Minu kõrval on kolleeg Virve Normet. Virve, sina oled nüüd siin festivalil ka vist kõik lähevad viibinud ja kõrvaltvaataja pilguga. Mis sulle nüüd nendest päevadest praegu on nii-öelda kõige esimesena meelde kerkib? Kõigepealt ma tahaksin ütelda, et see Eliisabeti kirik on ju suurepärase akustikaga. Seda me näeme ja kuuleme Cameron või kammeransamblite puhul, aga praegu nüüd ansamblit kuulates see täitis ju nii nagu üks täismõõduline orkester selle ruumi ja väga ja väga võimsalt. Nii et ruumi ja kohta on hea selle festivali jaoks ja samuti Lähevad kammermängijad, et Estonia klaver siin on üks õnnestunud instrument. Muidugi me võiksime pärast seda Kalle Randalu küsida, aga publikupoolne mulje on väga hea. Mis veel tahaks nüüd nii tänase kui seda Šostakovitši kuulates kui ka kõiki neid eelmisi, nii kontserte, nii linnulennul silme eest läbi lastes öelda, et et üldse siin nagu õnnestuvad aeglased osad ja noh, selle tunnistajaks olid teda praegu isegi kõike Šostakovitši klaverikontserdi puhul. No öeldakse ka niimoodi veel, et, Aeglane osa väljendab isiksust, looja isiksust, nii helilooja puhul kui siis ka interpreedi puhul, aga kiired osad on ühiskonna peegeldus. Ja selle tõttu kiiretes osades. Tihtipeale tulebki selline sportlik element mängu nagu karakterid ja, ja kõlavärgid. Suurte meistrite puhul muidugi see ei lähe kaduma. Aga nooremate puhul seda võib-olla hakkab muidu eredatest muljetest, kui sa seda tahaksid kuulda ja jagada nüüd publikuga, siis vist üks kõige eredamaid ongi mask kõige nooremate esinejate ansambel. See on Tiina klaveritrio Põhjamaade noorte meestega. Ma vaatasin kataloogist järele, et kõige vanem nendest on 25 ja teised kolm aastat ja neli aastat veelgi nooremad. Ja ta on tõesti Põhjamaade ansambel. Norra tšellist, rootsi viiuldaja ja Taani pianist. Nad mängisid niivõrd rasket repertuaari vorshakit ja Schuberti, mis on nagu suurte meistrite repertuaar. Aga siin järjekordselt peab nagu seda ütlema eriti aeglane. Kõik, mis oli laulev kantilen, see tuli. No rabavalt hästi välja, kohe lihtsalt ei leia ülivõrde sõnu. Eriti Sumbertis. Kontserte on siin iga päev päris mitu. Ja kõrvuti nüüd nende väga noortega on siin ka korrufeesid. Millegipärast siiski sümpaatia kaldub tohutu Nende noorte puhale nii teha, võib-olla see on ka juba oma selline vanuseline iseärasus, et noored väga meeldivad sest minu üks eredamaid õhtuid on olnud just see, kus olite noored heliloojad tutvumas oma kuulajatega ja vastupidi. Ma ei tea, ega me praegu siin vahejutus ei jõua rohkem öelda kui seda, et et niisugused kontserdid annu publikule väga meele järgi, sellepärast et näost näkku nähes siis see muusika omandab nagu rohkem suurema isiksuse tasandi ja. Kui on isiksus sulle otse kõrval näha ja kuulda siis suhtuvad ka muusikasse teisiti. Ja peab ütlema, et noorte puhul on ju kadestusväärne, see, missugune tehnika on juba saavutanud, tatud kuskil aastaks 25. Mõtlesin ainult intervjuule ette, ma mõtlen ka heliloojaid. Ja praeguse ajastu suur pluss on see, et noored saavad õppida. Saavad õppida selle juures, kelle juures tahavad õigel ajal just nooruses, siis, kui nad on kõige vastuvõtlikumad, kui nad on alles kujunemisjärgus. Vaat niisugused muljed on mul nüüd praegu noorte kohta. Ja ega sellel festivalil ongi väga olulised olnud noored interpreedid ega enne, ja ma just praegu vaatasin ka seda, kuidas Olari Elts dirigeeris ja Neeme Järvi istus siin esireas ja ja jälgis tema dirigeerimist ja võttis seda videokaameraga üles ja ja noh, niisugused kontaktid ja samas käib siin ju noorte dirigentide meistrikursus ja kõik need noored dirigendid, kes neid on ligi 30, istuvad siin täna ka saalis. Et see on selles mõttes niisugune hästi vahva loominguline kokkupuude, et Neeme Järvi juhatab Sindis vaata Polari pealt ja teised peate praegu juhatab Olari ja kursustel, vaatavad kõik teisedki, et et see on ju hästi vahva. Ja, ja ma tahaksin öelda, Neeme Järvi jah, oleme näinud siin ka avakontserdil oli ta ja ma vaatasin, justkui südamlikult ta Andres Mustoneni kätles. Jaa, jaa, patsutas ja, ja neil oli pikalt arutada ja ta oli sellest kontserdist siiralt vaimustatud. Selle taustal ma tahaksingi öelda, et tihtipeale muusikat natuke õppinud inimesed muutuvad akud tohutult kriitiliseks, et võib-olla see noot läks klaveri alla ja ja see intonatsioon ei olnud laitmatult puhas ja. Aga see ei ole ju elaval kontserdil kõige olulisem. Kõige olulisem on see, see fluidum, mis tuleb muusikul publikusse see otsene kontakt. Ja ma arvan, et need kontserdid on siin olnud väga vägevalt emotsionaalsed. Üks tähtis osa sellest festivalist on ju ka tegelikult hommikukontserdid ja mina näiteks olen küll üllatunud, et see raekoja saal on ju olnud praktiliselt kõik need hommikud rahvast täis kusjuures enne festivali algust, kui käis korraldustöö, siis Pärnu inimesed ja paljud ka väljaspool Pärnut kahtlesid väga selles, et keegi üldse tuleb hommikul kell 10 kontserdile. Ja ja ühe täiesti juhusliku kuulajaga, mul oli jutuajamine siis, kui sillamaa ja Mustonen mängisid Bachi kava. Ja see mees ütles, et et teate, need hommikul kontserdid on meil nagu hommikupalvuse eest. Nii tinglikult öeldes, et see on hingepuhastus. Et iseäranis tema tundis, et tahan Bachi austaja. Et muusikat kuulates Sa lased oma meele ja mõttevabaks ja pinged kõik lahti, võid tegeleda iseenda parima osaga iseendast. Nii et need ahmiku kontserdid tõesti on leidnud täiesti oma kuulaja, kes, kes ei vaevu mitte vara tõusma, jään natuke varem sööma kui tavaliselt ja tulla siia raekotta. Ega need hommikukontserdid on üsna uudne asi siin Eestis vist üldse nii, aga ma tean, et on küll ju Nigulistes seal hommikuti. Nädalalõppudel, aga, aga niimoodi festivalil lausa hommikul kell 10 hakkavad kontserdid, see on minu teada ei ole seda vist olnud. No niimoodi süsteemselt jah, et on üks nädal domineerivalt Beethoveni kava ja teine nädal domineerivalt Bachi kavad. Mul nagu ei tule meelde, ma ei taha öelda, et seda olnud lihtsalt lihtsalt nagu ei ole niisugust eredat muljet sellest. Aga jah, need asjad on, on tõesti siin ennast õigustanud. Aga kui nüüd rääkida veel esinejatest, kes siin on olnud, siis mulle meenub eilne õhtu, kus esines, mis selle tee, tema on ju Pablo gazalsi festivali kunstiline juht ja, ja väga hinnatud klarnetimängija, et tema näitas küll eile ka väga kõrget klassi. Justkui enne rääkisime noortest, siis sellel festivalil on ja on ju tulemas veel krindenko ja, ja minu meelest nende korüfeede klassi Me võime ikka vabalt panna juba ka Kalle Randalu ja Neeme Järvi, olgu pealegi, et nagu öeldakse, prohvetit. Jumal ei ole kuulsad, aga lett on muidugi maailmaklass ja see oli suur kingitus Pärnu publikule ja ja meile kõigile. See oli siis nelja helilooja ühisteos ja see tegelikult meenutab mulle ka seda, et Lepo Sumera on samuti kunagi oma kolleegidega ühistoast teost kirjutanud. Jah, mulle täpselt tuli seesama mõte pähe, et et Lepo oleks öelnud, et jah teate, eks ole, see päris essidel räige. Lepa armastas kombineeritud võtteid, eks ju, see multimeedia peale ülemine ehk tema südameasjades, mis viimase sellise atraktiivse teosena nagu laineid lõi, lausa ütleks, see selleks. Aga varem ta ju kirjutas koos Kangro ja kuulbergiga kas hukku nime all kolme peale ühe klaveritrio, mis väga hästi neil välja kukkus. Ma nüüd vahepeal tahaksin öelda ka esitajatest, et need jäid mul enne ütlemata. Selle nelja helilooja ühisteose esindajateks olid festivali kunstiline juht Allar Kaasik, tsellol siis Eliisa roopaföödil ja Kalle Randalu klaveri klaveril ning oreli interloodiume esitas Sis Ines Maidre. Ja Me rääkisime Bel järjest läbi, need heliloojad, kes siin siis esimene oli Peteris pask, see mis oli tema mõte, sina, Allariga rääkisid sellest natukene lähemalt. Ja hallar jutustas, kuidas, kuidas võib üks muusikateos sündida ja just see, mille tunnistajaks me nüüd praegu olime. Ta kujutas ette austusavaldus Lepo Sumera-le, võiks olla tervikteos, mis on pandud kokku nelja helilooja vastavas meeleolus ja sisus kirjutatud klaveriosast või klaveripalast. Aga olles välja valinud need heliloojad ja nendega läbi rääkinud, siis ideest teostuseni muutus küllaltki palju siin ja näiteks Peteris vasks ütles niimoodi, et noh, minu kõige viimasemad kokkupuuted Need olid lepaga tšellist David keringase kaudu, et ma soovitasin keringasel tellida tingimata tšellokontserte, ka Erkki-Sven Tüürilt, Lepo Sumerat ja keringas haakus sellega telliski. Need teosed on ju sündinud. Seoses sellega tahtiski vasks pakkuda leppo mälestuseks oma ilusat teemat tema enda sello kontserdi esimesest osast ja ta pani sellele pealkirjaks kanto siis teise tšellopala, õigemini ajaliselt esimesena lausa pakkus välja Eino Joani raudavara. Ta ütles, et ei, et ma klaveripala ei taha kirjutada, aga, aga mul on minu ooperis Alexis kivi väga ilus aaria südameni laulu minu südamelaul. See tšellopalana sobiks väga hästi just sellesse žanri ja see oli see, mis nüüd viimasena kõlas. Eks, Olavi piima, see oli viimane just. Jaa, no Erkki-Sven Tüürilt tellides siis tuli juba ütelda, et ainult mitte tšellopala. No need on ju ka Erkki-Sveni nooruse pill. Ja selle tõttu sain temalt justele pleedi, pala ja intermeediumid. Sisaskil sidusid seda kõike ja muide lepa oma muusika algmaterjaliga, mis, mis oli iseäranis liigutav ja väga, väga kaunis. Sees ikka elab, aitäh irve.