Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona saatekülaline on Ameerika Hääle korrespondent New Yorgis Neeme raud. Teda usutleb Marje Lenk. No ma arvan, et tuleb lühidalt ja konkreetselt öelda, sest et probleeme on, eks ole, kindlasti kõigil igal pool, aga üld üldtoon Ameerikas, mis mulle väga meeldib New Yorgis on lihtsalt selline väga konkreetselt öelda, hästi, seda võib nimetada pealiskaudseks ütlemiseks, aga aga ma arvan, et kedagi ei huvita mu isiklikud probleemid lähemalt ja ma püüan nendega ikkagi ise toime saada, nii et lühidalt hästi. Täna on meil me sinuga juttu ajame, on jõululaupäev. Kas kingid ostsid New Yorgist või Pariisist? Kingid ostsin Pariisist natuke New Yorgist, tegelikult kink eriti ei ostagi, sest et noh, mõned väga üksikud kingitused mõnedele väga üksikutele inimestele, kuhu ma täna õhtul satun jõululaupäeva pidama, aga ma püüan sellistest pühadest nagu ennast eemal hoida. Sest mulle meeldib selline teine stiil, et kui ma tahan pühi pidada või, või midagi kinkida või kuhugile minna, siis ma lihtsalt otsustan kiiresti. Ja pean pühi nii-öelda aasta ringi mitte organiseeritud korras, nagu on kujunenud jõulud, nagu Ameerikas, on kahtlemata tänupüha novembris, mis on suur püha ja mille eel valitseb samasugune selline hullustus ja kui sa siis juhuslikult oled üksi sel päeval või, või keegi ei ole sind kutsunud või oled mõned kutsed ära öelnud, siis see suur õhtusöök siis, siis osadel inimestel tõesti on selline tohutu masendus, et nüüd olen siis kaotaja luuser. Alati, kui sa Euroopasse tuled, siis ei piirdu sa ainult Tallinna linnaga vaid käika kusagil mujal. Seekord käisid saat Pariisis. Kas sa Moskvas oled ka käinud? Moskvas ei ole käinud pärast üheksakümnendat aastat kordagi oma ülikooli nimi oli sattunud, mingisugune hirm on, natuke oli Moskva suhtes, need on praegu. Mul mitmeid tuttavaid seal, kes kutsuvad tule tagasi, siis mul on jäänud Moskva meelde sellest ajast, kui ma seal elasin, ka peaaegu kaks aastat, 80 seitse-kaheksakümmend kaheksa. Ja siis 90. aastal, kui ma Kanadasse sõitsin, siis mäletan, vahetult enne seda ära sõitmist rööviti mind punasel väljakul kuidagi see oli see aeg, kui kõik pöördus kuidagi sellisesse hirmsasse kanalisse ja siis sellest ajast on jäänud meelde nagu Moskva mingisuguseid kurjategijate paradiisi-na. Nii et ma ise olen nagu ettevaatlikkusest hoidunud sinna sõitmast, aga nüüd ma arvan, et kevadel võib-olla nüüd kui sead Pariisis olid, käis seal kõva pauk. Pariisis jah, üks hotell põles maha. Ma ei tea, ma ei tea, mis seal toimus, aga huvitav oli see, et hotell oli tõesti vahetult teater duši all, et selles selles piirkonnas, kus linnavalitsuse hoone on, ma elasin seal teises väikses hotellis seal, nii et seal seal jah põles, hommikul ärkasin üles, vaatasin, et midagi oli ära põlenud, aga noh, paukudega on sel aastal lihtsalt, et neid nagu käib pidevalt, kõnnin, ärgisse, suur pauk käis, siis sa olid jälle olid ära seal see piinlik moment mõnes mõttes piinlik, et kui New Yorgis ajakirjanikud kokku saavad praegu siis kõik meenutavad, et kus te olite 11. septembril ja need, kes ei olnud parajasti kohal, need siis tõmbun vaikselt kuskile nurka, sest et kahtlemata seal töötavatele ajakirjanikele oli see elu kõige suurem lugu ikkagi niivõrd suur, niivõrd palju aspekte niivõrd palju. Kõik, kes on nii suurt, nii suurt sellist terroriakti ei ole ju maailmas toimunud. Aga, aga ma tean mitmeid inimesi, näiteks üks mu prantsuse kolleeg, kes elab Pariisis, nüüd, kes töötas 12 aastat New Yorgi korrespondendina lahkus kaks päeva enne sõda. Ta ei anna, ma arvan, elu lõpuni endale andeks, et ta magas oma kõige suurema loo maha, aga aga see on selline ajakirjaniku sisetunne, et paljud võib-olla ei saa aru sellest, mida siis põdeda, aga aga samal ajal noh, on mingisugused lood, mida, mille korral tahaks kindlasti juures olla. No see ei pääsenud kohe Ameerikasse ka, ju, sa pidid ikka mitu päeva viis päeva praadima ennast jah. Viis päeva siis hakkasid vaatama, mis toimub Euroopas, tegema selliseid nii-öelda ääri-veeri lugusid siit ja sealt natukenegi midagi teha, sest et selline rahutus oli lihtsalt midagi tuli teha, midagi tuli rääkida, informeerida see on, ma arvan, selle professionaalne rahutus. Aga siis, kui ma pühapäeval tagasi jõudsin, teisipäeval see toimus, siis huvitav oli see, et New York oli juba praktiliselt samaks muutunud. Kahtlemata olid, linn oli lippe täis ja lilli ja tuletõrjedepoos ees politseijaoskondade ja sa võid, küünlad, sein on hämmastav, et ta, Ta kuidagi on vapustatud seal umbes samal ajal, kui oli paar aastat tagasi suur lumetorm. Paar päeva oli, linn lihtsalt seisis. Siis hakkas vaikselt see lumi sulama, elu läks tagasi ja siis. Kuidagi ma arvan, praegu New York just nimelt nagu, nagu, nagu tormijärgselt tagasi läinud, kuigi nagu ma kuulsin, just linnapea Rudolph Giuliani, kes sai ajakirja Time aasta inimeseks, ütles, et kahtlemata inimesed kardavad, et midagi võib veel toimuda. Nii et see kartus on olemas, aga samal ajal on see ellusuhtumine seal muutunud väga Fotalistlikuks. Kuidas see paik praegu välja näeb? See paikneb praegu välja nagu teise maailmasõja, ärge lahingutander seal umbes arvaksin, et see on nagu üks ruutkilomeetri võimul väiksem piirkond, kuna see on niivõrd pilvelõhkujate keskel. Huvitav on just see, et ta nagu nagu, nagu hambaarsti juures oleks kaks hammast välja tõmmatud või nagu neid pilvelõhkujaid on hüütud hiiumärkideks New Yorgi Manhattani saare allosas, et need on hävitatud, aga ümberringi majad said küll kannatada, aga see rajoon ikkagi seisab. Nii et möödunud kolmapäeval ma lugesin, kustutati lõpuks ära, see suur tuli hõõgus ikka seal rusude all õhtusel õhtuses Manhattani, siis kui vaadata sinna allapoole just New Yorgis räägitakse üles-alla, kõik peab täpselt teadma tulles, kus on lõuna, kus on põhikus, on üleval, on all siis siis alati õhtul olid seal väga kirkad tuled ja siis suitsu ikka kerkis veel veel kuni nädal aega tagasi, kui ma seal olin. Ja tegevus käib ka maal. Suur tegevus, no püütakse sinna ligi saada, seal on niivõrd paljude pankade seifid, kus on väärtuslikke asju. Ma just lugesin, et mingi unikaalne fotokollektsioon, kus olid president Kennedy isikliku fotograafi pildid temast pildid kenadest, mis oli väga-väga tohutu väärtusega ajaloolase, aga, ja ma arvan ka rahaliselt, et see on vist jäänud ühte Sheifimis kokku, sulas seal inimeste brile ante olnud, et noh, ma arvan, see võtab ikka hulk aega aega, sest et ma ei tea, kas sa ise oled käinud seal. See, mis maapealne osa oli, oli kõrge, aga maa alla läks hoonega ikkagi väga Maa all ei ole käinud, ei, suur kaubanduskeskus, mis sinna siis tuleb, on nüüd selge? Ma arvan, et see mees, kes just vahetult enne seda kirjutas New Yorgi ja New Jersey osariigi valitsusega alla lepingule, et neid maju üürida, see oli vist kuu või kaks, enne seda. Et ta ta ehitab sinna kas siis kolm või neli või viis väiksemat pilvelõhkujat. Muidugi tuleb sinna mingisugune memoriaal, mida on lubatud ja, ja millest on palju räägitud, aga ma arvan, et plaanid on ükseni lahtised. Millal sa ise viimati selles kadunud hoones käisid? Maailma kaubanduskeskuses seal tipus olema käinud korra, kui, kui see kuulus restoran Windows on the World uuesti avati üks paar aastat tagasi. Seal oli suur suur pidu, kuidas selles kõrgkoolis tunnid ka seal kõrgel kõrgel? Normaalselt ma töötan 30. korrusel, tegelikult meie akendest avaneb päris hea vaade sellele maailma kaubanduskeskuse rusude platsile või kuidas seda võiks nimetada surnuaiale. Paljud olid alguses tõepoolest, kui meie büroo avati kuu aega pärast seda toimunut. Me pidime kodus töötama, kuna see kõik oli kinni. Paljud kartsid tulla 30.-le korrusele, iga päev oli meil esimese nädala jooksul vähemalt kaks evakueerimist, jälle hakkasid sireenid undama, kõik rahvas jooksis välja. Ja muidugi hakati ütlema, et Richard oli mingi vigavest toimus ja ja tulibased teade jälle, et ärge minge välja, et see oli viga. Selle peale muidugi kõik paaniliselt tormasid, et maailma kaubanduskeskuses oli just täpselt samamoodi olnud, et kui inimesed hakkasid pärast esimest lennukit laskuma treppidest alla, siis läks millegipärast see süsteem tööle, mis teatas, et pöörduge töökohtadesse tagasi, kõik on kontrolli all. Et just sellised vastukäivad teated ja kui meil hakati ka seal hoones rahustama, siis kõik olid veendunud, et nüüd tõepoolest on pomm kuskile. Aga ma arvan, et selle peale nagu ei mõtle, sõidad liftiga sinna ülesse ja ma tegin siis televisioonis saate sellest, kuidas New York lähedases linnas tunnevad. See oli huvitav seepärast, et ma ise olen Ameerika hääles läbinud kursused, meil on selline programme, et ajakirjanikud hakkaksid raadio kõrval tegema ka televisioonisaateid ja ise kõiki neid salvestama. Selliseid uudistelugusid ja siis ma püüdsin nagu esmakordselt ise midagi suuremat ette võtta. Ma lihtsalt tahtsin vestelda inimestega, kes on elanud seal eluaeg. See on täiesti oma, et miks öelda rahvus kes, kes on selles linnas niimoodi aastakümneid vastu pidanud, on muutunud täiesti immuunseks paljude probleemide suhtes ja nendest vestlustest, noh mis sealt välja koorus, et kahtlemata see, see pauk jääb meelde, hirmud on olemas, aga elu peab edasi minema ja see on, ma arvan, New Yorgi puhulisse kõige positiivse moment, mis mulle meeldib, et keegi nagu ei vaata tagasi keegi ei mõtle, et mis oli, alati vaadatakse edasi, Ameerikas on tervikuna selline homsesse vaatamine. Sest kui Pariisis käisin, vestlesin kirjanik Tõnu Õnnepaluga, me jõudsime järeldusele, et Euroopa suurtes linnades tõepoolest vaadatakse tagasi kõik see ilus arhitektuur, kõik see endine grandioosse. Aga Ameerikas vaadatakse optimistlikult kindlalt homse suunas. Kas inimesed annavad intervjuusid hea meelega? Põhimõtteliselt küll, aga pärast pärast seda suurt katastroofi oli intervjuu tahtjaid kahtlemata palju. Tihtipeale on, küsimus on lihtsalt selles, et Eesti Televisioon on niivõrd väikene koht või Eesti on üldse niivõrd väikene koht, et kui sa pead hakkama seletama, et see läheb kusagil Euroopa väikeriike, siis selliseid suuri intervjuusid on raskem saada kuulsustega. Kui rääkida veel juurde, et Ameerika hääl ja nii edasi, siis võib-olla inimesed ei karda intervjuusid anda, aga inimestel lihtsalt aega võtta pool tundi kuskilt, et et istuda maha ja rääkida, et tihtipeale läheb selleks kokkuleppimiseks niivõrd palju aega. Näiteks selles saates oli üks naine, kes oli viimases liftis, mis tuli maailma kaubanduskeskuse selles esimeses tornis alla ja kunstnikud, kes töötasid seal üleval lihtsalt nende ärarääkimine, võttis kaks päeva aega. Nii et see, see on see kõige suurem probleem, ma alati mõtlen, et oleks keegi, kes kokku lepiks. Kui keegi küsib sinu käest, mis hirmud sind New Yorgis on saatnud, mida sa kardad? Ma kardan tihtipeale seda, et ma kaotanud et Ameerikale pannakse kinni, siis ma kardan, kas ma suudan sealses konkurentsis pinnale jääda. Need on nagu sellised hirmud, mis meil olid suured koondamised, siis tekkis tunne, et mis edasi saab, sest Eestile võib küll tööd teha, aga selle raha eest, mis siit teenida praegu on võimalik, noh, ma ei ole ühegi väljaande otsene korrespondent, võib-olla, kui teha leping, siis saaks elada seal ära see linnahirmus kallis. Ja sest kui sa kardad, sa kaotad töö, siis mõtled, et kuidas, kuidas sa seal ellu jääd, ma tahaks New Yorgist ära minna. Vot sellised hirmud põhiliselt. Loomulikult võib vahel tekkida selline masendustunne, et noh, siin ma nüüd olen siis kaugel päris üksi, noh, mõtled, et kas ma pean siin olema, miks ma siin linna keskel olen, aga see, see läheb kuidagi üle, rohkem, on sellised sellised hirmud, et makkian sellele tempole ja sellele koormusele alla, sest ma ei ole seal seal nii-öelda avatud tööturul veel konkureerinud. Ma ei ole proovinud ülikooli, ma lõpetasin ära päris korralike tulemustega siiamaani mulle diplomit vaja läinud kuskil. Aga aga ma arvan, et see on see hirm, mis vahel käib peast läbi ja siis tuled maha, mõtled, et mis siis teha? Mille pärast ta seda linna armastab, mille pärast vihkad? No visata kümnete asjade haaras loomulikult elu on liiga kallis, pidevalt läheb kallimaks, rahal ei ole nagu 100 dollarit, tundub naeruväärne summa. See on siis 1700 Eesti krooni. Kui õhtul välja minna, siis see läheb nii kiiresti läbi sadakonna tähelegi, et sa pead tegelikult ikkagi pidevalt ennast piirama, teenides üle keskmise palga, pead ikkagi mõtlema selle peale, mida sa kulutad, see on, see on see, mis on. Nagu pideva piiri seab, et sa tunned ennast ikka küllaltki vaesena seal selle üle me kurdame siis muidugi selle tempo elaga, kuhugile on vaja väga kiiresti jõuda, siis metroo ei tööta või miski ei tööta, siis tekivad sellised inimestevahelised konfliktid ja ütlemist on palju ja nii edasi. Siis on minu meelest täiesti müüt, et Ameerikas on kõrge teeninduskultuur, eriti New Yorgis. Sellel on täiesti selgelt, põhjendas pärast, et poodides need tütarlapsed, kes töötavad lettide ääres, nad teenivad niivõrd vähe raha, nende palgad on minimaalselt viis dollarit üle viie dollarine natuke Ameerikas, miinimumpalk tunnis, nad teenivad seal miinimumpalga ääres ja neid tõepoolest ei huvitab, tihtipeale annab, et kas mustanahalised latiinod ja mul on paar tuttavat poodide mänedžeri, eks naisterahvas ei saa, itaallanna tan, ütleb ta ei saa mitte midagi teha. Ta ütleb neile, et teil on kohustus. Ostja huvi on see ülem, see ütleb, et kui ei taha, ma lähen järgmisse poodi, mind võetakse seal kavas, oli, vast vähemalt võeti. Ma ei tea, kuidas praegu on olukord, tööpuudus oli ju väga madal. Ameerikas, nii et see häirivat siis teeninduskultuur ei ole, vahel võid kuskil restoranis oodata hulk aega, enne kui sa üldse tähele pannakse. Aga samal ajal on seda positiivselt ikkagi tohutult palju rohkem. Muidugi sa pead olema selline tohutu eflektilise huvide skaalaga inimene, et New Yorgis ennast hästi tunda, sest sa saad väga palju erinevaid emotsioone igal hetkel ja sa pead suutma huvituda kümnetest erinevatest asjadest, siis tunned sa ennast hästi, kinod, näitused, teatrit. Noh, kõik erinevad linnaajad, erinevad toidud, värvikus ja kirevus. Sellest võib rääkida lõpmatuseni, kuid see on kõik seal olemas. Nii et see, see kuidagi on mind rahustanud, et ma olen kunagi noorusest peale tahtnud elada suures linnas, mis on eklektiline, Moskva oli kunagi ka täiesti see element, kus oli hea olla just nimelt seepärast, et oli suur selline pulseeriv metropol ja New Yorgis kuidagi ma olen leidnud siis tegelikult see ongi ja huvitav, mispärast ta katastroof elama hakanud selle linna suhtes nagu veelgi positiivsemalt mõtlema, ma tunnen, et, et see ongi see koht, kus vähemalt praegusel hetkel on ainuvõimalik olla. Mida sina isiklikult ootad New Yorgi uuelt linna pealt, milliseid tegusid? Ma loodan, et New York jääb endiselt sama turvaliseks, kui ta on selle lahkuva linnapea Rudolph Giuliani. Kahtlemata suurim teene. Paikel Bloomberg on ise miljonär, tale kuulub meediaärimeediaettevõtte Bloomberg business News. Ta toob võib-olla sellist suurimalikumat maneeri New Yorki. Ta keeldus ise kolimast linnapeamajja, kuna ta Enda luksuselamu Is saidil on tunduvalt parem. Aga mida ma ootan? Ootan, et New York jääb endiselt nagu Juliani käe selliseks maailma keskpunktiks, mis mis haarab väga palju inimesi. Võib-olla on kuidagi võimalik, ma ei tea, kuidas on võimalik, et Manhattani saarel siiski stabiliseeritakse mingil määral seda üürisüsteemi kõige kõige suurem kartumisest paljudel inimestel on New Yorgis, et et Manhattan muutub ainult ülirikaste inimeste saareks. Aga ülirikkad, inimesed töötavad enamasti Volstridel, see on see, kus see raha tuleb. Mis tähendab, et kunstnikud, kirjanikud, kellel ei ole nii palju raha, nad peavad hakkama kuskil mujal elama. Ja New Yorgis Manhattanil ka pärase vaimne külg jääb ainult selliste rikaste japide linn kellel on kahtlemata ka vaimsed huvid ja kes on huvitavad, aga, aga see ei ole siiski see, et kui linna ta suudaks seda eripalgelisust hoida, oleks kõik väga hea. Kuidas selles hullumeelses linnas su tervis on vastu pidanud? Päris hästi. Arsti juures ma olengi käinud praktiliselt kordagi, kuigi meil on kõik kindlustused olemas. Ma jälle on üks probleem, mis mul pidevalt on, on see, et ma ei ole leidnud male lihtsalt võtnud aega, et leida endale üks arst seitsme aasta jooksul, kes oleks siis nagu perearst? Ma tean, seda on võimalik teha, aga see tundub jälle sellise tüütava asjana, millega siis tegelema. Aga ma arvan, et üheks viisiks, kuidas seal ennast rahustada, mida ma tahaksin tegema hakata, on jooga, see on praeguses New Yorgis nagu kohustuslik, kui sa, kui sa niimoodi mõtled enda peale või nagu seal 30.-te 40.-te aastate põlvkond praegu on väga nii-öelda minakeskne, siis kõik kõik jäävad joogas, praeguse see on nagu uus mantra. Ma käin pargis jooksmas, püüan käia vähemalt kaks-kolm korda nädalas. Ja see ring ümber keskpargi on siis 10 kilomeetrit. Et see on selline väga meeldiv. Teed selle ringi ära ja siis tunned, kuidas närvilisus kuidagi vaibub. Sa rääkisid pargist üks kuule, küsib, et millised puuliigid on kõige rohkem esindatud New Yorgi parkides, mis puud seal kasvavad? Vahtrad, ütleme, kask ei ole huvitav minna mööda idarannikut üles põhja poole, siis, siis hakkavad tulema korraga sellised eesti tüüpi puud, kased ja nii edasi. Aga seal on jah, lehtpuud põhiliselt mände on muidugi see park on seal nagu üks, üks aardeid seal linnas. Et kui tõesti mõelda, et see on inimeste endi poolt loodud küll üle 100 aasta tagasi, aga kohati meenutab ta põlismetsa, seal on kaljud ja järved. Ja noh, seda ma naudin kõige rohkem, kui ma, kui ma saan näiteks laupäeva hommikul minna parki jooksma, seal on tuhandeid inimesi korraga korraga, tundub, et see elu on päris ilus. No sa oled suur teatrifänn, mis seal Broadwayl praegu toimub. Broadwayl minu meelest on üldine selline mõõnaaeg muusikalides, noh, sellest on räägitud igavesti, alati on mõõnaaeg. Kaheksakümnendatel tulid need suured loid Weberi etendused. Nüüd hakkavad nüüd nagu pisut väsima. Aga muusikale, kas ma olen, ma ei ole näinud seda kõige suuremat kassa teost Melbruksi filmi asemel valminud muusikali produtsendid, sinna on praktiliselt võimatu pileteid saada, nüüd teater tegi huvitava eksperimendi, kuna mustal turul müüakse neid pileteid kolme-neljasaja dollari eest siis pakkus teater ise 400 dollarilist pileteid. Praegu Brothelist kõige kallim pilet on 110 dollarit 100 110 dollarit. Aga neid lihtsalt ei ole. Aga see on praegu suur muusikal ja teine suur hitt, mis New Yorkis võeti avali süli vastu. Pärast seda katastroofi oli Abba muusikal mamma Mia mille New Yorki toomisega produtsendid ootasid üsna pikalt Londonis, ma arvan, hakati seda mängima üks-kaks-kolm aastat tagasi nagu kartsid, kuna Abba ei ole kunagi Ameerikas olnud eriti suur nimi, siis natuke kardeti, aga, aga saabus väga õigel ajal linn vaja, sest midagi sellist väga kerget, väga optimistliku ja kriitikut, kes tavaliselt on üsna üsna sapise ütlemisega, kõik kuidagi võtsid selle vastu hästi, aga üleüldiselt midagi sellist uut põrutavad peale nende kahe nagu eriti ei ole olnud. Kas action filmid on teleekraanile ja kinoekraanidele tagasi tulnud? Tulevad tagasi tulevad tagasi, et siin võis rääkida küll alguses, et ei tooda neid tagasi või muudetakse midagi Hollywoodis. Aga siis tehti mitu eksperimenti. Ma arvan, oktoobri lõpus või novembri alguses lihtsalt vaadati, milliseid filme inimesed vaatavad Hollywoodi stuudiod tegid selliseid katsed ja action filmid olid ikkagi need, mida taheti näha, sest ameeriklane ta ei lähegi kinno, võib-olla otsima mingisugust suurt kunstilist elamust seal tihtipeale samasugune elamus, mida ta loodab nagu lõbustuspargis mingisugusel õudsalt sõidul saadakse tahetaksegi olla nagu nagu hetkeks teises reaalsuses kuskil hirmude ja õuduste ja lootuste piirimaile siis tulla tagasi reaalsusesse, see on, ma arvan, nende action, filmide, tagala, filosoofia teine aspekt, millest ka siin on räägitud eesti lehtedes. Ma just lugesin mingit artiklit, et siinsed ajakirjanikud on kuskilt jälle leidnud mingit materjali, kirjutatakse ilusti, valmis asi. Aga need taustad on ikka erinevad. Seesama, et kas Hollywood hakkab nüüd oma toodangut muutma, pikk artikkel, et kõik plaanid on tehtud. Ma käisin just kahel konverentsil, kus arutati, seal üldiselt võeti pessimistlikult kokku, et tegemist on masinavärgiga. Seda võidakse rääkida, et nüüd patriootliku laineharjal kõik muudetakse, tehakse, kui see raha sisse ei too, see mitte patriootlik toodang, siis olivad olla sellest huvitatud. Tegemist on ikkagi sure tööstusharuga või majandusharuga ja meelelahutuseksport on Ameerikas üks suuremaid majandusharusid. Nii et mõnikord võib küll hetkeks jääda seisma ja pisaraid poetada, aga tegelikult taandub see kõik raha taha. Ja kuna need action filmid toovad kõige rohkem sisse, siis nende tegemine, ma arvan, jätkub sajaprotsendiliselt. Küsitakse, milline on sinu tööpäev Ameerika hääles? Ameerika hääles algab päev tavaliselt kuskil kella poole 10 paiku jõuan ma büroosse. Siis vaatad kõigepealt uudised üle, mis on toimunud, vaatad, voodrid tehakse kell pool 10 lahti, börs, mis on esimesed prognoosid seal? Saade läheb eetrisse kell pool 12, suvel on parem, siis läheb tund aega hiljem, siis meil on suurema aja, vahel pole üks probleem on ist meie saatega see, et ta läheb eetrisse vahetult enne, kui toimuvad päeva olulisemad pressikonverentsid. Valge maja briifing kell 12, Pentagon on kas kell üks või pool kaks, välisministeerium on kell üks minu meelest televisiooni vahendusel saab kõike näha, need on Washingtonis kus ma New Yorgis pean sageli käima ÜRO briifing. Aga see on kell 12 päeval, nii et sellest meie saate järel, aga kuna seal on võimalik tellida omale ÜRO-st otse telepilt, siis saab seda ka vaadata. Vaadata seal, aga küsimus on justkui teha päevauudiste kokkuvõtet, siis me teeme ta tavaliselt pool seitse Eesti aja järgi enne seda ära, kui need suured uudised lahvatavad. Et õnneks on olemas siis veel võimalik näiteks Aktuaalse kaamera saade, mis on kell üheksa, nii et sinna saab veel midagi panna, kui midagi suurt on vahepeal toimunud. Nii et ütleme siis teeme saate ära, kui rääkida päevast, siis vaatan ma neid briifinguid ja pärastlõunal siis on, kas mingisugused üritused tavaliselt palju pressikonverentse ja näituste avamise asju on, on pärastlõunal energiast. Keegi kirjutab, Ameerika hääl on USA valitsuse ametlik raadiokanal, see tähendab seda, et omalt poolt ei tohi te midagi lisada. Te, olete lihtsalt vahendaja, kas on nii? Põhimõtteliselt loomulikult oleme vahendajad, aga kommentaare Ameerikale või nagu püüame mitte lisada, need on ikkagi sellised uudisteuudist lood, mida me eetrisse anname. Ma ei ütle, et kas on hea või halb. Püüame ikka lihtsalt rääkida asjast nii, nagu ta on, igaüks ise otsustagu loomulikult vahepeal lipsad sinna igasuguse asja, siis tegelikult ainus kommentaar, mis meie saates ametlikult võib-olla on Ameerika Ühendriikide valitsuse nii-öelda seisukoht, kiri, mis peab olema siis eraldatud alati sellise vastava teadvustusega saates tassinud, kahel korral ka kutsutud. Jah, ükskord oli päris suur skandaal. Ja see oli, mina, sattusin, läksin täiesti endast välja, sellepärast et tegemist oli mingisuguse firmaga Eestis, mis pakkus võimalust inimestel siin osaleda sellel Ameerika Ühendriikide viisaloteriil raha eest ja ma olin ise teinud just pika loo sellest, kuidas see on tasuta. Ja siis ma läksin eetrisse, lugesin seda teksti, aga läksin vist natukene närvi närviliseks seal või muutsin väga karmisõnaliseks, ütlesin, et tegemist on umbes pettusega ja nii edasi. Ja siis see Eesti firma saatis kirja USA partnerile, kes seda rahalist teenust vahendas. Loomulikult võib iga inimene, kui ta tahab seal loteriil tasuta loteriil osalemise eest maksta ja maksta selle eest, et keegi ta kirja paneks postia Ameerikas nagu see firma lubas mingisuguseid suuri tulemusi garanteerinud. Väidetavalt immigratsiooni valitsus ütles, et kõigil on samasugune šanss. Aga siis Ameerika firma kaebas edasi Ameerika hääle peale, aga nad ei saanud aru, et tegemist on Ühendriikide valitsuse raadioga. Nad kaebasid välisministeeriumisse ja siis kutsuti meid välja ja nii edasi. Kõik meie ülemused said ka aru, et tegelikult me püüdsime seda kuulajat kaitsta. Aga see on mulle meelde jäänud, et, et ei tohi lasta endal harja punaseks minna. Eetiliselt sa testi väliselt ütled mingi sõna, mida pärast võidakse kuskil pahaks panna ja mille eest võib mingisuguseid karistusi saada, aga see kuidagi lahenes ära, sest see firma ise sai korraga aru, et ta püüab Ameerika valitsusele tõestada seda, et et noh, ta ise tegeleb jällegi mingil määral väljapressimisega. Ma mäletan, see oli jah, see kestis mitu päeva, käisime koosolekutel ja kutsuti jälle välja. Sa teed teletööd, raadiotööd kirjutad ajalehele, milline töö sulle ise kõige paremini istub? Tegelikult meeldib, kõige rohkem meeldiks mulle kõige rohkem teha televisioonis selliseid dokumentaalsaateid ja nüüd ma olen jõudnud juba sellisele tasandile välja, et ma ise tegelikult ei tahakski ennast seal isegi näidata, läheks lihtsalt inimestel rääkida või lihtsalt see kokku paneme, on huvitav see, see protsess teha, intervjuusid, filmida, see visuaalsus annab tohutuid eeliseid raadio ja lehe kõrvallehes, muidugi on hea kirjutada asju lahti. Aga, aga selline dokumentaalsaade vaatasin viimane kord, kui see New Yorgi saade oli, lõpuks tuli siis teha ka ise nagu neid, sest nagu öeldakse, Stand-up sisaldavat kaadrisse, siis see ajab mind juba hommikul närvi, et ma pean kuidagi välja nägema ja midagi selga panema ja nii edasi, kus sa seal taga oled, siis kuidagi? Ma tean, et need inimesed on tähtsad. Aga, aga Mulle meeldib väga selline sõna, nagu sinagi võis. Ma ei oska öelda, mis eesti keeles on kui, kui asjad lihtsalt kattuvad, tähendab, et kui raadio aitab telet, kui teleaitab ajalehte ja mulle tihti meeldib just see, et, et kui ma olen kirjutanud hommikul näiteks Postimehele mõne teema lahti ja Jooritus aitaksatsioonis küsib midagi saates, ma võin praktiliselt peast väga loogiliselt selle asja ära rääkida, sest ma nagu ajus mingisugune pilt sellest asjast olemas. Sest ma arvan, et ajakirjanikud, keda ma kõige rohkem imetlen, kes näiteks sõdades on ja siiani ennist seda väga kodeeritakse, et ajakirjaniku jutustamisoskus peab olema hea ja ma arvan, et just see raadio-tele- ja leht kõik kokku see kuidagi aitab süvendada seda jutustamisoskust, et sa suudad võtta tõesti helistatakse otse sulle koju kas või öösel ja sa suudad selle loo rääkida mitte puterdades loogiliselt selle erinevaid aspekte kuidagi üles ehitades. Sul on küllaltki lai haare, sa teed väga erinevatel teemadel lugusid. Kas sul on ka mingi ampluaa, on sul mingi niisugune teema, mida sa, mida sa tunned, millest tuleb? Kodus ma tahaks tunda üha rohkem ennast kodus Ühendriikide poliitikasse pärast, et ma olen korraga hakanud tundma, et ma olen elanud tõesti seal riigis juba 10 aastat, Ameerika häälest saab jaanuaris täis, et ma olen hakanud neid protsesse natukene nagu mõistma. Muidugi peaks olema Washingtonis. Aga see on probleem, seda on kriitiliselt öeldud siin ja seal, et kirjutab kõigest, ei tea mitte millestki. Aga see on, see on kõigi New Yorgis olevate välisajakirjanike probleem, mõnes mõttes see ongi see väliskorrespondendi elu, et sa pead kõigist asjadest kõigest tegema, just, mis parajasti täna toimub, lendama lihtsalt siia pressikonverentsile või sinna andma selle loo edasi. Tihtipeale loomulikult ei ole süvenemiseks aega ja pika loo kirjutada sa midagi muud, sellise uudise loo tegemine ongi, see ongi, see ongi selle väliskorrespondendi nagu elu, et sa teed, kajastad selle sündmuse ära, nii nagu ta toimus. Vahel tekitab see endas ka sellist pahameelt, et ma no kui sa lähed hommikul olema ÜRO-s ja siis tegema midagi voostriidiltes, mina veel kunstinäitusele igal pool pead seal mingisuguseid küsimusi küsima, et sa ise häbisse ei jääks. Ja siis kirjutama kõik kokku. Loomulikult tekib küsimus, kas ta kõigest sellest teab. Aga ma ei näegi ennast selle inimesena, kes kõigest sellest peab teadma vaid selle Inimesena, kes vahendab, mis toimus teiste arvamusi. Ja minu professionaalsus seisneb selles, kas ma suudan küsida ekspertide käest neid küsimusi, mis asja aitab seletada lugejale, vaatajale või kuulajale. No Ameerika on tuhandete võimaluste maa. Kui sa tahaks, kui sa tahaksid praegu teha intervjuud Ameerika presidendiga, kas õnnestuks? Kui ta tuleks Eestisse, võib-olla sisenetakse õnnestuks. Ma arvan, et nii ei õnnestuks praegu praegu praegusel ajal, kui Ameerika ühendriigid on sõjas selle mehe päevaplaan on lihtsalt niivõrd täis asju, et ühendriikides suured televõrgud saavad ligi. Võib-olla saavad ligi ka, kui vene presidendiga kohtumine saavad Vene ajakirjanikud sinna ligivalgel, majal peab olema mingi põhjus, miks sinna presidendi juurde lubatakse, aga lihtsalt teha intervjuu presidendiga 24 tundi on lihtsalt niivõrd väike aeg, sinna lihtsalt ei mahu see sisse. Kui ta peaks kunagi Eestisse tulema. Võib-olla, kui Eesti saab NATOsse, siis võib-olla on võimalus, et teha midagi, aga praeguses pakuti välisministeeriumist helistati mulle Washingtonist, et Põhjamaade ja Eesti nüüd ka Põhjamaade sekka arvatud ajakirjanikele antakse võimalus küsida siis sõja kohta kõigest, mida, mida on vaja ja see oli vist välisministeeriumi umbes noh, ütleme kolmanda astme ametiisik, keda nad siis kellele meile juurdepääsu pakuti. No kui oleks tutvusi, hetki, siis saaks või? No kui tutvus oleks, siis kindlasti saaks, kui, kui ma isiklikult tunneksin kedagi, kes presidenti väga hästi tunneb, kui ta kutsuks mind endale ise külla, siis kahtlemata saab. On sul ka selliseid tuttavaid, kes noh, aeg-ajalt sind aitavad näiteks kellelegi ligi pääseda või nii Ta on üksikuid inimesi, keda ma tean, kelle käest võiks abi saada, aga. Ei ole kunagi huvi pakkunud, selline kuulsuste tagaajamine. Lood on nagu huvitaval roosaka voostriidilt või teatrist või kui teatri näitlejatega tahad rääkida, siis loomulikult võib rääkida, sest sa kuulsuse ajakirjandusse on hoopis teistsugune on hoopis teistsugune saanud ja see ei ole see uudisteajakirjandus, mis neid huvitab. Kui sellele pühenduda, seal on omad reeglid, siis ma tean mitmeid Põhjamaade ajakirjanikud, kes töötavad suurte ajakirjade kontsernide juures, kes on spetsialiseerunud ainult Hollywoodi staaride intervjueerimisele ja need avaldatakse lennujaamade ajakirjades ja me räägime nagu ühest teisest maailmas, mida mina teen, tundub neile täiesti arusaamatu, kuidas sa sealt sellest loost teeb midagi ja mida nemad teevad selle täiesti omad reeglid, siis seal peab olema juba kama agent, kes tavaliselt neid intervjuusid välja ajab. Ja kui Ameerika hääle saates oleks meil näitekesed saadet mingisugune intervjuu mingi superkuulsusega, siis võib-olla ei sobigi sellesse konteksti, nii et ma arvan, et see on selle võttis Jonalismann on teistmoodi. No sinu kohta on nii mõnigi tore inimene öelnud, et sa oled juskui hõbelusikas suus sündinud. Kõik, mida sa ette võtad, õnnestub, on nii või. Ei usu, ei usu. Ma arvan, et üks põhjus on see, et et iseenda vastu oled nagu väga kriitiline, kohati vaatan, kui ma teen Postimehele arterisse näiteks neid pikemaid, selliseid isikulugusid. Kaks päeva, elad seda, see seal, kuidas ma kirjutama hakkan, ei oska midagi, mul on pidevalt tunne, et ma ei suuda mitte midagi teha. Ja siis, kui hakkad kirjutama, siis läheb kirjutamisest. Ajakirjale stiil jälle väga laialdane. Intervjuu moest ja siis ma nägin öösel seda veel unes ka veel lisaks hommikul vaatasid üle. Kuidagi sa elad sellega kaasa, asja tuleb, ma arvan, tõsiselt lihtsalt võtta see taga mingi kvaliteet. No ma olen kindel, et väga paljud inimesed kadestavad sind, eriti kolleegid kas sina ka kedagi kadestada? Ja Ameerika meediaorganisatsioonide ajakirjanikke, kellel on tõesti tohutult head töövõimalused, ma ei tea, kas ma tahaksin olla nagu Christian oma Puursed, sõita sõtta, see on jälle omaette ajakirjanik kategooria. Aga kui sul on tõepoolest võimalus mingisuguse asjaga tegeleda? Nädal või kaks, ühe looga, see on lihtsalt niimoodi aeg, mida sa kuskile mõne teema kirjutamise või mõne töö tegemisse sisse paned, see, see võrdub kvaliteediga. Kui mul oleks aega teha ühte mingisugust saadet nagu kullatükki telemingit. Me tegime seda saadet, filmisin New Yorgis kolm päeva või neli päeva, siin tegime kahe päevaga valmis. Kui me oleks teinud seda kuu aega siis oleks kahtlemata parem. Ja ma kadestan neid inimesele. Üks on just National Geographicu Priit Vesilind, kellel on tohutu suured eelarved, ta saab valida, kuhu ta sõidab, ta sõidab kuskile riiki kohale, on mitu nädalat seal standard kirjutamiseks mitu nädalat aega ja vot see ja ta saab selle eest veel hea palga ka. Siis siis neid inimesi võib kadestada, kellel on lihtsalt antud luksus süveneda. Ma vaatan neid suuri Ameerika telejaamade ankrut. Eestis on nüüd kasesõnani moodne ankur. Ja neid neilt on muidugi väga palju õppida selles mõttes, et kuidas nad kuidas nad suudavad väga, väga hästi sellise mulje luua, et nad tõepoolest valdavad kõiki teemasid, seal taga on suured meeskonnad, kes teevad, aga seda mainet kujundavad kõik, aga noh, nad on kahtlemata tippajakirjanikud. Samas muidugi võib öelda kõik need suured meediaväljaanded kuuluvat suurtele konglomeraat idele millel on osad Hollywoodis osad noh, kasvõi MPC, kus Piitedseeningiseks minu selliseid ideaal teleuudistemehi kuulub tegelikult Disnile. Nii et võib öelda, et nad on tegelikult nende konglomeraat ide nagu pressiesindajad mõnes mõttes, aga samal ajal on nad kahtlemata tippajakirjanikud. Ja neist ankrotest rääkides. Huvitav on see, et, et et need inimesed, kes pääsevad siis õhtul uudiseid vahendama Ameerikas, nad ongi tegelikult küllaltki eakad, mitte vanad ütleme Jennings muidugi on üle 60. näeb välja tunduvalt noorem, aga kuskil üle 40 peab olema üks selline uudisteankur, sest et see filosoofia selle taga on, et sa pead olema nii usaldusväärne, et sul peab olema nagu elukogemus. Ja näiteks kui mulle praegu pakutaks, ma ei tea noh, kahtlemata saaks huvitav töö, aga, aga. Ma ei tea, ma ei ole veel selline elu, Gwendisites tuleks ekraanile. Tekitaks kohe sellist usaldust, leviks see nagu Ameerikas nende suurte saatejuhtide saladus, et sa pead olema mingisuguste kogemustega selliseid noori tipptegijaid nad on ikkagi reportereid, nad teevad väikseid lõike asju, aga ma arvan, see ongi see, mis tagab nende tulevase edu, et nad kasvavad. Ja loomulikult ma kadestan CNNi saatejuhte ja vaatan neid. Seal on valge maja korrespondent John King alustab hommikul kella seitsme paiku mitu korda valitud valge maja enda töötajate poolt kõige kõige silmapaistvamaks korrespondendid. Kuskil kella seitsme paiku. Ta helistab kümneid kohti läbi saada informatsiooni. Ja viimane lugu, kui ta on otse näoga eetris, on kuskil kell pool 11 õhtul järjest tund-tunnilt käia, vahendada iga infokübe kogu aeg rääkida, olla eetris. Vot see on professionaalsus. Kas sina suudaksid läbi lüüa selles maailmas? Ma arvan, et kui ette võtta, siis suudaks sina jälle enda laiskus. Ja teiseks on tuleb valida, kas teha eesti keeles või inglise keeles. Ma olen kindel, et kui ma läheksin praegu inglise keele peale üle võtaks ette selle, et aktsenti vähendada nii palju kui võimalik. Praegu need Ameerika hääles, ma hakkan tegema jaanuarist oma häälega lugusid inglise keeles, arvatavasti saan veel. Lõplik kinnitus on saamatu. Aga kahte keelt täiesti perfektselt osad inimesed võib-olla suudavad, ma arvan, et ma ei suudaks, ma arvan, et mul ühele keelele tuleks mingisugune aktsent juurde. Siiamaani ma olen püüdnud hoida eesti keelt. No kui Ameerika hääl paneb uksed kinni, prooviks. Ma arvan, et siis peab proovima mingisugused muud plaanid, aga Ameerika on niivõrd suurfirma, et kui eesti keeles uksed kinni pannakse, siis inglise keeles kahtlemata saab seal tööd teha, seal on ikkagi väga palju võimalusi ja New Yorgi büroo väga väike. Ja seal praegu tõesti lausa sunnitakse tuleb ingliskeeles hakata tegema, kuna New Yorgis ei ole reportereid ja tihtipeale satuvad mulle eesti keeles lood kätte madin eesti keeles, mida, kes toimetas, tahaks ka väga saada. Aga see on ikkagi selline laiskus olnud, et ei viitsi teha, samal ajal ülikoolist tuli ju kõik kirjutada inglise keeles kuni diplomitööni välja. Ma ei ole nagu kunagi seadnud endale eesmärgiks siiamaani, vähemalt 32 aastaselt tundub, et aega veel on, nagu Ameerikas kuidagi on, on see noorus lükkunud edasi kolmekümneaastased inimesed umbes peavad siis hakkama mõtlema, mida ja kuidas see on selline filosooklemisel. Paljus on, et kui ma ette võtaksin, võib-olla suudaksin, võib-olla ei suudaks, ma ei tea. Kas sa oled end New Yorgist tundnud vahel ebamugavalt sellepärast, et sa oled eestlane. Seepärast ma arvan, on see ainuke koht, võib olla mujal Ameerikas saaks ka elada, ainuke koht suurlinnades, kus on, on hea olla, kuna sa jälle võtan ühe oma esinejal sõnad suust, kui sa võtad selle linnareeglid ja, ja filosoofia omaks, siis sa oled ka New Yorklane ja öeldakse, et viis aastat läheb selleks, et sa tõeliselt saaks, New York laseksin, ma olen juba seitse elanud seal. Nii et. Ma olen Yorklane, kes on samal ajal ka eestlane ja see, see pakub huvi seal inimestele. Võib-olla ma ise mõtlen vahel, et kui tore oleks olnud olla, kui ma oleks syndinud seal olnud, millised võimalused oleks olnud koolidesse minna, milliseid eelistusi oleks võib-olla tööturul saanud ja nii edasi. Kohati ikka tunduvalt. See, et tolle Ameerikale korrespondent on taganud mulle praktiliselt kõigi nende unistuste täitumisele, mis mul Eestis kunagi oli olla korrespondent ja nii edasi, aga kahtlemata tundub nagu, et see ei ole ambitsioonikas ja poolest veel kuhugile välja jõudmine. Kas see väidet itaallaste, sakslastel, inglastel venelastel on kergem läbi lüüa kui väikese Eesti esindajalt? Ei pea paika, täiesti, see sõltub ainult sinust enesest. Sest loomulikult on seal väga-väga suur ka sellel, keda sa tunned. Räägitakse, et tööturul on, ei ole tähtis. Tähtis on see, milline on see ettevalmistus, aga, aga number kaks olulise sealt on kahtlemata see, keda sa teadsin, network, king või, või nii-öelda omavaheliste kontaktide sõlmimine ja, ja see on oluline, aga ma ei arva, et ühelgi rahvusel oleks suuri eelistes, vähemalt mitte New Yorgis. Kas sul on ka mõni lähedane sõber New Yorgis ja kontsertsõprade jaoks aega ja, ja no pikka aega nädalavahetusel on aega. No ega see elu nüüd nii hullumeelne ka ei ole, ta on lihtsalt kiire ja tundub, et on tööd palju, samal ajal ise ma mõtlen, et võiks seda tööd või isegi rohkem olla või mingit huvitavamad tööd. See on selline täpselt, kui sa teed midagi, siis on aju hõivatud, tundub, et kõik on nii palju, siis on periood, kui nagu midagi ei ole teha, loed midagi, mõtled, siis tahaks jälle ise seda tempot üles kütta, nii et kahtlemata on inimeste jaoks aega ja New York on tegelikult ju väga inimsõbralik linn. Need inimesed, kes seal elavad, leiavad kõik, et see on maailma parim linn, kus käiakse läbi, toimub väga aktiivne nii-öelda seltsielu. Kas kodu on sinu kindlus või võtad sa külalisi, hea meelega kodus last? Ma võtan hea meelega vastu, aga aga mul on küllaltki väike korter ja maja on ehitatud kuuekümnendatel aastatel ja seal on alati see probleem, et kui kell 11 hakata tantsima kõvasti, siis hakkavad naabrid helistama Altuksehoidja alati helistab ja õiendab Alt, koputatakse vastu lage põrandat, siis eks ole. Et kurdetakse, et ei, alati võtan vastu. Küsimus on selles jälle, kui keegi tahab tulla elama sinna ööbima, sinna selleks on olemas hotellima selle filosoofiaga. Võitlen, et inimesed peavad liikuma nagu punktist A punkti B, et meil on selle sinna sõbras, sellelt selles nagu raha ei ole, siis ei tule reisida see filosoofia. Et aga me tahaksime ju ka näha, et me oleme Eestist, meil ei ole raha. Et võtta vastu ja nii edasi. Et siis ärge sõitke, kui ei ole raha, see, et 10 aastat on Eesti olnud ka iseseisev, tuleb koguda raha ja siis sõita mitte see ühes linnas, teise sõprade juurde, et noh, ma olen väga näotu inimene selles suhtes, loomulikult on tore inimesi vastu võtta, aga niimoodi majutada ma ei tea. Kas on tulnud hätta sattunud kodueestlasi vahel aidata mingites küsimustes? Otseselt mitte, aga ma kuulen, et selliseid hättasattunuid ikkagi on, mis on hämmastav, ma olin täiesti üllatunud, kui New Yorgi Eesti Maja sullegi tuttav lepatriinu Ell, Tabur, kes on seal majaperenaine, ta ütleb, et ikka siiamaani helistatakse. Aga kas kord kuus just, aga küllaltki sageli siiski lennujaamast öeldakse, me oleme hädas, mis nüüd edasi saab ja see tundub nagu absurdne 90.-te alguses ja siis tuldi. Aga, aga praegu, et on olemas inimesi, kes tulevad sinna Ameerikasse õnne otsima, aga muidugi Eesti majas, nad laiutavad ka nüüd ikkagi väga julmalt käsi, sest et ma ei saa aidata, see ei ole mingisugune abi abikontor seal. Kuidas te ise seal majas käike suhteliselt harva. Vanema põlvkonna eestlastega nagu läbi ei käi eriti. No natukene suhtlen, aga mitte mitte otseselt üldiselt eestlastega, kellega New Yorgis läbi käime, on, kes siis Eestist on tulnud. Eestlased väliseestlastega nagu ei ole sellist suurt klappi Torontos, mida klapi, aga ma lihtsalt kokku saanud võib-olla nende inimestega, kellega oleks huvitav. Torontos oli väga palju mul väliseestlastest sõpru, kui ma seal elasin. Aga, aga New Yorgis on lihtsalt niivõrd palju inimesi. Ma, mul on ükskõik, kas ma räägin eesti keeles inglise keeles, et sa suhtled juba teiste, kuskilt teistest riikidest rahvustest, kui tihti sa Washingtonis käid? Võib olla kord kahe-kolme kuu jooksul pärast tragöödiat oled käinud? Pärast tragöödiat käisin hämmastusega tõdesin, et Washingtonis oli sõjas oleva riigipealinn oli hoopis kuidagi jahedam, ebahuvitavam, seal ei tundunud see sõda ja tragöödia kõik niivõrd käega katsutav, kui New Yorgis oligi lippe siin-seal. York oli sel ajal, see oli oktoobri alguses veel täiesti masenduses, shokis Washingtonis seda sel ajal ei olnud. Kas sa oskad öelda, kas Eesti saatkonna maja remonditakse juba? Ja maja remonditakse suursaadik Sven Jürgenson-ile tuleb au anda selle eest, et ta võttis kohe esimeseks plaaniks selle, et maja väljastpoolt teha nii võimalikult korda, et ta ei jääks selliseks inetuks sümboliks Eesti riigile sinna kuigi lipp on maha võetud ja märgid on maha võetud, on ta siiski Eesti maja prominentsel kohal seal Washingtonis. Et väljastpoolt on, tundub kõik normaalne. Kui ma käisin Washingtonis oktoobris, siis nad ootasid just mingeid projekte, mis tuleb teha nii, et järgmiseks sügiseks kavatakse, see on kahtlemata üks ilusamaid Eesti saatkondade maailmas. Küsitakse, kas sinu vanaemad elavad Eestis või on nad ikka Kanadas? Nad elavad Kanada siiamaani ei ole plaani tulla. Nad tahaksid tulla, aga seal on ka igasuguseid probleeme vaja lahendada, enne kui nad sealt saaksid ära tulla, aga hetkel elavad nad seal, nad on rahunenud. Kas Tallinnas on ka veel sul lähedasi sugulasi? Lähen sugulasi on, vanaema elab siin 93 aastaseks saab, armastab palju kurta selle üle, kui raske on, aga ise on ta selline elupõline Saare naine on pikka aega oli Siberis muidugi, aga aga kes on harjunud neid raskusi, trotsi oma aga, aga ta on nii ääretult kange. Just praegu enne siia stuudiosse tulekut kõnelesime koduses tema oma seisukohtadest lihtsalt ei tagane ja samal ajal huvitav võib-olla tänu mulle, ta kuulab väga aktiivselt Ameerika häält, ta on eluaeg kuulanud, nii et kohati ta üllatab selliste küsimustega. Mäletan Clintoni skandaali ajal Lewinsky kohta või kommentaaridega, et noh, ühesõnaga meie kolmeaastane inimene nagu ei ootaks, et ta on nii kursis selliste skandaalsete maailma asjadega. Kui tihti sa Ameerikas olles Eestit unes näed? Ei näe unes üldse, sest et ma ei tea üldse, mida ma seal unes näen. Et see on üldse kummaline mõelda, Eestis elasime 18 aastat või 17, siis ma elasin Moskvas maal elanud Ameerikas juba 11 aastat, nii et raske on öelda, kus kohas see kodu on. Eesti on osaks sellest suurest maailmast, mis kuulub nagu mulle, kus ma hästi tunnen, ma tunnen ennast ka Prantsusmaal väga hästi, kuigi ma kahjuks ei räägi seda keelt. Praegu ma ise mõtlen küll oleks tore rääkida kõiki keeli, et sa läheksid lihtsalt maha ja vabalt räägiksid, kooli ajal oleks võinud ikka rohkem õppida. Eesti on kahtlemata eriline koht. Aga et oleks nüüd minu universumi keskus siiamaani? Selles mõttes küll, et tõepoolest on, aga, aga, aga noh, ma ei taha, et keegi solvub, et Eesti ei ole see ainuke koht, et tuled jõuluks koju ja nii edasi, samal ajal. Ma tunnen ennast New Yorgis, ka kodune kodu on võib-olla ikkagi selle materialistlik definitsioon, kus asjad on, kus sa paned ukse oma selja taga kinni, sa oled ise üüri maksnud, sa tead, et see on, see on see koht, kuhu sa sel hetkel kuulub. Keegi küsib, mis amet ei saa enne Ameerika mandril pidasid, enne kui Ameerika häälde jõudsid. Enne olin Torontos ühes väliseesti ajalehes abitoimetaja siis oma suurest aktiivsusest nooruspõlve väga suurest aktiivsest avasime Torontos eestikeelse raadiosaate, kuigi seal mingit materiaalset kasu sisse ei toonud, seda oli huvitav teha, seda ma tegin, kuni selle ajani Kanadast lahkusin. Seal tekkis ka juba selline omamoodi jälle asjade ühildumine oli raadioajalehti ja mulle lihtsalt meeldib niimoodi erinevate žanrite vahel ennast jagada. Aga sellist musta ehitustööd ma olen teinud vist kaks päeva või kolm päeva alguses, kui oli vaja aknaid pesta, aga me olime helt 20 aastased. Aga, aga mitte rohkem, sest kohe kuidagi. Aga ma ei tea, keegi oleks nagu kaitsnud või suunanud mind, et mul on jäänud ikkagi see ajakirjandus, mis 12.-st eluaastast, 13.-st ma täpselt ei mäleta nii vara. Millal ma tulin siia reetmade mikri veskisse saatejuhiks, enne käisime juba pioneeride palees noorte reporterite koolis kuidagi vara, et kui ma väike olin, siis ma tahtsin näitlejaks saada. Hästi väike, aga siis ma otsustasin, et see ei ole see. Ja siis ma teadsin ajakirjanikuks. Estraadi oli kõigepealt see kõige olulisem. Ja kuidagi praktiliselt on siiamaani järjest tulnud ainult ajakirjandus. Ja kui sa siit ära läksid, siis selle mõttega, et seal ajakirjanikuks saada. Ja ma arvan, et ma naljatasin veel kellelegi surmas ettegi saate Ameerika häälest. Ja raadiomajja tulles keegi ütles, et nad vajavad seal tööjõudu, neil tõepoolest ei olnud tööjõud ja mõtlesin, et noh, tuleb sinna tööle minna. Ja ma läksin Kanadasse, kirjutasin Marmikiverile kirjad, sain ka kohe vastuse naiselt arvasin, et kohe olengi tööle võetud. Seal kulub kõigele turvatestidele ja tagapõhjauuringutele, siis oli veel nõukogude liit, kulus päris kaua, nii et töölevõtmine oli pikk protsess umbes poolteist aastat kokku. Aga jah, ma arvasin kohe, et sinna sinna võiks saada, sest selle oma siin saadud Eesti Raadio kogemustega ma leidsin, et seal võib väga hästi hakkama saada. No ma pidasin sind nüüd ligi tund aega kinni, kas sul vahepeal suitsu sisuga tuli? Jah, aga suitsetavad ikka. Kus suitsetan siis, kui siis kui suitsupakki endale kätte saanud siis on see jälle selle pettekujutlused suhteliselt kõige lahjemaid sigarette samal ajal suitsetama võib olla rohkem ma ei tea, ma ei ole jälginud. Ma võin olla täiesti kaks-kolm päeva ilma suitsuta. Mulle meeldib suitsetada tegelikult keerumi, kes ütles, et teda ei tohi, ei maja ja suitsetama ja nii ongi, kõik seisavad tänaval ja nii ongi, et sõidetakse 30 korrust, liftiga alla, tehakse suitsu. No õnneks, sest tegelikult on see väga hea, sest et tihtipeale ei ole lihtsalt aega sõita, nii et lähed hommikul sinna ülesse 30.-le ja siis tuleb kusagil viie paiku tagasi, mõtled, ei olegi suitsetanud, sest et ei ole võimalust olnud Hollywoodi filmidest, suitsetatakse? Jah, suitsetatakse vahepeal oli küll kampaania, et justele Clintoni valitsusajal, et suitsetamine filmides täielikult välja jätta. Aga eks ta vaikselt ilmud tagasi ja küllap seal võib olla kümneid põhjuseid, miks ta ekraanil on. Sest et nagu me kõik teame, see, mida pakutakse, on, on tihtipeale ka reklaampilt nii-öelda alateadvusele mõni automark. James Bondi filmid on parimaks näiteks, kus on siis nii-öelda, et vaadake mind, kuhu on siis pandud hästi palju erinevaid tooteid ekraanile, mis vaatajat võiksid siis huvitada, võib-olla suitsetamisega midagi, midagi seotud. Võin huvitava näite rääkida suitsetamisest firmast Philip Morris, mis on kuningas, suitsufirmade kuningas ja nende peod New Yorgi ajakirjanike seas on, aga väga meeldivad, aga seal on ainuke firmat mees teatab kohe oma välisukse juures Manhattanil, et ka mitte suhteliselt lähedal on teretulnud ja kõik firma töötajad, keda mina seal nägin, kaasa arvatud sekretärid, istuvad kõik tõmbavad kogu aeg. Aga kõik on sellised, kollased näevad naast välja ja see oli paar nädalat tagasi jõulupidu. Firma, president või asepresident, esines, et kõik töötajad demonstratiivselt tõmbasid need ajakirjanike parv, kas ka paljalt suitsetavad kuidagi nagu kõne ajal ei tõmba, aga seal oli vist neile antud troll kõigil laudadel olid suitsu, suitsu, see oli nagu natuke koomiline, praegusel ajal. Mida sa ütleksid nendele inimestele, kes lähemal ajal kavatsevad New Yorki sõita uhkusele? Tulge New Yorgis on praegu erakordselt hea oma kaubandusihasid rahuldada, sest et igal pool on 50 protsenti hinnaalandus, hotellid on väga odavad. Seda märgata, et linnas ei ole turiste praegu kahtlemata inimesed kardavad paljud tulla. Siis on tekkinud uus turismivorm, patriootiline turism, seal Ameerika. Sellised pensionäride grupid saabuvad New Yorki, kuna linnapea on öelnud ja president, et patriootlikud ameeriklased peavad linnamajandust aitama, mis nad käivad oma lipukeste ringi. Aga New York elab täpselt samamoodi edasi nagu ka varem. See lihtsalt juhtus suur tragöödia. Muidugi, need tragöödiad on ka teisenenud, lennuk kukkus alla, see oli siis Anthrax hirm. Aga, aga ta elab edasi ja ma arvan, et praegu on väga hea sinna tulla. Suur tänu sulle, Neeme intervjuu eest, ütle palun üks number ühest 11-ni. Ma kasutasin intervjuu käigus kah kuulajate küsimusi, nii et üks kuule, saab oma küsimusest väikese auhinna, 11. Persona saate külaline oli Ameerika Hääle korrespondent New Yorgis Neeme raud. Persona saate auhinna saab Jaak Luur, kes küsis, mis ameteid on Neeme raud. Ameerikas pidanud. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.