juba sügavasti tuttav kogu aleviku koorekihiga. Alevi vanemaga saime tuttavaks peatänaval mõni tund enne päikesetõusu, kuid palus mind juhatada teda alevivalitsuse ruumidesse. Haridusseltsi esimehega tutvusin samuti tänaval. Kuidagi asjata Acadsid maksa vorstiga hoovivärava lahti keeramiseks. Paari teise auväärt seltskonnategelasega soetasin sõprus omad korteris, kus nad väikeselt retkelt koju tulles leidsin eest. Olid tulnud härra scapskoi juurde sünnipäeva pidama. Kui neil selgeks tegin, et minu korteris sellenimelist papiti ja siis ei kurvastanud nad sugugi, vaid olite üpris rõõmsad, sest scapskoi ja isegi kurb Loi olevat alaväärtuslikud, härrad. Kuna mina seevastu olen täitsamees Aristogrant ja tsink, pelman pausid elasin seal alevikus, sisenautisin suve ilu ja nõnda edasi. Mis puutub aga sellesse, siis seda ei olnud. Ei tulnud lihtsalt ette sellist võimalust kalapüügiga ja seda ma ei salga. Ses suhtes jäi mõnikord midagi õnge. Me ei kuula lõpuni kõiki kori humoreski kangelase seiklusi. Saate lõpuks aga tahan veel kasutada Jüri järveti enda sõnu. Ta ütleb, et alustas Baskiniga estraadil, seal tegid nad ennast peenrahaks, ei olnud korralikku repertuaari. Siis ta hakkas kuningaid tegema, aga osad olid kõik selliseid pidi suremas, saapad jalas. Kõik soolikad torgati välja, ka see tüütas ära ja lõpetas ta komöödiates. Viimane oli päikesepoisid. See oli siis saade sarjast hääled, mis oli seekord pühendatud Jüri Järvetile ja lindid valis saatesse Martin, piiranud.