Praegu algas siin vaheaega ka minu juures on siin Paavo Järvi. Kõigepealt ma tahaksin Paavo Järvi öelda teile, et, et see praegu see otseülekanne läheb klassikaraadiosse. Kas te kuulate ka mõnikord raadiot? Kuulan kahjuks mitte klassikaraadiosse, sest ma olen liiga kaugele selleks. Aga mul on hea meel, et siin plaadi olemas on. Eestis. Kas seal, kus teie elate, te elate ju väga palju muidugi reisi peal ja lennukites. Et kas kuulate ka, noh, vastavalt selle maa raadiot? Maal tavaliselt on kaks või kolm klassikaraadiojaama, üks on populaarsema klassikalise muusika. Ja kaks on siis tõsisemad, Prantsusmaal on neid rohkemgi. Aga muidugi jah, tuleb üles leida tavaliselt nagu ikka klassikaraadio on, need on raske üles leida, näiteks rokiraadiot sellepärast et head kuulajad on natukene võib-olla vähem ja, ja see tehnika ei ole võib-olla nii võimas, aga hea tahtmise juures leiab kõik üles. Nii, aga nüüd te olete Eestis käinud nüüd viimasel ajal üsna tihti ja, ja päris mitmetel põhjustel on meil olnud põhjust teiega vestelda nii headel kui ka päris kurbadel. Aga praegu olete te Pärnus ja kas, mis põhjusel te üldse olete praegu siin? Põhjused on, on tegelikult väga-väga isiklikud selles mõttes, et. Siin on mu ema-isa siin ja see on see linn, kus ma üles kasvasin. Kõik alates ma ei tea vist viie aastastest või veel veel vähe, veel vähemalt kolm juuni, juuli, august kolm kuud oli marati siin Pärnus seal tegelikult nagu teine, teine kodumaakodulinn ja no ma pole siin kunagi sellest ajast, kui me ära sõitsime, 80. aastal pole siin olnud. Nii et nendele selline võimalus, kus mul paar vaba päeva ja see lihtsalt võimatu mitte siia tulla. Kas seda juhtub tihti, et Paavo Järvi saab vaadata kuulata oma idakontserti? Kahjuks mitte mitte tihti, ma tahaks ma siiamaani palju õppinud sellest ja üldse, kus see on üks selline asi näha oma isa thereerimas, sest kui ma väike poiss olete, käisime kontserditel ja see oli sinu iganädalane tegevuse ooperis ja ja sümfooniakontserdil ka. Aga nüüd mõnikord Meil on teineteist üks kord aastas. Nii et ja tavaliselt on ju niimoodi, et kui üks dirigent on linnas siis tähendab see peadirigent või teine dirigent on kuskil mujal. Tavaliselt on üks orkester ühes linnas ja ja seda juhatab ainult üks dirigent, nii et isegi kui ma olen tema kodulinnas või Detroidis näiteks praegu siis võib ka tema kuskil mujal. Ainult nüüd, hiljuti Pariisis, juhtus nii, et tema juhatas ooperite, mina juhatasin rahvuslikku orkestrit Pariisi Rahvusliku keset ja siis ma käisin seda kuulamas ja temaga mind kuulavad, nii et see oli, aga seda juhtub väga-väga harva. Neeme Järvi, viibisin praegu läbi ka meistrikursust ja, ja nüüd algab selle kursuse teine voor ning tema õpilased on küll väga vaimustatud, sellest räägivad. Aga ma siin praegu tahaksin teid seda küsida, et milline see dirigendi tee õppimise mõttes üldse on, et kool lõpetatakse üsna noorelt siiski ära, et, et ma mõtlen, mis on teid nagu mõjutanud teie dirigenditeel või kes kõige rohkem, kas kooliaeg või hilisemad kontaktid. Tegelikult kooli koolis käimine on väga tähtis ja see on muidugi selline kuidas öelda, mingi teoreetiline ja selline muusikaline põhi pannakse koolis alla. Kõikide tehnikate õppimine ja nii edasi. Sellest ei ole küllalt see kooli lõpetamine, see on. Hariduse algusajad, eriti dirigeerimise juures. Kõige tähtsam on üldse, ma arvan, mitte ainult dirigeerimise ja mitte ainult muusikaga üldse. Igas erialas peab olema keegi, kes on suur eeskuju. Näiteks, sellepärast ma arvan, on see dirigeerimise ja näiteks Eestis on nii väga palju häid heliloojaid. Kust see tuleb, see tuleb sellepärast, et on suured näitlejad, on olemas. Arvo Pärt enne seda Tubin, sule Heller siis kõike, mida õpilased olid siis Sumerat ja, ja Erkki-Sven Tüüri ja nii edasi ja nii edasi. Dirigendi sama. Ja näiteks Rootsis ei ole, ei ole palju, sest maailma ühesõnaga dirigent, sellepärast seal ei olnud suurt eeskuju, aga samal ajal iga rootsi poiss arvab, et on võimeline olema teine Björn Borg selle pärast ja mängivad tennist väga hästi, sellepärast et on olemas üks suur eeskuju ja eeskujude küsimus on üldse minu arust kõige tähtsam hakkab juba kodunt peale. Ja peab see olema ka mingisugune Sibeliuse, näiteks Soomes. Kõik soomlased arvavad, et võivad olla suured heliloojad ja, ja palju neist ongi väga hea, sellepärast et neil on kuidagi enesesse usk, sest üks nende seast on saanud selliseid legendaarseks heliloojaks eeskuju tulema. Aga te ise tunnete, et kas te tunnete näiteks teie isa, on teile kõige suurem eeskuju või kes veel? Isa kindlasti on ilma isata poolest üldse tegema hakanudki vist, see on selline. Vana traditsioon. Vana maailma selline. Kuidas öelda generatsioonist generatsiooni edasiandmine? Teises mõttes on see natuke selline triger nõiakunstis kergelt, sul peab olema selline ütleme kuidas seda paremini väljendada. Koolis ei õpetata saabaste tegemistest, saapa parandamist. Ühel meistril on oma töökoda ja seal on paar sellist kuidas öelda õpilast või sellist. Kui üks, üks üks, ühe saapategemine tegelikult võiks kõik, mis erialal. Mis te ise arvate, te olete ju dirigentide perel pere lausa Kristjan teie ja, ja, ja isa ja on ju siin ilmunud ka hiljuti väga toredaid kirjutisi selle kohta. Aga te olete kõik ju väga erinevad, kuidas te iseloomustaksite seda kolmikut eraldi, igaüht? Muidugi, me oleme erinevad mitmel põhjusel, üks on see, et me olen muidugi kolmest eri generatsioonist. Teine on see, et dirigeerimine on ja tehnika leidmine ja, ja kõik see on oleneb ka sinu, mitte ainult sinust. Psüühikast, kasinust, füüsikast. Isa on hoopis teistsuguses ehitused, on, ta on? Suur suur vägev eesti mees. Mina pean leidma, ma ei ole nii nii pikk. Ma pean leidma hoopis teised väljendused. Võimalused ennast väljendada Kristjanile on hoopis veel teistmoodi. Füüsika üks asi, teine asi on muidugi see, et et eks kõik on seotud ajama. Meie mina olen kuskil siin vahepeal näksida, isa on või ütleme, kui nii võib öelda sellise vanema generatsiooni esindaja, siis minu vend on nüüd selle kõige värskema generatsiooni esindaja ja inimesed selles generatsioonis on kasvanud üles mitte Beethoveni, Brahmsi, Haydni ja olendiga. Aga pink Floydi ja jess, Led Zeppelini ja Queen ja, ja siis mõned, kes on natuke rohkem edasi läinud, need on, need on džässi ja, ja ja igasugused rohkem kardistliku muusika peal üles kasvanud, need loomulikult nende elu ja muusikast arusaamine ja muusikapilt on hoopis midagi muud. Mina olen kuskil kahevahel, sest et Ma olin võib-olla sellel ajal, kui kui rokkmuusika oli rohkem populaarne kui klassika. Me elasime siiski sellises, kuidas öelda sellise raudse eesriide taga nagu väljendada, nii et siiski oli, oli mingisugune side muidugi kodus, aga ühiskonnas vana maailma ja vana maailmatraditsioonidega, nii et kuskil juba selles on see põhiline vahe. See on loomulik ja see on väga hea, et on, et kõik on erinevad. Aga kas on ka mõnikord nii, näiteks möödunud aastal Kristjani juhatasin Mendersoni itaalia sümfooniat ja et kas on ka nii, et noh, ütleme sellise klassikalise repertuaari puhul te omavahel vaidlete mõnikord või teie näiteks pole nõus sellega, kuidas tema teeb Alati see on alati niimoodi ja see on minul, mulle see väga meeldib, see protsess, küsimus ei ole, kas ma olen nõus, ei ole nõus muusikat õigetpidi teha? Kõigil meil oma arust on väga veenvad põhjused, miks me midagi teeme. Ja me püüame muidugi seda väga veenvalt ja, ja kuumalt tõestada teineteisele ja lõppude lõpuks see on väga kasulik protsess, sellepärast et kui sinu enda arusaamine mingisugusest teosest võib-olla on mõjutatav ja kergesti kõigutada kellegi teise arusaamistega, see tähendab, et sinu kontseptsioon ei ole päris läbimõeldud. Ja see on üks selline võimalus seda kontseptsiooni kuidagimoodi kontrollida ja ja loomulikult visa mingisuguse nõuande anda annab on seda mõtet kuulata sellepärast, et tal on suur kogemus ja ta on. Ta on. Teinud seda muusikat palju hoiad, Anton on võimalus olnud seda teha ja läbi mõelda ja uuesti teha ja teistmoodi teha ja nii edasi, samal ajal mõnda asjaolusid, mis Christian mulle ütleb, ma väga hindan ka, sellepärast et tema on võib-olla vaba mingisuguseid traditsioonidest ja näeb ja kuuleb midagi. Miks seda ses muusikas, mis vanad traditsioonid kuidagimoodi on, kas vähemtähtsamaks pidanud või, või mitte välja toonud, nii et need kõik informatsioon on hea ja mitte kullata seda oleks, oleks, oleks lihtsalt rumal. Nonii lõpuks küsiksin ka seda, et kas Eesti publikul on võimalik teid ka siin lähemas tulevikus orkestri ees näha? Pärnus ma mõtlen üldse Eestis Eestis ja ma püüan, me kõik, tegelikult püüame käia siin Eestis nii tihti kui võimalik. Kahjuks see ei ole väga tihti, aga. Järgmine planeet planeeritud kontsert on kevadel. Eesti riikliku sümfooniaorkestriga, kus me teeme Eesti ettekande Erkki-Sven Tüüri Eksudes, mis on kirjutatud meie tellimusel Birminghami orkestriga minu tellimusel ja esi esiettekanne oli eelmisel aastal, siin me teeme selle Eesti esiettekande ja siis teosed Sibeliuse tundmatu ooper neitsitornis ja Velbar Sibeliuse teos. Ma tänan, Paavo teid, Ma nüüd lasen teil natukene vaheaega ka veel nautida. Nägemist. Maarika Järvi on ka siin? Ei olnud küll nõus väga pikalt rääkima, aga võib-olla te ütleksite lihtsalt Eesti raadiokuulajale ka tere, sest et teile saabusite ja varsti hakatakse mängima. Ja ma tahaksin väga tervitada Eesti publikut ja, ja mul on väga rõõm olla suurem olla Eestis, eriti Pärnus. Ma arvan, et mu vend juba rääkis, et meil on väga-väga suured lapsepõlve, mälestused on Pärnuga seotud ja, ja tore on näha, et siin on asjad väga palju edenenud selle jooksul, kui neid siin ei ole olnud. Ja mul on rõõm ka siin mängida, sellepärast et professionaalse muusikuna olen ma siin esimest korda tagasi Pärnus ja ma ja ma näen, et siin on väga suur töö ära tehtud festivali organiseerimisega. Ja, ja mulle tundub, et sellest võiks võiks tulla väga-väga rahvusvaheline festival ja jätkata sellist muusikalist loomingut. Ma tahtsin ka küsida selle teose kohta Kuldar singi flöödikontserti te hakkate mängima, aga kõigepealt seda, et ega teil ju isaga vist küll väga tihti ei ole võimalus koos niimoodi mängida. Meil on siiski olnud mõni kokkusattumus nii orkestris kui, kui, kui solistina aga, aga just Kuldar singi kontsert on, eks ma üks harvem, ma ei usu, et minu teada Eestis aga vähe mängitakse. Ja, ja meil oli just selline idee neid natuke eesti flöödikontserte natukene ellu äratada ja tuua tagasi eesti publikule. Mulle muidugi isaga. On väga meeldiv mängida, kuna ma taand on mul eluaeg eeskujuks olnud. Ja tema dirigeerimine on kodus nagu harjumuseks on, nii et väga mugavam temaga mängida. Kas Eesti muusikat on teil sagedasti kavas? Eesti muusikat on ikka rohkem ja rohkem. Nüüd tulevad uued kontserdid välja, mis on nimelt Peeter Vähi sõdi kontsert, mis tuleb augustis Tallinnas, esiettekanne oli ja, ja samuti Jüri Salukontsert, kes, keda sa vähem, ma arvan, mängitakse sind. Nonii ma nüüd annan teile aega sisseelamiseks, sest alaste saabusite ja nüüd algab, hakake pahe kaarti lõppema, nii et suur tänu Marikaga veel kindlasti kohe. Ütleme suur tänu teile Mul on suur au olla teist aastat navi poiss, pragi muusika, festivali patroon. Ja eriti tänasel suvel, kui täitub 30 aastat esimesel suvefestivalil. See, et suvel musitseeritakse on tavalisele inimesele midagi ebaharilik. Sest on puhkuste aeg. Ja kõik mõtlevad, et ka muusika tegemine on töö tegema. Ja selles suhtes just muusika erineb nii kardinaalselt kõigist teistest elukutsetest. Et siin ei oskagi vahet teha, kus on töö ja kus on, kukkus. Ja tegelikult ongi ju elusad, mõlemad pahatihti kunstlikult üksteisest lahutatud. Muusikas on mõned väga põhilised ja arusaadavat õed. Ja samal ajal midagi tabamatud. Mis moodustab muusika võlu. Mulle tuleb meelde lugu ühest kuulsast orkestrijuhist kes alati orkestreid jõudnud enne pala lahtilöömist võttis taskust väikese sedeli, vaatas seda ja siis juhatas suurepärast. Ja see muidugi äratas huvi. Ja kui see kuulus dirigent on lõpuks surnud, tormasid kõik tema saladust avastama. Selgus, et selle selleri loid kirjutatud riiulit vasakul sellot paremini. Ja ometi ei noh, et see muusika saladust ja ka seda sügavat elamust, mida pakkis tänane kontsert. Kui Eesti ühe tuntuma helilooja Meljad traagilisel ajal detsembris 41 kirjutatud viiulikontsert esitatakse nüüd hiinlase Ameerikas elava viiulikunstniku poolt. See on rahvusliku rahvusvahelise ühendamine selle kõige parem omas mõttes. Ja ma usun, et on eriline põhjus avaldada tunnustust maestro Neeme Järvi üle kes on oma juuresolekuga ja sellise pühendumusega. Taavi paistavad need festivalile tõmmanud. Niisuguseid esinejaid rahvusvaheliselt, ma ütleksin, nende esindajate mastaap ületab Euroopa Liidu mastaabis on kaugelt laiem. Aga erinevus on see, et selline festival ja muusikute kokkutulek ei vaja kaugeltki niisugust bürokraat kui üks. Ja ma tahaks avaldada tunnustust ka Allar gaasikule selle festivali kunstilisele juhile. Ma tean, kui sa alustasid mõned aastad tagasi uuesti seda traditsiooni, siis kõlas neli kontserti ja eelarve oli 14000. Tänavu kõlab 27 kontserti ja eelarve on alla kahe miljoni. Ja me teame, millise vaeva arusaadav. Kuid ometi tee nii, nagu see suvefestival on praegu jõudnud üle poole. Oma kahest nädalast võiks öelda Taavi poiss, päevane festival on selgelt ületanud kulminatsiooni. Heas mõttes. See tähendab kriitilise punkti. Ja ma tahaks loota, et me võime vaadata tulevikku, kus me ei pea sellele festivalil tegema erireklaami kus tänu Neeme värvile ja teistele esinejatele, kes tulevad vaat siia kokku ka magistrikursus, läks. Me võime öelda, et Taavi Tois trahvi suvefestival on üks loomulik osa rahvusvahelistest kõrgmuusikasündmustest. Põne sinnani jõuame. On see parem saavutus Eestile kui palju teisi asju, mida võimalik ette kujutada ja milleks kulutada sadade ametnike tööd nii miljoneid kroone võib-olla hoopis pehmemalt kulutatud siin veel kord suunata tähelepanuga tulevale aastale, mil täitub 750 aastat Pärnu villast ja kaheksandat aastat Riia linna asutamisest tuleva aasta festival, siig sinna. Ma soovin kõigile porganisaatoritele muusikutele publikule optimismi seda erilist naudingut, mida võib anda ainult muusika. Sest me kõik oma olemuselt tuginen, rütm, millele me igaüks mängime endale tahtmata ja teadmata mingit muusikat. Aga kõige haruldasem ja kõige innustavam elamus on see, kuidas muusikat ja need inimesed saavad omavahel hästi kokku. Nii suurepäraselt, nagu see täna juhtub.